Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Kirjanduslik tõlge on juba kauges minevikus olnud üksikute harrastusesemeks. Testamendi mõnede seadusraamatute murdetekstid arvatakse küündivat kuni 11. sajandisse e. Kr. Codex Babylonicus Petropolitanus ula­tuvat aastasse 916 e. Kr., kuid mainimisväärseni on siiski 72 õpetlase val­mistet Septuaginta, Testamendi kreekakeelne tõlge Aleksandria juutidele Ptolemeuse ajal (280-240 e. Kr.).

Umbes samult ajult (240 e. Kr.), s. o. päevilt, mil Kreekamaa sai Rooma provintsiks, ladina kirjandus aga kreeka asumaaks, tunneme esi­mese tõlkija Rooma orjaderiigis, see on Livius Andronicus – kreeklane ja ori ühtlasi. Ta tööks peetakse saturni värssides ladina keelele kohandet Odyssea – isegi Horatiusele tuntud koolitekst. Andronicuse ja teda jälgind Naeviuse ning Enniuse eeskujudega on arvestand läbi keskaja palju ladina kirjanduse kerge- ja raskekaalu mehi. Huviesemeks peamiselt kreeka autorid, kuna araabiakeelse Koraani alles 12. sajandi keskpaigu Pamplona peadiakon ladina keelde tõlkis.

Rooma tõlketraditsioon on keskajal leidnud kodustust üksikuis Euroopa lokaalkeeltes – prantsuse, inglise, saksa. Hüljates esimeste saavutiste vähehuvitava loetelu, peame siiski möönma nende sündimist all utilitaarsuse tähe. Need on juhit kas õpetuspüüust, jõu kokkuhoiu mõttest või mõnest teisest rahvamajanduslikust algest. Plinius ja Quintilianus soovi­tavad tõlget omamaa kirjanduse rikastamiseks, kuningas Alfredi sihiks oli õpetuspüüd. Prantsuse eelrenessansi tõlkemeister Claude de Seyssel, ümber pannes Thukydidese, Xenophanese ja teiste töid, oli juhit propagandaideest Prantsuse ilmavalitsusele. Martin Opilz ja veel Gottsched’ki (der Schutzherr der Regeln), pidades luulet leivatuks kunstiks, soovitasid kirjanduslikku tõlget oma produktsiooni eelkäijana tehnika ja loova visi­ooni antagonismi päevil.

Õieti hilja johtub tõlge kui kunstimõiste teadlikust esteetilisest ene­seväärtusest ja väljendust otsivast kaastegevuse tahtest. Sihiks mitte jõu kokkuhoid – utilitaarsus, vaid tõlge eesmärgina iseenesest inspiratsiooni, kire ja lürismi kaudu. Varem kõrvaline saatja saab juhiks, nõudes tõlki­jalt kunstnikuvaimu ja head keelemaitset.

Ehkki juba John Dryden postuleerib (17. sajandi viimasel poolel): Tõlkija, kes maha kirjutab ilma originaali jõu ja vaimuta, ei tohi kunagi puutuda autori töö külge. Enne kõike peab ta enda üle valitsema ja suurepäraselt mõistma autori geeniust ja tunnet, aine loomust ja kunsti või käsitet aine suhteid; siis alles saab ta väljenduda sama õiglaselt ja samase elavusega nagu kirjutaks ta algupärandit, kuna see, kes kopeerib sõna sõna järgi, kaotab kogu vaimu igavas ümbervalamises.

Need nõuded ja soovid jäid kauaks ainult soovideks.

Hea tõlge pole mingi absoluutne, vaid varieeruv mõiste. Iga epoohh on omanud erinevaid printsiipe, olenevuses aja ja rahva kultuurilisest ja esteetilisest ilmavaatest ning arengust. Individuaalsete omapärasuste kõrval võib minevikus eraldada teatud rahvuslikke tõlketraditsioone. Silmapaist­vamat värvingut omab see prantslastel, kes arvasid endid täielise kunsti­maitse omanikuks ega tõlkinud siis ühtki võõrast autorit, ilma ta töid painutamata oma maitse alasil. Herberay des Essarts tõlkides Amadist (1525-1556) ilustas selle hispaanlaslikku lihtsust ja otsekohesust vasta­valt renessansi inimese peenutsevale maitsele. Samuti toimis Amyot oma kuulsais Plutarchi tõlkeis (1559-72). Sellase traditsiooni varasemat õigustust tagab plejaadi luuleteooria pamflett „Defense et Illustration” ning eitamise suurmeister Montaigne. Haripunktile saabub see aga 18. sajandil. Isegi sakslane A. W. Schlegel on lugenud omaks kohuseks sarnase meetodi vastu häält tõsta.

