Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Üle vaadates meie ajalookirjandust (s. o. Eestis ilmunud eestikeelseid teoseid) tuleb silmas pidada asjaolu, et me ei saa suhtuda sellesse mitte ainult kui hinnatavasse väljavalivasse bibliografeerimisse, vaid selleski – kunstlikult pii­ratud üheaastases raamistikus – esineb ta meie kultuuriloos üldse kindlajoonelise nähtena, millest tingitud mõnedki eri­omased jooned, mis kaasa aitavad meie tänapäeva vaimu­elu eritlevaks siluettimiseks.

Kogu meie iseseisvuse kestusel on ikka ja ikka jälle esile kerkinud küsimus üldse balti ajaloo ja eriti meie eesti ajaloo ümberorienteerimisest, uuest eesti orientatsioonist. Oma ürguselt on see probleem pea sama vana kui eesti­keelne ajalookirjandus üldse. Selle kallal on piike mur­tud võib-olla küll vähem kui asi vääriks, kuid seda ägeda­malt. Kuid tegelikult näidata, milles see suur ümberorienteerimine peaks seisma, mida selle all mõisteliselt – mitte ainult sõnastuslikult – tuleks mõista, pole siiski suudetud. Ainult vanema ja kesk – ajaloo suhtes on asjale ligemale asutud.

Siin on püütud eriti alla kriipsutada mingisugust eesti võimete ja kultuuri erilist aktiivsust, on püütud esile ker­gitada meie minevikku, seda oma kõrguse kasuks eraldada ümbruskondsete naaberrahvaste omast. Kuid oma kvanti­tatiivselt kaaluvamas ulatuses on just kõige enam end pat­riootiliseks tembeldavad asjaharrastajad ebaõnnestunud, nii et näilikud uued ameerikad on ikka jälle osutunud kui mitte hallutsinatoorseiks fantaasiakujutelmadeks, siis lihtsalt illu­soorseiks suurestisteks, mis ka rahvusideoloogiliseltki ei suuda täita neid tekitavaid nõudlusi.

Ei saa salata, et selle tendentsi tagakihutajaks on olnud oma põhiolemuselt võrdlemisi terve – ja tõttki riivav – ins­tinkt, aga et see kõverpeeglilise karikatuurilme on võtnud – läinud aastal näit. A. Põrk’i „Eesti ajalugu I (ja II)” ‘) või H. Juhankatti „Inimkonna keelte tekkimise ja arene­mise” kujul – ei ole põhjustatud niipalju seda suuna­vate tarvete eneste mitteolemasolemisest kui nende valestiarusaamisest ja teostamisvõimude ignorantsist.

Juba ülddeduktsioonilt võib otsustada, et tohime oma iseseisvuse ajast arvates täie õigusega kõnelda Balti ajaloo ümberorienteerimise tarbest. Aga mis suunas see peab teos­tuma, missugune see „ümberorienteeritud ajalugu” peaks välja nägema n. ü. „viimisteldud” kujul, seda on võimata ette ütelda, kuigi õige laiades kihtides akadeemilisegi hari­dusega isikutel valitseb arvamine ajaloouurimistööst kui laua äärde istumisest ja kirjutamisest üks kõik mis vaimus. Ainult tegelik mitme põlve töö võimaldab ehk kunagi tagasi heita pilku nüüdse ümberhindava töö ulatuvusele, kuid ometi on võimalik neid tarbeid endid siiski eritella teatud üldjoontes.

Kõige rohkem on meie Balti ajalookirjandusele ette heidetud subjektiivsust, sihilikkust, jah, isegi võltsimist, vähem aga asjatundmatust – koolipuudust. Ometi on see viimane õieti kõige olulisem.

Tugevaid jõude – ajaloolise kooli ja haridusega – on Balti ajaloo alal vähe olnud, ja needki, kes on olnud, on siin ebäpidevalt töötada saanud, sest et see ajalugu on ikkagi kandnud lokaalse ajaloo iseloomu, ja pole isegi Tartu ülikoolis suutnud enne Eesti iseseisvust täieväärtuselise kultuuriavaldisena püsivalt kaalule asuda.

Arusaadav siis, et paljugi materjali on meil metoodili­selt läbi töötamata, et oleme oma ajaloo alal maha jäänud üldajaloolistest võimalustest enam kui poolesaja aasta võrra. Muu seas tuleb seda mainida eriti ka meie vanema ajaloo suhtes, kus õieti kõige enam, nagu märgitud, Balti saksa ajalookirjandusele etteheiteid on tehtud ta „sihilikkuse” pärast.

Kuid tuleb arvestada seda, kui raske meilgi siin on teot­seda. Näit. on meile täitmiseks tänuväärt tühik meie 12. sajandi ajaloo probleemistik. Skandinaavia jne. ajalookirjanduses on ilmunud rida teoseid, mis on palju küsimusi ette haaranud ja mille tulemusi tulus oleks ära kasutada ning edasi arendada meie eesti ajaloo seisukohast.

Kuigi see nõuab vähegi rahuloldavas ulatuses enam kui ühe mehe elutööd, võime sellest kui reaalsest võimalusest ja ligemast ülesandest kõnelda, kuid siin etteheiteid teha Balti ajaloolaste sihilikkusele võib ainult väga suhteliselt: tuleb arvestada kursis olemist nii väga mitmete eriteaduste ja eridistsipliinide meetodite ja uurimuseliste tulemustega.

Ülaltoodud probleemistik nõuab koostööd näit. arheo­loogia, filoloogia ja võib-olla ka folklooriga, kuid me teame, et kõik need alad on viimase ajani söödis olnud, ja uued tuuled on hakanud siin puhuma alles Eesti ülikooli ajal.

Vähema tähtsusega, kuigi teatud olulikkusega, on mui­dugi ka uurijate eneste subjektiivsus. Puhtsubjektiivse appertseptsiooni seisukohast seisab sakslasest uurijale lige­mal ajajärk, kus meie ajaloo alal aktiivsemat osa etendasid saksa soost tegelased ja kus meie selle kultuur- ning mõjukonnas olime. Ja kui siin arvatakse liiga tehtud olevat „maarahva” kui nähtuse hindamisele, siis on seda kõige pealt põhjustanud lihtne subjektivism ja tõekspidamised.

