Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Meie proosakirjanduse, eriti romaanide kõrval on üldsuse silmis ikka enam tagapõhja vajumas luule. Praegu on aeg, mil kogukus, volüüm, on leidmas rohkem hindamist, kui see tõe­liselt väärib. Romaanide paksus ei tähenda veel, et neile oleks kulutatud rohkem vaimset energiat kui mõnele väikesele luule­tuskogule. Kuid tavaline paremgi eesti romaan on kindlasti tavalisele lugejale kergemini taibatav kui parem luule. Keskpäraste võimetega saab päris loetava romaani hõlpsamini val­mis kui talutava luuletuskogu. Vahe hea ja halva vahel on luu­les teravam, sest üldiselt värss nõuab peenemaid vaimseid kva­liteete kui proosa. On muidugi olemas proosateoseid, kus on koos kõik värsside voorused, nagu Turgenevil, Flaubert’il, Ja­mes Joyce’il, Aleksis Kivil, kuid neid leidub vähe. Jutustava proosa ainestik, sündmustik aitab lugejate enamiku kergesti üle mitmestki lamedusest, ebakultuursusest ja pinnapealsusest.

Möödunud aasta ei ole meie värsikirjanduse alal rekord­aastaks, kuid see näitab meie luule vitaalsust. Senitundmatuid nägusid leidub terve rida, vanemad autorid näitavad endid uuesti, kuigi mõned harjunud esinejad vaikivad. On näha mõn­dagi uut ja lootust äratavat. Igatahes ei saa üldiselt kurta pai­galtammumist.

Pärast üsna pikka vaheaega toob oma hääle jälle kuuldavale Anna Haava. „Laulan oma Eesti laulu” on tema uue kogu päevakohaseks pealkirjaks, kuid ei saa öelda, et siin suitsetataks viirukit valitsevale moevoolule, sest pealkiri vas­tab täiesti Haava luule põlisele laadile. Nii vaiksed ja õrnad kui ongi mitmed selle raamatu meeleolud, ei saa öelda, et selles kuulduv „eesti laul” oleks puht passiivne unistamine. Mõnelgi puhul elatanud luuletaja lööb sekka oleviku probleemidesse, suhtudes meelepärase irooniaga mitmesse väärnähtusesse. Haava olemus ega toon pole palju muutunud. Temale meeldivad veel endised värsimõõdud, ning seal, kus ta kirjutab lüürilisemas laadis, tunneme endid ikka veel koos sama autoriga, kes omal ajal laulis järvest mägede põues, „suurest, sügavast, sinisest”. Ainult keeles on mõningaid uuendusi ning vahel ka murdevorme, mida kasustatakse oskusega. Sõnaga, Anna Haava on üldiselt jäänud endaks. Muutunud on ainult aeg, ümbrus ja publik.

Huvidelt ja kalduvustelt mitmeti Haavale lähedane, kuigi ilmsesti rohkem Venest kui Saksast äratust saanud on Nikolai Päts, kelle „V a l g e i l  ö i l” on möödunud aasta mahukamaid värsikogusid. Tõesti kirjanduslikule tasemele ei ulatu see raa­mat kuskil – see on vähenõudlikuma ajastu vili -, kuid see illustreerib õige laiahuvilise isiku harrastusi. Õhkkond on sa­jandi alguse oma. Puškin, Lermontov, isegi Nadsoni humaansuse-evangeelium näivad olnud inspiratsiooni lätteiks, kuid tõl­gete seast leiame ka Shakespeare’i sonette ja Byroni lüürikat. „Kas tunned maad” kõlab endises värsimõõdus, kuigi kriitili­sema sisuga. Puht asjaarmastaja on ka Ferdihand Karls o n, kelle pegasus oma „R ä n n a k u i l” püüab pidada sammu nüüdisajaga, lüües vahel päris üleannetult üle aisa. Küll kõnel­dakse ka siin Eesti tugevusest (ning mõnikord sekka eriti Tartu tublidusest, mis on sümpaatne joon) stiilis, mille pateetika mee­nutab ammu hauda vajunud aegu, kuid rohkem näib autor ole­vat andunud turismi mõnudele, kasutades üsna ohtrasti võima­lusi öelda komplimente õrnemale soole, kui juhtub ette selle nooremaid ja veetlevamaid esindajaid. Sportlast, sekkalööjat on tunda järjest. Kuid sellele füüsilisele ja meeleolulisele vitaalsusele vastab õige vähesel määral väljendusvorm. Värsil, riimidel ei ole nõtkust ega elastsust, keeles ja käsitluses on koltumust. Seegi raamat ei kuulu kirjandusse, vaid on privaatharrastuste tulemus. F. Karlsoni galantsusele ei vasta tema muusa kahjuks küllaldase lahkusega.

