Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Tänavu möödub kümme aastat ühest palju tähelepanu äratanud kirjanduslikust sündmusest, mille järellained pole praegugi rauge­nud. 24. oktoobril 1925. a. esines Prantsuse Akadeemia avalikul istun­gil üks selle akadeemia vaiksemaid liikmeid, abt Henri Brémond, väi­kese kõnega luulekunsti kohta, mis äratas ootamatult nii suurt vastu­kaja mitte ainult Prantsumaa, vaid kogu Lääne-Euroopa kirjandus­ilmas, et sealt peale võiks kõnelda üldisest huvielustusest luule küsi­muste vastu ja võib-olla isegi teatud muutusest luulekäsitluses, mis on tunginud kuni ülikoolikateedriteni. Näib, et Brémond leidis vormeleid, mis andsid konkreetsema kuju paljude samas sihis liikunud mõtetele. Seda tõendavad enne kõike lugematud vastused tema ettekandele prantsuse ja inglise ajakirjanduses, mis aitasid omalt poolt oluliselt kaasa esitatud küsimuste täielikumale piiritlemisele. Liikuma pandud probleemid pole tänini kadunud täiesti päevakorralt, kuigi Henri Bré­mond on juba surnud. See võiks õigustada tähelepanu Brémond’i luu­lekäsitlusele meiegi seisukohalt, seda enam, et esitatud küsimused, mis püüavad tungida luulekunsti tuuma, ei kaota väljaspool algataja kultuuripiirkonda midagi oma tähendusest.

Henri Brémond’i kõne oli pühendatud luulele selle sõna kitsai­mas ja puhtaimas tähenduses. Ta oli võtnud ülesandeks piiritleda, ehk õigemini aimata anda seda tabamatut ollust, mis luulest teeb luule ja annab talle vaimuelus ainulaadse asendi. Ülesandeks nii siis lüürika olemuse selgitus, kuid lähtekohalt, mis erineb põhiliselt meile oma­seks saanud luuleteooriate omast.

Kirjandusteooriaist on tuttavad mitmed lüürika määritlused. Traditsiooniline poeetika defineerib teda üldjoontes individuaalse tundeluulena jutustava ja objektiivselt kirjeldava eepilise luule vas­tas. Värsivorm kuulub enamasti mõiste juure, vähemasti assotsieerub ta suurel lugejatehulgal lüürika silmapaistvaima tunnusena. Proosa aga on formaalselt värsivormi antipood, rütmiliselt ja kõlaliselt mär­gendamata kõne.

Henri Brémond’i käsitluse puhul on kasulik algusest peale unus­tada need formaalse poeetika kategooriad. Ta läheneb küsimusele mitte teoreetikuna, vaid vahetult nautiva lugejana, võiks-öelda armu­nuna, kes tahab oma sümpaatialainesse haarata kõik võlu, mille kiir­gus teda ümbritses.  Abbé Brémond oli usundiloolane ja psühholoog, kes oli teritanud oma hingelist selgenägelikkust usuelu kogemustes ja müstilistes mõtisklustes. Need tundeelu kogemused, mida täien­das erk mõistus, lõid võib-olla parimaid eeldusi luulemõju tabami­seks, mille olu ta tahtis näidata.

Teadusliku analüüsimeetodi asemel, mis komplitseeritud nähe­tele, otsib seletust tema elementide selgitamisest, lähtus ta tervikelamusest, sellest hingeseisundist, mida iga tõeline luule vallandab. Jälgides seda lugeja hoiakut luule vastas pani ta tähele, et selle ise­äralise seisundi vallandamine ei olene mõistuse kaastegevusest. Luulelisse armuolukorda, nagu ta seda hingeseisundit nimetab, võib viia poeem, millest me ei mõista vähematki. Selleks, et olla puht luu­leliselt haaratud Vergiliuse värssidest, pole tarvis osata ladina keelt. Oma keelepiirkonnas võib igaüks kogeda sama eriti ilmselt nende värsside ees, kus mõju peitub võõrais pärisnimedes, millede tähendus on meile tundmata.

