Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Sep

Gustav Suitsu teekond läbi värsside.

 

  

gustav-suits.JPG          

 

Käesoleva aasta kolmas silmapaistev kirjanikujuubel võimal­dab kaugemat pilku meie kirjanduse minevikku kui eelmised. Kuigi Suits on noorem nii Raudsepast kui Underist, on minuealiste mälestused temast seotud juba esimeste vähegi lugemisvõimeliste aastatega. Suitsuga on lähimas seoses mitte ainult meie luule, vaid kogu meie uuema kultuuri areng. Tema täit tähtsust hinnata siin pakutav ülevaade ei kavatse, piirdudes ainult tema värssidega – sellega, mis temast jääb olevikuna järele ka siis, kui muu on juba minevik, olgugi ajalooline minevik.

Jätan puudutamata Suitsu esimesed katsed, mida arenguloo­liselt vaatekohalt oleks kahtlemata huvitav käsitella, ilma et nad siiski suudaksid olla muud kui dokumendid. Peatun ainult – nii pikalt-lühidalt kui läbilõikeline juubeliartikkel seda lubab – sel­lel, mille juurde tagasi pöördud ka siis, kui puudub kirjandusloo­lase veri. Mittekirjandusloolasest vaatlejale sisalduvad varaseimad kättevõetavad Suitsu värsid loomulikult Elu tules.

Elu tule pööretloovast tähendusest meie kirjanduses võiksid kõige paremini kirjutada Suitsuga üheealised kirjanduseharrastajad, kes otseselt jälgisid selle kogu läbilöövat mõju. Muidugi ei kõla enam endise hoogsusega ei julge lööklause „Itaalia – nii olgu Eesti tulevik!”, ei üleskutsed „tõusvale soole”, ei noorte laulud (neile juurde loodud viisidest hoolimata) ega „Kalevipoja” stiili elluäratamiskatsed Eino Leino patronaadi all. Kuid teiselt poolt – kui palju on meil üldse kirjutatud entusiastlikku noorus- ja revolutsiooniluulet? Enne Schütz’i igatahes küllalt vähe, nii et Elu tuli kaua vastas tõelisele tarbele oma deklameerivamateski osades. Ning praegugi veel on ses mõndagi nauditavat – eeskätt vane­mates väljaannetes, kus aja vaimu ja õhku on ilmsemalt kui vii­mases, osalt uude stiili transponeeritud trükis. Tunnistan omalt poolt, et minu muljeid mööda osa just neid värsse, mis Suitsule hiljemini näisid vastuvõtmatud, näiteks „Sadamas”, tundub kuuluvat ehtsaimasse selles raamatus. „Hõissa! kui lagledena len­davad laevad, meelest siis ununevad põrgud ja taevad” ei julgetaks praegu võib-olla literaarsest valehäbist enam kirjutada, kuid see mõjub noorelt. Kui „Laulu orjadele” nüüd enam ei avalda­taks, siis osalt õigusega – need meeleolud ja see laad kuuluvad minevikku, kuid neile oli omal ajal tarvis sõnastust, ja einoleinolikud rütmid võivad teatavail hetkil praegugi soojaks kütta. Veelgi enam suudavad nad seda tiitelluuletuses, mille hoog on kontsentreeritum ja milles kevadiste luulevete tulv kaevab endale teed elaaniga, mille taolist meil enne seda polnud üldse kuuldud ja mida hiljeminigi on olnud kuulda vaid eriti headel puhkudel. Imponeeriv on rütmiline jõulisus. Kindla instinktiga võttis Suits soomlastelt üle mõned meetrilised võtted, näiteks rõhulisele tõusule järgnevate languste arvu suurendamist hüppavaks kolmikuks: „Lõkendavad ihalduste tulised tunglad,” Keel on pateetiline ja teatava piirini üldsõnaline, kuid selles on julgeid ja karastavaid jooni (tormavad, tugevad riimid). Ning Visnapuu soovitatud riimitüüpi leiame lõppridades ammu enne Visnapuud:

    Püha on elu tule tuha ase.
    Elu tuli punane püham on ise.

