Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

         

Kõne, peetud Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul 29. IV ja Tallinna Töölisteatris 4. V 1934.

     

1.

Me tarvitame igapäev sõnu, mille tähenduses nagu umbkaudu kokku lepitud ja mille abil ka umbkaudu üksteist mõistame. Tõeliselt, nagu ütles juba vana sõnakeerutaja Rabelais, ei tähenda sõnad iseenesest midagi, vaid saavad oma tähenduse seda mööda, kuidas meile meeldib.   Sõnade sisu muutub ajastuid, sot­siaalseid olustikke, haridusastmeid mööda.   Ja tihti jõuame pii­rini, kus üht ja sama sõna hoopis vastaka rõhu ning tendentsiga tarvitatakse.   Eriti siis, kui see oleneb meie „meeldimusest” – tahtest nii või teisiti mõista.

Rahvas ja rahvuslik, edu ja haridus, seadus ja õiglus – küllap peaksid need mõisted olema kõigile ühised. Kuid vaa­dake, millise sisu nad saavad poliitilises võitluses: iga erakond peab ainult ennast nende õilsate väärtuste kaitsjaks, kõik teised on rahvavaenulised, tagurlikud, ebaõiglased. Ja seda ei raiuta kaugeltki ainult demagoogilises ässitushoos, vaid niisama tihti ka sisima veendumuse kohaselt. Tähendab, ainult sõnad on ühi­sed, aga mõisted igaühel omad. Sõna tähendus kujuneb meeldimust mööda.

Seda sõnade relatiivsust tuleb kõigepealt rõhutada, kui ta­hame kõnelda rahvusest ja kirjandusest ning rahvuslikust kir­jandusest.

Need mõisted ei kerki esimest korda meiegi lühiveerulises kirjandusloos. Sel või teisel kujul, ses või teises ühenduses esi­nevad nad seal vähemalt ärkamisajast peale. Ühe ajastu kirjandust on kiidetud ta rahvusliku sisu pärast, teist laidetud selle voo­ruse puudumise pärast. Kuid ometi pole selle juurres kordki sele­tatud ega kokku lepitud, mida mõelda rahvusliku all kirjanduses. Ja küsimus polegi nii lihtis, kui näib ainult pealiskaudsel pilgul vaadates.

Mina omalt poolt ei usalda arvata, et suudaksin järgnevas ettekandes küsimusele igakülgselt rahuldava vastuse anda. Kuid ma tahaksin rahvusliku kirjanduse mõistet ometi lähemale tuua, ta erikülgi valgustada ja tema üle sügavamale järelemõtlemisele avatella. Olen oma seisukohad väljendanud järsult, eeldades selle juures ometi kõigi väärtuste relatiivsust ja ühes sellega ka kõrvalepõikeid üldisist reegleist.

    

2.

Rahva mõistet meie igapäevases keeletarvitamises võiksime võnelda horisontaalse joonega. See määrab ikka enam-vähem ühtlase sotsiaalse ja kultuurilise tasemega massi. Seisuslikul ajastul näis olevat iseenesest mõistetav, et ülemad seisused rah­vasse ei kuulu. Ja kuigi rahva mõiste nüüd selle halvendava kõr­valmaitse on kaotanud, siis tähendab ta meile ikkagi ühtlast, eristumatut, homogeenset hulka.

Sellevastu võiks rahvuse mõistet võrrelda rahva mõistet lä­biva vertikaalse joonega. Rahvus, natsioon sisaldab endas kõik teatud rahva sotsiaalsed ja intellektuaalsed kihistumised, seotud ühise tunde ja mõttega oma terviklusest. Teiste sõnadega, rah­vus on õieti rahva teadvuseni arendatud, ühise poliitilise ja kul­tuurilise eluga seotud kompleks.

Rahvas on olemuselt staatiline, liikumatu. Rahvuse mõiste sisaldab dünaamikat, sündi, kujunemist, nagu osutab ka natsioon-sõna algupära – ladina nascere.

Võib olla rahvas – ilma et oleks veel rahvus. Sellised rah­vad on lugematud etnograafilised erirühmad Aasias, Aafrikas, Okeaanias. Alles sedamööda, kuidas nad jõuavad ühtekuuluvus­tundeni, hakkavad mõtestama oma ajalugu ja looma kultuuri, mis on rahva massikultuurist teadlikum ning mitmetahulisem, saa­vad nad rahvusteks, natsioonideks.

Seda teed on käinud kõik praegused kultuurrahvad. Suu­red ja poliitiliselt vabad rahvad on jõudnud sellele enesetundmisele orgaanilise arenemise teel, ilma suuremate hüpeteta, sajandite jooksul. Kuid nendegi juures on olnud välissündmusi, mis seda protsessi on kiirendanud ja rahvast aeg-ajalt tarretusest raputa­nud. Nõnda Prantsusmaal sõda Inglismaaga Jeanne d’Are’i ajal või Napoleoni võimu vääramine Saksamaal. Ning midagi selle­taolist on praegu sündimas ka Hiinas.

Hoopis vaevalisem on aga olnud nende rahvaste seisukord, kes olid võõraste võimu all või äratavast kultuurmaailmast eemal või oma väiksuses lihtsalt arenemisnõrgad. Nende ärkamine on tulnud enamasti alles möödunud sajandil, mil rahvusküsimus üldse esmakordselt astus täies ulatuses rahvaste ette, tõrjudes teisele plaanile senise maailma juhtinud üldidee – usu.

