Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Sep

Keeleuuenduse praegune seisukord ja väljavaated

 

     

Noore, algava kultuuriga rahva juures tekib paratamatult keele aren­damise ja rikastamise liikumine: vaja vähe arenend, vaene ja korraldamatu lihtrahvakeel kiires korras tõsta võimalikult sama tasapinnani, kuhu on sajandeid kestnud arenemise teel jõudnud suurte kultuurrahvaste keeled. See normaalsest kiirem arenemistempo, kus paarikümne aasta jooksul tuleb luua ja omandada sadu, koguni tuhandeid uusi sõnu, tundub pala­vikuna, revolutsioonina keele elus. Seejuures tuleb ka keele grammatilist külge korraldada, halbu keelendeid kõrvaldada ja anda talle kultuurkeele vääriline puhtus, korralikkus ja kindlus. Kõik see parema ja täiuslikuma kirjakeele kiire esilekerkimine teebki mingi keeleloomise, keeleuuenduse mulje, ongi keeleuuendus. Eesti keeleuuendusele tuleb selle lisaks iseloomustavana joonena – mis veelgi enam õigustab ta „keeleuuenduse” nimetust – veel mõnede vormide ümbertegemine, s. o. mõnede seniste kirjakeele vormide asendamine uutega, mida enne ei tarvitet (kirjutand, kirjutet, õnnelikke, liigent, võtint jne.). See on juba sõna kitsamas mõttes keeleuuendus. Puhtuuenduslikuks nähtuseks tuleb meil pidada ka suure hulga tüvisõnade laenamise soome keelest, osalt koguni endiste sõnade asemele (näiteks ,laiali laotama’ asemele levitama, ,alal hoidma’ asemele säilitama, ,ümber käima’ asemele kohtlema jne.). Need kaks joont anna­vadki uuenduslaste keelele selle karakteristikumi, mis teeb ta uuendus­likuks ja paneb ta erinema senisest, „vanast”.

Et seda uuendet keelt mitmed tarvitavad, nende seas koguni mitmed tähtsamad ja nimekaimad kirjanikud, siis on meil praegu valitsemas mingi­sugune kahekeelsus. Kuid see kahekeelsus ei või jääda alaliseks, permanentseks, vaid viimati peab saavutetama keeleline ühtlus – ühine, ühesugune, kõigile maksev ja kõigi poolt tarvitetav kirjakeel. See seisu­kord on ideaaliks. Praegune kahekeelsus, segadus ja anarhia on sallitav ainult praegu, paratamatuna üleminekunähtusena. Niisugusena on see koguni tarviline ja kasulik. Sest selles nagu käärimises kujuneb ja valmib seda paremini uue keele puhastet ja suursugustet vein. Sest selles võit­luses ja võistluses ei pea võitjaks jääma mitte „vana” keel, vaid tule­vaseks üldeestikeeleks peab saama uuenduslik, see, mida praegu vana­meelsed vaenustavad ja püüavad aia taga hoida.

Keeleuuenduse seisukord on praegu järgmine.

Hulk uuendusi on läbi läind, nimelt eriti sõnastiku alal. Suur arv soome ja murdesõnu, mis veel kümne aasta eest esinesid värskeina ette­panekuina või ainult mõne üksiku tarvituses, on nüüd üsna üldiselt tarvi­tusele tulnud, ka nende kirjutusis, kes muidu keeleuuenduse vastu on, näiteks niisugused sõnad kui ind, hetk, lemmik, suhe, suund, – haja­meelne, innukas, julm, jõhker, kummaline, mugav, soodus, sünge, – ennustama, hankima, haihtuma, häirima, hääbuma, korvama, loobuma, möönma, nautima, saabuma, saavutama, siirduma, säilima, säästma, tajuma, vallutama, et mainida vaid mõned kõige iseloomulisemad. Järe­likult need sõnad on tungind meie üldkeelde, või teisiti, meie ametlikku keelde. Nad on vastuvõetud ka „Õigekeelsuse sõnaraamatus”. Seega keeleuuendus on osalt juba teostund, täide läind.

