Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Oct

Esteetilisest printsiibist meie keeleuuenduses.

 

       

1.

Käesoleva aastaga võime märkida eesti keeleuuendusliikumise veerandsaja-aastast kestust. Ajakirjas ,,Eesti Kirjandus” 1912 ilmunud Joh. Aaviku kirjutis „Keele kaunima kõlavuse poole” tähistab niihästi meie keeleuuendusliikumise algust üldse kui ka sellesse kuuluva olulisema osa – Joh. Aaviku uuendustöö algust. Joh. Aaviku keeleuuendustöö on lähtunud esteetilistest kaalutlustest; ja et seda tänini on edasi arendatud samul motii­vel, siis võib seda osa eesti keeleuuendusliikumises nimetada reformiks esteetilise printsiibi järgi. Esteetilised otsustused ja kaalutlused on olnud avalikult deklareeritud või salajas hoitud põhjuseks, ajeks ja kriteeriumiks nendele paljudele uuendus­ettepanekuid, mis on tehtud eriraamatuis, -brošüürides, ajakirja­des ja -lehtedes kahekümne viie aasta vältel.

Joh. Aaviku esindatud keelereform esteetilise printsiibi järgi on end sel määral avaldanud, et me nüüd juba võime seisu­kohta võtta esteetilise printsiibi suhtes. Ja käesolevad read tahavadki olla katseks esitada Aaviku keeleuuendusliku põhi­mõtte kohta kriitikat, võib-olla enam süstematiseeritud ja mitmekülgsemaist vaatepunktidest, kui see on võimalik olnud enam-vähem juhuslikes vihjetes, mis seni siin-seal on tehtud.

    

2.

Keele arengut, ta reformimist ja korraldamist käsitellakse väga mitme põhimõtte järgi, mida on esitatud niihästi eesti kui ka üldkeeleteaduses. Tähtsaim neist oleks otstarbekuse põhimõte, mis oma olulisemas osas teenib selgust, arusaadavust ja lühidust, üldse praktilist otstarbekust. Teise tähtsamana tuleb mainida praktiliselt väherakendatavat rahvakeelsuse põhimõtet, mille järgi tegeldakse rohkem keele uurimisega ja faktide kind­laks määramisega kui õigekeelsuse tingimatute seisukohtade fikseerimisega. Teistest printsiipidest esineb nn. psühholoogi­lise otstarbekuse põhimõte, etümoloogilise järjekindluse põhi­mõte (esindaja näit. Kettunen), autoriteedi põhimõte, mis on ilmselt suguluses nn. literaarsuse- õhimõttega: üldkehtivat keelt loob suur kirjanik (esindajad näit. Setäla, K. Vossler), edasi majoriteedi põhimõte, mille järgi üldkehtiv peaks olema keeles see moodus, mida tarvitab enamus. On selge, et ei saa käia ainult ühe järgi neist, vaid enamasti on keeleküsimuste otsustamisel–lahendamisel kaaluvad mitu põhimõtet samal ajal.

Heites pilku üldkeeleteadusse näeme, et seal on viimasel ajal tähtsale kohale tõusnud ja niihästi praktilist rakendust kui ka teoreetilist käsitlust leidnud eriti üks põhimõte, mille meelega jätsime mainimata: ilu põhimõte. Esteetiline printsiip on prak­tilist rakendust leidnud näit. ungari keeleuuenduses, kus, nagu väidetakse, on olnud ilul peaosa, eriti Kazinczy juures. Mujal on ilu printsiip leidnud rohkem teoreetilist käsitlust. Nii O. Behagel’il, kes peab ilu subjektiivseks, ja Noreen’il; eriti aga maini­tagu Jesperseni, kelle arvates hea keele mõistesse kuulub tingi­mata ka ilu. Teistest, kes on teotsenud keele iluga, nimeta­tagu veel Fischer’it, Marty’d, Weise’t, Gourmont’i jt. Ilu kui ajaloolise ja üldse põhilise keeleprintsiibi juures, nagu see näit. esineb idealismi tähtsamal esindajal K. Vossler’il, peatume hiljem.

Eesti keeleteaduses enne Joh. Aavikut me ei saa kõnelda keele ilust kui mingist printsiibist. Võime ainult märkida mõnin­gaid juhuslikke väljendusi eesti keele ilu kohta, tehtud siit-sealt. Nii näit. käsitleb Rosenplänter põhja- ja lõunamurret ilu seisukohalt; eriti aga mainitagu v. Luce’t, kes peab eesti keelt väga kõlavaks, koguni kõlavamaks kui ühtki teist temale tuntud keelt.   Eriti ärkamisajal saab eesti keele kõla ülistamine – peamiselt laulikute poolt – iseäralist hoogu. Eesti keelt võrreldi (ja tehakse seda nüüdki) itaalia keelega. Esimese pikema kirju­tise eesti keele kõlavuse kohta avaldas A. Grenzstein.

Ent need on kõik juhuslikud otsustused ja vihjed. Esimene, kes hakkab süstemaatiliselt sisse elama eesti keele kõlalisse külge, selle esteetilisi ebakohti paljastama ja ühtlasi enneolema­tus ulatuses esteetilist printsiipi eesti keeleuuenduses raken­dama, on meie keeleuuenduse pioneere Joh. Aavik. Tema juures saab keele ilu ehk „ilo”, nagu A. ise nimetab, sel määral tähtsaks, et muutub sõna tõsises mõttes printsiibiks, – mille järjekindlus ja püsivus saab otse idee fixe’iks. Aavik on esimene (kas ka vii­mane?), kellele eesti keele kaunis kõla pole muud kui illusioon, mida ta vägevate hoopidega lammutama hakkab.

      

3.

Aavik, nagu Jespersengi, leiab keeles kahesugust ilu: puhtkõlaline, eufooniline, ja enam mõisteline, psüühiline, stiililine. Kumbki neist võib olla potentsiaalne või aktuaalne. Aavikut huvitab kummalgi juhul ainult potentsiaalne ilu. Keele kõlavuse üle otsustamisel ei tule tähele panna teatud kõneleja häält ega diktsiooni (aktuaalne kõlavus), vaid abstraktset, ideaalset, üldnatsionaalse intonatsiooni ja tämbriga kõla, tuletatud hääli­kute kombinatsioonest ja järgnevusist, niisiis potentsiaalset ilu. Ja stiililis-psühholoogilise ilu puhul tuleb kõrvale vaadata aktu­aalsest ja individuaalsest võimest kirjutada teatud keeles head ning ilusat stiili. Siingi tuleb silmas pidada potentsiaalset ilu: keele sisemist kõla, stiililist tämbrit, mis ,,meie teadvuses kogondub ja kujoneb ja abstraheerub lugematomist pertsipeerit reaalseist stiilidest ja mis koos seisab ja moodostub suurelt osalt keele süntaktilis-lokutsionaalsest iselaadist ja leksikaalsest ilost”.

Keele kõlalise ilu üle otsustades tuleb kõrvale heita kõik segav ning illusoorne, et jõuda välja puhtpotentsiaalse ilu juurde, selle ilu juurde, mis sõltub n. ö. neutraalse hääle poolt esile toodud häälikuist ja nende kombinatsioonidest. Sest kin­del on, väidab A., et teatud häälikud ja nende kombinatsioonid võivad iseenesest kõlavamad olla kui teatud teised. Nii näit. pikad vokaalid kõlavamad lühikesist, vokaalid kõlavamad konso­nantidest, ühed konsonandid (1, n) peenema kõlaga kui teised (k, t) jne. Samuti oleneb ilu häälikute järjekorrast ja ühendu­sest.

Nende põhimõtete kohaselt Aavik arvustab eesti keelt ja teeb oma rohkearvulised ettepanekud selle kõla parandamiseks. Sest Aaviku ilumõistele eesti keel ei vasta: ta peidab eneses „fataalseid kakofoonia põhjusi”.

