Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

1. Missuguse kultuurimaa mõjupiirkonda Teie eelistate meie kultuur­poliitilises välisorientatsioonis? Mis suhtes ning kust poolt Teie loodate edaspidiseid viljastavaid välisergutusi meie vaimuelule, eriti meie kirjandusele?

2. Milliste võõrkeelte tundmist Teie soovitaksite Eestis tõsta ja mis keelt tahaksite näha esimese võõrkeelena meie koolides?

3. Kuivõrra soovitavaks või ebasoovitavaks peate seniste sunniviisiliste kultuurimõjude (vene, saksa) jätkumist iseseisvas Eestis?

  

J. Roos:

Ei pea soovitavaks nähtust, et vaimsed mõjustused meie kultuurile, eriti kirjandusele, tuleksid ainult ühelt kultuurimaalt. Andumine vaid ühe kultuuri­maa mõjule viiks meie vaimse kultuuri ühekülgsusse, nagu see minevikus esiti saksa ja hiljem vene kultuuri mõjul sündis. Üldse tuleb hoiduda liigse võõrkultuuri mõju eest ja leida ergutusi rohkem oma rahva vaimsest olemusest. Et aga meie vaimuelu ja kirjandus kui väikerahva oma muust kultuurmaailmast täiesti lahus elada ei saa ega võigi ja et ka välisergutused on vajalised, siis tuleb võimalikult mitme kultuurimaaga osasaamises olla. Peatähelepanu tuleks juhtida siin Skandinaaviale selle geograafilise ühiku ja mõiste laiemas mõttes. Skandinaavia kultuur võiks mõjuda meie vaimuelule kõige viljastavamalt ning seda seepärast, et sealne vaimsus ja mentaliteet on meile kõige ligidasem ja vaimupärasem. Ka prantsuse ja inglise kultuurimaad oma mõjustustega tulek­sid muidugi küsimusse, kuid seda teises järjekorras, prantsuse oma rohkem, inglise oma vähem, sest inglise kultuur oleks meile prantsuse omaga võrreldes oma sisemiselt olemuselt kaugem ja majanduslikult kallim. Vähemalt tasakaal peaks valitsema meie kultuurpoliitilises välisorientatsioonis Prantsusmaa ja Inglismaa suhtes. Seda tuleks kummagi keele õpetamisel meie koolides arvestada.

Mis aga puutub saksa ja vene kultuuri, siis tuleks meie kultuuri neist aupaklikus kauguses hoida, sest mõlemate maade ja rahvaste kultuur ning kirjandus on nende imperialistlikkude taotluste ja ideede teenistuses. Andu­mine nende kultuurimaade mõjule võiks meie olukorra otse hädaohtlikuks muuta. Ei saksa ega vene kultuuri mõjustused viljasta meie vaimuelu ergu­tavalt, pigemini küll kahjustavalt ja segavalt, seda teame kaugemast ja lähe­mast minevikust ning samuti ka olevikust väga hästi: mõlema rahva kultuurideaal ja mentaliteet on meile võõrad ja kauged. Pealegi on saksa kirjandus, välja arvatud mõned erandid, sedavõrd keskpärane, omapäratu ja tendentslik, et ta niikuinii meile midagi anda ei suuda.

Kui nüüd küsida ühenduses sellega, mis eelpool öeldud, millisele võõr­keelele tuleks meie koolides peatähelepanu juhtida, siis ei ole sellele vastata mitte nii lihtne ja kerge. Võõrkeelte küsimus on meil üks raskemaid prob­leeme. Enam-vähem võiks selge olla, et ei saksa ega vene keel tule esimese võõrkeelena meie koolides arvesse, olgugi et geograafilis-praktiliselt oleks loo­mulik, et just need keeled kui suurrahvaste omad tuleksid küsimusse. Kuid eelpool on põhjusi juba toodud, miks peame neist keelist loobuma. Nad lan­geksid ära. Loomulikult peaks kõne alla tulema kõigepealt soome ja rootsi keel, kui tahame nende maade ja rahvaste kultuuri mõjupiirkonnast ergutusi saada. Kuid kaaluvaks takistuseks siin on asjaolu, et need keeled ei kuulu väheste kõnelejate arvu tõttu nõnda-öelda maailmakeelte hulka, kuna ometi oleks tähtis esimese võõrkeelena meie koolides näha üht maailmakeelist. Seda nõuaks riiklispoliitiline seisukoht kui ka elupraktiline vajadus. Seepärast tuleksid küsimusse ainult prantsuse ja inglise keel mõlemad, mitte üks neist, et mitte sattuda ühekülgsusse. Rootsi ja soome keel võiksid esile tõusta teise võõrkeelena, samuti saksa keel, mis ei tarvitseks täiesti välja jääda. Üldse rohkem painduvust oleks tarvis meil võõrkeelte suhtes. See oleks vahest parim lahendus.

  

T. Lippmaa:

On mõeldav muidugi mitte vaid selle või teise ühe kultuurimaa mõju­piirkonna valik: võiks valida ka mitu. Näiteks pole mul isiklikult midagi selle vastu, kui meil kultuurilises välisorientatsioonis umbes võrdsel kohal seisak­sid Inglise ja Prantsuse. Siiski on suurriigi ja suurrahva mõttelaad väike­rahva omast üldiselt põhjalikult erinev. Selletõttu on lähenemine niihästi lähematele naabritele kui ka teistele Euroopa väikerahvastele väga oluline. Neil väikerahvail on osalt prantsuse, osalt inglise orientatsioon. Põhja-Euroopa rahvastele on viimane omane. Lähtudes sellest seisukohast on meil tähtis eriti inglise keele tundmine, kuna Vene või Saksa mõjupiirkonda sattu­mine meile tähendaks tulevikus meie ajaloo kurvemate aegade kordumist.

Nimetatud asjaolusid arvestades tuleks küll esimeseks võõrkeeleks valida inglise keel. Pealegi on see keel muutumas maailmakeeleks. Ta on tähtis nii puht praktilistel aladel, kui ka teaduses. Juba praegu on näiteks botaanika alal ligi 50% töödest eriajakirjades ingliskeelsed. Ka sümpaatse prantsuse rahva keele piirkond maailmas on kahtlemata väga suur. Pealegi on prantsus­keelsed raamatud väga kättesaadavad hinnalt. Selletõttu oleks soovitav, et teise võõrkeelena meie koolide kavas oleks prantsuse keel.

  

P. Hamburg:

On väikerahva paratamatu saatus, et ta peab alluma suurrahvaste kultuurmõjustustele. Noore kultuuriga väikerahvana peame ka meie ammutama palju võõrsilt. Pea kõigil aladel oleme laenajad. Anda on meil aga vähe. Meie üksnes ei tõlgi rohkem ilukirjanduslikke ja teaduslikke töid võõrsilt, kui anname eesti teoseid võõrkeeltesse, vaid meil ilmub isegi oma kirjaturule roh­kem tõlkeid kui algupärandeid.

On lühinägelik see, kes soovitas sattuda ühe mingi vanema kultuurimaa mõjupiirkonda. Selles olukorras oleme olnud ja tunneme seepärast liigagi hästi selle negatiivseid külgi. Ideaalne oleks olukord, kui meie igalt kultuu­rimaalt laseksime endid, eriti oma kirjandust, mõjustada, kui meie laenutaksime võõrrahvastelt ainult nende suurteoseid, mis kerkivad kõrgemale kitsast rahvuslikust pinnast. Nende vaim eestistatult võiks olla ka viljastavaks välisergutuseks meie vaimuelule üldse ja kirjandusele eriti.

Seega ei tarvitseks eriti eelistada ühegi suurema kultuurimaa mõjupiir­konda, ja meie rahvusliku omakultuuri taim, väetatud väga mitmekesiselt ning toiduküllaselt, võiks jõudsalt sirguda ja kasvada iseseisvaks puuks.

Kui see ideaalseisukord oleks mõeldav kirjanduse eeskujude ja mõjus­tuste suhtes, ei saa seda ometi rakendada üldiselt. Takistuseks siin on keele küsimus. Ei saa ometi nõuda, et iga väikerahva haritlane peaks valdama kõiki kultuurkeeli. Peab olema vahendajaks üks suurrahva keel ja kultuur, millesse oleksid tõlgitud maailmas vähegi olulised teosed ja mille kaudu võiksime kasu­tada nii ilu- kui ka teaduslikku kirjandust, mis algkeeles kättesaamatu.

Majanduslikkudel kaalutlustel soovitaksin selleks keeleks inglise, kui praegust maailma- ja rahvusvahelist keelt, kuigi inglise vaimulaad on meile väga kauge ja kultuur võõras. Kuid pea ei õpita siis tundma ja mõistma ka võõrast ning vaimukauget kultuuri, kui sellega satutakse lähemasse kokkupuu­tesse! Eks olnud omal ajal meile samuti kauge ja rahvuse põhiolemusele ning tundele võõras vene ja saksa kultuur? Kuid praegu pole see sugugi võõrastav, kui eesti üliõpilane ammutab oma teadmisi saksakeelsetest raamatutest. Kul­tuurilise välisorientatsiooni muutmise tagajärjel on mõninga aja pärast väga loomulik ka see, kui Tartu üliõpilane saksa professori teost loeb inglise kee­les ja see keel on saanud rahvusvaheliste vaimuvaraaitade võtmeks.

Puht kirjanduslikust seisukohast võiks eelistada ka prantsuse või skandi­naavia piirkondi, sest need tunduvad meie vaimulaadile lähedasemad. Järel­dan seda rohkearvulistest tähelepanekutest, mida olen teinud lihtsameelsemate kirjanduse lugejate hulgas; seal loetakse üldiselt parema meelega prantsuse ja skandinaavia, kui inglise autorite tõlkeid.

Eelmises järeldub ka vastus teisele küsimusele, milliste võõrkeelte tund­mist soovitan meil tõsta ja mis keelt näeksin esimese võõrkeelena meie koolides.

Esimeseks võõrkeeleks meie koolides peaks igal kaalutlusel olema inglise ja teiseks prantsuse või rootsi keel.

See järsk kultuurpoliitiline välisorientatsiooni muutus kahtlematult mõ­juks tervendavalt rahvuslikule kultuurile ja ka rahva vaimule. Viimane vaba­neks senistest sunniviisilistest kultuurmõjudest, mis automaatselt kestavad edasi ka vabaduses. Siis näeksime ka, et saame läbi ilma saksa keeleta ja kultuurita, mille vajaduses ja ainuõiguses meid inimpõlvede kestel on püütud veenda. See kosutav teadmine annaks rahvale jõudu ja julgust ning kasva­taks rahvuslikku iseteadvust, mida meil praegu on armetult vähe. Seega paraliseeritaks ka saksa kultuuri mõju, mis sajandites meile juba kogu olemusse imbunud, muutudes osaks meist, kuid mis on siiski võõras ning kahjulik. Saks­luse hävitamine endas oleks suureks võiduks ning ajalooliseks saavutiseks. Seda võiksime taotleda ainult siis, kui meie saksa keele kooli õppekavadest jätaksime samuti välja, kui tegime seda vabariigi algpäevil vene keelega, õieti oleks küll pidanud esmalt vene keele asemel koolidest välja jätma saksa keel. Vene kultuuri mõju paralüseeris osaliselt juba Saksa okupatsioon ja üldse polnud vene vaim nii sügavale suutnud tungida ega seda kahju tekitada, mis saksa vaim. Ka naabruse ega vähemusrahvaste küsimus ei tee saksa keele koo­list väljajätmiseks mingit takistust, sest kumbki küsimus pole puhtal kujul olnud argumendiks saksa keele esimeseks võõrkeeleks määramisel. Peaksime läbi lõikama ka Saksa sunniviisilise kultuurmõjustuse köied, nagu tegime seda julgelt vene mõjustuste niitidega, et vabastada rahva vaimu ning virgutada seda iseseisvusele ja omapärasele kasvule, lootuses, et see kannaks vilju, mida meeleldi maitseksid ka võõrad rahvad.

     

M. Martna:

1. Kultuur ja kultuurileving minu arvates riigi- ega rahvuspiiridest ei hooli, ta levib piiridest üle. Nõnda jääb kultuurpoliitiline orientatsioon kos­mopoliitiliseks. Viljastavaid välisergutusi eeldan tulema kogu laiast maailmast. Kust nimelt ja kuidas üksikutel juhustel – see oleneb suurelt, kui mitte suu­remalt osalt kirjaniku ja kunstniku isiku eruditsioonist, s. o. k u s t ta isikli­kult ergutust, „vaimu” otsib ja leiab, ja kuidas ta seda edasi annab.

2. Kuna Tartu ülikoolis vene- ja saksakeelseid loenguid peetakse – arva­tavasti mitte nalja pärast – nõndasama õpperaamatuid tarvitatakse, eriti arsti-ja õigusteaduskonnas, ja kuna suur osa ülikooli raamatukogust saksa- ning vene­keelsetest raamatutest koosneb, vene seadused meil alles suurelt osalt maks­vusel on, näib minule nende keelte oskus väga tähtis. Isegi see, kui teine mai­nitud keeltest keskkoolide õppekavas esimesena ette on nähtud, ei taga kül­laldast võõrkeele õppimist. Nähtavasti peaks ülikool selleks eri kursusi kor­raldama.

3. „Sunniviisilist kultuurimõjude jätkamist iseseisvas Eestis” mina ei eelista, aga seda ka tuntud venestamise ja saksastamise mõttes ei näe! Küsi­muse üdikoht peab siis mujale sihtima. – Sunniviisiline venestamine ei andnud soovitavaid tagajärgi, vaba vene keele õpetamine oleks anda võinud, sest vaja­dus oli olemas. Selle tunnistuseks need u. 300.000 eestlast, kes – mitte nalja pärast! – Venemaale rändasid ja tuhanded noormehed, kes iga aasta sõjaväkke sundaega teenima läksid – enamikus ilma tarviliku keele oskuseta, mis neile väga kasulik, soovitav oleks olnud. Nüüd on ju vene piir kinni, väljarännu ja sõjaväe teenistuse mõju langeb ära. Aga – see ei olnud ju ennegi kõik!

„Igal inimese teol on sihiks o t s t a r v e”. Kui võõrkeele õppimine on eel­mainitu mõttes tegu, siis on ka sellel oma otstarve. – „Inimesed teevad oma ajaloo i s e”, ning arvavad seejuures, et see sünnib vabalt, tahtes ja teades. Arusaadavalt võib see aga ainult teatavate mõjude raamis teostuda, mis mai­nitud vabadust määravad. Kõigepealt geograafilised-klimaatilised, poliitilised, eriti majanduslikud ja sotsiaalsed mõjundite kompleksid. Kui me loeme või kuuleme näit. lauset: „valdan kolme kohalikku keelt”, oleme keset neid mõjundeid.

Kaupmehed näit., olgu nad kui rahvuslikud iganes, püüavad oma ostja­tele kõigiti vastutulelikud olla. Kuna osa ostjaid vene või saksa keelt kõne­levad, vajab ärimees „kolme kohalikku keelt” valdavaid abilisi. Töö, teenis­tuse otsijad inimesed soovitavad endid sellega tööandjatele, kui nad ütlevad, et nad kolme kohalikku keelt valdavad. Need on näit. peale kaupmeeste mitme­suguste muudegi äriliste ettevõtete abilised ja teenijad, osalt pangaametnikud, raamatupidajad, laekahoidjad, apteekide teenijaskond, nn. kontoriametnikud, juukselõikajad, osa käsitöölisi jne. Nende „kolme kohalikku keelt valdajate”, s. o. peale eesti keele ka vene ja saksa keelt oskajate arv on võrdlemisi suur, kuna nende arv aga veel palju suurem on, kes siit tööd, teenistust otsivad. Praegusel sügaval kriisiajal on eriti siin tööotsijate arv töö võimalustest palju suurem. Siia ei kuulu mitte ainult nn. iseõppijad, peamiselt algkooli lõpe­tajad, kes endid keeltekursuste abil vene ja saksa keeles täiendavad, kesk­koolide õppimise katkestajad, keskkoolide arvurikkad lõpetajad ja isegi üli­kooli kursuse sooritajad siirduvad siia teenistust otsima, kuna nende erialal suure võistluse tõttu teenistuse leidmine raskeks osutub. See on nõnda aru­saadav, et seda käega katsutavaks võib nimetada. – Ka inglise ning prantsuse korrespondente vajatakse, aga nende arv jääb sõrmedel loetavaks.

      

J. Aavik:

Kõige parem oleks tutvuda, muidugi mitte pääliskaudselt, vaid tarvilise süvenemisega, mitme suure kultuurrahva kultuuriga – prantsuse, inglise, saksa, skandinaavia, soome, ka kreeka-rooma, osalt isegi slaavi – ja neist omandada kõike seda, mis igaühes kõige väärtuslikumat ja kohasemat. Alistumine ainult mingi ühe rahva kultuuri mõjule on halb. Tungimine mitme kultuuri omapärasusse hoiab ühekülgsuse eest ja teeb, et kujuneb tihedam ja mitmekoelisem mentaliteet.

Saksa kultuurisse süvenemist ei tarvitse meil enam soovitada ega sellega kokkupuutumise hääks midagi teha, sest see on meil ajalooliste olude, koha­like olude ja Saksamaa geograafilise läheduse tõttu niikuinii liiga kättesaadav ja pääletükkiv ja meil ollakse sellest küllalt läbi imbunud. Kogu meie teaduslik õpetus, meie teaduslik mõtlemisviis ja mentaliteet on üldiselt väga lähedalt saksalaadne, ainult osalt tundub selles ka vene värvingut (endine vene aja ja hariduse pärandus ning järelmõju meie keskpõlve inimestel). Seepärast tahaks sellele vastukaaluks, korrektiiviks, vastumürgiks näha mingi teise kultuuri ja keele mõju, nimelt romaani rahvaste, eeskätt prantsuse kui kõige kõrgema, tähtsama, esindavama ja kättesaadavama oma romaanirahvaste kultuuride hulgas.

