Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

On teatav häbematus nõuda poeedilt, et tema värss peaks kõlama ja otsima endale ainet veidi teisiti, kui näeb tema toodangust. Tunnustet luuletaja üldiselt ei kaldu vastu tulema „tarvitajate” nõudeile, niikaua kui nn. kirjanduslik avalik arvamine teda vähegi kärsib; isegi täiesti üksi jäänd, ta võib end kujutella märtriks ja luuletada kindlalt kogu maailma kiuste. Küll aga oleks raske poeedikutset alustada sel, kes ei suuda ühtki oma ajas tulvavaist vaimuvoolusist püüda oma luuleturbiini kanalisse, kuna värsifirma, mis on end sisse töötanud endisil ajul, võib leida tarvitajaid ka siis, kui tema tööstuses kohmitsevad vesirattad viimase nire jõul, või ka ainult käsikivid ja jalgvokid.

See võrdlus pole nii vildak, nagu ta võib tunduda neile, kes on luuletajat kuulnud võrreldavat ainult jumalaga või linnukesega oksal, või paremal juhul prohvet-kohtumõistjaga oma Iisraelile. Kõrvutada saab isegi praegusi kriise nii värsilüürika kui tööstuskauba tootmise alal. Eesti värss võitleb äärmise vaimlise kui ka majandusliku mõõna vastu turul. Kas kirjutada see madalseis lihtsalt rahva maitse lan­guse arvele? Või tuleks ka produtseerijail endil pääd murda küsi­muse üle, mida õieti vajatakse praegu luulelt? Või kas teda üldse vajatakse?

17. sajandi alul aitas Prantsuses ületada „Plejaadi” estetismile – selle maa esimesele uueaegse sõnakunsti õitsengule – järgnenud kirjandusekriisi ja alustada tähtsusrasket klassikaperioodi esmajoones luuletaja Malherbe. Milliste abinõudega? Sellega, et ta värsistamiseks valis ained, mis tema vaimu viisid ühendusse üldsuse vaimuga, teemid, mis aitasid kujundada aega. Pole alust väita, et nüüdisajal ei saaks luulel olla laialisemat kõlapinda või võimalust ette rutata koh­makast proosast. Kui see kõlapind aga puudub, siis vähem elu kui luule enese süül.

Meil on viimaseil ajul kirjandusekriisi kohta sõna võet vaimu­läheduse kui ka eluläheduse seisukohilt. Hubel-Metsanurk ütleb: enamik meie luuletajaist on nagu suvitaja maal – lugeja on taluini­mene; kes tahab luuletada sepast, see peab tundma sepa elu, ja pääle selle tema seisundit aja ühiskonnas, kogu inimkonnas (Looming 1931, 3). Semper rõhutab: ei, kirjanik – ehk ütleksime, ka luuletaja – peab ise haamri pihku võtma ja rattavitsa valmis taguma, kui ta tõesti tahab läheneda sepa elule; mis aga puutub vaimusse, siis „teos loogu tarbe, mitte tarve teose!” – „iga suurteos mis pole tekkinud ajanõuete rahuldamiseks, loob kord need, kellele ta määrat” (Looming 1931, 4). Adams formuleerib: „tahame viljeleda ajast tingituimat kunsti selle teenistuses, mis on ajas üllaimat. Ärgu samastatagu seda praegu moesoleva… „eluläheduse” nõudega…” (Looming 1931, 5). Schütz võtab kokku: „kui kirjanik on harilik surelik, ühiskonna rakk, siis peab ta arenema, õppima, et kontsentreerida enesesse kaas­aja maailmapilti, et ühiskonna psühholoogia alateadvuslikke muutusi teha teadvuslikeks ja leida sellele uusi esteetilisi väljendusi. Tihe kontakt teadustega, kunstidega, tehnikaga jne. peab kuuluma tänase kirjaniku algtõdede hulka” (Looming 1932, 5).               