Nii hakkas, nagu teame, ka maarahvas eesti rahvuseks ku­junema alles (60-ndail aastail. Ja alles pärast seda tekkis meil sõna rahvuski – esialgu küll rahvaus -, mis osutab omalt poolt rahva mõiste edasiarendamist, õilistamist ning abstraheerimist.

Nagu teistel väikerahvastel, nii oli see meilgi tõeline ärka­mine, uue tundeväärtuse tajumine, enese ja maailma uute silma­dega nägemine. Esialgu puudusid sel ärkaval rahval aga kõik ühiskondlikud või poliitilised eneseväljenduse ja eneseteostuse vahendid. Jäi üle vaid kirjandus, milles avalduski ajastu paatos. See kirjandus oli romantiline, ärkamisrõõmust joobunud ja joo­vastav, kuid ühtlasi ka teadlik hetke tähtsusest ning tuleviku perspektiividest. Ja viimase asjaolu tõttu võimegi nimetada seda programmiliseks rahvuskirjanduseks.

,,Eesti laul, et kõla sa üle metsa, üle maa!” hõiskas Koidula. „Ülesse unest, mu Eesti rand!” Ja jälle: „Kuulen ühte nime kõlavat, taevavõlvilt vastu hõiskavat. Kuu ja tähed temast kee­ravad, temast lilleõilmed õhkavad.” See oli Eesti nimi, mis sai kogu elu ja olemasolu väärtuse mõõdupuuks. Paljas tõsiasi, et kuulutakse selle rahva hulka, oli võrratu õnne allikas. Või nagu ütleb jällegi Koidula jumalaist: „Kallimat neil kinki polnudki, kui et sugust sünd’sin eestlane!” See oli äärmiselt optimistlik ja positiivne mõttekäik. See eeldas oma maa ja rahva armastamist igal juhul.

Et põhjendada rahva tulevikulootusi, seks pöörduti ta mi­neviku poole. See ei pidanud olema õieti rahvuse sünd, vaid uuestisünd, renessanss, taasärkamine pärast pikka uinakut. Nagu olid kord paremad päevad minevikus, nii pidi tulevik olema veel mitu korda parem. Sellest siis messianismi toonid ses ärkamislüürikas: „Eestimaa, su mehemeel pole mitte surnud veel.” „Sest Taara tammikutes ma kuulen kanget healt; kõik ennemuistsed tuuled ei ole kadund sealt.”

Ometi ei tarvitse rahvuslik ärkamine tähendada veel mingit kindlustust rahvuse tuleviku kohta. Seda võivad uuesti halvata välised ohud ja oma sisemine jõuetus. Ning lõpuks võib natsioon muutuda jälle ilmetuks rahvamassiks, nagu näemegi mõnest Ida­maa rahvast. Ja eriti sääraseil kriisiajul saab ulatust ning täht­sust rahvusliku programmkirjanduse messianistlik haru.

Kui võimsana esineb see juba muistsel ajal ühe eriti sü­vendatud rahvustundega rahva kirjanduses – nimelt juutide pü­hades kirjades. Siin on usuline tunne ja rahvusprogramm nii lähedases seoses, et tihti ei tea, kus üks lõpeb ja teine algab. Prohveteist rahvalaulikud ahastavad oma rahva õnnetuse üle, manitsevad meeleparandusele ja ennustavad paremaid aegu. Nii moondub meeleheide lõpuks võidulauluks.

Sääraseid kriise ja nende kajastusi kirjanduses näeme kül­lalt. Tüüpiline näitle: Poola messianistlik kirjandus ta suuresindajate Mickiewicz’i, Slovvacki ja Krasinski’ga. Või meil sajan­dite vahetusel Juhan Liiv ning K. E. Sööt. Nagu teame, paisus Liivi rahva õnnetu saatuse leinamine Eesti riikliku iseseisvuse en­nustamiseni ja lõppes koguni meie päevile kohase hoiatusega: „Vast kergem rahvast vabastada, kui teda hoida vabana.”

Rahvuslik programmkirjandus selle oodilise ja eleegilise, vai­mustava ja hoiatava sisuga on aga iseloomulik ikka kõigepealt väikerahvastele, kelle rahvuskultuuriline iseseisvus on võinud teos­tuda juhuslikult ning on alalises hädaohus. Sõna innustab neid tõusuhetkil ja lohutab suiveaegadel.

Sellevastu pole suurrahvail rahvuslikku kirjandust ses mõt­tes olemaski või moodustab see hoopis tähtsusetu alaliigi. Are­nedes orgaaniliselt ei tunne nad selliseid üllatavaid ärkamisi. Toe­tudes oma enese jõule ei vaja nad jätkuvat julgustamist. Selle­pärast pole ajalooliste suurrahvaste – prantslaste, hispaanlaste või inglaste – kirjanduses programmilisel rahvuskirjandusel ni­metamisväärt osa. Suurem on see aga juba itaallastel või saks­lastel, kelle rahvuslik ühinemine on sündinud palju hiljemini ja nõudnud palju suuremaid pingutusi.

Rahvuslikud noodid löövad suurrahvaste juures läbi peami­selt väliste hädaohtude võitmisel või poliitilise eneselaiutamise hoos.   Kuid siis on enamasti tegemist juba rahvusliku tunde hü­pertroofia, haiglase liialdusega, mis on hädaohtlik teistele, esma­joones just väikerahvastele.

Siis kostab hooplemine: Saksamaa käib üle kõige! või äh­vardus: Jumal, nuhtle Inglismaad! Siis tehakse slaavlaste vabas­tamise katte all šovinistlikku propagandat või idealiseeritakse im­perialistlikku haaramispoliitikat. Siis kohtame lõpuks hingelist seisundit, nagu praegusel Saksamaal, kus laulik võib juudi verest nõretavat nuga pidada oma kauneimaks rahvuslikuks nägemuseks.

