Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Üks me kirjandusliku stiili huvitavaimaid probleeme on Gustav Suitsu luule (ja ka proosa) areng selgete mõtete, piltide ja rütmide taotlusest erakordselt keerukaks ja mitmetahuliseks, lugeja vastuvõttevõimet peagu ignoreerivaks nähteks. Kui polekski tegemist muuga kui ekstsentrikaga, vääriks see küsimus siiski tähelepanu, aga kuna Suits just oma hilisemate värsside stiiliga on annud palju äratusi, mille tagajärjed veel pole kaugeltki selgund, ning päämiselt kuna selles peitub hulk seni vist veel avastamatagi väärtusi, siis mõned põgusad märkmedki selle kohta võiksid ehk pakkuda teatavat huvi.

Tuulemaa esimese trüki tüübilisimad palad näitavad, et autor on juba jätnud kaugele seljataha Elu tule hoogsa, kuid pinnalise laadi, milles käsiteldavat teemi ei vaevuta süvendada individuaalseks ja ainu­kordseks. Seda on iseloomustet kõnelava retoorikaks, voolavaks ja suuri, kuid vahel ka kulund assotsiatsioone sisaldavaid väljendeid eelistavaks (vd. „Vanad noored”: „Ja suurist sõnust, suurist sõnust / ei olnud iial puudust”). Tuulemaas on võrratult rohkem differentseerumust ja süvenevust, väljendus on haruldaselt pretsiseerit ja ilmsesti käind läbi hoopis tihedama, hergema vaimu. Kuid siiski valitseb selgus ja harmoonilisv – mitte naiselikult sulav kooskõla, vaid mehine põhitooni läbiviik luuletiste algusest kuni lõpuni. Ainult paiguti leidub ebakõlasid, mis saavad aga eriti huvitavaks seetõttu, et on sümptomaatsed Suitsu pärastist arengut arvestades. „Maikellukeste” esimesed stroofid kõlavad järgmiselt:

See on julge mäng peagu kakofooniani ulatuvate häälikuliste võte­tega: -st-ühendit puistatakse nagu küllussarvest, kasutades mitte ainult elatiivilõppu, vaid ka mitmuse tunnust ja verbaaltuletusliiteid, ning lõppeks kiskudes sekka veel eri sõnu selle kõlalise elemendi domi­neerivuse läbiviimiseks („troostide”, „vastu”). Samuti võetakse appi sugulasühend -ts („närtsimistest”, „igatsustest”). Süntaks heidab senistele traditsioonidele kinda („troostide kõhnadega”, „lõhnast meeltkiusavast sest”). Visnapuu-riimgi on kaunis ebakonventsionaalne („varisenud – värisenud”). See kõik kokku ja lisaks veel neljasilbiste värsijalgade omapärane rakendus loovad rahutuse ja rahuldamatuse meeleolu, millesse mõned l’id ja muud pehmemad helilised häälikud toovad eleegilist kellukesetilinat. Selles on ilmsesti järje­kindlust, kuid säälsamas ka loobumist täiskõlalisve traditsioonist. Hoopis rohkem kui Tuulemaas leiame analoogilist pärast maailmasõda trükki pääsnud Suitsu värssides, mille vaatlusest saad muljeist püüame mõningaid visandlikult kinnistada.

Suitsu uue stiili iseloomustavaimaiks tunnuseiks on barokid komplikatsioonid ja dissonantsid, abstraktse mõtte alatine vahelesega­mine konkreetsesse pilti, puhuti ülipeenendus, võimalikult liuglevate ja elastsete rütmide taotlus, puhuti kriiskavuseni teravate, vägivaldseinagi mõjuvate ebakõlade tarvituselevõtt. Vaatlusviis on hoopis ana­lüütilisem kui varemalt – nii analüütiline, et iga meeldivgi üldmulje autori eritlevas teadvuses võib osutuda mõndagi ebameeldivat ja häi­rivat sisaldavaks. „Jumalate ja rumalate” julge kõrvutamine näib uue tehnika kõrval otse naiivsena. Nii peenuse kui provotseeriva realismi suunas läheb luuletaja endisest palju kaugemale, ja vaheastmeid on rohkesti ning väga ootamatuid. Sääljuures väljendusviis on sageli sisu pigemini raffineeritult peitev kui seda esiletõstev – kuni vahel järsu hoobiga lüüakse lai pragu kunstikalt konstrueerit stiilihoonesse.