Puhtkõlalise inetuse põhjustena märgib A. rõhuolusid, hääli­kute laadi, lühikeste silpide järgnevust ja mõnede häälikute ja silpide liiga lähedast ja sagedast kordumist. Ainuüksi primi-süllaabiline aktsentueerimine on „midagi jõhkrat ja ebaelegantset”; see teeb sõnad lohisevaks ja venivaks. Vokaale esineb meil rikkalikult, kuid konsonantide suhtes valitseb silmatorkav keh­vus ja kuivus: meil puuduvad helilised konsonandid (g, b, d sõna algul, 3, ж, z, ž) ja kaksikkonsonant sõna algul. Lühikeste sil­pide järgnevust ei saa pidada ilusaks, sest see teeb sõnad ja fraa­sid kahvatuks, värvituks ja energiatuks, „vadisevaks või mulisevaks”. Ja eriti palju on meie keelele ette heita teatud häälikute (a ja u) ja silpide lähese kordumise pärast. Iseäranis tüütavaks peab A. s- ja t(d)-häälikuid, mis esinevad käänete ja pöörete lõppudes ja millest üksi juba piisab, et teha keele kõla kakofooniliseks; samuti avitab sellele kaasa derivatsioonilõppude kehvus (ainult -us). Eesti keele stiililis-psühholoogilise inetuse põhjustajaina toob A. ette raskepärase, germanistliku lauseehi­tuse ja leksikaalse külje kehvuse.

Need oleksid peajooned, mille järgi A. jõuab otsusele, et eesti keel esteetilises suhtes palju soovida jätab ja põhjalikku reformimist vajab.

A. ei usu, et need inetused oleksid saatuslikud ja paratama­tud. On tarvis ainult abinõusid tarvitusele võtta, et keelt kauni­maks muuta, niihästi kõlaliselt kui stiililiselt. Kõigepealt tuleb inetute kakofooniliste vormide asemel ainuõigeina tarvitusele võtta kõlavamad, eufoonilisemad. See on võimalik, sest meie keel on oma sõnakujude poolest veel vankuv ja tas esineb paral­leelseid vorme ja sõnakujusid.

Vormide valikul peab A. küll tarvilikuks silmas pidada kolme põhimõtet: otstarbekust, rahvuslikku omapära ja ilu. Kuid A. arvates teeb asja keeruliseks subjektiivsus põhimõtete eelistamisel, eriti juhul, kui mõni neist kolmest ei toeta keelen­dit. Teiseks – ja see on eriti tähtis – on keeleuuendamine A. arvates rohkem kunst kui teadus: siin tuleb opereerida maitsega ja esteetilise tundega. Ja sellepärast A. annakski teatud juhtu­del „ … mõnele ajalooliselt vähem õigele vormile ilu pärast ees­õiguse”. Sest kõlalise ilu põhimõte on midagi reaalsemat ja objektiivsemat, kuna mõistes „õige” ja „väär” on midagi abstrakt­set, tihti petlikku ja ettekujutuslikku.

Siin jõuame olulisema ja ühtlasi vaieldavama punkti juurde A. keeleuuendustöö põhimõtteis üldse: ilu- ja maitseotsustuse subjektiivsuse-objektiivsuse juurde. A. usub, et maitseotsustu­sed on objektiivsed ja ühteviisi kehtivad kõigile. Esiteks – paremates eeltingimustes kujunenud ja arenenud maitsed ei erine enam nii oluliselt. Ja just nende maitset, kes on asjasse süvene­nud, tuleb mõõduandvamaks pidada. Teiseks, nagu iga muu ilu, nii ka keelelise ilu maitse ja hindamine oleneb ühtseist, kõi­gile maksvaist esteetika põhitingimustest, mille üldkehtivuse tingib inimeste kehalise ja hingelise külje põhiolemuslik ühtlus. Seepärast ei või olla vaadete lahkuminekuid tunduvalt erinevate keelendite esteetilisel hindamisel; seda võib olla ainult väga peente ja väheoluliste vahede suhtes. Hilisemal ajal võime märkida nende seisukohtade suhtes suuremat absoluutsusenõuet, tingimatust, kategoorilisust ja vasturääkimise sallimatust. A. juhtivaks printsiibiks on seega ilu, kõlavus, eufoonia, ehk täpse­malt: proportsiooninõue. Kogu A. keeleuuenduslik tegevus polegi muud kui püüd keelt kooskõlasse viia selle nõudega. „Keele kaunima kõlavuse poole” – see on nagu pealkirjaks raa­mile, millesse ta veerandsaja aasta vältel on paigutanud terve rea oma uuendusettepanekuid: rõhu, morfoloogia, tuletiste, süntaksi ja sõnavara suhtes.

Loetella siin osakestki A. uuendusettepanekuist poleks või­malik; ka viiks see meid meie peaeesmärgist kõrvale. A. estee­tilise printsiibi teoreetilisegi külje põhijoonte esitamisest peaks piisama, et luua teatud baasi kriitilistele lähtekohtadele.

     

4.

Meie peamine eesmärk oleks siis: püüda selgusele jõuda selles, mis A. esteetilises printsiibis on tõelist ja mis illusoorset; selles, kas see, mis A. järgi on ilus, peab olema vastuvaidlematult ilus ka igale teisele, s. o., kas maitseotsustus võib olla või peab

olema objektiivselt maksev ja vastuvõetav kõigile, kas A. esteetiline printsiip sel kujul, nagu A. seda esindab, suuduab viia sihile kõiki väravaid avades. “Niisiis: taotleme leida mingit lähtekohta esteetilistele otsustustele, mingit mõõdupuud, mille järgi saaksime mõõta esteetiliste kvaliteetide hindamisastmeid, mingit alust, mis oleks püsivam, usaldatavam ja vastuvõetavam kui mingisugused võib-olla subjektiivsed ja võnkuvad maitseotsustused.

Vaataksime kõigepealt, kas leiame Aaviku iluprintsiibi käsitluses midagi püsivat ning paratamatult tunnustamist nõud­vat. Kas on järjekindlalt esinemas midagi, mis laseks otsida ja ka leida oma ühtlase ning ikkakehtiva põhjuse. Küsiksime: mis on Aaviku esteetiliste otsustuste alused, teiste sõnadega: ta esteetiliste otsustuste algallikad?

Ühe ning kõige tähtsama peale me juhtisime äsja tähele­panu: see on proportsioon, nõue, et valitseks tasakaal teatud häälikute ja häälikühendite vahel. Seda on A. ise mitmel pool rõhutanud kui lähteprintsiipi. Eriti selgesti on see väljendatud „Siuru” albumis 1917: „… printsiibid, mille järgi [keele] ilustamist toimetatakse, on üleüldised kõigile maksvad esteetika algpõhimõtted ja aksioomid, mille vastu keegi ei saa vaielda. Tähtsaim neist on teatud proportsionaalsuse ja mitmekesiduse nõue. Siinkohal kriipsutaksime seda kui tähtsamat A. esteetiliste otsustuste algallikat veel kord alla.

Ent see on ka ainuke konkreetsem ja võib-olla vastuvaidle­matum alus. Teiste esteetiliste otsustuste algallikatega on lugu üpris ebamäärane: nad ei haara asja ennast ja seetõttu uuristavad sedagi selgemat ning kindlamat: proportsiooninõuet.

Tihti on esteetiliseks otsustajaks järeldus, mis on tehtud asjaoludest, mil esteetikaga palju ühist ei ole.   Nii oleva keele arvustamise puhul.  Keel on rahva saadus, väidab A.; seepärast peegelduvat keeles ta looja iseloom, elutingimused ja ta ajaloo­line saatus.   „ütle mulle, milliseis tingimusis mingi rahvas on elanud ja elab, ja ma ütlen sulle, missugune ta keel on.”   Seda õigeks tunnustades võivat juba a priori väita, et vaidlusaegne (1916) eesti keel ei ole muud kui halb ja inetu: tõsine peegelpilt „oma ainelisest ja hingelisest viletsusest”. Sellisele järeldusele me küll hästi alla kirjutada ei tahaks. Järeldust edasiarendades jõuab A. otsusele, et kui pojapoeg käib moodsaimas ülikonnas ja kui üldse teise ja kolmanda põlve vahel on sündinud määratu hüpe, siis peaks olema selge, et vanaisalt-isalt päritud keel ei vasta pojapoja maitsele ega vaimsusele. Ja „seda mitte ainult stiili ja sõnastiku, vaid koguni oma lauseehituse, mõnede muutevormide ja kõla poolest. Keelgi peab saama, nagu ta kõne­leja, lühikese aja yältel võrratult rikkamaks ja tunduvalt kõla­vamaks.