Orjad Kartaagost ja Süüriast, Teeba ja Memfise vara …

Pole tarvis olla õppinud ajalugu, et alistuda selle värsi luulelisele võlule. Tähendusassotsiatsioonid, mis nende nimedega liituvad, pole olulised selle sisemise tõusutunde äratamisel, mis neist järeldub. Võiks kõnelda nende nimede eksootikast, kaugusetundest, mida nad ärata­vad, kuid see seletus ulatub juba välja aru piirkonnast ega tühjenda pealegi nende mõjuusaldust. Samas juhuslikult võetud tsitaadis võik­sime näha tõendust ka Bremond’i teisele olulisele tähelepanekule: see värss pole poeemikontekstist eraldatuna kaotanud oma mõjujõudu. Kontekstis omandab ta küll teatud määral teise ilme, lausetähendus, millest ta on osa, toob juure uusi mõtte- ja tundenüansse, kuid see on rikastus, mis ei eita selle fragmendi omaette luuleväärtust. Viimane jääb lausetähendusest olenematuks ja olenematuks igasugusest tähen­dusest.

Siit järeldub ka üks luulemõju erikajastus lugejas. Selliste värs­side otsemõju on nii valdav ja nad täidavad meid sellise küllusega, et me ei tunne enam tarvidust edasi liikuda. On vallandunud nagu ise­äraline õnnelik kuulatamisseisund. Käsikäes luulekõne üldise tihe­dusega (kus ka mõtted ja tunded on kontsentreeritud äärmiselt kitsaisse raamidesse ja sõnade sisukaal on selle tõttu äärmiselt suur), see alateadlik mõju kutsub peatuma, astuma aeglaselt ja seda aeglasemalt, mida rikkam on luuleteos, mida suurem on poeet, samal ajal kui proosa kutsub jätkama, sunnib rutates liikuma, et saada teada kõike, mis tuleb, selgub ja järeldub.

Proosa all ei mõtle Bremond kõike sidumata kõnet. Proosa on talle negatiivselt defineerides ainult see kõne, kus puudub luule ala­teadlikult mõjuv jõud. Nii muutub talle proosaks ka hulk värsse, kus sisepinevuse aset täidab kaine mõistuslikkus, sest aru, loogiline mõte on proosaelement. See ei tähenda muidugi mõistusliku ele­mendi eitust luules üldiselt. Arutegevus on võõras ainult puhtale luulel e.

Nagu eelpool kontekstist eraldatud värss säilitas luulejõu oma tähendussisust eraldudes, nii on suur osa luulet üldiselt vaene mõis­tusliku sisu poolest, ilma et see puudus vähendaks nende mõjuvõimet. Poeetiliselt lugedes me ei püüagi teada, mis tähendab üks Shakespeare’i sonett või mida sümboliseerib mõni Baudelaire’i luuletus. Samal põhjusel säilitab uueaegsele lugejale ka primitiivne rahvaluule oma veetluse. Proosalause ees: „Jaan, too mu saapad” me aru haa­rab vaid sõnade tähendusi : Jaan, saapad, – selle järele loogilised side­med, mis liidavad need mõisted otsustuseks, lauseks. Lühidalt, aru mõistab ja piirdub sellega. Ta jätab meid normaalolukorda. Hoopis teisiti kajastub me vaim luulelisele lausele:

Muidugi, ka siin me aru võtab vastu ja ühendab sõnade tähendu­sed, mis käesoleval juhul on ülekantud ja kaudsed, kuid me vastu­võtt ei piirdu sellega ja loogiliselt selge järeldus jääb pealegi saavu­tamata. Kõik, mida võime järeldada, on, et luuletaja teadustab m i n g i s t üldisest eluhävingust, mis levib ja et see häving sisendab luuletajasse õudu. Tundes kronoloogiat, võime astuda sammu veel kau­gemale ja siduda seda avaldust sõjaajaga. Kuni püsime nende mõis­tuslikkude järelduste tasemel, ei liiguta see kõik meid vähimalgi mää­ral, sest puhas aru vahendab vaid otsustusi, mitte elamusi, eraldab meid konkreetsest elusidevusest kaine erapooletuse pinnale, kuhu me sisejõud (vaistud, tunded, tahted, kõik see, mis ühineb hin­geliseks aktiivsuseks ja annab elusoojuse) ei ulatu. See on üldista­vate abstraktsioonide ala. Puhta aru ees osutub luuleteos nii vaid otsuste reaks, abstraheerub, muutub proosaks ja kaotab selle ainu­laadsuse ja sisejõu, milles on ta olu ja õigustus.