Võib oletada, et kõik tsiteeritu käib nii proosa- kui ka värsikirjaniku kohta. Kuuleme siis tänapäeva luuletajalt nõutavat paljut, millega tegelevad erikutselised mitteluuletajad: kehalist tööd, kon­takti teadustega ja tehnikaga, sotsioloogia ja kunstide tundmist, üllai­mat eetilisust. Võimatu on vastu vaielda ühelegi selliseist nõudeist; hea, kui luuletaja kasvõi mõnele neist vastab. Siiski jääb vaadete ringis, mis ülemal esitet, lahendamata teatav vastolu, mis ilmneb erilisel pinnal: kas teos peab looma need, kellele ta on määrat (aktiivsena ruttama ajast ette kõrguste ehk sügavuste kaudu – Semper), või ta tõlgitsegu kunstisse muutusi, mis on juba sündind ala­teadvuslikult ühiskonna psühholoogias (leppigu passiivsema osaga – Schütz. Näib, et siin tahetakse üksikisiku elamusi käsitella niipalju, kuivõrd nendes ilmneb suhe ühiskonda või ka massi). Samas on selge, et vähemalt osalt langevad mõlema poole nõuded ühte: üks ootab ajast ette ruttavalt vaimsuselt seda, mida teine arvab avastada võivat alateadvuslikust ühiskonna, ütleksime aja psühholoogiast, ja nimelt ka vaimsuse – teaduse, kunstide ja tehnika tundmise abil. Ideaalsel juhul mõlemad nõuded annaksid kirjanduse, mis sihib tule­vikku, kuulab maad elule – vähemalt eetilis-ühiskondlikule ja estee­tilisele elule – ja juhib teda omajagu. Tegelikult aga püsib hädoht, et ühe teooria „vaimsuse” all mõistetakse ainult filosoofilis-kunstilist, elust ja elu füüsisest irduda võivat arengut, ja et teisalt „alateadvuslik” ajavaim sugereerib selgusetuid päevamoodide ja tungide kajas­tusi, ilma et pääsetaks üldse tõhusamat rakendumist võimaldavasse kaugusse miljööst või ülenägemist võimaldavasse kõrgusse.

Kuulatagu küsimuse puhul mõnd välismaalast. Edvin Muir Transition, London 1926 (paremaid nüüdisinglise esseeraamatuid): Aja vaimust kant keskpärane kirjanik harilikult mõjub nii, nagu rää­giks ta läbi une. Ta on ainult nende esemete väljendiseks, mida ta kui kunstnik peaks vaatlema. Tema teadvus on üldise alateadvuse passiivne refleks, ta on võimetu pöörduma ümber ja seega avastama ning objektistama alateadvuse sisu. On kaks teed, mil kirjanik võib hoiduda sulamisest „ajavaimus”: esimene on võitlus oma ajaga; teine – pagu sellest. Esimesel teel saavutab kirjanik õiglase tasakaalu enda isiksuse tuuma ümber koondund väärtuste ja ajavaimust pääle sunnit väärtuste vahel; teine tee, pagu mineviku kirjanduse kui ergutusvahendi ja eeskuju juurde, on rajat väärale teooriale: hää kirjanik ei tegele esemetega, mis on kirjanduses osutund püsivaiks, vaid enne­mini nähetega oma ajas ja kogemuses, mida ta kunstilise realiseeri­mise teel võib jäädvustada, teha püsivaks…

Muiri vaade toob lisaks meie vaidluste probleemidele küsimuse pingest, otse vastolust, mis pidavat valitsema kirjaniku suhtumi­ses oma ajasse. Ent siin on tegu põhiselt küll kirjaniku mõistuselise, karakterilise ja kunstilise taseme kõrguse küsimusega, mida pole selgemalt eraldet meie sõnavõttudes. Sellest vaieldamatust nõudest sügavamal satub kõigi nende kirjanduslike küsimuste all ikka ja alati paljastuvale elulisele probleemile: võitlusele staatilis-klassikalise ja dünaamilise, uudsuseahne kirjanduse mõistmise vahel. Muir õieti jääb lähedale inglise kuulsuse T. S. Elioti (vt. Looming 1932, 2, A. Orase artikkel) kuju­telmale, mis on järgmine: kogu kirjandusmaailm kui väärtsaavutiste süsteem olgu alati oleviku teadvuses, kuid oleviku saavutised kujun­dagu ja värskendagu seda nõtket esteetilist kosmost pidevalt, „mõjugu tagasi”. Ometi Muir nimetab eeskätt tähtsaks uute väärtuste juurde­loomist, talle on oluline edasiliikumine (vrdl. esseedekogu pealkiri – „Transition”!).

