Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

01 May

Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult

 

 

1

Ajavahemik sajandite pöördepunktist kuni tänapäevani, mille kes­tes on teotsenud nüüd juba üle 50. eluaasta künnise astuv Gustav Suits, on harukordne oma sisu ja sündmuste poolest. Tule ja verega on kõndinud saatus selle kolme aastakümne kestes üle meie ajaloo jalgu heidetud Maarjamaa. Pidevate sõdade, revolutsioonide ja ras­kete siseheitluste keerisest lahti koorunud tõelikkus: see on meie tä­napäev.   Verine, karm ja halastamatu, aga ometi kangelaslik ajastu.

Käies kaasa, olgu aktiivse võitlejana, olgu arvustava ja õpetava päältvaatajana, oma rahva arenguteed vägeva tsaaririigi meelevaldse võimu alt täieliku iseseisvuse ning rippumatuse vabadesse oludesse – kas tohiks see nüüd, tagasi vaadates, veel sisendada mõtet lauliku troostituimast saatusest Eestis? Oleme vahepääl  jõudnud paljugi ümber hinnata oma kunagi kõrgekspeetud väärtusist maailma-ajalooliste murrangute mõjul. Me oskame juba kainemalt hinnata, ka nõnda­nimetatud vaimuinimese ja ühiskondliku üldsuse vastastikuseid ko­hustusi ja väärtussuhteid. Külma ja elutu kalmistuna lamab meie selja taga ennesõjaaegne vaimuilm selle äärmiselt individualistlike tendentsidega.

Aga ometi – nüüdne unarusse uinuv minevik oli kord meile elav elu, tulvil täis mõtte- ja kirepinget, aadete ja vaadete heitlusi. See süütas ja sünnitas suuri leeke, uljas ning väärikas oma esiletungivas eneseteadvuses: elu tuli.

Mäletan, et olin kolmeteistkümneaastane koolipoiss, kui mulle Linda-nimelise perekonnalehe kaudu hakkas silma puutuma Gustav Suitsu esimesi luuletusi: „Nooruse unenäod”, „Tulevik”, „Las kas­vame” j. t. Tugeva sisendusjõuga raiusid end meelde selle tundmata, Kustas Vahuri varjunime taha peitunud noorluuletaja värsiveermed:

    Las’ kasvame, me tõusev sugu,
    ja ootame, mil tuleb tund,
    kus nendele, kes näevad und,
    kord müristame kõrvu sõjalugu.

On mõndapidi iseloomustav, et see revolutsiooniline luuletus too­kord tsensorile kahtlane ei paistnud (ilmus Lindas 10. juunil 1904) ja ta seda kärpima ruttas alles rohkem kui aasta hiljem, kui see uustrü­kiks esitati albumis Noor-Eesti I. Vene-Jaapani sõja meie tolleaegsele isamaale õnnetus õhkkonnas ja läheneva revolutsiooni tumedais äikesekõminais Gustav Suits, nõnda siis, pääses kitsendamata lugeva üld­suse ette. Ning ta tuli nagu ettenägija ning ennustaja, üle sajandi künnise ellu astuva sugupõlve esilaulikuna ja lipukandjana, tugevalt, ehtsalt, täis nooruslikku paatost ja jõutunnet.

    Noor olla on kevadet rinna sees kanda
    ja kevade kohinat kuulda,
    kui sõuavad lootuste, ihade randa
    need ärganud vahused, noored.
    Ei midagi mehele pole palju,
    kui nõuavad aated talt ohvritki.
    Sest lõõtsugu vastu maru valju,
    ma purjetan merele ometi.

(„Nooruse unenäod”, Linda 13. mail 1904).

Selle sõjakevade nooruse unenäod kajastavad oma sisus ja sihiseades kui ka sõnastusstiilis ja lauserütmis kaasaegse ühiskonna po­liitilist südametukset. Mitte küll alati konkreetsete piltide ja näge­mustena, aga üldiselt ometi mehiselt ning mehelikult sõnastab oma tulevikuunelmaid noor Kustas Vahur Linda päevil. Ajajärgu kahva­tust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmu­nud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tun­nustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakon­ventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm.

