Lüüriline Taanimaa
Taani lüürika võrsub käesoleval silmapilgul uuestisünni märgi all. Noored lüürikud kirjutavad meelsalt kevadvärsse, milles meie silmi võlub kogu kevade ime, meloodilisi stroofe, nii häälivaid kui iialgi on kirjutatud Taanimaal. Ühes oma ettekandes lausus hiljuti Georg Brandes, et Taani luulekunst – ka kõige nimekam – kunagi enne ei ole omandanud nii kõlavat ja loomulikku väljendust kui praegu.
Kõnealuse luuleliigi eri suuni võiks koguda kolme tunnuse ümber, ilma et seda klassifitseerimist tarvitseks võtta piinlikult: talupojaluule, väikelinnaluule, pealinnaluule. Piirdun esimese ja viimase tunnuse avaldustega.
Kes lüürilise sõnakunsti kaudu tahab tundma õppida Taani loodust ja loomust, see astub vist küll enne kõike meie provintsiluule valdkonda. Siin leiab ta Taani looduse mahedust, siniseid lahti ja lausku rohelisi künkaid. Siin kohtab ta Taani lüürikale omase – võiks ütelda: eriti taanilise – vaikse ja tagasihoidliku põhitooni. Igal pool tasaseid sõnu, mis peidavad sügavat elu, sumbunud valu ja suuri hingevõitlusi. See omadus asetab Taani lüürika ilmsesse ja teravasse vastollu näit. moodsa Rootsi lüürikaga, kus alaline pingutatud paatos teeb umbusklikuks andumise.
*
Jeppe Aakjaer – nüüdse talupojalüürika peamees – kirjutas oma varases nooruses sotsialistlikult münditud programmluuletuse, millest teatava õigusega võib öelda, et see moodustab meie uueaegse talupojaluule lähtekoha. Selles luuletuses lausutakse, et kuidas ka jõmpleb meie üliõpilane, ometi:
– me jagame nendega tööd ja maad, kel vasar ja ader on peos : seast rahva õnn rahva sekka meil taas, olgu seaduseks sõnas ja teos. (Den revolutionaere Student.)Noorte produktsioon liitub lähedalt tolles luuletuses sõnastatud ideega: rahva jaoks, rahvast, ja kui nad ka mitte positiivselt rahva kasuks ei tööta nagu Jeppe Aakjaer, siis kujutavad nad vähemalt rahvatüüpe. Esialal figureerivad siin nimed Aage Berntsen, Niels Jeppesen, Thöger Larsen.
Aage Berntseni vormilised võimed ei ole kõrged. Ta luuletused on vallalised pildid ilma kindla ühtekuuluvuseta või sidevuseta. Aga kui tal ka puudub luuleline süntees, ei puudu Fyni saare talupoja tundmine. Peidetud talupojahuumor sukeldab esile isegi sääl, kus seda ei oota, piiblilooliselt kõlavate nimede all. Näit. luuletuses „Nebukadnetsar” ilmub õhukese usulise võõba alt järgmine nuumatud talupoja pilt:
Sõrm näitas rasva aetud : vii ära kõik, mis praetud, see liha keedetud ! Kõht liiga raskeks läheb teel, nüüd tahan rohtu süüa veel – (Klinten og Hveden, 1914).Neist tujurikkaist luuletustest viib otsejoon Ludvig Holsteini värsside juure, kus Fyni maastiku lopsakus ja viljakus enesele liitlase leiab kohaliku talupoja tegutsemises. Siin nimetatagu ainult „Tüse mees”, lihtne lugu mehest, kes lese välja külvab naabrite keelepeksust hoolimata. „Ta oli alati valmis ja töörõõmus – ja õnnelikuks tulemuseks oli tänavu üks üheteistkümnenaelaline jõmpsikas.” (Mos og Muld, 1917).