Hilisemasse põlve kui eelmised kuulub V i l l em Ri­dala. Olen olnud tema varasemate värsside siiraimaid imet­lejaid, ning praegugi tuletan meelde teatava hardumusega Villem Grüntali „Laulude” ja Ridala „Kaugete randade” muusikat ning ehtsaid, pieteetseid loodusnägemusi. Olen olnud armunud ka mitmesse Ridala pikemasse poeemi. Hoopis vähem kontakti on tekkinud tema vastsemate raamatutega, m. s. ka viimase ko­guga „Meretäht”. Endist diskreetset, peent ilu ja kohatist mo­numentaalsust on neis tunda ikka vähem ja vähem. Kas on kaua­aegne Soomes elamine halvanud Ridala keeletunde? Võib-olla. Igal juhul on see tunne temal eraklik ning minule võõras, ja millegi tõttu näib autoril olevat kaotsi läinud proportsiooni vaist. Luuletused on harilikult kaks kuni kolm korda pikemad, kui nad tohiksid olla. Kirjeldused muutuvad väsitavalt detail­seks, lihtsa tunde väljendus venitatakse poeemipikkuseks. Er­gast, hõrku lüürilist nooti kuuleb harva, üldiselt valitseb kuivus. Kuid mõnikord on siiski kuulda ehtsat lürismi, üsna lahtisulatavat tundekeelt – kui ainult stiililised taktitused ei kipuks lugejat väga häirima. On ju õige, et tavalistel kirjakeele sõna­del murretes sageli on eritähendusi, aga olgu viimased kuigi peened – kui kirjakeelne tähendus on lamedavõitu, siis ta tuleb lugejal kindlasti meelde ning hävitab naudingu sootuks. Muidu päris meeleolukas luuletuses „Udu Helsingi all” rikutakse meil juba alguses lüüriline anduvus teksti sugestioonidele, kui loeme, et „on läinud jää, supp, pangad”. Paratamatult meenu­vad koogilõhnad, ükskõik, mida autor on kujutelnud tegelikult või kuivõrra murded õigustavad viisi, milles ta tarvitab sõna „supp”. Üsna ilus „Lihavõte” sunnib samuti protesteerima Ri­dala keelekäsitluse vastu, kui loeme, et „Meel igatsust hahetab hallikat karva”. Esiteks on see pleonasm, teiseks on prosaism liiga valus. Kuid teatavat – küll pisut kuivusega segunevat – intiimsust sisendavad säärasedki luuletused nagu ülemäära pikk „Mesilane” või „Esimesed sinililled”. Ning „Igatsus” ja „Nukrus” oma aeglaselt veerevate pehmete rütmidega panevad meis tõesti kergelt lainetama midagi sellest meeleolust, mida tund­sime sageli, lugedes Ridala esimesi kogusid.