Meil mitmed räägivad küll prantsuse kultuurist ja selle tähtsusest ning tarvilisvest, aga see on õigupoolest vaid eemalt vaatlemine, silmade tegemine, huvitet olemine teatava põhimõtte pärast. Tegelikult ollakse ise sügavasti kinni saksa ja osalt isegi vene mõtlemisviisis ja vaimulaadis, nagu see nähtavalle tuleb muuseas meie inimeste kirjutustes ja stiilis. Kui meil oleks tõeliselt olemas prantsuse mõju, siis meil kirjutataks ja käsiteldaks küsimusi teisiti: selgemini, lihtsemini ja suurema maitsemõistlikkuse ning maitseintelligentsusega.

Tahab keegi endale anda prantsuse kultuuri ja mentaliteedi mõjustust, siis peab ta mitme aasta jooksul lugema peaaegu luutlikult (eksklusiivselt, ainuüksiselt) ja rohkesti prantsuse kirjandust mitmelt alalt, niihästi ilukirjandust kui ajakirjandust ja õpetlikke ning teaduslikke raamatuid. Siis alles pikapääle hakkab prantsuse mõtlemis- ja vaatlusviis omaseks saama. Sest mingi rahva kirjanduse rohke lugemine originaalis kindlasti immutab inimesse selle rahva vaimulaadi ja mõtlemisviisi. Tahetakse püsida puutumatuna võõraist mõjudest ja areneda ainult oma rahva hingelaadis, siis ei tohiks üldse kuigi palju lugeda väliskirjandust, eriti mitte originaalis. Seda luksust aga võivad endile lubada ainult suured kultuurrahvad, kellede suur ja mitmekülgne kir­jandus reeseb kõigiks nende vaimseiks tarbeiks. Väikseile, eriti alles algava kultuuriga rahvaile aga on väliskirjanduse lugemine originaalis otse parata­matu, kui tahetakse ühenduses olla üldkultuuriga. Kuid küllalt tugev rahvus­liku hingelaadi omapärane põhituum, mis välja kasvab oma rahva tõulisest, keelelisest, geograafilisest ja sotsiaalselt olukorrast ning õhkkonnast, püsib ikkagi, võõrad mõjustused võivad sellele anda rohkem või vähem vaid teata­vaid lisavääringuid ja neidki teravamal kujul ainult üksikute juures.

Prantsuse kultuuri ja mentaliteedi mõju võib meil julgesti soovitada ja harrastada, sest selle suhtes ei ole karta, et see kujuneks liig ühekülgseks ja ülevalitsevaks. Selleks teised mõjud jäävad ikkagi küllalt lähedaseks ja pääletükkivaks. Ka inglise keele ja kultuuri harrastamiseks ei tarvitse teha erilist propagandat. Ingliskeelne maailm oma laialduse ning vägevuse ja oma keele üha suureneva rahvusvahelisve tõttu surub end ise küllaldaselt pääle.

2.  Soovitan tõsta prantsuse, soome ja ladina keele õpetamist koolides ja ülikoolis. Esimese võõrkeelena näeksin meeleldi prantsuse keelt, kuigi kardan, et tegelikel põhjustel ning kaalutlustel seda ei teostata. Mida aga kindlasti võib teha prantsuse keele hääks, see on ta sisse sääda teise või kolmanda võõrkeelena paljudes koolides (muu seas tütarlaste koolides ladina keele asemel või kõrval). Ka tuleks hõlbustada ning soodustada prantsuse keele omandamist väljaspool kooli sellekohaste kursuste, eriti aga hääde ning odavate õpperaamatute abil. Ka tuleks edaspidi koostada ja välja anda täielisem prantsuse-eesti sõnaraamat kui Villecourt’i oma. Samuti oleks sõnastikuga varustet suurem lugemik keele õppimise hõlbustamiseks tähtis.

Prantsuse keel pole iseenesest sugugi raskem kui inglise ja saksa keel, pigemini koguni kergem, kui taotellakse ainult keele passiivist oskust, see on arusaamist loetavast tekstist, ja ainult see oskus tulebki siin küsimusse. Kõige suuremaks raskuseks seesuguse keele oskuseni jõudmises ei ole mitte gramma­tika (olgu see kas või nii keeruline ja raske kui kreeka keele oma), nagu üldi­selt ekslikult arvatakse, vaid keele sõnastikuline külg. Ent prantsuse keelt on sõnastikuliselt kergem omandada kui saksa ja inglise.

3.  Seniste sunniviisiliste kultuurimõjude (vene, saksa) jätkumist iseseisvas Eestis ei saa pidada soovitavaks. Et vene mõju on osutund meie praegusele keskpõlvele kahjulikuks (lohakus, lodevus), siis on see üks väheseid mõistlikke samme meie valitsuse poolt, et vene keel koolidest hoopis kõrvaldati. Kindlasti tuleb vähendada ka seda ühekülgist saksa mõju, mis iseseisvas Eestis on jälle maksma hakand. Seda saksa mõju tuleb neutraliseerida ja vastumürgistada inglise, eriti aga prantsuse kultuuri mõjustustega. Saksa vaimule on omane teatav laialivalguvus, kalduvus liialisse abstraktsusesse, teoretiseerimisse ja filosofeerimisse, seejuures ühelt poolt raskepärasus, teiselt poolt vesisus. Prantslasil ja inglasil on rohkem asjalikkust, maitsekat mõõdukust ja isiksust. Ilukirjandusele tulevad viimaste mõjud kindlasti kasuks ja neid vaja seepärast soodustada.

I osa Loomingust nr. 8/1933

     

Albert Saareste:

l. Oma kultuurpoliitilise s i s e orientatsiooni – eesti omapärase vaimu­elu – süvendamiseks peame kahtlemata sidemeid pidama ka võõrrahvaste vai­muilmaga. Sajandite jooksul on Eesti vaimseid kiiri endasse imenud läänest, idast, põhjast ja lõunast. Sellest on küll rohkesti kasu olnud meie arenemise mitmekülgsusele, teatavale vabamale ja avaramale joonele meie iseloomus, meie skeptilisele ja mõndagi mõistvale vaimule. Kuid kas lõpuks ei ähvarda väliskiirte küllus igast ilma kaarest seda väikest eluskeha purra urbseks, teda muuta kosuks, veretuks tohluks? Need elukiired peagi võivad saada surmavaiks kiirteks ja meie rahvusvaim võib kaotada lõpuks igasuguse võime ise kiiri tekitada ja neid väljapoole läkitada. Meie omapära palet kähvatamas nähes peame küll vist hakkama senist väliskultuuride mõjude rohkust meil kahan­dama, liiatigi et see meil pole arenenud mitte mõistliku eklektitsismi suunas, vaid taotab kahjulikku ühekülgsust. Pole vist vähematki kahtlust, et meil varemalt ja praegugi väliskultuuride seast oma mõjuga valitsevas asendis on Vene ja Saksa. Ühemiljonihingelise organismina nende hiiglakehade (150 milj. ja 60 milj.!) vahele geograafiliselt ja vaimliseltki surutult võime hõlpsasti juba lähemas tulevikus emmasse-kummasse sulada, hävineda. Lähedad ja tuge­vad naabrid on loomulikult alati kardetavad! Kui me nende füüsilisest üleaedsusest pääseda ei suuda, suudame ikkagi vähemalt pehmendada nende vaim­set ligidust! Seepärast peame tulevikus kõik tegema, et Vene ja Saksa kul­tuuri mõjusid Eestis piirata (vt. p. 3.!). Neid loomulik oleks asendada mui­dugi suurrahvaste ja tugevate kultuuride, algupäraste tsivilisatsioonide mõju­dega. Viimastega mõtlen Romaani, kitsamalt Prantsuse, ja Anglo-Saksi ilma. Esmajoones Prantsuse, kuid siis ka Inglise, Itaalia ja Hispaania rahvaste vai­muvallalt loodan meile edaspidi viljastavaid ergutusi järgmistel kaalutlustel: Nad on hingeliselt meile kuidagi juba sugulased. Nagu neile, nii on ka meile juba olemuselt võõras ühest küljest Vene nihilism, ulavabadus ja passiivsus, teisest küljest aga Saksa pedantne korralikkus, distsipliiniliialdus ja isikupiiramine. Eriti Prantsusmaa ja Inglismaa on meile lähedased kui klassilised vabadusemaad. Neid meile mõistetavaks teeb ka nende vaimulaadi suur konkreet­sus ja asjalikkus. Eriliselt eelistaksin meil tihedamaid sidemeid Prantsusega, mis peale Kreeka ja Ladina ilma on nüüdisajal kõige paremaks selle klassilise vaimu ja mõtteviisi esindajaks, mille tunnusteks on mõtlemise ja väljenduse selgus, sisu ja vormi tasakaal, endavalitsemine, mõõdukus ning hea maitse, inimlikkus ja ligidus maisele elule. Prantsuse ja üldse romaani kirjandusest loodaksin vasturohtu eesti kirjanduses viimasel ajal märgatavale vormitunde lõtvumisele ja ainete käsitluse pealiskaudsusele.

2. Tõstma peaksime prantsuse ja inglise keele tundmist, s. o. lugedamõistmist keskkooli lõpetanuil, vähemalt ühe neist keeltest kõneldamõistmist ülikooli lõpetanuil. Meie keskkoolides arvan soovitavaks esimese keelena: klassilises harus ja humanitaarharus peaasjalikult prantsuse keelt (tema genee­tilise sideme tõttu ladina keelega tähendaks see jõudude kokkuhoidu; ülikoo­lis humanitaaraladel edasitöötajaile on prantsuse keel suurema tähtsusega kui inglise keel), reaalharudes aga peamiselt inglise keelt. Teiseks keeleks oleks siis esimestes harudes peam. – inglise, teistes – prantsuse keel. Üksainus esimene võõrkeel tooks meil kaasa soovimatut ühekülgsust vaimses arenemises. Prantsuse keele kergitamine meil kõrgemasse asendisse oleks soodustatud kol­mel asjaolul: a) temal on juba inglise omast tugevamaid ja vanemaid tradit­sioone meie haritlaskonnas, b) kaasa aitaks siin ka Prantsusmaa ise, kes üle­ilmliselt suurt aktiivsust näitab oma kultuuri rahulikul levitamisel, c) prant­suse raamat on odav, samuti kui viibimine seal maal.

3. Kuna suured, osalt aktiivselt, osalt otse elementaarse jõuga meile peale rõhuvad suurnaabrid, Saksa ja Vene, juba praegugi ähvardavad meie noort ja nõrka vaimuilma enesega sarnastada ja lõpuks seda täiesti lämmatada ilu­kirjanduse, ajakirjandusliku informatsiooni, kino, raadio, külastavate lektorite jm. vahendite kaudu, tuleb meie teadlikult rahvuslikul liikumisel selle vastu astuda kõige käredamate rohtude ja ohtudega. Nagu venegi keele, nii peak­sime ka saksa keele pikemaks ajaks kõrvale tõrjuma keskkoolides esimeselt ja teiseltki kohalt. Kuna saksa keelt – seni kui „kolme kohaliku keele” selg­roog pole murtud – niikuinii juba tuntakse, teda meie maal on hõlpus õppida tegelikus elus, siis võiks see keskkoolide õpetuses püsida kolmanda, vabataht­liku võõrkeelena. Samal määral peaksime piirama ka üldse Saksa vaimuilma mõju meil. – Läbikäimises meie lõuna- ja kagupoolsete naabritega tuleks saksa ja vene keel asendada prantsuse (see oleks eriti hõlpus Poola suhtes) või ing­lise keelega, või isegi mõlemaga.

   

Otto Liiv:

1. Eelistaksin Inglismaa mõjupiirkonda meie välisorientatsioonis vastukaaluks liig tugevalt ühekülgsele kultuurpoliitilisele välisorientatsioonile Saksamaa suhtes. Arvan aga, et välisorientatsioon ainult ühe kultuurmaa suh­tes oleks soovimatu. Samuti näib mulle, et viljastavaid välisergutusi meie vaimuelule võib leida kõikides kultuurimaades, eeskätt Inglismaal, Prantsus­maal ja Saksamaal (viimases vähemalt senini), nagu ka Eesti peaks suutma teistele kultuurriikidele välisergutusi anda.

2. Leian, et meil Eestis tuleks tõsta inglise, prantsuse, rootsi ja soome keelte oskust. On selge, et võõrkeelte avaram tundmine avab meile võimalusi, ka kultuuri ühisvarade paremaks kasutamiseks. Esimese võõrkeelena meie koolides eelistan inglise keelt, teisele kohale asetaksin saksa keele. Neile võik­sid järgneda prantsuse ja vene keel.

3. Ei pea soovitavaks sunniviisilise vene kultuurimõju jätkamist, kuna saksa kultuurimõju senini oli meile teatavais piirides möödapääsematu.

   

Daniel Palgi:

Kui Eestis räägitakse kultuurilisest välisorientatsioonist, siis toonitatakse nagu iseenesest mõistetavat asja, et mõne suurema kultuurimaa mõju all olek on möödapääsematu. Sellega langetatakse rõhk alistumistarvidusele. Kuid kui väikerahvas tahab ilma kaitsjateta püsida iseseisvana suurrahvuste võitlus­väljal, siis peab tema iseseisvustunne olema arenenud erilise erksuseni, aktiiv­suseni, võiks-öelda isegi ühekülgsuseni, ka „haigluseni”. Ses seisundis langeb rõhk ikka oma iseseisvale vaimu-, majanduse- ja poliitilisele elule: tegelikult ju käiakse läbi teiste rahvastega, omistades mõnele neist erilist tähelepanu, võetakse vastu mõjusid ja mõjustatakse teisi, kuid kõike valitsegu ikkagi ise­seisvustunne ja -tahe.

Rääkides kultuurilisest välisorientatsioonist peame seda võtma kui min­git kõrvalist praktilist vahendit, mis on ainult hädaabinõu, mitte olemuslik paratamatus. Eestlastel ei ole kahjuks rahvast, kellele ta saaks vaimselt või majanduslikult naalduda nagu laps vanemaile. Meil on ainult naabrid ja ven­nasrahvas Soomes.

Hädaabinõu seisukohalt lähtudes tuleb väga paljudel tungivail põhjusil nõuda, et meil takistataks vene ja eriti saksa kultuuri vallutamistegevust. Sõda saksluse varjatud pealetungiga vaimses ja majanduslikus elus on Eesti suurim iseseisvussõda.

Ka teistesse maadesse ei tohiks eesti välisorientatsioon minna terve rahva ulatuses viljastavaid välisergutusi just otsima. Neid leiavad üksikud vastavalt oma kalduvustele, elukäigule, tarvidustele jne. NB, kui meie räägime eesti välisorientatsioonist, siis mõtleme rahva ja riigi ulatuses, mitte üksikuist või­malusist. Üksikud õpivad ühe või mitu võõrkeelt, loevad nendes keeltes või­malikult palju kirjandust, külastavad neid maid, püüavad tungida rahva ole­muse tuumani jne. Terve rahvas aga ei tee seda ega peaks olema tarvidust propageerida seda massiliseks saamast.

Vastates küsimusele, milline võõrkeel peaks olema eesti koolides esimene võõrkeel, tuleb silmas pidada, et tegelikult see tee viib ainult keele pinnalise tundmiseni ja omab laias ulatuses ainult praktilise vahendi otstarbe, ilma et ulatuks tõhusamate kultuuriliste sidemete loomiseni – nii passiivselt kui aktiivselt.   Praktiliseks sidemeks laia maailmaga tuleks aga valida inglise keel. Kui elu peaks maailmas arenema niigi vabalt kui tänapäeval, saaks eestlane rahuldada omad tarbed teistes maades küllaldaselt inglise keelega. Muidugi üksikud harrastavad prantsuse keelt, teised skandinaavia keeli, kol­mandad soome, neljandad antiikkeeli jne., praktilistel põhjustel tuleb ühel osal meie rahvast osata tingimata vene ja saksa keelt, kuid see tuleb kõik n. ö. iseenesest.

Välisorientatsiooni lahendamisel rahva ulatuses ei või otsustavaks võtta üksikisiku soove ja võimalusi, üldistades selle hästi argumenteeritud normina rahva kohta. Üksikuil on isiklik tee, rahval on aga rahva tee ja sellel on vaid üks lahendus – pearõhk iseseisval vaimuelul, kõik muu on kõrvalised vahen­did, mida tuleb lahendada oleviku praktika kohaselt. Oleviku praktika näitab selgesti esialgu peamiselt negatiivset poolt: välisorientatsioon ärgu olgu saksa või vene suunas. Kui aga rahval pole väljaarenemistahtelist ja -võimelist ise­seisvat vaimsust, siis ei aita ükski ministeeriumi korraldus ega muu propa­ganda, vaid minnakse esiletungivat teed mööda ja see oleks ikkagi – osalt saksa keel ja meel, osalt vene keel ja meel: neid ei tõrju siis välja mõne teise propageeritava välisorientatsiooniga.

  

Hendrik Adamson:

Vastates ankeedi esimesele küsimusele, ma, kaua ja igakülgselt kaalutelles asja, jõudsin otsusele, et kui meie peame juba vastu võtma välismõjusid, siis tehkem katset Skandinaaviaga. Selle poolt räägivad mitmed asjaolud. Esiteks ja päämiselt tähtis on muidugi see, et skandinaavia kultuur seisab nii kõrgel järjel, et suured kultuurrahvad on teda mitte vaid tunnustanud, enge temast ka ammendanud värsket elustavat vett oma kuivama ürjanud lätetesse. Strindberg, Lagerlöf, Hamsun, Ibsen, Georg Brandes, J. P. Jacobsen – nendel nimedel pole vähem euroopalik kõla kui mõne suurrahva esmaklassi kirjan­dustegelaste nimedel. Pealegi, skandinaavia rahvastega seovad meid vanemad kultuurilised sidemed, kuna meie ajalugu on minevikus nii mõndagi puhku ühist teed sammunud. Vähemalt meie keeles on neid jälgi säilinud. Skandi­naavia kultuuril on samad omadused, millised meiegi kultuurile on sümptoomilised, või vähemalt peaksid seda olema. Ta on nimelt: 1) põhjamaa kultuur, 2) väikerahva kultuur, 3) maa- ja põllurahva kultuur (päämiselt). Skandinaavia keeled on nii lähissugulased, et ära õppides ühe neist, vallutad varsti kerge vae­vaga ka teised. Ja veel, mis on väga tähtis, skandinaavia rahvad pole vallutamis- ega valitsemishimulised; eelistades nende kultuuri, pole karta, et satuksime majanduslikult või poliitiliselt nende orjadeks.