Kuid säärane „patriootiline luule” peaks huvitama juba roh­kem psühhiaatreid kui rahvusliku kirjanduse harrastajaid.

        

3.

Eeskavalisel rahvuskirjandusel on rahva teatud arenemisast­mel täita suur äratav, ergutav ja ühendav ülesanne. Kuid rahvus­lik ärkamisprotsess on rahvuse nooruse nähtus ega või igavesti kesta. Samuti on rahvuse olemasolu ähvardavad ohud ikkagi erandlikud kriisid ja ühes sellega mööduvad. Ning sedamööda ei või me ka rahvusliku kirjanduse mõistet siduda ainult nende erandseisunditega. Peame seda kujutlema olulisemas, sügava­mas, püsivamas tähenduses – mitte rahvuse nooruse ega haig­luse avaldusena, vaid täisealise ning terve eneseväljendusena.

Milline on siis rahvuslik kirjandus ses sügavamas ja püsi­vamas mõttes?

Kui ligineme kirjanduse algallikale – rahvaluulele, siis näeme, et see pole kunagi rahvuslik meie praeguses eeskavalises mõttes. Ta ei käsitle teadlikult kogu rahvusorganismi, ei anna ülevaadet rahva maa-alast ega ajaloost ja veel vähem avab ta rahvusideoloogilisi väljavaateid või tõlgendab tundmusi ning mõt­teid, mida võiks üldse nimetada rahvuslikeks. „Kalevalas” ei esine Soome nime nüüdses poliitilis-geograafilises tähenduses. Niisama ei esine meie ehtsas rahvaluules eesti või maarahva nimi. „Kalevipoja” ebarahvapärasuse lihtsaimaks tõendiseks on ta nii kaugele tähistav lõpp sangarist, kes kord saabub oma rahvale õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma.

Säärased rahvuslikku ühtlust osutavad nimed ja ideoloogi­lised perspektiivid on rahvaluulele võõrad. Nad ei ulatu lihtsalt tema käsitlusväljani, sest et nad ei võinud ulatuda selle luule looja – alles rahvuslikult ebateadliku massi teadvuseni.

Ja ometi ei kahtle keegi, et rahvaluule on kõige rahvuslikum kirjandus kõige otsemas mõttes. Ta moodustab ehtsa, homo­geense terviku, milles peegeldub teatud sotsiaalsel ja hariduslikul tasemel seisva rahva olemus. Siin väljendub tema tunde- ja mõttemaailma, ilumõiste ning keelerikkuse täius, kogu algeline rahvuskollektiiv, kes pole vaid jõudnud teoreetilise enesetund­miseni.

Kõige selle pärast on ka arusaadav, miks rahvad ärkamishetkil kõigepealt oma rahvaluule kui juba olemasoleva traditsi­ooni järele haaravad. See osutub ainsaks varanduseks, mis alles vaimselt vaesel rahval on, see muutub ta uhkusesemeks teiste ees ja talle endale toeks ning kannustajaks. Siit saab inspiratsiooni ja ainestikku nii programmiline rahvusluule kui ka hiljem rahvus­lik kirjandus sügavamas mõttes. Alles sellele võib järgneda üles­kutse: andkem rahvale eepos ja ajalugu! S. o. mõtestagem rahva minevik, olevik ja tulevik luule ning teaduse abil.

Rahvaluule rahvuslik olemus, hoolimata sellest, et ta pole eeskavaliselt rahvuslik, aitab meile selgitada üldse rahvusliku kir­janduse olemust sügavamas mõttes.

Nagu rahvaluule, nii on ka kultuurrahvaste klassika rahvuse enesepeegeldus ja rahvuslik varandus. Nagu nende rahvusilme on kujunenud orgaaniliselt, nii on ka nende rahvuslik kirjandus kujundanud oma traditsioonid sajandite jooksul. Neil pole tar­vis olnud enestele ja teistele teoreetiliselt tõendada oma rahvust kui üllatavat uudist, vaid nad on praktiliselt süvenenud oma rahvusomaduste uurimisse ning kunstilisse peegeldamisse. Nad on selgitanud oma tõulist ilmet, teistest erinevat rahvusmentaliteeti ja karakterit, ajalugu, kombeid, mõtlemis- ning ütlemislaadi. Nii on nende klassika rahvuslik objektiivselt, ilma nähtava eeska­vata, ilma rahvustunde rõhutamiseta, just nagu rahvaluulegi. Ta ei tarvitse kellelegi teoreetiliselt jõudu sugereerida, sest ta on ise rahvuslik jõud. Ta ei tarvitse oma rahvust ülistada, sest tema enda olemasolu on juba rahvuse au.

Oleks üleliigne näiteid tuua sest täisealiste, oma rahvuslikku elu vabalt ja tervelt elavate rahvaste rahvuslikust kirjandusest. Sellesse kuulub iga väärtteos, milles tema looja kaudu peegeldub ka kogu tema rahvas ja selle mõtlemisviis.