Igal juhul Läänes näib endise staatilise väärtustiku kindlusta­mine viimasel aastakümnel edukam olnuvat kui edasitung uudismaile. Rakendumine ellu on aga siingi saand möödapääsematuks, kuigi mõ­nel maal see väljendub peamiselt vaid kriitikas. „Monarhist, klassitsist ja anglokatoliiklane” Eliot (tegelikult lüürik ja uusklassitsistlik ar­vustaja) oma mõjuga ja kaaslastega, ameerika neohumanistid eesotsas Babbittiga, ja eriti prantsuse arvukad katoliiklased. Akvino Tooma taaselustajad ning Bergson’i vastased, eesotsas Maritain’i ja Maurras’iga – need kõik moodustavad tugeva entente’i, mis rajaneb kir­janduse klassikaliste aegjärkude ja traditsioonide hindamisel ja elu korraldamise tahtel vaimsete, quasi äraproovit tähiste järel, kus enam ehk vähem arvestetakse ka religiooni. Demokraatiat tema praegusel kujul peetakse väärtusetuks, otsitakse inimõiguste asemele „õiget inimest” (Babbitt).

Mis ütleb see traditsionalism meil, maal, mis on uuem kui Amee­rika? Kuuleme teisalt Moskva kirjandusformalistide hüüdu: kirjan­dus, mis tahab huvitada tänast, elu ehitavat inimest, võib lähtuda ainult faktist. Faktidest saab kas protokolle või proklamatsioone. Järelikult: luuletis on proklamatsioon – teadaanne ja üleskutse -, saad faktide „montaažist”, teravalt sihit ühiskonda nagu dekreet. See kõlab küllalt tuttavana lääne mentaliteedile, mis ammu enne venelasi on usaldand mehelikku vaimu. Kui praegu näeme Moskvas edasitungi konstruktiivsust, osalt sildade põletamisega seljataga, siis Läänes päämiselt klassitsistide kindlustamiskonstruktiivsust. Sügavate eri­nevuste vaatlemiseks nende kahe laagri vahel kuulatagu mõnd sidu­vat lüli. Ameerika lüürik ja muuseas kommunist Max Eastman oma raamatus The literary mind – its place in an age of science (New York, 1931) lähtub teadusist, mis uurivad inimest, ja vastavalt oma rahva kalduvusele, enam bioloogiast kui sotsioloogiast. Ta teeb selgeks, et kirjandus, eriti luule, on praegu maha jäänud ajast – sellest luule seisukoha nõrkus. Teadus on intellekti kirjandusest välja imenud. Tööjaotus inimvaimu funktsioonide vahel on eraldand tõe kirjanduslikust tõenäolisusest, tingimatusest. Mida kaugemale teadused ja teadmised tungivad, seda raskemaks läheb kirjandu­sel kui luulel säilitada isegi seda usutavuse määra, mis tema prestiižile on hädatarvilik. Keegi ei söanda enam luulest otsida lahen­dusi oma selgimata elusuhtumustele (nagu seda tehti 16. ja 17. sajan­dil), – loomulikum on pöörduda psühholoogi, sotsioloogi ja bioloogi poole. Tagajärjeks on luule taandumine territooriumele, kuhu tea­dus (esialgu) ei suuda järgneda; ent need alad on vähese väärtusega ja kestvamalt asustamatud terviklikule inimteadvusele, ja neilgi ei suuda luule valitseda peremehena: rääkida näiteks inimese saatusest, selle mõttest ja õiglusest jääb alati riskantseks. – Eastman toob näite teaduste ja luule vahelisest prantsuse riffi sõjast: „kuigi olen mõis­tuseinimene ja poeet, aga ma kahjuks pole küllalt mõistuslik poeet”. Rahuldumata oma värsi üldisest literaarsest intellektuaalsusest, oldavat ingliskeele mais osalt asut kultiveerima „puhast” keelešablooni ning tavalise lugeja türanniast vabastet luulet. Sellest „arusaadamatuse poeesiast”, nagu teda nimetab Eastman, pole kaugel isegi Elioti, selle mõistusele ja korrale kutsuja toodang. See näitab mõistuslikku vaid piltide ja vihjete kombineerimise oskuses, mitte nende effektis, mis sagedasti jääb väljapoole tavalist mõistetavust üldse.