Samalaadse kaudselt haarava järeldusega on meil tegu tei­selgi juhul: kui meil on olnud palju rahvuslikke valesid ja enesepetteid („Kalevipoja”-vale, eestlase musikaalsuse ja luuleande vale), siis võib järelikult ka eesti keele kauniks pidamine baseeruda vaid eksitusel, naiivsuses loodud arvamisel.

Samuti manitseb A., et jõutaks end vabastada harjumuse värvivast muljest ja enesesse mõjuda lasta ainult sõna kõlalist külge. Ent A. ettepanekuis me leiame mõndagi, mis on ta kodumurdeline, niisiis esineb sellena, millega A.ise on väga harjunud. Näit. vormid liigent, -ude, inimessi, tapet loom, kirjutet jne.; katjtjas; osalt keelma; lüh. inf. kirjuta, kirjutes; pass. prees. saajakse jmt.. Neid, tundub, on liiaks palju selleks, et ole­tada juhuslikku kokkulangemist objektiivse esteetilise otsustu­sega.

Suurimaks kriteeriumiks ja algallikaks A. esteetilistes otsus­tustes jääb ta subjektiivse lähtekohaga maitse. Ta peab seda, nagu nägime ülal, kõigile ühteviisi kehtivaks, niisiis objektiiv­seks, eeldades, et samal arenguastmel inimeste maitsed oluliselt ei erine.  Kuidas on lugu sellega?

Kui niisugune maitseotsustus tahab olla objektiivne, siis peab siin igal sammul ilmnema midagi kindlat ning omavahel kooskõlalist igas üksikasjas. Teatud määral oleks tähtis, et see esteetiline hinnang ühtiks ka teiste (isegi nende ridade kirju­taja) esteetiliste otsustustega. Ent eriti oluline kaal oleks praegusel juhtumil vastuoludel, mida võime märkida A. enese ette­panekuis ja otsustustes.

   

5.

Kui Aavik usub, et keele ilu on kontrollitav, siis ta avab uksed seda valjemale kriitikale. Iga pisem kui vastuolu oman­dab siin erakordse tähenduse. Ja ei ole vähe seda, mille üle võib olla eriarvamisel või milles A. ise on enesega vastuolus.

Mitm. part. lõpuna soovitab A. i-tüvelistel, sõnadel, -e-A -a asemel: poisse, pilte, romaane jne., sest et see olevat kõlaliselt ilusam (ka mõnu­sam järjekindlalt läbi viia). Allakirjutanule poleks hästi vastuvõe­tav -e eelistamine sonoorsele -a-le – eufoonia pärast. Näit. sõnad nagu poissa, kiva, rotnaana, telegramma jne. tuletaksid ilmselt meelde kõlavaid itaaliakeelseid sõnu.

Teatavasti on A. võidelnud u-ks muutunud järgsilpide o uuesti elustamise eest. O on vahest küll sonoorsem kui u, kuid tal on ühtlasi ka pisut toorem kõla, leiaksin; ja nagu Helmholtz ja Pipping väitvat, olevat u-1 isegi sügavam kõla. Suurema kultiveerituse kõrval tundub veel, et u-häälikul on võimalik tooni rohkem varieerida ja hingestada.

Ilmselt esteetilistel kaalutlustel on sündinud ettepanek: -kund pro -kotid (kihelkund jne.), sest nii välditakse „yhtesattumus „konnaga” “, näotu ning ebaesteetilise loomaga. Eks ole tema pärast niiviisi jalult rabatud kogu järgsilpide o küsimus? Kui põhimõtteks on järgsilpide u-sid ilu nimel vähendada, siis viimane ettepanek ei ole kooskõlas selle taotlusega ega kinnita esteetiliste tõekspidamiste aluse ühtsust ja van­kumatust. (Sõna algupära ei ole A. ju kunagi respekteerinud.) Ühtesattumus „konnaga” pole kuigi kaaluv, sest lugu on just nii, nagu A. ise kuskil väidab: ,,Keele psühholoogia on koguni nii imelik, et kahel (ehk mitmelgi) täitsa ühekõlaliselgi sõnal võib kummalgi oma eritähendus olla, ilma, et need sõnad kõneleja teadvuses segi läheksid ja üksteist takistaksid; meie ei vaheta neid sugugi ära, kui harjunud oleme neid teatavais mõtteühendeis nägema. Veel enam: teine tähendus ei tule meelegi”.

Ettepanekuis leiamegi rea vorme, mille puhul on teadlikult arvesta­mata jäetud kokkusattumuse võimalused. Näit. inf. -ta pro tada: kirjata (pro kirjutada) võib hõlpsasti segi minna imperatiiviga kirjuta. „Segimineku kartus… on asjata, mõtte järgi paistab ikka välja, kumba vormi on mõeldud,” väidab siin A. Sellisena mainigem veel näit. ains. illatiivi vorme: meele, keele, juure, mis ühtivad ains. genitiiviga.

Illat. keele, meele, juure jne. ja mitrn. gen. meelde, keelde eufoo­niaga ongi lugu ilmselt ebaselge. Jättes ains. illat. keelde, meelde ja mitm. gen. keelte, meelte, saame kõlalise paremuse astmestiku (A. järgi) : keele > keelde > keelte 26). Ja nii valib A. kaks esimest, heites välja viimase, nihutamisega ilmset arusaamatust tuues. Ohver tundub liiaks suur, võrreldes illusoorse võiduga: meie d-häälik ei ole ju eriti heliline, nagu näit. soome d. Teiselt poolt – A. isegi väidab, et helilised konso­nandid teevad hääldamise sulavamaks, mahlakamaks. Eufooniliselt järjestaksin: keele > keelde > keelte. Niiviisi saame küll vähe õigus­tust ümberpaigutamiseks. Pealegi, illatiivse vormi 3. välte väljapidamiseks on liikvida + heliline konsonant märksa sobivam ja sisukam kui ainult liikvida.

Vastuolus selle ettepanekuga ja vastuolus näit. allakirjutanu ilumõistega on A. soovid ja ettepanekud, mis lähtuvad ta otsustusest, et jämedamate konsonantrühmadega sõnad kõlavad paremini: neil olevat enam mehisust ja iseloomu. Meie ilutunne võiks siin tõrkuda. Näib, et itaalia keel, mida A. kauniks peab, ei võlgne vähe tänu oma ilusa kõla pärast peamiselt just lahtistele silpidele. Tõesti, tahaksime kahelda, kas ettepanekud sellisteks nominatiivseiks liitumisiks nagu: rongkäik, tintpliiats, piirriik, päevpilt, õhkpuhastus, edastagasi, jne. oma konsonantide kuhjumisega avitavad viia keelt „kaunima kõlavuse poole” selles mõt­tes, nagu A. seda näib mujal püüdvat. Samuti sõnad nagu trahter pro lehter, stukatuur pro sikatuur jne. Tõsi küll, nii vahest ehk lõpuks saame järelegi soome, eriti aga läti keelele, millel polevat meie keelele omast vesisust ja kahvatust, mis on tingitud lahtistest silpidest. Kuid me ei tahaks siiski oma sõnade ideaalina näha mingisugust ütleme saksa „jetztzeit’i”, mida sakslased isegi kauniks ei pea. Sama oleksime peaaegu valmis ütlema kõigi nominatiivliitumiste kohta, kui neil ei oleks tähenduslikku funktsiooni. Ja ei saa pooldada ka näit. adverbiaalimuljelt rikutud sõna paremin pro -mini, pitk’a pro pikk. Elegants – see on tihti vaid moeillusioon.

