Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1

Meie kirjanduse- ja teatriarvustuses on viimasel ajal jälle elavalt kõnelema hakatud – inimesest. Mitte inimesest kui sotsiaalsest tegu­rist, vaid inimesest kui puhtbioloogilisest olendist „kõiges ta mitme­külgsuses ja lihtsuses”. Tahetakse kirjanduses ja näitelaval näha ini­mest, kes elab oma eraelu ja toimib oma pisitoiminguid, ilma et teda huvitaks mõni päevaprobleem või vaevaks mõni põhimõte. Selliseks inimese era- ja siseelu eelistuseks on meie arvustusele tõuget andnud eriti mööduva hooaja kaks kõmusünnitanud lavastust: Pagnoli Kau­ged rannad ja Fanny. Neid pisiinimlikult tõesti õnnestunud, kuid sääljuures ometi küllaltki sentimentaalitsev-romantilisi näidendeid on meil vastu võetud nagu ilmutust. Need pidavat meie näitekirjandu­sele osutama uut teed ja uut suunda. Selle kõrval niisugune suurepä­rane ühiskondliku sisuga näidend nagu Rice’i Tänav jääb nii arvus­tuse kui publiku silmis hoopis varju.

Nõnda kiiresti siis muutuvad meie kirjanduslikud maitsed! Ammuks see oli, kui meie oma kirjanduses hukka mõisteti iga „ebaühiskondlik” teos, pisimgi romantika ja sentimentaalsuse vilge, vii­mase pähe isegi mõne luulekogu melanhoolne tundetoon!

Millest on tingitud selline huvi langus sotsiaalselt isiklikule, teadvusest alateadvusse? Või on väliskirjanduses lubatud see (välis­maa kaup!), mida omas algupärases taunitakse?

Oleme vist juba küllalt targad selleks, et jälgida teadlikult tõusu ja mõõna vaheldumist meie lühiealises kirjanduseloos.

Kui omal ajal Noor-Eesti uusromantikud piigid vastu seadsid eel­nenud talupoeglikule realismile, siis nad sellega asusid täitma suurt ühiskondlikku ja kultuurilist ülesannet. Nad edustasid seda revolut­sioonilist romantismi, mis, tarvitades M. Gorki sõnu, ei räägi vastu realismile, vaid arendab ja rikastab seda, tõstab kõrgemale astmele. See äratas aktiivset suhtumist tõelikkusse, sisendas töö- ning eluta­het ja viha vana, koduneva korra vastu. See oli meie tärkava linna-haritlaskonna aktiivne romantika, mille sotsiaalne tähendus tõusis selle tõttu, et ta langes kokku ajajärgu üldise tsaarivalitsuse-vaenulise revolutsioonimeelsusega, oli sellele üheks (kirjanduslikuks) abiven­tiiliks.

Kuid juba Suitsu Tuulemaa, Rumori Lumiste kõrguste ja Tuglase Felix Ormussoni kohal see revolutsiooniline romantika kaldus lõpli­kult kõrvale kaasaja tähtsamaist probleemest. Moodne kirjanduse vool kiskus enese lahti talupoeglikest traditsioonest, kuid ei sidunud end ometi nende uute ühiskondlike klassidega (linnakodanluse ja proletariaadiga), kes talurahva kõrval tsaarisurvest hoolimata jätka­sid jõukogumist enesevabastamiseks.

Tolleaegne uusromantiline ja sümbolistlik kirjandusevool ei näi­nud inimest „kõiges ta mitmekülgsuses ja lihtsuses”. Ta ei näinud ka seda inimest, kes ei elanud mitte üksi oma pisielu, vaid omandas mõisnikelt maid ja maju, pani toime ülemaalisi laulupidusid, ehitas teatrihooneid, organiseerus põranda all (proletaarsed rakukesed) – tsaarivalitsuse kukutamiseks.