Vastavalt ankeedi esimese küsimuse lahendamisele on muidugi loomulik, et soovitan skandinaavia mõjupiirkonda, esmakätt Rootsi kui meie lähema naabri oma. Esimese võõrkeelena meie koolides näeksin ma rahvusvahelist abikeelt esperantot, mis on teinud viimastel aegadel nii suuri võidusamme kogu maailmas, mis ületavad iga väikerahva keelepiirkonna kultuurilised saavutised.

Olen iga sundimise ja orjastamise vastu ega poolda kultuuri, mis seda võimaldaks. Kolmandas punktis loeteid kultuurimõjude kohta ei taha hakata ennustajaks. Mineviku kohta aga ütlen kindlasti: ei. Ja õieti oleks nagu kolmandale küsimusele esimese kahe vastuses kaudselt vastatud.

  

Hugo Reiman:

Iga elujõulise suurrahva kultuur omab tugeva ekspansioonivõime ja kasu­tab väikerahvaste mõjutamiseks kõiki vahendeid – ka sunnivõtteid, kui see on võimalik. Võimalused aga võivad olla väga mitmesugused, koguni väike­rahvaste poliitilise iseseisvuse juures. Sest vajades oma iseseisvusele polii­tilist ja majanduslikku välistoetust, võivad väikeriikide valitsused sattuda ühe või teise suurrahva kultuuri ekspansiooni toetajaks ja sundlevitajaiks oma rahva seas. Samuti võib ka rahva enese, õigem valitsevate kihtide kultuurorientatsioon olla tingitud poliitilistest ja majanduslikest motiividest…

Ainult selliseid „olupoliitilisi” motiive hüljates võiks tulla kõne alla kultuurorientatsiooni valik väikerahvaste kultuuri kujunemise viljastamise seisukohast. Seda nimelt vaimse kultuuri alal, kuna materiaalse kultuuri kujunemine ka väikerahvastel läheb üldist rahvusvahelist rada.

Omakultuuri kujunemise viljastamise seisukohast välisorientatsiooni vali­kul on vajaline arvestada kahe tähtsa teguriga: kultuurimõjude kontinui­teediga ja rahva psühholoogilise omapäraga.

Kultuurimõjude kontinuiteet kindlustab kujuneva kultuuri tervikluse ja kiirema tempo, kuna orientatsioonide vahetus võib tekitada sisemisi vastu­olusid ja pidurdada kultuurikujunemise käiku. Viimast eriti selle tõttu, et iga kultuuriorientatsiooniga on seotud vastava võõrkeele õppimine ja kirjan­duse soetamine. Ümber orienteerudes aga läheb rahvale kaduma senine keele­oskus, samuti soetatud raamatute tagavara, kui võimas noorsoo kasvatustegur. Seda näeme kujukalt vene kultuurimõjude järsu katkestamise tagajärjel ja veel suuremad võiksid olla kaotused saksa kultuurimõjude katkestumisel.

Rahvapsühholoogilisest seisukohast aga on soovitav lähem kontakt põhjarahvaste – soome, rootsi ja norra kultuurimõjudega, kuigi need erilist ekspansioonitungi ei väljenda ja raskusi võib tekitada keelte küsimus. Sest võõr­keele valikul tuleb peale kultuurorientatsiooni paratamatult arvestada ka elupraktilisi kaalutlusi. Nendele, koos rahvapsühholoogiliste nõuetega, vastab kõrgel määral inglise keel ja anglosaksi kultuuri realistlik laad. Kuigi see kultuur on ja arvatavasti ka jääb meile kaugeks – geopoliitiliselt ja selle kandjate distantsi rõhutava iseloomu tõttu, vajame seda siiski vastukaa­luks saksa kultuuri ainumõju taotlustele. Samul motiivel vajame kontakti ühes eelmainitud põhja kultuuridega ka moodsa vene kultuuriga – selle elu-tehnilise orientatsiooni vastavuse tõttu eestlase iseloomule.

Kokkuvõttes võiksime väita, et pole otstarbekohane rõhutada mingit eksklusiivset kultuurpoliitilist välisorientatsiooni, vaid soovitavalt seniste kultuurmõjude jätkuvusel on vajaline luua kontakt lähemate naabrite ja ka kaugemate põhjarahvaste kultuuridega, et oleks võtta, mis hea ja sobib meie omakultuurilisele kujunemisele.

Samuti koolides esimese võõrkeele suhtes peaks olema valiku võimalus. Sellise süsteemi eitamisel aga peaks avalikes kooles esimeseks võõrkeeleks jääma puht praktilistel kaalutlustel küll saksa keel. Selle kõrval aga peaks avalik kool võimaldama omandada ka inglise ja vene keele. Viimaste oskuse süvendamise ja ka teiste võõrkeelte oskuse tõstmise eest aga peaksid hoolit­sema vastavad huvirühmad – olgu erakoolide kaudu või muul teel.

  

Eduard Vilde:

1. Sügavasti pettunud kogu meie vaimuelu arengust Eesti iseseisvuse ajastikus, pean otse karjuvaks vajaduseks, et meil viivitamata liikuma lükataks kindlakujuline ja kindlasihiline kultuurpoliitiline välisorientatsioon saksa ja vene steriilsusest, koguni uperkuutlusest vabanemiseks, õigupärast puudub meie intelligentsil, eriti nooremal – erandid muidugi välja arvatud – iga ilmavaade, iga kindlam veene, iga kultuurpoliitiline üldsuund. Selle asemel kõneleb igamees isekeelt nagu Paabiloni torni ehitajail peale keelte segamist ja iga tuuleke võib teda koolutada ühelt tõekspidamiselt teisele ning otse vas­tupidisele.

On täiesti teostatav ühe rahva väljapääs vaimsest ummikust, kui seda peale hakatakse kavakindlalt ja kui see läbi viiakse järjekindlalt tema mõtle­vate peade ja autoriteetsete asutiste poolt. Ja see väljapääs on teostatav ka siis, kui uus tervendav välisorientatsioon piirdub ainult paari suure, eeskuju­lise kultuurrahva eeskujuks ning laenuandjaks valimisega. Seda tunnistab näi­teks tšehhi rahvas. Mitte ilma selle vaimuelu tervenduseta, mis seal teos­tati ammu enne maailmasõda – siis, kui tšehhide maa oli alles saksliku Aust­ria rahvuslikult rõhutud osa – ilma selle tervenduseta ei oleks Tšehhoslovak­kia praegu uutest riiklustest kõige konsolideeritum, igal alal karastatum. Seal evitakse nimelt riikluse ideaali, kindlat riikluse ideoloogiat, seal tun­takse riikluse m õ t e t. Ja see ei olnud keegi teine kui filosoof T. G. M a s a r y k, tšehhide vabariigi praegune hiilgav president, kes hakkas esimesena irdama oma rahvast saksluse mõjustustest, et teda juhtida palju rikkama, tervema, vabama inglise vaimuilma poole, millega tema ja ta pärastised kaasvõitlejad oma rahvast järjekindlalt püüdsid tutvustada. Röö­biti selle liikumisega filosoofia ja poliitika aladel toimus teine ümberkorraldus kirjanduse ja kunsti suhtes. Löödi lahku siingi saksa traditsioonidest, saksa aatekoosidest (eestvõitlejaks m. s. V r c h l i c k y) ja omandati ro­maani rassi, eriti prantsuse kunstisuunad ja -ideaalid. Ei ole tšehhidel kumbagi väliskultuurilist ümberorienteerumist olnud kahetseda, nagu teab kogu vaimne maailm, ja ei oleks seda kahetseda ka meie kõrves hälbival eesti Ahasverusel.

Nagu näete, loodan „edaspidiseid viljastavaid välisergutusi meie vaimu­elule (kuhu kuulub muidugi ka poliitiline mõtlemine), eriti meie kirjandusele”, kõige kindlusega inglise ja prantsuse rikkast, turdtervest vaimuilmast. Aga kes on need võimsa sõnaga autoriteetsed mõtlejad meie hulgas, kes suudaksid oma värbamislipu ümber koguda massiliselt eesti loidu, mõtlemislaiska, vaimustusvõimetut, aatelagedat haritlaslikku ühiskonda? Ja kas on loota sellesihilist pedagoogilist propagandat meie keskkoolidelt ja eriti üli­koolilt?

2. Näeksin, et inglise ja prantsuse keel oleksid mõlemad esi­mesteks võõrkeelteks meie koolides. Soovitaksin peale nende tõsta soome keele tundmist.

3. Halb on, et vene ja saksa „sunniviisilised kultuurmõjud iseseisvas Ees­tis ikka veel jätkuvad”, veel halvem, et nendest vabanemiseks meie riigi 15. sünnipäevani veel asjaomast laiemat liikumistki pole algatatud. Meil jäetakse liikumised nende teha, kellele looja küll pea on andnud, aga aju sisse panemata unustanud.

  

Johann Lang:

1. Eelistan Inglismaa mõjupiirkonda meie kultuurpoliitilises välisorientatsioonis. Ühes sellega näeksin meeleldi suuremat lähenemist prantsuse kultuurile.

2. Eelmisele seisukohale vastavalt soovitaksin tõsta inglise ja prantsuse keele tundmist. Esimese võõrkeelena meie keskkoolides tahaksin näha ing­lise keelt.

3. Praegune olukord, kus esimeseks võõrkeeleks on saksa keel, tuleks kiires korras lõpetada. Oleme liialt saksa ühekülgse mõju all. Mida kiire­mini sellest vabaneme, seda parem meie omakultuurile.

  

Karl Robert Pusta:

Vastan meeleldi Teie ankeedilehele, kuigi olen teadlik selles, et meie väikerahva kultuurpoliitilist välisorientatsiooni ei saa määrata mingisuguse plebistsiidiga, selle valiku otsustavad eeskätt majanduslik-poliitilised vahekor­rad teiste kultuurrahvastega, mis aga pole veel mitte täielikult selgunud. Pealegi on teada, et ükski väikerahvas ei saa läbi ühe suurkeelega: belglased, kelle kodukeelteks on prantsuse ja flaami keel (peale vallooni murraku), on sunnitud õppima veel inglise ja saksa keelt; Helveetsia haritud kodanikud kõne­levad vähemalt kolme euroopa keelt, samuti skandinaavlased.

1. Minu isiklikud kogemused tõendavad, et vaba Eesti tutvustamise ja läbikäimise mõjuvamad vahendid on prantsuse ja inglise keel. Kui küsite, millise kultuurimaa (Prantsuse või Inglise) mõjupiirkonda mina eelistan, siis lubage vastata, et eelistan mõlemaid!

Arvan, et viljastavaid välisergutusi meie vaimuelule, eriti meie kirjandu­sele, võib oodata eeskätt Prantsusmaalt.

2. Võõrkeeltest tuleks õpetada – ja hästi õpetada – inglise ja prantsuse keelt; esimese võõrkeelena soovitaksin õpetada meie koolides inglise keelt.

3. Saksa ja vene keel on ühe osa Eesti kodanikkude kodukeeleks. Kuna meie pealegi ei saa muuta oma geograafilist asendit, tuleb meil jätkata nende keelte õppimist, mis aga kuidagiviisi ei või tähendada „seniste sunniviisiliste kultuurimõjude jätkamist”. Vene ja saksa keelt õpitakse näit. hoolega Poo­las, mis aga ei muuda selle maa kultuurpoliitilist välisorientatsiooni.

  

Eduard Laaman:

Lubage, et Teie ankeedile vastates alustan lõpust.

3. Aasta kümne eest tuli mul vaielda kadunud Lui Oleskiga, kes ei nõus­tunud, et meil nüüd vene kultuuri mõju nii kitsukeseks jäetud. Ma väitsin, et vene revolutsioon tähendab ka kultuurikatastroofi, ja et kui vene kultuur veel üldse kord Tolstoide ja Dostojevskite kõrguseni ulatub, siis igatahes mitte enam selle põlve aegu.

Ma kardan, Spengleril on enam õigus, kui ta ise usub, nimetades uue Saksamaa valitsevat voolu üheks enamluse liigiks. Kõik need Spinozade ja Lessingute põletamised, kogu teaduse ja kunsti „ühtlaslülitamised”, jutud „liigkultuurist” ja „intelligentsi otsast” tulevad meile liig tuttavad ette. Saksa­maa „puhastab ennast ajudest”, nagu Garwin tabavalt ütles. Meil ei jää muud, kui järeldusi teha.

2. Võõrkeelte asjus on soovidest veel vähe, tuleb väga arvestada ka või­malusi. Ei peaks mitte liig võimatu olema, kui meie majandus orienteeruks rohkem inglise ja kultuurielu rohkem prantsuse keelele. Ei tohiks aga unus­tada, et ka skandinaavia ja balti keeled meile palju tähtsamaks on muutunud, kui ehk sugupõlv varem. Oleme saatusest määratud elama ühel Euroopa keelte võitluse pinevamal sõlmpunktil ja meie hariduspoliitikas peaks see üks tähtsam probleem olema, kuidas end nii seada, et see võitlus meile kõige vähem kahju ja kõige rohkem kasu tooks.

1. Igal alal on ja peavadki olema oma individuaalsed eelistused. Mis minu alasse – ajakirjandusse – puutub, siis olen ikka soovitanud reporterile – inglise asjalikkust ning följetonistile – prantsuse „verve’i” ja „esprit’d”. Saksa uduse abstraktsuse vastukaaluks, mis viimasel ajal aina tihenemas, vajaks meie vaimuelu küll esirinnas prantsuse selgust ja realismi. Kuid saa­tuste läheduse tõttu peaks meie kirjandus senisest palju rohkem huvitavat leidma teiste balti rahvaste kirjanduses. Sest läänes on meile ainult – kool, siin aga – elu ise.

  

Eduard Hubel:

1. Muidugi on kerge nende maade mõjupiirkondade vahel valida, mis on meist ühe kaugusel ehk ka võrdses kokkupuutumises. Kui näiteks küsi­takse meilt, kas eelistada hispaania või itaalia kultuuri, siis tarvitseks meil vaid kaalumisele võtta kummagi kultuuri väärtused ja omadused; muud põh­jused võiksime rahulikult kõrvale jätta. Kui aga kõnele tuleb valik kahe kultuurimaa vahel, millest üks meile lähedal, puutub piiridega kokku, teine aga tuhandete kilomeetrite kaugusel, siis ei ole valik enam nõnda lihtne. Kultuurilise mõju piirkond langeb paratamatult osalt ühte majanduslikkude suhete piirkonnaga. Kui meil näiteks Saksaga majanduslikke suhteid edas­pidi ei ole ehk väga vähe on, siis paratamatult lõdvenevad ka kultuurilised sidemed selle rahvaga, kui ka neid kunstlikult püüaksime alal hoida või süven­dada. Teisest küljest, ei või arvestamata jätta naaberrahva kultuurilist mõju, eriti kui see naaber suur on ja kui tal kultuur ei puudu, ka ilma et sellest kultuu­rist eriti sooviksime endid mõjutada lasta. Ega me ometi Hiina müüri eneste ümber suuda ehitada!

Seda kõike tuleb meeles pidada, kui läheme valima kultuurimaad, mille mõjupiirkonda tahame teadlikult siirduda. Võime küll, mõne rahva kultuuri kvaliteete arvesse võttes, seda hakata valitsuse toetusel ja partisaanide kaas­abil levitama, võime õppekavad selle järele koostada, sellelt enamsoodustatud kultuurimaalt lektoreid tellida ja neid teeõhtutel ning seltskondlikel simmaneil jumaldades imetleda, aga rahvas oma suures enamuses saab sellest väga vähe puudutatud, kõnelemata mõjustusest.

Isiklikult eelistaksin, kui ennesõjaaegsed ja senised orientatsioonid kõrvale jätta, sest et mitmesugused põhjused selleks sunnivad, prantsuse kultuuri. Prantsuse vaimul on omadusi, mis teda on väga kaua aja jooksul rahvusvahe­liseks teinud. Mitte Prantsuse võim ei vallutanud Euroopat näit. 18. sajandil, vaid vaim. Prantsuse vaim on universalistlik. Ta on võib-olla vene ja saksa omaga võrreldes, isegi „pääliskaudne”, ei kaeva vaevaga müstilises sügavuses ega eksle hinge labürintides, ei võitle Jumalaga ega otsi teda niisuguse ahastu­sega kui näit. venelane jne. Aga just selle „pääliskaudsuse” tõttu on ta kogu maailma rahvastele arusaadavam, vastuvõetavam, sümpaatsem. Tuletagem või meelde, kuna arusaadavust nimetatud, prantsuse sõnalise väljenduse esimest nõuet: selgust (Ce qui n’est pas clair, n’est pas frangais. Rivarol). Prantsuse keel on nii-öelda loodud rahvusvaheliseks keeleks. Mõni teine keel saab selleks välistel asjaoludel. Prantslase maitse on maailmas suurimat tunnustust leidnud. Kes on kuulnud näit. Berliini moest! Ja kui inglise mood mõnes asjas maad võtab, siis naelsterlingi mõjul ja Wales’i printsi tujusid järeleahviva snobistliku seltskonna tõttu.