Too oli aeg, mil veel võis veendumuse ja vaimustusega tarvi­tada sääraseid riime nagu „raud – haud”, „hein – sein”, „rind – hind”, „meri – veri” ning mil „väraval – säraval” oli taidurluse suursaavutis. „Lippu-tippu” paistis vapra keelelise välja­kutsena eelnevale unisele ajajärgule, „rammu – sammu” kõlas lanfaarihüüuna, „aated – vaated” oli täis uue idealismi tuld. Va­nas ümbruses vaadelduina on need riimid praegugi säilitanud selle ilme. Nende taga on terve sugupõlve elutunne. Praegu tarvitatuina võiksid nad näida võltsinguina või naiivsustena. Suits, kes nii põhjalikult on muutunud peaaegu oma endise mina vastandiks, tunneb seda nähtavasti teravamini kui keegi teine, – muidu poleks ta Elu tule 1920. a. trükis teinud nii kibedalt iroonilisi muutusi nagu näiteks „Surnuaia laulus”. Praegune lugeja ei pea neid värsse siiski fraasideks. Ka „Aeg juua joobnuks on armastusest” ja „Aeg antud naerda, aeg antud nutta” ei tundu fraasidena, vaid näivad esindavat elamusi, ning pateetilisel rütmil on seda pidevust, mis on üks selle ehtsuse parimaid tõendeid.

Ometigi on kindel, et kui enda kosutuseks võtame välja Suitsu luuletuskogud, peatume meelsamini Tuulemaal kui Elu tulel. Alla­kirjutanuga vähemalt on lugu nii, kuigi praegu, „positiivsust” nõudval ajal võib juhtuda neid, kes seda leiavad pigemini paato­sest kui tihedusest ja sisukusest. Tuulemaa esimeses trükis leidub rida luuletusi, mis autor hiljemini paigutas Elu tulesse, nähtavasti mitte kronoloogilistel, vaid stiililistel kaalutlustel, kusjuures sel­lesse hüljatud rühma kuuluvad esmajoones värsid, kus pateetika voolab üle äärte või võte on väga lapidaarne, nagu „Jumalad ja rumalad” – viimane siiski väga sugestiivne, julgejooneline töö, mis paratamatult kuulub Suitsu luule üldpilti. Teosesse edasijäetud luuletused on peaaegu eranditult komplitseeritumad kui Elu tule omad. Tormlev hoog on vaibunud. Pettumused – poliitilised, meie rahva saatusega seotud, ja arvatavasti ka isiklikud – on jätnud oma jäljed neisse endisist hoopis tihedamaisse, läbi ene­sekriitika sõela käinud värssidesse. Ei kõnelda enam lainete rõõmutormidest, vaid „üle laane, üle luha kostab mere, mere uha” („Kaotatud kevade”) kõleneval sügisel. Mõtlus, kahtlus, süvenevus vaimu „sügisesel pööripäeval” asendab ülevahutavuse. Talveõhtul tuules üle lumevälja kostvaid ebamääraseid hääli tõlgen­datakse pilkenaeruks oma rahva saatusele. Tunded lainlevad mõ­nigi kord hämaralt – sageli süngelt, vahel ka hardunult, nagu „Inspiratsioonis”, kus fooniks siiski on maailma tühjus. „Kalevi ja Vanemuise” sümbolite asemel pöördub autor vaatlema „lausku varjamata lagendikka”, kust käivad üle „rängad külmad saod” ja kus „sügisviru löönud noored tõud”. Kõverad mädasoo vaeva­kased, roosteudud, „musttuhat sääski” surumas üle laugaste ja lämmatamas hingust, moodustavad pessimismile sobiva tagapõhja. Luulelul õitseb vaid keset „raatmaa paasi”, kavatsused ei teostu, kuid „suurist sõnust, suurist sõnust ei ole iial puudust”. Poeet, kellele ei pakuta pärga, on sunnitud süvenema endasse ja vaim­sesse maailma, mis lohutab – samuti nagu vahel harva ka loodus, kus „tormidega vahelduvad sinililled ja lõokesed ei valeta”, nagu Suits ütleb ühes hilisemas kirjutises. „Pää kohal tõelikkuse aiman mõõga ja pelgupaika otsin metsakodadest”, on sellest olukorrast tehtav tegelik järeldus. Sellest pelgupaigast saab mõnikord roh­kem kui ainult vaigistust, ses võib tekkida haarav ühtekuuluvus­tunne kõiksusega. Nii viib masendus enese-, vaimu- ja loodusevaatlusse ning viimase kaudu millessegi, mis meenutab panteismi.

