Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Juhan Luiga tuli Tartu ligidalt põlisest talupoegade perest, kus sündis 19. III. 1873 (v. k. j.) lasterikkas Sultsi talu pidaja kodus, kõndis hariduseteed Tartu gümnaasiumi kaudu ülikoolini, kus viibis 1893-1899 ning siis edasi töötas vaimuhaiguste kliiniku assistendi vähe silmapaistval kohal 8 aastat, omandades 1904. a. arstiteaduse doktori kraadi; töötas siis 1908. a. peale Tallinnas era- ja hilje­mini kooli ning linna tervishoiuarstina, põikudes ilmasõja ajal sõjaväearstina kaugemale ja jätkates pärast seda ning vabadussõda endist tegevust Tallinnas. 19. okt. 1927. a. kustus lühikeses võitluses pealtnäha tugeva, kuid seestpidi mõnda aega juba kannatava mehe elutuli ja 22. okt. sän­gitati kaduv osa Tartus mulda lahkunu enese soovile vastavalt ilma suuremate väliste auavaldusteta, eriti pär­gadeta, piirdudes lühemate südamlikkude lahkumissõnadega ja ligemate omaste ning tuttavate poolt hauakünkale hei­detud lillekeste ja õitega.

Juhan Luiga elukäik ei ole väliselt kirju ega rikas mitmekesisuse suhtes, ei vii teda mitte järjekindlalt ühest lühikesest astmest teise isikliku ja seltskondliku seisukorra redelil ega tõsta teda peadpööritavale kõrgusele rahva ja riigi saatuse otsustamisel ning juhtimisel. Oligi väliselt teatavaid tagajärgi kõrguste saavutamisel, jäi tema ole­mise olulisem osa ometi varjatuks suurte hulkade eest. Kuid ikkagi ühendasid kindlad sidemed Juhan Luigat ise­teadliku olemise piirkonda jõudmise silmapilgust peale ümbrusega – kogu rahvaga. Tema rikkalikust ja mitmeke­sisest sisemisest ilmast läksid alatasa välja elulised jooned ümbruskonna püüetesse, võitlustesse, kannatustesse. Nii möödusid L. aastad kõige ligemas kokkupuutumises Eesti saatusega. Sellega ongi seletatav tunne, et Juhan Luiga lahkumisega on tekkinud haav eesti rahva iseteadliku olemise olulisemas kohas.

Järgnegu siin mõned jooned Juhan Luiga elust ja tööst, niipalju kui seda olen suutnud jälgida peale nende, mis siinkohal juba varemini esitatud (v. Eesti Kirj. 1927, nr. 10, prof. A. Lüüs’i artikkel).

2.

Nägin Juhan Luigat esimest korda 1896. a. Eesti Üli­õpilaste Seltsis kui vanemat üliõpilast. Koosolekutel natuke kärsitu, võttes sõna mõnikord ägedalt, väljendades mõtteid katkendiliselt, alates uue lause, enne kui eelmine lõpule viidud. Ometi tundus mõnigi kord noorele üliõpilasele, et L. püüdis harutusel olevaid küsimusi asetada kõrgemale pinnale, vaadelda nähtusi teatavast kaugemast perspektiivist. Enam selgus L. mõtteviis erajutuajamistes. Seal ilmus, et temas ei ole tegemist hariliku arstiteadlasega, kes ratsutab ainult oma eriainel, jäädes võõraks teiste, eriti humanitaarteaduste vastu. L. osutus isikuks, kel olid laialised kirjanduslikud huvid; mäletatavasti luges ta tol ajal prantsuse kirjanduse teoseid algkeeles, samuti prant­suse ajakirju. Samuti avaldas ta hea meelega mõtteid kunstinähtuste ja -küsimuste üle, puudutas ajaloolisi aineid ja arutas käesoleva aja ilmapoliitika sündmusi. Kunstidest harrastas L. tegelikult muusikat, mängides esimest viiulit Eesti Üliõpilaste Seltsi muusikakooris, mis tol ajal ning juba varemaltki esines teatava eduga seltsi oma piduõhtuil. Korduvalt võis Luigat tabada videviku ajal seltsi ruumides üksinda viiulit mängimas. Kui mõni aasta hiljemini (1899. a.) tõusis mõte asutada EÜS. liikmeist ja paremaist eesti muusikameestest Tartus suurem üldine eesti sümfooniaorkester A. Sprenk-Läte juhatusel, siis oli L. ühes Rud. Hurda, K. Menning’u ja teistega, kes varemalt ka Tartu linnaorkestris kaasa mänginud, esimesi asja õhutajaid ja tegelikke toetajaid, mängides ise pikemat aega kaasa.