Kõlalistel kaalutlustel soovitab A. tarvitada pai, hää, saal, paal. Ent mitmel puhul (kombinatsioonimeetodi abil sõnu luues ja näit. „rääkima”-sõna puhul) tahab need ää-d „puht eufoonilisil põhjusil” välja jätta ja välja heita.

A. on võidelnud s-hääliku rohke esinemise vastu selle susisevuse pärast. Siin võib põhjust olla. Aga kui meil tegu oleks eksimatu ning vääratusi vältiva, objektiivsusele pretendeerimist vääriva esteetilise maitsega, kuidas siis seletada ettepanekuid, mis toovad palju enam susi­sevaid mooduseid? A. soovitab: iseärasusisse, kiiresti, sarnasusi, mitme­kesisus, salapärasus, tundelisus, räbalasis (riideis), einestama jne. 34) vormide asemel: iseäraldustesse, kiirelt, sarnadusi, mitmekesidus, sala­pära, tundelikkus, räbalais (riideis), einetama jne. 35). Ja vormid nagu tuhandendik, maailmasõda, enesetapmine, laiaulatuseline, heledajuukse­line jne. pro tuhandik, ilmasõda, enesetapp, laiaulatuslik, helejuukseline – ei ole kooskõlas A. eufoonilise lühemuse taotlemisega.

Teisiti pole ettepanekuga: komp. inetumamaks pro inetumaks (pos. inetumaks pro inetuks), mis toob enesega asjatu lühikese silbi kordamise. Teisal, näit. tundub imelikuna (või: imelik?) puhul, on ainus kahtlust toov asi kõlaline külg: ,,oma pikkusega ta toob tõesti kaasa teat. lohise­vuse ja venivuse lauses”. Ka pole hea pooleni ööni, kongruents ter­minatiivis, kui järgemööda ühesuguste lõppude esitaja. Ent sealsamas soovitab A. kongruentsi essiivis: noorena mehena, sest niimoodi ,,oleks esteetilisem”.

Esteetilistel kaalutlustel soovitab A. tugevaastmelist essiivi: uudena, jäigana jne. Nõustuksime sellega, sest tugev aste annab sõnadele enam pinget ja erksust. Ent siis tahaksime näha selles põhimõttes järje­kindlust. Miks olulisima keeleuuenduse, lühikese ehk i-mitmuse näol, töötatakse sellele vastu, asendades tugevaastmelisi sõnavorme ilmetu­matega – nõrgaastmelistega? Võrreldagu näit. sõnu korril ja kordadel. Teise kasuks kõneleb peale tugeva astme veel sonoorsete vokaalide roh­kus, missugune asjaolu on igatahes hüveks juhul, kui siia liitub veel ots­tarbekus. Samuti jalgadesse ja jalusse, kui tuua üksnes näiteid.   Ent siin mitteselgel kombel A. ei luba vormi „jalusse”, olles seda teravamini enesega vastuolus. Heameelega nõüstume vormidega nagu: n. pale – gen. palge, kupja-amet (pro kubja-amet), gen. (selle) käände, pöörde, veende jne.

Arusaamatu vastuoksus, ka esteetilise printsiibi seisukohast, peitub nõudes: kumardama, ümar (pro kummardama, ümmar), aga samas: sammet, timmukas, komma, senni, künni. Nõustuda võib emma-kummaga neist, kuid mitte ebajärjekindlusega väite suhtes: „lühikeste kakofooniliste silpide asemele võtta pikad: ümmargune, jne.”. Ons siin tegu maitse juhusliku võnkumisega?

A. ei poolda (muide, Ridala poolt esitatud) vorme kirjutud pro -tatud kirjutakse pro -tatakse. Kas see on vähem kõlav kui -ret-lõpp oma „kareda” r-häälikuga? Ja A. leiab, et apostel, kalender on ilu­samad kui aapostel, kaalender, ja pahandab vormide pärast, mis on tek­kinud rahvakeeles moonutistena: häävitama pro hävitama jne. Teiselt poolt ta seab sõnu kombineerides ometi üles nõude, et esimene silp olgu pikk, esteetilistel põhjustel: kaavitama, päälima jne. Ja tingimata olgu Veenus pro Venus.

Ä. omistab maailma vallutavat tähtsust kunstlikult loodud sõnadele. Niiviisi häälikuid kombineerides tuleks luua vähemalt tuhat uut tüvi­sõna. Eeskujuna esitab A. ise peale saja sellise sõna, mis peavad asen­dama kahest koosnevaid või muidu esteetiliselt ebasoovitavaid (või mõis­teid, mil seni vaste puudub). Ent eufoonilisest seisukohast pole kuigi hästi vastuvõetavad ka need „ei millestki” loodud sõnad. Näiteks sõnadel nagu meebe, müübe, tõõbe, ybe, tebe, meevis, äive ja paljudel teistel puudub sonoorsus. Nad tunduvad umbsed, nagu oleksid nad hääldatavad kinnihuuli. Ja ää-d, mis enne hüljati, ilutsevad sõnus nagu naivama, päälima, jäälimä. Sõnades teikäma, minkima, kõupama, põrpima, neenima, penama jne. (neile lisaks ülaltooduis) valitseb ühetoonilisus ja teatud kuivus.

Ülaltoodud näiteist peaks piisama. Muidugi, ja seda tahak­sin rõhutada, on paljugi, mis tundub A. ettepanekuis esteetilise eduna: -lle-allatiivid, -vad-lõpu väljaheitmine prees, ja imperf. 3. is., võib-olla i-mitmus omaette võetuna jne. Aga meile on praegu siiski otsustava tähtsusega vastuolude laad ja rohkus A. ettepanekuis. Ja need vastuolud tõestavad seda, et ei ole või­malik mingi ühtlane joon, mingi pidev esteetiliste otsustuste ja kriteeriumide aluš, mis esiteks oleks maksev A-le enesele ja, tei­seks, mis võiks pretendeerida üldkehtivusele. Viimast ammugi mitte, sest eriarvamisi on avaldatud nii paljude poolt.

Kas ei ole neil vastuoludel mingisuguseid teisi, enam „maisi” põhjusi, mis paratamatult sündisid otsustama nii, et tekkisid vastuolud eufoonilistes otsustustes-ettepanekuis?

  

6.

Tegelikult on küll nii, et A. esteetilise printsiibi rakenda­mine, uuenduste põhjendamine ja elluviimine ei ole sündinud päris sirgjooneliselt. Seal on tulnud arvestada kõrvalmõjusid, peamiselt teisi õigekeelsusprintsiipe.

A. 1924 leiab A. tarvilikuks keelt reformida kolme põhi­mõtte järgi (nagu ülal nägime): „ … esimesele kohale säeksin otstarbekohasuse põhimõtte”. Teisele kohale seab A. rahva­pärasuse, kolmandale ilu: nende kolme põhimõtte ühine otsus määrab keelendi. Ta soovitab vormi õnnetumama pro õnne­tuma just otstarbekuse pärast, kuigi „see on ilu seisukohalt vähem soovitav”, -e-lisi vorme kirjutetud (pro -tatud) jne. ei julge soovitada, sest et need meie kirjakeele traditsioonile hoo­pis võõrad on. Ka keeleajaloolist algupära on mõnel juhul arvesse võetud, näit. -susse pro -susesse; i-mitmuse puhul jm. arvestatakse rahvapärasust ja õigust toeks esteetilisele printsii­bile; -ism’i (pro -ismus) puhul tuuakse eeskujuks teisi euroopa keeli, lauseehituslikes reformides põhjendatakse germanismidega, jne.