Alles kolmandas rindes võiksime arvestada üksikjuhtu­meil ka Balti ajaloo sihilikkust. Näit. provotseerisid poliitilised huvid Vene riigiga Põhjasõja sündmustiku erihinnangule. Kuna ka nüüdki väga sagedasti minnakse enese­õigustust otsima minevikust, siis on arusaadav, et püütakse ka minevikku näha võimalikult vastava prilli läbi, mis või­maldab igasuguseid hälbeid.

Meie oma tegelikus töös peame püüdma vältida kõiki neid puudusi ja täitma tühikuid, mida meil võimalik on teha eriti just selle tõttu, et eesti ajalugu meie iseseisvuse saabumisega ja oma ülikooliga on provintsilisest lokaalajaloost tõusnud iseseisvaks kultuuriväärtuseks ja sellisena nõuab ning saab tugevamarõhulise süvenemissuuna osaliseks.

Et meie ajaloo uurimine uute võimaluste tõttu niikui­nii kindlalt sammub intensiivsuse ja metoodiliselt koolitatud teadlaste kasvatamise suunas, siis peame kõige pealt hoi­duma teisest küljest kordamast sama subjektiivsust, mida on tehtud, ära segades maa ajalugu tegelaste rahvuseküsimusega.

Meie ajaloo uurimisesemeks peavad olema kõik need tegurid, mis on mõjustanud seda ajaloolist individuaalsust, mida geograafiliselt umbkaudselt piiristab praeguse Eesti Vabariigi ala.   Seega ei alga meie ajalugu mitte XIX sa­jandist, vaid lõpmatusest.

Meil on aga ees niivõrt suur tööväli ja nii laiaulatus­likud viljeldused; seepärast ei saa otseselt nõuda nii pea ajajärke loovaid ja uusi kardinaalsihte rajavaid uurimusteoseid, vaid peame leppima ka üksikumate probleemila­hendustega, mis ette valmistaksid üldsünteetilisemaile kapitaalteoseile.   Siinjuures peame aga olema teadlikud, et meie ajalugu ei saa piirduda mitte ainult oma lokaal- ja rahvusealalise kultuuri-, tulunduse- jne. looga, mitte lugedes otsetähtsaks üldpolitilise ajaloo käsitlemist.   Juba teaduse kohustus nõudleb teist.  Asume ju Lääne- ja Ida-Euroopa vahemaal, kus mitmepoolsed tungid tõmbetuultena ristel­des murduvad erikonkreetnähtusteks, mille täieväärtuselise hinnanguni jõuame ainult üldperspektiive silmas pidades. Ja see on meil kohustuseks seda enam, et erimaade lähtejoonte ühendamine ka puhtpostulaatselt kergendub meil meie kultuurkondliku seisukoha tõttu.   Näit. Vene ja Skandinaavia ajalookirjandustes mõlemis, ühes enam, teises vä­hem, samuti Saksa omas leidub täiendusivajavaid tühikuid, mis tekkinud ainestiku, orientatsiooni ja  keelegi vastasti­kuse tundmise puudulikkuse tõttu, kuna igapoolne lähtumine suuremalt osalt võtab algbaasiks omapoolse aluspinna.  Ja nende kõigi vahel olles on just meil tasakaalustamisvõimalusi nii mõnegi igale poole kulgeva küsimuse puhul.

Sellepärast on rõõmustavaks nähtuseks meil ka läinud aasta ajalookirjanduses, et pearõhk on langenud tege­likule tööle, ja kuigi pole ilmunud vahest midagi erilist jalustrabavat programmtööd, mis rajaks taotlussuundi, siis seda enam on kinnitatud üksikkividega kindlat vundamenti, nii et juba ette julgeme konstateerida täit rahuldust mitte ainult tehtud töö hulga, vaid ka tasapinna suhtes.

*

Kõige pealt äramärgitav joon ajalookirjanduses on mui­dugi vastavate erialaliste ajakirjade ilmumine.

„Ajalooline Ajakiri” jõudis läinud aastal oma kuuendasse aastakäiku, ja sellisena on ta eestikeelses puht­teaduslikus ajakirjastikus väheseid, mis on suutnud järje­kindlalt läbi lüüa nii sisult kui levituselt.

Alal hoides oma tasapinda on ta välimuselt suurenenudki ja mitte ohvriks langedes popularisatsiooni tarvetele ületanud isegi mõned samalaadilised välismaised perioo­dikad mitte ainult suhteliselt, vaid ka absoluutselt tiraažilt. Selliste – puhtteaduslikult erialaliste – ajakirjade eriomaseks küljeks on, et nad ei taotle kõige pealt lugejaskonna huvisid ega pane esirindes rõhku neid kõige pealt „tõmbavaile” küsimusile, vaid peavad kõige pealt silmas pidama üksikuurijate ja -autorite tarbeid. Mõnedki uurimused, mis väga väärtuslikud eriharrastajale oma ainestikult kui ka tule­musilt, ei tarvitse nende saabumispilgul olla kuigi põnevad või tarvilikud laiema publiku seisukohast, nii et töö eraldi üllitamine ja trükkimine ei tasuks ennast ära. Ja eriti on see tähtis lühemate kilduurimuste puhul, kus üksikasjalise­mad selgitused eriküsimuste alal peaksid iseseisvalt parata­matult avaldamata jääma.

Ainult oma artiklistikulises kogusummas pakub selline ajakiri väärtuslikku enam-vähem igale lugejale, kuna ka asjaolu, et selline ajakiri oma sisult vananematu, talle pikkamööda soetab kindla tarvitajaskonna.

Sellepärast ei saa me sarnaselt ajakirjalt nõuda ka mitte kardinaalküsimuste käsitelu, ei saa ka selle mõõdupuuga vaagida üksikaastakäiku.

Kuid artiklite mitmekesistamise alal on toimetus siiski suutnud õige rikkalikke võimalusi pakkuda.

Otseselt Eesti ajalugu riivavamatest on mainida kirju­tised: Ä. R. Cederberg – „Mõningaid jooni Tartu-Pärnu ülikooli ajaloost” (lk. 1-11 ja 65-80); N. Treumuth – „Patkuli küsimus Riia konvendil 1700. a. juuni- ja juuli­kuus” (lk. 123-144 ja 185-204); O. Liiv – „Lisandusi Rakvere ajaloole Rootsi aja lõpul” (lk. 144-164); J. Kõpp – „Mõningaid lisaandmeid oludest Lõuna-Eestis Suure Põhjasõja algusaastail” (lk. 205-215).