Kuid ka mõned morfoloogilised uuendused on ametlikku vastuvõttu, sanktsiooni ja tarvitamist leidnud, nimelt Põhja-Eesti -a asemele Lõuna-Eesti -e mitmuse partitiivis (õnnelikke, poisse, veel 10 aasta eest oli ,õnnelikka, poissa’), lühemad mitmuse partitiivid, näit. maju, lavu, osi, huve (nii „Õigekeelsuse sõnaraamatus”) pro ,endiseid, majasid, lavasid, osasid, huvisid’, ja enne kõike i-mitmus, mis on kõige tähtsam morfoloogiline uuendus eesti keeles ja mille läbiminek juba üksi tähendaks keeleuuenduse võidulepääsu. Nende lisaks mainitagu ka veel nii julge ja kunstlik uuendus kui i-superlatiiv (suurim, ilusaim, rikkaim) – uus, enne olemata lõpp, mida keeleuuenduslik keel sugugi ei tunnud – seegi on nüüd ametlikult lubatavaks tunnustet.

Järelikult, nii vaadates, on õige palju uuendusi läbi läind. Viieteist­kümne aasta eest, mil uuendus algas, oleks niigi suur menu paistnud julgena unistusena.

Sellest hoolimata ei või seniseid saavutusi ja praegust seisukorda kaugeltki mitte rahuldavaks tunnustada. Teiselt poolt vaadates on õige vähe, liig vähe kätte saadud; peaks palju kaugemalle olema jõutud.

Kõigepäält mitmed tähtsad ja olulised uuendused, nagu -nd ja -tet, kuigi mõnede kirjanike poolt tarvitusel, on veel kaugel leidmast ametlikku tunnustust. Vastupidi, neid eitetakse, neid vastustetakse, nende tarvita­mist püütakse takistada ja ära hoida ametliku võimu survega (koolides, kantseleides, koguni ülikoolis!). Eesti Kirjanduse Selts lubab oma välja­andeis tarvitada ainult ametlikku, „Õigekeelsuse sõnaraamatu” keelt. Mis ime siis, kui niisugused uuendused praegusel hetkel ei leia laiemat levimist. Ja koguni nii väikeselle ja kergele uuendusele kui y (pro ü) tehakse vastupanu, ja veel kõige väiklasemat ja kangekaelsemat. Ei saa­davat aru y paremusest, ei olevat mõtet sel uuendusel. Tõesti, selles y tõrjumises ja ü-st kinnihoidmises tuleb tüüpiliselt nähtavale eesti mõistuse puisus ning peenusepuudus ja eesti iseloomu väiklane jonn. Mitmeile on y kui härjale punane rätik, mis neid ärritab.

Üldse praeguse eesti ametliku õigekeelsuse ja selle võimumeeste põhimõtteline viga on see, et tahetakse keel juba nüüd kohe ametlikult kindlaks määrata, fikseerida kogu oma grammatilises ehituses. Nii peab siitpääle olema, ja mitte teisiti; ühtki uut vormi ei tohi enam juure tuua. Seesugune püüe aga on Eestis enneaegne. See johtub nähtavasti sellest šabloonilisest suurrahvaste järeleahvimise tungist, mis meil esineb muilgi alul, – poliitikas, majanduses, pedagoogikas -. Suurrahvail kõigil – sakslasil, inglasil, prantslasil – on keel valmis ja kindlaks kujunend, meil vaja see siitpääle ka fikseerunuks määrata. Ei osata sugugi arvestada meie kui algaja rahvuse erilist olukorda. Meie keel on alles otsimise, käärimise ja kujunemise järgus,   selt ei või veel nõuda seda  kindlaks­kujunend olekut, mille on saavutand vanad kultuurkeeled. Sellele peab veel aega ja võimalust andma otsimiseks, katsetamiseks ja uute lisaväär­tuste omandamiseks. Seepärast on praegune ametlik seisukoht ja püüd keelt oma võimusurve avaldustega fikseerida enneaegne. Veel enam: ametlik sunniviisiline keele fikseerimine on praegusel ajal otse kahjulik, kuritegelik eesti keele arenemisele ja seega üldse eesti kultuurile. Kui see ametlik seisukoht ja surve oleks saand tagajärjekalt avalduda juba varemini, juba aasta kümne eest, siis oleks hulk häid uuendusi, mida praegune ametlik õigekeelsuski on omaks võtnud, nagu -e (pro -a: õnnelikke), -ism (pro -ismus), i- mit­mused ka i-superlatiiv ja suur hulk tarvilisi uusi sõnu jäänd ilusasti tulemata ja keel oleks jäänd nüüd kõigist neist väärtusist ilma! Kohmakas -ismus toretseks meie kirjakeeles võidukana edasi, ja ainult seda lubaks Eesti Kirjanduse Selts tarvitada oma väljaandeis.