Prantsuse kultuur võiks meie vaimu minu arvamuse järele kõige eduka­malt distsiplineerida, meie maitset arendada, võiks meid kõige enam kultuu­ristada. Mis puutub aga meil selle kultuuri eelistamise praktilisse, eriti majan­duslikku väärtusse, siis jätan selle siin meelega puudutamata. Viiks kaugele.

Eriti võiks ja peaks meie kirjandus prantsuse omast õppima. Ideelist ergutust meie säält praegu küll ei saa. Seda enam aga vormilist. Säält võime õppida lühemalt, tihedamalt, selgemalt, maitsega kirjutama. Säält õpime draama dialoogi, milles repliigid enam lehekülgede kaupa ei lohise. Säält õpime üldse stiili.

Muidugi tuleb kõike vastu võtta arvustavalt, sõeludes, hoidudes järeleaimamisest, säilitades täielikult oma rahva hingeelulisi eriomadusi.

Sellega ei taha ma poole sõnagagi öelda, et me teiste rahvaste kultuuridest ei võiks „viljastavaid välisergutusi” saada. Vene kirjandus on ja jääb oma seniste saavutuste tõttu (Lermontov, Puškin, Gogol, eriti Tolstoi, Dostojevski ja Turgenev) niisuguseks varaaidaks, millest küll vaevalt ükski kirjanik võiks mööda minna, ilma et end kuidagi viljastavalt mõjutada laseks. „Idiootide” jaoks on küll „Führer” ilmunud (Sir Galahad), mis vene kirjanduse paarilsajal leheküljel naeruvääristab ja nullistab, aga need „juhid” on neile, kellel vene kirjandusest pole aimu.

Tänapäeva vene kirjandus meie kirjanikke muidugi suuremat ei mõjuta ega võigi mõjutada. Kirjandus on sääl niiöelda sihtpüüdlik, ta on rakendatud ja rakendunud sotsialistliku ülesehituse tööle. Meil seda ülesannet ei ole, ei ühiskonnal ega kirjandusel, järelikult puuduvad lähemad kokkupuute punktid. On siiski huvitav märkida, et meie luules Majakovski, Jessenin ja teised jälgi on jätnud.

Saksa kirjandus ei ole meid viimastel aastakümnetel kuigi palju mõju­tanud (kui lühike ekspressionistlik puhang, mis säält sõja järele tuli, maha arvata). Nüüd, kus sääl vaim asetatud kontsentratsioonilaagrisse või peletatud piiri taha, ei mõista säält mingit ergutust meie kirjandusele ega vaimuelule nõnda pea oodata. Vahest ehk siis, kui sääl uus vaimsus kuju on võtnud. Rün­nakrühmlasel on ikkagi võõra rahva vaimule vähe öelda.

Inglise kirjandus ei ole meile kaugeltki kõike öelnud, mis tal öelda on. Aastasaja algul sai meile Vene kaudu Oscar Wilde tuttavaks ja hiljemini, juba Saksa kaudu, Bernard Shaw. Nad ehk on meid mõjutanudki. Shakespeare’i mõju on meie näitekirjanduses kahjuks veel liiga vähe tunda. Ka inglise luule ja proosa on meile veel liiga võõras.

Skandinaavia on meil mõnikord enam mõjutanud kui soovitav. Hamsuni vaim kummitab siin ikka veel aegajalt üsna viisakates majades.

Ei ole kultuurrahvast, millest meie kirjandus ja vaimsus end ei peaks mõjutada laskma. Olgem kui ideaalne raadiokuulaja. See käänab õhtutunnil kogu skaala läbi ja peatub sääl, kust kostab kõige väärtuslikum. Alati leidub nõrga seedimisega inimesi, kes sissevõetud toitu ei suuda assimileerida. Neid ei suuda hoida võõra ja mittesoovitava mõju alla langemast ka kõige õnneliku­malt valitud kultuuriorientatsioon.

2. Vene ja saksa keelt kui „kohalikke” keeli ei saaks praegu, kui ka kõik muud kaalutlused kõrvale jätta, ignoreerida. Linnades vähemalt nõuavad laste­vanemad, et neid koolides õpetataks, ja nurisevad, et neid vähe õpetatakse. Väljaspool kooli katsutakse siis nende keelte praktilist oskust täiendada. Juba aastat kuusteist lahutab meid Venemaast traataed. Läbikäimist ja vahenditut kokkupuudet ei ole. Vene keelt vajatakse ainult siinsete venelastega läbikäi­miseks. Kui aga kord suhted Venega loomulikumaks muutuvad ja tihedam läbikäimine algab, siis on vaevalt kasulik (ma mõtlen siin nimelt majanduslikku kasu) meil vene keelt mitte mõista.

Praktiliselt jääb meile esialgu ka saksa keel tähtsamaks kui näit. inglise keel. Sakslasi elab Eestis alatiselt kaunis suur hulk, inglasi aga väga, väga vähe. Suurem jagu meie rahvast ei saa inglast elu ajal üldse näha ega kuulda.

Praegu näib igatahes tuul puhuvat, mis inglise keele koolis võõrkeeltest esimesele kohale tahaks asetada. Majanduslikult on meil juba ammu katsutud inglise suunas orienteeruda. Teoreetiliselt on see väga mõistlik. Kui aga asu­maad ja lähemad riigid suudavad kord inglise turu nõudeid või- ja peekonitarviduses rahuldada, kui me sinna ainult nõnda palju oma saadusi võime vedada, kui säält kaupa osta (aga säälsed kaubad on teatavasti kolekallidl), siis ei ole meie läbikäimine Inglismaaga kuigi tihe. Meie võime küll oma tütred sinna ilma palgata köögitüdrukuiks saata (nagu sellega juba Tallinna nooblimad kodanikud algust teinud) ja „Estonia” Valges saalis võime aegajalt mõnd elavat inglast näha, kuulda ja jumaldades võõrustada, Viru uulitsas ja sadamas briti madruseid kohata, aga enamale jaole eestlasist jääb inglane ikkagi nägemata. Kui ka inglise keel koolis esimesel kohal seisab, siis unustatakse see pärast kooli üsna pea. Nõnda palju kui meil inglise keele oskajaid praktilises elus tarvis läheb, valmistavad meile neid ette Tallinna ja Tartu kommertsgümnaa­siumid ja nüüd eriti pealinna inglise kolledž, kus juba lähedale paarsada õpilast. Nii et praktilise tarviduse pärast küll vaevalt maksab seda keelt esikohale asetada. Võidakse küll veel ette tuua, et inglise keel on kõige enam levinud maailmas, et temaga saab igaüks igal pool läbi. Aga loodetavasti ei taba eesti rahvast juutide saatus, et ta väga suurel hulgal maailma mööda hulkuma tar­vitseks minna. Ja viimasel ajal on esperanto oskus kõigil mail nõnda levinud, et seda kergesti õpitavat keelt võib reisidel kasutada.

Kui aga jätame asja praktilise külje ja võtame puhtvaimse, siis on ometi teada, et inglise keele ja kultuuri leving on käsi käes käinud tema maadevallutusele, s. o. tema võimu levimisele. Inglise kultuur ja vaim üksi ei ole maid ega rahvaid nõnda vallutanud kui näit. prantsuse oma.

Sellepärast on vist kõige otstarbekohasem, kui meil ei seata üle maa kõigis kooles üks ja seesama võõrkeel esikohale. Kommerts- ja reaalkooles võiks esi­kohal olla inglise keel, humanitaargümnaasiumes aga saksa keele asemel prant­suse keel, ehk ka saksa või prantsuse keel valiku järele, senikaua kui poliitilised ja majanduslikud suhted Euroopas selguvad ja loomulikumaks muutuvad, mil­leks aga aastakümneid võib kuluda.

3. Saksa vaim on ennast viimases revolutsioonis ja selle järele omas täies alastiolekus kogu maailmale demonstreerinud. Pärast seda peaks meil viima­negi jumaldus saksa kultuuri vastu jahenema. Jah muidugi, selle rahva hulgast on võrsunud Goethe ja Schiller (esimene oli rahvuslikult väga leige, oli apo­liitiline ja austas Napoleoni, teise vabadusearmastus on kõigile tuntud, nii et neile see praegune „ärganud Saksamaa” kõige vähem tohiks vaimselt tugeda), aga nende pärast ei ole me kohustatud kogu Saksa, s. o. Preisi kultuuri omastama.

Vene kultuurimõju jätkamine on iseenesest katkenud oktoobripöörde tõttu, maha arvatud vene kunst. Padaemand näit. leiab meie ooperipublikus kõige lahkemat vastuvõttu ja mitte vahest venesõbralikkuse pärast. Vene muu­sika kontserdieeskavades on ikka tähtsal kohal. Vene näidendeid on meil edu­kalt mängitud ka viimasel kuueteistkümnel aastal, ja kes Moskvas käinud, tõen­davad, et säälseist teatreist vähem pole õppida kui Lääne-Euroopa omadest.

Praegu oleme aga Venest poliitilisil põhjusil nõnda isoleeritud, et me õieti ei saa nende kunstis ja kirjanduses orienteerudagi. Igatahes ei peaks jätkuma ega uuesti algama niisugune vene kultuuri mõju, kui see oli enne meie iseseisvust. Täiesti taunitav see pajuvene vaim, mis valitseb nii rohkeis meie päälinna ja vist ka provintsi perekonnis, kus naised on importeeritud idast.

   

Salme Pruuden:

1.  Vastuses esimesele ankeedi küsimusele – missuguse kultuurimaa mõjupiirkonda eelistada meie kultuurpoliitilises välisorientatsioonis – arvan enamikul vastajaist olevat ühise seisukoha: meie ei tohi oma vabal valikul anduda ühegi vana kultuuri ainuvalitsevale mõjule, vaid peame katsuma ammutada vajalikku võimalikult mitmekesisematelt kultuuridelt. Ühekülgne võõrkultuuri mõju halvab meie vaimse kultuuri iseseisvat arengut, soodustades võõra kultuurprovintsi tekkimist siin. Peamiseks vahendiks, mille kaudu võidakse osa saada teiste rahvaste vaimuvarast, on keel, ja seepärast on meie kultuurpoliitilise välisorientatsiooni küsimus ühtlasi meil õpetatavate võõrkeelte küsimuseks. Kuna meie aga ei saa keeli õppida piiramatul arvul, siis peame tegema valiku ja ühes sellega valiku kultuurilistes välismõjudes.

2.   Millised peaksid siis olema need võõrkeeled, mida tahaksime sunduslikkude õppeainetena näha oma koolis? Et vastata sellele küsimusele, peame arvestama kaht asjaolu: esiteks – milline keel oma levimisulatuselt avab meile kõige suuremad ja kasulikumad võimalused, teiseks – milline on see kultuur, mille vaimul tahame lubada mõjustada meid endid ja meie kaudu seda kultuuri, mida loome ja ehitame. Väljudes esimese nõude seisukohalt võiksime vist ilma pikema mõtlemata jääda peatuma inglise keelel kui esimesel võõrkeelel, kuna see keel evib rahvusvahelise tähtsuse nii majanduslikus kui poliitilises elus. Oma suure levimispiirkonnaga vanas ja uues maailmas on tal samuti suur tähtsus nii teaduses kui kirjanduses. Mis puutub kultuurilistesse mõjudesse, siis ei saa küsimust nii kergesti otsustada. Nagu öeldud varem, peame hoiduma alistumast mingile ühele kultuurile; see maksab ka inglise kultuuri kohta.

Arvestades neid asjaolusid peame otsima teid, kuidas võimaldada ligipääsu mitmele kultuurile. Peame võtma revideerimisele senised tõekspidamised. Mitte intensiivsus, vaid ekstensiivsus võõrkeelte alal. Selle asemel, et üht võõrkeelt täielikult mõista nii kõnes kui kirjas, mida seni on rõhutatud, kuid vaevalt saavutatud, on tähtsam, et võiksime mitut keelt vabalt lugeda ja kõnest aru saada; säärasel korral võidakse ka kõnelda, enam või vähem oma mõtteid väljendada, kuigi vigadega. Kui meil mõni võõrkeel ei ole just eriaineks, siis pole meil mingit põhjust häbeneda, kui tarvitame seda vaid vigadega. Need, kellel tähtis ühe või teise keele produktiivne valdamine, omandavad seda väljas­pool kooli. Käesolevaga ei ole tahetud arendada pealiskaudsust, vaid on tahetud teha vahet kahesuguse, nimelt produktiivse ja retseptiivse võõrkeelte oskamise vahel, kusjuures esimese all mõeldakse võimet oma mõtteid võõrkeeles vabalt väljendada, teise all võimet võõrkeelest aru saada. Väikerahvale on tähtsam mitut võõrkeelt valitseda retseptiivselt kui ühtainust produktiivselt.

Peaksin otstarbekohaseks meie koolide õppekavades sunduslikkude õppeainetena kindlaks määrata inglise ja prantsuse keele, mis võimaldavad meile ligipääsu kahele vanale, kuid teineteisest põhjalikult erinevale kultuurile. Mõle­maid, nii inglise kui prantsuse keelt, tuleks rõhutada võimalikult üheväärselt. Metoodilistel põhjustel tuleks küll ühe keele õppimist alustada vaijem. Pean selleks kohasemaks inglise keelt, mis enam kodunenud meie koolis senise teise võõrkeelena. Prantsuse keelele tuleks aga anda suurem arv tunde vanemates klassides, et tasakaalustada inglise keelega. Kolmas võõrkeel jääks valitavaks, kusjuures võiks valida vanade keelte, saksa, vene või soome keele vahel.

3. Vene mõju suhtes näib, et oleme vabanemas sellest, vähemalt ei esine vene keel enam eesti keskkoolis sundusliku õppeainena (välja arvatud kommertsgümn.), samuti väheneb aasta-aastalt selle keele tarvitamine ülikoolis. Saksa keel aga püsib meie keskkoolis esimese võõrkeele kohal ja saksa mõju õitseb täiel määral, muutudes üha hädaohtlikumaks. Hoolimata 15-aastasest riiklikust iseseisvusest nimetatakse Eestit välismail Saksa kultuurprovintsiks, kodumaal aga räägitakse „kolmest kohalikust keelest”. Meie haritud perekonnis on saksa bonned, lapsi saadetakse saksa lasteaedadesse. Seda peetakse üldiselt hääks tooniks, mis on imbunud ihhu ja verre, ilma et seda tuntakse ja enesele aru antakse. Üliõpilane kasvatab oma teadmisi peamiselt saksa kirjanduse põhjal, laulab saksa buršilaule, kõneleb „stechimisest” ja nimetab peakatet „tekliks”, tunnustamata enese juures saksa mõju.

Selline olukord paneb tõsiselt mõtlema. Need väited, mis eesti keskkooli loomispäevil toodi saksa keele kaitseks ja mille pooldajaid leidub praegugi, ei tohiks olla enam vastuvõetavad. Saksa keele tarvitamine meie kodumaal, saksa­keelsete raamatute rohkus meie koolide ja erakogudes, asjaolu, et saksa teadus, kirjandus ja kunst on tuttavad meie vanemale põlvele ja seega ühtlasi ka noo­remale, ja lõppeks võimalus saksa keelt kuulda mitte üksi koolis, vaid ka kodus ja seltskonnas – need on nähtused, mis teadlikule eestlasele ei räägi enam saksa keele kasuks, vaid ümberpöördult – selle vastu. Üha suuremat õigusta­mist pälvivad vastuväited: saksa keele asetamine esimesele kohale ei ole polii­tiliselt soovitav, sest lähendab meid Saksamaaga, kellel imperialistlikud püüded meie suhtes, jätkab saksastamist, mille elemendid on meil praegugi liiga tugevad, ja halvab rahvuslikku enesearendamist. Saksa keelel ja kultuuril on kahtlemata väärtusi, mida ma ei eita, kuid mitte nii suuri, et neid asetada esi­kohale meie kultuuriliste välismõjude valikul, sest rahvusvahelises elus ei kuulu saksa keelele ja kultuurile kaugeltki esikoht. Seda tunnistavad ka sakslased ise (vähemalt enne viimast riigipööret), võttes oma koolide tunnikavadesse inglise ja prantsuse keele suurema tundide arvuga, kui emakeel. Seda, mis on väärtuslikku saksa kultuuris, võime kätte saada ka prantsuse ja inglise keelte kaudu. Mis puutub aga praegu Saksamaal ilmuvasse trükisõnasse, siis kannab viimane kui üks teos haakristi märki ja on oma sellise ühekülgsusega meile kahjulik ja hädaohtlik.

Saksa keel tuleb kõrvaldada meie koolides esikohalt ja asendada inglise ja prantsuse keeltega. Viimaste võrdse rõhutamisega, usun, loome väärilise vastukaalu senisele ühekülgsele saksa mõjule.         

II osa Loomingust nr. 9/1933

  

Oskar Kallas:

Rahvaste läbikäimine on kasvamas. See läbikäimine – väljaspool ema­keele piirkonda – nõuab ühendavat keelt. Selleks on – paari muu suurkee-lega võisteldes – välja kujunemas, eriti ka rannarahvaste hulgas, inglise keel.

Kui praegune arenemine edasi kestab, siis peab valima: kas maailma läbikäimisega – detsentraliseeritud inglise keele kaudu – otseühen­dusse; või aga mõne väiksema, detsentraliseeritud keele mõju alla, mis kergesti sundmõjuks võib areneda.

Rahvaste kasvav läbikäimine ei luba enam hästi kõnelda „ühe kultuur­rahva mõjupiirkonnast”; – on enam ja enam tekkimas rahvusvaheline kultuurkapital, kust võetakse ja kuhu antakse. Sellest kapitalist leidub väga tähtis osa ingliskeelses mündis.

Ühtlasi on see keel võtmeks Inglise tervehingelisele ja elulähedasele vai­muelule.