Ent A-le on „keele ilu üle kõige!”. Ja selle nimel ena­mail juhtudel jäetakse (alati rohkem tahtlikult kui teadmatu­sest) otstarbekuse ja häälikuseaduslikkuse printsiibid kahe silma vahele. Näiteid sellest võiks tuua lõpmatuseni. Ilu nimel luba­takse olla kunstlik sel määral, et soovitatakse astme märkimiseks vormidele meele, keele, juure jne. märgikest et neid genetiivist eristada. Ainult kõlaline paremus on põhjendusena esitatud ettepanekuis nagu: kevadisse; 3- ja enamsilbiliste -ma- ja -va-lõpuliste mitm. gen. vormide puhul -mi, -vi: paremi, tugevi; järgsilpide o puhul jne.

Igatahes võime öelda, et see kõik on veenmiseks ja põhjen­duseks, sest A. on teadlik ilu argumendi nigelusest: „Tunnen liiga hästi selle argumendi nõrkust meie inimeste enamiku, eriti aga keeleuuenduse vastaste silmis …” Nii ütleb A. brošüüris „Kas ü või y?”. Oluline on meil, tahtes siin kindlaks teha vastuolude põhjuste kõrval ka A. iluprintsiibi ulatust ja osa­tähtsust ta keeleuuenduse suhtes üldse, et A. on esitanud oma ettepanekuid „keele kaunima kõlavuse poole” sildi all esiti avalikult, hiljem aga on ta selle varjanud teiste printsiipide taha ja hoidnud ilu põhimõtte nagu salajas.

A. väidab, et i-mitmus on „tähtsaim ja tagajärjekaim keele­uuendus üldse; kõlalise külje parandamiseks on sel suurim mõju, suurem kui ühelgi muul uuendusel. Sel on seepärast otse esindav ja mingi sümboolne tähendus kogu keeleuuenduse kohta: läheb i-mitmus läbi, siis võib ütelda, et keeleuuendus on läbi läi­nud”.   Ja teisal: i-mitmuse „ … pääpõhjus on kõlaline”.

Ja nii meiegi võime selle võrdkujulise uuendusega sümboli­seerida iluprintsiibi nimel ülevaatamist teistest printsiipidest kogu keeleuuenduse vältel: lühikese partitiivi või instruktiivi järjekindlam kujundamine on „keeruline nagu algebra reeg­lid”. Siin tuleb teatavasti arvestada esimese silbi vokaali ja selle pikkust, tüvevokaali jne.; sealjuures on rida erandeid. See kõik tingib praktilisel keeletarvitamisel hulga vigu (nagu koge­mused mitmelt poolt alati näitavad). Siin on hoolimatult mööda mindud otstarbekuse printsiibist. Nii võime iseloomustada ka kõige muu, „ülejäänu” suhet: esteetilise printsiibi ainumaksvusega.

Niisiis: A. keeleuuendus väärib üldjoontes nimetust – keeleuuendus esteetilise printsiibi järgi. Ent me saame selgi­tada ainult põhjenduste vastuolusid, kuid mitte esteetiliste otsustuste vastuolude põhjusi. Ainult mõnel juhul (inetumama pro inetuma) on otstarbekuse- ja häälikuseaduslikkuse printsiip otsustamist mõjustanud esteetilise kahjuks. Üldiselt aga on esteetiline printsiip mõjustanud teisi printsiipe, pannud need täiesti enese teenistusse, tekitades neis hulga vasturääkivusi. Esteetiline printsiip on nagu teljeks, mille ümber pöörleb kogu reformide põhjenduslik rattavärk.

  

7.

Paratamatult jõuame otsusele, et eufoonilistes otsustustes peituvad vastuolud võivad tekkinud olla ainult subjektiivse maitse inimlikult arusaadavaist võnkumistest: esteetiline print­siip ei ole lasknud end mõjustada. Ja üheskoos sellega kasvab kaalukamaks põhjus, mis ei luba A. esteetilisi otsustusi preten­deerida objektiivsele ega kõigile ühteviisi vastuvõetavale kehti­vusele.

Meid huvitaks siin veel küsimus:  kas üldse on võimalik leida mingit kindlamat alust, mingit mõõdupuud, mille järgi saaksime otsustada maitse subjektiivsuse-objektiivsuse üle? Arvamisi selle kohta avaldatakse ju mitmesuguseid (Kettunen, Jõgever jt.). Kust leiaksime lähtepunkti?

Otsida selleks abi üldkeeleteadusest ei saa mitmel põhjusel. Esi­teks sellepärast, et seal esteetilist printsiipi sellisel kujul ei ole kulti­veeritud; teiseks sellepärast, et see, mis sobib ühele keelele, ei kõlba tei­sele hoopiski ega ütle seal palju midagi.

Küll võib meid avitada esteetikateadus, kuigi seal otseselt kõlade ja nende kombinatsioonidega vähe on tegeldud. Ka ei peaks meid eriti häirima esteetika erinevad seisukohad subjektiivsuse-objektiivsuse suhtes.

Silmas pidades keelelise väljenduse esteetilist laadi, ei ole meil raske, kasutades esteetikute seisukohti näpunäiteina, jõuda subjektiivse-objektiivse kehtivuse suhtes mingile otsusele. Kui näit. väidetakse, et absoluutsusest lähtumine oleks võimalik üksnes siis, kui mingisugused kunstiteosed võimalikult paljudes sama esteetilist muljet tekitaksid, siis võime siin ilmse kindlusega paralleele tõmmata keeleliste väljenduste tekitatud muljetega. Ja ajaloos pole olnud kunagi täpselt ühesugust suh­tumist mingisse kunstiteosesse. Kunagi ei ole peetud senist kunstistiili normatiivseks: ikka on loodud ja otsitud uusi stiile; sajandite vältel muutub esteetiline looming koos otsustuste-hindamistega alatasa rahvaste, kunstivoolude ja üksikisikute juures. „Millise õigusega”, küsib esteetik Müller-Freienfels, „tahab klassiline esteetik tõendada mehele, kes Strassburgi münsteri „Sünagoogi” ilusamaks peab Milose „Veenusest”, et ta valesti hindab?” Valjult võttes ei ole see enam sama teos ega sama väärtus, mis mitmesuguste inimeste poolt läbi elatakse, vaid alati mingi teine.

Öeldu on täiel määral maksev ka esteetika kui üldliigi väikese killu­kese kohta: helide ja nende kombinatsioonide esteetilise hindamise puhul. Me muutume siin koguni kategooriliseks, kui väidame, et näit. a- või o-häälikute meeldivus – otsustus, esteetiline impressioon, mida need tekitavad näit. Aaviku juures – ei ole enam sama kellegi teise juures. Ei saagi olla: igaüks elab sama asja puhul läbi teiste omadest erineva impressiooni ja väärtustamise – eri külje suhtes!

Neil kaalutlustel langeb ära ka ainuke näilikult paljutõotav võimalus objektiivsele kriteeriumile jõudmiseks – eksperiment. Kogu ülevaatliku katset võiks kujutella ju võrdlusena: ühelt poolt A. esteetilised otsustused ja teiselt poolt – mingi eksperimendi tulemused. Missuguse hääliku, silbi, sõna jne. kui kõige meeldivama poolt hääletab enamus, eks ole selle poolt siis nii öelda absoluutsusele pretendeeriv kaal? Tõeliselt aga ei ütle see midagi.