Sakslased ise alles enne Schlegelit rippusid orjalikult originaalist. Nende süntaks ja sõnastik otse kubises võõrapäraseist väljendusist. Bodmer ja Breitinger, mõjutet Dryden’ist, näisid küll teoorias edustavat vabamat suunda, kuid oma tegelikke üritusi ei suutnud nad hoida pidevalt sel teel, üha teeb vool vastupidiseid käike. Alles A. W. Schlegeli aegu lõikuvad saksa võrdlemisi arenenud tõlketeooria ja praktika. Luuletõlke ülesanne Schlegelile on: die möglichste Strenge in der grammatischen und metrischen Nachbildung soil mit dem höchsten möglichen Grade freier Lebendigkeit vereinigt werden.

Need olid adekvaatse, kuid küllaltki maneerivõimaldava vormi ja sõnatäpse tõlke nõuded. Hilisem aeg ongi rühkinud A. W. Schlegeli osutet suunas.

Oleviku kunstipsühholoogia ja esteetika taotlevad kunstitöö välis- ja sisevormi – töö elutunde ja stiili kaastegelust, teiste sõnadega organismi mõistet. Vorm pole üksi aine väliseks katteks, vaid keha kontuuriks, ja ta reeglidki olenevad ideede dünaamilisest vahekorrast ainega. Sõnalise väljenduse esteetilises väärtuses pole vaated ühtuvad. Individualistid Benedetto Croce’ga eesotsas peavad väljendust kordumatuks. Nii postuleerib Croce oma „Estetica come scienza” esimeses peatükis: iga tõeline intuit­sioon on ühtlasi väljendus; kõik, mis väljenduses ei objektiveeru, pole intuitsioon, vaid tunne, natuur. Vaimu tegevus on intuitiivne, vormiandev, väljenduv. Nagu intuitsioon on taastootmatu, ühekordne, nii ka väljendus kui muljete esteetiline süntees. Loogiline järeldus siit on tõlke, kui väljenduse teisenduse või uuenduskatse, täieline võimatus.

Sõnakunstis väljenduse sidumine ainult intuitsiooniga on liiga ühe­külgne. Tõsi küll, kirjanik väljendab oma isikut, kuid ta üritused ei ole puhtalt individuaalse iseloomuga, vaid sellesse segunevad veel paljud teised tegurid, olenevuses ajast ja ruumist. Futuristide katsed väljenduse isikupärastuses pole andnud rahuldavaid tagajärgi. Väljendaja isik, kirjanik, nagu iga teinegi surelik on ohjeldet mineviku, ümbruse ja paljude teiste suhetega. Mitte üksi väljendusvahend – keel, vaid osalt intuitsioongi omab sotsiaalset karaktrit (nagu seda õigusega toonitavad Bally, Farinelli, Müller-Freienfels ja paljud teised). Ja see kärbib väljenduse isikupära­sust, esitades teda individuaalse ja sotsiaalse jõu polariteedina.   Muide, suhe nende vahel pole alati võrdne; tavalises proosas, kus sisu ja mõte peamise tähtsusega, väljenduse individuaalsus võib palju nõrgem olla, kuna luules ta sotsiaalse osa tavaliselt üle kaalub.

Millised on raskused, mis ei luba kõikjal tõlke võrdsust originaaliga? Erinevuste ala näib küllalt lai etnoloogiliste, kultuuriliste, individuaalsete ja paljude teiste tehete kaudu.

Juba rahvuspsühholoogiliselt toonitatakse hingelaadis ja selle kaudu ka loomingus vastakusi. Tavaliselt eraldetakse kaht liiki: väljendus- ja kujunduskunst; üks enam dionüüslik ja assotsiatiivne, teine apollinaarne ja ratsionaalne. Germaani tõud kuuluvat esimesse, klassika rahvad (kreek­lased, roomlased ja lõuna-prantslased) teise gruppi.

