01 Oct
Kaks näidet Inglise müstilisest luulest.
From: The Oxford Book of English Mystical Verse.
SAROJINI NAYADU.
In Salutation to the Etemal Peace.
SAROJINI NAYADU.
In Salutatione Paci Aeterniae.
Nad räägivad, et ilm on hirmu, vihavaenu täis Kus elu-põllul Lõikus-Jumalanna käis, Seal saatus-sirpi saak ju ootma näis. Kuid mina, õnnis Hing, ma hõiskan, et ma elan, Kui keset viljaväljä künkalisen külan, Ma silmin Sinu ehalinde Sõidu helgin kenan.. Mis hoolin mina Ilma upsakusest, soovest, Kes tunnen koidutiivul hõbe-kuldseist voodest Vaid tuvikesi Sinu ehahelkjast Loodest? Mis läheb mulle korda Ilma rõkkav hääl. Kes heljun ehasalves une õndsusel, Su uimastavail vaikus-vihkudel? Kas peab tabama mind tume saatusjõud, Või kohutama kurblik üksilduse sõud. Tumm lasuv müütiline haua õud? Mu hõiskav süda on joobnud sinust siin, Sa elava ekstaasi Hinge viin! Sa elu igaviku magus piin!
JOHN OXENHAM
Everymaid.
King’s Daughter! Would’st thou be all fair, Without – within – Peerless and beautiful. A very Queen? Know then – Not as men build unto the Silent One, – With clang and clamour, Traffic of rude voices, Clink of steel on stone, And din of hammer; – Not so the temple of thy grace is reared But, – in the Inmosi shrine Must thou begin, And build witth care A Holy Place, A place unseen, Each stone a prayer. Then, having built, Thy shrine sweep bare Of iself and sin, And all that might demean; And, with endeavour, Watching ever, praying ever, Keep it fragrant-sweet, and clean: So, by God’s gface, it be fit place, – His Christ shall enter and shall dwell therein; Not as in earthly fane – where chase Of steel on stone may strive to win Some outward grace, – THY TEMPLE FACE IS CHISELLED FROM WITHIN
JOHN OXENHAM
Iganeitsi.
Kuninga Tütar! Oleks sa õiglane kõik, Välimiselt – siseiniselt – Võrdlemata ning ilus, Kuninganna ise? Tea siis: – Mitte, nagu inimesed ehitavad Vaiksele, – Kära ja müraga, Häälte kõlava jämedusega, Terase helinal kivile, Vasara vuhinal; – Mite nii ei ole sinu helduse tempel ehitatud. Vaid, – kõige pühamas paigas Pead sa algama, Ning ehitama hoolega Paiga, mis Püha, Koha nägemata, Palve kus iga kivi. Ning, ehitatu, Su tempel puhtaks pühi Minast ja patust, Ning kõigist, mis iluta; Ning kindlal tahtel, Olles valvel, ikka palvel, Värske – puhas hoia ta. Nii Jumala armul olgu see paik varjul, – Seal Tema Kristus leiab asupaiga eest Ei mitte, nagu maise templi vilu, Kus teras, kivi, ikendades meest, Vast võidaks välimise ilu, – SU TEMPEL ON VAID NIKERDATUD SEEST.
Tõlkinud Ed. Hunt
Kirjandus-kunst-teadus numbrist 25/1921