„Itaalia! nii olgu Eesti tulevik! / Nii noored tahavad, et paistaks silma”, – antakse parool ning juhatatakse säälsamas vahend selle teos­tamiseks : „Töö selle nimi on, töö ilma võitja on, / ta vägevamalt astub kui Rooma leegion”. Kuidas seda tööd tegelikult rakendada ja konk­reetselt suunata, see selgub autori samaaegseist teoreetilisist kirjutu­sist. Vahepääl on Tartus toime tulnud valmiva intelligentsi, kesk- ja ülikooliõpilaste, koondumine Noor-Eesti nimeliseks rünnakrühmaks, kes oma vaimlise juhina esile lükkab Elu tule tarmuka autori. Need kinnistamata ühistundes kokkuhoiduvad noored tunnevad endil otse sundivat teenäitaja- ning eestvedajakohustust kujunevas eesti ühiskonnas, sest „nad on ju laial aatemerel käinud / ja laia vaateringi, hiiglalaineid näinud” („Tulevik”).

Tänapäev teame, et selle laia aatemere all tuleb eeskätt mõista Soome lahte, mille vaateveerult avaneb soome kõrgöm kultuur ja eriti Eino Leino ürgjõuline luulelooming. Gustav Suits on ise avarheelselt lausunud, millist otsustavat mõju see suur soome laulik on aval­danud tema nooruserahutuses pakitsevaile ning vastuvõtlikele meeltele. Ta seletab Elu tule tuhina ebamäärast helkimist ja selle kaudu uue elurütmi tõusu Eestis otseselt sõltuvaks lahetaguse sõnasepa kireküllasest ning paatoslikust värsitoodangust („Tervitus Eino Lei-nole”, Murrang nr. 2, 1921).

Kuid olgu kuidas tahes, Gustav Suits laitva ning loitva elu tule toojana eesti uinuvasse luulekirjandusse täitis tähtsa ajaloolise üles­ande.

2

Esimese vene revolutsiooni tulekahjukumas välja saadetud albu­mis Noor-Eesti I reibas tulekandja avaldas artikli „Noorte püüded”, kus ligemalt määratakse värskelt ristitud rühma ülesandeid. Aja,, aadete ja vaadete ristlemises näidatakse noortele kätte nende kaunis vabadus – teed otsida kõigist erakondadest kõrgemale. Uue rühma ülesannet nähakse enne kõike kirjanduse, kunsti ja üldse kultuuri alal. Tõotades kaasa minna ühiskondlikpoliitilise liikumisega, mis para­jasti käimas, – sest noorus kohustab – rõhutatakse eeskätt ometi oma südamele ligemaid kultuuripüüdeid ja -nõudeid. „Meie hüüdeks on: Enam kultuuri!… Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”

Kuigi siin selle euroopalise kultuuri mõiste ja sisu jääb täpsalt määramata, autori edasisest eneseteostusest selgub, et see on ühelt poolt filosoofiline ja teisalt esteetiline kultuur, mida taotellakse. Mõt­teline puurimine suurisse maailmaküsimusisse ja vormi- ning stiiliharrastus. Enese väljaarendamine selleks erakondadest ja tegelikust elust kõrgemalseisvaks vaimuinimeseks, kelles tollal nähti ideaali.

Revolutsioonilainete kõrgelt käies avaldab noor Suits küll veel elavat huvi ühiskondlike küsimuste vastu. Ühisbrošüüris Võitluse päivil (1905) samanimelises juhtivas artiklis ta märgib ka kirjanduse ühiskondlikke ülesandeid: võitlus inimesõiguste, vabaduse ja hariduse eest. „Elu ihaldame, vaba ühiskonda ja vaba kodumaad tahame”, – lükib ta ritta energilisi lauseid. – Hüüame sellepärast lahti armetust alandusmoraalist, kilpkodanlisest kitsusest, vaimutute klasside mõju alt. Ülekohtuste võimude ja silmakirjaliste sõnasulaste, riigi ja ki­riku ilusa ühenduse pihta langevad noorte seppade vasarad” (v. Noor-Eesti nõlvakult, 1931, lk. 19-20). Kuid – ärgu unustatagu – see va­saraga virutav noor värsisepp lõpetab siiski manitsusega, et tõeline luuletaja ärgu olgu mitte sotsiaaldemokraat ega kodanlane, vaid enne kõike luuletaja, kes ka võitlejaile meelde tuletab, et inimene ei ela mitte üksi leivast. Väga ebakohane manitsus, kuna võitlus käib just leiva pärast neile, kel see puudub, – salvasid marksistlikud arvus­tajad.