Esiteks ei ole enamuse põhimõte tihti muud kui sugestioon ja illu­sioon. Väärtuse ja massi otsustuste vahel on vähe adekvaatseid proport­sioone”. Teiseks – kõige olulisem raskus: on tarvis vaime, kes oleksid ühtlaselt ja kestvalt ette valmistatud. A-l on täielikult õigus: puudub ideaalne tasapind. Praegused tulemused võrreldes tolle ideaalse olukorra omadega saaksid hoopis erinevad. Ja mis jääb siis objektiiv­seks kriteeriumiks? Et aga ometi ka ühtlase ettevalmistusega vaimud võivad sama asja ilusaks pidades seda siiski eri seisukohtadest teha, seda nägime ülal, ja see on kõige olulisem. Ja lõpuks: kes teeb kindlaks, et teise juures on mingisugused erilised puudused, mis teda ei lase nii otsustada nagu mina; või kas siis, kui need on kõrvaldatud, ta kindlasti samuti otsustab kui mina?   Normatiivsuse fanatismi põhjuseks on teiste alahindamine. „Me kindlasti ei leia, kunagi üldmaksvat esteetika seadusraamatut”. Pole mingit mõtet öelda: „…esteetilisest seisukohast ei lase ma yleyldse mitte o-le vastu vaielda, vaid ytlen otsekohe, et igayks, kes o esteetilist paremust ei tunnista, on pääliskaudne, on are­nematu maitsega, on naiivne.” Mis tähendab siin see, et o on sonoorsem u-st? Teame isikuid, kes kuidagiviisi ei leia, et näit. l-häälik on ilusam kui t või s.

Häälikute ja nende kombinatsioonide esteetilisel hindamisel tuleb meil siis tahestahtmata arvestada kõike ülalöeldut:. mis neis kellelegi meeldib, miks üks eelistab üht teisele, see on kindlaks määramatu, kui individuaalne ja subjektiivne, otsustavale subjektile eneselegi analüüsimatu. Ainult juhuslikult võivad maitsed ühtida teatud asjas ja selles ühtimises veel enam juhuslikult ühte langeda tolle külje väärtustamises, mis neile selle eseme või hääliku meeldivaks ja eelistatavaks tegi. Ja ka uuenduste lähiminek keeles ilu kriteeriumi tõttu langeb ära: vastu või­dakse neid võtta otstarbekuse kaalutlustel.

Mis puutub A. proportsiooninõudesse, mida märkisime ühe ta esteetiliste otsustuste põhialusena, siis sellegi „üldkehtivus” ja objektiivsus ei ütle palju. Kes tagab, et ainuõige proportsioon on: kõike ühepalju?! Mispärast peab just see esteetilisest seisu­kohast kõigile kõige vastuvõetavam olema? Siin oleme välja jõudnud kõige vastakamale lahkarvamisele esteetilise printsiibi suhtes: me ei saa kuidagi leppida, et kõike kaalutakse ja mõõde­takse, eesmärgiga kärpida või lisada, kui kõike pole ühepalju. Meile on see kunstlikkus vastuvõtmatu.

Aaviku esteetilisele printsiibile ja sellest välja kasvanud uuendustele-ettepanekuile tuleb ikkagi vaadata kui subjektiivseile. Subjektiivsusest on – ühelt poolt – tingitud vastuolud ja võnkumised ta esteetilistes otsustustes, ja – teiselt poolt – need vastuolud saavad tõestada ainult subjektiivsust.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1937

  

8.

Niisiis ilu ilu pärast kaotab oma baasi ja jääb õhku rippuma, võnkudes subjektiivseis puhanguis: esteetiline printsiip sellisel kujul pole mõeldav, niivõrd üldtarvitatava nähtuse puhul, kui seda on keel.

Aga meile jääb mingi teine võimalus, mis näib pakkuvat väljavaateid esteetilise probleemi lahendamiseks: ilu millegi sei­sukohast. Siin püüame läheneda probleemile teisest küljest: see püüe on välja kasvanud tarvidusest-soovist näha keelt esteetili­sena ta koguulatuses, tervikus. Keeles ei peaks ju olema esma­järgulise tähtsusega mingi hääliku või häälikühendi „ilu” oma­ette, vaid – nende sobivus keele üldstiili ja -struktuuriga. See külg annab meile igatahes midagi konkreetsemat. Piirdugem siin üksikute, kõige jämedamate joonte märkimisega.

Järgsilpide o u asemel teeks meie keele ilme liiga o-liseks, nivelleerides teda soome foneetilise üldtooniga, rikkudes omapära, milleni meie keel on arenenud. – Samuti y ü asemel on mittesobiv kui võõras grafeem teiste meie keele „peatatud” vokaalide grafeemide hulgas.

Meie keelele on salgamatult omane teatud lühenemis- ja euroopastumistendents. Sellest seisukohast vahest on õigustatud i-mitmus kui enam kooskõlaline. Kuid võib-olla ka mitte, teiselt poolt. Sest esiteks toob de-mitmus tihtigi veetlevaid silbiassonantse, mis kordudes loovad kaunis pika stiiliühtluse joone. Teiseks ei ole see mitte ainult mulje, et i-mitmuse puhul kvantiteedi vähenemine lõppsilbes ei ole alati tasutud sõna esimeses silbis. Näit. sõnus silbel, korril jne. (pro silpidel, korda­del) nagu polekski väldet. Häälikuseaduslik areng näib olevat teisiti toiminud.

Küllaltki häirivaks muutub olukord siis, kui üks sõna lubab i-mitmust, teine temaga ühildatud sõna aga mitte. Näit. isiklikele seisukohta­dele jne.   Tähtsaim keeleuuendus saab kahe teraga mõõgaks.

Oleks raske tõestada, nagu A. seda teha püüab, et tegevuse väljen­damine kahe sõna abil on germanism. Veel raskem aga – et see oleks ebaesteetiline. Et see aga eesti keele üldstiilile on väga omane ja sobiv, see on kaunis hõlpus tunda. Kahe lahus sõnaga väljendatud tegevus (ära, ette, maha jne. + verb või teonimi) tundub omane eesti keelele ja ta rütmile. Uusi, nende asemele loodud sõnu ei saa tihti tarvitada just sellepärast, et neid meie lause arendamises ja tempos ei saa igakord kül­laldaselt rõhutada. Näit. selmet, meenutama jne. A. isegi oma piiblitõlke arvustuses on pidanud kahe sõnaga väljendatud tegevust kaunimaks ja sugestiivsemaks. – Võrreldagu mooduseid: andestama ja anna andeks. Viimasel on eriline nõtkus ja voorus: anna valmistab nagu ette mõttele, nii et andeks, milles mõte täiesti väljendatakse, mõjub kui rõhutus, kui koht, kuhu nagu läätse tulipunkti on juhitud kõik kiired.

A. peab senist sõnajärjekorda germanistlikuks. Selleks pole mingit alust. Ja selle muutmine A. poolt ei ole palju kaasa aidanud stiili libisevusele. Sõnade järjekorra, mis muidugi on tingitud keele struktuurist, on rahvas aegade vältel niigi siledaks lihvinud, vähemalt ta lihtsamas ja ürgsemas osas.

Eriti teravalt lõikab eesti keele üldstiili luusse-lihasse no-genitiiv. (Kunstlikult kombineeritud no-sõnakest koos nominatiiviga soovitab A. kasutada genitiivi funktsioonina). See on raskemaid uuendusettepane­kuid, ja meie keele struktuuri rikkumises see kujuneks olulisemaks sam­muks. Samuti pole keele üldstiili seisukohast kuidagi hinnatav A. soov, säilitada võõrsõnade rõhk: senaat, kanaal, barbaar jne. Siin ei maksa midagi mõisted „ilus” ja „ilusam” – omaette. Miks A. ei ole lähtunud keele üldstiilist?

Tuleb nõustuda A-ga, kui ta nimetab ebasobivaiks sõnu nagu konstateerima jne. Tõepoolest, igasugused kon-, in- jne. -algulised ja -ment-, -tuur-lõpulised sõnad on võõrkehadeks meie keeles, stiiliüht­luse seisukohast. A. näeb abinõu selle vastu uute vastete kunstlikus loo­mises. Meil poleks midagi selle vastu, kui A. viljeldud kombinatsiooni meetod oleks võimeline sihile viima. Sõnu kombineerides peab A. tarvili­kuks silmas pidada keele üldist ilmet. Puuduvad eriti abstraktsõnad, neid on tarvis luua; ja seda tuleb teha keeles „olevate eeskujude” järgi! Aluseks seega ei saa ju olla muud kui „konkreet”-sõnad. Missuguse tulemuse saavutaksime, vähemalt teoreetiliselt, ei oleks raske öelda. A. ütleb ise: „Sõna tundub seda kindlamalt, differentseeritumalt, individu­aalsemalt, mida enam ta oma tüve ja üleüldise kõla poolest oma kaas­kodanikkudest erineb…” (siiski hääleliselt võimalikult keele üldise foneetika raamides püsides). Nii võib sõnu abstraktmõistete jaoks saada. Et need aga ka diferentseeritud ja individuaalsed oleksid, mis aga eriti tähtis: abstraktsõnadele omase laadiga kokku käiksid, seda oleks raskem väita.