Poeetiline suhtumine, mida iga luuleteos eeldab, tähendab selle vastu sisemist avaliolekut kõigile sisendusile, kõigi meelte, tun­nete, vaistude vastukaja. Alles sellele hoiakule avab luule oma väär­tused. Tsiteeritud värsipaar vallandab meis endis siis selle õuduse-värina, mille olemasolu aru ainult konstateeris. Saame vahetu ela­muse, mida tagantjärgi võime teatud määral mõistuslikult analüüsida, mille sügavam olu, ja seda rõhutab Brémond eriti, jääb aga seleta­matuks.

Brémond jagab kunstiesteetika põhiväidet, et elamuse luulelisus pole ta toores tundesisus, käesoleval juhul mitte selle värina õuduses, vaid väljenduses, kus ta õud on luulestunud. Tundeline karjatus pole veel luule. Traditsiooniline esteetika kõneleb sel puhul kunstilisest organiseerimisest, keelevahendite orkestreerimisest, esteetilisest iso­leerimisest, kontsentratsioonist jne. Rakendades neid põhimõtteid too­dud näite juures, võiksime selgitada rea ühiselt ja omaette mõjuvaid tegureid, mis muudavad selle lause tundesisu esteetiliseks resp. luu­leliseks elamuseks.

Esimesena peatab tähelepanu väljenduse piltlikkus. Pildi tunde­toonid loovad selle sisuõhkkanna, mida poleks suutnud anda ükski otsetähendus : „kinni löödud elu uksed” näib avavat ligipääsu loen­damatuile individuaalseile assotsiatsioonidele, mis toovad kaasa tun­devarjundeid, mida saaksime ainult väga üldsõnaliselt nimetada mingi toore ja tundetu vägivalla, mingi umbse sulu ja tühjusetunde nüanssideks. Teine värss, sisult ja grammatiliselt ehituselt paral­leelne eelmisele, täiendab teritades selle tundesisu, kuni sõnani, mis nimetab otseselt hävingujõudu, mida seni ainult aimasime. See järsk selgumine mõjub alateadliku nõksatusena, millel ei puudu võib-olla oma osa värsi üldises sugestiivsuses. Eelmise värsi tumeda sulgumistunde vastas terituvad tundesisult kontrastiks ka teise värsi liiku-mistähendused: „sõitvad, sõitvad”, mille kordumises võib tunda mingi saatusliku jõu möödapääsmatust. Kõik see on mässitud tumedusõhkkonda, kus eralduvad konkreetse esemena ainult „surma suksed”, millest me pealegi ei tea, kas näeme neid või kuuleme. Ruum tun­dub piirituna, laotus pimedana ja seda teravamana selle keskel sõitva surma suuskadesahin. Kogu see sisuline liikumine, tundeassotsiatsioonide kuhjumine, kokkupõrkumine ja teritumine ühineb, lugema­tuid tundetoone puudutades, ainulaadseks tervikmuljeks, mida ta­bame lugemisel ühe hoobiga ja mis on teisiti sõnastamatu. Esialgne toorelamus oma reaalsete põhjustega on selles väljenduses puhastu­nud kõigest kõrvalisest, on tihenenud koos väljendusvõtete eriväärtustega elamuskristalliks, mille sisemist sära võiksime ühes Bremondiga võrrelda ainult maagilise võluga.

Küsimus seisab lähedal, kas mitte nähagi luule olu selles piltli­kus väljendusprintsiibis. Bremond eitab seda võimalust kategoori­liselt. Pilt, metafoor omaette võib olla sama hästi mõistusliku proosa vahend. Ta muutub luuleliseks alles siis, kui teda täidab see sõnas­tamatu luule põhivool, mida me tunneme maagilise võluna igas tõe­lises luuleteoses.