On luuletisi, milles vormi graatsia – kuigi vahest mitte väljen­duse intensiivsus – peagu ületab kõik, mis Suits varemini loond. „Vaikides akna sa avasid” kuulub sellesse liiki, kuid hoopis tüübiliseni on Ohvrisuitsu tiitelluuletis, milles uue laadi üks äärmus ilmneb täies selguses. See on sisult avameelne, kuid vormilt väga diskreetne auto­biograafia – diskreetne sellepärast, et vorm aitab sisu õige tunduvalt loorida. Kulub pingutusi sellesse sisenemiseks, kuid kogu aeg oled teadlik virtuooslikult nõtkest värsist, varjundirohkest keelest. Rütmi­liselt on vorm selgekontuuriline, klassilise enesepiiramistendentsiga, ilma irratsionaalse, hämara voogavuseta, riimitehnika peagu laitmatult puhas ja rabav, keel lihvit nagu mõnel Alexander Pope’il või Aleksan­der Puškinil. Täpsamal vaatlusel mõtteline sisu osutub enesest väga selgeks ja sirgejooneliseks, kuid seda jälgida on raske ja ühtlasi väga huvitav – vahel huvitav samas mõttes nagu ristsõnamõistatuste lahen­damine. Sest Suits kirjutab eesti keelt nagu klassilises antiigis kirjuteti ladina keelt, viies oma stiili lõpmatult kaugele kõnekeelest. Ellip­tiline väljendusviis on siin üheks teguriks, kuid veelgi olulisem on võib-olla sõnade järjestus, milles ohtralt esineb erinevusi normist, nähtavasti esmajoones suurema rütmilise voolavuse saavutamiseks. Mõnikord läheb tarvis üsna eksaktset mõttetööd, ennekui taipad sisu, näit. värssides „Hõlm ilu lipendand kui tantsiskleva Muusa / rohtaias Epikuuri üle teede kruusa”, kuid kes söandaks väita, et siin rütm ei oleks eriti nõtke või et ebatavalisv ei lisaks väljendusele mingi hõrga varjundi? Sisuliselt vähekaalulise sõna paigutamist värsi rõhukohtadesse välditakse ka siis, kui vältimise tulemus näib meelevaldne („liit lunastav, mis muidu ohver oleks sama”), tugevama rütmilise ja sisulise parallelismi kasuks inverteeritakse normaalne kord („teed seltsis teise astud jälle hoopis teist”), adjektiivide ja substantiivide ühenditest ehitetakse sümmeetrilisi rühmi („jalutada parem on seltsis sõbra ustava ja õrna õe”: subst. + adj. – adj. + subst.), tugevamate effektide huvides ja rütmilise konarluse ärahoidmiseks aetakse tavaline jär­jestus hoopis segamini ja pannakse olulised sõnad kirkalt esile hel­kima („tung mõni pakitsenud kui intiim.”). See on ladina keel või Otto Manninen, kuid rõhukohtade ja psühholoogiliselt väärtuslikkude sõnade ühtesattumus annab värssidele ainukordsuse, kõlalis-psühholoogilise tiheduse ja individuaalsuse ilme sellele vaatamata, et täpsat mõtet vahel annab küünlaga otsida. Värsi tsiviliseerumus on viid haruldaselt kõrgele astmele. Kas luuletaja meelega profaansete piilujate eest ei püüa tõmbuda oma eksklusiivse tehnika müüri taha?

Ta püüab seda mõnikord ilmsesti oma mõtete abstraktseks ja kaud­seks teht sõnastusega, milles päälegi riimide, alliteratsioonide jms. mäng võib saada endale nii olulise osa etendada, et tähelepanu vägisi juhitakse kõrvale vägagi konkreetsest ja intiimsest sisust. Klassiline näide on minu arvates „Meeled on lahendus”, milles esiotsa kuuled vaid taidurlikku žongleerimist kõlaliste väärtustega ja tundlikult kobavate perifraasidega, kuni selgub selles käsiteld situatsioon ja ühes sellega luuletise varjat, veetlev sensualism. Kes teab, kuidas mõjuks „Koit – Quasi una fantasia”, kui sellegi meelega komplitseerituks ja ettevaatlikuks painutet keel ei tekitaks lugeja ja aine vahele distantsi. Underil sihib stiil samalaadsetel puhkudel teemi võimalikult selgele esiletõstule, Suitsul see sellevastu mähib aine paitavasse, õilsalt võitlevasse loori, millel on antiigi stiliseerit suursugusust. Oodilik algus, muljet sümfooniliseks muutvad vahestroofid, pikad jambilised read aitavad kõik stilisatsioonile kaasa. Ebahariliku eelistamine sõna­valikus, peenelt varjundavad, kuid pääletungivusest hoiduvad liitadjektiivid („erksulavaid”, „jahevalevaks”, „uduvidune”, „tumm-mängulise”, „väätsihvakaid”), kõlalt retušeerivatena mõjuvad verbid („kibrutagu”, „häitseb” pro „õitseb”, „siravsilma” pro „säravsilma”) tõs­tavad suurt taktitunnet osutava käsitlusviisi haprust.