Platooniline kaasatunne õigusetute hämarusest ülestunglevaile ühiskonnakihtidele ilmestab ka G. Suitsu Helsingis eriraamatuna ilmu­nud artiklite sarja Sihid ja vaated (1906). Siin ta oma tunnustust mööda on juba üsna ligi tulnud Karl Marxi ühiskonnaõpetusele. Kuid siin ta ei asu kõiki inimlikke huvisid, eriti mitte vaimutegevuse kõr­gemail aladel, vaatlema klassihuvide seisukohalt („Kiri Kiirele”, Vaba Sõna nr. 2, 1914). Ta märgib raamatu eessõnas vabaduse, tõe ja ilu otsimise kõrgeimaks väärtuseks, mis igale inimesele on ühtviisi tar­vilik ning möödapääsematu.

Vabaduse, tõe ja ilu otsimine saab siit pääle mitmeti meie tolle­aegse eduerakondliku mõtlemisviisi padrikusse teedrajavate Sihtide ja vaadete autorile lemmikaineks.  Tallinnas üldhariduslikel kursusil 19. juunil 1907 sissejuhatuseks peetud kõnes „Kultuur ja poliitika” kaitseb ta ennast energiliselt kodumaise marksistliku arvustuse (M. Martna, H. Pöögelmanni j. t.) vastu, kes Noor-Eesti „eluvõõraid ilut­semisi” ei taha tunnustada tarvilikuks töölisklassile. Ta manab tule­vikuinimesi, kõiki neid proletaarsesse intelligentsi kuuluvaid noor­mehi puna- ja sinisärkidega pükste pääl, kes ringi käivad koltunud ning tuhmunud nägudega, et miks nende püüd on suunatud eeskätt leiva järele, aga mitte võimalikult täiusliku hariduse, kõrgema teaduse, kirjanduse ja kunsti järele, mis ei ole otseselt rakendatud töölisklassi algeliste vajaduste ja tema klassihuvide teenistusse. Vaimuloomingut ei saavat ju mitte seletada tulunduslike ja ühiskondlike oludega ega klassivõitlusega, vaid tulevat tunnustada täit loomingu vabadust. Loogiline järeldus: tööline pingutagu end üles „kõrge kunsti” mõist­miseni ja maitsmiseni. Suits väidabki siis, et poliitiline ja sotsiaalne uuestisünd ei ole võimalik ilma kultuurilise uuestisünnita. Koguni kustumata kirjaga ta tahab kirjutada kuulajate (ja lugejate) tead­vusse, et isikuline kultuur on kogu inimesliku väärtustetoodangu tähtsamaid tegureid (Elu nr. 58, 59, 60, 61 ja 65, 1907. V. ka Noor-Eesti nõlvakult, lk. 21-37).

Ühes ühiskondliku liikumisega on vaibunud ka Noor-Eesti ja tema vaimlise juhi tormi ja tungi ajad. Kunagi kuulutatud kolmain­susest : vabadus, tõde ja ilu, tõotab tsaaririigi surve süvenedes püsima jääda ainult viimane jumalus: ilu. Noor-Eesti ajakiri, mis hakkab ilmuma a. 1910, lõpetab järsult kompromissi ,,uute ja vanade jõudude, pooluute ja poolvanade voolude vahel”. G. Suitsu tunnustust mööda, kes kirjutab ajakirjale sünnisõna, on Noor-Eesti ringkond õppinud tarvitama valikut nii elus kui kirjanduses. Seniseis otsinguis ja trotsinguis on selginud uue liikumise siht: ühelt poolt ikka kaugemale kasvada kultuursesse üleilmsusse, teisalt aga järjest intiimsemalt süveneda enese isiksusse. Ikka edasi euroopaliselt haritud intelligentsi ja omapäraselt arendatava individualismi tähe all, – hüütakse (aja­kiri Noor-Eesti nr. 1, 1910).