Ja selle juures pole isegi see tähtis, kas kirjandusliku teose aine on võetud iga kord just oma rahva elust või mitte. Ei või Shakespeare’ilt riisuda inglise rahvuskirjaniku nime asjaolu, et pool tema näidendeist teotseb võõrail mail; ei vähenda Flauberfi rahvuslikku väärtust see, et ta on kirjutanud „Salambo”, või Ib­seni oma tema „Keiser ja Kalilealane”. Sest need võõrad kujud on valgustatud ikkagi inglase, prantslase või norralase rahvusliku mentaliteedi läbi. Nii võisid näha ikkagi ainult neisse rahvustesse kuuluvad kirjanikud, aga mitte teised. Ja harides nende võõrsilt laenatud ainete kaudu oma rahva mõtet, tundmust ning kunstimeelt on nad ühtlasi kasvatanud rahvuslikkude väärtuste hulka.

Niinimetatud maailmakirjandus pole ju muud kui kõigi rah­vaste rahvuskirjanduse kogusumma. Mida võimsam on kellegi rahvuskirjandus, seda rohkem paneb ta ennast maksma rahvus­vahelises maailmakirjanduses.   Näeme, et mõne rahva mõju seal aeg-ajalt pole mingis tasakaalus rahva enese arvulise suurusega. Seda tuleb eriti rõhutada näiteks Vana Kreeka või Skandinaavia rahvaste kirjanduse puhul. Ja säärastel kordadel osutub just kir­jandus rahvuse kõige suuremaks jõuavalduseks.

Kuid väikerahvad on mõjustanud rahvusvahelist mõtet ka ikka ainult oma objektiivsema, sügavama loominguga, aga mitte tendentsilise isamaaluulega. Viimane on võinud huvitada ajuti ainult samasugusel arenemisastmel olevaid väikerahvaid. Maa­ilmakirjanduse vaatekohast on siin tegemist alles rahvuskirjan­duse algnähtuste ja ettevalmistustöödega tõelise rahvuskirjanduse sünni võimaldamiseks.

  

4.

Nagu näeme, sisaldab rahvusliku kirjanduse mõiste õieti nagu kahte kihti, kahte erivoolu: üks liigub pinnal, teine – süga­vamal. Ühe liigi tunnuseks on ilmne rahvuslik teooria, teise omaks praktika.

Oleks loomulik kujutella nende voolude arenemist samas suunas ja nende tegelikku ühtelangemist. Tõeliselt näeme seda harva, seda sagedamini aga voolude kokkupõrkeid. Näib, et neid ei või arvustada sama mõõdupuuga ega neid üksteisele ees­kujuks seada.

Ühtlasi on aga loomulik, et praktikat just teooria vinklist püütakse hinnata. Teiste sõnadega, olemuselt ehtrahvuslikku kirjandust arvustatakse teoreetilise isamaalsuse seisukohalt. Ja avastatud vastuolu on ikka seda suurem, mida lähem on kõnesolev rahvas alles ärkamisaja rahvuslikule teooriale. Siis võidakse vä­liseid tunnuseid pidada sisemisest olemusest tähtsamaks ja teo­reetilise isamaalsusega rabada tegelikku rahvuslikkust.

Tooksin siin asja selgituseks näite, mis meile mitmeti lähe­dane ja arusaadav.

„Kalevala”, soome rahvusliku kirjanduse kandvamaid tugi­sambaid, oli küll ammu olemas, kuid muidu oli soome kirjandus kuni möödunud sajandi viimse veerandini veel küllaltki teoreetilis-isamaaline. Siis ilmus Aleksis Kivi „Seitse venda” – ja ees-kavalise rahvuslikkuse apostlitd ei tajunud selle teose sügavamas mõttes rahvuslikku tuuma ning vormi. Professor ning luuletaja Ahlqvist-Oksanen, hea rahvuslane ja tark mees, ei leidnud sealt muud kui „igavat toorust”. „Teos on naeruväärne ja on häbi­plekiks soome kirjandusele,” kirjutas ta. „See häbistab soome rahvast, kes pole iial olnud säärane kui selle raamatu kangela­sed.” Tagajärjeks oli romaani aresti alla jäämine kuni Kivi sur­mani. Ja Kivi võis ainult kurta puupeade üle, kes pandud hoo­litsema soome kirjanduse edenemise eest.

Kuid milline on järelmaailma otsus Kivi kohta?

„Kogu meie kodumaa pilt, selle sõbralik emapale oli igave­seks surutud sügavale tema südamesse,” – nii loeme nüüd Alek­sis Kivi hauasambalt. Ja Eino Leino seletab Kivi traagikat järg­miselt: „aeg oli programmilis-soomemeelne. . . . Kuid Aleksis Kivi luules polnud mingit programmi, isegi mingit abstraktset soomemeelsust. Ta oli selleks liiga kirjanik ja liiga – soom­lane. Soomlus oli temal lihas ja veres, nagu see oli olnud varem ainult Lönnrotil.”

Meil hakkas rahvuslik kirjandus sügavamas mõttes võrsuma veelgi hiljemini kui Soomes. Ja siin oldi „lihas ja veres” peituva eestluse suhtes veelgi vähem erksatundelised kui seal.

Isa Jannsen, kes saksavaimulisi isamaalaule massiliselt eesti kuube kohendas, pidas eesti vana rahvalaulu aiduraidutamiseks, mis panevat kõrvad huugama ja pea valutama, nagu suitsuving. Kui rahvaluule hiljemini vähemalt teoreetiliselt troonile tõsteti, siis hoidus Jannsen küll säärase halvutamise eest. Kuid ma kardan, et ta oma esialgsest arvamisest kuni eluotsani tasahilju kinni pi­das. Ja samasugune näib olevat tõeline suhtumine rahvaluulesse paljudel teistelgi eeskavalistel rahvuslastel. Rahvaluulet hinnati küll, sest nii oli hea komme; kuid sellest ei otsitud rahvuslust „lihas ja veres”, vaid eestluse eeskavu. Sellest oleneskl alatine rahvaluule „ilustamise” ja rahvusliku mõtestamise püüe. Ning sellest olenes lõpuks ka meie rahvaeepose ebaõnnestumine.