Sama tühjendamatu on keele nüansside ala, sõna ja lause oma­pärasustega, healikkõlade, -lõhnade ja alatoonidega. Vokaalirikas itaalia keel omab laulvust, spirantiderohke hispaania keel karedat mehelikkust, inglise keel, tuntud lühisõnasuse ja grammatika vähesusega, eelistab energi­list teotüüpi, ete. On laialt tuntud anekdoot Karl V.-dast, kes olevat kõnetanud armsamat itaalia, mehi prantsuse ja hobuseid saksa keeles, kuna hispaania keeles jumalat palund. Poeetiliselt väärtuselt täiesti võrdseid sõnu erikeeltes on harva. Ühes keeles vastav sõna oma hääliksümbolitega võrdub täiesti sõna mõistele, kuna teises keeles võib see sootu teist osutada. Muide, kaugele ei vii ka rimbaud’lik spekulatsioon häälikute onomotopoeetilistest väärtustest, nagu Rimbaud ühes sonetis taotleda püüab:

    A noir, E b!anc, U vert, O bleu, voyelles,

    Je dirai quelque jour vos naissances latentes.

Sõna hingeline nüansseering on sama tõlkimatu nagu pärisnimi. Ka sõnavara pole rahvustele ühevõrdselt jaotet. Ühes keeles on vastavale mõistele sõnu mitmeis varjundeis, teises puuduvad need täiesti, nii on prantsuse keel rikas peenelt salongi keelelt, saksa keel – teaduslikelt oskussõnult ete. Pääle muu, igal ajajärgul on oma erinev sõnade tarvitus ja olevail sõnul eriline tundetoon.

Tavaliselt piirdutakse sõnade erinevuste, sõnavaliku ja keeles peituva rütmi tähistlusega. Sõnakunst on siiski peale nende sõnade ja lausete kogu ja see, kuidas sõna sõnaga lauseks ühineb, omab samavõrdset tähen­dust. Igal sõnajärjestusel on oma isiklik tundetoon, rütm ja värving, olenev vastavast keelest, ajajärgust ja isiklikust mõtteviisist (näitena rütmi­line sõnajärjestus, juhtiv peatähelepanu rütmile, või siis tõusev, pedagoo­giline sõnajärjestus, mis läheb tuntust vähem mõistetavale ja eriti laial­dast tarvitust leidis 17. ja 18. sajandil). Fr. Gundolf uuurimuses „Shakes­peare und der deutsche Geist” püüab näidata, palju peab puht sõna­mõistele juure tulema, et saada kunstilist väljendist. Lutherilt pärandet keele sisu ja eetos kuulusid sootu teisele ajale, tehes selle kaudu võimatuks Shakespeare’i tööde edusa tõlkimise. Alles Aug. Wilh. Schlegel valdab Shakespeare’ile enam-vähem vastavat keelt.

Pääle muu just see, mis näiliselt paistab lihtne, pole seda tege­likult mitte. Isegi luule väline vorm on tihti rahvuslik ja seotud suurte raskustega tõlkimisel. Sakslased väidavad, et nende vanemad tõlkemeistrid on teinud mõjuvast prantsuse aleksandriinist ainult tsensuuriga kuuejalgse jambi, mis sarnaneb vaid vesiratta klaperdusele. Ka Joh. Semperil, Victor Hugo „Hernani’d” eestindades, on tulnud seda värsivormi teadlikult teisendada.

Siia seltsivad paljud rahvusliku omapäraga tegurid, nagu sõna­mängud, naljad ja kahemõttelisused – enamikus tõlkimatud. Keegi saksa naljahammas on defineerinud filosoofiat: „Umwortung der Worte” pro „Umwertung der Werte” – kuidas seda tõlkida?

Keele sugulus kergendab küll suuresti tõlke võimalikkust, kuid ei tasanda seda kunagi.

Sama laialdane kui rahvuslik ala on individuaalne erinevus. Mida enam saab kunst artistlikuks, seda suuremaks kasvab tõlke raskus. Kirja­nikud ise tunnustavad, et looming kõige ligemalt puudutab neid endid – kogu nende väljendus on vaid autoportree – nii Anatole France, Oscar Wilde, Samuel Butler ja palju teisi. Olgu selle tõenduseks inglise oma­pärase ja huvitava romaanikirjaniku S. Butleri sõnad romaanist „Kõige liha tee” (1903): Inimese iga töö, kas olgu see kirjandus, või muusika, või pilt, või arhitektuur või ükskõik mis, on alati ta enda näopilt. Ja mida enam ta end püüab varjata, seda selgemalt esilduvad ta iseloomu jooned.