Seepärast ei tohi praegu keelt mitte fikseerida mingisse ametlikult sunduslikku vormi. Muidu võib selle tagajärjeks olla, et mõni tõesti hää, tarviline, kasulik ja vastuvõetav uuendus jääb keelest välja sel lihtsal põhjusel, et ta esitetakse pärast „Õigekeelsuse sõnaraamatu” keeletoim­konna lõplikke ja apellatsioonita määrusi. Muidugi ükskord peab meilgi keel fikseeruma, s. o. tarvilise määrani fikseeruma (pikaldane ja nagu märkamatu arenemine kestab elavas keeles ju ikka edasi), kuid lähemate aastate, vahest koguni paari aastakümne kestes, kus keel leidub veel noore, kiiresti kasvava organismi seisukorras, tuleb anda rohkem vabadust eri keelendite tarvitamises (muidugi kui see sünnib täie teadvuse ja veendumusega nende eelistetavuses). Seepärast ajakirjad „Eesti keel”, „Eesti kirjandus” ja Eesti Kirjanduse Selts peaksid oma kaastöölisille, autoreile ja tõlkijaile andma täielise vabaduse tarvitada -nud või -nd, -tatud või -tet, nagu seda kiidetaval kombel teeb „Looming”. Ka y-d peaks luba olema tarvitada, kes seda soovivad, samuti ka mõningaid veelgi uuemaid uuendusi, esialgu vähemalt erakordselt, katseks. Samuti peaksid ajalehedki lubama, esialgu vähemalt teatavais kirjutusis tarvitada uuendusi ja y-d.

Praeguse „ametliku” keele päälesundimisega sünnib päälegi veider vastuoksus: uuendusi ei lubata, uuendusi, mis on välja läind teadlikust püüdest keeleparemuse poole, ei lubata teid tarvitada, aga lausvigu sallitakse kõige suurema rahuga. Vigu võite teha niipalju kui tahate, nende suhtes suuremat takistust ei ole. -tet ja eriti y ajavad meie ametivõimud vihale, aga vigadest niisuguseist kui ametline, tiiv, kõlbanud, neas, sules, vähem valusam jne. ei ärritu nad põrmugi.

Siin võib formuleerida: niikaua kui meie ajakirjanduses on lubatavad ja esinevad kõiksugu jämedad vead, ebajärjekindlused, vastuoksused ja keele rumalused („vähem valusam”), niikaua võime julgesti tarvitada ja proovida kõige kaugemale minevaid uuendusi. Sest niikaua kui meil vigane keel edasi kestab, meil veel ei ole fikseerund keelt. Ja ettenähtavasti veel nii pea, veel lähema kümne-kahekümne aasta sees ei kao keelevigane keel meie kirjandusest ja ajakirjandusest. Sest meie inimesed, ka valdav enamus meie kirjanikke ja ajakirjanikke, omas ükskõiksuses keele­kultuuri vastu (mis oma korda johtub eestlasile omasest rahvustunde nõrkusest ja vaimlikust hõredusest ning pääliskaudsusest) ei saa võtma vaevaks „Õigekirjutuse sõnaraamatu” õigekeelsustki ära õppida, vaid kulti­veerivad oma vigu  kõiges rahus edasi.   Ja isegi nooremaile põlvele ei jaksa meie koolid lähema viie aasta sees kätte õpetada korralikku õige­keelsust ja puhastada nende kirjutamisoskus vigadest, nii et vigadega kirjutamine kestab meil ettenähtavasti edasi julgesti veel paarkümmend aastat. Ja niikaua peab lubatav olema keele kallal uuendusi ja ümbertegemisi katsuda ja ette võtta.

