Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

See on haruldane elulugu, millega selle sünnipäeva­lapse puhul tegemist on. Lihtsast talutarest kuni iseseisva vabariigi esimese kodaniku aukohale on viinud teda ta keeruline ja töörikas 60-aastane elutee.

Kui Jaan Tõnisson noore kohtu-uurijana Orelli ringkonnakohtu esimehele Krašeninnikov’ile aastal 1896 teatas, et ta oma koha seal juriidilisel alal maha jätab ja Eestisse läheb ajalehte toimetama, siis hoiatas teda kohtu esimees väga tõsiselt sellele teele asumast. Ajalehetoimetaja amet oli Venemaal okkaline rada, millel ainult kahe pealinna ja mõne teise keskkoha suuremate vene päevalehtede toimeta­jad lugupeetud seltskondlikule seisukohale võisid tõusta, kuna riigiteenistuses seisva kohtuniku karjäär palju lootus­rikkam oli. Sellepärast paistis säärane ettevõte, kus tuli ajalehte toimetada väikeses Baltimaa provintsilinnas ja tol ajal pealegi vähe tuntud eesti keeles vaevalt veel teoorju­sest pääsenud õigusteta talurahvale ja alles sündimas ole­vale vähesearvulisele eesti linnakodanikkude hulgale, ring­konnakohtu esimehele päris mõistmatu noore inimese kap­riis olevat, millest ei olevat midagi loota ja mille eest tuleb hoiatada. Aastat kümme pärast seda mõistis seesama Krašeninnikov Jaan Tõnissoni kui viiburlase üle kohut, kus tema endine kolleeg, kes küll uue aja vooluga kuni Vene parlamenti oli pääsenud, nüüd oma ajalehetoimetaja ja riigivalimisõigused kaotas. Näis, et omaaegne heatahtlik hoiatus oli õige olnud ja noore tulipea elulaev varakult karile oli joosnud, kust oli vaevalt veel loota pääsemist lahedamale elujärjele.

Ja tänapäev? Kadunud ja purunenud on omaaegne suur Venemaa kõige oma „kindlal” karjääriteel seisva ametnikuilmaga, ja väikesest Balti provintsist Eestist on just ajalehetoimetaja Jaan Tõnissoni ja teiste ajalehemeeste tugeval poliitilisel rahvakasvatusel sirgunud iseseisev vaba­riik, kellel tutvus ning lugupidamine Euroopas ja terves

ilmarahvaste peres, kelle riigivanemana Jaan Tõnisson neil päevil ühe vanema Euroopa riigi kroonikandja poolt omasugusena austavat vastuvõtet leiab. See on tõesti haruldane elulugu!

Jaan Tõnisson sündis 22. dets. (uue kai. järele) 1868 Viljandimaal Vana-Tänassilma „Mursi” talu omaniku Jaan Tõnissoni kolmanda pojana. Juba 8. eluaastal surma läbi oma isa kaotanud, kasvas poiss üles ema Mari (sünd. Veimann’i) ja vanema venna Mais Tõnissoni hoolekandel. Mats Tõnisson oli oma aja kohta hea hariduse saanud, sest ta oli Viljandi kreiskooli lõpetanud ja siis juba noorelt isa asemel suurt talu pidama hakanud. Juba see asjaolu, et „Mursi” talu omanik oma pojale nii hea hari­duse võis anda, tunnistab, et Jaan Tõnissoni isa üks neid tüsedaid ärkamisaja Mulgimaa talupoegi oli, kes oma aja ärksamate pärisomanikkude esimeses reas sammusid ja sel­les rahvalikus liikumises kaasa astusid, mis C. R. Jakobson oma „Sakalaga” siiamaalse kirikliku ja saksasõbraliku Jannseni voolu vastu alustas. Et see vool „Mursil” valit­ses, teame juba Jaan Tõnissoni enese jutustusest, kuidas ta Viljandi kihelkonnakoolist Viljandisse nendele vaimus­tatud koosolekutele käis, mis Jakobson seal toime pani. Et kihelkonnakooli juhataja Jannseni alalhoidlikuma orientatsiooni mees oli, siis tekkis vanematel koolipoistel, nende seas ka Jaan Tõnissonil, temaga sellel alal kokkupõrge, mille pärast Tõnisson sellest koolist lahkus ja Viljandi saksa alg­kooli astus, miile juhatajaks oli tuntud luuletaja Kuhlbars. Kuhlbarsi kooli kahe aastaga lõpetanud, astus Jaan Tõnisson Viljandi kreiskooli ja läks selle eduka lõpetamise järel esiti Tartu, siis Tallinna gümnaasiumi, kus ta 1888. a. sü­gisel küpsuseksami sooritas ja uuel aastal 1889 Tartu üli­kooli õigusteaduse fakulteeti astus.