Rohkem üldsünteetilistena ja lugejaskonna huvisid silmaspidavatena, kuid mitte teadusliku soliidsuseta esinevad üldajaloo alalt: W. Süss – „Antiikaja ja nüüdisaja inimese karakteristlikud erinevused” (lk. 216-228) ja A. Pridik – „Kes olid ilma-ajaloo vanimad meresõitjad” (lk. 11-26 ja 80-90).

Igapäevases jooksvas ajalookirjanduses orienteerumiseks teevad ajakirja huviosalistele (peale uurijate eriti õpeta­jaile jne.) möödapääsematuks aga kirjanduslikud ülevaated, arvustised jne. Nii: P. Treiberg-„Nõukogude-Venes il­munud kirjandus Eesti ajaloo alal” (lk. 229-235), terve rida „Varia’ga” pealkirjastatud retsensioone j. m. t.

Seda märkmestikku võiks veelgi suurendada ja mitme­kesistada ka üksikumate, puhtteaduslikkudeuurimuseliste kil­dudega. Ühe või teise küsimuse uurimisel lahendatakse sagedasti terve rida üksikprobleeme, mis aga selleks liiga väikesed, et neid iseseisvalt trükki toimetada, kuid sagedasti siiski ka mitte ühendatavad mõne suurema käsitlusega. Sellis­tena võiksid esineda näit. mõne allika kroonika tõlgendid üksikute lausetegi puhul, kus üksik grammatiline notiits võib väga tähtis olla edaspidisele uurimisele, samuti mõne üriku dateerimine jne.

Et „Ajalooline Ajakiri” viimasel ajal on ka honorari või­maldanud, siis on veelgi loota sisu tõusmist; ei leidu meil ju isikuid, kes oleksid majanduslikult niivõrt kindlustatud, et ei tarvitseks ajakulu ümber arvutada rahakuluks, kuna aga selle tõttu – puhtidee pärast kirjutamise korral – oleks üksikartiklite kättesaamine palju aeglasem, ja mõnigi kir­jutis jääks trükivalmis kohendamata.

„Ajaloolise Ajakirja” edaspidistki suurendamist tuleb silmas pidada, sest peale muu on seesugusel perioodikal ka sundiv karakter – ta sisu täitmine nõuab tööd, mida vahest muidu ei asutaks sooritama.

„Ajaloolise Ajakirja” ilmumine on mõjustanud väga tun­duvalt „Eesti Kirjanduse” sisu, mis omal ajal oli ai­nukeseks peale muu ka puhtajalooteaduslikkude kirjutiste üllituskohaks. Siiski on siin ühte-teist ilmunud, nii Kaljo Randa – „Sangaste sõda”, lisas – „Koidula kirjad omakseile”, üksikud biograafilised märkused, üksikud „killud ja dokumendid” j. n. e.

Pearõhk langeb siin kirjanduslikele ülevaateile, arvustisile.

Sellest küljest on tähistatav ka „Loomingu” läi­nud aastakäik, kuna kultuuriloolisi uurimuskäsitlusi endid, mida „Looming” pakkunud varemail aastail, nüüd eriliselt pole nimetada.

Samuti kui „Looming” piirdub kitsamalt kultuurilooga, leiame ajaloolisi harrastusi peamiselt usu- ja kirikuloo alalt „U s u t e a d u s l i s e s Ajakirjas”. Nii J. Kõpp – „Usuliikumisi Eestis” (lk. 19-24 ja 76-87); O. Sild – „Halliko Valla Konto ja Seaduse Ramat…” (lk. 140-146); O. Sild – „Kas Tallinna doomkirik on kirikuloolises are­nemiskäigus olnud piiskopikirikuks” (lisavihk).

Teistest ajakirjadest, mis rõhku pannud ajaloolisele ainestikule, on tähistatav kõige pealt „Sõdur”, kus raskekaal muidugi sõjaajalool, kuid pakub sagedasti kilde teistegi kaasnähtuste alalt, nii mälestisi üksikuilt tegelasilt j. n. e.

Muidugi on sellises ajakirjas ilmuv materjal, mille pak­kumisel arvestatakse kõige pealt lugejaskonna huvi, ja toi­metuses pole põhjalikke asjatundjaid – ajaloolise haridu­sega, oma väärtuselt väga segalaadiline. Võib leida kõige meta osemaid loogikaõisi päris korralikkude ja uurimuslik­kude kirjutiste kõrval. Nii on õige soliidsed artiklid näit. Ribbing- „Narva lahing 1700. a.” (nr. 1/2, lk. 4-7 ja nr. 3, lk. 50-52); H. Sepp – „Rootsi sõjaväe komplekteerimi­sest eestlaste ja soomlastega Kaarel XI valitsuse lõpul ja Põhjasõja alul” (nr. 20/21, lk. 488-493 ja nr. 24, lk. 578-585) ning „Sõjasündmused Lõuna-Eestis 1701. a.” (nr. 10, lk. 218-224); samuti tähelepandav Joh. Mey – „Rootsi sõjakäik Eestisse. Arvatav Kividepea lahing” (nr. 13, lk. 320-322); õige ulatuslik on ka A. S. – „Eesti olud Rootsi-Vene sõja ajal 1788-1790″ (nr. 28 -34) ja rida teisi.

Üldiselt on siin enamikult siiski maksnud seadusepärasus, et kirjutiste teaduslikkus on suuremalt jaolt pöördproportsionaalne käsiteldava aja kaugusega. Sellepärast on ka uurimise huvides, et „Sõdur” on õige teadlikult võimaldanud peale muu just eriti Eesti Vabadussõjaga seo­tud küsimuste käsitlemist olgu läbitöötiste või ka mäles­tiste jne. näol. Ka üksikute väeosade, rügementide aja­lood „on ala, mille viljeldamist tuleks, senikui mälestised värsked, alustada. Kirjutised, nagu näit. E. Kramm „Eesti ratsavägi 11. XI. 1917-11. XI. 1927″, nõudlevad veel rohkem samalaadiliste ilmumist.

Vähem nimetamisväärilist pakub „Sõduri” kaasvõitleja „Kaitse Kodu”, olgugi et ka sel ajakirjal ei tohiks olla takistust lugejaskonna huvide ega oma suuna seisuko­hast populariseerivalt või poolpopulariseerivalt pakkuda ning valgustada aega mitte ainult käsikäes meie omakaitse ja kaitseliidu arenguga, vaid ka varemaaegseid analoogiaid ja nendega kokkupuutes olevaid nähtusi.

