Meie kirjanduslikust elust 1927. aastal.
Kas oli möödunud aasta meie kirjanduslikus elus oma intensiivsuse ja elevusega erakorraline või tähistab ta meie vaimlise kultuuri uue päeva algust? Selle peale on praegu raske vastata. Võib mõlemaid õigeks pidada. Üks on aga kindel ja vaidlematu: kirjanduslikud küsimused olid muude eluküsimuste kõrval möödunud aastal sageli päevakorral, neist kirjutas meie ajakirjanduski rohkem kui tavalikult varemalt, ja kirjandusega seotud küsimused olid sealgi kõneaineks, kus kirjandusega muidu vähe tegemist tehakse või ta isegi hoopis tähele panemata jäetakse.
Selle üldise elevuse loomist on mõjustanud mitmed tegurid.
Esimeseks ning tingimata ka üheks tähtsamaks peab pidama esimest üleriiklikku kirjandusnädalat, mis peeti 23. märtsist 3. aprillini Eesti Haridusliidu korraldusel. Üle maa, rahvarikkamates kohtades, nagu linnades, alevites, korraldati sel puhul kirjanduslikke õhtuid, kõnekoosolekuid, näitusi jne. Paremini kui mujal õnnestus kirjandusnädal Tartus. See on ka kõigiti põhjendatav ja seletatav, sest on ju Tartu meie ainuke vaimlise kultuuri linn, elab seal ju valdav enamik meie kirjanikke. Kirjandusnädala puhul korraldati Tartus terve rida kirjandusõhtuid, loenguid, kirjanduslik loterii, raamatunäitus ühes palliga, Tallinnas samuti terve rida õhtuid ja kirjanduslik kohus Mait Metsanurga „Jäljetu haua” peategelase üle. Kuigi meie esimene kirjandusnädal selleks ei kujunenud, milleks ta oleks pidanud kujunema, kuigi talle oli rida puudusi ning vääratusi omane, ei saa tunnustamata jätta ta tähtsust. Edaspidiseiks kirjandusnädalaiks, kui neid korraldatakse, andis ta palju teadumusi ja näpunäiteid. Nimetamata ei saa aga selle puhul jätta kahte asja, ja nimelt – meie kirjanikud ei saa niisuguselgi korral, kui nad eneste huvides kogu rahva ees välja astuvad, ühiselt ega kokkuleplikult töötada. Väiklased intriigid ja irisemised ei vaibu selgi puhul! Edaspidi peaks see küll kaduma. Teiseks olgu tähendatud, et meie ajakirjandus kirjandusnädala puhul seda ei teinud, mida ta oleks pidanud ja võinud kirjanduse heaks teha, kuigi ajalehtede toimetused enne kirjandusnädalat korraldavale toimkonnale olid lubanud sel puhul oma veerud peamiselt kirjanduslikkude küsimustega täita.
Kirjandusnädalaks ilmus ka hulk uusi raamatuid. Kuid neist on juba mujal juttu olnud.
Peale kirjandusnädala vaibus kirjanduslik elu kogu suveks. Mitme kuu jooksul ilmus vaevalt kaks-kolm kirjanduslikku uut raamatut; mingisuguseid õhtuid ei peetud, ajakirjanduski püüdis kirjanduse unustada – nagu ikka!
Sügise tulekuga aga muutus kõik. Tulid kirjanikud suvitamast, täitusid kohvikute lauatagused, pudenes mõni arvustuseraasukegi kuhugi joone alla, ja mis peaelevuse tõi, see oli k. o.-ü. „Looduse” poolt korraldatud 1. eesti romaanivõistlus. Selle tulemused avati pidulikult oktoobrikuu alul Tartus Saksa teatris. Romaanivõistlusel, mille auhindajate toimkonda kuulusid Fr. Tuglas, A. Jürgenstein, j. V. Veski, Aug. Alle ja J. Roos, tuli esimesele kohale Aug. Jakobson’i romaan „Vaeste-patuste alev”, teiste auhindade vääriliseks hinnati Mart Raua „Videvikust varavalgeni”, Betti Alver’i „Tuulearmuke” ja Reed Morn’i „Andekas parasiit”. Romaanivõistlusele oli saadetud käsikirju üle kahekümne. K. o.-ü. „Looduse” agaral reklaamitamisel said neli nim. teost, eriti aga just esimene, Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”, üldise populaarsuse. Selle ja ka Jakobsoni romaani elulise ja aktuaalse naturalismi õlul on romaan haruldaselt hästi levinud.