Kuid selle tähe all ajakiri siiski ei võida, kuigi seda loodetakse: kahe aasta jooksul jõuab ilmuda vaid üks aastakäik (6 numbrit), ja siis ollakse sunnitud julge ettevõte katkestama. Suits, kes kirjutab ajakirjale surmasõna, nagu oli kirjutanud sünnisõnagi, peab tunnus­tama, et isikulise hingeelu ja euroopalise ülikultuuri rakenduskatsed on meie oludes alles arusaamatud. Randvere Ruth ei sobi veel eesti tõelikkusega, kuna siin vähe leidub inimesi, kes naist armastavad ro­mantilise ja mitte ainult naturalistliku armastusega („Noor-Eesti aja­kirja seismajäämise puhul”, Päevaleht nr. 38, 1912). See on alistumi­sega harjumatu ,,1905. a. imeliku kasupoja” sunnitud allaandmine osavõtmatule publikule ja mürgisele armastusele, mis kogu aja kilkas Noor-Eesti taotluste eluvõõrusest ja eesti oludesse mittesobimisest.

3

Vastuolu oma kultuurse mina ja tegeliku tõelikkuse, aadete ning vaadete ja nende teostamisvõimaluste vahel – kes muu oleks sest tundnud rohkem tuska kui Noor-Eesti liikumise üha heitlusse heide­tud juht?  Tema 1913. a. ilmunud teine luuletuskogu Tuulemaa annab sellest märku raskete ja meeldesööbivate sõnadega. Valusasti läbiela­tud pettumused reaktsioonilise aja survest ja isiklike õnnestumiste küündimatusest hellitatud ootuste ja lootusteni on ses raamatus leid­nud nii tihedakoelise ja veenvakujulise sõnastuse, et sellele kunsti seisukohalt ei ole midagi ette heita. See on üks väheseid täiuslikke näiteid eesti luules enesessesüvenenud kultuurse isiksuse loomingupingest, artistiline esimesest viimse värsini. Kuid sellisena see eel­dab autorile vastavat lugejat: haritud maitset ja – pessimistlikku häälestust. Kuigi sellest rida laule on saanud rahvalikeks („Laul Eestist”, „Sügiselaul”, „Kerkokell” j. t.), kogu tervikuna ei avalda osagi seda mõju hulkadesse, mis Elu tuli.

See on uusromantilise elupagulase intiimne pihtimuseraamat Tuulemaa kõrgendikel, täis viljatute avaruste karget hingeõhku ja enesesse kiindunud vaimu ülemaist aatlemist. Ridade vahelt hõõgub palju kibedust olude ja inimeste vastu lõuna pool lahte ja sageli pais­kub seda otseseltki esile („Laul Eestist”, „Ihitaja”, „Midagi isamaa­likku”, „Meresõitja laul”).

    Eestis sajab
    hääletult roosteudude märga.
    Ei siin haljast loorberipärga
    vajuta keegi lauliku pähe.
    Saatustest troostitum sündida
    laulikuks Eestis.

See võib näida nii, kui lauliku saatus eraldada oma rahva saatu­sest. Kuid tõepoolest me teame, et eesti rahva saatus enne maailma­sõda ei olnud sugugi troostitu. Hoolimata tsaarivalitsuse survest ning just selle kiuste meie rahvas ruttas ja rühkis ennenägemata tempoga oma reaalsete sihtide ja vaadete teostamiseks. Talupoeg kinnitas aina tugevamini kanda oma maalapile, tööliskond organiseerus, linna­kodanlus ja praktiline haritlaskond kogus palavikuliselt ainelisi vara­sid. Üritati uusi ühisettevõtteid, ehitati suuri panga- ja teatrimaju. Miks ei tunnustanud seda kõike meie euroopalist kultuurikõrgust taot­levad vaimuinimesed ? Aga sellepärast, et nende meelest peaks rahvas enne kõike omandama vaimseid väärtusi, küsimata sellest, et vaimu pääle ei ehitata mitte koda. Vaimuinimesed eraldusid aina enam rah­vast, kunagine ühiskondliku võitluse kuulutaja taandus pettunult ja kibestunult Tuulemäele ja värisevate haabade alla.