Pääseme minevikust välja oma luule kõige aktuaalsemasse olevikku, asudes sirvima U n d e r i „K ivi südamelt”. Vähe on meie maal üldse loovaid vaime, kelle arenemisvõime võrduks Underi omaga. Kui Ridala oli juba andnud oma parima, pol­nud üldsus veel teadlik Underi olemasolust. Nüüd, mil nii Under kui Ridala on juba mõne aja eest jõudnud üle oma viie­kümnenda eluaasta läve, peame teatava pingutusega meelde tu­letama Ridala hiilgeaega, kuid Under aina edeneb, tiivustudes üha kõrgemateks lendudeks. Kõige naiselikumast meie luuleta­jate seast ta on arenemas üheks mehelikemaid, kui mõttepinget ja otsingutarvet võib lugeda mehelikeks omadusiks. Väga kaua oli ta pilk suunatud peamiselt väljapoole, ta meel ujus andu­vana muljete värvikas meres. Vahel ta jäi mõlgutlema elu sün­gete reaalsuste üle, kuid enamasti ta raputas endalt kõik eba­meeldiva, jätkates laulvat rännakut uutele elamustele vastu. Siis temas lõi käärima, läbi närvide valusa pinevuse hakkas vil­kuma ebamaisi nägemusi, ning kui ta vaatles tõelisust, siis sageli selle hämaraimaid, masendavaimaid külgi. Tema endise impressionismi virvendavad valgusmängud kordusid ikka harve­mini, kuid seda sagedamaks muutus mõtte piinav ekstaas. Ker­gendust võimaldasid rännakud legendaarsesse minevikku, kuid isegi nendes oli tunda nukrat, mõnikord raskelt traagilist suh­tumist ellu. See traagikani küündiv pinevus ei ole Underi vii­mases kogus „Kivi südamelt” mitte vähenenud, kuid enam ta ei väljendu nii sagedasti karjatustena kui „Hääles varjust”.   Mõte kirgastab tema luulet veelgi enam kui seni. On tunne, kui oleks ta praegu ainult veel väga kergelt maapinnas kinni. Alatasa kisub võitmatu tung teda sealt lahti, ning ta vaatleb kõike kõrgemalt tasemelt, visionäärsena, peagu seletatud pilguga, ilma kurjuseta, ilma isiklikkuseta, kuid sügava kirega. „Teissugu jooke tormerüübanulle” kui sellele, kes elab tuuleta orus. „Tuul puhas alla kohiseb kui ingel” neile, kes tunnevad tema karas­tavat rõõmu. Underi elu võrdpildiks on nüüd „lai avarus, mil pole lõppu”. „Vaim siiras, valla loorit uhkusest ja trotsist, / Nüüd valusalt oma alastuse kirkust tajub.” Luuletaja on nüüd „reisija, kes jäi keset tuult”, ta on leidnud tõdesid, kuid teisiti, kui ta omal ajal aimas – raskemaid, kuid valgustavamaid. Va­hel ta võib lüüa araks, nähes kõige segiminekut („Ma kardan seda ööd / Ja enda kauget kaja”), kuid siis ta jälle tunneb end kannatustest „puhtakspõdenuna nagu laps”. „Silm oskab leida valge laigu, selt / Lai hoovab avarus, mis viib mu välja valust”. Ning kui Under vahel räägib tavalisist ja koduseist asjust, nagu „Vanemate piiblis”, siis üsna erilise soojuse ja siirusega, mille­taolist temagi luulest polnud just alati leida. On võimalik, et ta meile enne vahetevahel on pakkunud reljeefsemaid nägemusi kui selles raamatus, kuid tema hingelised ja vaimsed otsingud pole vist kunagi mõjunud nii heledalt haaravana kui praegu, kõigele oma raskusele ja valususele vaatamata.