Eastman süüdistabki anglosaksi literaarset kihti müstifikatsioonis. Et alal hoida endi eesõigustet seisukohta pääletungivate teaduste keskel, selleks olevat ameerika literaadid välja mõelnud oma diktaatorlike kalduvustega neohumanismi, selleks kirjutetavat arusaadamatuid värsse, kultiveeritavat alateadvust ja sünesteesiat peenut­seva intellekti klaasi all. Kuid tugevat kirjandust ja luulet, ergutust ja realisatsiooni mitte üksi hingele, vaid ka vaimule, ei saavat teisel teel, kui ainult uue lähenemisega teadusile – aktsepteerides ja kasutades teaduste tänapäevasaavutisi, mis kujundavad ka nüüdist elu. See on Eastmani ideaal, ent esialgu ka ainult ideaal, samuti kui Eliotil. Too nõuab, et tüsedas luuleteoses peaks avalduma mingi üldisemalt vastuvõet teaduslik maailmamõistmine, mitte vaid oletamine või aimamine.

Niisiis Anglosaksiski nõutakse luulelt varustumist ajakohaste, teaduses lihvit elunägemise vahenditega, ja selle kaudu lähenemist tegelikkusele, faktidele. Aga esialgu ei näi, et neid soove oleks kuigi­võrd täidet. Kas ei takista praegune elu ja teaduste mitmefrondiline edasirühmamine ülevaate saamist ja kunstilist realisatsiooni? Kas ei jää paratamatult lahti vaid üks tee: kiirem, kuid riskantsem ettetungimine, kindlustamata seljatagust? Lüürikas see tundub suu­relt osalt loomulikuna; ei suudeta siin teotseda väejuhina, vaid ainult piilurina ja signalistina. Aga ettetungija peab pääle julguse ja orienteerumisinstinkti omama ka moodsa tehnika leiutet relvi – klassika­lise vibuga ta kaugele ei saa.

Ingliskeelne värss, eriti Inglismaa oma, siiski nähtavasti on jäänud jahedaks euroopa mandril ammupakitseva luule aktiivistamise vastu, ja muidugi on unustanud ka Kiplingi vaimu. Ta ei taha rakenduda ei elu juhtimisse ega teenimisse. Juhtivaks vaimseks alaks peavad luu­let kui sellist küll neohumanistid, kuid neid ei saavat uskuda, nad rää­kivat aina väärtusist ja kvaliteedest luules ja väärtuselagedusest tea­dusis (Eastman). Nende arvates teadus ainult näitavat, milline on maailm, luule ütlevat, milline ta peaks olema. Ent õigem on öelda otse vastupidist, väidab Eastman: teadus ei tunneta üldse muud kui asjade suhteid, matemaatikat, tehnikat, ta on praktiline; luule ülesandeks aga on kinnistada ja intensiivistada kogemust, teadvust, aistingut elust.

Kui professor Richards Cambridge’ist väidab, et iga luulepala tea­tav tundmuslikkus äratab vastuvõtjas teatava hoiaku ümbruse vastu, ja et see hoiak on ettevalmistuseks aktsioonile, siis Eastman vaidleb vastu sellisele poeesia laadimisele aktiivsusega. Ta väidab, et ka tea­dus sunnib peale aktiivseid hoiakuid ümbritseva suhtes, kuna luule seda igakord ei tee; „ärgu püütagu jälle luulet troonile tõsta. Luule ülesanne ei ole mitte vastuvõtjat aktiivseks teha, ega tema meelt väsi­muses lahutada: ta peab inimesele võimaldama täie seesmise energia juures hoiduda tegevusest ja saada teadlikuks oma kogemusest kõrge­mal määral”.

Eastman oma õpetusest jätab järelduse tegemata, et luule intensiivistagu teadvust ja teadlikkust. Teadvuse kõrgendamise tagajärjel tekib ju vastuvõtjas potentsiaalselt aktiivne hoiak, ja tavaliselt suge­reeritav luule sisaldab ikka ka tahtmuse momente. Eastmanil aga puudub programmis tahtmus, kuna tal puudub eetika, mis või­maldaks tahtmuse organiseerimist. Teda nähtavasti takistab raken­damast tahtmust ja pidamast luulet inimkonna aktiivseks pioneeriks see üldine praegusaegne kujunematus, millest ta üle ei saa, kuigi ta pretendeerib tugeda reaalsusele ja ühiskondlikkusele, mitte usaldades inimvaimu kui sellise algatusõigusi.