Esimese võõrkeelena meie koolides tahaksin näha inglise keelt.   Kui esi­mese keele pääotstarve on viia ühendusse teiste rahvastega, nii vaimlisessc kui – ikka tähtsamaks muutuvasse – majanduslikku, siis on meile selleks kõige praktilisem inglise keel, kui kõige suurema arvu ühendusi andev keel.

Muid keeli õpitakse muidugi selle võrra, kui erilist põhjust, soovi ja jõudu on kokkupuutumisi otsida nende keelte kõnelejatega, sellekeelse kirjandusesega.

  

J. Laidoner:

Arvan, et iga rahva kultuuri aluseks peaks olema kõigepealt tema oma sisemine kultuuriline jõud, rahva oma iseloom, oma minevik, oma maa loodus ja geopoliitiline asend. Aga sealjuures iga rahvas peab ammutama nii palju kui vähegi võimalik ka teistelt kultuurrahvastel; peab ära kasutama seda,mis inimkond senini on saavutanud kultuuri alal. Eriti on see tähtis väikestete rahvastele, kelle oma sisemine jõud ei saa olla väga suur.

Senini meie oleme olnud Saksa ja Vene kultuuride mõju all, ja arvan, et ka ligemas tulevikus see saab nii olema, sest tunneme kõige paremini neid kahte võõrast keelt ja saksa keelt õpime oma koolides juure; pealegi on meil kadak­luse vaim kaunis tugev veel seni ajani, eriti vanema generatsiooni juures, ja võib sealt üle minna osalt ka noorte peale. Need kaks kultuurimõju võivad aga saada hädaohtlikuks meie iseseisvale kultuurilisele arenemisele, võivad isegi meid lämmatada. Sellepärast peame omad silmad pöörama kaugemale lääne poole. Seal on meile ligemal ja kättesaadavamad kaks suurt kultuurivaldkonda – inglise ja prantsuse omad; mõlemad on kõrgeväärtuslikud. Kultuuri ammutamine võõrsilt oleneb suurel määral vastava keele oskusest. Kahte ilmakeelt meie oma koolides ära õppida vist ei jõua. Peame valima ühe, ja selleks pooldaksin mina inglise keelt. See on praegusel ajal suurim ilmakeel; inglise rahva iseloom on meile ligem ja arusaadavam kui romaani rahvaste oma.: oleme mõlemad põhjamaa rahvad. Pealegi on meie rahva keskel suurem süm­paatia inglise rahva vastu ja poliitiliselt selle sümpaatia suurenemine ei oleks halb. Majanduslik läbikäimine inglastega on ka kaunis elav ja võiks saada tulevikus veelgi elavamaks. Need on põhjused, miks mina pooldaksin meie koo­lides inglise keelt, – igatahes keskkoolides. Siis meie võiksime ka rohkest ligineda inglise kultuuri mõjustusele ja osalt vabaneda liig suurest senisest saksa ja vene kultuuride mõjust.

Selle juures meie ei tohiks aga unustada koostööd vennasrahva Soomega. Meie peaksime oma kultuuri võimalikult siduma Soome omaga: see teeks meid sisemiselt ja ka arvu poolest tugevamaks. Soome kultuurile liginemine ei oleks vist väga raske; peaks algama sellega, et meie oma algkoolides hakkaksime õppima soome keelt. Liiga kauge võõra keele õppimine algkoolis suurt tagajärge ei anna; hõimukeele õppimine aga oleks üsna kerge, oleks ühtlasi ka parimaks sillaks kahe hõimurahva vahel.

  

A. Raudsepp:

Skandinaavia mõjupiirkond kultuurilises välisorientatsioonis oleks mit­meti Eestile eelistatavam. Kahjuks aga ei saa siin täiesti vaba olla – majasduspoliitilistel põhjustel.

Välisergutusi meie vaimuelule võib aga loota niihästi Skandinaaviast kui mujalt, nii et siin midagi ennustavat öelda on võimatu.   Peab valvel olema!

Mis puutub aga esimesse võõrkeelesse Eesti koolides, siis võib täie veen­dega öelda: esimesel kohal olgu inglise keel. Viimane on esiteks kultuurkeel, teiseks üle kogu ilma tarvitatav läbikäimise vahend, kolmandaks on kord aeg peatuma jääda ühe kõige populaarsema rahvusvahelise keele juure tervel maa­keral. Kõik kaalutlused ses suhtes sihivad jällegi inglise keele poole. Olgu see siis ka meie poolt nii.

Teiseks võõrkeeleks olgu juba vene või saksa keel.

Oleks soovitav tutvus ka teiste, väiksemate naabrite ja suurte Euroopa kultuurrahvaste (näit. prantsuse) keeltega. Kuid see on mõeldav ikkagi eriharrastusena.

  

J. Aunver:

Kultuurpoliitilise välisorientatsiooni ankeedi kolmele küsimusele vastates lähtun usulis-kiriklikult seisukohalt. Kuigi meil alahinnatakse kiriku tähtsust kultuurpoliitilisis küsimusis, jääb siiski tõsiasjaks, et kirikut pole võimalik välja lülitada ilma tühikut tekitamata. Just meie oludes tuleks kiriklikku tege­vust praegusest terasemalt silmas pidada.

1. Ev.-luteriusu kirik enamuskirikuna Eestis on seisnud kuni uusima ajani tihedas kontaktis oma emakirikuga Saksamaal. Usuteaduslik siinloetav kirjan­dus, mis kasvatab noori usuteadlasi, importeeritakse ainuüksi Saksast. Usuli­sed voolud, mis tärkavad seal, kajastuvad ühel või teisel viisil ka Eesti kirik­likus elus. Meil ei osata nagu mujale vaadatagi, kui ainult Saksamaa poole. Kui mõne aasta eest üks ülikooli stipendiaat usuteadlane siirdus Inglismaale oma teadusliku töö jätkamise sihiga, siis küsiti laialisis kiriklikes ringes, et mis see noormees sealt otsib, tema õige koht oleks olnud Saksamaal. Kirikuis lauldakse ainult saksa vaimulike laulikute haletsemisväärselt halvasti eesti keelde tõlgitud kirikulaule. Eesti vaimulikku luulet pole peaaegu veel olemaski. Vaimulik muusika pole vähem saksapärane. Paljudest kirikukantsleist peavad eestlasile jutlusi vigases eesti keeles saksa õpetajad, olles ise ihu ja hingega kõige selle juures, mis saksaline, rääkimata neist eestlasist õpetajaist, kes ei ulatu vaatama üle saksa aia. Pole Eesti riigis ühtki teist kultuurilist vald­konda, kus saksa kants oleks praegu nii tugev, kui Eesti ev.-luteriusu kirikus. Kui arvestada seda tõsiasja, et kiriku ümber on koondunud laialised hulgad, siis on mõistetav, kui pidurdavalt mõjutab praegune kiriklik suund ja vaim Eesti omakultuurilist ja vaimlist arengut. Ma ei näe praegu ühtki teist paremat vahendit saksa mõjutuspiirkonnast vabanemiseks, kui ümberorienteerumist Soome, Skandinaavia ja Inglise suunas. Kui see teostub, siis avardaks see kirikutegelaste silmaringi ja õpetaks neid mõistma, et kristlik kirik ainult siis õieti suudab täita oma usulis-kultuurilisi ülesandeid, kui ta on rahvuslik kirik oma olemuses.

2. Eelnevast järgneb ka vastus teisele küsimusele. Eesti kultuurilisele arengule kogu ulatuses tuleb terviseks, kui saksa keele asemel hakataks kooli­des õpetama esimese keelena inglise keelt ja võimaldataks ka tutvuneda Skandi­naavia keelkonnaga; soovitav oleks, et hõimurahva – soome – keele õpeta­misele senisest minimaalsest suuremat tähelepanu pöördaks.

3. Senine sunniviisiline saksa kultuurimõju kiriklik-usulises elus on otse kahjulik olnud Eesti rahvuskiriku väljaarendamisele, tulevikus võib see prae­gusest veel intensiivsemat rünnakut alata, kui arvestada Saksa 3. riigi kirikupoliitikat. On ainuke õige tee Eesti omakultuurile, et vähemalt saksa sunniviisilise kultuurimõjude piirkonnast eemaldutaks. Mida varem, seda kiiremini saabub täielik omakultuuriline iseseisvus Eestile. Usulis-kiriklikult seisuko­halt vaadatuna ma ei näe üheski teises kultuurimõjus Saksa omast suurimat hädaohtu Eesti rahvakirikule ja viimase kaudu kogu Eesti rahvale.

  

Ants Oras:

Ei ole vähimatki kahtlust, et seniseid saksa ja vene kultuuri mõjuski tuleb nii pea kui võimalik asendada uutega, või vähemalt neile tugevaks vastu­kaaluks tuua teisi kultuure. Seda käsib poliitiline olukord, kuid samal mää­ral on see tarvilik meie kultuuri viljakuse tõstmiseks. Oleme senini kogu aeg elanud kaunis ühekülgset kultuurilist elu, kuigi üksikud on katsund sellesse tuua värskeid sugemeid.

Saksa ja vene kultuuril on kummalgi häid külgi, kuid nad kipuvad jääma ikka provintslikumaks. Ulatuselt ja väärtuselt on neil juba praegu raske või võimatu võistelda inglise ja prantsuse kultuuriga, kuigi Saksas ilmuva trükil paberi hulk on hämmastav. Nii Inglismaa kui Prantsusmaa olid saavutanud haruldaselt kõrge kultuuriastme ajal kui Saksamaa oli enese ise kultuurist lage­daks laastand. Ei tohi unustada, et Saksas peagu pole olnudki renessanssi, mille ajal Pariis ja London juba küündisid kõrgeima kultuuritasemeni. Kul­tuurilise arengu pidevuse tõttu on nii anglo-saksi kui prantsuse mentaliteet jõudnud küpsuseni, mida Saksas leidub vaid harva.

Arvan, et peaksime püüdma oma kultuuri huvides kasutada nii anglo-saksi kui gallia vaimu saavutisi (nagu vähemal määral ka kõiki teisi kultuure), kuid esimesele kohale seaksin inglise mõju. Inglise kirjandus on rikkaim kõi­gist vaimsetest varaaitadest, vitaalsuselt ees prantsuse kirjandusest, peenuselt temast mitte taga, ja tulevikuväljavaadetelt üle kõigist teistest, eriti kui arves­tada seda, et Ameerika oma barbaarsele Hollywoodile vaatamata iga aastaaja ikka enam läheneb sellele kultuuriideaalile, mille saavutamiseks sääl tehakse haruldaselt palju tööd. Inglise kultuur ühendab endas germaani ja romaani vaimu omadusi täiuslikumalt kui üksi teine, mida m. s. selgesti näitab inglise keel. Tema kaudu omandaksime Euroopa vanimad kultuuritraditsioonid, aga ühtlasi satuksime kõige elavamasse ja arenemisvõimelisemasse aktuaalsusse – isegi kui jätta täiesti arvesse võtmata inglise keele kaudu saavutetavad prakti­lised paremused (suurimad natsionalistid, Mussolini itaallased ja Hitleri saks­lased õpivad meeleheitlikul õhinal inglise keelt!). Nii minevik kui tulevik sunnivad eeskätt orienteeruma Inglimaa poole, mille ärilisv ja praktilisv on uskumatul määral liitund peene, idealistliku vaimsusega. Kuidas oleksid ing­lased muidu loond maailma suurima luule?

Suur patt oleks siiski prantsuse kultuuri harrastamise langus. Sellepärast oleks soovitav, et vähemalt suuremates linnades oleks keskkoole, kus prantsuse keel oleks esimeseks võõrkeeleks. Kui meil need kaks lääne küpsimat kultuuri kättesaadavad, võime vabalt käega heita Saksale ja Venele, millega tutvumise jätame siis spetsialistide hooleks. Takistuseks on muidugi eeskätt see, et meie vanem põlv enamasti lihtsalt ei taipa Lääne-Euroopa kultuurilist paremust, väsi ikka veel tugevasti ripub eriti mõisnike ja opmanite „aristokraatse” kesk-euroopa keele küljes, unustades, et meie aadel ise suure hoolega harrastas inglise ja prantsuse keelt, kuigi mitte alati kultuuri. Ei saada aru sellestki, et kas näiteks Saksas tarvitada inglise keelt, siis sageli saadakse isegi paremini toisse kui saksa keelega, sakslaste suure snobismi ja inferioorsustunde tõttu, mis nesi paneb inglastele (ja ka prantslastele) üles vaatama, ükskõik kui suurte žestidega nad seda ei püüakski varjata. Need, kes kardavad, et meie endi kultuuri omapärasus kannatab ingl.-pr. mõjude all, ei pea silmas, et kui seniselt ühekülgselt jääme sakslastele järgitraavijaiks, oleme hoopis vähem iseseisvad kui siis, kui pääseme oma silmaga nägema meile uusi väärtuslikumaid kultuurkondi.

  

Per Wieselgren:

Ajakirja Loomingu poolt algatatud ankeedi vastustes on mitmed sõnavõt­jad juba tähelepanu pöörnud Skandinaavia orientatsiooni soovitavusele Eesti kultuurpoliitikas. Kui seda orientatsiooni tõsiselt pooldada, siis tuleks rootsi keelele küll anda tarvilik koht Eesti keskkoolide õppekavades. Sest erivused Skandinaavia kolme praeguse pääkeele vahel on niivõrd vähesed, et see, kes rootsi keelt oskab, võib ühe nädalaga jagu saada ka norra või taani keelest. Põhjamaade kultuurelu tervikuna tohiks aga võistelda millise suure kultuur­maaga tahes.

Kui Eesti otsustaks rootsi keele kasuks? Siis jõuaks see maa samuti lähemasse ühtekuuluvusse teiste läänepoolsete Põhjamaadega nagu Soome. „Aitosuomalaisus” sihib, tõsi küll, rootsi keele taandamisele soome koolidest. Igatahes jääb aga rootsi keel püsima selles Soome osas, mis Eestile geograafiliselt ligemal. Pääle selle on Läti, jah, ka Leedu viimastel aastail jaatavat kultuur­poliitilist huvi hakanud avaldama Skandinaavia orientatsiooni suunas.

Erikeelsed Balti väikeriigid vajavad oma läbikäimises mingit ühist võõr­keelt. Kui saksa ja vene keele sobivus poliitilises suhtes on muutunud küsita­vaks, siis tohiks rootsi keele vahetalitus küll tulla tõsiselt kaalutlemisele. Mil­list võõrkeelt Eesti ka eelistaks, näib soovitav olevat küsimust koordineerida võimalikult Läti praktikaga. Kui näiteks Eesti saksa keele kõrvaldaks esimese kohaliku võõrkeele kohalt, aga Läti saksa keele säilitaks, siis raskendaks see läbikäimist kummagi riigi vahel tuntavalt.

Kahtlemata teenivad inglise ja prantsuse keel paremat tähelepanu Eesti koolikorralduses kui see neile siin tänini on osaks saanud. Mõtlen enne kõike eesti haritlase vajadusele enam kui ühes maailmakeeles kirjandust lugeda, neid keeli võimalikult ka kirjalikult tarvitada. Aga kas ei oleks vähemate raskus­tega ühendatud lähema kultuurkeele korralik õppimine, rootsi keele oskuse omandamine nii kõnes.kui kirjas? Sellelt vaatekohalt pooldaksin pigemini rootsi kui inglise keelt esimese võõrkeele kohale Eesti kooliõpetuses. Prant­suse keel teisena võõrkeelena oleks vältimatu eriti neile, kes taotlevad õpetatud kutset mingil humanitaaralal; inglise keel sobiks teiseks võõrkeeleks eriti mit­mekesiste praktiliste teadmiste ja lootuste joonele. Tarbekohast valikuvaba­dust lubades ei tarvitseks ka saksa ja vene keelt igast Eesti koolitüübist kõr­valdada.

Mis puutub soome keele asendisse Eesti kultuurpoliitikas, siis arvaksin, et eestlastel soome keelt ei sobiks võtta täitsa võõrkeelena. Kohasem oleks ehk soome keele õpinguid harrastada ühenduses emakeele õpetusega. Vastav näide skandinavismi praktikast: Taanis on osa taani keele tunde varutud rootsi keele õpinguile.

  

                                                                                                             Eerik Laid:

On ilmne, et esimese võõrkeele küsimus on meile ka tähtsaks poliitiliseks küsimuseks. Esimese võõrkeele kaudu ei astu me üksi lähemasse si­demesse vastava kultuurkonnaga, vaid ka teat kindla poliitilise mõtteilmaga

ning mentaliteediga. Esimese ehk ka valitseva võõrkeele kaudu meie avaldame samal ajal teatavat omapoolset sümpaatiat sellele kultuurkonnale.  

Ühinen täiesti väitega, mida käesolevale ankeedile vastates rõhutab D. Palgi, nimelt et meie kultuurpoliitilises välisorientatsioonis etendab tähtsaimat osa meie oma kultuuriline iseteadvus. On viimane nõrk, võime suhtes iga kultuurkonnaga sattuda vähesoovitavasse ühekülgsusse.

Ma eelistaksin siiski kindlasti ning teadlikult esimese võõrkeelena inglise ning prantsuse keelt saksa keelele. Anglo-saksi kultuur on seevõrra kõrgel tasemel, stabiilne ning küps, et see kunagi ei saaks olla meie suhtes agres­siivne, me võiksime sealt iseseisvalt, igasugu tobrutamiseta valida seda, mii selles oleks meile kasulikku ning õpetavat. Ka prantsuse kultuuril puudub ülearune agressiivsus, mis selle teeb sümpaatseks ning meile vastuvõetavaks. Sakslased seevastu on kultuuri juudid, nad pakuvad suure aktiivsuse ning ki­saga oma vaimuvara, mis sagedasti on kompileeritud. Ükski suurkultuuridest pole nii banaalselt agressiivne kui saksa oma. Meile tähendab saksa keele ning kultuuri mõju otsest hädaohtu. Meie maksame maade ning metsadega ja osalt rahvusliku iseteadvusega Ida-Euroopa spekulatsioonikultuuri varade eest.   Kui palju ollakse selles teadlikud meie hariduselu juhtide hulgas?