See teritatud vastuolu kultuurse isiksuse ja igapäevaaskeldusis rühkiva ühiskonna vahel eesti olude kitsais raames pidi varem või hil­jem viima ummikusse. Gustav Suits näib seda enne teisi noor-eestlasi aimavat ja katsub sest teha järeldusi. Märkides 26. oktoobril 1912 peetud kõnes Noor-Eesti koondise ühe lähema ülesandena algatatud raamatukoguliikumise edasiviimist, teatab ta ühtlasi, et Noor-Eesti kirjanikud astuvad välja oma üksindusest, sest – eduline aktiviteet peab üksikute kaudu mõjuma ka hulkadesse (E. K. S. Noor-Eesti Aas­taraamat I, 1913). Siit pääle näemegi Suitsu jälle elavamalt teotsemas avalikus elus: kõnesid pidamas, ajalehtedes ja ajakirjades kirju­tamas, polemiseerimas, oma sihte ja vaateid üldsusele arendamas ja selgitamas. Tema kaks suurt kõnet „Vanemuises” Jaan Tõnissonist kui talupoja-kodanluse silmapaistvamast eestvõitlejast (1913) kutsuvad esile elavat sõnavõttu nii kodanlises kui marksistlikus ajakirjan­duses, ja kõneleja tunneb veel aasta hiljem tarvidust enesekaitseks eriti marksistlike arvustajate vastu, kinnitades uuesti oma tööliste-sõbralikkust ja leppimatust maksva ühiskonnakorraga („Kiri Kiirele”, Vaba Sõna nr. 2, 1914). A. 1913, Tallinna eesti teatrimaja valmimise puhul avaldatud koguteoses Teatriraamat I, artiklis „Elust, kunstist, näitekunstist”, ta süvendab ja täiendab oma vaateid mitmeti ka kunstiküsimusis, kergitades lugeja teadvusse sidet tulundusliku elu ja kunstide arengu vahel.

Nii siis: vähemalt Noor-Eesti lipukandja oli välja tungimas oma üksindusest – elule lähemale. Kuid järsku pahvatanud maailmasõda sundis kõrvale heitma kõik üksikisiku kavatsused ja tõstis päevakor­rale tohutult tähtsama küsimuse: rahvaste olemasolu küsimuse.

4

Maailmasõja teisel aastal, 1915, ilmus Noor-Eesti album V, mis oli ühtlasi rühma juubeliväljaandeks 10-aastase kestvuse puhul. Selles, päälkirja all ,,1905-1915″, Gustav Suits konstateerib valusa nukru­sega lääne-euroopalise kultuuri katastroofi, Noor-Eesti ihaletud inimsusideaali ja kultuuriideaali kokkuvarisemist. Meelde tuletades oma nooruslikke ilusaid unistusi, millega elu on mänginud nagu tuul pilve­dega, ta jätkab: „Meie illusioonide kokkuvõtteks kujunes tuttav hüüd­sõna „Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” Olime vai­mustatud euroopalisest kultuurist, kuna Euroopa röövrüütlite järel­tulijad praegust katastroofi juba järjekindlasti ette valmistasid. Taot­lesime erakondadest kõrgemale tõusmist, kuna kogu inimkond oli ja­gunenud kaheks suureks erakonnaks: kurnajad ja kurnatavad” (v. Noor-Eesti nõlvakult, lk. 101-102).