See terve, elurõõmus, materialistlik elutunne ja elukäsitus, mis oli omane tõusvaile ühiskondlikele formatsioonele, võõrutas meie moodsaid kirjanikke just oma materialismiga. Meie juhtiv kirjanik kahe revolutsiooni vahel – see on see klassidevaheline intelligent, kes unistab euroopalisest kultuurist kui rahva lunastajast ja taotleb seda istutada (rahva sekka!) oma isikliku missiooni kaudu. Kuid see taga­nemine sotsiaalseilt probleemelt individuaalseile tähendab just kirjanduse löögijõu langust.

Tänapäevasest perspektiivist vaadates seda ei saa ometi nimetada reaktsiooniliseks, nagu teeb näiteks Pöögelmanni kooli enamline ar­vustus. Kirjaniku isikliku pettumuse ja kibeduse tagant erk lugeja aimleb ometi allasurutud ühiskondliku opositsiooni meeleolu. Isegi kõige rängemail Stolõpini reaktsiooni päevil meie kirjanduslik mõte ei takerdunud sellisesse sohu nagu samal ajal Venes.

2

Meie ennemaailmasõjaaegne uusromantiline kirjandus oli askeet­lik, eraklik, üksikute kodumaast ja üksteisest eemale pillutatud torm-tunglejate igatsus reaalsema aluspinna ja kokkupuute poole. Nende kirjanduse emigrantide keskel ei leidunud küll Herzenit ega Heinet, aga kodumaist kirjanduslikku kultuuri nad viljasid omasooidu ka kaugusest.

Sama voolu kümmekond aastat hiljem kirjandusse tulnud esinda­jad on juba märksa aktiivsemad. Nad ei mõõda enam maailma ja elu abstraktsete aadete kõrgustelt, vaid sööstavad sellesse täie vere ja kõige viie meelega (Visnapuu, Under, Semper). Sünnib Siuru rühm, mille meelas, eluvärske luule leiab kiiresti kontakti sõja ning tsaari survest vabaneva ühiskonna elujanuste kirgedega.

Kuid Siuru iga on üürike, sest aeg muutub liiga kiiresti. Iseseisvusesõda ja sellele järgnev gründertumi psühhoos toob teravalt esile sotsiaalsed vastuolud. Revolutsioon annab kommetele loomulikkuse, vaimule ja iseloomudele tõsiduse, ütleb Stendhal. Kui Siuru sensu­aalses luules lakkas vahest liigseltki rõhutatud kommete (kirgede) loomulikkus, siis sellele järgnenud ajaluules ja Tarapita rühma ideoloogilisis otsinguis omakord väljendus vaimu tõsidus (Suits, Sem­per, Barbarus, Alle jt.).

Selles on nähtud prantsuse Clarte rühma ja saksa ekspressio­nismi mõjusid, kuid suuremat mõjustajat tuleb siiski otsida ajajärgu sotsiaalpsühholoogilisest palgest. Karm vastuolu unistuse ja reaal­suse vahel surus ennast ikka raskemini kirjanike teadvusse. Kujunev kutseline kirjanikkond hakkas teadlikult nõudlema oma õigust kaasa elada ja kaasa kõnelda oma kodumaal. Etterühkiva ning nühkiva tõu­siku nägu äratas viha ja kallutas sümpaatia sotsiaalselt nõrgemale.

Kirjanduse rakendamine tõe ja õiguse teenistusse – see iseloomus­tab umbes 1920. a. pääle meie kirjandusliku mõtte liikumist. Tõsi­elust ainet ammutav romaan ja näidend hakkab tagasi tõrjuma üle­määra paisutatud lüürikat. Kirjanikkond ei andu mitte ajajärgu hangeldava kapitali ja poliitilise karjerismi teenistusse, vaid osutab oma enamikus küllaltki tugevat kõlblist ja ideoloogilist selgroogu. Ja see just annab kirjandusele ta ühiskondliku löögijõu tähenduse. Kuid sellega ühtlasi ta kaotab ikka enam kontakti „aja vaimuga”. Ajaluule, Tarapita, tärkav seltskonnakomöödia ähvardab muutuda liiga hele­daks peegliks tollele tõusiklikule seltskonnale. Mäletame, et kõneldi juba siis, et kirjanduses ei ole mitte „elavat inimest”!