Ülikoolis õppis noormees virgasti, nii et ta kursuse juba 1893. a. kandidaadieksamiga võis lõpetada. Kuid erk noormees ei leppinud mitte ainult ülikooli kuuldesaalidega, vaid teda huvitas ka eesti ärkav üliõpilaste-elu. Sel ajal oli juba olemas Eesti Üliõpilaste Selts, kust aga Tõnisson esiti eemale jäi, sest et seal valitses arvurikaste teoloogide mõju, mis Tõnissoni juba kodust kaasa toodud jakobsonlase-iseloomule mitte ei näinud vastavat. Kui aga 1890. a. eesti üliõpilaste seas kavatsus tärkas eesti korporatsiooni „Viliensis’t” asutada, et värvikandjatena selleaegsete saksa korporatsiooni tooniandvale mõjule vastu astuda, liitus võitlusehimuline Tõnisson nende asutajate sekka ja pärast Eesti Üliõpilaste Seltsi,  kust korporatsiooni   asutamise mõte välja läks. Et aga selleaegne vene kuraator mär­kas, et „Viliensis” seisis rahvuspolitilisel alusel, ei leid­nud uus eesti korporatsioon kinnitust ja J. Tõnisson jäi ühes selleaegsete erksate eesti meestega, nagu V. Reiman, P. Hellat, J. Bergmann j. t., Eesti Üliõpilaste Seltsi, kus ta varsti (sügisel 1891) esimeheks valiti; seda ametit pidas ta kuni 1892. aasta detsembrini, mil ta ülikooli lõpetas. Eesti Üliõpilaste Seltsis võttis ta agarasti osa kõigist rah­vuslikest püüdeist, mille seal liikuma panid näit. V. Rei­man kirjanduse, O. Kallas rahvamuuseumi ja vanavara korjamise asjus.

Eriti aga huvitas teda ajakirjandus, ja ta hakkas kaas­tööd tegema dr. K. A. Hermann’i „Postimehele”, missuguse lehe ümber hakkasid koonduma noored kirjanikud, luule­tajad ja poliitikaharrastajad, kes C R. Jakobsoni surma järel venestusevoolu läbi tekkinud loidusest ärkasid. Dr. K. A. Hermann oli sel ajal ägedas tülis „Oleviku” toime­taja A. Grenzstein’iga, kes juba venestusevoolule järele hakkas andma ja K. A. Hermannile oma osava sulega ägedasti peale käis. Hermann tundis J. Tõnissoni võitlusehimulist temperamenti ning ta rahvuslikku suunda ja kut­sus ta toimetusse, kus kohe tüli Grenzsteiniga lahti läks, kes Eesti Kirjameeste Seltsi sulgemist Vene ülemuste poolt heaks kiitis, bürokraatlikkude ministeeriumikoolide eest võitles, eesti laulupidude mõtte vastu välja astus j. n. e. K. A. Hermanni leht ei jõudnud aga noormehele niipalju palka maksta, et see oleks suutnud sellest ära elada; sellepärast lahkus ta toimetusest, jäi üheks aastaks veel 1894. aasta laulupeo ettevalmistamise komitee kirjatoimetajaks ja sõitis peale laulupidu Venemaale Orelli ringkonna­kohtu juurde ametisse, et seal pisut raha teenida ja kodu­maale tagasi pöörduda ajakirjandusse töötama.

Vaheajal oli aga dr. K. A. Hermanni tervis üsna hal­vaks läinud, nii et ta sunnitud oli päevalehe „Postimehe” edasi andma. Seepärast kutsusid tulised patrioodid dr. H. Koppel, V. Reiman ja Oskar Kallas J. Tõnissoni Vene­maalt rutuliselt tagasi, et ühisel nõul ning jõul „Postimeest” Hermanni käest omandada ja Tõnissoni toimetusel rahvuslikus suunas välja andma hakata.