Nagu igal isikul on oma erinev füsionoomia, nii ka kujundusimpulss ja vormitahe. Oscar Wilde’i töid iseloomustab peamiselt alliteratsiooni rikkus. See isegi ulatub pealkirjadesse – „Pen, pencil and poison” – ühel etüüdil. – Tervikuna on need sama tõlkimatud nagu Ovidiuse kuulus konnade onomotopoeesia, Lykia talupoegade metamorfoosist : „Quamvis sint sub aqua, sub aqua maledicere tentant”. Rabelais’le tugevuse annab natuke jõhker ja mahlakas sõnavalik, samuti Walt Whitman’i töist puhkeb toores jõulikkus, olenev sõna valikust ja asetusest. Lessingi ja Goethe jambid on täiesti erinevate rütmidega, mis laseb neid kergesti eraldada. Muide, Goethel esineb rütmiline lainemäng väga sageli sise­mise motivatsioonina, näit. värssides „Nur wer die Sehnsucht kennt” :

    Nur wer die Sehnsucht kennt,

    Weiss, was ich leide!

    Allein und abgetrennt

    Von alier Freude.

Osutub veel palju isikupärasusi. Iga tõlge peab püüdma ületada võitluse võõra keeledraakoniga, kuigi harva väldib selle ängistavat mõju – traduttore-traditore – tähendavad itaallased.

Kui luulekunstis tihti vormgi pea ületamatuid raskusi tõlkele ette veeretab ja kui võõrast väljendust, vaatamata ta osalisele sotsiaalsele karaktrile, täielikult ümber haarata võimatu,

kuidas peab siis kunstipärast luuletööd tõlkima?

Luuletaja ülesanne on maailma tema praktilisest, empiirilisest ja loomulikust tõelikkusest eemaldada ning kunstide ilmas uuesti elustada ja keeleliselt mõjuvaks ning tõeliseks teha – ütleb K. Vossler. Kas ei ole tõlkija sama õnnerüütel, imelampi otsiv Aladin, nagu luuletajagi, kellele sõna mitte üksi mõiste, vaid samavõrdselt meelelise väärtuse tähendusega? Purustades võõra töö tõlke kaudu, kas ei peaks ta sealt püüdma säästa tööle olemuslikuma ja parima – seda kriitiliselt valides, juhit esteetilistest tõekspidamistest?

Nagu nägime, kunstitöö omalt olemuselt on jagamatu, organism. Iga kuju on elustet läbi kirjaniku mina ideede dünaamika. Vorm kunsti­töös pole asjade pealisnähe, nagu arvab Joh. Volkelt, vaid ideede läbi elustet aine meeleline pind, nähtav osa vaimu tegevusest, ja ta reeglid seega olenevad  ideede dünaamilisest  vahekorrast ainega, kui tarvitada Ermatinger’i väljendist. Pole võimalik tööde välisvormi hävitamisega jätta terveks sisevorm – töö elutunne, vaid vorm voolab kaasa sisulaavaga. Sellases välise ja sisemise keelevormi dialektilises suhtes seisabki tõlke õnn kui kunsti enda eesmärk. Praktiline ja proosaline tõlkija harva hoolib teose välisvormi ilust, talle on tähtsam töö sisu. Tõlkekunsti ide­aaliks on nii sise- kui välisvormi, selle kirjaniku ilmavaate ja stiili kui ühtlaselt korraldet väljendusvahendite summa, kriitiline ja kunstnikuline valik – Karl Vossleriga öeldes – kriitilis-lüüriline tõlge. Seda saavutades, on tõlge võrdne originaaliga: ta ei astu originaali taha ega asemele, vaid kõrvale. Meie hilisemaist proosa saavutistest asetet ideaalile seisab vast kõige ligemal Aino Kallase „Barbara von Tisenhusen” Friedebert Tuglase eestinduses.

Käsitades tõlget kunstiharuna, reproduktsioon-kunstina, nagu seda muusika virtuooskunst, ja ta ideaaliks asetades kriitilis-lüürilise menetluse, järgneb iseenesest, kes võib tõlkida ja kes mitte.

Kordame siiski: ainult see võib luuletööd tõlkida, kes ise on luule­taja või vähemalt järelluuletaja, hea keelemaitsega ning sisemise suhte omab tõlgitava aine ja selle loojaga.