Peale selle on teisi väljendustegureid, mis on lahutamatult seo­tud luule olemasoluga: keele kõlaväärtused ja rütm. Kui pildistik eeldab teadvuse, loogilise mõtte osalist kaastööd, siis mõjuvad kõlad ja rütmid otseselt sellesse hingepiirkonda, kus asuvad meie elamuste-allikad. Vastavad aistingud haaravad siin ühest meeleolust üle tei­sele, et sõna otseses tähenduses vallutada kogu me isikut. Kõlamõju­sid tajume alateadlikult hääldamismuskulatuuri liigutustena, rütmisugestioon vallandab samasuguse kaja kogu me kehas. Konkreetses luuleteoses kõik need mõjud liituvad kokkukõlaks, mis tõstab iga­päeva iseäralisse võluriiki, kus saavutame vahetu kontakti väljaspool ennast asuvate elavate hingejõududega.

Et kujutella konkreetsemalt selle kokkukõla olemasolu,  võiks piisata põgusast pilgust eelpool tsiteeritud värssidele:

Need sõnad tunduvad asendamatud enne kõike kõla ja rütmimõjude tõttu.   Tume u valitseb oma kordumisega mõlemaid värsse ja eriti nende otsustavat lõppmõju, õi sünge lõikavus (et nimetada umbkaudugi ta võimalikku sisendusilmet selles ühenduses) annab avara a naabruses oma eritooni sellesse tundeühtlusse, mis rõhutab pildistiku üldmõju. Raskestihäälda tavad konsonantgrupid ks, tv, rm pole arvatavasti mõjuta selles tundesüvenduses, susisev s võib veenda, et kuuleme suuskade sõidusahinat. Lõpuks riim, värsi musikaal­suse tulipunkt, oma kordumisega ühendav ja võluv, nii nagu on võluv korduv motiiv muusikas. Võime näha siingi mingi sisemise tunde-loogika avaldust, mis on koondanud värsside tugevaimad kõlamõjud sellesse tulipunkti: u, ks, s, kui nad mitte siinse asendi tõttu ei muutugi tugevaimaiks. Kõige selle all aga energilise troheilise rütmi iseäraline raskumine pikkade silpide valitsuse tõttu, mis teises värsis muutub iseäraliselt painavaks. Võime kõnelda häälikute ja rütmi sümboolikast, mille mõjusuund ühineb sõnasümboolika omaga ja kan­nab viimast.

Selle sümbolväärtuse kõrval, mida pealegi saime iseloomustada vaid väga tooreis joontes, mõjuvad häälikud samal ajal omaette ja omavahelise harmooniana, mille nüansirikkus ja kokkukõla on tun­tav, kuid lõpuni analüüsimatu, vähemasti seniste meetoditega. See on puhta muusika ala: toonide ja tämbrite nüansseeritud liikumine. Rahvaluulest kuni komplitseerituima mõtteluuleni on see diskreetne laulvus üks lüürilise väljenduse põhitunnuseid, mille olemasolu üksi võib seletada nende värsside tugevat võlu, kus sõnatähendused ei mängi osa. Näib, et eksperimentaalse foneetika uurimismeetodid või­maldavad tulevikus analüüsile ligipääsu ka selle aja salapäraseile mõ­judele, vähemasti lubavad seda oletada üksikud kõnemeloodia uuri­miskatsed.