Mingit tagasihoidlikkust neis küsimusis ei näita prantslased – ei patrioodid ega katoliiklased (need kaks suunda enamasti langevad ühte), ei unanimistid ega muud inimsust ja rahu kaitsvad „aktivistid” teatava paneuroopalikkuse ilmega, ega muidugi mitte energiaülistajad. Mõnegi juures kohtab intiimsuseni lähedast, samas energilist suhtu­mist ellu ja loodusse – kuid pahempoolseimadki nende hulgas ei näita raskust mateeria poole ega vist hooli suuremat reaalteadusist, kuigi unanimismi looja Romains on uurind sotsioloogiat. Kõigilt neilt võib leida tugevat ühiskondlikku närvi, nad võivad õpetada maailmale väljenduslihtsust, mis ei labastu, humaansust, ja eel kõige vaimu, mis ei närbi lüürikas, ei kao laulvusse. Nende lai üldvool ja nende luule omadused – eriti kui siia osalt juurde arvata traditsioo­nilise klassilisuse ja mõistuslikkuse propageerimine – on Prantsus­maal valdaval kohal; aga ei saa öelda, et ükski liik neist valitseks praeguses rahutuses. Selleks on elu füüsise ja vaimu vahekorrad Euroopas liigselt käärimas. Kõige enam alust mõistust rahuldavaks poeesiaks, nagu seda igatseb pääle Eastmani ka Muir ja selgelt nõuab Eliot, peaks olema – ärgu haavutagu – Moskvas. Sealne mõistete ja mõistuste ühtlustamine peaks võimaldama luulet, mis juurdub elu reaalsuses ja samas on vaimselt ellu rakendet, mis pole ära lõigat ei inimtahtmusest ega teadusest, mis ei tarvitse jõudu raisata alalistes „tormides ja tungides”, vaid saab kujuneda ka mõnesuguseks klassi­kaks. Ent vist kulub enne aega, kui jõutakse Moskva 15 äsjast luulekooli läbi filtreerida marksistliku majandusmaterialismi teooriast. Puhastet vene kirjanikud igatahes võivad omandada laiemalt tunnustet ja prežtiisi ilmavaatelise aluse oma loomingule, nagu selliseks Dantel oli keskaegne katolitsism. Et aga majandusteooria alusel ehitus võib kujuneda ettenähtamatuks ja uusi, marksismile ükskõik­seid või vastuvõtmatuid väärtusi kultiveerivaks, mida kohtab „üla­kihtide kirjanduses” – see on väga tõenäoline. Praeguse ebapuhtuse kirjutavad Moskva puristid veel vanade pärimuste arvele. Selle ase­mel, et jälgida mateeria vallutamise protsessi, faktide varjat dia­lektilist seotust, kausaalsust, ja näha inimest tema elukutselis-füsioloogilis-sotsiaalses läbilõikes, tehtavat endist teatrit romantiliste rek­visiitidega, faabulaliste süžeedega, kangelaskuju ülepaisutamisega, ilusate sõnadega. Mõeldavat veel kirjanduslike kujutelmade ja tüü­pide varal, mis risustasid tervete kodanluse põlvede mõtlemist. – Ometi selle kõrval kogu marksistlik kultuurilugu on sunnit arvestama hulk eri liikumiskihte, mis vaid „viimases instantsis” põhjenevad majandusel, mis „näiliselt” on iseseisvad ja otse mõjutavad majan­dust. Seda idealistlike nähete kaasaarvestamise vajadust rõhutab juba Engels a. 1894.

Majanduskriis sunnib ühiskonda organiseerima juhitavaks; ük­sinduses kindluse kaotanud vaimu kriis sunnib teda pöörduma elu füüsilise aluse – sama ühiskonna poole. Kas murrang, mis tegelikult meie sajandi vaimus juba on sündinud – kuigi mitte kõikjal märgat – ei tulene aga veel enam põhjusest, mis mõjus juba enne praegu­seid kriise – nimelt elu muutumisest ennenägematult kollektiiv­seks? Siin tuleb arvesse tehnika edu põhjal: linnade tõus, moodne, aega ja ruumi kondenseeriv liiklus ja side, kõikide majanduslik kui ka vaimne seotus kõigiga ja poliitika tungimine igamehe juurde. Tagajärjeks on, et igamees harjub mõtlema ühiskonnale, mille tüvel ta kasvab, tema elamusiks saavad statistilised andmed, kõverad elu liikumisi kujutavais diagrammes. Ja sellisele, alati reaalseid jõude arvutavale psühholoogiale on otse vältimatu võtta tehnilise elukorral­duse samanimetajaks, plaanistamisvahendiks, õiglusealuseks majan­dus. Ei kuule pääle vanamoelisemate katoliiklaste ühtki arvestetavat vaimset voolu Euroopas, mis tahaks mööda minna majandusest.