Tõlkija on sõnakunstnik, autori loomingulise tegevuse kaaslane. Tekst on ta materjal, sellest ammutab ta omad inspiratsioonid, nagu näitleja, piirat autori tekstiga, peab elustama antud kujud, valama astja­tesse uue viina. Seda väiksema vaevaga see õnnestub, mida vastavam osa ta iseloomule. Ainult üksikud võivad võrdsete võimete ja innuga mängida õnnetu armastaja ja dramaatilise vägilase osa.

Tõlkija peab omama võimet uhtuda autori emotsionaalse karaktriga, valdama temale vastavat kujundusimpulssi ning sellest olenevat väljendust; Crocega öeldud: autori ja ta tõlkija vahel peab valitsema hingesugulus. Harva ilmutavad kirjanikud mitmesuguseid autoreid tõlkides võrdset kunsti­pärast ürgfenomeni. Mineviku suurustest teatakse sarnane universaalne võime omistada ainult Goethele – tal leidub luuletusi, kus teadlikult kajastub mõne ta sugulase või sõbra hingelaad. Tavaliselt tõlkija, kellel õnnestuvad romantika vaimu kohastused, on harva samavõimeline realiste ja naturaliste kodundades.

Lihtsalt kirjaniku kutse ja hingesugulus üksi õigustavad tõlkimist vähe. Nendega peab seltsima hea keelemaitse ja tundeühtlus, tavaliselt öeldud stiilitunne. Just tundeühtlus või stiilitunne on kunstipärase tõlke tähtsamaid tõsiasju.

Igal kirjanikul esineb töis erinev, kirjanikule ja ainele omane rütm, mis loorib kujunduses tarvitet väljendusvahendeid. Tuglase lause voolul on sootuks teine kiirus kui Tammsaare või Kivika omal. Nagu jõevool kunagi pole ühetasane, vaid kärestikkudas ja koskedes hiiglasjõu ja mühi­naga endale teed otsib, lausikmail aga pikka veereb, nii ka rütm – kord keerleb meeletult ringis, siis libiseb vaevalt märgatavalt: selles vaid ongi hingeelu seadusepärane liikuvus. Et vastavat rütmi tabada, soovitatakse tõlkijal võimalikult tihti häälega lugeda algteksti ja seda tõlkega kõrvutada.

Kelleril on rütm alateadlikult ainega ühinenud, Flaubert on aga tead­likult igale lausele püüdnud vastavat veeret leida ja selle tabamiseks tihti kulutand päevi.   Ja kui seda tõlkes ei mõisteta, palju jääb siis veel muud?

Selle kõrval ühe ja sama mõtte väljendamiseks võime leida palju teid.   Tõlkija  seisab üha Paphnuciusena kiusatustes.   Vastavama keele- või sõnavormi tarvitamine on kunst, mis eeldab head maitset ja ainesse süvenemist, kuna tavaliselt kerge on liuelda harjumuste ja väikeste eba­vooruste pärivett.

Luuletuste tõlge eeldab iseenesest juba poeesia tehnika valdamist. Soneti tõlkija peab enne tõlkima hakkamist olema kodunenud selle skeemiga, muidu omab ainult viimane tähelepanu, asendades kunstilise instinkti mõistusega; kunagi ei taba mõistus üksi elava kunstitöö muljet. Ainult poeesia abinõude tundmine aga pole ühtki luuletajat üle tõstnud tavalisest sõnakõlksutajast. Reeglid üksi on vaid kargud neile, kes muidu kõndida ei saa, kuid nende teadmine on vajaline abinõu tehnika mõttes. Viimane eeldab eo ipso rikast sõnavara ja selle elavat käsitlust.

Viimased näited elavalt viipavad mitte ainult maitse arengule, vaid samavõrdselt aine teoreetilisele tundmisele ja filoloogilisile võimeile. Enne kõike eeldab see emakeele põhjalikku ja igakülgset teadmist. Teise tähtsama nõudena püsib vastavast võõrast kultuurist osasaamisse kuuluvus, mis loomulikult kergemini võimaldub põhjaliku tutvuse kaudu tõlgitava võõraskeelega. Keelte oskuse küllasus väljendub igivanas nõudes: tõlkija peab võõrast keelt valdama niivõrt, et on ses mõtlemisvõimeline, ema­keeles peab võima looming ohjeldamatult toimuda. Alul see võib näida natuke suurendet nõudena, kuid tegelikult asja kontrollides osutub nõue täiesti paikapidavaks (eriti satiirikuid ja humoriste tõlkides). Turgenevi kaaslase vene geniaalse satiiriku Saltõkovi täielik mõistmine ei eelda näit. üksi põhjalikku vene keele valdamist, vaid samavõrdselt tutvust vene olukordadega aastail 1855 – 1885.