Seni on osutatud üldiselt liig vähe tähelepanu sellele poeetili­sele tegurile ja H. Bremond’i üks teeneid on, et ta rõhutas kõlalise elemendi erilist tähtsust luules. „Niipea kui sõnaline muusika puu­dutab kõrvu, mis on loodud tema kuulmiseks, on luule olemas”, tähen­dab ta oma kõnes. Kuid ta lisab kohe puhta luule seisukohalt, et see ei saa olla ainus element selles seletamatus luuleelamuses, mis haarab hinge sisima. Riimiterad, alliteratsioonide tõus ja mõõn, oodatud ja dissoneerivad kadentsid, ükski ilusaist kõladest ei suuda üksi ära­tada seda diskreetset ja ühtlasi valdavat hinge vastukaja, mida luule vallandab. Teiste sõnadega, puhta luule mõiste ei kattu sõnamuusikaga, nagu ta ei kattunud pildistikuga. Kõlavibratsioonid omanda­vad, nagu pildidki, oma võlu alles sellelt sisemiselt luulevoolult, mis neid kannab. Kuid nende side luulelise elamusega, puhta luule alli­kaga on sellest liitumismomendist peale vahetum kui sõnapildil, mis mõjub meisse kaudsemalt, riivates enne teadvuse ja mõtte neutraalset piirkonda. Kõlad mõjuvad aga sõna otseses tähenduses orgaaniliselt, hingeliste ja muskulaarsete mõjudena üheaegselt, nagu nad poeedilgi ilmuvad sügavamast hingepiirkonnast kui on kaine teadvus.

Poleks huvituseta ühendada Bremond’i lugejaskogemusist tuleta­tud järeldustega kahe silmapaistva poeedi kogemusi samas küsimuses. Paul Claudel, tänapäeva silmapaistvaim, kui mitte suurim, prant­suse lüürik, nendib ühes kirjutises noorema luuletajatepõlve ühekülg­set tendentsi visuaalsete piltide poole, nähes selles tõsist hädaohtu luule saatusele.   Võõrdumine sõnamuusika küsimusist näib talle en­nustavat võõrdumist luule tõelisest allikast, spontaansest elamusest ja tundesiirusest. Paul Valéry, tema mitte vähem tuntud kaas­maalane, läheb kuni musikaalsuse ja luule samastamiseni. „See meta­morfoos”, tähendab ta oma teoses Variété, „teostub, väljend muutub poeetiliseks, nii pea kui peen ja kannatlik tehnika, kuigi õnnelike juhuste abil, on suutnud vallutada keele musikaalsed ressursid, et neid veetlevalt orkestreerida.”

On tähelepandav, et Valéry ei kõnele ses ühenduses midagi tundealusest, mille kajastuseks peame harilikult luule kõlaväärtusi ja rütmimõjusid, nagu me lüürikat üldiselt nimetame tundeluuleks. Pildistiku analüüsi puhul võisime eelpool juba tõdeda muutust, mis toi­mus tundesisuga luulelises kehastuses. Viimane kaotas oma elulised ühendused, et omandada kunstilises sümboolikas hoopis uue ilme ja ühineda sõnade eriväärtustega ainulaadseks elamuseks, mille tervik­lus oli teisiti sõnastamatu.

Brémond’i meetodile ustavaks jäädes, peaksime sama kordama kõla ja rütmisümbolite puhul. Luulelises rakenduses mõjuvad nad omaette väärtustena ja sulatavad nii ümber ka vahendatava tunde­sisu. Viimane kaotab oma aktuaalsuse ega ole konkreetse tundena üldse luuleelevuse tekkimiseks vajaline, sest luuleline elamus võib saavutuda ka puhtintellektuaalsete sisude juures. Tõenduseks on filosoofiline luule. Viimane väide pole vastuolus eelpool toodud jä­reldusega, mille järgi mõistuslik sisu ei etenda osa puhta luuleelamuse vallandamiseks. Vastuolu puudub, sest luuleelamuse olul pole üldse tegu sisuga, mis võib olla tundeline, või mõistuslik, või puu­duda hoopis, nagu seda taotles Mallarmé luule ja taotleb tänapäev osaliselt Valéry oma. Sisuväärtused kuuluvad Brémond’i järgi proosa piirkonda, on luuleliselt ebapuhtad.