Teistes eestikeelsetes ajakirjades on küll ajaloolist nipet-näpet ilmunud, kuid nii väikesel määral ja juhuliselt, et võime neist mööduda pikema peatumiseta.

Kuid millest ei saa mööduda, see on meie ajaleh­tede vastavaharrastuseline külg.

Kindlasti pühendab meie iseseisvuse-aegne ajalehestik vähem huvi üldse ajaloolistele nähtustele ja eriti Eesti aja­loole kui seda osutab kas või meie enestegi varem aja­kirjandus. See on üldiselt meie päevakirjanduse struktuuri küsimus ja selle suhtumine üldse kultuuriellu. Eluavaldiste füüsiline külg (sport, kaklused, kõmu) on rohkem toonitatud. Seda ei saa seletada mitte ainult publiku mait­sega. Ajakirjandus loob ise publiku huvi, kui ta ainult oskab aga vastavaid küsimusi korralikult serveerida.

Meie ajalehtede sisu on aga suurelt enamikult tõlkesisu ja laenuideestik.

Välismaiste lehtedega võrreldes on meil nõrk näit. ka välispolitiline orientatsioon. Spordilised j. n. e. sensatsiooniteated on otseselt tõlgitavad, kuna aga näit. välispolitilistes küsimustes juba natuke ümberseedimist tarvis läheb, ja et meie ajakirjanikkude keelteoskus on väga piiratud, siis peame leppima saksa lehtede orientatsiooni juhulisusega.

Välismaade kultuurieluga mitte korralik kursis ole­mine provotseerib aga mööda nägema neis lehtedes esine­vate igasuguste kirjanduslikkude, teaduslikkude j. n. e. küsimuste kaaluvusest. Ja kuna sellised harrastused (näit. mõni saksa romaani retsensioon või ajalooline kild) on meie publikule enamail juhtumeil kaugelseisev, siis aru­saadavalt seda ei tõlgita. Aga ei otsita ka analoogiaid kilbiletõstmiseks meie oma vaimukultuuri alalt.

Tagajärg on see, et meie ajakirjandus on näit. vene monarhidest ja teistestki tegelastest peaaegu rohkem juttu teinud kui oma ajaloolistest meestest, sest vene emigran­tide ideoloogia on meile keele tõttu kättesaadavam.

Et ajalehtede toimetused ajaloolisi huvisid mitte põhi­mõtteliselt ei väldi, näitavad vahetevahel ilmunud originaalkirjutisedki vanade egiptlaste j. n. e. kohta, missugused mehed aga meile ikkagi kaugel seisavad.

Siin tuleb silmas pidada eriharrastajate eneste appitulekut. On tarvis veel õhutada rahva huvi ajalooliste küsimuste vastu, mida relatiivselt väga rahuldaval määral niikuinii on olemas. Ja ajalehestiku kaasatõmbamine on siin ker­gesti võimalik, kui ainult teadusemehed enesele natuke püüaksid omandada reporterlikku virtuoossust. See sun­niks siis ka reporteritekaadri tasapinna tõstmisele.

*

Kui perioodikate peatähtsus seisab valmisuurimuste ül­litamises, siis uurimise enese hõlbustamiseks on ajalootea­duslikus kogustikus vältimatu tähtsus käsikirjandusel.

Siin on esirindelised kõige pealt bibliograafilised ja bio­graafilised leksikonid.

Senises balti ajalookirjanduses ei saa kummagagi kii­delda.

Bibliograafilistest leksikonidest on muidu väga soliidne Winkelmann’i teos liiga vana (ulatub 1878. aastani), kuna hilisemad bibliograafingud on lõhestatud „Livländische Geschichtsliteratur’i” aastakäikudesse, millede väärtus on ka niikuinii väga kõikuv. Hilisema aja kohta on Õpetatud Eesti Seltsi poolt väljaantav „Jahresbericht der Estnischen Philologie und Geschichte” küll korralikum, kuid et ta samuti aastakaupa ilmub, pole ka sellegi käsitlemine kergem.

Korraliku bibliograafia koostamine on niivõrt aega ja kulu võttev, et selle ilmumisega, mille teostamine praegu „Akadeemilisel Ajaloo Seltsil” käsil, veel aega läheb, olgugi et selle töö sooritamine enne biograafilise leksikoni kallale asumist oleks palju energiat säästnud ja ära hoidnud terve rea komistusi praegu ilmuvas „Eesti biograafilises leksikonis”, kus bibliograafia puudulik tundmine pole mõjustanud mitte ainult kirjanduseandmeid, vaid – eriti mitteajaloolastest autoritel – ka artiklite sisu.

Kuid sellest hoolimata on õigustatud ka biograafilise leksikoni koostamisele asumine esmajoones, sest et tarvi­dus selle järele on sama suur, selle teostamine aga tulu­sam, kuna siia võimalik on korraga rohkem jõudusid tööle rakendada, nii et sellega viivitamine oleks muutunud aja­raiskamiseks.

Läinud aastal ilmus „Eesti biograafilise leksikoni” teine vihk (tähed H[orn] kuni M[artna]).

Sellega on käes pool tervest teosest ja olemas selgem arusaamine tema üldilmest.

Me ei taha siin üksikartikleisse süvenedes korrata viga, mida m. s. just ka selle koguteose arvustamise puhul on väga palju tehtud, et on püütud hinnata teost, kus kaastöö­liste arv ulatub nähtavasti üle 75 juba kahe vihu aegu, üksikute näitude – juhuliste preparaatproovide- kaudu, kuna sellise arvu juures iga üksiku autori hindamine koguhulgas võimata.

Toimetuse absoluutset vastutust nõuda iga üksiku juhu puhul on aga riskantne, olgugi et meie biograafilise leksi­koni väliseid eriomaseid jooni on just toimetuse väga suur osavõtmine mitte ainult koguteose koostamise, vaid ka üksikandmetegi revideerimise tööst.

On ju küll leksikone, millede ustavuse küsimus lasub terveni toimetuse, õigemini toimetaja, õlul. Need leksikonid on enamikult aga kitsaalalised, kus sissevõetud tegelaskondon piiratud teatud kindla kutselise või ka ajalise ja ruumilise raamiga (näit. kunstnikkude, kirjanikkude, arstide biograa­filised leksikonid), nii et toimetaja resp. toimetajad kogu ainestikku ja tegelaskonda suudavad enam-vähem rahul­davalt üle vaadata.