Kapitalistlik-militaristlik süsteem – euroopalise kultuuri kal­mistu. Individualistliku ilutsemise mõttetus korraga miljoneid hävi­tava ning purustava sõjasaatuse silma all. Ja nii luuletajagi peab end tunnistama „selle koletisliku korra vastaseks, mis purustab ja laastab ka Arieli riiki”. Jälgides tema värssides väljendatud sõjaelamusi ja -meeleolusid (1922. a. ilmunud kogus Kõik on kokku unenägu) leiame aina kinnitust temas toimuvale sisemisele murrangule, ta sihtide ja vaadete teritumisele karmi tõelikkuse ja selle asjalikuma käsitluse suunas.

Sõja vastu valmistuvate Kruppi tehaste kirjeldus kõrvuti pildiga Luxembourgi aiast – lillede ja laste paradiisist, kunstide Pariisist. Tarmukas „Marseljeesi” tõlge oma ulja rütmiga rahulikult maalitud Seine’i maastiku tagapõhjal. Täienduseks karmilt sõnastatud loodusemeeleolule kahekordsest sügisest õppusele mineva maakaitseväelase arutelu sõjasihtide sõgesikumängust. Endeliselt sapine kuu, ja veretav hommik, ja üha painav küsimus: kelle eest see maailmamöll, kelle eest see jookseb veri? Koduhõllaus reisil kaudu sõjakärase Londoni ja üle Põhjamere, kus varitsevad miinid ja saksa ristlejad, kodus seesama sõjaväeliste õppuste „tra-ta-ta” ja siiski – metsas kollaste lehtede vahel õitsev hiline kannike.   Kõikjal äkki arusaamatud ebakõlad, veidrad ning õudsed vastuolud. „Kinni löödud elu uksed, / sõitvad, sõitvad surma suksed.”

Kuid siis korraga muutub meeleolu. On saabunud aasta 1917, revolutsiooni punased lained löövad kõrgelt ja haaravad kaasa ka luu­letaja. Ta tunneb end uuesti nagu omas elemendis, hüüab au Revo­lutsiooni vaimule”, laulab uljasti vabaduse pulmast ja vabaduse tuljakut, heidab üldsuse ette mehiselt ründava «Internatsionaali” tõlke. Hulga aja takka ta ilmub jälle kodumaale, astub Eesti sotsialistide-revolutsionääride parteisse, algatab esimesena Eesti iseseisvuse mõtte ja seab partei ülesandel kokku märgukirja Eesti Töövabariik. See esitatakse jaanuari alul 1918 Eesti kohalikule enamusele valitsusele ja hiljem ka Venemaa võimumeestele. Suits katsub oma aadet veel propageerida ühel miitingul Oleviste kirikus – siis „Olevi rahvamaja” (sellest vist tema luuletus „Hüüdja hääl”), kuid karju­takse enamlise kuulajaskonna poolt armutult maha. Eesti iseseisvuse mõte on siiski pandud liikuma, ja siin jäävad Suitsule kahtlemata ühe agarama algataja teened.

Järgneb rida rahutuid aastaid Eesti vabariigi esindajana Skandi­naavias (v. selle kohta luuletusi „Üle Torniojõe”, «Stockholmis”, „Kö-benhavnis”, „Kaspar-teater”) ja vabariigi enese pinnal selle saamis-ajajärgus. Ta skeptiline vaim kaalub jälle kahe vahel, ta näeb oma vabariigiaadet teostatavat hoopis teisiti, hoopis julmemalt ning veri­semalt kui see talle meeldiks. Töörahva asemele tuleb troonile tõusik, vaimu tõrjub eemale Vana Tühi, kõrge inimsuse asemel harrastatakse aina kättemaksu ja tapmist. Ta valab oma sappi ja protestikirge selle kõige vastu välja mitte üksi luuletusis, vaid ka pikemais artikleis (v. näiteks „Surmanuhtlus”, Murrang nr. 3, 1921). Samuti ta teeb kaasa Tarapita nime ümber koondunud kirjanikerühma ühisrünnaku selle tõusikluse- ja korruptsioonimeelsuse tuulutamiseks, milline äh­vardab lämmatada noort vabariiki.