„Ebapuhas on kõik,” ütleb ta oma kõnes, „mis ühes poeemis pöör­dub või võib pöörduda meie pinnaliste antiiksuste, aru, kujutluse, tundluse poole; kõik, mida poeet näis tahtvat meile väljendada või väljendas tõepoolest; kõik, mille kohta ütleme, et ta sugereeris meile seda; kõik, mida grammatiku või filosoofi analüüs avastab sest poee­mist; kõik, mida tõlkes teosest säilib; samuti iga lause tähendus, ideede loogiline järjekord, jutustusekäik, kirjelduste detailid kuni otseselt äratatud tunneteni. Õpetada, jutustada, maalida, anda väri­naid ja kiskuda pisaraid, selleks kõigeks jätkub proosast, mille loo­mulikuks ülesandeks see ongi. Aruka loomana jälgib poeet harili­kult aru samuti kui grammatika üldreegleid, kuid mitte poeedina. Tagasi viia luulet ratsionaalse tunnetuse või retoorilise kõne toi­meni, see tähendaks soovida nelinurkset sõõri. Ka kõige üllama teose puhtluuleline kvaliteet, tema sõnastamatu väärtus on luulelises väl­jenduses.”

Nagu nägime, ei arva Brémond selle juures siiski piisavat sele­tusest, mis väljenduse luuleväärtusi näeb eri väljenduskategooriate omaette mõjus: sõnade piltlikus, musikaalses ja rütmilises otsemõjus ja nende loendamatuis kombinatsioonides, mida puudutasime üld­joontes eelpool antud värvianalüüsis. Siin eraldubki Brémond’i tee vormiesteetika omast, millega ta seni liikus koos. Ta möönab kõigi nende tegurite kaasmõju, kuid näeb luule olu mitte niipalju nende konkreetses otsemõjus, kui mingis tabamatus voolus, mis läbistab neid kõiki ja annab neile alles ainulaadse mõjuvõimu. See tabamatu sisevool avaldub üldise maagilise õhkkonnana, erilise kiirgusena, mida ta nimetabki puhtaks luuleks. Lõpuks tundub see sõnas­tamatu tervikmõju, mille juured on sügaval poeedi alateadvuses, Bremond’ile maagilise võluna, mis tõstab igaühe, kes on suuteline teda tundma, müstilise tunnetuse piirkonda, kus luuleseisund liitub palveseisundiga.

Bremond’i müstiline tagapõhi on jäetud puhta luule mõiste hili­semal kasutamisel kõrvale. Olulisena on jäänud püsima aga see osa puhta luule mõistest, mis tähendab luuleelamuse terviklust, üksik­elementide lahustamatut kokkusulamist luuleliseks õhkkonnaks. See atmosfäär, mis on igas luuleteoses ainulaadne, jääb puhta luule kaits­jate seisukohalt analüüsimatuks, kuna ta olu ja väärtus on ainult ta tervikluses.

Igal luuleteosel oleks selle järgi nagu kaks tähendust, üks, mida ta avaldab otseselt, võrdlemisi täpselt, mõistetavalt, see on proosa­line, luuleliselt ebapuhas; teine, mida luuletus ainult hingab endast, on üksi luulepuhas. See teine pole õieti tähendus, kuid on küllas­tatud kõige rikkamate aimustega, mida ei saa mõista, kuid mida saa­vad haarata, tajuda kogu olemusega need, kes loevad poeetiliselt, s. t. tundevalmilt kuni ekstaasini.

Teadagi pole olemas realiseeritult puhast luulet, sest see tähen­daks sõnadeta väljendust. Kuid võib olla puhtamaid ja vähem puh­taid luuletisi. Kuna puhta luule tõelised allikad on alateadvuses, saavutamatuis hingesügavusis, siis saab teda esile tuua ainult spon­taanne inspiratsioon. Pole olemas tehtud ja kavatsetud luulepuhtust, see saab olla ainult siiras poeetiline väljendus. Sellisena on puhta luule element olemas iga tõelise poeedi loomingus. Tunneme teda alati elustava meeleoluharmooniana, mida ei anna ükski proosateos, või kui, siis ainult seal, kus luuleelement tungib kõlavuse ja rütmina sidumata kõnesse. Henri Bremond’i teeneks jääb, et ta ratsionaal­sete analüüsimeetodite vastas juhtis tähelepanu luuleteose terviklu­sele ja kaitses luule ainuväärtusi kaasaja üldistustendentside vastu.

Aleksander Aspel

Loomingust nr. 9/1935