Balti ajaloo alal on sellised teosed pea ainukesed bio­graafiliste leksikonide esindajad üldse. Nii on meie seisu­kohast märgitavad : L. Arbusow – „Livlands Geistlichkeit v. Ende d. 12. bis ins 16. Jahrhundert. Mitau, 1904″ ja „Die im deutschen Orden in Livland vertretenen Geschlechter” (äratr. „Jahrbuch für Genealogie’st”); I. Brennsohn – „Die Aerzte Livlands… Mitau, 1905″ ja „die Aerzte Estlands . . . Riga, 1922″; J. G. Frobeen – „Rigasche Biographieen . . . Bd. I-III, Riga 1881-84″; K. Gadebusch – „Livländische Bibliothek. Riga, 1777″ ja „Abhandlung von livländischen Geschichtsschreibern. Riga, 1772″ ; K. E. Napiersky – „Fortgesetzte Abhandlung von livländischen Geschichtsschreibern. Mitau 1824″, „Beiträge zu einer Ge-schichte der Kirchen und Prediger in Livland… Riga 1843, Mitau 1850-52″, lisandatud A. W. Keussler’i poolt (Riga 1877). J. F. v. Recke und K. E. Napiersky – „Allgemeines Schriftsteiler- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Estland und Kurland.   Mitau 1827-32″;   H. R. Paucker – „Ehstlands Geistlichkeit. Reval 1849″ ja E. P. H. Paucker – „Ehstlands Kirchen und Prediger seit 1848. Reval 1885″; W. Neumann – „Baltische Maler und Bildhauer des XIX Jahrhunderts. . . Riga 1902″ ja „Lexikon baltischer Künstler. Riga 1908″; T. B. Левицкiй – „Биографическiй словарь профессоровь и преподавателей… Юрьевск. университета 1802-1902. Юрьевь 1902-03″, rida „Album academicum’e” (üldine, üksikute teaduskondade üliõpilas-orga-nisatioonide j. n. e. kohta) j. m. t.

Nagu ülaltoodust peaks selguma, pole need leksikonid mitte ainult kitsaalalised, vaid enamikult ka vananenud, kuna aga siiamaani puudus täiesti üldisem biograafiate kogu kõigi meie ajaloos kuidagi tähtsad olnud tegelaste kohta, mis uurijale kui ka igapäevasele tarvitajale oleks võimal­danud käepärase ning kiire orientatsiooni vastavais tegelasis ja nende kaudu ka kaasaegseis sündmusis.

Seesuguse leksikoni koostamisel jäetakse autoreile ena­masti suurem vabadus, mitte ainult sisuliselt, vaid ruumiliseltki. Seda pole meil ei tulunduslikke ega vaimlisi jõude arvestades võimalik lubada, sest see pikendaks käsiraamatu ilmumist ja kahandaks selle hinnasoodsust.

Et meil teisest küljest puudub korralikum eestikeelne orgaaniline ajaloo õpperaamatki, mis suudaks kooliski, am­mugi üldse haritud lugejaskonnale midagi põhjalikumat pakkuda, siis on tarvilik, et selline leksikon enam kui ob­ligatoorselt suudaks pakkuda ka kaasaegset sündmustikku.

Osaliselt on muutunudki mõned artiklid pea puhtmärksõnastuseks ; nii näit. üksikute monarhide, Rootsi kuningate, Vene keisrite j. n. e. puhul on pakutud vastavaaegset ajaloo­list ülevaadet kohalikust olukorrast.

Et teos ka neistki joontest hoolides siiski võrdlemisi ühtlane on saanud, seda on võimaldanud just toimetusetöö hoolsus.

Üksikartikleil pole mitte ainult faktiliste andmete kogumlik tähtsus, vaid need esinevad sagedasti ka omaette uurimustena.

Pikemad ja mainitavamad artiklid teises vihus on: Joh. Hornung; A. W. Hupel; J. Hurt; Irinarch; Ivan 111 ja IV Vassiljevitš; J. Jaakson; C. R. Jakobson; H. G. ja H. J. v. Jannau; J. V. Jannsen; J. Jans; Jasper Linde; Joachim Jhering; Johan 1 ja 111; Johannes IV Kievel; H. Judenitš ; J. Jung; Jaak Järv; A. Jürgenstein; J. Jõgever; A. Kaelas; Aino Kallas; O. Ph. ja R. G. Kallas; H. Kalm; M. Kamp­mann ; Ph. J. Karell; Karl IX, X, Xl ja Xli; Katariina II; Kaupo ; G. Kettler; V. Kingissepp ; A. Kitzberg: A. Kivikas; Lydia Koidula; K. Konik; J. Koort; H. Koppel; Fr. R. Kreutzwald; Kristiina; K. L. Krohn ; H. Kruus; Fr. K. J. Kuhlbars; Jak. ja Joh. Kukk; J. Kunder; J. Kärner; J. Köler; B., C. E. A., Ed. Ph. ja M. Körber;i N. Köst-ner; J. ja P. Kõpp; J. Kõrv; Joh. Laidoner; H. Laip-man ; A. Larka; J. Lattik; J. Leinberg-Maltsvet; Lembitu Jak. ja Juh. Liiv; M. Lipp; G. E. ja J. Luiga; O. Luts Magnus jne. jne.

Nagu ülalloendatust näha, on siin rida nimesid, millede taga peituvad nähtused osaliselt koguni esmakordselt pikema valgustuse alla võetud, kas või näit. põrandaalune kommu­nistide kihutustöö (V. Kingissepaga koos käsiteldud) j. n. e.

Loomulikult esineb säärase teose puhul ka eksitusi ja puudusi, osalt juba nüüd silmatorkavaid, osalt avarduvad need alles teose tarvitamisel üksikjuhtumeil.

On välja jäänud nimesid, mis mõnegi sissevõetuga võr­reldes oleksid enam õigustatud esinema. Hindamise tulul tuleb õige sagedasti puudus faktilisest andmestikust j.n. e. Kuid kõik tüüpilisemad puudused on peamiselt redutseeritavad leksikoni piiratud ruumalale, kusjuures üksikuil juh­tumeil võib palju pro ja contra rääkida.

Palju saaks asja parandada lihtsalt tegelaskonna laien­damisega. Ruumi säästmise mõttes oleks kasulik artikleid kohati esitada rühmiti, perekondade kaupa mainides. Muu seas oleks sellega peale üksiktegelase esitamise pakutud ka genealoogilisi märkmeid, mis nüüd väga juhulised (pe­rekond esineb puhtalt näit. Horn’idel). Siis oleks võimal­dunud ka tegelaste rahvust ja ürgpäritolu selgemini käsitella.