3.

Kitsas arstiteadus ning arstitegevus üksinda ei suuda rahuldada Juhan Luigat. Tal on tarvidus ning võimed suhtuda nähtustesse laiemast vaatekohast.

Esialgu pöördub tähelepanu nähtavasti eesti rahva hin­gelisele ning eriti usulisele küljele, millega ligidasse kokku­puutumisse viib teda valitud eriala.   Tema sulest ilmub Eesti Kirjanduses rida kirjutisi, mis osalt kõnedena ette kantud.   Mainitavad oleksid siin: Eesti muinasusk (E. Kirj. 1908. a.), Põhjavaim (seals. 1911), Meelehaigus rahvaluules (seals. 1912),  Juhan Leinberg (seals. 1914),  Soome sugu usk (seals. 1916 ja 1918).  Neis kirjutistes püüab L. avada uusi väljavaateid muinaseesti hingeelu komponentidesse ja esile tõsta soome soo usulise psühholoogia mõistmiseks momente, mida tema arvates uurijate poolt liiga vähe sil­mas peetud.   Üldiselt leiab L. põhjarahvaste, eriti soome tõu hingelises olemises palju njüstikat, mis on jätnud sügavad jäljed muinas-soome ilmavaatesse ning käekäiku ja on nende kaudu tunginud ümbrussegi.   Põhjarahvaste müstiline kultuur erineb tegelikult teiste rahvaste omast; see erinevus väljendub osalt selles, et müstilise kultuuriga rahvad annavad füüsilise jõu kõrval ülema koha vaimule. Vaim on juba alguses olemas ning inimene on loodud asjade valitseja.   Sellelaadiline ilmavaade on L. arvates olnudki põhjuseks, miks soome soo rahvaste sõjakus ja sõjakunst  olnud võrdlemisi nõrk.    Muistse soome-eesti usundi arenemisel peab Luiga Ida mõju tähtsamaks tegu­riks, kusjuures   tuleb  tõenäoliseks   pidada  kokkupuutu­mist Mongoolia usunditega, eriti taoismiga.   Sellest seisu­kohast leiab L., et soome teadlased, kes soome soo usulist ilmet on selgitanud, omavad ühekülgset Lääne orientatsiooni, leides soome-eesti muinasusus liiga palju Lääne mõju. Tõepoolest ei sünni usumõtted ja tunded mitte ainult teatavates  eesõigustatud kohtades, ei Läänes ega Idas, Mesopotaamias ega Gangese mail, vaid igal pool inimese loovas hinges – selles psühhofüüsilises ühikus, keda hüü­takse inimeseks.  Vaadeldes eesti muinasjutte sellest seisu­kohast, kui palju neis leidub haiguslikke elemente, liigitab L. kolmes juhuslikult võetud kogus esinevad jutud kolme liiki: 1) need,  mis on loonud rahva terve, geniaalne mõttelend, 2) jutud, kus leida terve, geniaalse mõttelennu kõrval haiguslikke olluseid, ja 3) jutud, mida on sünnita­nud patoloogiline, haige meel. Lõpptulemuseks on väide, et jutustava rahvaluule komponendina esineb meelehaigus tähtsal kohal, kuna seotud rahvaluules on viirastuste osa hoopis vähem.  Juttude iseloomu selgitamine näitab, et viirastuslikud jooned juttudes on pärit  uuemast  ajast. Nii esitab L. rea väiteid soome-eesti muinasusu laadi ning eriti eesti rahva hingeelu selgitamiseks, mis annavad tõuget süvenemisele meil veel väga vähe puudutatud küsimustesse ning näitavad väljavaateid teedele ja eesmärkidele.  Tuleb ainult kahetseda, et L. ei ole alati võinud oma seisukohti üksikasjalikumalt põhjendada ega alatud tööd lõpule viia, vaid on pidanud täiesti pooleli jätma seesugusegi palju­tõotava artikli, milles asutakse Juhan Leinbergi hingelise ja usulise elemendi selgitamisele.   On kindel, et Juhan Luigal olid erilised eeldused nii kalduvuse kui eriala seisu­kohast just hingeliste nähtuste vaatlemiseks ning nendega ühenduses esilekerkivate küsimuste lahendamiseks.