Kui jääda ustavaks käesolevas ülevaates seni silmas peetud generatsioonide järgnevuse põhimõttele, siis tuleb pärast Underit otsekohe käsitella Eduard Visnapuu uut teost „Ö ö  ja p ä e v”. Henrik Visnapuu vend on vististi Underist tunduvalt noorem, kuid tema luuletused seda küll ei lase aimata. Õieti on neis nii vähe individuaalset, et nad peamiselt näitavad autori sõnakuulelikkust antud hetkel moodsaile lööksõnule. Ei ole jälgegi pisut sügavamale ulatuvaist otsinguist, või üldse ot­singuist. Leiame pika rea laule ja kantaate rahvuslikele tee­madele, luuletusi, mis arvatavasti tahaksid meeleldi saada rah­vushümnideks, kuid mil täiesti puudub löögijõud. Isegi tunde intiimsust on raske leida. Korralikkust sellevastu leidub selles teoses vähemalt sama palju kui selle eelkäijas. Autor püüab imeväärse hoolsusega luulestada kodumaa puudeliike, alates tammest ning lõpetades männiga, kuid loodustunne on kahjuks leige ja individualiseerimisoskus nõrk. Kus tahetakse sisendada hardust, seal selles kogus küünitakse ainult äratama võrdlusi luuletaja venna hoopis õnnestunumate samalaadsete katsetega. Ainult siin-seal neis värssides vilgatab läbi konventsionaalsuse midagi sooja. Raamat on näide sellest, kuidas äärmiselt korralik tehnika ja suur püüdlikkus võivad viia väga väikeste saavutus­teni, kui puuduvad fantaasia ning väljenduse ilmekus. Teose sõ­nakuulelik programmipärasus jätab väga külmaks.

Hakkan juba jõudma nendeni, kelle puhul omal ajal tekkis sõna „noorur”. Nende hulka kuulub muu seas J. Schütz-S ü t i s t e, aastate eest pateetiline nooruk, praegu juba täie küpsuseni jõudnud, üldtunnustatud poeet, kelle žestid – ka opositsioonilised – pole ammugi enam nii ägedad kui mõni aeg tagasi. Nagu Under vanasti, nii on Sütiste veel tänini üks meie luule täisverelisemaid, elavamaid impressioniste. Tema puhul ei tundu just olulisena programmid, mida ta tunnustab või ei tunnusta, sest oma temperamendi ahvatlusel ta võib hõlpsasti loobuda loogilisest ja võib-olla ka ideoloogilisest järjekindlu­sest mõttekujutusliku elavuse ja aktuaalsuse kasuks. Ta võib kergesti formuleerida programme – osalt oma stiili epigrammaatilise teravuse kannustusel -, kuid neid ei maksa igakord võtta surmtõsiselt. Mis Sütistel tõesti mõjub veenvalt ning haaravalt, on tema rahutu, muljelt muljele, tundelt tundele soos­tuv vitaalsus, mis hõlpsasti nakkab lugejasse, tekitades temas vastavaid tundevibratsioone. Kunsti kunsti pärast tema ei tun­nusta, kuid ta elab nähtavasti kaunis meeleldi hetkele hetke pä­rast, mis on õieti umbes sama. See, mis teda eraldab nn. „esteetidest”, on vist peamiselt tema elutunde lähedus normile. Eraklikkus on temale võõras, „peenutsemist” ta ei salli, kuigi healmeelel ja virtuooslikult mängib vahel luulevormiga. Võõ­rad on temale muide nähtavasti ka haigutavamad sügavikud ja „transtsendentaalsed” kõrgused. Temalt me ei leia midagi, mis meenutaks Underi viirastuslikke videviku- ning öisi kirgastusmeeleolusid. Tema jaoks maa näib olevat maa, mitte mingi hüpplaud ääretuisse kõrgusisse, ja elu elu, mitte lävi millessegi kirjeldamatusse. Küll näeb ta elus ja maailmas mõn­dagi, mis kibedasti vajab parandust, ning ülekohtu – tõelise või arvatava – puhul võib temas vägevasti keema lüüa põlastus. Ka „P ä i k e s e  ootel” sisaldab viimaksmainitud tunnete momente, kuid üldiselt see on rõõmus teos, täis ergast looduselähedust ning sageli otse joobuvat andumust elu suurele õnnele. Toonitagem ka Sütiste sooja, tundlikku humaansust, mis aval­dub eriti sümpaatselt suhtumises loomadesse. Väga värske on ka tema üsna pikk jutustav poeem „N oored partisanid”, milles lugejale õige lähedale tuuakse kahe koolipoisi elamusi Vabadussõja aegu.   Puudub küll keskne kuju, puudub ka mõjuv finaal – lõpp-peatükk tundub veidi konventsionaalsena ja liht­labasena võrreldes muuga -, kuid vahenditut, kihavat elu on ses teoses ohtrasti. Paaris pisut pikemas looduspildis Sütiste an­nab oma parima, ning kogu jutustus on täis aktuaalsust. Mõ­nes kohas kõnekeelsus laskub familjaarsemaks kui just tarvis, üldiselt aga stiili loomulikkus ja sundimatus annavad teosele paraja rahvapärasuse ja elavuse. Seoses dramaatilise sündmus­tikuga on Sütiste impressionism väga efektikas, ja tema lahin­gustseenid on kindlasti ehtsamad Hubeli ja Mälgu veidi vaevalistest ajaloolistest rekonstruktsioonidest. Tugeva hoovõtuna uues suunas on see raamat õige tähelepandav.