Nagu märgitud, poleks olnud otstarbekohane alguses leksikoni liiga laiale alusele rajada, sest et selle tagajärjel mõnedki tähtsamad tegelased, kelle nimi alfabeedi lõpus, oleksid pidanud peale muu ka käsitlusjärge ootama.

Oleks mõeldav niisugune kompromiss, et peale leksikoni valmimist praegusel kujul asutaks ta laiendamisele ja täi­endamisele supplementvihkude näol, kus pearõhk langeks väljajäänud või vähemtähtsate – väljajäetud tegelaste käsit­lemisele.

Ei teeks paha, kui neljale kavatsetud vihule järgneks sama palju lisavihke – eelmistele täienditena, kuid kä pä­randitena, kus puudused aegamööda selguvad.

Selline perioodiline biograafilise leksikoni täiendamine, kus igas vihus korduksid tähed A-st-Z-ni, aitaks ehk lahen­dada ka meie avalikkude tegelaste albumi koostamist, mis taotleb küll hoopis teisi eesmärke. Kuid selliselgi kujul oleks mõtet kaaluda selle teatavamääralist järgnedalaskmist „Eesti biograafilisele leksikonile”, vähemalt väljapaistvamate tegelaste suhtes, olgugi et iseenesest koguulatuses raske on ühendada teaduslikku uurimuslikku koguteost aadresskalendri taolise albumiga.

Kuna „Eesti biograafilises leksikonis” on meie ajalooainestik kunstlikult lõhestatud provenientsideks isikute jä­rele, esitavad sarjana ilmuvad maakondlikud kirjeldused seda geograafiliste ühikute suhtes.

Maakondade kirjelduste sarja ilmumisel oli läinud aas­tal küll vahe, kuid seda mainitavam on kohalikkude aja­lugude alal koguteose „Tartu” ilmumine.

Kindlalt piiriteldud geograafiliste alade ajalugude hul­gas ongi linnade ajalood uurijale kõige tänuväärsemad, kuna linnalisel ühikul peale ruumilise kunstliku piiramise on juba nähulinegi orgaaniline tervikus ja areng, mis kindlasti pakub alati rohkem reljeefistatud individuaaljooni kui näit. sagedasti juhuliste administratiivpiiridega maa­kond või s. s. planimeetriline kujutis.

Ometi on Balti linnade ajalood meil veel võrdlemisi söödis seisev ala, osalt kvantitatiivseltki, peamiselt aga oma kvalitatiivselt väärtuselt. Riia ajalooston mainida: C. Mettig-„Geschichteder Stadt Riga” (Riga, 1897). Eestialalistest Balti linnadest on vististi kõige rohkem kirjutatud Narva kohta. Nii H. J. Hansen – „Geschichte der Stadt Narva” (Dorpat, 1858), mis siiski vananenud; A. B. Петровь, „Городb Hapвa. Эго прошлое и достопримечательности, 1223-1900″ (С.-Петербургb, 1901), mis aga õige kompilatoorne ja väga palju soovida jätab. Korralikum on Tallinna kohta Eug. v. Nottbeck und Wilh. Neumann – „Geschichte und Kunstdenkmäler der Stadt Reval” (Bd. I-II, Reval, 1904), kuid ühekülgne, vältides just linna orgaanilist tulunduslikku j. n. e. arengut. Mõningaid metoodi­lisi paremusi sisaldab R. Hausmann’i Pärnu ajalugu („Studien zur Geschichte der Stadt Pernau” – Sitzungsberichte der Altertumsforschenden Gesellschaft zu Pernau, IV).

Üldiselt sisaldavad need teosed kompilatoorset mesilaseusinuselist materjali kogumist väga kõikuva amplituudilise kriteeriumi juhtel, kuna nad aga sisuliselt ja me­toodiliselt ei jäta sagedasti soovida mitte ainult meie Balti linnadele eriomaste küsimuste lahendamisel, vaid komis­tavad ka üldse linna-ajaloo probleemistiku ümberhaaramises.

Balti linnade arenemislugu üldiselt, nende eriomus mujaltekkinud linnade reas näit. maa ja linna vahelises suh­tumises, nende eriti keskaegne tulunduslik, majanduslik ja poliitiline tegevus maa üldise poliitilise, kultuurse ja tulun­dusliku olukorra mõjustamisel on jälitav kõige pealt alates vastavate monograafiatega üksiklinnadest.

Koguteose „Tartu” ajaloolise osaga on jõutud siin tu­gev samm edasi.   Siin sisalduv Tartu linna ajalugu ei ole Balti linnade ajalugude alal mitte ainult kõige pikem, vaid ka kõige õnnestunum.

Seda peame alla kriipsutama eriti sellepärast, et see teos omab peale muu kindlasti ka uurimuslikku väärtust, nagu meie ka Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise toim­konna toimetusel ilmuvates maakondade kirjeldustes esine­vate ajalugude puhul ei tohi seda momenti silmast lasta.

Ei saagi kohalikku ajalugu võtta lihtsa lokaalse dedukt­sioonina, kus vaadeldakse ainult üldsündmustiku siin pee­gelduvat nähtustikku, vaid tuleb silmas pidada ka eri-individuaalsust, ja mõned üldisedki probleemid leiavad rahul­dava lahenduse vaid sel teel, et induktiivselt lähtutakse kohalikkudest oludest.

Kui arvestada saadaolevat ning käepärast materjalistikku, on see koguteos meetodilt enam-vähem rahuldav.

See ei tähenda veel muidugi, et ta just kõige ideaal­sem oleks. Juba sellepärast mitte, et teos pole kirjutatud mitte ühe autori poolt, mis teeb ta enam-vähem ebaorgaaniliseks, sest et täiel määral võimata ja käesoleval juhul võrdlemisi lodevalt on üksikartiklid kontakti viidud juba väliseltki. Sisemises appertseptsioonis, probleemide püsti­tamises, üksikküsimuste jälgimises j. n. e. on niikuinii või­mata koordineerida erimaitselisi autoreid.

Sama vankumine esineb üksikautorigi piires, kui pole kogu arengu kestus olnud vastava huviesemega kooskõlas­tatud. Nii on näit. O. Freymuth’il kirjutis „Tartu linn orduajal” võrratult parem ta enese käsitelust „Tartu linn aastail 1558-1625″. Esimeses artiklis esitab autor hulga uusi seisukohti Tartu tekkimise aja, mooduse j.n.e. suhtes. Väärtuslik on eriti autori käsitelu Tartu kaubandusest kesk­ajal – juba puhtformaalseltki, kuna eriti see külg, nagu üldse Balti linnade keskajalugu, on ikkagi lonkav olnud.