Mis oleks kõigel sel „materialismil” tegu luulega? Niipalju, kui­võrd luule tahab arvestada nüüdisinimese elamuste sfääri, kuipalju ta tahab teadlikustavalt ja õilistavalt saata inimest tööl ja võitlusis. Kui seda ülesannet tunnustetakse, siis tuleb otsida esteetilisi vahen­deid, millega inimesis süvendada kaasaelamist ühiskonnaga, millega äratada rõõmu reaalsusest, produktsioonist ja ehitamisest, kuidas õpe­tada tundma ning hindama esimese liini sõdurit elu frondil – keha­lise töö tegijat, ja nõudma seljataguses usaldetavaid juhte. Selle ase­mel, et erksamaid hingi eemale hirmutada mateeriast, tuleb neid esi­algu julgustada: usaldust mateeria vastu! Usaldust enda musklite ja muskleid valitseda suutva vaimu vastu! Teadlikku ja aktiivset suhtumist ühiskonda! – On selge, et kes peab seesugust meelsust surmamürgiks tundmusele ja luulele, selle laul pole praegusajal siit maailmast. „Laulda ühiskondlikult” ei saa aga enam üldsõnades. On mõnevõrra loomulik, et toetakse aine ja lugejaskonna suhtes sellele ühiskonna osale ehk klassile, mida parimini tuntakse (see tagab eht­suse), või millele sümpatiseeritakse (see moodus tagab vähe, nagu iga platoonika). Mõjukas on poeet, kes rakendub kasvõi ainult endale lähima klassi kaasaviimisele ühiskondlikku organiseerumisse, äratab temas ühes kutseuhkusega ka ühiskondlikku vastutustunnet ja tahet rajavaiks tegudeks. Isegi Nõukogudes peetakse vajaliseks proletaarliku kirjanduse kõrval arendada ka talupoegade ja intelligentsi kirjan­dust – „niikaua kui need kihid eksisteerivad ja sammuvad prole­tariaadi kõrval ülesehitusfrondil”.

Kuigi meie luules ei märka suuri kalduvusi kihtide „likvideerimisele”, siis ometi ka utoopilisest üksmeele propageerimisest ollakse kaugel. Ja vaevalt annab „kõrgendet teadlikkust” elust meie selline luule, mille ühiskondlikkus väljendub allakäigu-lugude lõppu lisat lohutuses, et „kord kõik saab õiglaseks ja hääks”, või isegi ainult autori deklaratsioones mõnel juhul: „saagem eetilisiks ja humaanseiks, eesti vaimusõdurid!   Enam ühiskondlikku eetikat!”

Need deviisid iseendast aga pole sugugi koheldavad ülevalt alla. Meilgi tahavad paljud kirjanikud olla ühiskondliku eetose hääleto­ruks; ometi ei lase nad oma toodangus selgemalt mõista, milline see isikut üldsusega siduv eetos või südametunnistus inimese kogemuses õieti on. Kas on siin tegemist ainult impulsiivse kaastundega õnne­tute vastu? Sügavalt väärtuslik inimomadus, kuid inimese suhtumist üldsusse ta ei suuda juhtida kaugemale harilikust heategevusest. Või hoiab inimesi alatusist respekt enda psüühi vastu, mida on kergeim kasvatada esteetiliselt, üllate näidete abil, nagu väidab Schiller? Või teeb eetiliseks teadlikkus sellest, mis on endale ja teistele – kogu inimsoole – kõige kasulikum? Huvitav oleks, kui keegi suudaks lahus huumorist ja kriitikast esitada seda shawlikku hügieeni.

Kuidas ka lugu ei ole üleisikulise seotuse tajumise erivormidega, näib ometi kindlana, et „eetilist elamust” võib lugeda siia alla käivaks. Usuelamuste mandudes vastu tänapäeva, näivad nood osalt asendunud olevat eetiliste elamustega. Siin seistakse puht­inimliku, puhtvaimse probleemi ees, mille eluliseks käsiteluks parim koht on praegu luules, ilma et see tarvitseks luulet üles puhuda usu aseaineks. Üldine psüühiline muutus pärast maailmasõda on enne­mini esile kergitand kui kõrvaldand selle vajaduse. Tuletetagu meelde prantsuse katoliiklaste, patriootide, ja n. n. aktivistide too­dangut, samuti joont Saksas, mis algas maailmasõjaluules ja on nüüd jõudnud õpetuseni, mida kasutavad rahvussotsialistid. See väidab, et kangelaslikud inimesed kogevat oma hinge sügavaimas kihis konk­reetset seotust oma rahvaga, tema saatuse ja olemusega, rahva kangelaskonnaga (Ernst Jünger).