Muutus sünnib, kui 1924. a. kriisile järgnenud tõusuajal kirjandu­sele kindlustatakse teatud „seltskondlik seisukoht”. Kulturkapital, mis 1925. a. kirjanike agaral päälekäimisel asutatakse, hakkab juba varsti oma mõju avaldama. Loomingus mahuvad oma jooksvat toodan­gut paigutama kõik kirjanduslikud voolud ja rühmad, ilma et neil oleks tarvis üksteist eest kõrvale tõrjuda. Hiljem Looduse romaani­võistlused aitavad kaasa uute annete avastamiseks.

Kuid teisest küljest see ajajärk tõi meie kirjandusse mõnevõrra ideoloogilist ja kunstilist laostumist. Kirjandus muutus rohkem kui kunagi äriesemeks nii kirjastajale kui kirjanikule (romaanivõistlu­sed!), kõrged honorarid meelitasid palju kirjutama ja pooltoorelt avaldama, teoseis elustus turunõuetele vastavalt ununevaid ning tau­nitavaid kõmukirjanduse elemente. Looduse romaanivõistluste kaudu algatatud toorelulähedane, protokolliliselt paljastav žaanr tungles kõvasti võistlema Tammsaare, Metsanurga, Gailiti parimate teostega. Kirjanduse ideeline pääjoon kippus uppuma ilmuvate raamatute üha kasvavasse hulka.

Igatahes aga selleks ajaks, kui orbiitlased elulähedust teoreetili­selt hakkasid põhjendama, oli see kirjanduses ammu läbi löönud. Kuid nende teoreetilised rünnakud eelnenud generatsiooni kirjanikele leid­sid lugevas avalikkuses kõlapinda selle tõttu, et (1928. a. saadik) süve­neva kriisi raskused meeled juba vastuvõtlikuks olid teinud igasugus­tele opositsioonilistele mõtteliikumistele. Liiati et nende eneseteostusetahet oli seni mõnevõrra ebaõiglaselt tõkestatud.

Mis aga tõid nad ideeliselt uut, edasi viivat meie kirjandusse?

 

3

Tarapita kohal meie kirjandusliku mõtte kandvaks ideeks oli sot­siaalne õiglus ja humaansus (sõdade ja revolutsioonide tülpimusest ning kirjandusliku unistuse ja reaalsuse vastuolu tunnetusest). Kir­jandusliku Orbiidi ja Põhjakaare kohal selleks saab sotsiaalse inimese vitalism ja võitluse dünaamika. Oma sügavamas juures see kasvab noorema, sõjast osa võtnud sugupõlve aktiivsest elu- ja ühistundest, aga selle viljajana on salgamatud ka kirjanduslikud välismõjud.

Ideoloogiliselt ometi põhjakaare-orbiitlased ei moodusta ühtlast „kooli”. Selle mõttevoolu kandjate ühe osa liitumine hiljutise dünaa­milise rahvaliikumise juhtkonnaga, millele teine osa vastu seisis, näi­tas tegelikkuses selle mitmepalgelisust. Ja tegi mõnevõrra küsita­vaks selle kolmainsuse – vitalism, dünaamika, sotsiaalne eetos – viimase osise tarbeväärtuse.

See salapärane termin – sotsiaaleetiline – nõuab üldse lähemat piiritlemist ja selgitamist. Teoreetiliselt seda seatakse teravalt vastu individualismi põhimõttele, kuid tegelikus rakenduses see võib kuju­neda vaid uueks viigileheks alasti egoismile.