K. o.-ü. „Loodust” võistlusromaanide heaks levinguks ja üldiseks populaarsuseks on palju kaasa aidanud võrdlemisi heatahtlik arvustus ja kirjandusõhtud Tartus ning Tallinnas. Tallinnas korraldati enne jõulu ka kirjanduslik kohus „Vaeste-patuste alevi” peategelase Ridle üle, mis omagi tulemusi avaldamata ei jätnud.
1927. a. kirjanduslikus elus märkame arvukat uute kirjanikkude juurdetulekut ja üldist raamatute rohket ilmumist. Aasta jooksul on ilmunud umbes viiskümmend ilukirjanduslikku toodet. Ja valdava enamiku autoreiks on nooremad kirjanikud. Ja huvitav ning võib-alla järelsõjaaegu iseloomustav on veel see nähtus, et enamik kirjandusest on jutustav proosa. Näib, et lugeja ei taha luulet ja luuletaja on väsinud luuletamisest.
On otse haruldane – aasta jooksul 10 uut prosaisti, 3 uut luuletajat! Esimeste hulgas on mõnigi tähelepanu vääriv and, viimaste seas aga vaevalt üks (Ormi Arp). 1927. a. debüteerisid proosas järgmised: Betti Alver („Tuulearmukesega”), August Jakobson („Vaeste-patuste aleviga”), Mihkel Jürna (novellikogu „Tavalistega”), Ernst Krusten (novellikogu „Kanarbikuga”), J. Lapp (memuaar-novelliga „Noorus”), Reed Morn (romaani „Andeka parasiidiga”), Ed. Oja (novellikogu „Veski Liisuga”), Arthur Roose (romaani „Võhrupesaga”), Rudolf Sirge (novellikogudega „Võõras võim” ja „Maanteel”) ja J. Vorms (novellikoguga „Punased leegid”). Luules ei ole enam seda arvukat juurdetulemist, mis oli omane eelmistele aastatele. Uusi luuletajaid on 1927. a. tulnud kolm: Joho Kõresaar („Metsade helinad”), Lill Sügisen („Luuletused”) ja Ormi Arp („Gloobus”). Viimasele võib kirjanduslikkude nõuetega läheneda.
Ka tõlgekirjandust ilmus 1927. a. Eesti Kirjanduse Seltsi ja „Noor-Eesti” kirjastusel rohkem kui varemail aastail.
Uute raamatute ilmumise kohta olgu järgmist tähendatud. Meil on kujunenud traditsiooniks, et kirjanduslikud uudisteosed just detsembrikuul müügile ilmuvad. Kui neid uudisteoseid aga nii arvukalt ilmub, nagu mullu, siis ei saa lugeja ja ka kirjanduseharrastaja kõige paremalgi tahtmisel nendega kontakti astuda. Kirjastajad peaksid edaspidi selle eest küll hoiduma. Lugejail on peaaegu võimatu kõiki uusi raamatuid osta (kui neid 2-3 tükki päevas ilmub!), ja pole siin imestada ühtigi, kui keskpärased raamatud varju jäävad ja ainult parimad üle teiste paistavad. Ka meie ajakirjandus ei saa säärasel korral niigi palju kaasa aidata raamatu levimiseks, kui see tal „ette on nähtud”.
1927. a. lahkusid elavate kirjanikkude hulgast manalasse Elisabeth Aspe (25. aug.) ja August Kitzberg (10. oktoobril). Viimase surm on rahvuslikuks leinaks ja ta viimne teekond kalmistule kujunes sarnaste seas ennenägematuks.
1927. a. on andnud meile palju kirjanduslikke lootusi. Need lootused ei tohiks aga jääda ainult lootusteks, sest seesugusel korral ei oleks meil tegemist progressiga. Viimast aga on meile tarvis, hädasti, hädasti tarvis.
K. Lumiste.
Eesti Kirjandusest nr. 1/1928