4.

Viimasel ajal kiindus L. tähelepanu ning huvi eesti rahva ajaloole tema heroilisemal, aga ka traagilisemal järgul – iseseisvuse hukkumise ajal.  Kalduvus ajaloolisele vaatlus­viisile tuleb juba varemini ilmsiks L. doktoriväitekirjas. Selle, omal ajal rohkesti ärevust sünnitanud töö esimeses osas, kus kirjeldatakse vaimuhaigete eest hoolitsemise aja­lugu Läänemeremail, ei lepi Luiga mitte ainult ajalooliste tõsiasjade konstateerimisega kitsamal alal, vaid   siirdub kogu meie maal valitseva ühiskondliku seisukorra analüü­simisele ja leiab  otsejoonelise ühenduse vaimuhaiguste ning  elamistingimuste vahel.   Elavalt astub siin uurija silma  ette eesti rahva mineviku  traagilisus, seisukord 18. sajandil, kus rahva tulunduslik ja vaimline tasapind on langenud nii madalale, et haiged ja terved esinevad üksteisest eraldamata osadena ühtlases hallis massis.   See­juures ei jõua autor jääda ainult objektiivseks vaatlejaks, vaid tunneb [hinge täituvat ägeda valuga.   „Infandum … jubes renovare dolorem…” hüüab ta teaduslikus töös mitte igapäev tabatava sisemise ärevusega ja terve töö kujuneb teravaks protestiks eesti rahva  inimeseõiguste jalgade alla tallamise vastu. Juba selles töös tundub selgelt J. Luiga eriline kalduvus: otsida ning leida objek­tiivsete tõsiasjade tagant inimest, tabada ajaloo üksik­sündmusist teotsevat ning kannatavat rahvast ennast, nagu ta oli või õigemini pidi olema.

Kuna väitekirjas ajalooline vaatlus esineb ikkagi nagu mööda minnes, peatub L. hiljemini kestvamalt eesti rahva vanema-aegse ajaloo juures.   Sellekohaste uurimuste tule­mused on avaldatud  „Eesti Kirjanduses”; nii 1921. a.: .Lembitus Wytamas”,  „Lembitu surm”,  „Lembitu välispoliitika”,  „Rattama kalmed”;   1922. aastakäigus hakkab ilmuma L. pikem harutlus „Läti Hendriku kroonika kriitika”, mis jätkub 1923. aastal ning siis 1926. aastalgi, jäädes pooleli. 1924. a. ilmub eriraamatuna pikem (180 lk.) monograafia „Eesti vabadusvõitlus 1343-1345. Harju mäss”. Ajaloo­listes kirjutistes esineb Luiga täielikult Villem Reimani algatatud eesti orientatsiooni pooldajana ning arendajana eesti ja soome hõimude üldseisukohalt.  Seejuures tugineb L. kahele põhiväitele: esimene on hüpotees, et eesti rahvas 11.-12. sajandil sarnanes kultuuriliselt  ümbrusrahvaste: taanlaste, rootslaste,  nogardlastega;  teine, et Eestis oli 12. sajandil ning 13. sajandi alul olemas arenenud sõja­kunst. Ligemalt väljendub see kultuuriline samaväärilisus naaberrahvastega selles, et Eestil oli 1188. aastast peale välispoliitikas plaaniline, kindel kava, mida umbes 30 a. kestel sihikindlalt püütakse teostada. Selle kava sisuks on: kindel liit Novgorodi ja Leeduga; sidemete alalhoid­mine soome hõimudega; sõpruse otsimine taanlastega poliitilisel ning kaubanduslikul alal, et paralüseerida saksa-rootsi tõusvat mõju ning võimu Läänemere rannal; Saksa kaubahuvide ärajuhtimine Soome lahest ja üldse Eesti alalt ning Eesti kaubateilt. Seesuguse välispoliitika eelduseks on üldise korraldava ning juhtiva keskkoha olemasolu; viimaks õigustab oluliselt muutumata poliitilise tegevuskava püsimine mainitud aja kestel oletama sama juhtiva ning valitseva isiku mõju ja võimu asjade arenemisel.  See isik on Sakala vanem Lembitu, kelle välispoliitika, käies käsi­käes sõjandusega, annab tunnistust kindlast süsteemist, mis omakorda tõestab Lembitu erilisi poliitilisi ning stra­teegilisi võimeid.  Analüüsides Läti Hendriku kroonikas leiduvaid andmeid eestlaste ning eriti Lembitu kohta, leiab Luiga, et ka sakslased Lembitu osa ning tähtsust väga kõrgelt hindasid ja tema võitmiseks mobiliseerisid paremad sõjajõud, mida tundis tolleaegne Euroopa, nii diplomaatia kui väejuhatuse ja varustuse suhtes.

