Meie kirjanduse tulevikuküsimusi
1
Kas olla või mitte olla? – küsin endalt tihti neil vihmatumedail sügisepäevil. Muidugi ma ei mõtle selle juures enesetapmisest. Sest ma loen ajalehtedest lohutavat uudist, et elu aina paranevat. Ma mõtlen, et kui raamatute levik ulatub sajast kuni kolmesaja eksemplarini, kas maksab siis üldse enam kirjutada. Mis ühiskondlik tähtsus on romaanil, jutustisel, värsil, kui see jääb tolmuma kirjastuse raamaturiiulile? Kirjutada ainult oma sisemise tungi rahuldamiseks, lootuses paremaile aegadele, mil kirjandust jälle hakatakse lugema? Kuid siin tekib omakord küsimus, kas ning kuivõrt ühiskond lähemas tulevikus enam vajab kirjandust, mis on sündinud tänapäeva (homme juba mineviku) oludes.
Veel lehvivad uljalt eluläheduse lipud meie kirjanduslikes keskusis ja organeis. Ometi – mis sünnib nende lippude varjul, ei ole mitte rõõmsam mõne kujuteldud „araverelise elupõgeneja” meeleolust. Igatahes pühitsetud eluläheduslaste teosed ei levi sugugi rohkem kui siunatud elukaugete autorite omad. Mõnel juhul see näib olevat koguni vastuoksa.
Küsimus ei seisa siis nähtavasti mitte selles, millisesse kooli või voolu keegi kirjanik kuulub, vaid hoopis milleski muus. Temperamentsete rühmapoliitiliste meeleavaldustega võidakse tähelepanu juhtida kõrvale, kuid see ei muuda tõsiasju.
Kes tahaks tänapäev pääle mõne blaseerunud ajalehetoimetaja vastu vaielda sellele, et kirjandusel ühiskonnas peaks olema oma ülesanne, et see peaks lülituma vajaliku tegurina ühiskonna ellu ja arenemisse? Kuid paraku – seda kirjanduse ühiskondlikku ülesannet võib igaüks mõista ja hinnata isemoodi. Tänapäeva „parteilises” riigis ei saa olla ühiskondlikke küsimusi käsitlevat kirjandust, mis oleks kõigile ühtviisi meelepärane. Siin iga partei peab end ainuõigeks riiklike huvide kaitsjaks, ja juba sellega on määratud ka tema suhtumine kirjanikesse ning kirjandusse. Parteijuhtide meelest „tõsine ja õige” kirjandus võib olla ainult „positiivne”, jaatav, s. o. kokkukõlastatud nende vaimsusega, sihtide ja taotlustega.
Meie kirjanduse traagika seisab just selles, et ta, riiklikust kultuurkapitalist toetust saades, ometi ei ole küllalt „riiklikult mõtlev”. Meie tänapäeva kirjandus on oma ainevalikult ja -.käsitluselt kui ka vaimult liiga demokraatlik parempoolseile parteidele, liiga kahvatu-punane pahempoolseile ja liiga vähe rahvuslik rahvuslike keskkihtide konglomeraadile. Mis ime siis, et ta saab sugeda esiteks kodumaiselt erakondlikult ajakirjanduselt, siis eesti enamlasilt Nõukogudevenes ja nende vitsakimbuga veel kord koduseilt koolmeistreilt (v. Leningradi ajakirja Leegid järele Päevalehe lisa Kunst ja Kirjandus nr. 12, 1933). Meie kirjanik on tänaseni jäänud klasside- (ning erakondade-) vaheliseks olendiks ja tema looming selle tõttu õhku rippuma – parteidevahelisse tühja ruumi, leidmata kõlapinda ühegi partei ajakirjanduses ja poolehoidjais. Ta on teeninud üldinimlikku vaimu või arendanud, kodanlust ärritades, sotsiaalset kaastunnet rõhutud kihtidele, kuid elu ja aja vaim on läinud temast mööda, püüdku ta olla nii elu- või vaimulähedane kui tahes.