Tõnisson jättiski siis oma ameti Venemaal ja sõitis 1896. a. sügisel Tartu. Ülemalnimetatud kolm meest ühes J. Tõnissoniga, Oskar Wirkhaus’iga ja K. Koppel’iga said siis niipalju raha kokku panna ja laenata, et nad „Postimehe” K. A. Hermanni käest 10000 rubla eest suutsid ara osta ja 1. detsembril  1896 J. Tõnissoni toimetusel käima panna. Pea astusid teised oma leheomanduse-õigusest tagasi ja J. Tõnisson hakkas ruttu tõusvat „Postimeest” ainsa omanikuna välja andma.

Jaan Tõnissoni „Postimehega” algab uus ajajärk eesti ajakirjanduse elus.

J. V. Jannsen rajas oma ajakirjandusliku töö sõbrali­kule koostööle nende eestisõbraliste mõisnikkudega ning kirikuõpetajatega, kes olid Aleksander II reformide pool­dajad estofiilid. Eestlaste oma aineline ja vaimline jõud oli sel ajal alles nii väike, et nad omal jõul üksi edasi ei saanud. Küll tuli ka Jannsenil vanameelsete saksa mees­tega piike murda, aga see ei viinud kogu saksluse vastu vaenule; seda ei olnud esialgu ka tarvis, sest uued vallaomavalitsused, kohtud, rahvakoolid j. n. e., mis uued reformid esile tõid, andsid Jannsenile niipalju tööd ja liikumis­vabadust, kui ta jõudis tööd teha.

Kuid vaheajal oli Peterburis kaunis arvurikas eesti kolonii tekkinud, kellel tihedad suhted olid sealsete läti tegelastega ja vene rahvusliku slavofiilide vooluga, kes teravas vastuolus olid balti saksa vanameelse vooluga. Seal väljaspool kitsaid kodumaa olusid tunti ära, et saksa sõp­rus ei kanna meid kaugele, sest et meie maa sakslased tahavad eestlasi oma poliitilise eestkoste all pidada ja ei lase neid kaugemale teotsema kui valla piirkonnas. Nende keskajalised eesõigused tuleb murda võitlusega, milleks läheb venelaste toetust tarvis. Selle voolu tuntuim eest­võitleja oli C. R. Jakobson, kes venelaste abi ja heataht­likkuse peale lootes oma „Sakalaga” võitlust algas saksa mõisnikkude ja vaimulikkude vastu. Kuid Aleksander III venestusevool näitas Jakobsoni surma järel, et lootus ka Vene abi peale on petlik ega vii eestlasi rahvuslikult edasi, vaid tahab neid venestada. Vaheajal aga oli eestlaste oma jõud sedavõrt kasvanud, et ka see tähtsaks teguriks omaette võis tõusta. Ja selle peale oli noore Tõnissoni jõud sihitud. Mitte sakslaste ega venelaste toetuse peale ei maks­nud enam loota, vaid kasvava oma jõu peale. Seda tuli targu kasutada ja vaenlikke saksa ning vene poliitilisi püüdeid osavalt teineteise vastu välja mängida. See sai J. Tõnis­soni ajajärgu loosungiks ja Tõnissoni peapüüdeks.