Me teame, et ka hitlerism oma kirjandusliku tasalülitamise põh­jendamiseks ägedasti ründab senist individualistlikku kultuuri. Propagandaminister Göbbelsi arvates kogu eelnenud ajajärgu kunstide pääviga seisab selles, et nad on läbiimmutatud individualismi mür­gist. Sama Göbbels ja tema kõrval Rosenberg juhatavad kirjandust tagasi vere ja mullapinna juurde, sest sellest kasvab ajalugu, mille nimi on võitlus: inimene inimese, rahvas rahva, jumal jumala vastu. Ei ole mingit üldinimlikku kultuuri, ei ole mingit maailma ajalugu, vaid on üksikute rahvaste ajalood ja kultuurid. „Sõda ja põld. Mõõk ja ader” – nii filosofeerib Göbbels oma romaanis Michel. „Need on mõisted, mis suhtuvad teineteisele nagu mees ja naine, talupoeg ja sõdur. See on jumalast seatud, nii on alati olnud ja nii jääb igavesti”. Seepärast tuleb kirjanduselt nõuda tugeva isiku kultiveerimist, tervendavat barbaarsust (sõjamehelikkust), mitte üksi kõige naiseliku ning sentimentaalse, vaid ka kõige keeruka ja kunstliku hülgamist. Enam algelist primitivismi, sest „saksa rahvas mõtleb väga primi­tiivselt”.

„Kõik intellektuaalne on mind ära tüüdanud”, targutab Göbbels edasi. „Mul teeb südame halvaks iga trükitud sõna… Maailma­vaade? – Milline reaktsiooniline on see mõiste … Enesel vaja saada keskpunktiks, mille ümber kõik keerleks.”

Nii siis kuradi väljaajamine Beltsebuliga: kultuurse individua­lismi löömine toore egoismi abil. Igasuguste ideoloogiate lahtimõtes­tamine – primitiivse vere- ja mullapinnaidee nimel. See on see sot­siaalne darwinism, mis lihtlabasele mõistusele paistab olevat „kõige lihtsam ja lõhutavam tõde”. Sest „see teooria seab üles kurjuse ja vihavaenu paratamatuse maa pääl” ning on „inimese kõige õnnestunum katse ennast täiesti õigustada”, nagu ironiseerib M. Gorki.

Et jutt kord juba on Gorkist, siis olgu tähendatud, et termin „sotsiaaleetiline” on pärit just Gorki publitsistikast, nagu seda läbib punase joonena ka võitlus individualismi vastu. Kuid sama vähe kui meie sõjageneratsioonist haritlaskonna ühe osa ideoloogiat võib sa­mastada hitlerismiga, sama kaugel on teise osa vaadetesüsteem ajaloo­lisest materialismist ning sotsialismist. Gorki mainitud termin minu arvates on mitte just väga sobiva lisandina üle kantud maailmavaateliselt mitmesse hargu jaguneva rühma loosungiks.

4

Kui meie sõjaaegne generatsioon erivusena eelmisest märgib kol­lektivistlikku elutunnet, siis tõeliselt seda tuleb nimetada ainult tem­pereeritud individualismiks ning praktiliseks idealismiks. Elu kui võitluse tunnetamine, puhtsõjamehelik silmapilksest tegelikkusest tin­gitud ühistunne teiste omataoliste (ja omaealiste) elusõduritega, prak­tiliste kaalutluste esialale nihutamine „vaimsete väärtuste” asemel, nooruslik rühmaoptimism ei tee veel kedagi psüühhilt kollektivistiks. Vabakapitalistliku majandussüsteemi juures, eriti praeguse maailmakriisi päevil, kus valitseb kõikide sõda kõikide vastu, ei ole õieti või­malikki kollektivistliku inimpsüühika kasvamine. Kriis pihustab isegi kõige tugevama ühisaatega seotud klassi – tööstusproletariaadi – ühtekuuluvustunnet, kõnelemata siis teistest. Kade, väiklane, mee­letu, kuni barbaarsuseni jõhker võitlus raha, võimu, kuulsuse ja nau­dingute pärast teeb inimese inimese hundiks. Rühmadesse ja erakon­dadesse koondutakse eeskätt praktilistel kaalutlustel, vähe mingeist kollektiivseist tulevikuaateist kihutatuina.