See on kirjaniku ja kirjanduse kurbloolus tänapäeva killustatud ühiskonnas, kui ta ei ole ennast mitte kellegagi sidunud. Tänapäev ei salli erapooletuid, kõigist kõrgemal või kõrval seisvaid, platoonilisi vaimuinimesi. Tänapäev nõuab otsustavat ning aktiivset seisukohavõttu poolt või vastu. Majandusliku kriisi survel maailm jaguneb järjest selgemini ning teravamini kaheks vaenuliseks pääleeriks. Kirjandus, sõnakunst senises „vaimulähedases” mõttes kaotab seda enam pinda, mida rohkem kaotab ühiskondlikku osatähtsust tema senine suurim tarvitaja, klassidevaheline liberaalne intelligents. Kirjandus painutatakse „elulähedaseks” selles suunas, nagu näeme ühelt poolt hitlerlikus Saksas ja teisalt kommunistlikus Venes. Kirjanduslik „tasalülitus” ja kirjanduslik „generaal-liin” on ühe ning sama nähte kaks erikuju. Nii siin kui sääl kasustatakse kirjandust relvana „riigi (s. o. valitseva klassi) huvides”. Meil ei ole seni veel ilmunud käskkirja „positiivse joone” maksmapanekuks kirjanduses. Kuid „tasalülituse” tendentsi ilmutavad kõik kirjanike süüdistused liigses pahempoolsuses (näiteks ajakirja ERK’i vastav artikkel), pidevad rünnakud kultuurkapitali kirjanduse osale, kogu meie ülakihtides ilmnev meelepaha kirjanike ja kirjanduse vastu.
Avalike raamatukogude riikliku toetuse radikaalne kärpimine on kõige valusamini lõikavaks näiteks, kui vähe vajalikuks meil riiklikust seisukohast peetakse kirjanduse olemasolu ja arenemist. Seni olid avalikud raamatukogud suurimad algupärase kirjanduse ostjad, ja nende ostujõu halvamine surus selle kirjanduse leviku kohutavalt alla.
Kuid siiski – siiamaale on kirjanduse ja kirjanike toetamiseks olemas veel kultuurkapital.
2
On selge, et tänapäeva majandusliku kriisi ja sellest sõltuvate poliitiliste võitluste õhkkonnas kirjanduslik teos, mis kuidagi kõmu ei sünnita, ei või olla selleks esmajärgu tarbeaineks, ilma milleta inimvaim jääks nälga. Kui kodanikul on valida nädalase elatumise ja kalli algupärase raamatu vahel, siis ta kahtlemata valib esimese. Igapäevase leiva küsimus ja „riiklikud” heitlused selle ümber haaravad niivõrt kõiki, et vähestel veel võimalust jätkub kirjandusliku teose hankimiseks ja aega selle lugemiseks. Kes siiski ilma raamatuta läbi ei saa, see kasustab avalikku raamatukogu või ostab mõne odava väljaande sellest tõlkeromaanide uputusest (välismaa kaup!), millega meil otse kangekaelse järjekindlusega turgu küllastatakse. Massilisemalt aga täidab vaimutoidu aset poliitiline ja perekondlik kõmuleht. See on esiteks odav ja teiseks vastab lihtlabase otsekohesusega kõik küsimused, mis massi huvitavad ning erutavad.
Nii ketserlik kui see ongi, aga tuleb väita, et meie demokraatliku riigi piiramata sõna- ja trükivabadus on meie kirjandusele kasvatanud kardetava võistleja – igasuguste turulehtede ja kõmuajakirjade näol. Küll lausub meie põhiseaduse paragrahv 13, et seda vabadust võib kitsendada kõlbluse ja riigi kaitseks, kuid turulehtedele ei tehta selle järele kuigivõrt kitsendusi isegi mitte praegu, kaitseseaduse päevil. See on ka arusaadav, sest kapitalistlik riik, kus maksab vaba võistluse põhimõte, ei tee häämeelega takistusi kapitalistlikele üritusile, olgu need siis suunatud rahva füüsilise või vaimlise ja hingelise tervise ekspluateerimisele. Kõmuajakirjandusse mahutatud kapital võib takistamata mürgistada lugeva üldsuse hinge, leides eriti vastuvõtlikku pinda kasvava noorsoo ridades. Samuti kapital, mis mahutatud mõnesse meie suurkirjastusse, turule saates enamikus kriminaalromaanide tõlkeid, ei arvesta just palju kirjanduse ühiskondlik-eetilist ülesannet. Kõmu kaudu äri on siingi juhtivaks põhimõtteks.