Kümmekond kadaklikult häälestatud ministrit pole jõudnud kaugemale vaidlusist või deklaratsioonest esimese võõrkeele ümber. „Kolm kohalikks keelt” ei kummita üksi praktikas vaid ka põhimõttena meie valgustet meeste peades ning soojalt rahvuslikkudes südametes. Ei saavat mööda tegelikust elust ning kaubanduslikkudest suhetest, nii kuuleme osalt ka käesoleva ankeedi vastuseis. Kas siis 15 a. tagasi „praktilisuse” põhjustel me poleks pidanud jätma ka vene kooli ning ülikooli olemasolevate õppejõudude, raamatukogude ning õpperaamatutega? Kas eesti kõrgema kultuuri soetamine pole juba en­dast tähendanud murrangut seniseis traditsioones?

On iseloomulik meie kultuuri vähesele iseteadvusele, et meie juba 15 a. tagasi astudes üle koera, pole veel jõudnud astuda üle selle saba.

Tunnustades tarvilikuks inglise ning prantsuse keele asetamist esikohale meie keskkoolis, oleks vist otstarbekohane, kui võõrkeelte küsimus ei oleks kõi­kides koolides otsustet ühe šablooni järele. Meie kultuuri huvide seisukohalt oleks soovitav võõrkeelte pluraliteet. Oleks mõeldav, et võõrkeelte va­lik vahelduks eri koolides kombinatsioonis: 1) inglise, saksa; 2) prantsuse, saksa; 3) saksa, rootsi; 4) inglise, soome jne. Algkoolis, kui üldse õpetada võõrkeelt, võiks see ainult olla soome keel.

 

Osvald Kukkur:

Tohiks soovida, et kultuurpoliitilised välisorientatsioonid toimuksid esi­joones majanduspoliitiliselt siseolundilt. Iseseisva rahvana peame omama enne kõike seespoolset enesekohast ja omapärast kultuurkeskust, millelt võiksime lähtuda välismõjustuste valikul ja milles võiks toimuda välisergutuste viljastav assimilatsioon. Laenata võib ainult maksujõu piirides – vastasel korral võib hõlpsasti sattuda orjastumisse.

Meie iseseisvate peade kohal ristlevad praegu teravalt kõigepealt Kuldinterni ja Kominteirni jõukatsumised, lisaks põlised maajägamised slaavi ja ger­maani, germaani ja ladina Euroopa suurnaabrite vahel. Need jõujoomad kallu­tavad meid kordamisi itta ja läände, kord vene, kord saksa, kord prantsuse kultuuriorientatsiooni poole.   Iseenesest ja omaette meil ei tarvitseks sugugi nii ülitundelikud olla iga tuulekese suhtes, kui meil tõeliselt oleks tugevam enesepärane majanduslik ja kultuuriline tugipunkt meis enestes, pisut ettenägevam jõurakendus koduste sotsiaal- ja kultuurolude organiseerimises. Ristirüütlite saabumisest saadik toimunud saksa „Durchdringung”   on koolutand   aegade   kestel   meie meelt   ja keelt.   Meie poliitilised rahvuslased koguni on üdini neisse sööbind sakslust katnud rahva enamiku eest mingi lääneeuroopalise kultuurpiirkonna müüdiga, nagu oleksid Saksa ja Lääne-Euroopa samased. Eestluse seisukohalt ja omapärase kultuuri suundhuvidelt peaksime enne kõik katsuma vabaneda saksa kultuurokupatsioonist. Venestus, ajand alles meie isade mälestuses, loomult nõrga agressiivsusega, hajutatud selle suurriigi kõige mitmesugusemaist rahvustest, põrkund Eestis pealegi vastu tugevat ja agressiivset sakslust, ei ole suutnud kultuuriliselt meid palju mõjustada. Kultuurpoliitilisema loo­muga on meil 1905-ndast a. süvendund soome, osalt praeguse skandinaavia ja kindlasti prantsuse orientatsiooni küsimused. Inglise orientatsioon tundub midagi vahepealset, on majanduslikkude, poliitiliste ja kultuurpoliitiliste huvikondade kokkutoime kusagil üsna meist eemal.

Kui tõeline olukord sarnleb esitatud iseloomustusega, siis peaksime taotlema esmajoones eestluse jõustamist soomelisega.   Tuleks aga soome mõjudes eraldada päris-soomelist soome rootslusest, sest rootslus Soo­mes tundub peaaegu sügavamale tungind kui sakslus meil. Erilisi kirjanduslikke virgutusi soome poolelt meil praegu loota vist ei ole: jatkuks soome kirjanduse silmaspidamisest.   Kultuurpoliitilises välisorientatsioonis, eriti meid vallutand saksa „Durchdringung’i” „väljalülitamise” tarvetes ei peaks tegema liigseid illusioone ro o t s i mõjude suhtes.   Rootsi on germaaniline maa, Saksa põhja­poolsem teisend, sakslusest kui mitte juhitav, siis vähemalt Saksa poolelt pide­valt ja tugevasti määratud.   Inglise aegsasti enesestund, anglo-saksi algupära ja aegade kestel romaani („ladina”) poolelt mõjustatud kultuurkond on meile igati meelepärane, kuid oma külmas kauguses see ei annaks küllaldast vastumõju meil juurdund agressiivsele sakslusele.   Tõemõjuliste vastujõududena saksa kultuurilisele ja poliitilisele „Drang nach Osten’ile” tulevad arves­tusse läheduse järjekorras slaavi, nimelt vene, poola, tšehhi ja intensiivsuse ! poolest romaani, eesrinnas prantsuse, aga ka hispaania, itaalia kultuurkeskused. Mittesaksalisus, sagedasti otse saksavaenulikkus iseloomustab slaavi ja romaani tugevasti kunstisuutelisi rahvaid. Meie vaimuelus romaani ja slaavi k u l t u u r m õ j u d neutraliseeriksid edukalt eestlu­sele tülika saksluse, viljastaksid meid uute teaduslikkude huvialadega ja vaatlussuundadega, kunstide ja kirjanduse alal jõustaksid need mõjustused meie muidu võrdlemisi nõrka kunstimeelsust.

Kultuurpoliitilist välisorientatsiooni ei tarvitseks liigselt lähendada võõr­keele koolisunnilisele omandamisele.   Kooli võõrkeeled peaksid esijärjes ra­huldama esmajärgulisi elatumistarbeid, ilma milleta kõik välisorientatsioonid muutuvad asjatuks.   Kahjuks meie oludes suhtlemised välisilmaga on üldiselt võimalikud pea ainuliselt keele (raadio, helifilm)  ja kirjanduse kaudu ning meie siseoludki nõuavad, peale aineliste, veel kultuurpoliitilisi arvestusi.   Pedagoogiliselt ei võiks õpilasi koormata üle kandejõu, nagu ei või koormata liigselt kooligi lisaülesannetega ühelt või teiselt poolt.   Võimalikkude toimetulemiste lähtekohalt, aineliste ja vaimsete nõudmiste tasakaalustamiseks ning õpilaskonna kandejõu piires tuleks meil omandada keskkooli astmel kaks võõrkeelt, valikut mööda kas i n g l i s e ja vene (reaalaladel) või p r a n t s u s e ja saksa (humanitaaraladel). Mõlema esikeele oskust peaks taotlema vaba lugemissuutmise, kõne mõistmise ja kõnelemisega toimetulemise ulatuses. Soome keele omandamine lugedasuutmiseni võiks olla erahuvilistele, samuti mõni teine elavkeel (poola, läti, rootsi) või ladina keel. Ülikooli astmel oleks tulus humanitaaraladel tunda prantsuse, inglise, lisaks saksa või vene keelt – kolme suurt elavkeelt.  

III osa Loomingust nr. 10/1933

 

Bernhard Linde:

Enne kui vastata Loomingu poolt asetatud kultuurpoliitilise välisorien­tatsiooni ankeedi kolmele küsimusele, lubatagu mulle väike tagasivaade mine­vikku. Ma paluksin minuga koos siirduda tagasi umbes veerandsada aastat ja tuletada meele aegu, mil tõusid õhku kultuurilise välisorientatsiooni muut­mise esimesed pääsukesed, mil tolleaegne noorsugu esmakordselt kutsus va­nemat põlve üles murdma truudust saksa ja vene kultuurmõjude ainuvalitsusele ja pöörduda prantsuse ja anglosaksi kultuuri poole, mille mõjutused tohiksid olla tõhusamad ja tulusaimad kui senised saksa-vene ainuvalitsenud mõjud. Teie mäletate ju, kuis neid, kirjanduslikke nooreestlasi, siis mõnitati meie rahva ja rahvuse põhiheliliste ja omapärasuste kaotsimineku kartuses kaksainsuse, vene ja saksa, hülgamise pärast, sest pöördumine prantsuse ja anglo-saksi kultuuride poole samastus tol ajal kõigi juhtivate inimeste mõistete ja arusaamiste järgi ühtlasi ka kogu meie moraali ja vahest ehk meie kalli luteriusugi kaotsiminekuga. See kultuurilise orientatsiooni muutmine pidi tähen­dama kõlblist laostumist ja selle soovitajate täielist degeneratsiooni, meie rah­vale aga vaimlist hukatust ning hukkumist. Nii kinnitasid kaljukindlalt kõik, kes olid läbi imbunud rahvuslikust aatest ja kes väitsid enestest, et nad tun­nevad meie rahva omapära arengu kahte võimalikku teed paremini kui oma vestitaskut.

Aga kuulake nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem!   Ei saa enam liiku­dagi, et sulle igal sammul ei müksa vastu aina anglosaksid ja eesti prants­lased. Lugege ainult ja kuulake, kes nüüd kõik ei kõnele veendunud inglismanidena! Kui vanasti leidsid vaid Pärnu sadama piirkonnas „sonimütsi” kandjaid, siis on tänapäeval muutunud juba kogu meie kodumaa vaimlisteks „sonimütsikandjaiks”. Sest nüüd on see kõrgmoeks ja sellele viimasele ohverdab tänapäeval ka see, kes vaimselt on jäänud endiselt särki pükstel kandvaks pajuvenelaseks või jälle kadaklikuks väikekodanlaseks.

1. Esimese küsimuse juure asudes, peame kõigepealt kinni naelutama tõsiasja, et kõik noored kultuurrahvad tahavad tavaliselt ikka, et nad kellegi oheliku otsas laia maailma juhitakse, nagu tehakse seda toakoertega. Nii oleme ka meie. Vaevalt oleme pääsenud vene ja saksa poliitilisest ja osalt sellega ka kultuurilisest mõjupiirkonnast, kui ihkame juba jõuda kellegi kolmanda vasalliks. Ma olen kindlasti poliitiliselt orienteeritud Inglismaa suunas, kui küsimusse tuleb meie kui väikeriigi suunavõtmine poliitilises küsimuses, kuid lubatagu selget ja kindlat vahet teha poliitilises ja kultuurilises välisorientat­sioonis. Nähtavasti samastatakse meil neid. Aga ometi on võimalik siingi liikuda kahes või rohkemaski suunas, nagu näitab ja tõendab seda enam kui selgelt paljude teiste rahvaste poliitiline ja kultuuriline suhtumine ja suundu­mine. Võtke näiteks Türgi. Selle rahva kogu kultuur on viimasel poolel sajandil olnud suunatud prantsuse kultuurile, prantsuse keel seisab sellel maal kindlasti esikohal ja ometi võttis Türgi maailmasõja algul selgelt keskriike pooldava seisukoha oma poliitikas. Võtkem teise näitena Tšehhoslovakkia. Poliitiliselt asub see demokraatlik vabariik Inglis-Prantsuse mõjupiirkonnas, aga kultuuriliselt on sellele rahvale teised suurrahvad märksa ligemal ja ni­melt sakslased ja venelased. Ungariga on sama lugu. Kultuuriliselt on un­garlased käesoleval sajandil seisnud äärmiselt ligidal prantslastele, mis sugugi ei takistanud neid poliitiliselt liitumast Saksamaaga. Huvitavamat pakub aga veel Jugoslaavia. Selle kolmest rahvast on igaüks kultuuriliselt eri suurrahva poole suunatud. Sloveenide juures on õige tuntav itaallaste mõju, kroaadid on arenenud saksa ja serblased vene kultuuri mõju all, ja sealjuures vihkavad sloveenlased otse kirglikult Itaaliat, mille piiridesse jäänud 300 000 Sloveen­last, katsutakse denatsionaliseerida. Ainult üksikutel juhtudel võime leida väiksemaid rahvaid, kes on olnud püsivalt mõne suurrahva kultuurilise mõju piirkonnas, nagu poolakad prantsuse kultuurivöös, kuid see on siis alati olnud juba ajalooliselt põhjendatud ja pühendatud. Samalaadseid näiteid võiksime tuua ka Skandinaavia rahvaste kohta.

Et iga kultuurrahva peamiseks ülesandeks on oma kultuuri loomine, siis tuleb otse eitada mingi ühele suurrahva kultuurile nõjatumist, vaid juba oma­pärase rahvuskultuuri loomise ja arendamise pärast on tähtis, et väikerahvas ei liiguks ühe suurrahva mõjupiirkonnas, vaid kasutaks eklektiliselt kogu rah­vusvahelist kultuuri eri rahvaste omapärasuses ja kannaks mesilasena enesele kõikjalt kokku, mis aga tundub ja näib olevat sobiv omakultuuri edasiaren­damiseks.

Kahtlemata käivad prantslased vaimse kultuuri alal esirinnas, võrreldes kõigi teiste kultuurrahvastega, ka inglased kaasa arvatud. Meie anglomanidele oleks väga õpetlik veeta ja lahtiste silmadega vaadelda elu inglise kolooniates ehk ka niisugustes riikides, kus maailmasõja tagajärjel on tahetud välisorien­tatsiooni kanna pealt muuta. Nende ridade kirjutajal on võimalik olnud viibida pärast maailmasõda Indias, Hiinas ja Jaapanis.. Mul on võimalik olnud pike­malt kõnelda Oxfordis kõrgema hariduse saanud hindulastega ja oma silmaga näha inglise kultuuri mõju eitavaidki külgi. Olen vaadelnud jaapanlaste pingutusi vabaneda oma enne-maailmasõja aegsest tugevast saksa mõjust ja asendada viimast inglise omaga. Ja paremalgi tahtmisel ei saanud ma selle üle eriliselt vaimustatud olla.

Ärgem piirakem endid ise vabatahtlikult rahvusvahelise kultuuri viljasal­vedest igasuguste põhimõtteliste suuna-traataedadega, sest need, kes seda sõna­deski teevad, on kultuuriküsimusis kas täitsa pimedad või jälle äärmiselt lühinägelised, kellel enestel aga on suur tahe olla teistele pimedatele teejuhtideks. Kui 25 aastat tagasi „Noor-Eesti” poolt väljakuulutatud kultuurilise välisorientatsiooni muutmise vajadus, mis siis leidis üldist mõnitamist, on nüüd jõud­nud välja üldise pooldamiseni, siis on üksi juba see paljas asjaolu kõige selgemaks tõenduseks, et tänapäeval see 25-aastane tõde on vananenud, iganenud ja et meie kultuuriliselt esirinnas sammujad ei tohi sellele enam truuks jääda, vaid et tähiste vahetamine on hädapäraseks saanud.

2.    Võõrkeelte küsimus meie koolides on ise küsimus, millel on kultuurpoliitilise välisorientatsiooniga sisuliselt vähem tegemist, kui poliitilise välisorientatsiooniga. Meie keskkoolides ei peaks taga aetama niivõrd ühtlustamist kui kooli kolme-nelja tüübi väljakujundamist. Nagu meil on juba viimases klassis prantsuse õppekeelega ja alamates klassides prantsuse keelega esimese võõrkeelena prantsuse lütseum, nii peaks meil olema selliseid koole neljale suurkeelele: prantsuse, inglise, vene ja saksa omale. Kahe viimase asutamisega võiks ühtlasi märksa kitsendada nende rahvaste kultuurautonoomiat, viies viimase kulud proportsionaalselt samale tasemele, millel on enamusrahva emakooli kulud. Nii siis: meil olgu prantsuse, inglise, vene ja saksa esimese võõrkeelega keskkoole, et õpilaste vanematel oleks suuremad valiku võimalused. Kaks viimast tüüpi kooli peaksid minu arvates ära hoidma ka meie pajuvenelaste ja kadakate valgumise vene- ja saksakeelsetesse koolidesse.

Ise küsimus on algkoolide võõrkeelega. Arvan, et seal võiks väga hästi võõrkeele õpetamisest täiesti loobuda ja selle asemel püüda anda rohkem üld­teadmiste alal.

Otse valjut protesti tuleb aga avaldada, kui meil tahetakse vene keel täiesti välja tõrjuda koolidest ja kogu elust. Sellele seisukohale võiks asuda ausalt sel juhul, kui oleks väljavaateid, et kogu meie rahvas lähema kümne aasta kestes mõtleb vahetada oma geograafilist asendit ja kui selle vahetusel meie nihkume venelastest kaugele eemale, ütleme kuhugile Vaikse ookeani murele, või jälle, kui mingi saladuslik jõud paiskaks venelased Uurali mägestiku taha ja vabaks saanud ruumi asuks elama mingi muu rahvas. Siis oleksin ka mina nõus vene keele õpetamise äärmise redutseerimisega. Käesoleva olukorra juures aga, mil teised kultuuurahvad panevad just erilist rõhku vene keele õppimisele, ei pääse ka meie väljaspoole reaalsust ega või endid keele­liselt mähkida mingi romantika linikusse, vaid peame arvestama oma geopoliitilise asendiga: olgu meile venelased sõbrad või vaenlased, nende keelt aga peame meie mõistma ja nende kultuur pakub ka tulevikus nii palju, et meie otse hädapäraselt vajame selle keele tundmist.