Programmilt vähemalt sama „elulähedane” kui Sütiste on temaga umbes ühevanune E r n i  Hiir. Kuid lähenemine tõe­lisusele on Hiirel hoopis teine. Ta nähtavasti püüab pakkuda midagi üleisikulist, püüab suurtele lõuenditele kinnistada mingi liikumuse, mingi töö, mingi inimkihi olemust ja rütmi. Seda ei ole aga kahjuks võimalik teha ilma väga terava nägemisvõi­meta ja tugeva mõttekujutuseta. Need omadused puuduvad Hii­rel. Ta ei suuda asju võtta impressionistliku elavusega ega neid suurejooneliselt stiliseerida. Viimast ta küll püüab teha, ning oma stiliseeringutes ta kaldub alatasa oodi tooni. Ometi ka oodil peab olema löögijõudu, peab olema voolavust ning – eelkõige! – peab olema õilistavat intellektuaalsust. Kuigi Hiire töötamisviis näib olevat väga intellektuaalne, ei ole tema intellekt küllalt terav ega huvitav. See kipub rahulduma peitemängudega, milles autor paneb lugejat otsima hoolsalt var­jatud riime või komplitseeritud ümberütlustesse mähitud mõ­tet. Hoopis vähem juhatab see Hiirele kätte omapäraseid vaate­nurki või laseb tal äkilise julge väljendiga heita valgust pikale mõttekäigule. Sellevastu Hiir otsib meeleldi ülevust neologis­midega, mis sageli ei tundu loomulikena. Täiesti ilmne on tema siiras püüd anda suurt stiili temale ürgsetena või põhilistena tunduvaile elamusile või aineile. Kahtlusi tekib aga tema väljendusvõime stiilsuses ning sugestiivsuses. Et luuletaja on kaasa kistud, seda võib aimata, kuid tema vaim ei ole küllalt intensiivne ega omapärane selleks, et lugejale pakkuda seda elamushoogu, mis teda arvatavasti seni on kannustanud ja vist edaspidigi kannustab laulma kõrges toonis. Siiski leidub tema väliselt otse luksuslikus kogus „Sinimäed” mõningaid üsna rütmikaid ning meeleolukaid loodusluuletusi, näiteks „Heinama-Staadionil”  või „Vaikne õhtu”.   Väga  tõsist  stiilitaotlust leian ka säärases luuletuses nagu „Asundamine”. Ainult kajana hääbub sellevastu Hiire programmluule.

Sisuliselt Hiir on väga ühiskondlik. Usun täiesti tema siirast tahet ülistada kodumaad, kodu ja tööd, jõupingutust, heitlemisjulgust, rõõmu töö viljast, mis toob tasu me võitluste eest (kogemata kujunes minu endagi sõnadest klassiline dis­tihhon Hiire abstraktses stiilis!). Ainult selle tahte teostuse puhul võib asetada küsimärke.