Kirjeldetule otseseks vastandiks on kalduvus õrnalt ja abstraktselt hõljuvasse stiili tuua ülikonkreetseid, näiliselt hoolimatuid disso­nantse. Suits üldse armastab oma pärast sõda avaldet luuletistes riskantset balansseerimist kahe stiili vahel. Ka Ohvrisuitsu proloogis on seda mõnikord märgata.

Tunnustust väärib see viis, kuidas neis ridades valmistetakse ette lõppinterjektsiooni tarvituselevõttu nii, et see ei mõjuks lamedana ega tunduks motiveerimatuna. Järgnevates ridades jätkab autor takista­matult oma kõrgendet stiili – seda mõjuvamalt, mida kardetavam oli köietants üle bathose kuristiku. Tihti oled niisugustel puhkudel veendund, et poeet, nautides aine tõrksust, seda suurema isuga paneb talle peened riided selga. Stiilisituatsioonide pikantsust osatakse meil harva nii täielikult hinnata kui Suits seda teeb.

On muidugi hetki, mil „pikantsusest” ei või enam olla juttu, vaid vastandid põrkavad veriseks võitluseks kokku. Proklamatsiooniline luuletis „Kõik on kokku unenägu” on selle väite ilmseks tõendiks. Ühes Siuru albumis ilmus selle tuum – mõned üksikud stroofid, suur, harras žest ülimaisele üllusele, mille all tiirleb maa oma poomislusti ja pahedega. Selle näib Suits alles hiljem arendand praeguseks luuletiseks, dissonantsiderohkeks, üleva idealismi ja kisendava inetuse ja ülekohtu võrdluseks. See luuletis on kirjutet preestrimeeleolus, kuid preestri sapp ja raev keevad üle, ta peab maotusele andma maotuima nime, ta peab kuuskede kohinale ja ehalõkendusele vastu säädma kesk­konna, milles „Viirastavad korra vahid, / lõbu jahid, / auto röögatab kö-köö!” Ma ei julge väita, et luuletise esialgne kuju minusse ei mõjuks sümpaatsemalt, kuid saan aru talitsematust antipaatiast, mis ei puhka enne, kui see on labasuse mao vastiku pää puruks litsund, selle asemel et tiivutada sellest eemale, sinna, kust „hing kui kaugest lao­tusest, / paotusest, / otsiks igatsuste hiit.” Nii taidurlikult kui Suits suudabki spiritualiseerida väga maist laadi teeme, kaotab ta siiski teinekord tasakaalu ja tarvitab siis satiiri piitsa, sarkasmi nuuti, lastes stiilil kas või käriseda.