Keele täielik valdamine lubab tõlkes suuri soodustusi. Isik, kes aastaid lugenud inglise autoreid originaalis, või olnud vahetumas kokku­puutes selle rahvaga, omab alateadlikult võimsat keeletunnet (Sprachgefühl), mis väljendub ka emakeelseis üritusis. Talle saab omaseks ingliskeeles peamiselt valitsev analüütiline teotüüp, tugeva energia ja enesetundega ning tungiga selgusele ja lihtsusele.

Esitet arutlusist on vast tähelepanu juhtimatagi selge, et tekstuaalses täpsuses üksi ei peitu tõlke väärtus, vaid samuti loova visiooni ja aine õnnelikus paaritluses. Loomulikult tuleb see tõlkele paremuseks, kui ta on sõnaliselt adekvaatne, kuid on palju suurem voorus, kui on jälgit töö rütmi, tempot, kadentsi ja healiksümboolset voolavust kooskõlas aine iseloomuga. Nende kaudu üksi esinevad kõik need tegurid, mis tunnetes, soovides, ihades ja tunnetustes heale saavad, sõnamõisteliselt aga tummaks jäävad. Tekstuaalsed ebatäpsused on kergesti parandetavad, kuna võlts-stiilne tõlge peab minema paratamatult kõige kaduva teed. Tõlkija, endale võttes ilukirjandusliku tõlke, peab teadlik olema oma ande, kal­duvuste ja oskuste kandvusest, sest ta kui töö kaasautor peab teotsema loojana, mitte aga hauakaevaja ja surnumatjana.

Meie tõlkesaavutisi ligemalt kontrollides näeme, kui äärmiselt kehv ja arenematu on enamiku tõlkijate sõnastik. Tihti julged tabavad võrdlused ja väljendused tehakse tõlkes sõnavaeseks, igapäevaseks ja selle kaudu sõnastus omandab halli argipäeva karakteri. Kuna vastuoksa iga hea tõlge peaks rikastama gautier’likult sõnatarvitust uute sõnade, mõistete, värvin­gute ja varjunditega. Nõuda näit. Shakespeare’i tööde täpsamat eestinda­mist meie tavaliselt tarvitatava sõnavaraga on sama absurdus nagu lilliputtide vaidlus muna üle, ja siiski on sellega hakkama saadud meil üsna autoriteetses asutises.

Sama vähenõudlik ja paindumatu on enamiku tõlkijate süntaks. Kas liig rippuv võõrapärasuses, või, mis veel hullem, tehtud rahvaomaseks ja lohisevaks igasugu partiklite, kiilungite ja seletustega. Sarnane veniv ja vormitu tõlgelohe hävitab kõik töö õrnad narmasjuured – meloodia, rütmi jt. Labasusele viitab ka igasuguste rahvuslikkude, või tõlkija ring­konda kuuluvate kõnekäändude ja moodsõnade ülekanne tõlkesse, nagu seda tihti juhtub ja mille ilustamiseks laialdaselt võib näiteid leida säält, kus püütakse olla eriliselt rahvalik.

Võrreldes kultuurmaadega on me tõlkekunst vähe arenenud ja väikearvuline. Viimased aastad on sünnitanud mitmeid häid tõlkeid, kuid on isegi tähtsamaid eestindajaid, kes pole igakord ilukirjanduslikke tõlkeid valmistand originaali, vaid tõlke järgi, seda siiski reklaamides kui tõlget algupärandist. Tõlge tõlkest ei või üldse tulla kõne alla, sest ta omab sama kriminaalse karakteri nagu võõra nime all esinemine. See näib tihti ületamatuid pahesid, et peame leppima nagu kujutavais kunstides originaali asemel äratõmbega kolmandast, neljandast äratõmbest. Iga snoob, kes oskab mõne sõna võõrast keelt, või, Ludwig Fulda’ga öeldes, kes ei oska oma ega võõrast keelt õieti, just sellepärast peab end kutsutuks nende kahe vahel vahemeheks olla. Muidugi asetab töö sellase tõlkija kõige armetumalt matile. Imestada võib ainult kas tõlkija vastutustundetuse või südametunnistuse puuduse üle, nagu võib imestada päkapikumehe võitlusiha hiiglasega.

Gustav Saar.

Loomingust nr. 9/1927