Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

27 Aug

Kreutzwald Peterburis

 

       

Noore Kreutzwaldi toimetulek Tallinnas oli kehv, ta teenistustunnid alamaastmelise pedagoogi ametis halvasti tasutud. Seegi koht ja krediit, mis direktor Stackelberg talle oli nõutanud teises poiste-algkoolis, näis olevat ajutise kestvusega. Ta iseõplik püüd – kesk­kooli küpsustunnistust saavutada oleks aga eratundide võtmiseks tun­givalt vajanud suurendatud tulusid.

Koolmeistri ameti kõrval edasi õppides lootis Kreutzwald eks­ternina eksamit õiendada. Pingutas ikkagi samale hariduslikule ja õiguslikule tasemele nagu ta õnnelikumad kreiskoolikaaslased Karell ja Jürgenson, kes käisid kubermangugümnaasiumis.

Meie vaene edasipüüdja haudus kavatsust minna sama teed nagu paljud kehvemad noored baltlased enne ja pärast teda – minna kodu­õpetajaks kaugemale Venemaale, kus teenistusvõimalused olid hõlp­samad. Ajutisegi siirdumise mõte kodusest eesti-saksa provintsist võõrasse elementi, suurde maailma, võis küll vähe südant pigistada. Aga ta koolivend Fabian Andressohn oli Moskvas leidnud hääpalgalise koha, Moskva hakkas ka noore Kreutzwaldi meeles mõlkuma.

Seda tunnistab üks kaasaegne kirjakatkend hooldava ilmega baltlanna sulest. Kreutzwaldi vanemate ja ta enese suhted polnud hoo­pis katkenud Kaarlimõisa härraste perekonnaga pärast Virumaalt lah­kumist. Kreutzwaldi varasemast lapsepõlvest saadik oli ta käekäigust lahkelt huvitunud proua Augusta v. Rosen, sündinud Vietinghoff, Ristmetsa poja aadliku ristiema tütar. Kord 1822. a. Harjumaale ja Ohulepale puutudes on ta sääl külastanud oma endisi häid inimesi. Kreutzwaldi vanemad on talle jutustanud oma Friedrichi püüdeist, puudustest ja raskustest Tallinnas, ta soovist rännata Sise-Venemaale soodsamat teenistust otsima.

Armuline proua läkitas 13. aprillil 1822. a. säältsamast Ohulepalt noorele Kreutzwaldile kirja, milles manitseti kaugemale kippumist ja kaalutleti lähemaid võimalusi. Sellest kirjast kuuleme: „Kavatsus Moskvasse minna ei meeldi mulle ega Teie emale sugugi. Minu nõu on meelsamini 500-rublalise teenistusega rahulduda kodumaal kui 1000 rubla palka saada võõrsil, abitult üksi olles.” Aga kuidas kodu­maal enesele tarvilikku tulude tõusu nõutada? Proua v. Rosen soo­vitab katsuda väikese erakooli asutamist esimese algõpetuse andmiseks jõukamate vanemate lastele Tallinnas. Veelgi parem oleks, kui Stackelberg kindlustaks täie algkooliõpetaja palga ühes vastavate õi­guste, kütte ja valgustusega. Siis oleks ta õpetades ja edasi õppides ka kroonumaksudest vaba. „Üksikuna inimesena võite Teie ju 500- 600 rublaga üsna hästi toime tulla.”

Seekord leppiski noor Kreutzwald veel kitsaste Tallinna välja­vaadetega. Esiotsa jäi ta oma vähetõotavale kohale peatuma ja õien­das 1823. a. jaanuarikuus nõutava algkooliõpetaja-eksami. Maksu­alusest seisusest vabanemist ja paremale palgale pääsemist see talle tegelikult nagu siiski poleks toonud – andmed selle kohta puuduli­kud. Igatahes, mis ta jõudis teenida, see kulus eratundide maksuks, raamatute hankimiseks. Muid mõnususi nagu teatriskäimist võis ta enesele lubada ainult harukorriti. Oma kehalikke tarbeid pidi ta askeetselt piirama – ses suhtes K. J. Petersoni sarnaseks saamata.

Vaheaegu veetis noor Kreutzwald veel nagu ennegi Ohulepal. Sääl võis ta maitsta oma vanemate armastavat hoolitsust ja neid liht­said meeldimusi, millest Tallinnas oli puudus olnud. Ei saanud kehva saksa sarnane noormees enesele vististi mitte lubada hooletut suve­puhkust. Luulmisradadel luusimine pidi vahelduma sitke tööga gümnaasiumiainete läbimiseks. Abituuriumi eesmärk terendas esiotsa küll alles eemalt ja uduselt. Näib nagu oleks selle noormehe soovide sõudmine kõhelnud kahevahel, kas sihiks võtta pastoriametit või tohtrikutset. Pärastine autor ja tohter on kirjutanud muu seas kalendrijutu Üks ööpilt, mille esialaliseks tegelaseks on noor koolmeister. An­tud seosest tohiks nagu välja lugeda, et Kreutzwaldile enesele kool­meistriks olles mitte hoopis võõras polnud mõte „õpetaja seisust ette võtta”. Selleks oli ju ta meelsus mitmekordsete vagadusharjutustega vaostatud ja usundliku külviga seemendatud. Teine küsimus, kas see meelsus oli küllalt kiriklik!