Ei saada mööda luuletajast, kes siiralt ja küllaldase intellektuaal­susega tunnetab ja luules realiseerib kas või ühtki eetose suundumisvormidest: kas seotust oma tegeliku rahvaga, endale lähi­maga inimkonnas ja ühiskonnas (millist sidet tuleb nimetada eeti­liseks vastu mõne rigoroosse filosoofia arvamist), või elamist täiesti ideelisele, üldinimlikule väärtusele, nagu neid on religioon ja sot­siaalse ühetaolisuse aade. Lõppeks võib üleisikulisile väärtusile sihit pila ka inimese seesmine kohustus arendada ja välja elada lasta enda isiksust, nagu see ilmneb Nietzschel, osalt Goethel ja Gide’il. Sundi­vaim oleks poeet, kes suudaks endas konkreedistada kõiki neid psüühi organiseerimise võimalusi ja siis jõuda mingile lahendusele; harivaim vast see, kes kontrastide kõige teravuse juures üldse ei otsustaks. . .

Ka rahvuse kui inimühistuid kultuuriliselt määrava teguri küsi­musis oodatakse luulelt teadlikkust, oodatakse tema lähenemist mitte üksi ühiskonnale kui füüsisele ja ideele, vaid ka ühiskonnale kui vaimsusele, mis võib kasvada ainult rahvuslikult konkreetse psüühi huumusel. Poeetidel tuleks õppida hoiduma steriilsest rahvuspäratsemisest, samuti ka pealiskaudsest internatsionaalsusest, seotamatusest. Parimaks näiteks rahvuslikust ja ühtlasi äärmiselt piiramatust, modernist luulest on Whitmani ja tema järglaste Vachel Lindsay, Carl Sandburgi j. t. looming Ameerikas. Kuuleme isegi Brasiilia poeete sü­vendavat koha- ja elulähedast „nativismi” – kontaktis Whitmaniga ja Euroopaga (peamiselt Prantsusega)!

Nii ollakse jõut sõrmeandmisest eetikale vajaduseni arvestada vä­hemalt eurooplaste ja ameeriklaste „antikvaarset kirjandushumanismi” ja koguni romantikat. Peab lugema respektitavaks ka sellist luule õigustust, nagu on „tahtmine säästa rassi moraalsest ja poliitilisest kaosest, lahti juurides tundmused esemeist, mille külge nad loomuli­kult kuuluvad, kultiveerides neid tundmusi raamatukogudes, ja müütades neid väikseis sõnastuskapsleis, mis peavad tegema inimesi voo­ruslikeks, segamata nende mõistust” – prof. Richardsi programm, muidugi revolutsioonilise bioloogi ja sotsioloogi Eastmani valgustu­sel. Tegelikult Richards tõesti rõhutavat inimese siseelu äratamise ja organiseerimise vajadust lüürika kaudu. Siin oleme sõlmkohal, mille kaudu ka puht esteetiline luule – laskumata aktiivsusesse – võib saa­da tähtsaks elus. Teisalt aga peab tugevamaks mõjumiseks uuenema ka „humanistlik” kirjandus, peab otsima inimpsüühile organiseerimistelge ikkagi inimelust endast. Selle kõige vastu ütleb teatav hooletu vaade, et too inimese organiseerimise-kasvatamise protseduur on liiga aeglane, tuleb tarvitusele võtta diktatuur: see organiseerib kõigi välisuse ja seesmuse. Kuid nähtavasti Euroopa loodab raskusist üle saada lõikusteta inimpsüühi kallal; ta arvab inimeste seesmisi, isegi alateadvuslikke jõude kasutada võivat ühiskondlikel kristallistamistel. Samuti on aga kindel, et ilma teatava nõiduse annuseta ei saa läbi ei Euroopa ega Moskva poliitika; ainult žestid ja poeetiline sõnastik erinevad kummalgi. Liberaalse Euroopa riigimehedki rää­givad konstruktiivseist ülesandeist loiuvõitu ja hoopis humanistlikus keeles: „poliitika peaprobleemiks on tänapäeval riigi hingesta­mine. .. seltskonna idee peab asendetama ühiskonna ideega” (G. v. Mutius). Ja Paneuroopa organiseerija Coudenhove on isegi sel mää­ral idealist, et tunnustab end Platoni põhjendet vormiväärtustiku kumardajaks. Tema idealism ei tulenevat seejuures mitte niivõrd õhtumaisest piiratusest, kui avastusest, et kuju (ja eeros) on elu ja alus elu tunnetamisel. Siin ei olevat tegu ainult diletantliku mõt­lemisega, sest samale tõele vihjavad praeguse psühholoogia tulemu­sed; eriti psühhoanalüüsi laiendajad on hakand rääkima püsivaist „arhetüüpidest”, ürgkujutelmadest, millega inimese alateadvus vahet­pidamata varustab teadvust, mis primitiivsete mustritena organiseeri­vad endi ümber psüühi jõude (Edgar Jung). Ürgse tunnetamise valemid muide pole jäänud samasteks kiviajast tänapäevani – nad kohanevad sajanditepikkustes protsessides inimelu muutusile.