Suits ei ole nähtavasti neid luuletajaid, kellel sisu vahenditult tekitab vormi, või õigemini, kel mõlemad arenevad ühise impulsi mõjul. Vähemalt ei tundu see olevat nii tema hilisemas toodangus, vaid sisu ja sellele antav kuju näivad sagedasti moodustavat eri probleeme. Elu tuli ja Tuulemaa näitavad, et tal on kalduvust laulvaks luuleks, luuleks, milles meloodia on valitseval kohal. Sõnade säädlemine intonatiivseteks figuurideks, reeglipärasteks hääle tõusu ja languse vahel­dusteks esineb tal sagedasti, kuigi see harva saab täiesti omaette ots­tarbeks. Intellekt on tal selleks liiga iseseisvalt teotsev – kuid siiski mitte küllalt iseseisvalt vastuolu täielikuks kaotamiseks. Pärast sõda ilmund kogudes on see vastuoksus eriti tunduv. Suitsu luuletised peavad enamasti lõpuni väljendama teatava õige intellektuaalselt käsitet mõtte või situatsiooni. Sellelt vaatekohalt peavad nad olema ümmargused ja lõpetet, saades mõnikord isegi (väga intelligentsete) juhtkirjade värvingu, kusjuures puänt ei tohi puududa. Täielikku sulamist meeleollu on Suitsule võrdlemisi harva ant. Säälsamas aga võib painajana esile tungida mingi meloodia, mis ei tarvitse sugugi olla sisu esitusega täiesti kooskõlastet. Nii võib juhtuda, et kainevõitu, isegi kuiva esitusviisi sekka ilmuvad sporaadilised musikaalsed ele­mendid, millest ei jätku tooni täielikuks ümberhäälestamiseks, kuid mis hetkeks siiski levitavad oma maagiat. Loetagu näiteks „Tra-ta-ta”. Algus raffineeritult-vägivaldselt meloodiline („Kes see õpetab noort slaavi / kuulasena tunniti? / Kelle teisik jooksukraavi / muulasena sunniti?”), siis proosalikumaid stroofe, siis vahel jälle laulu („Näha, mõelda kõike-kõike. / Üksi lainte lailav pind. / Vaba . Tuulena teed põike. / Liugled, laugled nagu lind”). Kui vormiks on vabavärss, mis endast peaks võimaldama pidevamat püsimist teemiarendusel, satub autor hõlpsasti siin-sääl pisut motiveerimata ja üldstiiliga kooskõlas­tamata mängima näiteks siseriimidega, äratades ootusi, mida järgnev tekst ei täida (vd. isegi meisterlikus „Koduhõllauses”: „Kuhugi hulu-vad endasse umbumisest, argipäevade murrusse sumbumisest. / Häma­ras kõnnisklen. Kuulatan. Meelisklen.”). Samasuguse mulje jätavad riimid distühhonide pentameetrites, kui nad esinevad vaid üksikult, isegi ilma pikemate järkude markeerimise funktsioonita. Teiseltpoolt: võivad sarnased ootamatud võtted tugevaisse tõusukohtadesse sattu­numa mitmekordselt tõsta mõju intensiivsuse, näiteks keset „Täitumise” blankvärsse:

Sageli koondub Suitsu värsside musikaalne ja ekspressiivne jõud seda­viisi üksikutesse kohtadesse, selle asemel et olla ühtlaselt jaotet üle terve pala. Jõutuksatus käib värsist läbi – ja uuesti jätkub kõik teis­suguses taktis, teissuguste vahenditega. Suits ei ole eksimatu som­nambuul, nagu alatasa Under, kuid ta on omapärane, süvenev ja teravameelne virtuoos, kelle meloodiad võivad pikemates luuletistes olla katkelised, kuid kelle vahedapilkne, rahutu, kultuurne isiksus näh­tub igas reas ja teeb kõik individuaalseks, ka siis, kui sel puudub esteetiline homogeensus. Ka tema proosa tundub olevat kirjutet (või kontsipeerit) mitte pikemate järkude kaupa, kus osad kõik on oma­vahel orgaanilises seoses ja moodustavad harmoonilise terviku, vaid laused näivad oletsevat kuidagi omaette, eriimpulsside tulemusena, kuigi teadlik meisterlikkus oskab neile kõigile samasugust patinat pääle panna. Meetod üksikuid sõnarühmi näiteks alliteratsioo­nide abil tervikuks liita, üksikule lausele, fraasile anda võimalikult rohkesti tihedust, värvi ja teravust, meenutab Suitsu värsside tehni­kat. See raskendab teinekord sisu jälgimist, kuid pakub erilaadset naudingut.

Barokk tung detaile äärmist energiat täis laadida, üksikuid ridu ja lauseid viimse võimaluseni teritada võib kergesti viia groteski har­rastusele. Suits on teind sellel alal mõningaid väga õnnestund kat­seid. Tihkelt, raskelt voolavad laused nagu hiigla pilverünkad õhtu­päikese verivalgusel täidavad algusest peagu lõpuni luuletise „Grotesk” – loojakuaegse pilvestiku fantastiliselt voogava kirjelduse. Autor ei säästa siin siseriime – võimalikult pikki ja looklevaid, võima­likult tihedasti ritta laotuid, võimalikult kummituslikke. Ning tal õnnestub lükata oma luuletis sihitult ja laialt, ähvardavalt ja veid­ralt liiklema, iga väljend uudne, osana aplalt ja viirastavalt kihutavast kaaosest. See on otsene vastunähe sellele läbipaistvale graatsiale, mil­lega paljud lühemad luuletised tema kogudes laulavad hällitavaid, tusklema panevaid või kirkal iluinnul täitvaid viise nagu „Unised käod”, „Luxembourgi aias”, „Mahajäetud mõis” või ainulaadsed „Uued keeled vanal kandlel”. Juba sellest saame teatava kujutluse Suitsu luule laiast amplituudist.