Õige tihe ja põhjalik on P. Treiberg’i käsitelu (artik­lid: „Tartu linn Rootsi ajal [a. 1625-1704]” ja „Tartu linn XVIII sajandil [a. 1704-1800]), mis seda väärtuslikum, et autor on tarvitanud õige ohtrasti ka arhiivimaterjali.

Käsitelult mitte nii tihe on H. Kruus’i artikkel „Tartu XIX aastasajal ja XX-da alul”, kuid seda markantsem, kuna autor, tarvitades ainestiku süstematiseerivas ülevaates kõige pealt statistilist kunstliku orienteerimise võtet, jõuab küll esmaastmelistele, kuid siiski väga huvitavaile ja väärtuslikelegi tulemusile.

Järgmise suurema nähtusena perioodikate ja koguteoste sarjas on mainitav „Eesti Ajakirjanikkude Liidu” poolt toi­metatud memuaaridekogu „Mälestused iseseisvuse võ i t l u s p äe vi II”, I köide: Revolutsioon ja okupatsioon”, 1917-1918 (k.-ü. „Rahvaülikooli” kirjastus, Tallinnas).

Kirjutisi on siin enam kui 40-nelt autorilt.   Neisse si­suliselt pikemalt süveneda pole muidugi mitte võimalik.

Iseloomult on teos õige suurel määral albumilaadiline üksikute tegelaste enam või vähem isiklikkude mälestiste kogumik. Selle tõttu on ka arusaadav, et üksikartiklid omalt alliklikult tähtsuselt on ka väga mitmekesised.

Üldisemaid käsitlusi omalt ulatuselt on näit. Jaan Tõnisson – „Eesti autonoomia tuleku päevilt”, Otto Strand-mann – „Autonoomia ja okupatsioon”, prof. K. Konik – .Mälestuste katkendid”, K. R. Pusta – „Eestile nime nõuta­mas”, ka A. Jürgenstein – „Venelased ja sakslased”.

Maapäeva kohta on otsesemalt kirjutanud: prof. A. Piip – „Maapäeva seadused”, Karl Ast – „Maapäev”, M. Morrison – „Maapäeva laialiajamine”.

Eesti sõjaväe tekitamise suhtes on märgitavad: K. Rotschild – „Eesti väeosade loomine”, kindral A. Tõnisson – „Esimesest Eesti polgust”, major Oskar Kurvits – „Esi­mese Eesti polgu komitees”, kindral E. Põdder – „Eesti rahvuslased väeosad”, kindral A. Larka – „Kaks sõitu”, A. Kuulman – „Sõdurina I Eesti polgus”, ka Theodor Käärik – „Rasformirovatj”.

Erasemad on: Marta Lepp – „Eesti sotsiaaldemokraatia sünd”, K. Kirschbaum – „Viiburi märgukiri” j. m. t.

Teose albumitaosus ilmestub aga eriti kitsamalt piiriteldud käsitelude koostikus.

Teos ei paku mitte enam-vähem orgaanilise tervikuna kogu maa kohta võrdtasast ülevaadet.

Muidugi on loomulik, et erilist rõhutamist on leidnud Tallinna, kus ju aset leidsid tähtsamad sündmused.

Peale ülalmärgitud sündmustikkude on ligemas sõltu­muses Tallinnaga: B. Mäns – .Tallinna elu 1917-18″, Robert Berendsen – „Tallinna sovet”, T. Braks – „Tal­linna tehases 1917. a.”, prof. A. Lüüs – „Esimene kuu saksa okupatsiooni Tallinnas”, ka Konstantin Lepp – „Toom­pea teenistuses”. Samuti oleksid vahest siin märgitavad: Aleksander Hellat- „Revolutsioonimiilitsas”, August Peet-

„Eestimaa toitlusametis”, Ed. Hubel – „Tribunaal ja sõja­tsensor”.

Tartu on loomulikult nõrgemini esindatud. Peale Jürgensteini on siin mainitavad: K. A. Hindrey – „Okupatsi­ooni avamäng” ja prof. J. Mägi – „Katkendid 1917-18 mälestustest”.

Narva kohta: Arnold Schulbach – „1917-18. aasta Narvas”, Aug. Tõnurist – „Narva võimude vahetusel”, Jaan Treufeldt – „Kuidas priius meile tuli”.

Rakvere: M. Juhkam – „Viru maakonnavalitsuses”.

Viljandi: Joh. Animägi – „Seitse Viljandi kontrrevo-lutsionääri”.

Otsesemalt Pärnu kohta ainult: Th. Pool – „Väeteenistuses ja Pärnumaal”.

Arvestades juba olemasolevategi artiklite huvituvust kõrvalisemaist paikkondadest, ei saa tervikliku pildi detailimise tähtsuse seisukohast salata soovi kohalikumate olukordade käsitluste suhtes. Selle all ei tule mõista mitte ainult linnu, vaid ka maad ja maakohti (näidisena võiks mainitav olla P. Normann – „Pikanimeline” Haanjas).

Väga iseloomustavad ja väärtuslikud on märkmed ka väljaspool Eestit viibinud tegelasilt: M. Martna – „Kat­kendid päevaraamatust”, Jul. Seljamaa – „1918 jaanuar Peterburis”.

Ja selleaegse olukorra mõistmiseks ei oleks paha, kui eemalolijaile kaasaegseid mälestisi näit. Eesti sõjaväelastelt j. n. e., kes polnudki kuigi kontaktis siinsete olukordadaga, edaspidi rohkemgi võimaldataks.

Üldse tundub paljude tegelaste mälestiste nähatahet, nii K. Päts’ilt, A. Anderkopilt, E. Kubbo’lt ja paljudelt teistelt.

„Mälestuste” üllitamisega on Ajakirjanikkude Liit korda saatnud väga tänuväärse töö. Sellega on säilitatud mit­medki üksikväärtuslikud killud, mille on albumi toimetuslik sund esile mananud, kuna üksikud tegelased niikuinii po­leks muidu vahest aega ega mahti tahtnud leida nende mahakirjutamiseks ja avaldamiseks. Ja võib-olla provot­seerib ka seegi kogu üksikute tegelaste pikemate, üksik­asjalisemate isiklikkude mälestiste kirjapanemisele.