Enne Suitsu oli ainult Juhan Liiv mõnedes elustpöördunud värssides osutanud samasugust loodustunde erkust. Ka Liiv ar­mastas üksindust, lumevälju, tuisku, punaõhetavaid valgustusefekte üle sätendavate lagendikkude. Kuid Suitsu vaatlused on diferentseerunumat laadi. Pea alati tundub pikem peatumine loo­dusel tal vahejaamana keset mõtte või avaliku tegevuse ärevust, ning seda mõjuvamalt helendab loodus vastu kurnava mõtluse taga­põhja. On juhtumeid, mil säärased vaatlused toovad lugejale nii­sama tasakaalustavat jõudu nagu nähtavasti luuletajale endale. Meistritööna – veel nüüdki, ükskõik kas arvestada aega, mil see ilmus, või mitte – mõjub „Talvine hommik” oma klassiliselt konk­reetse, klassiliselt ergutava härmatanud metsapildiga, teravajoo­neliste, kuid rahulikkude riimidega, pikalt veereva, mõõdetud rüt­miga, häirimatu maavaikuse muljega.   Lihtsamalt ja säravamalt pole meil pintsli ega sulega maastikke kujutatud kui järgmistes ridades:

    Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund
    ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.
    On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,
    kuid veretades lõõmab idataeva vask.

Akvarellilisemalt, hääbuvamalt maalitakse esimese lumesaju järskust ja lillepeenarde hukkuvat ilu „Varases lumes”, mis meel­dib samasuguse nägemismeele tundlikkusega, kuid käsitleb nähtut põgusamalt, liikuvamalt, vastavalt teemale. Verbid on riimkohtadel suures ülekaalus, ühesilbiseid kinnistavaid riime on välditud täiesti, keel voolab ja väreleb kergelt.

Looduse läheduses näivad raskused vahel isegi moonduvat verre löövateks tantsutaktideks, mis meenutavad Elu tuld, kuid on täpsamad ja tõhusamad. „Kevade aimduses” näib kõik masen­dus vaid halva unenäona, riimid hüppavad nagu vete löök vastu kallast, autori hing näib valmis rännakuks, nagu noorusaegadel. Ei häiri põrmugi, vaid paelub praeguse grammatika järgi ebareeg­lipärane riimsõna „piiski”, mille Suits hiljemini on asendanud hoo­pis taltsamaga. Miks mitte vahel harrastada ebareeglipärasusi? Oma hilisemates värssides teeb autor seda väga sagedasti. Selle­vastu on ta Tuulemaa teises trükis teinud puhastustöö, asendades näiteks „Laulus Eestist” oivalise, kuigi mitte pedantselt õigekeelse rea „Kes küll kuivatab korra neid soosid?” kunstlikumaga „Sois kas neis valmivad viljade voosid?”, või ühes teises kohas read „Ja mööda sulavaid alleesid / ja mööda tuules viivaid teesid” vä­hem tuulsetega „Nii mööda teid, kus lumi lammund, / me kevadele vastu sammund”. Muide, luuletuses, kust viimased värsid on võe­tud, on impressionistlik maailmavaatlus eriti erk ja noor.