Suits on katsund kirjutada ka vemmalvärsse – värsiliik, milleks läheb tarvis enne kõike vastutustundetut musikaalset spontaansust ja lause rabavust. Viimast Suitsule on ant rohkem kui enamikule tema värsse kirjutavaid kaasaegseid, kuid esimesest ta on võõrdund pärast Elu tule nooruslikke rütmituhinaid. Sellest tulebki teatav kunstlikkuse tunne isegi „Rängast ringist” lugemise puhul, milles tundub lei­duvat kõlisevat täitematerjali sujuvuse suurendamiseks. Nii kultuur­sel ja individuaalsel poeedil kui Suits võib õnnestuda vana rahvalaulu stiili tihendamine ja pretsiseerimine, kuid ta ei suuda enam võidu joosta uue rahvalauluga, mis nõuab kaunis ebakriitiliselt ekspansiiv­set luuletajaloomu. See ei tähenda seda, et rahvapäraselt-kõnekeelne värving ei tule Suitsule kasuks seesuguses resoneeriv-följetonistlikus numbris nagu „Maakaitseväelane”.

Ilmne sümpaatia, mis seob Suitsu hilisema Romanzero ja Deutschland. Ein Wintermärchen aegse Heinega on kajastund paaris satii­rilises, aja meeleolusid fikseerivas visandis, mille stiil näib rajanevat „talvemuistendil”. „Pahupidi ja õieti” ja „Krupp” on mõlemad kir­jutet Saksamaa kergelt libisevas neljarealises stroofis ja meenutavad nii meeleolult kui stiilivõtetelt saksa mitte-aarialase värsse. „Krupp” on isegi reisikirjeldis, täpsalt nagu Deutschland. Ei tarvitse tooni­tada, et Suitsu sapp on sama mõru nagu Heine oma. Kuid mulje on tugevasti erinev. Suits ei suuda end nii julgelt asetada geniaalitsev-klounitseva deklameerija ossa nagu Heine ega oska äratada nii vapus­tavaid naeruhooge. Lüürilisi effekte ta küll saavutab peagu sama kindla tabavusega. Eesti poeet loob groteske, mitte humoreske. Päälegi puudub tal Heine tõkketu, loomulik värsihoog. „Krupp” aval­dab sünge saatuslikkuse mulje, mida saksa satiir ei jäta, kuid selle takt on teine. Juba värsimõõt veereb raskemalt, rängema rõhutute silpide koormaga, ja süntaksisse jääb Suitsu õpetetumate žanride jälgi („Saksa mees leidnud püssi on rohu”). Siia on tõmmat Suitsu stiili piirid.   Tal ei ole luules vestleja temperamenti.

Siiski võib Suitsu hilisemate värsside keel vahel ootamatult muu­tuda äärmiselt lihtsaks, läbipaistvaks ja voolavaks – kuid mitte föl­jetonisti laadis, vaid tugevaimate tundepuhangute mõjul. „Kiri hal­lis ümbrikus” lõpeb apostroofiga, milles vaimseim paatos on sulet selgejoonelisimasse lausevormi, piibellikku oma rütmilt, kuigi sisu on uueaegne. Selles jaksab Suits näiliselt primitiivseimate võtetega kaasa kiskuda oma mõtte- ja tundehoosse, kuhjates terve lehekülje parallelisme täis, kuid tõustes tugevas crescendos lõppridade siira, jõulise hüüatuseni („Maailma hinge kus puhang me hinges, / Sääl on me kodu”). See koht on omas laadis stiililine hapax legomenon – mitte ainult hapax legomena’te tootjal, kordumiste vältijal Suitsul endal, vaid kogu eesti luules. Nii lõpmatult sõeluv, kaaluv, ümbersäädev ja viiliv kui Suits tavaliselt näib olevat otse kunstlikkuseni, sama suure hooga näib ta tunne esile murduvat mõnel järsu emot­siooni hetkel – ja siis aitab tal tundeid sõnamonumentideks valada tema kaua teadlikult tihedaks ja individuaalseks voolit kunst.

Ants Oras

Loomingust nr. 9/1933