Mitmelt poolt on kuulda väiteid, et keeleuuendus on teravuse ja aktuaalsuse kaotand, sest et nii palju uusi vorme ja sõnu on läbi läind, keel on küllalt rikastund ja uusi uuendusi polevat enam pääle tulemas. Juba eelmisest pidi selguma, et niisugune vaade ja seisukoht on ekslik ja – kahjulik. Selle ebakoha lisaks, et ametlik võim tahab oma „normkeele” igal pool sunduslikuks teha ja uuendust takistada, tuleb veel see, et ametlikult lubat uuendusigi veel kuigi palju ei tarviteta, nimelt mitte kõige tähtsamat morfoloogilist uuendust – i-mitmusi. Lugege meie raama­tuid, ajakirju ja ajalehti : kui palju leiate sääl i-mitmusi ? Vana vastik utes-atestamine („tähtsatest ettepanekutest”) kestab sääl kõiges ülivõimus rahulikult edasi, samuti kui sama kõige saksikuna sõnade kord, mis valitses veel kümme aastat enne keeleuuendust. Ja siis veel olla keeleuuendus oma teravuse kaotand!

Ja isegi need kirjanikud, kes alles ligi kümmekonna aasta eest keele­uuenduse ta radikaalsemal kujul omaks võtsid, on viimasel ajal muutund tagasihoidlikumaks ja ükskõiksemaks. Kaugel on „Siuru” herooilised, nooruslikud ja revolutsioonilised ajad! Uusi uuendusi ei olda enam kalduv vastu võtma. Hää kui endisist kinni peetakse. Ametlik surve näib siingi osalt oma mõju avaldavat.

Öeldakse, et kõik tähtsamad uuendused on juba ette pandud, et uusi ei või kuigi palju enam tulla. Ometi pole asi sugugi mitte tegeli­kult nii. Ainult niipalju võib ütelda, et keeleuuenduse põhimõtted ja või­malused on teoreetiliselt läbitöötet ja esitet. Kuid jääb veel küllalt põh­just nende piirides uusi keelendeid luua ja soetada. Kõigepäält keele sõnastikuline rikastamine pole kaugeltki veel oma tarvilist tasapinda saavutand, hoolimata sellest, et viimase 15 aasta sees on nii palju uusi sõnu keele tulnud. Eriti vajame veel palju uusi tüvisõnu seniste lisaks. Nende saamiseks pole tarvitada olevad allikad, nimelt meie rahvamurded ja soome keel ammugi veel mitte tarviliselt ära kasutet. Soome kee­lest võib ja tuleb üle võtta veel ligi sada tüvisõna. Suur osa neist on antud nende ridade kirjutaja poolt ilmund sõnaraamatus, näit. leim[-a] ,pitsarimärk’, lelu ,mängukann’, raeo[-u] ,pöörane viha, vihahoog’, rotk[u\ ,mäelõhe’, – huri[hurja] ,pöörane’, peidev[-a] ,kompetentne, otsusevõimne’, torge ,jämedajooneline, peenuseta’, – lannistama ,halvama, jõuetumaks tegema’, näändima ,närbuma, ära kurnatud saama’ (näljast, puudusest), raivama ,avama, tegema teed’ (kusagilt läbi), sujuma ,ladusasti, libedasti voolama (jutt, töö), heljuma’, suvatsema ,lahke, armuline olema’ (midagi tegema), näit. ,kui suvatsete mind kuulda’ s. o. ,kui nii lahke olete mind kuulda’. – Need on vaid mõned üksikud näited suurest hulgast.