Praegumainitud luuletused on kõik enam-vähem päevavalguse kirgastatud, kuigi mõni kerge lumesadu võib tuisata autori ja päi­kese vahele. Kõige enam on meie üldsusele aga ehk siiski meelde sööbinud Suitsu õhtused kaugusvaated, eriti üks – kõigisse valikuisse mahutatud ja sellegi pärast surmamatu „Värisevate haa­bade all”. See on enam kui looduspilt, kuid ka looduspildina tule­tab see meelde välismaisi tippsaavutisi, püsides võrdsena, kuid erilaadsena nende kõrval. Niidetud luht, rippuvad kased, aeglaselt koju kõndivad heinalised, legendaarne päike metsapalangute vinelise taha vajumas, kaugete maailmade vakatavad tuuled haabade ladvus, ja hing-vaim maapagulasena püüdmas haabade värinasse, kõiksuse sugulusse. Või „Õhtu üle niidu” – tervitus neile, kes „valitud valguse riiki” eha puhtasse kiirgesse, üle kaas­aegsete kimpluste ja laimu dantelikku Paradisosse.

Dante (aga võib-olla ka mõni uueaegseni dantemeelne süm­bolist) meenub ka „Tuulemaa” pealkirja all esinevate tertsiinide, eriti kolmanda ja neljanda jätku puhul. Neis on üksindust, „avaruste tuuleõhku”, vaadet üle kauguste mingi kõike maisust ületava vaimsuse poole.

Tuulemaa tõi eesti luulesse endisest võrratult mitmekülgse­mat ja täpsamat vaatlust (ainult Ridala võis Suitsuga täpsuses võistelda, kuid kaldus katalogiseerima), see tõi tihedat intellek­tuaalsust, intellektuaalseid emotsioone”, laia tundeskaala ning panteistlikult varjundatud ühendustunde loodusega. Meie luule raamid avardusid üllatavalt. Kuid samasugune muutus oli mit­meti teostatud ka luule väljendusvahendeis, selle stiilis ja tehni­kas nii laiemas kui kitsamas mõttes. Juba Elu tules oli näiteks tehtud katseid stroofivormide mitmekesistamiseks, kuid Tuule­maas on hoopis rohkem ja huvitavamaid stroofitüüpe. Enamasti on need laenatud (m. s. ka „Painaja” ja „Ühele lapsele” stroofid), kuid näit. „Tuulehaud” oma sama sõna kordamistega esimese ja kolmanda stroofirea lõpus ja omapärase meetrilise ehitusega tun­dub uue leiuna; nagu uudsena näib oma vormilt ka „Laul Eestist”, kus hoogu võtvaile riimitud stroofialgustele järgneb pettumust kajastav riimide ärajääk. Stroofraamid on enamasti selged ja kindlad, vahel kahekordselt kindlustatud samade ridade korda­misega alul ja lõpul („Sügisepäev”, „Soo laugastel”), või stroofi kindlaks tervikuks liitvate sisekordustega („Ühele lapsele”). Ka vabavärssidele antakse võimalikult selge, markeeritud struktuur rõhukate korduste, stroofitaoliste jaotuste, pikalt läbiviidud väljen­duslikkude ja mõtteliste parallelismidega („Värisevate haabade all”), sise- ja lõppriimidega, erijätkudele lühidalt ja teravalt punkti vaha asetavate finaalidega („Vanad noored”). Ebamäärasust välditakse seevõrra, et isegi pealkirja all „Nebulosa” leiame klas­silise skeemi järgi ehitatud, veatu soneti. Väljendus oleks otse äärmiselt selge, kui sõnavaralised haruldised ja soomepäraselt, kuid oivaliselt vabamaks lõdvendatud sõnajärjestus üksikutel puh­kudel ei tekitaks arusaamisele väikesi raskusi. Iga pala on indivi­duaalne, enamasti tähendades mingit uut suunavõttu, markantset ja selget. Mitmekesisusest hoolimata on ilmset ühtlust, isiklikku nooti, mida kuuldub kõikjal, ka seal, kus tõlgitakse või jäljenda­takse teisi luuletajaid, ühist tämbri, nähtavasti täisküpseks arene­nud stiilivõimeid.