Kaua aega avaldus see vaim ka tärkavas kunstkirjanduses: eestluse tendents oli ikkagi tähtsam kui tõsieestiline looming. Ei seganud kedagi asjaolu, et suurem osa meie isamaaluulest on saanud „eestiliseks” ainult oma keelelise kuju vahetuse kaudu. Hädakorral oleks isamaalisi romaane võinud ühes Eesti nime külgepookimisega laenata kas või indiaanlaste elust. Seda taipaski teha Jakob Kõrv oma „Luigemäe Olli” plagiaadis, ilma et tolle­aegsed kirjanduse hooldajad oleksid midagi loomuvastast märganud. Rahvuslikkuseni sügavamas mõttes poldud veel jõutud.

Teiselt poolt ei märgatud kergesti tõelise rahvuskirjanduse tekkimise märke. Ärkamisaja rahvusliku kirjanduse vaimus kas­vanuile oleks paistnud igatahes pühaduse teotusena, kui kellelegi oleks meelde torganud kõnelda ,,Külmale maale” ja ,,Paisete” autoreist kui rahvuskirjanikest! Ja ometi olid need teosed süga­vamalt olemuselt juba rahvuslikumad kui eelmise ajastu omad. Nad olid küll lagedad seni õigeks peetud rahvuslikust eeskavast, kuid rahva enda olemusele ometi lähemal. Aga ärkamisaja õhk­konnast võrsunu mõistis rahvusliku all ikka kõigepealt midagi romantiliselt õilsat ja ülevat. Selle mõiste raamidesse ei sobinud igatahes mitte karmis realistlikus vormis käsiteldud „neetud küsi­mused” ega neist võrsuvad kibedad emotsioonid.

Ning see käsitus valitseb veel praegugi üldiselt. Juba välisvormiliseltki nagu ei sobiks uuem kirjandus rahvusliku mõõdu­puu alla. Ainult nagu kogemata võib keegi näiteks Tammsaare „Tõde ja õigust” nimetada rahvuslikuks teoseks.   Ja kuidas – öeldakse – olekski see tõsiselt võimalik, sest et ses teoses ju ai­nult veidravõitu rätsep rahvusaineliste targutustega külarahvale pisut nalja teeb?!

Seda vastuolu rahvusliku kirjanduse teooria ja praktika va­hel mõistame ainult siis, kui silmas peame, et teoorial on ikka kivinemiskalduvusi, loominguline intuitsioon aga eluga sammu peab. Rahvuslik teooria ja tõsirahvuslik looming langevad harva ühte. Sest rahvus ise on arenev nähtus ja seda peab siis olema ka rahvuslik kirjandus. Kuid teooria toeb harilikult eelmiste ae­gade kogemusele.

  

5.

Teadlikult ja alateadlikult töötab kirjandus rahva mentali­teedi uute arenemisastmete selgitamise ning sõnastamise kallal. Ta jälgib selle kujunemist muutuvais sotsiaalseis ja hariduslikes oludes, vaatleb uute väärtuste murdumist läbi rahvuspsüühika, mille juures muutuvad nii need väärtused kui ka psüühika ise, ning jätab vastavate järelduste tegemise teooria hooleks.

Need uute arenemisastmete avastamised ei sünni alati kau­geltki rahuliku, aste-astmelise protsessi kujul, vaid tihtipeale pa­radoksaalsete hüpetega, uute kontrastsete tõdede selgumise näol.

Nii ei tarvitse aktuaalne rahvuslik kirjandus olla iga kord seniseist rahvusideaalest vaimustatud ega oma rahvast ja selle valitsevat mõtteviisi ülistada. Vastuoksa, ta võib kõige senise rahvuslikult õigeks ja õilsaks peetud vastu sõdida, näiliselt kogu suunda ennast eitada – ning lõpptulemusena rahvuslikule edule siiski võrratu väärtusega olla. Tema positiivse sisu selgumiseks vajatakse vaid aega. Seni aga võidakse teda senise suuna pool­dajate poolt just ebarahvuslikuks pidada.

Säärase näilise vastuolu juhtusid leidub kõigi maade kirjan­dusest. Nende pärast ongi kirjanduslood nii põnevad, täis loo­jate eneste traagikat, kuid nende loomingu lõplikku võitu.

Shakespeare on tunnustatud igiaegadeks anglo-saksi tõu dramaatiliseks geeniuseks, oma rahva sügavaima mõtte ja tundmuse tõlgendajaks. Kuid ei olnud tema mees, kes oleks oma maa ini­mesi ja olusid ülistanud. Tuletagem meelde kas või hauakaevajate stseeni „Hamletis”. Hamlet olla hull ja saadetavat Inglismaale, kus ta vahest oma aru tagasi saab – „ja kui ei saa, pole seal sellest suuremat viga”. – „Kuidas nii?” küsib tundmatuks jäänud Hamlet ise. – „Seda seal tähele ei panda,” vastab hauakaevajast filosoof, „seal on kõik niisama hullud kui tema.” Nende hullude järeletulijad on aga Shakespeare’i tunnistanud oma rahvuslikuks geeniuseks.

Cervantes mõnitas oma kodumaa alles hiljuti üllaks peetud rahvuslikku ideaali. Swift, Voltaire, France, Shaw, Strindberg on narrinud oma kaasaegset ümbrust. Kuid oleks siiski imelik rah­vusliku kodurahu nimel soovida, et neid kirjanikke üldse poleks olnud. Sest nad viisid just oma sarkasmi ja irooniaga lõpptule­museks oma maa vaimuelu edasi ning arendasid oma rahvast kõr­gema rahvusliku kultuuritaseme võimeliseks.