On tuntud tõsiasi, et sõna häälikuline kõla väga paljudel juhtudel kujutab endast midagi muud kui ainult juhuslikku märki mingi mõiste tähistamiseks: häälikuil on teatud sümboliseerimisvõime. E. Cernaj tar­vitab selle kohta sõna „Verschmelzung” ja defineerib seda nähtust kui „mõiste intuitiivset järeleelamist vastavas sõnas”. Kui uus, loodud sõna tahab läbi lüüa, siis ta peab suutma tekitada vastavaid impressi­oone – oma kõlalise külje kaudu.

Sellest seisukohast on head mitmed tarvitusele võetud sõnad, näit. roim, relv, laup, laip, veenduma jne. Kuid need sõnad on õnneliku ins­piratsiooni tulemus: seda kinnitab A. ise. Siin on tegu rohkem kunsti­lise loominguga kui kunstliku kombineerimisega. Et kombineerimine sihile ei vii, seda näib kinnitavat terve rida A. poolt loodud sõnu. Mis kõige pahem, niiviisi kombineerides ei tabata õiget stiili.

A. arvates on sõnad, mida ta tahab asendada uutega, „kas valesti loodud, või ebatäpsed, või inetumad, naeruväärsed kõla ja kokkusääde poolest”. Säärastena esitagem: tuleriit, surnukeha, puusärk (sark), südametunnistus (süüme), sunnitöö, silmatera, muinasjutt, unenägu (ulm), kirjatäht (aabe), puuvili (naum), otsekohene (siiras), armu­kade (jallis), vanaisa (taav) lapselaps (neep); hukka mõistma (tau­nima), kaasa avitama (kaavitama), meelde tuletama (meenutama), ära andma (reetma), tagasi tulema (naasma) jne.

Meie ei tunne hästi, mida võiksime rahvaloomingus valeks nime­tada. Ka sõnade ilu objektiivne eelistamine jäägu siiapaika. Tahaksime aga öelda, et enamus neist sõnust on ülisisukad. Loeteldud sõnad seda peaaegu erandita, neile lisaks veel näiteina sõnad nagu ajalugu, jalgrada, ämblikuvõrk, andeks andma jne. Uued vasted, nii palju kui neid on, ei tekita oma kõlalise küljega mingit impressiooni. Ometi saaksime seda eriti siinkohal nõuda, sest tegu on enam-vähem   „konkreet”-mõistetega.

Esteetilises mõttes ainuke usaldatav looja on siin – rahvas. Ainult rahvaloomingus luuakse stiil, mille ühtlust garanteerib rahva vaimu ühtlus. Igaüks, kes on süvenenud häälikulugudesse, peab tunnustama seal viimseid finesse.   Kombineeritud sõnu me hästi   ei   julge   kõigile vastuvõetavaks pidada: neil puudub osakenegi „tuleproovist”, tollest vormide ja sõnakujude vastastikusest võitlusest, mis alles annab lõpliku ja ühtlasi ka esteetilise kuju ja häälikulise sümboliseerimisvõime.

Olgu liitsõnade eufooniaga kuidas tahes, nimetatagu neid keelelis­teks „rumalusteks ja koletisteks”, kuid oma kaheldava esteetilise paari­tuse” kõrval neil on kahtlematu hüve: stiilsus. Igatahes enam kui aja­loota ja „dokumentideta” sõnad nad vastavad nõudele: „koguterviku üksikosad teatud kindla tendentsi mõttes kõlavad igal pool kokku”. Seda tahaksime siin eriti alla kriipsutada, eriti ka järeldust: „… ja sel­lisena igal loomal on oma ilu: pole mingit mõtet vaielda, kumb on ilu­sam: kass või koer” .

  

9.

A. lahutab iluprintsiibi kõigist teistest printsiipidest. Tema järgi keel on masin, mida laboratooriumis valmistatakse ja „tarvitajaskonnale” üle antakse. Niisugust seisukohta on aga raske kaitsta. Uuemad voolud üldkeeleteaduses vaatavad keele aja­loole kui vaimsete väljendusvormide ajaloole. Idealism eesotsas K. Vossleriga leiab, et keel ja kõne pole midagi antut ja valmisolevat, tükeldatud lauseisse, sõnusse, silpidesse ja häälikuisse, vaid keel on tegevus (Tätigkeit, Energeia), pidev vaimne tegevus. Keel saadakse kollektiivsest tegevusest, koos­tööst, kus igaüks on looja. Ja mis eriti tähtis: iga keeleline tõde on ühtlasi ka kunstiline tõde, täis tähendust ja ilu. Igaüks meist on kunstnik ja looja. Ilma vähemalt esteetilise sümpatiseerimiseta ei sünni keeles ka kõige pisemat häälikumuutust. Valmis mehhanism, mida A. pakub, on idealistlikust seisukohast – surm. On raske aktsepteerida kitsalt haaravat esteetilist printsiipi, mis eraldatuna kõigist tavalises mõttes õigekeelsust juhtivatest printsiipidest nendega võitleb, polemiseerib, neid salgab ja nen­dega vastuolus olles üksikasjadesse takerdub. Idealistlik kõike­haarav printsiip pakub meile lähtekoha esteetilisele kriteeriu­mile jõudmiseks: ta näitab ilu ja otstarbekuse paratamatule seoses olekule.

Meile jääb üle käsitella keele ilu ainult stiili ja ornamentlikkuse seisukohast, tõmmates võrdjooni arhitektuuriga. Estee­tika asub seisukohal, et tõeliselt ilus ornament on lahutamatult läbi kasvanud mingi praktilise ideega, on seotud kasulikuga. Rääkides ornamentlikkusest keeles mõtleme siin ornamenti, mil pole muud otstarvet; ja lihtsalt kui lisandit, „kaunistist”, mis aga iseeneses võib olla niihästi „kaunis” kui „mitte-kaunis”.

Nagu ehituskunstis, nii on ka keeles ornamendi olemasolu otstarve täiesti relatiivne. See on stiilide, arengu ja oskuse küsimus. „Mida enam mingi keelevorm oma aktuaalsest arusaa­davuse otstarbest võõrutatakse, seda enam satub ta ornamentaalsusse,” väidab Vossler. Ja puhtakujulist ornamenti ei sallita.

Siit saame mingi otsustuse: ilusaks tuleb pidada keeles seda, mida just parajasti tarvis läheb. Kõik ülearune on eba­esteetiline: ta muutub korduva tarvitamise puhul otse vasti­kuks kui liigne ballast. Ja seda isegi siis, kui ta iseeneses ka kui-tahes „esteetiline” oleks! Keel on kogu aja ja pidevalt välja heitnud ornamente, kui neid pole enam peetud kandvateks sammasteks.

Siit saame ka kriteeriumi keele ilu jaoks: esteetilise sidu­mine otstarbekusega. Ainult sellest küljest saame läheneda keele ilu probleemile tagajärjekamalt.