4. Eitades igasugust sunniviisilist mõjustamist, ei saa ma pooldada ka praegust olukorda, nagu juba selge eelpoolsest.

  

Peeter Treiberg:

1. Põhimõtteliselt pooldan meie kultuurpoliitikas pluralistlikku suunda. Mida rohkema arvu omapäraste kultuuridega meie oleme otseses kontaktis ja mida mitmekesisemaid mõjustusi me saame suurtelt kultuuridelt, seda süga­vamaks, sisukamaks ja rikkamaks kujuneb nende viljastaval toimel meie endi kultuurielu. Ühe kultuuri mõjupiirkonda kuulumine toob pealegi kaasa häda­ohu, et juhul, kui vastava riigi (näit. anglosaksi kultuuri puhul Inglismaa) suhtumine meisse tulevikus muutuks ühel või teisel põhjusel ükskõikseks või isegi vaenlikuks, meie kultuuripoliitika satuks selle tagajärjel otsekohe ummi­kusse ja meil tuleks ümber orienteeruda äärmiselt raskeis tingimustes. Plu­ralistliku süsteemi juures langeks see hädaoht ära või väheneks miinimumini.

Kuid kultuurpoliitiline pluralism ei tohiks meid takistada suuremal mää­ral eelistamast üht teatavat mõjupiirkonda, mida me tunnistame endi suhtes eriti tähtsaks ja väärtuslikuks. Pean selliseks kultuuripiirkonnaks prantsuse oma ja nimelt järgnevail põhjusil, a) Prantsuse kultuur on orgaaniliselt kuju­nenud, sügav ja mitmekesine. Prantsumaa on ühtlasemaid, geograafiliselt ja ajalooliselt terviklikumaid maid terves maailmas, maa, mille „loodus on tei­nud ilusaks ja ajalugu suureks.” Prantsuse kultuur on vanimaid Euroopas, ta on kujunenud suurima seaduspärase arengu alusel, tihedas seoses antiikse kultuurimaailmaga, mille sügavalt üldinimlik, kõrge väärtuseline pärand on and­nud prantsuse vaimuelule rohkesti viljastavaid impulsse. Seetõttu esindab prantsuse kultuur paremini kui ükski teine Lääne-Euroopa ühiskondlik-poliitilise ja vaimse arengu magistraalsuundi. Lääne-Euroopat võib kõige paremini tundma õppida Prantsusmaa najal, kes on Euroopa par excellence. b) Prant­suse kultuuri avarus, sellele omane universalistlik humanitarism, selle proselitism ja tsivilisatoorilise missiooni ind teevad selle aarded kergesti kättesaada­vaks teistele rahvastele, järelikult ka meile. Hoolimata oma rahvuslikust oma­pärast on prantsuse kultuur avatud kõigile. Rahvuse ja inimsuse ideed sula­vad selles üheks kooskõlaliseks tervikuks. Usk inimesse, tema väärtusse ja võimeisse annab prantsuse kultuurimissiooni ideele tema paatose, tema jõu ja sisemise soojuse. Seetõttu on prantsuse rahvas ikka omanud avarat pilku teiste rahvaste kultuurinõuete kohta ja on eriti osutanud sümpatiseerivat suh­tumist iseseisvale kultuurielule ärkavaisse väikerahvaisse. Prantsuse välis­poliitika oluliste ülesannete hulka kuulub prantsuse kultuuri levitamine ja temale uute sõprade võitmine. Ükski riik ei aja nüüdisajal niivõrra süstemaa­tilist ja energilist kultuurpoliitikat rahvusvahelises ulatuses kui Prantsusmaa, c) Prantsusmaa välispoliitiline seisund sunnib teda hoolitsema selle eest, et Venemaa ja Saksamaa vahel asetsev rajariikide riba ja teisedki Kesk-Euroopa kesk- ja väikeriigid ei langeks Saksamaast sõltumusse. Liit või tihedad side­med nende riikidega asendavad Prantsusmaale endist Vene-Prantsuse liitu, mis oli talle hädatarvilik Saksamaa hegemooniataotluste pidurdamiseks. See­tõttu on Prantsusmaa ka välispoliitiliselt meist enam huvitatud kui Inglis­maa, kelle peamised huvid asuvad väljaspool Euroopat ja kelle pilk on pöör­dunud rohkem ookeani poole, d) Prantsuse keel on levinud pea kõigis Kesk-Euroopa riikides alates Kreekast ja lõpetades Rootsimaaga. Eriti teadusemaailmas asub ta praegugi domineerival kohal. Seda võib muu seas konsta­teerida rahvusvahelistel teaduslikel kongressidel, kus ilma prantsuse keeleta ei saa sammugi astuda. Näit. olid 1933. a. augustis Varssavis peetud ülemaailma­lisel ajalooteadlaste kongressil 448-st ettekandest 228 prantsuskeelsed (neist 127 peetud mitteprantslaste poolt), 95 saksakeelsed (neist 52 mittesakslaste poolt), 76 itaaliakeelsed (neist 5 mitteitaallaste poolt), 48 ingliskeelsed (neist 8 isikute poolt, kes ei kuulunud anglosaksi maailma või Indiasse). Samuti domineeris läbirääkimistes ja sõnavõttudes ilmselt prantsuse keel. Selle keele ja kutltuuriharrastamine lahendaks meid kindlasti riikidele, kellega meil tuleks sätendada sõbralikku läbikäimist – Poolamaale, Tšehhoslovakkiale, Rumeeniale jt, sest neis riikides on prantsuse kultuuril juba vanad ja tugevad juured. e) Prantsusmaa tervete instinktidega ühiskond, kus tooni annab jõukas, iseteadev ja teataval määral haritud talupojaskond ja väikekodanlus ja kus suurkapitalistliku industrialiseerumise väärnähtused pole jõudnud selliste äär­musteni kui Saksa- ja Inglismaal, võib meile avaldada tervendavat ja kaines­tavat mõju juhul, kui me sellega lähemalt tutvume, f) Prantsuse poliitiline kultuur võiks oma elastilise kohaldumisvõimega ajaoludele, eriti vabaduse ja autoriteedi põhimõtte osava kombineerimisega pakkuda meie riigikorra aren­damisele viljastavaid eeskujusid.

2. Kõigil neil põhjusil soovitan Eestis tõsta prantsuse keele tundmist ja asetada see keel meie keskkooles, eriti humanitaargümnaasiumes, esimesele kohale.

3. Saksa ja vene keele (nagu iga teisegi kultuurikeele) mõistmise tar­vilikkust ei saa eitada, eriti seetõttu, et nende keelte täieliku unustamise korral suur osa meie raamatukogudest muutuks surnud kapitaliks; kuid need kee­led võiksid meil eksisteerida vaid Lääne-Euroopa suurte kultuurikeelte – prantsuse ja inglise keele kõrval.

  

Gustav Suits:

1.  Olgu eesti keele ja rahvuse armastus meie elutahte lahutamatuks osaks. Tahes või tahtmata peame ennast pooldama kokkupuutes teiste suurustega. Iseolemise evangeeliumi täiendavate suhete vajadust ei saa keegi salata.

Pole küll loomulikumat ja kohustuslikumat väjendusvahendit kellegi isetegevuse arendamiseks kui emakeel. Mille ausse tõstmist meie rahvuse ajalooline ummik nii kaua oli takistanud, selle inferioorsusest ülendamiseks jatähendamiseks koolis, kõnes, kirjanduses, teaduslikus ja tehnilises töös oleme nüüd juba võinud teha jõudsaid edusamme. See on meile kalliks vabadusmärgiks. Aga meie emakeele paratamatuseks on – sellest ei pääse üle – äärmiselt väikerahvalik kehtimine. Kui meie omaks tohiksime nimetada ka senisest kõrgemat saavutussummat, ühemiljonilise šovinistliku eneseküllasusega ei saaks laugele.

Teistega läbikäimiseks, vajaliste välisosanemiste rahuldamiseks, aineliste ja vaimsete väärtuste vahetamiseks, rahvusvaheliste saavutustega sammu pida­miseks – kõigeks selleks on meie haritlaskonnale enam kui ühe võõrkeele oskus tarvilik.

Keeled ei erine üksteisest mitte ainult oma välisstruktuurilt, vaid ka sisalduslikult. Ühestki õpitavast keelest ja kultuurist ei saaks öelda, et kõik muud selle ees oleksid eimidagi.   Olgem erksad oma valikus.

Saagem võimalikult iseseisvaks oma maailmatungis.

2.  Keeleküsimus on rohkem kui lihtsa teatmevahendi küsimus, sest keel on ühtlasi kultuurse elu tähtsaks kaasteguriks, poliitiliseks ja tulunduslikuks võimuelemendiks. Iga ühiskondlikult valitsev kiht, iga riiklik printsipaal toob enesega kaasa oma elurühi, keelemõju ja kultuuritahte levitamise. Näeme seda oma halvemast ja paremast ajaloolisest kogemusest.

3. Oleme saavutanud vabade rahvaste õnneliku õiguse oma rahvuslikku ja rahvusvahelist orientatsiooni ise valida. Aga ammu see oli, kui jagasime imperialistlikku sundalamusse surutud väikerahvaste saatust.

Poliitilises, õiguslikus ja tulunduslikus elus võimutsevaks riigikeeleks oli teatavasti vene keel. See oli ka rahvakoolist ülikoolini rõhutatud hariduskeeleks, kõiki Suur-Vene „muulasi” haaravaks okupeeritud aarmaade ümber­rahvustamist taotleva tendentsiga. Suur-Vene võimu ja vaimu levitamine põr­kus endistes Läänemereprovintsides kokku balti saksa põlise asunduskondliku vastupanuga. See kahekordne võõrisandlus piirles eestluse nõtrusi ka kahe­kordselt võõrandava õhkkonnaga. Oh neid kadakate ja paju venelaste sohki läinud sobikuid!

Eestluse eneseteadumine, isetegevus, elujõuline liikumine oli neis vast­oludes siiski virgunud. Ja aastad 1917-1918 olid nagu painajate lõpliku maharaputamise aastaiks.

Endisi suurnikke kummutav pööre, uued peremehed. Rasputini kord ja keel pidi siin maad andma oma loomulikke õigusi nõudva Eesti riigikorral­dusele. Enamlise pääletungi tõrjumine, Nõukogude Venemaaga järgnenud karantiinirahu. Eesti esimese iseseisva koolikorralduse juhid likvideerisid jär­sult vene mõju laiutamise meie noorsoo kasvatuses. Ühes leninismi levitava keelega on eesti koolidest kadunud ka Puškini ja Tolstoi keel. Niivõrd kui vene keele õppimiseks meie koolisüsteemis veel võimalusi on varutud, on need võimalused minimaalsed: piiratud kas puhtpraktilise sihitlusega (kommerts­gümnaasiumis, õigusteaduskonnas) või kitsendatud slaavi filoloogia spetsialis­tide jaoks ahtakesele akadeemilisele alale.

Eesti piiridesse jäänud vene element on pidanud teaduma sellest, et endise suurrahvusliku tobrutamise päevad on möödunud. Mööda siinpool Peip­sit, proletaarseks nõukogustunud säälpool. Olles Eesti kodakondsusse kuulu­vaks vähemusrahvuseks, on kohalikud venelased sunnitud eesti keelt õppima koolis, väeteenistuses, läbikäimises. Eilsed haridusharjuskid ja pajuvenelased on sattunud lugupidamise pressimisele eesti riigikeele ja rahvustundmuse ees. Olen seda näinud iseseisvuslase rahuldusega. Päris õnnelikuks lahenduseks ei saaks ma arvata seda eneseküllasust, et meie haritlaste järelkasv oma arvu­kama vähemusrahvuse keelest ei taipaks rohkem kui mingist salakeelest. Suu­rem osa nüüdsest eesti õppivast noorsoost ongi 15 aasta kestes viidud nullteadmistele vene keeles ja kirjanduses. On öeldud, et meie noorsugu sellega pole midagi kaotanud. Ütleksin, et ühtegi võitu pole kaotusteta. Üheks viljas­tavate ergutuste kaotuseks julgeksin arvata vene kirjandusest osanemise prog­ressiivset halvatust. Vene sõnameistrite tähtsuse nullistamisega võivad nõus­tuda küll idiootide juhid, mitte tõelised kultuurivalvurid. Mõeldagu kas või sellele rahvusvahelise ulatusega tunnustusele, millega Rootsi akadeemia hil­juti austas vene kirjanikku Buninit. „Läänekultuuri vahil” seistes ei saa me hooletult selga pöörda määratut ruumilist mõõtkava katva idanaabri liikumis­tele. Jah, need valvelolekut nõudvad idaküsimused kerkivad meie ühiskondli­kest suhteist ja demokraatlikest riigimõisteist põhjalikult lahkumineva aluskorra pinnalt. Aga kahjatseksin niisuguse läänelise orientatsiooni ülepingu­tust, et iga Nõukogude Liidus ilmuv raamat ja ajaleht oleks suletud kinniseks ja arusaamatuks iga noorema eestlase eest.

Pole ülearune siinkohal meenutada ka kadunud J. Luiga loosungit: „Vene suures riigis on palju nähtusi, mis ei kuulu ühtlase ilmavaate ega poliitika alla, sellepärast tuleb Vene suhtes iga üksikut juhtumit mõista eri mõõduga.”

Vene keele kasuks pooldaksin nii siis Soome kultuurpoliitikast mõnevõrra erinevat mõõtu. Sellega ei mõtle ma eeskujuks kiita ka Läti otsustamist Latgali (Läti Setumaa) koolides on esimeseks võõrkeeleks vene keel, seda õpetatakse kogu Latvias kohalikuna keelena linnarahvakoolides. Küll aga pooldaksin vene keelele vabatahtliku õppeaine kohta kõigis meie keskkoolides. Karantiinirahu kallak pole praegu midagi ületamatut. Nõukogude välispoliitika on ju omalt poolt päevakorrale kergitanud koguni garantiirahu küsimuse. Ja meie kultuurpoliitilises suunavõttes pole vene keele tarvitusväärtuse määramine mitte ainult ühe kohaliku keele küsimuseks, ka mitte ainult idaküsimuseks: Vene meelega kontaktis püsimine hõlbustaks meie ühendusi ka läänepoolse slaavi aaaailmaga.

Vaja vastukaalu sisemaaliselt juurdunud ja väljastpoolt aktiivsele saksa mõjule.

4. Kauemini ja läbitungivamalt kui ükski muu mõju juuretis on saksa element eestlust hapatanud. Enne venestamiJst olid ju sakslased. Olid ülaida-saksa asundushärrade võimusesse kütkestatud allelanikud. Polnud balti seisusühiskonna alamale astmele surutuil ülimat eeskujuandjat ja haridusekandjat kui seisuslikus korporatismis hiilgavad saksad. Püüd saksa meistri sarnaseks saada oli siis eesti õpipoisi ja ta halvutatud enesetunde paratamatuks nõrkuseks. Kadakaid kasvatas linnakool, ja kihelkonnakoolgi maal saksastas. Saksa suurniku käiksesuudlejaid ei suutnud veel esimene eesti rahvusliikumine kaotada – kadunud Kitzbergil kui jakobsonlikul „tuuletallajal” oli erilist erksust kõike seda näha, kuulda, mälestada. Germanismi oli ka eesti kirjanduse alguses ja nii komberdavaks rõhunud mõjuperioodi ei soovi ükski omapääd läinud eestlane tagasi.

Vastuliikumine protsessis siiski edasi kuni sõda ja revolutsioon kiirusta­sid otsustavat pööret. Kas võib nüüd vaba eestlane olla ja jääda saksa suges­tioonide alla?

Põhja-balti hilisfeodaalset päälmist kihti on see pööre ajanud maapakku, surunud mõisasüdamesse, muutnud uue demokraatliku vabariigi vähemusrahvuseks. Ühes harvade valitsuse lõpetamise ja suurmaaomanduse tükeldamisega on lammunud endise balti härrasrahvuse reaalne ülevõim. Seniste jõuvahekor­dade põhjalik murrang, aga asemele astumine pole läinud mitte ilma ajaloo „trepinaljadeta”. Eks ole eemaltliginejadki imestanud: ühelt poolt eesti enamusrahvastiku ajalooline tüli ülituks ülemklassiks kihistunud sissetungijatega, ja seda veel ka pärast otsustavat võitu vastaste üle; teiselt poolt endisest vabanematu paremusnõrkus saksa kõne- ja eluvormide kohta, ühekülgne huvideühendus saksa pakkumistega nagu kõigest muust läänekultuurist kohasema ülepakkumistega. Võiks arvata, et saksa ekspansioonielement iseseisvas Eestis on juba üsna väheseks kahanenud: vähearvulised balti paremlased ja üksikud saksikud ülejooksikud oma pärisrahvusest. Salvivad nad oma südant sakslusega, siis lööb enamusrahvuslikult häälestatud ajakirjandus lärmi. Alles hiljuti rippus avaliku arvamise häbipostis jälle kenakene nimestik – saksa kooli poeta­ma! eesti isakeelega pojukesed, pseudosaksa emade tütred! Hämmastas demolariseerunud rahvustundmusega vanemate reast leida koguni juhtlevate isamaalaste ja vabadussõjalaste nimesid. Vaikne kadakasaksastumine polegi meil nii siis veel päris põikseisus. Ühelt poolt nõutakse küll teravalt saksa kultuur­autonoomia tuulutamist, aga teiselt poolt peaks veel suuremaks küsimuseks olema oma ukseesise pühkimine. Tõtt öelda näikse hõlpsam püüda saksa vähe­muse õigustatudki huviühenduse vaenumisele kui aru anda neist järelbaltlikest kombeist, värvidest ja varjundeist, mida on küllalt seginenud rahvusdemokraatlikku liikumisse enesesse. Järelbaltlikul sõltuvusel on mitu pesimisastet. Saksasarnaste väärtuste ennekuulmatus kriisis pole tõusikuline eestlane põlanud nende endisest odavamat omandamist. Mitmeti veel saksa tagamaalase tolku on ka saksiku snobismi vastane eesti haritlane. Ta on seda enesele tähelepa­nematult. Ja on nagu oleks sama kallaku kaasa teinud ka vaba Eesti esimene kultuurpoliitilise orientatsiooni kompamine, järelkasvu juhtimine.