Siis on ring jälle käidud. Luuletaja opositsiooniline ägedus las­kub. Vanitas vanitatum – raskuse vaim hakkab rõhuma. Aeg on liiga kaine ja proosaline selleks, et kaua ülal hoida rünnutahet. Pettumu­sed, pettumused – ajalugu ei paindu mitte aatemõõgaga heitlejate käe alla.

5

Oma siiamaale viimseks jäänud luuletuskogule Kõik on kokku unenägu (1922) Suits lisab eessõna, mis teravasti märgib Tuulemaast tuttavat tagasitõmbumist heitleva elu keerisest. Selles kirjutab nelja­kümnendale eluaastale lähenev autor:

„Olen näinud selle (s. o. Eesti iseseisvuse. J. K.) teostamist, mille eest mitmete sugupõlvede usutunnistajad on surma läinud. Milline teenimata õnn! milline saatuse pilge! Olen kaasa elanud nobeda vaatuste vahetuse, kus unis­tus on muutunud hullustuseks, mõte mõttetuseks, idee ideetuseks … Mu kaasa sündinud kirjanikukalduvus on mind takistanud ühekülgselt imetlemast võimu-himulisi eneselaiutusi, ahneid saagitsusi, metsikuse meeletusi. Järelduseks rida vasturääkimisi ja enesevasturääkimisi võitlevate poolte vahel. Mis teha! Kas lahku minna ka omast enesetundest! Olen paremaks pidanud loobuda nii mõ­nestki koosmängust, kui oma südame ja aru tunnistustest. Siin seisan oma andumuste ja keeldumustega: niisuguseks on mind loonud loodus, aeg ja igavik!”

Nõnda siis taaspöördumine puhta kunsti kõrgustele, nagu osutab ka kogu viimane luuletus, millest olgu näitena toodud salmid:

    Käia üles pöördud palgel
    eha valgel,
    see mu palvetuse tund.
    Nii kui koju poole lähed,
    ladvus tähed
    värisema kirgastund.
    Teie poole, kauged ilmad,
    tõstan silmad
    ülendades vaimu siit.
    Hing kui kaugest laotusest,
    paotusest
    otsiks igatsuste hiit.

Siin ma seisan, ja teisiti ma ei või! See kõlab uhkelt, ehtsalt ning väärikalt. Aga tänapäeval saab selle eest tasuks siiski vaid mõnitusi. Sest tänapäev kaldub mitmeti ümber hindama seniseid vaimseid väär­tusi, tänapäev liigub senise maailma lahtimõtestamise suunas, et seda siis uuesti omamoodi mõtestada. Meil on alles värskelt meeles prof. Suitsu vaimukad vasturünnakud selliseile moodseile „elulähedasile” mõtteliikumisile (Olion 1930 ja 31) kuni demokraatliku riigikorra murdmiseni („Kõigi võtetega”, Koit nr. 12, 1933), kuid tulemused olid nii siis kui nüüd: kiikav kahjurõõm ja „poolt”. „Itaalia! nii olgu Eesti tulevik!” – laulis G. Suits kolmekümne aasta eest, ja nüüd – olemegi varsti Itaalias: Mussolini, fašism. „Milline teenimata õnn! milline saatuse pilge!” võib kunagise kauni soovunelma autor siin hüüda õigusega.

Jah, G. Suits on tänapäeval „elukauge”. Tänapäev ei hinda isiku vaimseid väärtusi, vaid eeskätt tema ühiskondlikult suunatud ja ra­kendatud vitaliteeti. Aktiivsust, tempot, hoolimatust – elulähedust. Kuid ometi – kui see vitaliteet on kõik tõkked maha joosnud, kui ta omakord muutub «kunstiks kunsti pärast”, «militaristlikuks nihilis­miks”, mille eest Saksas juba hoiatatakse, siis ehk jõutakse ka tead­vusele, et „kõige tegelikumad inimesed elavad kõige petlikumat paisteelu enesele aru andmata, kes nad on, mis nad teevad ja kuhu nad lähevad!” (Kõik on kokku unenägu).

Jaan Kärner

 

Loomingust nr.  9/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share