Individualistliku inimpsüühika ümberkujundamine, uue ühis­kondliku inimese loomine – ons see õnnestunud vahest esimeses sot­sialistlikus riigis, Nõukogude Venes? Partei ideoloogiline pääliin kirjanduses – me teame küll, et seda pole suudetud tänapäevani täie­likult läbi viia. Ikka leitakse kõrvalekaldumisi biologismi, objekti­vismi, humanismi (Å olohovi Vaikne Don), autoripoolset „nurjatut haledust”, mida tuleb karta nagu äraandmist (A. Veselõi Venemaa, verest uhetud). Ikka autor jätvat võimalusi kahemõtteliseks kusimu­siks (Å olohovi Ãœlesküntud uudismaa), kujutavat sündmusi poolikult (P. Pavlenko Barrikaadid). Ei taha kuidagi õnnestuda just haritlaste sotsialistlik ümberkasvatus (F. Gladkovi Energia). Ei lähe korda revolutsiooni kaasaskäijate tõmbamine aktiivsesse võitlusse sotsialismi eest (Leonovi Skutarevski). Õhutatakse aina kirglikumat parteilikkust, sihipüüdlikkust, sotsialistlikku võistlust, lööklust, hoogu, tempot.

Õhutatakse, aga ometi – „Meil on kõik kirglik, kõik viimasel kraa­dil”, ütleb üks tehase direktoreid, Toropov (A. Tolstoi ja A. StartÅ¡akov: Patent nr. 119). Kuid sama Toropov tunnustab ise varsti: Entu­siasm, võistlus, masside looming .., kummardun. Kuid hooga, kõigi jõudude pingega ei saa töötada päevast päeva. Soolikas lõhkeb. Tõe­line kultuur on metoodiline, krampideta ja nõksudeta …”

Teisal naiskommunist (Balejeva) tõstab protesti isiku lämmatamise vastu ühiskonna poolt ja „aju industrialiseerimise” vastu (Ener­gia). Ja jälle kuski punasõdur (Aleksei) salvab kitedalt: „Tahaksin ma kordki vaadata sellele, et „on” – mitte „saab”, vaid „on”. Aru said? Aga nii kõik kauplevad tulevikuga, nõnda’p jagavad seda piira­matult, tonnide kaupa… Tõmbasite üles kaks arssinat punast sitsi või satiini ja mõtlete, et maa pääle on asunud õnn” (V. ViÅ¡nevski: Optimistlik tragöödia).

Inimese mina hakkab ennast jälle sirgu ajama. „Soolikaid lõh­kuv” ja „aju industrialiseeriv” tempo hakkab ikka rohkem häirima ka laiu masse.  Seda tõendavad tänapäev mitte üksi üle piiri ulatuvad kir­janduslikud ja ajakirjanduslikud andmed, vaid ka reisijate isiklikud tähelepanekud (V. J. Genssi „Moskva muljeid” Looming nr. 4). Kas kõneleb see midagi meie kodustele kollektivistidele”?

5

„Aga kui kummaline on öine tähtede maailm! Kõrged tähed sä­delesid selgel taeval, mis sarnles rohelisele poleeritud jääle. Milline tasakaalukas, võimas vaikus ja rahu … Ivanov, näib, vaatas siiamaale igavesest ajapuudusest põgusalt, käigu pääl, kulmu alt tähtedele kui mingile talle vähetähtsale ja mittetarvilikule surnud öökaunistusele. Nüüd ta jäi imetlema temast lõpmata kaugete tulede kiirgamist. Tilk haledust, üksainus väike tilk, tekkis südamesse. Tal oli kahju, et võib-olla homme tähed sütivad ilma temata. Nad ilmuvad iga öösi oma taevasele teele, nende poole vaatavad need, kes jäävad, need imetlevad rõõmsate ning külmade tulede kummalist virvendust kõrgusest” (I. Jevdokimov: Arhangelsk).

Eks ole see nagu näide mõne meie nooreestilise kirjaniku meele­oludest? Otse tuglaslik ilma-minuta-meeleolu Felix Ormussonist? Veel üks (möödunud aastal ilmunud) tunnus revolutsioonilise kiirtempo tekitatud tüdimusest? Tõendus igatsusest elava inimese ja inimtunnete järele, millest kõneldakse meilgi?