Suits ise ei näi olevat tunnustanud oma stiili täisküpsust. Tuulemaa teises trükis leiame hulga muutusi, mis on selle ilmseks tõendiks. Tuglas on omal ajal juba puudutanud „Valges käes” tehtud ohtraid, hoopis uut stiili taotlevaid ümbersõnastusi ja -ko­hendust, mis võtavad luuletuselt ta vahendituse, tuues sellesse muljet hajutavaid, kuigi huvitavaid detaile. Et see on seotud Suitsu maitse üldise muutusega, selgub kogusse võetud lisandi­test. Nende stiil ei ole enam metalne, sageli isegi mitte sisust lähtuv, vaid tujukalt komplitseeritud ja murduv, täis  pragusid ja arabeske, mille vajadust iga kord pole kerge mõista. Teiselt poolt on ilmne nüansside mitmekesistumine, teatav intellektuaalne dis­tants, üllatavate vaatekohtade võtmine, mille mõjul teema nagu konkaavses või kumerpeeglis võtab kummalise ja intrigeeriva ilme. Selt seisukohalt pakub erilist huvi „Tüüritu”, mille mõttelisi ja süntaktilisi sõlmi viimseni lahti harutada on raske, kuid kus asju kaudselt, abstraktsioonide kaudu aimata andev stiil on omapära­selt jumestatud mõnede väga konkreetsete üksikasjadega.   Autori loogika tundub pärast  pikemat analüüsi  laitmatuna,  kujutluste lülitumine väga sidevana.   Kaudse esitusviisi üleminek nägemuslikumasse ja otsesemasse on isemoodi virtuooslik, ning kui viimse värsipaari mõistatus on lahendatud, avaneb tervik isikupärasena ja ümmarikuna.   Suitsu toodangus täiesti uuelaadse saavutisena mõjub „Koit. Quasi una fantasia” – diskreetse, stiliseeritud esitusmoe abil oodilikuks õilistatud  erootiline sümfoonia, mis käib läbi pika, rikkalikult varjundatud heliastmestiku.   Musikaalse in­tiimsusega laulab „Abaelard ja Heloise” ühest kauge mineviku suurest armastusest, meenutades Verlaine’i õrnu viise. Puäntillistlikult lühikeste  lausetega,  üksikute  muljetäppide  kaupa  esitab „Noor värsisepp” hapra, päikeselise interjööri.   Näilise hooletu­sega reatab „Kiri hallis ümbrikus” maastikudetaile, minevikumõlgutlusi, kirjanduslikke assotsiatsioone, kuni ta järsku võtab meele­olu kokku üheks piibellikult jõulisimaks parallelismide astmesti­kuks,  mida  meie  kirjanduses üldse leida.   Nagu paljudes uue trüki lisandites, on ka selles mingit soojalt isiklikku  tooni, mis käesoleval puhul kõlab esile erandliku vabaduse ja voolavusega, eriti mõjuvaga pärast luuletuse algosa murtud, edasi-tagasi eksle­vat joonestikku.

Eelöeldust peaks nähtuma Suitsu heligamma ja stiilitüübistiku suur laienemine. Igal pool algatab ta jälle midagi uut, kuid see­kord on ta tujukam, peab vähem lugu kindlatest vormiraamidest, mahutab ühte luuletusse endisest hoopis rohkem eritoone, ena­masti voolavuse kahjuks, rõhutab vahel groteskseid sugemeid ja pikemates luuletustes toonitab ka rütmide vahelduvusega oma tahet varjundite amplituudi ja virvendavuse tõstmiseks.