Oma väidete tõestamiseks vaatleb Luiga  arvustavalt Läti Hendriku kroonikat. Ta leiab, et mainitud kroonika ei ole meie juurde mitte ulatunud oma esialgses kujus ei sisult ega vormilt, vaid mitmeti muudetult ja täiendatult; vahelelisatud „võõraskehad” annavad nii eestlaste eneste esinemistele kui ka nende vastu sihitud võtetele koguni, teise, ebatõelise värvi ja kuju: ühelt poolt püütakse ordu tegevust lasta paista soovitavas valguses, vabandades tema metsikut ja hoolimata teguviisi eestlaste suhtes, teiselt poolt tahetakse ordu poolt hävitatud eesti rahvaga ühes hävitada ka eesti ajalugu, et kaoksid ühes rahva teadli­kuma osaga mälestused ning mälestusmärgid endisest omariiklusest ning endisest ilust. Jälgides sündmustikku Eestis kuni suure mässuni Harjumaal (1343-1345), mis sai para­tamatuks põnevuse ja jõupingutuste äärmuseni kasvamise tõttu nii eestlaste kui sakslaste pool, leiab Luiga, et pärast seda, kui eesti rahvas „hävitati sootuks maa pealt”, nagu ütleb kroonika, ka eesti ajalugu, eriti Läti Hendriku kroo­nika „ümber tehti” ja nõnda võltsiti, et eesti endisest võimust ning riigikorrast sai naeruväärt moonutis. Ligemalt praeguse Läti Hendriku kroonika allikaid otsides järeldab Luiga, et kroonika esimeses osas on tegemist lühikeste väljavõtetega mingist hüpoteetilisest „Teodoriku krooni­kast”, mis sisaldanud sündmusi peaasjalikult eesti vane­mast ajaloost. Vaadeldes sündmustikku Eestis 1343.-1345. a. järeldab Luiga, et neis jõuab lõpule eesti tõu sihikindel ning järeleandmata võitlus oma vabaduse ja iseseisvuse eest. Võitlejatel pidid olema kauged, kandvad traditsioonid, kõrged kaasakiskuvad eesmärgid, mille eest sõditi täie arusaamise ning iseteadvusega ja mindi avasilmil vastu hirmsamale saatusele – kogu rahva parema ja ettevõtli­kuma osa hukkumisele tapalaval, nii et järele jäi ainult viletsam proletariaat.