Mart Raua laad tema uues kogus „K a u g e  ring” on sellevastu hoopis individuaalsem, individualistlikuni ning sõnas­tuses leidlikum. Raua fantaasia on elav, tema värss sujub loo­mulikuna, täis musikaalsust ning julgeid, ergutavaid võtteid. Ka sisu on temal küllaldaselt pretsiseeritud. Tema luuletused käsitlevad sageli intiimseid koduseid teemasid – põllutööd, ko­dukolde meeleolusid, kalastusretki, maastikupilte. Kuid neid lihtsaid teemasid ei käsitelda vastavalt lihtsas sõnastuses. Raua värsi musikaalne element kipub sel määral esile, et alliteratsioo­nide, riimide ja rütmide tõttu jääb mõnikord ähmasemaks sisu, mis siiski alati on olemas. Lihtsa ja tabava väljendi asemel valitakse teinekord pisut vähem lihtne – ning mulje, kuigi efektne, ei ole juba enam nii eht. On veel veidi liigliha, mil­lest andekas autor siiski arvatavasti saab lahti. Oma teatav oma­pärane, vahel otse hüpnotiseeriv mõju tema värsside muusikal igatahes ei puudu. Endisega võrreldes Raua luulel on praegu hoopis rohkem liha ja verd. Sellegipärast kipub vormivirtuoos temas veel segama nägijat ning kujutajat.

Juba on meil käes noorim luuletajate põlv. Kõik selle mi-neva-aastased esindajad peale Roopi Hallimäe (Robert Graubergi) on luule alal debütandid. Kuid Hallimäel ei ole põhjust pikemalt peatuda. Tema pehme, unistav, kuid amorfne kogu „P ä i k e s e  maja” sisaldab sooje ning õrnu (mõnikord ka õrnutsevaid) tundeid, kahtlemata siiraid, kuid abitult väl­jendatuid. Puuduvad kahjuks need mõtte ja mõttekujutuse välgatused, mis võivad abituse tasa teha. Tema kui isiku vastu võib olla sümpaatiat, kuid loova jõuna ta vististi ei tule esiotsa arvesse, üsna teine lugu on Paul Viidinguga, Bernard Kangroga ja osalt ka Hugo Masinguga. Esi­mene neist on komplitseeritud, kuid reljeefne tüüp. Tema luu­lel puudub peagu täiesti õnnelik naiivsus. Ta on läbi ja läbi linlane ning skeptiline intelligent, irooniline enese ja teiste suh­tes, mõnikord küüniline peagu nihilismini, kuid siiski alati inimlikku kontakti otsiv ning vahetevahel tõsiselt nn. viimsete küsimustega maadlev. Tema kogust peaks olema raske mööda minna osavõtmatult. Selleks on ses liiga palju elavat, kuigi pisut mürgistatud kaasaega, mida võib-olla küll ei märka naii­vik, kuid mis on sellest hoolimata olemas valusa reaalsusena. Tema „T r a a t a e d” on probleeme kergitavaimaid raamatuid, mis meil viimasel ajal ilmunud. Hulk originaalselt nähtud ja esitatud väljalõikeid olevikust – kord eluvõõra, maailmastpöördunud astronoomi traagikoomiline allavandumine tõelisusele ja oma naisele, kord pühkmekastis soriv laps, kord hajameelselt inspektriissi manitsusi kuulav, tõeliselt aga armastuskirjale mõtlev koolitüdruk – kõlbaksid igaüks novelli aineks, või vä­hemalt novelli – mõnikord traagilise – tuumsituatsiooniks, kuid peagu samavõrra on neis ka sümboolset, „filosoofilist” sisu. Nende konkreetsuste taga on teravat mõtet, samuti nagu neis on subtiilseid inimvahekordi ning psühholoogilisi nüansse nägevat pilku. Kindlasti on siin tegemist realismiks võime­lise, omal viisil väga elulähedase vaimuga. Sõnastus küünib abstraktseimast abstraktsusest teravajoonelise nägelikkuseni, ka dramaatikani. Paradoksis, inetuses ja ilus- toonitan: ka ilus! – näib Viiding olevat täiesti kodus. Tema skepsis võtab mõnikord ilmekalt iroonilise, kuid ühtlasi kirglik-valusa kuju („Jumalata”). Vorm ei ole vaba tarbetuist konarlusist, kuid tal on väljenduslikku jõudu. Tuleb oodata, kas see terav analüü­sija suudab koguda jõudu suuremateks pingutusteks. Oma pi­sivormis ta on juba väga originaalne kuju.