Samal aastal kui Tuulemaa teine trükk, ilmub ka Ohvrisuits – „Valik armastusluuletusi 1904-1920″, millest kõik luuletused peale pika proloogi kuuluvad õigupärast teistesse kogudesse. Kuid proloog on küllalt huvitav teos, et väärida temal peatumist. See on üks Suitsu luule omapärasemaid saavutisi, milles rohkem kui ku­nagi varemalt hakkab tunduma autori kalduvust vanameisterlikkusesse.   Seda tendentsi oli küll juba varemalt mär­gata, või vähemalt hakkas see ette valmistuma mineviku ja oleviku meistrite eri maailmadesse tungimise kaudu.   Tuulemaa esimene trükk näib endas ühendavat hulga võõrastest kirjandustest assimi­leeritud ja siis   iseseisvalt  edasiarendatud   stiililaade.   Sigbjörn Obstfelder, vene  sümbolistid, Dante,  Verlaine,  Otto Manninen, võib-olla Stefan George näivad kaasa töötanud Suitsu luuletaja-mina kujundamise kallal, nii et mõnikord ta värsid paistavad otse pastiišidena, kuid pea alati isikupäraste, väga teadlikkude ja väga õnnestunud lisajoontega, mis õigustavad teda nimetama algupära­seks meistriks.   On harva tegemist jäljendustega tavalises mõttes, vaid võõrast maailmast on omandatud  parim, seevõrra kui  see leiab vastukõla Suitsu enda isiksuses.   Ilma nende assimileerimisprotsessideta oleks Suitsul võib-olla olnud  võimatu Tuulemaas pakkuda nii palju esmajärgulist ja erilaadset.   Ühtlasi suutis ta nende abil eesti luule ühel hoobil viia kontakti euroopa värsikir­janduse suure traditsiooni mitmete eri suundade väärtuslikemaga, andes talle kujutlus- ja vormi-tagavara, mille abil areng võis edasi minna väga mitmeharulisena.   Selles peitub tema tüüpiline nooreestilisus.   Kuid Tuulemaas on kõigest  assimileerimisest  hooli­mata siiski esmaelamuste värskust ja hoogu. „Ürgelamused” Gundolfi mõttes ja „hariduselamused” näivad paljudel puhkudel ime­likult ühte sulanud. „Koidus” näib esinevat juba hoopis tahtlikumat teatava stiilipaatina pealepanekut sisule, kuigi õnnestumine on yäga suur.   Ohvrisuitsu proloogis on viimane tendents veelgi ilmsem.   Sisult autobiograafiline, meenutab see luuletus ehituselt näiteks Byron’i või Puškin’i vestlevaid poeeme, sisaldades sama­suguseid kõrvalmärkmeid, kaldumusi anekdootikast pateetikasse, espriist ja irooniast tundehellusse, mõtlusest tundlemisse.   Side­mete sõlmimisest maailmakirjandusega märkab kirjandusloolast, kuigi see ei nõrgenda põrmugi esituse isikupärast alavoolu. Kuid Suitsu vestlemine erineb mõnes suhtes põhjalikult nii Byroni kui Puškini omast.   See ei arene kõnekeelses toonis, vaid keel on nii kunstlik kui vähegi mõeldav.   Vorm on seekord valitud vägagi kindel – eestipäraseks kohandatud aleksandriin -, ja neisse raa­midesse on püütud panna võimalikult palju poolvarjatud assotsiat­sioone, vormilisi korrespondentse, looritud antiteese, osavaid perifraase, nii et poeemist saab haruldane varaait poeetika uurijale. Kõlalist instrumentatsiooni näib harrastatavat tema enda pärast, ladinapärase võttega painutatakse sõnajärjestus nii  ümber, et lütm saab eriti nõtkeks, kuid sisu muutub väga raskelt jälgita­vaks. See tuleb vormi alt alles välja otsida – kuid on vaimukas, huvitav, sagedasti kütkestav.   Midagi samalaadset kirjeldasime juba „Tüüritu” puhul.   See  on „kunstluule”  kõige  täielikumas mõttes – mil määral, seda pole õieti veel hakatud uurima.   Suits on siin andnud oma virtuooslikkuse monumendi, milles on teata­vai määral üliküpsuse tunnuseid, kuid mille kunstilist mõjuvust on võimatu eitada.