Ibsen, kes tuleb esimesena meelde, kui mõtleme väikeste rah­vaste suurile kirjanikele, nimetas ise Norrat maaks, kus kiskleb ainult kaks miljonit kassi ja koera. Tema „Peer Gynt” pole muud kui norra rahvustüübi karikatuur, mida norralastel veel praegugi on raske seedida. Aga ometi arendas, tõstis, ülendas seesama sapine autor norra rahvust ja rahvuslikku kultuuri. Ta tegi seda vigadele näidates, pahedele osutades, oma loova armastuse ning vihaga.

Et teda selle juures esialgu ainult seniste rahvusväärtuste ei­tajana nähti, on selge. „See pole norra luule!” kargasid talle just „Peer Gynti” puhul näkku senised rahvusspetsid. „Hüva,” vastas Ibsen, „siis peab norra luule tulevikus selliseks saama!” Ja saigi ning vallutas sellisena maailma – Norra rahvuslikuks auks ja uhkuseks.

Või võtkem näide meie kodustest oludest. Kord iseloomustas Ado Grenzstein suurt lõhet meie ühiskonnas: ühel pool on „eest­lased”, teisel pool „sakalased”, s. o. Jakobson oma poolehoidja­tega. Ja pidi selge olema, et ainult esimesed on õiged ning ausad lahvuslased, teised aga rahvuslikult hoopis kahjulik ollus. Kuid kes kahtleks tänapäeval, kumb oli meie ajaloolise arengu seisuko­halt suurem eestlane-rahvuslane: Ado Grenzstein või Jakobson! Jakobson elustas ja võimastas meie rahvuslikku ideoloogiat, muu­tes rahvussõbraliku asjaarmastuse rahvuspoliitiliseks aktsiooniks. Ent ühtlasi oli ta meil ka esimeseks, kes õigustas kokkupõrkeid rahvusliku mõtte enese raamides: armastus on meil ühine, teed mitmesugused.

Aga siin olemegi jõudnud nähtuseni, mis teeb suhtumise rah­vuslusse veelgi keerulisemaks. Sõna rahvuslik tarvitatakse sa­gedasti lihtsalt poliitilise relvana. Anastatakse rahvusliku mõtte monopol ainult endale ja tunnistatakse vastased ebarahvuslikeks. Ning säärane patent käib harilikult ikka juba traditsiooniks saa­nud rahvusluse vormi kohta, kuna selle sisu arenemist eitatakse.

Näeme seda vanades kultuurimaades, näiteks Prantsusmaal, kus kõige tagurlikumad rühmad, kuningriiklased ja muud, end ilmtingimata tõsiprantsuslikku pettemantlisse peidavad. Ja nä­gime seda hiljuti meil, kus ka need ringkonnad, kes seni eesti rah­vusele ainult vaenlikud olnud, just rahvusliku liikumise suitskatte all võimule püüdsid saada.

Kuid rahvuslikku tunnet ei saa omistada ainult üksikutele kihtidele ega erakonnile. Ta on üldine nähtus, erinedes ainult laadi ja väljendusvormiga. Ta võib samal ajal rahva erirühma­del olla eriline, jäädes ometi ühteviisi ehtsaks. Võime näha ühel hoobil kõrvuti tema mitmesuguseid arenemisastmeid, samuti kui tema mitmesuguseid tõlgendusi teadlikuks ideoloogiaks. Ja see mitmekesisus peegeldub ka tema kirjanduslikus väljenduskujus.

Ma lähen veel kaugemale ja väidan, et kirjandus isegi siis võib olla rahvuslik, kui teoorias just rahvuslikkuse vastu võidel­dakse. Me teame ju, et meie idapoolsel suurel naabermaal valit­sevas ühiskonnaõpetuses rahvuslust ainult kodanlikuks eelarva­museks peetakse. Proletaarne kultuur teostub rahvuse raami­des, – ainult niipalju möönab Lenin. Kuid sellestki jätkub esi­algu. Ka kommunistlik ühiskond kannab teatud maa-ala, ajaloolise kogemuse, rahvuspsühholoogia ja keele piirides erilist rahvuslikku ilmet ning see peegeldub loogiliselt ka tema kirjanduses. Aastakümnete ja sajandite pärast moodustavad praegused vene kirjanduse tippsaavutised ometi rahvusliku klassika, milles kajas­tub selle rahva ühe ajajärgu sisim olemus, ta rahvuslik pale.

Rahvuslik tunne ei peatu ühegi ideedekompleksi ees, mida ta enam vastu ei võiks võtta ega enesekohaselt ümber sulatada. Siin peavad leidma produktiivset kasutamist kõik inimkonna filosoofi­lised, teaduslikud, sotsiaalsed mõttesuunad. Isegi internatsiona­lism avaldub iga rahva juures ikkagi rahvusliku ilmega.

    

6.

Kõrvuti kõige eelmisega tuleb puudutada veel välismõjude küsimust kirjanduses.

Tunneme küllalt süüdistusi: uuem kirjandus kannatab võõ­raste mõjude all ega ole rahvuslik’ Sellised süüdistused pole aeg­ajalt käimas ainult meil, vaid niisama mujalgi. Ja pahest pääse­miseks soovitatakse harilikult ikka pöörduda oma seniste rahvus­likkude traditsioonide poole – ilma et nende traditsioonide eneste algupärast enam suuremat probleemi tehtaks.