Ka rida grammatilisi uuendusi, mis on esitet pärast a. 1918, on nagu tähelepanemata ja kõrvale jäänd, ehk küll mitmed neist on palju kergem läbi viia kui -tet, nimelt: 1) mitmuse genetiiv -like, -nihe, -stike, (pro -likkude jne.), näit. ,õnnelike inimeste’, ,kõrgemate ametnike’, lae­vastike suurus'; 2) -nt pro -t sõnus, mil genetiivis -me: asent, liigent, võtint (niisugusel korral ka mitmuses -nde: liigende, võtinde). Tähendetagu, et selle -nt- uuenduse poolt on isiklikult ka J. W. Veski.   Veski on poolt, ja keeleuuendust pooldavad kirjanikud ei taha või ei julge neid tarvitada! 3) -ssi mitmuse illatiivis (pro -sisse või -stesse): inimessi, kohustussi (pro inimesisse, kohustusisse); 4) -maks pro et da- infinitiiviga (lugemaks =, et lugeda), mis uuendus kuulukse Looritsalle ja Mägistelle meeldivat.

Ja lõpuks, mis kõige tähtsam, pakub kunstliku loomise meetod veel kõige suuremaid võimalusi. Selle kunstliku loomise tarvilisvest ja täiest ulatusest aga ei näida meil õieti veel teadlikki olevat. Tegelikult on see meetod meil kõlblikuks ja eluliseks osutund, sest rida kunstlikult loodud juursõnu on juba leidnud tegelikku vastuvõttu ja tarvitamist, nimelt laip, relv, roim, veendumus (viimased koguni „Õigekeelsuse sõnaraamatus”). Kuid seda meetodit võib ja tuleb meil kasutada palju suuremas ulatuses. Kui tahetakse eesti keel arendada tõesti rikkaks ja peeneks kultuurkeeleks, siis tuleb meil oma keele hankida vähimalt veel üle pooltuhande uut eestikõlalist juursõna, ja neist umbes pool osa ei saa muul kui kunstliku loo­mise teel. Seega vähimalt 300 kunstlikult loodud uut juursõna! Nende loomine ja nende läbiviimine nõuab kahtlemata rohkem leidlikkust, ener­giat ja vaeva kui kogu senine keeleuuendus kokku.

Küsitakse vahest, mis jaoks nii palju uusi juursõnu. Neid on tarvis kõigepäält mõisteile, mille väljenduseks kohased ja täpsed sõnad eesti keeles seni puudund, teiseks ka halbade sõnade asemele. Viimaste hulka kuuluvad ennekõike paljud kokkupandud sõnad (nagu pääluu, puu­vili, tigukarp, silmakirjaline, kättemaksma, välja nägema, välja kanna­tama jne.), sest nad on liig pikad ja osalt ka naiiv-kohmakad ning raskepärased. Mõnede asemele ongi juba korda läind hankida ühtlased sõnad, nagu ,laiali laotama’ asemele levitama, ,alal hoiduma’ asemele säilima, ,kätte saama’ asemele saabuma, ,kätte püüdma’ asemele taot­lema, ,laiali ajama’ asemele hajutama jne. Kuid seda tendentsi tuleks veelgi jätkata ja niiviisi viimati paari saja kokkupandud sõna asemele või kõrvale soetada ühtlased, iseseisvad juursõnad. Kunstliku loomise teel on seni niisugused saadud pääle ülal mainitute veel järgmiste sõnade asemele (resp. kõrvale): ,tuleriit’ – rüüv[-a], ,juuresolev’ – malnis[-lnl], ,hukka mõistma’ – taunima, ,kaasa mõjuma, kaasa avitama’ – kaavitama, ,välja mõtlema’ – välmima, ,välja kannatama’ – seerma, (seeran, muuta nagu naerma), kindlaks tegema (konstateerima) – nentima.