Oma alliklikult usutavuselt on memuaarartiklid samuti võrdlemisi mitmekesised. Siiski – üldiselt õige kõrgekvaliteedilised, sest et enamik autoreid, kui mitte otseselt (ja sedagi võrdlemisi palju), siis vähemalt abiallikana või mne­moonilise toena on nähtavasti tarvitanud sündmuseaegseid märkusi, päevikuid jne.   Oleks väga kasulik selliste artik­lite juures iga kord ära märkida just sellelaadiline nendes leiduvate andmete fikseerimisaeg, nagu näit. Jul. Seljamaa seda on teinud. Formaalselt käib selle eest hoolitsemine toimetusetöö piirkonda.

Praegune toimetus, õigemini väljaandmist korraldav ko­misjon, koosneb peamiselt kutselisist või sellelaadilisist ajakirjanikest: J. Hünerson, A. Jürgenstein, Ed. Laaman, G. E. Luiga, M. Martna, prof. A. Piip ja dots. P. Treiberg; tegelik korraldaja – Ed. Laaman.

Toimetuse selleilmeline koosseis on teose loetavusse ja huvitavusse kindlasti väga positiivselt mõjunud. Kuid aja­kirjanikud on sellistes asjades ikkagi võrdlemisi ühepäeva-inimesed, kes rohkem rõhku panevad teose lugejas- kui tarvitajaskonnale. See teos ei ole aga mitte ainult lugemiseks, vaid ka tarvitamiseks, materjalikoguks ajaloolistele j.n. e. uurimistele.

Sellise materjalikogu väljaandmine nõuab aga, et teda oleks hõlpus käsitella. Kahjuks on ainuke ajaloolane toime­tuses figureerunud nähtavasti ainult nimepidi. Muidu ei oleks seletatav rida veel soovida jätmisi, mis käivad toime­tusetöö puhttehnilise külje kohta.

Raamatu käsitlemise ainukeste hõlbustajatena esinevad sisukord ja Ed. Laamani koostatud „kronoloogia”, mis üksikasjus õige täielik ja kogukas (a. 1917-1921, lk. 397 – 406). See „kronoloogia” on sündmustikus orienteerumiseks ülitarvilik. Kuid teoses eneses orienteerumiseks oleks hä­datarvilik mingisugunegi register.

Teoses on 407 nummerdatud mahukat lehekülge, üksik­artikleid üle 40-ne. Arusaadav, et sellise kogumiku juures, arvestades kirjutiste iseloomu, puudutatakse üksiknähtusi, tegelasi, sündmusi j. n. e. enamasti rohkem kui üks kord või ühes artiklis. Kui nüüd uurijal või lihtsalt asjast huvitatul tõuseks näiteks tarve sellest teosest, ütleme, eluloolisi või muid andmeid hankida mõne isiku või tegelase kohta (näit. K. Päts, J. Tõnisson, Anwelt, V. Kingissepp j.n.e.), siis peaks ta sellest seisukohast terve teose leht-lehelt läbi vaatama. Sedasama võiks ütelda näit. iga üksiku paikkonna (linna, valla j. n. e.) suhtes. Niisugune energiakulutamine on täiesti patt tööviljakuse vastu.

Välismail, kus ka vaimustki tööjõudu ometi külluses, on sagedasti isegi väikesed brošuürikesed varustatud mitte ainult isikute-, kohtade- j.n.e. loenditega, vaid ka asjaregistritega. Isegi Vene enam kui saja aasta vanuste tööde juu­rest võime neid leida (tavaliselt küll ainult personaalregistrina, vähem geograafiliste   nimestikkudena;   asjaregister on hiliseni nähtus). Meil peetakse seda nähtavasti ülearu­seks luksuseks.

Kõnesolev teos ei ole küll ainulaadiline. Teda vabandab näit. koguteos „Eesti”, mis ju oma kopsakuse juures on registri puudumise tõttu otse monstrumiks. Kuid kogu­teos „Eestil” on vähemalt sisukord enam lõhestatud ja sihtpiirilisem, mille tõttu siin kuidagi peab leppima, seda enam, et tagantjärel niikuinii midagi enam parandada pole.

Käesoleval juhul tuleks aga vahest teise köite ilmumisel seda tingimata arvestada ja koostada nime- kui ka asjaregister mõlemate köidete kohta. Rahalised kaalutlused ei tohiks ses suhtes mõõduandvad olla, – kulu ei ole suur. Ja meil on küllalt põhjust püüda vaimlise energia kok­kuhoidu puht sendi arvestamise kulul. On ju ometi suur vahe ka rahvatulunduslikult, kas korraga üks abijõud toi­metuses koostab registri või peab seda tegema iga tarvitaja oma jaoks. Sellised ebaratsionaalsused on meil aga tüübilised; seepärast olen neid siin puudutanud eriti nende kao­tamise tarbe suunas.

Mis puutub eriti aga käesoleva teose tehnilisse külge, siis on siin veelgi soovidajätmisi. Nii ei ole tekstis küllalt rõhku pandud üksikute tegelaste äramärkimisele; puuduvad eesnimed j. n. e, mille tõttu isik tihti selgusetuks jääb. teda mõne teisega võidakse ära vahetada j.n.e. Osaliselt – kuigi teatud ebajärjekindlusega – on Th. Pool’i artikli all sellesarnaseid soovitavaid lisamärkusi joone all üksikute tegelaste puhul. Toimetus peaks hoolitsema, et need edaspidi ka üldiselt ja tihedalt esineksid.

Need tehnilised soovidajätmised on osaliselt laiemale lugejaskonnale olulised, kuid siiski ei tohiks nad kohutada kedagi tagasi teosega tutvumast.

Tuleb huviga oodata selle mälestistekogu jätkamist, ja oleks soovitav asuda ka dokumentide ulatuslikumale üllita­misele.

Selles kogus on neist ainult mõningad: „Maapäeva kinnised koosolekud Riia langemise järele”; „Nõupidamised iseseisvuse asjus”; „Eesti Ajutise Valitsuse Ringkiri nr. 1″; kuid needki õige väärtuslikud.

Võiks arvestada ürikdokumentide üllitamist ka erisarjas, kuna nende tehniline trükilevalmistamine peaks kindlasti erilise hoole osaliseks saama. Need nõuded on tähtsad kõige pealt teadusliku uurimistöö seisukohast.

Juhan Libe

Eesti Kirjandusest nr. 5/1928