Ei peaks tulema kellelegi mõttessegi hakata pidama mingisu­guseid proportsioonilisi „eksimusi” ja häälikute kordumisi ine­tuks, kui nad on paratamatud oma asendamatuses; kui lühemalt lihtsalt ei osata, ilma tähenduslikku funktsiooni kahjustamata. Alles siitkaudu jõuame illusioonivabale esteetilise kriteeriumile. Iluprintsiip sellisel kujul, nagu A. teda esitab ja põhjendab, jääb oma isoleeritusega ja kõikvõimsusega õhku rippuma. Ta kehastab eneses ainult subjektiivse maitse pingutusi, võitlusi, võnkumisi ja vastuolusid. Oma olulisemas osas baseerub niisugune esteetiline printsiip samal emotsionaalsel illusioonil, mille järgi me hukka mõistame lauseid murdeliste vormide pärast, kuid sealsamas täpselt samakujulisi vorme teises lausestamis-mooduses ise tarvitades „peeneks” peame.

  

10.

Nii jõuame ühtlasi välja sellele, et otsustajaks keele ilu üle jääb rahvas, keeleloomingu ja -arengu aeglases protsessis. Revo­lutsiooniline ning hüppeline keele arendamine vaevalt viib sihile. Mis puutub aga keele peenimate varjundite loomisse, ühis- ja kirjakeele kindlaks kujundamisse jne., siis võime selle usaldada sõnataidurite hooleks. See on ka idealistliku keeletea­duse seisukoht, millele palju vastu väita ei ole: keelt ta ideaalses täiuses loob suur kirjanik, kui oma ajajärgu keelelise maitse kehastus. Just keele niisugune rakendamine näitab keele ulatust, võimalusi ja ta „peidetud ilu, mis ootab vaid geniaalset taidurit”. Ja tõepoolest, kui vaatleme keeleuuenduse tulemuste praktilist rakendamist näit. meie uuemas luules, siis me ei leia seal palju, mis A. iluprintsiibi tõelikku ning objektiivse­mat kehtivust laseks kinnitada või tõestada. Küll aga peame tunnustama, et vanemad meistrid on „…vanade, olevate vär­vide segamise, lahutamise ja liitmise abil saavutanud senitund­matuid värvitoone ja -varjundeid”.

Ja lõpuks ollakse välja jõudnud sinna, et „…keeleteadus ise oma autoriteetsete edustajate kaudu [idealism eesotsas K. Vossleriga] eitab oma õigust määravalt osa võtta õigekeelsuse saatusest… Kirjanikul olgu kirjakeele suhtes öelda viimane sõna”. Keeleteadlane saab talle ainult abiks olla – ideaalses koostöös: „Olgu vastutada keeleteadlasel… keele tõe eest, kirjanikul-sõnataiduril – keele ilu eest!”.

Ainult see saab olla ja tegelikult ongi ainuke vastuvõetav lahendus. Sest me märkame otsekohe, et kunstilise loomingu mitmepalgsus ei ammuta midagi esteetilisest printsiibist. Aavik isegi satub varsti teooria ja praktika vastuoludesse, kui süveneb sõnakunsti võimalustesse. Nii piiblitõlget arvustades (a. 1912) A. oleks tahtnud näha, et mõned sõnad ja ütlused oleksid ka uues tõlkes vanal kujul alles jäetud … Näit.: … aga aganad võtab ta …  ära põletada    pro   … põletab ta …   jne.

Niisugused lepitavad kohad näitavad veel kord, kui ebamää­raselt on rajatud ja suunatud A. esteetiline printsiip. Ühtlasi selgub niihästi sellise esteetilise printsiibi võimatus kui ka üldse keeleteadlase võimetus ette dikteerida keele ilu. Keele ilu seisu­kohast jääb keeleteadlasele ainult olevat keelt arvustada.

  

11.

Lõpuks tahaksime lühidalt kokku võtta seisukohti, millele jõudsime. Kõigepealt, mis puutub esteetilisse printsiipi iseene­ses, siis jõuame selle vastuvõetavuse suurema õigustuse eitami­sele. A. enese esteetilised otsustused ei ole kooskõlas omavahel, juba sellepärast ei saa juttu olla objektiivselt maksvaist ning seda maksvust taotlevaist esteetilisist otsustusist: see peaks antud juhul baseeruma ühtlasel ning vasturääkimatul esteetiliste kaalutluste ja otsustuste pideval joonel. Puudub sügavamalt läbi tuntud kreedo. Edasi – objektiivne ja subjektiivne hääli­kute suurem või vähem ilu on enamasti ainult   kujutelu,  moeillusioon ja uudusest tingitud veetlus. Ei saa leppida esteetilise printsiibiga, mis ei lähtu mingist seisukohast, muust kui ainult ei mingit pidepunkti pakkuvast väga ebamäärasest ilumõistest. Lisaks kõigele arvestame mitmelt poolt tehtud häälikute eufoonilisi hinnanguid, mis hoopiski ühte ei lange A. omadega, ja esteetika seisukohti, mille järgi esteetilised hindamised parata­matult jäävad subjektiivseks. Kui üldkeeleteaduses (näit. idea­lism) lähtutakse millestki kindlast, keelest kui stiililisest loo­mingust, ja nii välja jõutakse keele kõik-esteetilisusele, siis A. esteetiline printsiip isoleerib end isegi teistest keelelistest printsiipidest; sellisena on meil teda raske aktsepteerida. Ja A. printsiibi aluslauseid, proportsiooninõue, laseb enesele vaadata kui subjektiivsele maitseotsustusele.

Meie seame lähtekohtadena üles stiiliühtluse ja otstarbekuse. Need mõlemad nõuded sulavad ülihästi teineteise: mõlemate algpõhjuseks ja eeltingimuseks on rahva keeleline looming ja arenemine. Loodud vormide omavaheline võitlus ja keele praktiline ja elav kasutamine lihvib mõlemad küljed niivõrd välja, et me kõige enam just rahva kui ühtlase vaimsuse loomingut kummaski suhtes võime usaldada. Ja mis on olulisim: esteetilist keeles ei saagi olla ilma otstarbekuse ja stiiliühtluseta: ornament peab õigustama oma olemasolu ühelt poolt otstarbekusega, teiselt poolt aga sobivusega üldstiili. Kui vaatleme A. keeleuuendust keele üldstiili seisukohast, siis me ei julge väita, et seal sellest seisukohast palju sobivat oleks: võib olla vaid juhuslikke kokkusattumusi.

Ja lõpuks, keel ei ole ju mitte ainult kunstiloomingu vahendiks, instrumendiks, nagu A. väidab; esijoones ta on ikkagi igapäevane vahend mõtete väljendamiseks. Sellena ta peab tee­nima eeskätt otstarbekust: lühidust, selgust, eristamisvõimalusi jne. Mis puutub aga rahva poolt loodud keele viimistlemisse, ta „ideaalsesse täiuslikkusesse”, siis see jäägu sõnataiduri hooleks.

Niisiis: esteetilisele keeles jõuame otstarbekuse ja üld­stiili kaudu. Muu ilu jaoks meil puudub enamalt jaolt kritee­rium ja tugipunkt.

Ja ometi! Kuigi ei saa nõustuda A. esteetilise printsiibi lähtekohaga ega rakendamisega ega leppida keelte teadliku nivelleerimisega mõõdetud ja kaalutud proportsioones, kuigi meie kogu olemus tõrgub sellise iluprintsiibi ja ta rakendamise puhul – siiski peame siinkohal tunnustama esteetilise printsiibi suurt viljakust.

Veerandsaja aasta vältel on tehtud palju tööd: on tehtud palju ettepanekuid, millest suur hulk on tarvitusele võetud, on revideeritud lauseehitust jne.

Tähtis aga on kogu loos, seda tahaksime küll alla kriipsu­tada, et praktiliselt on keele uuendamises võimalik olnud nihku­mine ühelt printsiibilt teisele: seda, mida Aavik on esitanud ilu kaalutlustel, on rahvas vastu võtnud praktilisuse, lühemuse ja otstarbekuse kaalutlustel. Niisiis võlgneb eesti ühis- ja kirja­keele uuendamisloo mitmeti tähelepandav võit tänu põhjusele, mis algul oli triumfeeriv ja avalik, hiljem aga ikka enam ja enam varjatud ja salajane – esteetilisele printsiibile.

                                                                                                   R. Alekõrs.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 12/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share