Dr. K. A. Hermanni püüded eesti omapärasuse suhtes olid peaasjalikult piiratud rahvaelu ideelise, aatelise kül­jega. Peaülesandeiks olid rahva keel, kirjandus, muusika, tema mineviku uurimine j. n. e. Uutes vene keskkoolides saadud ja vene ülikoolides täiendatud haridus, mis Vene­maal tsaarivalitsuse tagurliku poliitilise surve all ikka roh­kem sotsialistlik-marksistlikku ajaloolisse materialismi kaldus, lagunes ka eesti nooremate jõudude seas ikka rohkem laiali ja Tallinnas asutati selle voolu harrastajate poolt K. Pätsi eestvõttel teine päevaleht „Teataja”, mis siiamaalse Tartus levinud aatelis-rahvusliku sihi vastu üles arvas seada „uue sureliku suuruse” – majandusliku sihi, mis tema arvates kõige rahva edupüüdmiste ja edasivii­mise aluseks pidi tõusma. Ja sellest seisukohast taheti siiamaalset seisukohta revideerida. See tõi esiotsa terava vastuolu ja vaidluse Tõnissoni „Postimehe” ja „Teataja” vahele. Sest see aatelis-kõlblas siht, mis Tõnissoni arvates külli meie edenemise alus pidi olema, ei olnud siiski kau­geltki enam endine Hermanni kitsas, ühekülgne kultuur. J. Tõnisson oli varsti pärast oma tegeliku ajalehetoimetaja algust ka reaalsemate sihtide käsitlemisega algust teinud ja oma sellekohaste teoreetiliste tõekspidamiste alust välis­maa tegelikkude oludega võrdlemiseks pikema reisi Lääne-Euroopasse ette võtnud, eriti Saksamaale, kust ta, ilma et oma aatelist alust oleks kaotanud, vaimustatud ühistegelasena tagasi pöördus ja ühistegevuses selle suure majandusliku jõu ära tundis, mis meie väikepõllumehi ja linnakodanikke kokku peab liitma üheks suureks jõuks, mille võiks vastu seada meie ajalooliste eesõigustatud suurmaapidajate majandusliku ülemvõimu ehk hegemoonia vastu. Et vaheajal ka Tallinna vool tugevamalt hindama hakkas meie rahvuslikku sihti, siis kadus vastuolu tege­likus elus ikka enam ja enam, kõigi teoreetiliste vastu­olude peale vaatamata. Ja Jaan Tõnisson kui teo inimene, kes mitte ainult toimetuselaua taga ei teoretiseerinud, vaid seda, mida ta teoorias õigeks pidas, otsekohe ka elus tahtis teostada, sai just maal meie põllumeeste seas majanduslik-ühistegeliku voolu esindajaks. Tema asutas isiklikult osa võttes Tartus esimesed ühistegelikud rahaasutised, pärast oma kaaslase dr. A. Eisenschmidt’i eestvõttel majanduse-ühingud, kes hea tagajärjega põllumeestele tarvilikku kunstväetist, põllutööriistu j. n. e., mööda minnes vanadest saksa firmadest, otsekohe välismaalt hakkasid importeerima. Terve maa tõmmati järk-järgult üle ühistegelikkude piima­ühingutega, tarvitajate-, rehepeksu-, masinatarvitajate- ja muude ühingutega, seati ametisse montöörid ja instruktorid, kes uute tööriistade ning masinatega õpetasid ümber käima j. n. e. Tallinna tegelased ajasid iseäranis linnades eesti kommunaalpoliitikat hea tagajärjega, nii et üldine tõus kõigis eesti ettevõtetes ja selle järele ka maa aine­lises jõukuses  silmapaistev  oli,  nii et  isegi  1906.  ja 1907. aasta sõjaseadus ja Vene karistussalkade metsik rüüstamine seda hoogsat edu ei suutnud kinni panna, vaid ainult ajutiseks takistas.

See „mässu” tekkimine ja mahasurumine Baltimaal väärib erilist tähelepanu just Jaan Tõnissoni tegevuses, mis temale kui kaugele ette nägijale poliitikategelasele kodumaal laialise ning lugupeetud seisukoha lõi.

Venemaalt meie maale toodud materialistlik vool hakkas siin ikka enam ja enam ümber moodustuma poliitilis-revolutsiooniliseks liikumiseks, mille meie noored sotsialistlikud tegelased venelastega ühes tsaristliku võimu vägi­valdseks kukutamiseks maksma tahtsid panna. Jaan Tõnisson tundis, et see on meie rahvale kardetav: Venelased ei jõudnud tsarismi veel väevõimuga murda ja võõrast soost väikerahvad oleksid võinud ennast liikumise etteotsa seades ainult asjatult veristada. Tema seadis ennast oma lehega selles liikumises mõõdukale edumeelsele seisukohale, nii Tartu ülemaalisel rahvakoosolekul 1905.a. sügisel Täitu üli­kooli aulas ning „Bürgermusses” kui ka pärastises asjakäigus, kus sotsialistlikud käremeelsed J. Teemant, P. Speek ja teised otsused tegid, mis neid sundisid karistussalkade eest põgenema, kuna Tõnissonil võimalik oli maale jääda ja kõigest sakslaste tagakiusamisest hoolimata sõjaseaduse karmuste pehmendamiseks ning viimaks sõjaseaduse ära­kaotamiseks kaasa mõjuda, mis vaheajal kinnipandud „Postimehele” uue ilmumise võimaluse andis.