Kui Aage Berntsen on rikka talupoja kujutaja, siis astume Niels Jeppeseniga sotsiaalsel astmestikul allapoole, vabadiku juure. Vormiliselt on Niels Jeppeseni luuletused rasked ja kokkusurutud nagu need saatused, mida ta vihjab. Ta lüürika iseloomu võib hästi tabada mõnes sarnases luuletuses nagu „Rabapüss”, milles kaks esimest värssi annavad ümbruskonna:
Üht meelisklen talveõhtut, ema vokiga näen veel hella : aegajalt värtnat ta silmas ja ühtlasi seinal ka kella. Tuli tallist ja seasulust siis karmide kätega isa, nii väsinult tooli ta langes, veeris lehte ja vaatas lisa. (Gyldne Straa, 1915).Luuletuse lõpupool kujutab lapse lihtmeelset mängu ja suubub kahetsusesse: ainult naiivne hing elab heledat ja ilusat elu! Kogu ta luulet varjundab hämarik vaese vabadiku majas. Ta looduslüürikaga alaline sügis, udu ja talv hingab kaudselt seda tusast pessimismi, mida vaid Taani talupoeg võib nii visalt toita. Aga need neli väikest luuletuskogu, mis ta välja annud, sisaldavad nii mõne tüüpeloova visandi kuivõrra ta inertne vorm ei murra luuletuse raami.
Mahutades kumbagi eelpool nimetatud lüürikut laugleb Thöger Larseni luule. Keegi ei oska nii nagu tema esile manada suvise põua meeleolu või äikseilma tormavat ruttu väikseis, lühikestes stroofides. Aga kui ta jätab puhta looduslüürika, laskub alla kosmilisest ruumist, siis tähistab ka tema tüüpe. Ilma illusioonideta, ilma suurte mõteteta sellest ja teispoolsest elust õduvad ja lahkuvad ta talupojad. Peatselt klassiline Taani lüürikas on ta luuletus Jens Höjby. Vana Jens on suremas, ta elu kangastub veel kord ta silmade ees ja filosoofia tuleb lõpuks:
Pääl pilvede inglite koorist ta vähe on unistand. Tal küllalt sellestki soovist, haud murus et lõpulik and.On vagladki pühad loomad, all künka neist lahti ei saa. Ent nende näljasest koonust hää järel jääb viimati maa. (Jord, 2. trükk 1916.)
Thöger Larsen tunneb talupoegi ka nende lõbusamalt küljelt: kuiv tuju moondub pilaks eriti viinaurus. Veidrat tooni lisab veel see asjaolu, et luuletaja kirjutab rääklevas Jüüti murrakus, mis ta naljakale värsile laenab vahenditu huumori aimu.
*
Läheme meie nüüd üle provintslüürika diametraalse vastandi pealinnaluule juurde, siis lööb meile vastu täitsa teine õhkkond, hoopis teine stiil ja meetod. Vaadeldavad nimed on siin Emil Bönnelycke, Tom Kristensen ja Fredrik Nygaard.
Esimesena nimetatu on linnaluuletaja enne muid. Ta ei katsu pea kunagi anda linnatüüpe: kogu ta loomingut iseloomustab püüdmus rütmisse vangistada linna elu. Stiil läbi ja läbi selle elunärvi mõjutatud. Hingeldades, katkeliselt, vahelülisid välja jättes, taovad ta rütmid taktis linna tuiksoonega. Kõike vägivaldset ja ründlevat kirjeldatakse: raudteeronge, jalgrattaid, suuri tänavaid, käratsevat liikumist. Tüüpilise väljenduse saavutab see kirjeldus raudteeõnnetuses:
Ma otsisin loitlevate laternate keskel maas pikka purunend varet. Siin üks katkend pidur, sääl seina kild, rippus akna kärisend kate. Külmana jäänuste seginend murrus sääl lamas üks. – Sääl kaks ratast keeratud õhku. Uksed ühe mürtsuga sisse löödud. – Murtud rakked tontlesid hirmu vastu koitvale päevale.See vägivaldne värss ja kähisev staccato muutub hõiskavaks ditürambiks kogus Asfaltens Sänge („Asfaldi laulud”, 1918).
Proosaluuletuste pikas reas ülistab autor Köbenhavni niisuguses häälestuses, mille kirjanduslikkude eeskujude leidmiseks ei ole tarvis suuri teadmisi (Walt Whitman, Huysmans).
– – Ülistan hullunud hurmas seda Köbenhavni kesksust, Raekoja platsi, ühel kesksuve päeval juulikuus, kus hotellide pidulik-heledad markiisid kirgavad päikeses, kus armas asfalt on sile liikumisest, õhk sinine ja neiud valged kingadest kuni äärtega kübarani.