Aga ometi on see probleem, mis väärib eritlust.

Ükski rahvas pole elanud ega ela täitsa isoleeritult, vaid allub ikka suuremal või vähemal määral naabrite mõjule. Ei või ku­jutella hermeetiliselt eraldatud ja absoluutselt iseseisvat rahvus­kultuuri, isegi mitte ookeani saarel. Näeme ju, kuidas näiteks Islandi „Edda’desse” kristlikud mõjustised juba enne ristiusu pä­ralejõudmist on tunginud. Ja muistsete mehhikolaste kultuuris on leitud üllatavaid ühisjooni Aasia ning isegi Egiptuse kultuuriga.

Just ristiusu võidukäik, mis rahvaste mõttemaailma ja elu­laadi põhjalikult mõjustanud, on tõenduseks, et ei või kõnetki olla mingist puhtrahvuslikust kultuurilaadist. Ja selle kõrvale tulevad kõik teisedki üldideed ja leiutised kultuuri ning tsivilisatsiooni alal, mis nivelleerivad ja sarnastavad. Inimkonda ühendavaid kultuurielemente on palju rohkem kui lahutavaid.

Eriti tuleb seda väita eurooplaste ja ms. ka meie esivanemate puhul, kes elasid iseseisvuse ajal erilises välismõjude tuuletõmbes ning kellele võõrad mõjustajad hiljemini otse koju kippusid.

Uurimus on meid sundinud loobuma rahvaluule täieliku al­gupärasuse usust. Me teame, et eesti rahvajuttude ainestik on valdavas enamikus rahvusvahelist laadi; aga sedasama peab tun­duval määral möönma ka mõistatuste ja vanasõnade ning isegi rah­valaulude puhul. Kuid see rahvusvaheline ainestik on läinud ometi läbi eesti rahvalauliku ja jutumehe mõttekujutuse, lisandunud ko­halikkude detailidega, võtnud meie keele kohase vormi ja saanud sel teel meie rahvusilme peegeldajaks ning rahvuslikuks vaimu­varaks. 

See vaimne vahetuskaup sündis pika aja jooksul ebateadli­kult, naabrilt naabrile andmise näol. Ent vahe muistse väärtuste laenamise ja praeguse vahel ongi õieti ainult tempos. See, mis varemalt sündis sajandite, sünnib nüüd aastate jooksul. Lisaks või­maldavad nüüdsed rahvusvahelised läbikäimisvahendid mõjusid vastu võtta teadlikult, valides, ka kaugelt teisest maailma äärest.

Kogu meie kirjanduslugu algusest kuni tänapäevani kõneleb äratavaist välismõjudest. Meie raamatukirjanduse alged tekkisid usupuhastuse antud tõukel ega olnud muidugi mingis suhtes algu­pärased. Estofiilsus oli prantsuse valgustusaja ja revolutsiooni ideede ning Saksamaa rahvusliku virgumise kajastuseks. Ja meie ärkamisaja kirjanduse ebaalgupärasusele oleme juba eespool tä­hendanud. Kõik need mõjud ja eeskujud olid võõrast mullast võe­tud, kuid meie rahvusliku elu seemendamiseks nois oludes ometi vajalikud. Samuti võlgneb eesti realism välismaistele, peamiselt saksa ja vene mõjudele. Eduard Vilde on ise rõhutanud väljast saadud ideelisi ja kunstilisi eeskujusid. Ning meie peame viima­seid ainult hindama meie rahvusliku kirjanduse elustamise ja ajakohastamise seisukohalt.

Oleks põhjust veel lähemalt peatuda ajastul, mil „euroopla­seks saamine” otse programmina päevakorrale tõsteti. See liiku­mine ei olenenud igatahes mitte algatajate eneste rahvustunde nõrkusest, nagu arvasid senises rahvusmõistes kinni rippuvad arvustajad, vaid just meie tolleaegse rahvusliku elu ilmetuse, jõue­tuse ja iseseisvusetuse äratundmisest. Meie ühiskondlik kultuuri­tase, kunstimaitse, keeleareng oli taha jäänud, meie kirjandus ai­nult kahe naaberrahva – saksa ja vene – mõju all, mida läheduse tõttu enam ei nähtudki. Siin võisid aidata ainult mõjud laiemast maailmast, mis oleksid äratanud võrdluse, võistluse, tead­liku valiku vaimu. Tuli avardada meie rahvusmõistet täisealusele läheneva kultuurrahva nõuete kohaselt. Ja pole kahtlustki, et see liikumine, mis ei piirdunud muidugi ainult kirjandusega, just rah­vuslikust seisukohast oli tarvilik ning tähtis. Ilma selleta oleks raske kujutella meie rahvusriiklust selle praeguses euroopalikus mõttes.

Noor-Eesti on eeskavalise liikumisena ammu vaibunud. Kuid veel nüüdki  arendame ta põhimõtteid muutunud olude kohaselt edasi, kindlustame oma rahvuslik-euroopalikku kultuuri ja täi­dame lünkasid, millest omal ajal jõudude vähesuse ning liikumise tempo tõttu lihtsalt üle hüpati.

Igatahes on selge, et meie nagu ka ükski teine rahvas ei või kujutella täitsa iseseisvat ja teistest erinevat rahvuskultuuri. Me võime ennast võitluses koha pärast päikese all maksma panna ikkagi ainult siis, kui rahvusvahelise üldkultuuri meie sisemise omapära, olude ja võimete kohaselt vastu võtame. Seda näeme Jaapani, Türgi või Egiptuse eeskujust, kellel olid ometi hoopis tu­gevamad omakultuuri traditsioonid kui meil ja kelle rahvuslik uuestisünd sai võimalikuks ikkagi ainult euroopa kultuuri abil.