Võitlus kõmuajakirjanduse ja välismaiste kriminaalromaanide uputuse vastu – see on küsimus, mis peaks huvitama meie kirjanduslikke koondisi. Mõne aasta eest meil kõneldi palju moraalitsensuuri sisseseadmisest just seoses meie moodsa algupärase kirjanduse „amoraalse” vaimsusega. Selle kõrval meie elulähedase voolu teoreetikud ründasid ägedasti oma näiliste vastaste kujuteldavat sotsiaaleetilist ükskõiksust. Kuid tõelist süüdlast on siiamaale üsna vähe häiritud. H. Visnapuu on vist ainus, kes tõsisemalt on sõna võtnud kõmuajakirjandusega äritseva kapitali vastu, mis rahva maitset lagastades hävitab väärtkirjanduse ja kirjanike olemasolu- ja arenemisvõimalusi.
Muidugi, kuni trükisõna ja kirjastuse alal, nagu mujalgi, maksvaks jääb vaba võistluse põhimõte, on kõmukirjanduse ja -ajakirjanduse vastu moraalitsensuur ning muud sundabinõud võimetud. Teenistusehimuline kapital oskab leida igasuguseid teid, kuidas nende vahelt kasuga läbi pugeda. Kuid on ju veel teisi vahendeid turukõmu tõkestamiseks, alates pinevast ja pidevast selgitus- ning kihutustööst.
Kuni püsib vaba võistluse põhimõte, tuleb seda tahes-tahtmata arvestada. Enne kõike algupärane kirjandus peab asuma rünnakule, peab lugevale publikule muutuma kättesaadavaks. Näitekirjanduse alal meie oma komöödia ja draama lööb juba edukalt lahinguid välismaiste teostega, neid teatrite repertuaaris ikka enam ja enam tagaplaanile tõrjudes. Miks ei suuda seda ka algupärane romaan, jutustis, novell näiteks ajakirjanduses? Miks neid ei või ilmuda pääle ajakirjade ka ajalehtede joone all nagu näiteks naaberriigis Lätis? Niiviisi see kirjanduseliik läheb odavasti rahva kätte ja küllap siis sunnib end lugema ning aja jooksul kindlasti võidab poolehoidu.
Ajalehetoimetajad väidavad, meie jutustav kirjandus ei olevat küllalt põnev, ei köitvat laiemaid lugejatehulki. Kuid ons see mingi parandamatu pahe? Ons see häbiasi kirjanikule kirjutada põnevalt ning haaravalt? Tõsi, meie senine romaan ja jutustis on enamikus vähepineva tegevustiku ja lohiseva tempoga. Meil on Läänest õpitud eeskätt kompositsiooni ja stiili, aga mitte fabuleerimis- ja intriigi-arendamisoskust, mis romaanis on päämise tähtsusega. Meie romaan peab ka ses suhtes saama „elulähedaseks”.
Põnevat faabulat, intriigi ja tempot enne muud! Vanad jutustamiskunsti suurmeistrid teadsid sedasama, mida teavad praegused kriminaal- ja seiklusromaanide autorid: jutustus ei tohi olla igav. Meie nõndanimetatud suurromaan patustab just sellega, et pakub sündmustiku, iseenesest juba pikatoimse, sekka lehekülgede kaupa targutusi. Need ei tarvitse olla kunstilise väärtuseta, kuid lugejat need ei tõmba kaasa, vaid pigemini tüütavad. Romaan peab vallutama lugeja, aga mitte vastuoksa.
3
Järeleandmine laia publiku maitsele, laskumine selle tasapinnale? Kahtlemata hädaoht siin on olemas, kuid seda saab vältida kirjaniku oma maitse ja oskusega. Nõndanimetatud mass tuleb kaasa ka kõrgemale, kui teda ainult tahetakse ja suudetakse kaasa tõmmata. Omal ajal meie ajakirjandus pakkus rohkesti maailmakirjanduse väärtteoste tõlkeid kui ka häid algupärandeid (näiteks ilmusid kõik Eduard Wilde suurromaanid esmakordselt ajalehtede joone all) ja neid loeti õhinal. Omal ajal lugev publik nägi kirjanikus kõigepäält õpetajat ning kasvatajat ja vaatas talle lugupidamisega.