Armastusväärsed. Armastusväärsed.
Raekoja torn särab kuldsena. Elektriraudtee vagunid on ülitäis liikumise ilu, virguse pühadust. Jalgrattad ja jalgrattad kilistavad meloodiliselt, laulavad, liuglevad. Suvepäev poetab oma magust kära minu kõrva, värve, elu. – –
Seda laadi Köbenhavni kiitust teisendatakse kahelsajal leheküljel. Aga Bönnelycke on oma nime kaasaegse Taanimaa teadvusse tagunud huvitavama ja üllatavamaga, oma värsiga. Võib imestada, et see noor kirjanik on tootnud kõige ilusamaid ja stiilsemaid armastusluuletusi, mis meie moodsas lüürikas olemas.
Vastandina sellele ainult elukirjeldavale lüürikule seisab Tom Kristensen tüüpeloovana. Temast võib öelda, et ta on E d v a r d S ö d e r bergi moodne jätkaja, kelle Gadens Digte („Tänava laulud”) ilmusid 1902. Söderberg tähistas muu seas juba ka tänava öiste iluduste kombeid Merryt riimides sherryga. Tom Kristenseni värsikunstis on juure tulnud metsikuis värviorgiais ja rabavais riimisõnus prassimine. Muidu on ta ainete valdkond märgitud suurelt osalt samade tänavatüüpidega. Näit. luuletuses „Tuju” joonistub eredale päevavalgele ilmunud lõbutüdrukute trobikond:
Oh päiksepaiste katastroofi, õhk sinine ja soe ja õre lehiskoe ju ümber Pühavaimu kiriku. Nii päiksepaiste hukatusse salk läheb, kel seenkübar peas, rand põll kel kehva kleidi ees, kui rõõmutuhinas alt katteid kergitades. (Fribytterdrömme, 1920).Oletus, et Tom Kristenseni värvimeel teda viib eksootiliste maade kirjeldusele, leidis kinnituse ta viimase luuletuskoguga Paafuglefjeren, Digte fra Kina („Paabulinnusuled, Luuletused Hiinast”, 1922). Sellega jätkas ta Sophus Mihaelise (Blaaregn, 1913) algatatud joont: nõnda nimetatud Ö. K.-kirjandust).
Üks Taani lüürika kõige nooremaist edustajaist on Fredrik Nygaard (s. 1897). Ta esimene debüüt oli õige diletantlik, aga sel oli elujaatav tegumood. Kui kümnest debüüdist üheksa ohkas maailmamures, siis hõiskas siin halvas värsis nooruslikult õigustatud elurõõm. Ta stiili võtted on saanud teadlikumaks ja ta pinsli tõmbed omandanud laiema ulatuse alles kolmandas kogus (Opbrud, 1919), mis sisaldab rea pilte Euroopa teekonnalt. Siin on ta võime kirjeldada arenenud ekspressionistlikuks kunstiks. Ta oskab leida meelesööbivaid sõnu – nii luuletuses „Turud”:
Kangus. Kivi. Võimsus. Unistuste meeste suveräänsed ehitused, turud aega trotsivad.Oma lähema teose häälestas Nygaard muusikasse. Ta pööras lippudega tagasi Köbenhavni (Med Flag og Vimpler, 1920) ja vangistas tänava elu üllatava värskusega väikseisse muusikalistesse stroofidesse.
*
Need kaks esitatud lüürilist voolu lähevad oma stiililt, meetodilt ja arengult üksteisest järsku lahku. Esimene neist on tasaselt võrsuva talupojakultuuri avaldus, milles kramplikud hüpped on tundmatud ja mille kirjanduslikkude esiisade rida on pikk ja ülevaatamata. Teine suun on ilma kodumaiste esiisadeta uus kunst. Selle õitsele puhkemine on oluliselt moodsa kapitalistliku ühiskonna ilmete ja sõja põrutuste tingitud, see on erkude hüüd, hinge heitlus, ekspressionism. Aga nii erinevad, kui need kaks suuna ka on, püüavad nad mõlemad tõelise kunsti kombel oma joontesse haarata sama, nimelt inimest, inimlikku elu ja inimlikke olemasolukujusid.
Kjeld Eifelt.
Loomingust nr. 4/1924