Kui need andmed viia kontakti üldise humanistliku ideaaliga kujundada elu mitmekülgse inimpsüühi näo järgi, siis on ümber haarat terve küsimuste sektor, millega tutvumine on luuletajale tähtsam kui tarve olla kursis reaalteaduste ja ühiskondliku elu saavutiste ning vaimuga. Viimastel aladel on kirjanikul vähe lootust pääseda kõrge­male diletandi seisukohast; teiseks – nende mõju välisessegi ellu käib seesmise inimese kaudu. Kuid tuleb ära hoida, et seesmise ini­mese informeerimisele ja mõjutamisele ei satuks ainult seda tüüpi kunstnikud, keda L. Schücking, sotsioloogiline kirjanduseuurija, ise­loomustab järgmiselt: „Need inimesed seisavad intellektuaalselt kõr­gel tasemel, on ilma usuliste tarveteta, asotsiaalsed, ilmse põlgusega kõige loomuliku kui labase vastu, – mehed ilma sügavama suhtumi­seta naisesse, latentselt olemasoleva epikuurliku künismi eest tihti kaitstud oma unistustega ilust, milles aga ei põle mitte inimliku vai­mustuse puhas leek, vaid lõkendab kunstlik tuli, mis toitub harili­kule inimesele kättesaadamatuist allikaist. See tüüp loomulikult jaguneb arvukaisse alatüübesse – ikka on talle aga omane sama tundeeluline defekt, mis, vaatamata meelelisuse ülepeenendusele, võib tõusta kuni tooruseni.” Üldiselt nimetetakse sellise psüühiga inimesi esteetideks.

Satut siin luule „ülesehitamisel”, pärast tema „mahakiskumist” ühiskonnateadliku realismini, uuesti konflikti estetismiga, rutatagu taganedes lõpetama pealiskaudset vaatlusretke. Neile, kes on huvitet luulest, pole nimelt kasulik tulla lausa vaenujalale esteetikaga. Siin riivat ootused, et luuleprožektori julgustavat valgust tuleks meilgi suunata elamusile, mis täna on saand inimese teadvuses ja ala­teadvuses järjekordseks uudiskompleksiks – see võib jääda vagaks sooviks, kui ei leiduks poeetidel närvi uute sisundite valamiseks mõjukasse rütmi ja usaldetavasse pildistikku. Et neid laiu soove sisu kohta pole esitet proosale, vaid värsile, selleks on põhjusi. Esiteks: meie praegune luule – oma tehnikalt, mitmekesisuselt lüürilise ja eepilise käsitelus, kui ka juba häält tahtelt otsida kontakti üldsuse eluga – näitab siiski taset, mida tuleb pidada kõrgeks, võrreldes meie proosa „lagendikkudega” või mõne suuremagi naabermaa lüürikaga. Teiseks: on lootusi, et elustav ja markantne luule pääseb ini­meste meeltes jälle kord, üle sajandite, mõjukohale. Seda näib taga­vat kõigi rahvaste, nende kunstide ja elustiili teatud „primitiivistumine”.

Kõigepealt on tarvis sihtida elu ja luule poole, mis vastastikuse peegeldamise ja iseendi kordamise asemel inspireeriks üksteist ühise edasitungi dünaamikaga. Kriisi aga tuleb mõlemal võtta nii nagu jooksja võtab nälgimisravi.

Harald Paukson

Loomingust nr. 8/1932