Oma üliküpsuse vastu näib Suits vahel tundnud sisemisi protestihooge. Arvame seda nägevat tema 1922. a. ilmunud luuletustekogus Kõik on kokku unenägu, kus ta mõnikord näib meelega tarvitavat kirvest oma  peenendunud stiili  lõhkumiseks.   Pealegi päästab temale omane suur huvide mitmekesisus ja herkus ta tar­dumusest, milleni liialdav vormiharrastus võiks kergesti viia. Uus kogu – mis muide osalt esitab ka vanemaid materjale – on otse­kui päevik, kuhu on kirja pandud kõik Suitsu elu eri faaside huvitavamad hetked a. 1914-21.   Kahjuks on raske öelda, kuivõrra on luuletustel säilinud nende  algupärane  stiil,  arvestades Suitsu ümbertöötamisharjumust, kuid võib siiski oletada, et esi­algne laad on osalt püsinud.   Eelsõjaaegses osas („Rohtaed”) hakkavad võib-olla enim silma rahvaluule stiili uuendavad „Primitiivid” – hea näide Suitsu võimest stiilidelt üdi välja imeda ja siis luua midagi oma.   See regivärsside helmestik on täis kaste­värskeid kohti, teadlikema kunstiga ritta lükitud väljendushelmeid. „Kalevipoja” paatose asemel „Vana Kandle” õilsaimad sugemed – juba see võrdlus Suitsu nooruse rahvapäratsemise ja ta hilisema rahvaluule ümberloomingu allikate vahel näitab määratut Tuulemaa tekkimise aegu toimunud murrangut. Ikka edasi kestab kultuurluule nõudlikemate, eriti klassiliste vormide vallutamine. Mõ­ned tertsiinides  luuletused („Maapagu I-II”) on  täis  vaikelu intiimset, kodust vaatlust, kuid sekka kostab sügavamaid toone („Kui uppuv kell mu rinnas kilatab”). Paar sonetti, laulev „Unised käod” on aromaatset idüllikat tulvil.   Koduse elu õnne, rahu­likult õitsva ja küpsva  looduse  rikkalikke  muljeid,  filosoofilist enese ja universumi vaatlust kajastavad paar moodsat distihhonides pastoraali, kus tundub peenarde ja mulla hõngu.   Sellest ainult väliselt, mitte sisemiselt kitsast ringist viib välja eel kõige kaunijooneline, suursugune „Hamleti proloog” – veelkordne tõus tribüünile, kuid väärikas ja haarav.

Väga mitmekülgne on 1914.-17. a. luule, milles leidub päevakajalisi, sarkastilisi ääremärkmeid („Maakaitseväelane”, „Tra-ta-ta”), reisimärkmeid maailma ajaloolise taustaga – eriti hur­mav „Luxembourgi aias” -, sümboleiks tihendatud maailma õuduse peegeldusi, millest kõigepealt „Sapine kuu” ja „Kahekordne sügis” avavad uusi aknaid, siis isikliku lüürika meloodilisi, vaimnenud näiteid („Umbsed kokkukõlad”), peeni impressioone siit-sealt, ja enne kõike laialt voolav, hoogsalt muljeid reatav, aktuaalne ja ühtlasi kaasakiskuvalt lüüriline „Koduhõllaus” – massiivne saavutis, sündinud võib-olla osalt Walt Whitman’i, kuid esmajoones kaasaja enese vaimust, täis täpsaid pilte, jõulisi hüüde, voogavat dramaatikat.   Täiesti võimatu on muide mitte meeles pidada „Sapist kuud”, mille rütm, painajalik kuu kangastus ja puu siluett, koera ulgumine ja hämar refrään antud stroofivormisse suletuina moodustavad kokku võib-olla ehedaima luuletuse meie keeles. Vastuvaidlematult klassilise vormi leidmine suurele tee­male on siin teostunud otsekui endast – ei ole sünnitusprotsessi vähimaidki jälgi, on vaid luuletus, unumatu ja süngelt elav.