Eesti iseseisvuse kestes lugeja ja kirjaniku, publiku ja kirjanduse vahekord on muutunud järjest halvemaks. Äritsev kapital on kirjanduse muutnud kaubaks, mille esimene ülesanne on teenida kasu. Üha süvenev majanduslik ning poliitiline kriis omakord on järjest õõnestanud huvi algupärase väärtkirjanduse vastu, mis oma olemuselt selliseks kaubaks ei taha sobida. Eestlasele omane alaväärtusetunne, aja survel paisunud täieliseks seniste tegelaste ja seni tehtu eitamiseks, ei ole jätnud mõjustamata ka kirjanduse hindamist. Kõik on halb, mis oma, kõik on hää, mis tuleb väljast. Coty puuder ja Hitleri ideed on eesti isamaalasele ühtviisi armsad. Ainsa erandi näib moodustavat algupärane näitekirjandus – teatrilaval. Kuid siin ei tule unustada Hugo Raudsepa erakordselt vaimukat, juba välismaistki kuulsust omavat sulge ja teisalt tema ja ta jüngrite liigagi kaugele ulatuvat kompromissipüüet laia publiku maitsega.
Muidu aga – mis on meie kirjandus? kehitatakse üleolevalt õlgu ja mitte üksi nõndanimetatud peenemas seltskonnas. Ning olgem otsekohesed: mitte vähe ei ole sellise suhtumise kujunemises süüdi meie kirjanikkonna „sisehõõrumiste” ülespuhumine avalikkuses ja selle järele kirjandusearvustus. Meie arvustaja ei näe oma ülesannet eeskätt vahemeheosas kirjaniku ja lugeja vahel. Talle ei ole mitte tähtis avastada seda, mis kirjanik oma teosega annab lugejale, vaid talle on kõige tähtsam esitada sel puhul oma maailmatarkust. Ta ei tutvusta lugejale teose sisulisi väärtusi, vaid nokitseb puhtformalistlikult teose väliste pisipuuduste kallal (kuni trükivigadeni!), neid üldistades ning üles puhudes, nii et teosest ei jää enam palju järele. Ta ei ole mitte erapooletu, vaid on seotud kirjanduse rühmapoliitilisist kõrvalhuvidest. Kirjanikkonnas aeg-ajalt puhkevas „kodusõjas” ta hoidub praktilisil kaalutlusil ikka nende poole, kes silmapilgul osutuvad võitjaiks. Ta on nakatatud ajajärgu üldisest tõvest: kõige ja kõigi eitamisest pääle enese ja oma lähema sõbra. Leidub muidugi üksikuid erandjuhte, kuid see ei muuda üldpilti.
Ning nii meie kirjanduslikes sõnavõtmisis kordub aastast aastasse sama nähe, mis poliitikas: „vastase” halvutamine ning naeruvääristamine (põhimõttelisel pinnal küll, aga liigse teravusega). Ja tulemusedki on samad: publik tüdineb veel enam, heidab käega: ah, kisklevad niisama nagu Toompääl (kultuurkapitali ümber – arvatakse üldsuses). Siingi ihatakse „kõva kätt”.
Kuid kirjanduses see „kõva käsi” minu arvates peab tulema kirjanike endi keskelt, nimelt sisemisest kohusetundest ja aja uute ülesannete mõistmisest, enese ümberkasvatamisest eitusest jaatusele. Ja nii, neil vihmatumedail sügispäevil, ma mõlgutan mõtteid, kas ei saaks kirjanikkonnas tõepoolest maksma panna kodurahu, millest seni argselt on kõneldud. Kirjanduse ligendamiseks rahvale. Võitluseks sotsiaalse ülekohtu vastu ja tõelise vabaduse eest. Kirjanike enestegi seisukorra parandamiseks.
Olla või mitte olla, see on küsimus. Tänapäev teravam kui kunagi varem.
Jaan Kärner
Loomingust nr. 8/1933