Koguni niisuguste sõnade asemele nagu ,ära minema, välja minema, korda minema, tagasi tulema, meele tulema, meele tuletama’ jne. oleks soovitav ja hää saada iseseisvad juursõnad. Seni on korda läind ainult ühe asemele neist, nimelt ,tagasi tulema’ asemele (ja kõrvale) luua uus juursõna – naasma, [naasen, nii muuta nagu tõusma].

Kahjuks ei näi meil sugugi teadlik oldavat sellest suurest ebakohast ja pahest esteetilises suhtes, mis niisugused kokkupandud sõnad eesti keeles moodustavad. Kokkupandud sõnad (puuvili, otsaesine, kätte maksma, välja nägema, hukka mõistma jne.) on kohmakad ja on naiivsed; nad annavad keelelegi naiivse ja kohmaka maigu. Et meil seda puudust küllaldaselt ei tajuta, siis ei saada ka aru tarvilisvest neid sõnu asendada. Ei saada aru, mil määral niisugused ühtlased sõnad on ilusamad ja suur­sugusemad. Kui umbes 200 kokkupandud sõna asemele ja kõrvale han­kida hääd iseseisvad juursõnad, siis eesti keel saab  korraga peenemaks, tihedamaks ja suursugusemaks. Ta ületaks siis ses suhtes vahest mõnegi keele, ka soome keele, millest ta praegu labasem on. Aga kahjuks eesti rahvas, „meie inimesed” ei ole huvitet oma keele esteetilise väärtuse tõstmisest. Ongi arusaadav: põllumeeste poegade ja tütarde ja endiste karjapoiste maitse, kellest meie praegune haritlaste enamik koosneb, ei vaja suuremat peenust, ei tunne selle järele tarvet; neile on praegune hõre, kohmakas, peenuseta ja labane eesti keel hää küllalt. See on täie­lises kooskõlas nende hinge laadi ja struktuuuriga. Igal haritlaskonnal on keel, mille ta väärib. Alles kolmas põlv saab loodetavasti olema nii kau­gele peenenend, et teda enam ei rahulda hõre ja kohmakas keel, vaid tunneb tarvet peenema ja tihedama järele. Siis vast hakatakse täiel määral aru saama keeleuuenduse sellekohaseist püüdeist ja kunstliku sõnade loomise tarvilisvest.

Kuid mitte üksi sõnu, vaid ka mõningaid muute- ja tuletuslõppe tuleb kunstlikult luua. Nii tuleks meil luua mineviku gerundiiv, sest des-gerundiiv (lugedes, kirjutades), tähendades samaaegist tegevust, ei sobi igakord väljendama eelaegsust. Ses suhtes peaks eesti keeleski olema niisama täpne vahend kui vene ja soome keeles. Nende ridade kirjutaja on viimasel ajal parema puudusel selleks tarvitand -nue lõppu (lugenue) ja pikemaist sõnust -nne (kirjutanne). See on igatahes kaugelt suurem ja raskem uuendus kui -tet ja vahest tundub tarbetuna eesti praeguselle maitsele ja arusaamiselle. Ja niisuguseid uusi lõppe tuleks luua veel muidki, eriti tuletuse alal, ennekõike abstraktsõnade moodustamiseks, mis praeguses keeles nii kohmakas ja ühetooniline oma ainsa us-lõpu tõttu.

Järelikult on uuendus suuremas ulatuses alles ees, kui üles sääda see kõrgem keeleideaal ja tahta see teostada. Kahjuks praegune põlv kir­janikke ei tule siin enam endise Siuru-aegse õhinaga kaasa. On saadud vanemaks, tunded on taltund, meeleolud muutund. Keeleline vastuvõt­likkus on lõpnud. Edasisel uuendusel tuleb seepärast pääasjalikult tugeda veel nooremaile kirjanikupõlvele, vahest sellele, kes aasta kümnekonna pärast tuleb. Mida aga praegunegi põlv siiski võib veel teha keeleuuen­duse hääks ja mida talt tahaksime loota, see on häätahtlik, sümpatiseeriv suhtumine selle püüdeile ja pingutusile ses suures töötamises ja võitluses mis on alles ees.

Joh. Aavik.

Loomingust nr. 3/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share