Tuleb armastada oma rahvust ja töötada tema heaks, unus­tamata siiski tõsiasja, et rahvus ise on muutlik ning arenev. Just rahvuse hüvaolu seisukohalt oleks patt pidada rahvusmõistet kivi­nenud nähtuseks, mille olemus juba igaveseks ajaks kindlaks mää­ratud. Traditsioonid on vajalikud, kuid paljaste traditsioonidega ei suudeta elada elavat elu.

Kui aga rahvusmõiste ise areneb ja ilmet muudab, siis seda­mööda ka rahvuslik kirjandus. Sellegi tulevikku pole võimalik ette määrata ega tema arengut juhtida ainult minevikust päritud juht­nööride abil.

  

7.

Teeksin oma ettekandest mõned kokkuvõtted.

Rahvuslik kirjandus võib olla rahvuslik eeskavalt ja rahvus­lik olemuselt. Need mõisted võivad ühte langeda, kuid ei tarvitse seda iga koni mitte. Nad võivad pealtnäha koguni vastastikku vaenlikud olla.

Eeskavaline rahvuslik kirjandus on omane peamiselt noortele lahvastele. See peegeldab rahvuslikule teadvusele ärkava rahva eneseleidmise ja ühtekuuluvustunde avastamise meeleolu.

Säärased ärkamishetked võivad rahva olemistingimuste muu­tumise kohaselt korduda, rahvuslik ideoloogia uut värskendust ot­sida ja see omakord kirjanduses kajastuda.

Kuid üldiselt on eeskavaline rahvuslik kirjandus ikkagi seotud üksikute ajajärkudega rahva elus. Patriootilisi proklamat­sioone vajatakse ainult ajuti. Kombeks saanud kordumisel muu­tuksid nad epigoonseks. Rahvusliku kirjanduse piiramine ainult selle laadiga tähendaks rahvusliku kirjanduse vaesestamist.

Normaalselt jätkuvais oludes elav rahvas teostab oma rah­vuslikku eeskava tegelikult igapäev, luues oma vaimule vasta­vaid väärtusi.

Need väärtused on iseenesest rahvuslikud ega saa muud olla. Vastasel korral peaksime eeldama massilist simulatsiooni ja imi­tatsiooni. Kuid väärtuse esimeseks tunnuseks on just tema ehtsus.

Rahvuslik kirjandus ses sügavamas mõttes kajastab nii oma rahva tunde- ja mõttemaailma ning väliselu teatud ajajärgul kui ka üldinimlikke aineid, mis nähtud aga just sellesse rahvusse kuu­luva autori isiksuse läbi.

Nagu on kõik väärtuslik kirjandus rahvuslik, nii on ka iga andeline kirjanik sügavamas mõttes rahvuslik. Sest temas aval­dubki rahvusorganismi loov jõud keskendatult.

Nagu on rahvuse, nii on ka rahvusliku kirjanduse mõiste are­nev nähtus. Seda ei saa siduda ühe ajastu või üksiku ühiskond­liku kihiga. Kogu rahvusorganismi kantud rahvuslik kirjandus areneb ühtesoodu, täieneb ja muudab oma ilmet.

Oleks hädaohtlik teda arvustama hakata minevikust põlvneva rahvusliku ideoloogia mõõdupuuga. Sellevastu tuleks just kaas­aja kirjandusest uut rahvuslikku ideoloogiat välja selgitada.

Igatahes ei tee paljas rahvuslik tendents veel kedagi rahvus­likuks kirjanikuks. Nagu ei saa taevariiki veel igaüks, kes õhkab „Issand, Issand”, nii ei saa ka rahvuslikuks kirjanikuks paljalt „,Eesti, Eesti” õhkamisega.

Meie rahvas on astunud riikliku iseseisvuse saavutamisega otsustava sammu. Selleks on teda ta uuema ajaloo jooksul juh­tinud ja kannustanud eeskavaline rahvuslik kirjandus.

Kuid nüüd peab ta ennast ikka rohkem ja rohkem tunnetama täielise kultuurrahvana. Ta ei pea igavesti elama rahvuslikule sihile, vaid rahvuslikule sisule. Mitte ainult püüdma rahvusliku kultuuri poole, vaid looma seda kultuuri.

Ärkamisaja kirjandus oli rahvuslikum eeskavalt ja praegune sisemiselt olemuselt. See on täiesti loomulik areng, mitte aga väärkalduvus, nagu on vahe! väidetud.

Meie rahvuslik tunne on küll veel küllaltki nõrk. Kuid seda ei kindlusta ka paljas teoreetiline isamaalsus. Seda võivad tõsta vaid rahvuslikud väärtused, nende hulgas ka kirjandus.

Kirjanikul on vaja tunda oma kohustusi ja ülesandeid. Need juhivad pinnalt sügavusse. Samuti peab ka rahvas tundma kir­janduse kui oma olemuse peegelduse vajadust. Ning siingi otsus­tama mitte ainult pinna järgi.

Kirjanikkond moodustab ühiskonnas väikese ühiku. Kuid tema ülesanded on üldised. Oma tunde ja mõtte sõnastamise kaudu sõnastab ta üldsust.

Meie rahvuslik programm olgu rahvuslik tegu. Kirjaniku te­gudeks on aga tema sõnad.

Friedebert Tuglas.

Eesti Kirjandusest nr. 5/1934