Kärsitu koolmeister oli jõudnud teelahkmele. Milline mõju ja nõu otsustas ta kutsevaliku?

See on olnud jällegi vana Jakob Fischeri elav eeskuju. Toapapa, noore Kreutzwaldi jutusõber ja rahvalik esilaulik, pole haara­nud mitte ainult Ohulepal käija tundmust ja fantaasiat. Keegi pol­nud selles maaümbruskonnas nii osav ka aadrit laskma, arstima. Tol ajal, kus harvas mõisas oli koolitatud koduarst, kreisiarst aga elas linnas, polnud maal muid ihuhädaliste aitajaid kui isehakanud targad “korraldamatu tervishoiu ummikus. Kreutzwaldi Wina-katk näitab saksu teeninud toapapat, „kes maailmas mõnda õppinud ja näinud”, joomahaiget ravimas parajusliku soonesopsimisega. Kalendrijutus Widewik tutvustab Kreutzwald elatanud Viiuli-Tõnuga, „kes kuskil pidude peal ei puudunud ja keda kui lapsearsti ühest kohast teise veeti”. Ümberringi märkas nägija silm ja süda lõpmata palju kehalikku viletsust. Ühes G. Blumbergiga väidab V. Reiman umbkaudu tohterdavast vanast nupumehest Fischerist: „Tema sai äratuseks, et noorel Kreutzwaldilgi kange himu tõusis tohtriks õppida, aga mitte külatohtriks, vaid õpetatud arstiks.”

See tulevikumõte tõukas Kreutzwaldi ta esialgsest koolmeistriametist liikvele. Ei suutnud teda enam senisel kohal pidurdada ka omamoodi osavõtliku Augusta v. Roseni manitsuskirjad. Kahjuks on Kreutzwaldi vastused tolle hooldava baltlanna läkitustele kaotsi läi­nud. Paruniproua kirjadest Kreutzwaldile on säilinud mõned killud Blumbergi materjalides.

Ühest kirjakillust 1824. a. paigu nähtub, et Kreutzwald kõigi ta­kistuste kiuste enam milgi tingimusel ei tahtnud lahti öelda oma üli­kooli püüdmise sihist. Proua v. Rosen kirjutas talle nimelt: „Nagu ma Teie isalt kuulen, olete Teie otsustanud minna teise elukutse taot­lemisele, mis minu arvates on ühendatud paljude raskustega. Kas Teie neid raskusi olete küllaldaselt kaalutelnud? Ülikoolis õppimi­seks on tarvis väga suuri eelteadmisi, mis Teil veel puuduvad. Siis peab ka kukkur hästi täidetud olema. Alla 800 paberrubla ei või Teie ühtegi aastat elada Tartus. Kust peab see raha tulema? Et Teie vaestel vanemail pole midagi, see on Teile teada, ja ka muidu ei tea ma ühtki allikat, kust ülikooliõpinguiks vajaline suur summa võiks voolata. Kaalutelge seda kõike hästi, enne kui Teie astute sammu, mille kurvad tagajärjed Teile võivad tuua muret ja piina… Kirjutage mulle ometi üksikasjalikult, kust Teie olete tulnud ülikooli astumise mõttele ja millist ainet Teie tahate õppida?”

Samast kirjast paistab läbi noore Kreutzwaldi palve, et armu­line proua talle veksli vastu laenaks 500 rubla. Proua pole sellega nõus. Küll aga on ta Kreutzwaldi vekslile valmis andma oma taga-kirja.

1824. a. näikse üldse olevat uueks pöördeaastaks Kreutzwaldi elus. Sel aastal toimus ta Tallinnast lahkumine. Ka ta vanemad vahetasid
kohta ja siirdusid nüüd Viisu mõisa Paide lähedale. 1824. a. suvel liikus Kreutzwald oma endises kodunurgas Virumaal, kus kogus rahvalaule.

Tulunduslikke vahendeid vajades abituuriumitegemiseks ja kõr­gema erihariduse osaliseks pääsemiseks võttis Kreutzwald vastu paku­tud koduõpetajakoha Peterburis. Algkooliõpetaja kutse ja ahtakesed saksakeelsed teadmised olid ta väljaveoväärtuseks. See võis olla mai­nitud pööriaasta sügissuvel, kui ta esmakordselt sõitis üle Eesti­maa kubermangu piiri oma provintsiaalsete vaadetega, oma suurt maa­ilma kartliku elutundmisega, oma nõrga venekeele oskusega. Aga tal oli siiski julgust unistada, et seda teed ehk jõuab hõlpsamini ülikooli, ehk saavutab kroonustipendiumi – koguni keiserlikus arstiteaduse akadeemias õppimiseks.