Maailmatult kaugele temast viib meid B e r n a r d  Kangro oma huvitavate „Sonettidega”, milles autor ei pea kinni klassilise soneti vormipuhtusest, kuid teeb oma vormi suhtelise lõtvuse tasa seda suurema vaatluspinevusega. Kahtlen, kas isegi Ridala oma „Kaugetes randades” on nii täpne ning innukas looduse detailide jälgija kui Kangro. Temas pole Vii­dingu kahtlusi. Ta küll ei joobu maailmast nagu Sütiste, vaid süveneb sellesse pideva, intensiivse armastusega, tehes meile tajutavaks selle pisimad pisivarjundid. Teda ei huvita inimene, vaid elutu – ei, pigemini elav, kasvav loodus, taimestik, mida ta enamasti ei kujuta antropomorfiliselt, kuid mille tasase mah­lade mänguga tema veri tuksub rütmiliselt kaasa. Üks tema parimaid või koguni tema parim luuletus kirjeldab järvepõhja lummavat mõju ujujasse, kes peagu tahaks enese uputada vesikasvude vaatlevasse sülelusse. Seda veealust, võõrast, kuid ometi nii reaalset maailma pole meil keegi kujutanud ligikau­dugi nii omapärase sugestiivsusega. Kangro on endale luule­tajana leidnud väikese eririigi. See võiks temale siiski pika­peale kitsaks muutuda. Ootame temalt kõigepealt paiguti veel lõdva vormi tihenemist ning reljeefsemaks saamist ja mõnede üldise intiimsusega võrreldes liiga oodiliste žestide sekkakippumise vältimist.

Kuna Kangrole otsatut võlu peitub pisiasjade maailmas, ei või sellevastu üldse olla midagi laiemat kui see maailm, milles piiritult lendleb Hugo Masingu fantaasia esikkogus „Neemed vihmade lahte”. Raske on jälgida Masingu ekstaatilisi, hardunud mõttestikke ja pildistikke, milles ajuti tõesti tundub olevat müstika sügavust ja hõõgust, kuigi veelgi sagedamini neis kaldud nägema eeskätt mõttekujutuse ohjendumatust. Siin on idamaist piltide kuhjamist, palavikulist dünaa­mikat, järelejätmatut heitlust mingi seletamatu jumalusega, kes vahel ilmutub tormis ja vahel hardas vaikuses. Masingu luule­tuskogu – või poeem? – liigub sümfoonilises rütmis, laiavõtteliselt, vahelduvais meetrumeis, mille vahele ühtepuhku tuleb julgelt ja värvikalt, kuigi ähmaselt sõnastatud sonette. Pean siin loobuma katsest seda teost analüüsida, kuid pean sedas­tama, et selles olen tundnud loomispinget, kuigi paratamatult tu­leb nõuda autori nägemuste hoopis suuremat kristalliseerumist, enne kui teda puhta südamega saad tervitada. Ta võib kergesti areneda lihtsalt ekstsentrikuks.   Siiski ta näib toovat uusi tuuli.

Lõpetan oma ülevaate. Kas saab möödunud aasta luule kohta öelda midagi kokkuvõtlikku? Ei ole kellegi ime, et isa­maalisi teemasid käsitellakse tavalisest hoopis rohkem, et „kodunurk” pääseb paljude autorite juures maksvusele, et ärkamisaja vaimule osalt makstakse jälle lõivu – kuid mitte selles ei peitu väärtuslik lisa meie luulele! Andekamad luuletajad on leidnud endile igaüks eri nurga fantaasia-, tunde- ja mõttemaailmas, mida igaüks viljeleb omal viisil. Et neid individuaalseid isiksusi on suhteliselt nii rohkesti ja et neid on tulnud mitugi juurde, on seik, mis moodustab meie luule tulevase arengu parima tagatise, ükskõik kui vastandlikud ei olekski need isiksused ja kui erinevad nende vaatekohad ja meetodid. Mida enam elulisi eri­nevusi, seda rohkem perspektiivi, seda rohkem ka vastastikust ergutust!

Ants Oras.

Eesti Kirjandusest nr. 4/1935