Kahtlemata tänapäev kogu Euroopa siirdub suure poliitilise mõõna ajajärku. Ja selliseil ajajärgel alati ilmneb tüdimus ühiskond­like küsimuste, aadete ja vaadete vastu. Dünaamika raugeb, olgu sun­nitult või sundimatult, ja valgub laiali, mitmesse varjatud suunda. Inimene oma eraelus saab jälle ülimaks väärtuseks.

Aga peab see’s tingimata sündima nii?

„Tõeline kasulik poeet”, kirjutas juba aastakümnete eest Pisarev, „peab teadma ja mõistma kõike, mis antud minutil huvitab tema ajastu ja tema rahva kõige paremaid, kõige targemaid ja kõige haritumaid esindajaid. Täiesti mõistes ühiskondliku elu iga tuiksoone löögi sü­gavat tähendust, poeet kui kirglik ja vastuvõtlik inimene peab tingi­mata kõigi oma olemuse jõududega armastama seda, mis talle näib hää, tõeline ja kaunis, ja püha ning suure vihaga vihkama seda määratut väikeste ning näruste rumaluste hulka, mis takistab tõe, hää ja kauni ideedel kehastumast lihaks ja vereks ja muutumast elavaks tõe­likkuseks”.

Meie kirjanikud on ühiskondliku elu nähtuste käsitamisel osuta­nud palju põletavat viha selle „määratu rumaluste hulga” vastu, mis ühiskonna arengut takistab. Meie iseseisvusaegne paljastav romaan ja komöödia on enamikus võrsunud elutõelikkuse tähelepanekutest. Kui kummagi kirjanduseliigi sotsiaalne miljöö ja tegelaskond sageli on olnud peletav, siis ei ole see elus mitte olnud parem. Kuid gründertumi-ajajärgu jämematerialistliku „vaimu” piitsutamise kõrval meie kirjanikel on vähe jätkunud armastust nende jõudude ja tegurite avastamiseks, mis ühiskonda edasi viivad.

Noorema põlve aktiivsem, optimistlikum elusuhtumine kahtle­mata on toonud uut hoogu ja värskust meie kirjandusse.   Kuid nende ideoloogilised ebamäärasused, nagu nägime, on siin vaevalt püstita­nud mingeid endisest teravalt erinevaid tähiseid. Muutunud olusu­hetes kulub ikka vähemaks nende kahe leeri, haakristi ja viisnurga vaheline dünaamika. Ja tegelikus töös kaob lõplikult ülesaamatus ka kahe sugupõlve vahel.

Kõik targutused kirjanduse sotsiaaleetilisest kallakust on sinna­maale viljatud, kuni see sotsiaalne eetos ei ole kehastunud kirjandus­likes kujudes, kuni ei ole teost, mis viimse detailini on mõtestatud ühest suurest kandvast, eluorganiseerivast ideest. Selle eelduseks aga on, et kirjanik tunneks põhjalikult oma rahva ja kogu inimkonna elu, aga ühtlasi ka moodsa teaduse saavutusi nii ühiskonna kui looduseteaduste alalt. Kirjanik peab õppima ja ikka jälle õppima: vaim ei ole mitte automaat, mis ainult annab ja annab, ilma et ta ise toitu saaks.

Kuid siin kerkib esile rida praktilist laadi küsimusi, millest meil vaevalt mõni üksik kirjanik omal jõul üle saab. Eluvõitluse ränkus on siiski päämine põhjus, miks meil ilmub nii vähe küpsi teoseid. Tõlkekatkete kaudu on siinpoolgi traataeda tutvustatud A. Tolstoi suurt, ka meie kodumaad riivavat romaani Peeter Esimene. Meie kir­janik ei suuda sarnast romaani luua juba sellepärast, et tal puudub võimalus vajalikuks aastatepikkuseks eeltööks: uurimusteks arhiivi­des, õppereisideks, teadusliku kirjanduse lugemiseks, andmete kogu­miseks ja korraldamiseks.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 5/1934