Rahva majanduslik jõukus ja poliitiline kasvatus olid aga niipalju mõjunud, et kui ilmasõja tagajärjel vana Vene­maa kokku varises, eesti rahvas siis selles kokkuvarise­mises suurt osa võis etendada. Need sündmused, mis siis järgnesid, on liiga värskelt alles kõigil meeles, kui et neid siin veel korrata. Kuidas J. Tõnisson siin teotses, mõju­rikka poliitilise Põhja-Balti komitee asutas, eesti sõjavägede loomises tegev oli, Eesti autonoomia seaduse väljatöötamisel ja kinnitamisel osa etendas, kuidas enamlased ta just saksa okupatsiooni tuleku eel vangistasid ja välis­maale sundisid minema, kus ta ühes Jaan Poska’ga ja teiste meie välisdelegatsiooni liikmetega Lääne-Euroopas meie iseseisva riigi loomise eest võitles, mis kodumaal. 24. veebruaril 1918. a. välja kuulutati, kuidas see välis­delegatsioon Balti hertsogiriigi kavatsuse ja Saksamaaga liit­mise vastu teotses ja liitlastelt ning Soomelt meie tunnustamise de facto välja nõutas j. n. e. – see kõik on täna tuttav.

Enamlaste pealetungimise aegu pöördus J. Tõnisson a. 1919 kodumaale tagasi, teotses siin esialgu välisministri, kohuste täitjana, pärast ministrina K. Päts’i Ajutises Valitsuses landeswehri sõja aegu ja võttis novembris 1919 – kriitilisel silmapilgul, kus O Strandmann’i valit­sus Vabadussõja raskuste all vabatahtlikult lahkus – uue valitsuse loomise oma hooleks ja viis sõja võidurikka Tartu rahuni 2. veebruaril 1920.

Jaan Tõnissoni osa iseseisvas Eesti Vabariigis on üldi­selt tuttav. Ilmasõja ja sellele järgnevate mässude ning sõdade tagajärjel olid poliitilised äärmused pahemal ja paremal rahvaesinduse-tiival alatasa mõõdukate keskera­kondade arvel tõusnud. Ka meil Eestis. Ja selle mõjul oli Jaan Tõnissoni poolt juba 23 aasta eest asutatud ja legaliseeritud Eesti rahvameelne eduerakond, nüüdne Eesti rahvaerakond, valimistel tugevasti kokku sulanud. Paremalt poolt sotsialistide sõpruses süüdistatud, äärmiselt pahemalt poolt tagurlikuks seletatud, on ta ikkagi lepitavat osa äärmuste vahel ühes teiste keskvooludega püüdnud eten­dada, nii et siiski tema mõju on tihti otsustandev olnud ja see erakond ja tema juht kriitilistel silmapilkudel, nagu 1. detsembri putši järel 1924, domineerivat osa on etendanud. Ka oma viimase kabineti eesotsas 1927.-1928. a. on J. Tõnisson oma kodanlise koalitsioonikabineti eesotsas niihästi sise- kui välispoliitikas tagajärjerikkalt töötanud, kus iseäranis Eesti poliitilised saavutised tunnustamist leidsid viimase aasta poliitilistel sündmustel, nagu Vabariigi 10-aastase tähtpäeva pidustusel, suurel laulupeol, kust palju välismaalasi osa võttis, ja külaskäigul Rootsi kuninga juurde 1928. a. septembri alul. Selleaastased sisepoliitilisedki saavutised on tähelepandavad, nagu välissuhete korraldamised Saksamaaga, mis lõppesid kaubalepingu sõlmimisega, rootsi tikutrustilepinguga, mis võimaldas meile suurema soodsa välislaenu, millega võisime oma teedevõrku ja sadamaid korraldama hakata.

Kodused kitsad parteisekeldused tegid sellele viljakale tegevusele valitsusekriisiga seekord lõpu.

Kuid lõpp ei ole loodetavasti mitte veel Jaan Tõnissoni tegevusel. Töörikkast elust läbi võideldes on ta, õnnelikku perekonnaelu elades, omale nooruse värskuse ja tervise alal hoidnud, ühel hoobil ka laitmata riigimehe tutvuse säilitanud, kellele keegi, isegi ta vastased mitte, seda tunnustamist ei või keelata, et ta vääramata aumees on, kes ilmaski oma võimu selleks pole tarvitanud, et ennast riigi kulul rikastada, nagu see uuemal ajal kahjuks nii moodis on.

Soovime teguvõimsale tänasele sünnipäeva lapsele veel palju ärateenitud õnnelikke aastaid meie rahva teenistuses.

12. XII. 1928.                                                            A. Jürgenstein.

Eesti Kirjandusest nr. 12/1928