On kahesuguseid hämmastusi: meeldivaid ja ebameeldivaid. Kujutelgem Läänemeremaade ülaidast huvitunud riigisakslast pärast sõda. Raskete rahutingimuste sigar suus, on ta Riia ja Soome lahe vahel võinud uuesti avastada häätuttavliku maa.

Nagu poleks olnud mingit vastumeelselt kannatatud saksa orjust, mingit kannatamatut saksa okupatsiooni, mingit vihast võitlust sakslaste vastu, min­git landesvehri lüüasaamist!   Niivõrd saksaline on veel see ülaida oma olusti­kult.   Saksa vaimuilma vanemaist kantsidest paistab kohe silma kirik, uue­maks aktiivseks ja armastatuks saksa misjonijaamaks on kino.   Järsus võimuvahekordade muutuses on balti saksa suurmaaomandus ja seisuslikud eesõigu­sed küll maha sõditud, aga kirjutatud ja kirjutamatu balti eraseadus kehib edasi.   Saksa firmade kaubad vaateaknal, saksa informatsioon ja rotatsioon panevad eesti ajakirjandust liikvele, saksa raamat on eestlase tähtsamaks tar­kuseallikaks tänapäevani,   üle öö jõusse saadetud eesti riigikeele kõrval on saksa keele enamsoodustus jäänud nagu iseenesest püsima.   On jäänud püsima see vaade, et haritud inimese nime teenimiseks, samuti tegelikuks teenimiseks saksa keele oskus on tungivalt tarvilik.   Keskmine inimpõlv   Baltikumis oli sunnitud vene võimu väljendusvahendite ja ideelise imbumise rõhkkonda; see saksa haridusideaali nõrgenemine on nüüd selja taga.   Poliitiliselt saksavas­tase iseseisvumise kiuste on saksa õpingud siin jälle tõusnud ausse ja seda eesti õppekeelega algkoolist kuni ülikoolini.   Vaadake, kõigi teiste võõrkeelte printsipaaliks on vabariiklikule eesti noorsoole ikkagi saksa keel.   Kui rah­vusliku ülikooli rajamine vajas võõraste valguste ligitõmbamist, siis polnud see mõeldav ilma saksa eriteadlaste kutsumiseta.  Saksa keele prestiiž on ühtinud saksa teadusega, on kiirganud üle muu välismaise kaasabi (ka üle soom­laste ja rootslaste kiidetud kohanemise).   Sest kui keegi oma kutselise ette­valmistuse täiendamiseks Eestist matkab välismaile, siis suundub ta Saksa­maale, siis rahuldab ta oma õpihimu germaani kultuurpiirkonnas, harva kuskil mujal.   Nad tulevad tagasi, suu, silmad, kõrvad ja ajud täis saksa vaimu, mis nende kodanlikus ja väikekodanlikus  miljöös juba ennegi kodune.   Soomes õppimist tuleb kõigist hõimuhõiskeist hoolimata  edendada  stipendiumitega. Prantsusmaale stipendeeritakse ja komandeeritakse ka mõnikord, üksikjuhud. Eesti üliõpilaskonnas on levinud  saksasarnase värvinguga hiilgamine, mitte prantsuse keele oskusega.

Nagu poleks mitte Pariis, vaid Berliin maailmasõjast välja tulnud võit­jana! Vean kihla, et nende inimeste õnnelipp siin ei lehvi lõbusalt mitte üle saksa okupatsiooni languse, vaid üle prantsuse tõve tagasimineku. Prantsuse mõju külvipind on vabariikliku Eesti territooriumil tublisti kahanenud, võr­reldes prantsuse õpingute ennesõjaliste võimalustega vene keskkoolis või vene ülimuskihi lähedusse sattudes. Ilusad sõnad prantsuse-eesti sõprusest võivad vahetevahel ehk tuju tõsta mõnel ametlikul ja poolametlikul koosviibimisel. Tegelikult mõõdavad mõistlikud eestlased prantsuse keele ja kultuuri omandamisväärtust ühe Alliance Francaise’i poolt abistatud lütseumiga Tallinnas, ühe prantsuse teadusliku instituudiga Tartus. Eesti omade õppeasutiste korral­duses on prantsuse õpinguist vaid mõned riismed järel. Prantsuse vabalt kir­jutatud raamatut ja ajalehte oskab eesti vabariiklaste tulevast haritlaspõlvest varsti veelgi vähem murdosa lugeda kui praegu (harva kus prantsuse raamat Eestis on mujal müügiks välja pandud kui saksa raamatukaupluse aknal).

Kelgi pangermanistil pole selle vastu muidugi midagi.

Eesti avalikkude keskkoolide seadus on oma mõõtkavas 1922. a. saksa­keelele taganud sundusliku võõrkeele õiguse. Olustikulise alateadvusega – bonni moodi – juhitud ametlik hoolitsus on eesti lapsi saksa keelele hakanud ligendama juba algkooli viiendast klassist. Kas see uute saksa sõltlaste tege­mine, kas kogu see tõmbus Saksamaa poole on leidnud ka soovitavat vasturespekti? Saksamaa üürikese paistedemokraatia sõbralikud hääled on täna­päev kahjuks kaotanud oma kursiväärtuse. Kõrgemas kursis on sääl jälle balti emigrantide jutud eestlaste igavesest tänuvõlast sakslaste ees. Ja kaugenägelik krahv Hermann Keyserling kuulutab suurt tulevikusihti neile eesõigus­test tõugatud seisus- ja rahvuskaaslastele, kes jäänud ajutisse vähemussurutisse: kogemuspäraseid tähelepanekuid ja metafüüsilisi põhjendusi ühendades kuulutab ta sakslastest ja eestlastest (võib-olla ka lätlastest) konsolideeruva baltluse uuestisündi. Muidugi on selle usu tuumaks see, et balti aulased tun­nustatakse „riigi esimesteks kujundajaiks”, niisuguse riigi, kus „vanad vapid” jälle välja tuuakse. Pangermanistlikkude tungide üleskihutamine – olgu see nüüd aadliku või hitlerliku kallakuga – näitab saksa ajaloolistest õigustest ja tänapäevasest elujõust kõnelevasse ülaitta juba nagu mingile tõotatud maale. Isegi Die literarische Welt’i praeguses orbiidis liikuvat kärsitut mõtet kisub siinsete saksa „orjarahvakeste” halvastamisele ja nende iseseisvuse „tühiste pretensioonide” mahategemisele – vaja idaruumi kultuurset läbitungi targu kokku vassida ja haakida läbilööva poliitilise propagandaga. Tänu meie omariiklikkude kinniste ja lahtiste uste poliitikale ongi „orjarahvakese” noorus ergutatud Goethe… ja Hitleri keelt vastuvõtlikumalt õppima kui ühtegi muud võõrkeelt.

Aasta 1933 on eesti mõtlevaid päid ja protestivaid tundmusi viimaks ometi äratanud vajalisele vastuaktsioonile. Keelteküsimuseski nõuame teadli­kumat läänelahtisust saksa ekspansiooni ettevaatamatu toetamise asemel.

Suur-Saksa sundideed on haakristiriigi välja viinud rahvasteliidust Äkiline ümberotsustus on valmis saksa õpingutega samuti talitama meie noorsoo­kasvatuses. Saksa keele puuduliku ja soovitavuselt küsitava õppimise päevad meie algkoolis võiksidki loetud olla. Soome keel asemele! Kuid kontakti kogusaksa maailmaga hoopis välja lülitada meie koolivõrgust, seda arvaksin ma küll üliagaraks liialduseks. Eks kuulu ju saksa keelkonda muidki germaani rahvastikuga maid, ja neid ei saa vastutavaks teha selle saksa vaimu eest, mis enesele nii mõõdutult meeldib autorita tiivse võimulaiutamise petlikuski vaate­mängus. Orienteerumisoskust edaspidigi loetavas kogusaksa kirjanduses ja teaduses, lugupidamist Saksamaa häädtegevalt viljastavate kirjanikkude ja õpetlaste kohta ei tohiks me lasta kaotsi minna.   Saksa õpingud, parajuslikult mõõdetud, kriitiliselt juhitud, tohiksid meie loodetavast keskkooliuuendusest välja tulla niisugusel kohal mis ei kahjuks teiste võõrkeelte ja välismõjude tarbekohast ligendamist. Pooldaksin saksa keelele vene kee­lega võistlevat vabadust meie koolikorralduses, s. o. kummagi õpitavus ei tarvitse olla sunduslik.

Küllap meie jõukamad patrioodid ikka veel kinni peavad sellest peene­mast kombest, et nende laste juurde maast madalast tarvis on saksa bonni. Ja saksa õpingute kasustamine niiväga vastab tegeliku elu nõudeile nagu seda mõnelt poolt on rõhutatud, küllap siis keskkoolis seda innukamate õpilaskomplektidega töötatakse just sunnivabadel saksa keele tundidel. Saksa keele os­kuse kõrvaltki täiendamise võimalused on meie maa baltlikkude pakkumiste pinnal soodsamaid.

5. Tõsi, juba 1922. a. kooliseadust polnud meie parlamentlikud pääd mõelnud otse saksa orientatsiooni eesõigustamiseks. Kaks võõrkeelt oli määratud sunduslikuks kolmest soovitavast. Seadusandliku akti sõnastu­sest paistab nagu oleks esimeses järjekorras teretulnud inglise ja prant­suse keel.

Eks võlgnenudki kogu väikese Eesti iseseisvuse saavutamine nende suurte liitriikide toetusele? Eks olnud Versailles’i rahudiktaat vähendanud saksa keele kui maailmakeele tähtsust?

Briti mandritevahelise võimu ja mõju hiilgus saabus sõpruses ning sel­lega ühtis Ameerika Ühendriikide tunnustus. See imponeeris ja vaimustas katsele inglise keelt tõsta esimeseks sunduslikuks võõrkeeleks eesti ühtluskoo­lis. Inglise keele õpetamist on saksa keele õpetamisega võidu püütud alustada juba viiendast algkooliklassist. Kuid teatavasti on olustikulisest harjumusest ümberorienteerumine läinud väga visalt. Ka Y. M. C. A. misjonitöö saavutas siin hõlpsamat menu pallimängu levitamisega, kui inglise keele kursuste kor­raldamisega. Pedagoogiliseks küsimärgiks osutus meie rahvakoolis varsti nii kauge võõrkeele, nii harjumatu hääldamise ja ebafoneetilise õigekirja sisse­toomine. Kaugeühendusliku anglomaania tuhinat pidurdasid keskkooliski ko­hase õpetajakaadri ja tarvilikkude õppevahendite hankimisega ühendatud ras­kused.   Pani vastu kogu saksa asunduskondlik minevik ja üleöö-olevik.

Pärast esimest ebaõnnestumist on meil nüüd jälle käima pandud ja uut hoogu võtnud propaganda inglise keele tõstmiseks üle teiste võõrkeelte.

Kostab hüüdsõna: „Meile on Lääne-Euroopaks esijoones Inglismaa!” Poliitilisel ja kultuursel vabaõhuliikumisel tohiks olla mitu teed. Tõmbejõulisemaks oleks meil aga praegu nagu kultuurpoliitilise skautliikumise sarnane meeleolu. Inglise keele praktiline tarvitusväärtuse propageerimine ei mängi selle juures enam nii ahvatlevat osa nagu esialgu. Liikumise kultuuristumisest tunnistab suurem rõhupanek inglise kirjanduse kullakaevandustele. Ohtramalt viljastavad mõjustised Läänemere tagamaalastele pääletungimatu kultuuri rik­kustest teretulnud tõesti.

Inglise supremaatia tõsisem rakendamine meie kooliaparaadiga nõuab palju muudki kui imestlust. Ettevalmistunud inglise keele õpetajaid, kes arvu­liselt ja omaduslikult tuleksid küsimusse, on meil nüüd siginud kahtlemata edukamal määral kui aastakümne eest. Kahtlen siiski veel tänapäev inglise õpingute normaalse taseme võimalustes, kui need õpingud otsustataks järsku esikohale nihutada kogu meie koolikorralduses. Seega pole sugugi mitte mõeldud alla hinnata meie ülikoolis edendatud ja edenenud anglistika saavutisi. Aga süvenetagu lõpetamisdiplomi ja inglise elavkeele vahekorda: millega on siin tagatud vaba ja eeskujuliku elavkeele oskus? Inglismaale matkamisega muidugi. Seda asjaomast nõuet on vaid vähesed õnnelikumad ametikandidaadid võinud täita. Suurem protsent meie praegustest inglise keele õpetajaist on vaevalt suurt udulinnagi lähemalt näinud. Kui juba inglise raamatute hanki­mine kipub üle ostujõu, mis siis veel öelda laitmatult inglase sarnase kvalifi­katsiooni järgi sõitmisest!

Ei tea, kust võtaksid nüüd suuremal arvul ametisseastujad korraga enesetäiendamise kulud Oxfordi või Cambridge’i kursustest osanemiseks. Kui ing­lise õpingud meil tõesti väärikalt tahetakse tõsta kõigi teiste võõrkeelte star’iks, siis hääletatagu kindlasti uute lisakrediitide poolt. Aga kas võiks hasominil vähem kahtlusi olla õnnestumises, ühtlasi ka vähem kulusid? Jah, kui inglise õpingute rakendamist ei pingutata üle reaalsete võimaluste, kui ing­lise keele esialaline koht piirataksegi nn. reaalharuga meie gümnaasiumitüübilistes koolides.

See on lahendus, mida pooldab ka Tartu ülikooli märgukiri küsimusele teiselt küljelt liginedes. Akadeemilise õppetöö huvides oli küsimust võtta võõrkeelte oskuse avardamise seisukohast: tarbekohast tähelepanu inglise keele kõrval ka prantsuse õpinguile, ja seda eriti humanitaarharus.

6. Ülikooli ametlik märgukiri ei kiitnud nii siis hääks ühegi võõrkeele monopoliseerimist, mis võiks saada keskmise ja kõrgema silmaringi soovimatuks kitsenduseks. Prantsusepoolset otsustamist see ülikooli nimel läkitatud vaadeteavaldus ometi täitsa ei rahulda. Pooldamislause prantsuse keelt ja kirjandust õpetada „vähemalt suuremais keskkohtades” viipas küll aine tarvilikule tähtsusele. Aga prantsuse õpingute samaulatuslik astmevaheldus inglise õpingutega oleks õigustatud: humanitaarharus üldse prantsuse keel, teisel kohal inglise keel; reaalharus esikohal inglise keel, teisel kohal prantsuse keel. Raskused kutsekohaste prantsuse keele õpetajate nõutamisega on aasta aastalt võidetavad. Võib seega ette näha järkjärgulist üleminekut kogu kava täidesaatmisel. Kava prantsuspoolse osa nõudlikumgi täidesaatmine ei kujuneks aga nii kalliks lõbuks nagu seda oleks inglise ideaali rahuldamine.

Vaiksed gallia kultuuri austajad Eestis, siiamaani nii tagasihoidlikud, teil on õigus häält tõsta. Prantsuse ingeeniumi kustumatud nimed, prantsuse teosed ja teod on oma kaudset ja otsest kiirgust heitnud Läänemere väikerahvaste umbsemassegi ummikusse: Voltaire – Rousseau – Verdun! Sellegipä­rast on prantsuse õpingute ausse saatmine vabas Eestis alles tahteavalduse astmel. Lätlased arutavad ka alles võõrkeelte õpetuse gordiuse-sõlme kallal. Aga juba mõni aasta tagasi iseloomustas keegi prantslane Poolast, Lätist ja Eestist saadud matkamuljeid sõnadega: prantsuse mõjupiirkond lõpeb Riias. Tõepoolest ei piirdu prantsuse keele õpetus sääl Riiaga, vaid läti keskkoolide õppekavad näitavad prantsuse keele tunde ka nii kõrvalistes kohtades nagu Daugavpils või Ruhja (ühtekokku 20 koolis).

Kas näeme kuski mujal Põhjamaal nii tasakaalutut tendentsi saksa või inglise keele eelistamiseks nagu meil? Rootsi keskkoolisüsteemis võistleb kolm võõrkeelt esikoha pärast: 1933. a. kevadel tõsteti sääl prantsuse keele tundide arvu. Pole tõsi see väide (lugesin Tartu saksa lehest) nagu oleks prantsuse keele levik järjest alla käimas. Praegusel juhul pole tähtis mitte seda rõhutada, et pärastsõjaline Prantsusmaa on oma suuruselt teine koloniaalriik maailmas. Ega me oma noorust ometi ka inglise keelega varustades mõtle töötute haritlaste hulgalise väljarändamise edendamisele laia maailma. Tähtis on meie nooruse tarvilik osanemine niisugusest keelest ja kultuurist, mis kir­janduslikus, kunstilises, ajaloolis-filosoofilises, eksaktteaduslikus loomingus püsib esialal, rahvusvahelise läbikäimise erialadel samuti, mis ladina pärimusi ja romaani rahvaste maailma ligendaks meie silmaringile, ükskõikne ei saaks meile ka olla Prantsusmaa ajalooline missioon kõigi rahvaste põhimõttelise ühevõrdsuse ja inimõiguste kuulutajana.

7. A propos Rootsi. Kui meil kord juba nii silmapaistev kalduvus on harrastada germaani keeli ja kultuure, ärgu unustatagu siis ometi ka rootsi keele ja skandinaavia kultuuri hüvesid.

IV osa Loomingust nr. 1/1934