Revolutsiooni vihase ja uduselt-morni ennustuse sisaldab juba „Udulinikus”, omapärane ja julge vormilt ja sisult.   Täiesti revo­lutsiooni ja vabadussõja aegadesse viib kolmas osa – „Rängast lingist”. Juba eelmiste aastate toodangus on teravaid dissonantse, ägedalt groteskseid  hirmunägemusi.   Nüüd  kuhjuvad  ebakõlad, sarkasm muutub lõikavamaks, kuigi ka vaimustuse toone kuuldub, isegi noort Tuglast meeldetuletavas  laadis („Vabaduse pulm”). Suits „annab nuuti”, vahel isiklikuma kõrvalmaiguga satiiris, sage­damini üldasja pärast, ta kujutab „Vanas Tühjas” säästmatu tõe­pärasusega parajat rasvast eesti tõusikuseltskonda, vaatab Toom­pealt väikest vabariiki ta vastuoksustega, suudab „ Vabaduse tuljakus” uimavalt edasi anda sõja lõppaastate jõhkra orgialikkuse hulluvat hoogu – kuid andub üks ia teine kord ka ilu ja idüllikuse muljeile.   „Kuues küünlas” peab ta intiimset kodust pidu, „Hinge ilus” päästab ta   valla oma  spirituaalseima  iluimetluse, „Raadi pargis” annab ta peenejoonelise soneti Canova Venusest, mis on ise kaunim kui käsiteldav Canova. Ilu ja vaimsuse ning tooruse ja maisuse vastandi toob teravaimal  kujul esile epiloog „Kõik on kokku unenägu” – Suitsu suurim stiil põrkumas jälestuse ja põlguse sisendatud raevuhüüdudega.

Palju vähem ühtlasena kui Tuulemaa on Kõik on kokku une­nägu siiski vähemalt niisama väärtuslik lisa meie luulele – või veelgi väärtuslikum, kuigi ajalooliselt mitte enam samavõrt olulise ülesandega, sest vahepeal oli eesti luule juba löönud ootamatu hooga õitsema. Kuid kes teab, võib-olla saadakse hilisemast ko­gust edaspidi niisama palju äratusi kui varemast. See osutab väga mitmesse suunda, m. s. sellistesse, kuhu Suitsule seni pole mär­gatud järgneda, on meeleoludelt, teemadelt, mõtetelt ja stiilidelt nii rikas, julge ja uudne, et see meie luule edaspidises ajaloos kaht­lemata etendab oma osa.

Ainuke eri teosena ilmunud pikem poeem Suitsult, „Lapse sünd” (1922), ehitab vanadest kividest uue stiilikindla hoone. Teema valik on nähtavasti seoses selle koduse, perekonna intiimelu kajastama kalduva autori luuletajaisiku küljega, mis õige sage­dasti vilgatab läbi tema viimase luuletustekogu. Suits on suutnud luua pooleepilise, ballaaditaolise terviku, milles rahvaluule metall on käinud läbi intensiivse tule.

Oli aeg, mil eesti värsskirjanduses õieti polnudki muud nautimis- ja uurimisväärset kui Suits.   Praegu on see ajajärk läbi,kuid Suitsule järgnenud üllatav õitseng oleks temata vaevalt olnud võimalik. Ta on loonud edasitöötamisbaasi, kuid on ühtlasi and­nud rohkeid tõendeid nii isikupärasest ja kultuursest kunstist, et ta ka juhul, kui peaks edaspidi luuletajana olema täiesti vait, jääb edasi kõnelema juba öeldu kaudu. Nii isiklikust tundehardusest ja lihtsusest kui „Kerko kellas” küünib ta peenima kabinettkunstini väga väheste, kuid seda nautivamate eriharrastajate jaoks, nii selgest, süngest nägemuslikkusest kui „Sapises kuus” nii mullalõhnalise, mõtlusega küllastatud maa- ja perekonnaluuleni kui „Rohtaia” eleegilist värsimõõtu tarvitavates palades, nii elukau­gest, hingelähedasest üksindusest kui see, mida kajastab „Värisevate haabade all”, nõnda elu põrgete ja katastroofide vahele pais­kuva aktuaalsuseni kui „Koduhõllauses”. Ta on satiirik, kes peksab tõusikuid ja saamamehi (ning vahel ka õiglasi) sama osku­sega, nagu ta lõhnalise varasuveöö suudab kõigi ta hõngude ja häältega püüda paari täiuslikku stroofi. Selle sajatahulise isiksuse jälgimine peaks huvitama uurijaid, nagu see paelub neid, kes ei taha olla muud kui ainult lugejad.

Ants Oras.

Eesti Kirjandusest nr. 11/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share