Need on üldjoontes Luiga vaated ja väited eesti rahva saatuslikust ajajärgust kaugemas minevikus. Kogu käsitluse üle valitseb püüd läbi tungida objektiivsete sündmuste koorest sisemise tuuma – rahva enese juurde, näha tema vaimlise, hingelise ning füüsilise arenemise astet, selgitada tema algelisi võimeid, mis tõestavad tema täielikku eluõigust sama väärtuslikuna teiste keskel. Kas on tõestus alati õnnestunud ning suudab vastata puuduliku materjali juures loomulikult üleskerkivad küsimused, see on iseasi. Kahtlemata omab mõnigi väide julge hüpoteesi laadi ning jääb nagu õhku rippuma. Ei ole minu ülesanne arvusta­valt analüüsida Luiga väiteid, tahaksin ainult tähendada sellele, et kõigi metoodiliste nõrkuste peale vaatamata, mis leiduvad Luiga eesti ajaloo käsitluses, edaspidisel ligemal süvenemisel kõnesoleva ajajärgu sündmustesse tema väited ning juhtmõtted ikkagi võivad anda tõuget ning avada väljavaateid uute lähtekohtade leidmisele eesti ajaloo üksik­nähtuste käsitlemiseks eesti rahva seisukohast.

5.

On huvitav märkida, et Luiga süvenemine eesti rahva heroilisse ajajärku teostub  peamiselt kõige otsustavamal ajal uuemas eesti ajaloos: siis kui ennenägemata ilmasõja keerus eesti rahvast iga silmapilk ootas saatus sattuda gigantiliste jõudude jalge alla ning seal jäädavalt hukkuda. Kuid Luiga ei kao ära minevikku. Uue meeleheitliku võit­luse alates eesti rahva poliitilise iseseisvuse ning vaimlis-hingelise iseolemise pärast on ta kaaslane võitlustes ning pärast haruldase elavusega kõigile sündmustele ning näh­tustele reageeruv kaasaehitaja ning korraldaja.   Seejuures võlub Luigat peamiselt oma kodu ehitamise ideeline külg. Lugematuis kirjutistes, mis pikema aja kestel ilmuvad ajaleheveergudel peaaegu päevast päeva, selgitab ta tõusva Eesti mõtet, sihte, väljavaateid, lähtudes paisu tagant lahti pääsenud elu mitmekesisusest üleskerkivaistj üksiknähtu­sist. Kuigi on siin olnud eksimisi  asjade ning isikute hindamisel, mis   mõnikord tunduvad ülekohtustenagi, on ometi kindel, et Luigal oli püüdeks tõusta kõrgemale üksiksündmustest ning isiklikkusest ja et tal enamasti tõesti õnnestuski tabada sügavamaid põhivaateid ja lasta vaimu­kalt ning teravalt paista kõrgemate ning kaugemate perspektiivide kiiri meie püüetele ja tööle poliitilisel, tulundus­likul ning kultuurilisel enesearendamisel ja eluliste huvide jälgimisel.

6.

Juhan Luiga elas kaasa ümbrusega, tundis elavalt ning konkreetselt neid sidemeid, mis teda ühendasid oma rahvaga. Kuid enesele nõudis ta vähe nende varade ja väärtuste poolest, mida rahval anda. Isegi enese tegevuse hindamine ja sellest mälestuse alalhoidmine ei huvitanud teda, tundus temale koguni üleliigsena. „Meie haridusliku mõtte, tasapinna väärtustamiseks ei ole mitte tarvis võimalikult palju ja võimalikult paljusid meeles pidada, vaid ära unustada! Seda on ütelnud meie suurem tark R. Kallas :
mida tuleb maha jätta, et rahva mälu mitte koormata ning intellekti mitte takistada produktiivses töös…” Nõnda kirjutas J. Luiga nende ridade kirjutajale aasta eest (25. XI. 1926), kui käsil oli andmete hankimine tema elukäigu ja tegevuse kohta. Olgugi õigus Juhan Luigal, vaadeldes haiglasi juubeldamisi, eneseülistamise ning enesele ajaloos jäädava koha kindlustamise püüdeid, kuid olgu lubatud anda temalegi seda, mida ta õigusega väärib oma viljaka tegevuse ja olemise nähtavale lõpule jõudmisel: vaikset lugupidamist heas mälestuses.

J. Kõpp.

Eesti Kirjandusest nr. 11/1927