Peterburi, suurlinn, hiiglaimpeeriumi päälinn!

Hoopis harvajooneliseks jääb küll meie noore provintslase kõhn kuju sel vaateveerul, Aleksander I lõpule ligineva valitsusaja vine­tuses. Kelle juurde Kreutzwald sinna saabus lastekoolitajaks, ei tea öelda. On vaid teada, et ta koht Nevalinnas oli üsna hästi tasu­tud – 600 bankorubla aastas ühes ülalpeoga. Loodetud raha­line kokkuhoid polnud ometi sel määral, nagu ülikooli igatseja oleks soovinud: uute riiete muretsemiseks on kulunud suurem osa palgast. Sellest võis järeldada, et asjaomane perekond ei paikunud mitte ainult päälinnalises jõukamas kihis, vaid kuulus ka etiketinõudlikku ringi.

Kui kaua kestis noore Kreutzwaldi teenistus Peterburis? Kreutz­wald ise märgib, et aasta võrra, Blumberg aga poolteist aastat. See andmete vasturääkivus ajamääruses muutub näiliseks, kui kaasa arvata ka suvevaheaja. 1825. a. suvel rändas Kreutzwald küll jälle kodumaal, nagu seda näitab üks ta rahvalaulu kirjapanek Ambla kihel­konnast.

Eesti aidamehe poeg elas Peterburis säärases perekonnas, mille jõukus oli pöördvõrdelises suhtes ta vaesusega. Nii suure, võõra ja hiilgava linna eluga polnud Tallinna tulnukas harjunud, polnud tal küllalt eeldusi sääl kodunemiseks. Mitte ainult aineline sõltuvus, vaid ka vene keele nõrkus, prantsuse keele oskamatus eraldas teda säälsest seltskonnast. Pole teada, et ta Peterburis siis kellegagi oleks lähemat tutvust või sõprust sõlminud, et ta kellelegi oleks tihanud usaldada oma mõtteid ja meeleolusid. Seda loomupärasem oli oma toas üksindust otsida, raamatute kallal istuda, sunduslikust igatseda südamlikumasse kodususse. .

Kreutzwaldi sentimentaalselt idüllitsev noorusluuletis Das Vaterhaus, kirjutatud 1825. a. sügisel, on arvatavasti tärganud Peetrilinna säravas udus. Tolle külma sära mälestust tunduks nagu kajastavat ka üks pärastine kiri Schultz-Bertramile, kus kõneldakse astumisest avarasse, aga võõrapärasesse ruumi: „Pole kodune, pole kuski nii mõ­nusat kohakest nagu vanemate kitsas onnis. Puudub nimelt armas­tus, mis meid muidu igal sammul saatnud, mis meie väikest elu soo­jusega läbinud. Võõras võib küll olla palju toredam, aga ei asenda kodumaad.”

Kreutzwaldi Peterburis viibimine oli lühiajaline ja enesesse sule­tud. Otseühenduslikke mälestusi sellest oleskelust on väga napilt näha. Ühes kirjas riivas Võru tohter veel mööda minnes Aleksander I valitsuse lõpuaastaile tunnismärgilist reaktsiooni; see oli vaid Peterburis kuuldud väike anekdoot tolleaegsest tsensuuripigistusest. Samuti nagu poliitika teda suure tsaaririigi keskuses peaaegu nagu poleks puudutanudki, jäi ta võhikuks ka vene kirjanduses, mis siis parajasti oli jõudmas oma õitsengule. Ruumilisest ligidusest hooli­mata pole märki sellest, et Puškini, Lermontovi, Gribojedovi nimed ja teosed kunagi oleksid tunginud Kreutzwaldi teadvusse. Vähemalt Krõlovi valmidest näikse tal siiski aimu olevat. Üldiselt oli ju Kreutzwaldi kasvatus ja hariduslik orientatsioon niivõrd saksapärane, et ta oma teadmatustki vene kirjanduses iseloomustas nimetusega: „böhmische Dörfer”!

Peterburis selgus Kreutzwaldile vähehaaval ta lootusetus pääseda arstiteaduse akadeemiasse. Selleks oli päämiselt kaks takistust: ta maksualune seisus ja väga puudulik vene keele oskus. See võis olla 1825 jõulu eel, vahest mõni päev enne dekabristide mässu puhke­mist, kui noor Kreutzwald lahkus Peterburist.

Eemal Peterburi rahutustest õiendas ta algaval uuel aastas vii­mati oma abituuriumi Tartu ülikooli juures. 16. jaanuaril 1826 immatrikuleeriti ta Tartu ülikoolis arstiteaduse üliõpilaseks.

Gustav Suits

Loomingust nr. 8/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share