Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

1.

Nagu on rõõmustav heita pilk kuhilaterohkele viljaväljale, nii on rõõmustav teha ülevaadet ka rikkast vaimsest lõikusväljast. Möödunud aasta eesti jutustava proosa lõikus on aga rikas. Sest sel aastal on ilmunud ligi veerandsada algupärast romaani, pike­mat jutustust või ilukirjandusliku ilmega memuaarilist teost. Kuid küsimus pole muidugi ainult arvulisest paljusest. Ka mõnikord varem on meie algupärane proosatoodang lähenenud selle kvantu­mini. Kuid veel kunagi varem pole tõeliselt romaani liiki kuulu­vate teoste arv olnud nii suur ja veel kunagi varem pole nende üldine tasapind olnud nii kõrge. Sest vähemalt kolmandik sellest toodangust kuulub meie kirjanduse seisukohalt väärtteoste hulka ja kaks kolmandikku kogusummast on õigustatud vähemalt il­muma. Ilmselt alaväärtuslikke tehiseid, mille ilmumist peab ka­hetsema, on ainult kaks-kolm.

See osutab nii meie kirjanduse üldise tasapinna tõusu kui ka nõudlikumat suhtumist trükisõnasse. Ühelt poolt on möödunud aastal suurem osa meie võimelisemaid proosameistreid pikemais vormides oma jõudu katsunud. Teiselt poolt on aga kirjastused rahvamajanduslikult kahjuliku makulatuuri soetamist tõkestanud. Ning „autorite” oma „kulu ja kiri” pole kuigi palju vastu löönud.

Et aga kirjanduse maksku-mis-maksab-produtseerimise kirg pole vähenenud, seda nägime k.-ü. „Looduse” õpetlikust nalja-raamatust „Suletud ümbrik”. Nagu teada, kuulutas „Loodus” võistluse teosele, mis oleks ületanud kõik senised eesti romaanid ja seisnud maailmakirjanduse kõrgeimate saavutuste tasapinnal. Ning terveni 37 autorit leidsid, et nende teosed neile nõuetele vas­tavad. Kuid kirjastus ei võinud ühelegi auhinda anda, vaid aval­das ainult kolm õnnestunumat tööd. Ning tegi õieti. Milline oli aga osa teiste pretendentide tasapind, nägime „Suletud ümbrikust”, kus kõige kirjaoskamatumgi autor ei mõelnud end vähemaga võr­relda kui Shakespeare’i, Molieren, Víctor Hugo, Flaubert’i, Shaw’ ja Strindbergiga!

Kuid niikaua kui selline „kirjanduseharrastus” jääb autorite eneste asjaks, pole meil sellega tegemist. Tähtis on, et tõelisedki anded meie romaani harrastavad. Ja möödunud aastal on nad seda teinud viljakamalt kui kunagi varemini.

See toodang on sisuliselt kui ka kunstiliselt mitmekülgne. Me näeme aineid valitavat nii eesti ajaloo tagamailt kui tänapäevast. Me näeme süüvimist ühiskondlikesse vahekorrisse ja isiku hinge­ellu. Me kohtame karmi realismi ja hingestatud uusimpressionismi. Ning kui osa sest toodangust on määratud valjude nõue­tega kirjanduse hindajale, teine laiale lugejaskonnale, siis on kol­mas kohane noorsoole.

Selline rikas aastatoodang ei võimalda siin enam pikemalt peatuda üksikute teoste juures, neid lähemalt refereerida ja süga­vamalt eritleda. See kõik peab jääma juba pikemate üksikarvus-tuste hooleks. Mina näeksin oma praegust ülesannet peamiselt ülevaatlikus aruandes, aastatoodangut iseloomustavas ja liigitavas kokkuvõttes.

  

2.

Praegu valitsev mõttesuund paneb kord-korralt ikka rohkem rõhku nähtustele ja küsimustele, mille ette võib liita sõna rahvus­lik”. On tarvis selgitada meie rahvuslikku olemust, on tarvis teada, kust oleme tulnud, et mõista, kuhu peame minema. Sellise selgitus­töö parimaks vahendiks on ikka olnud rahva minevikku käsitlev ilu­kirjandus. Ja nagu selline kirjandus tõusis esialale ärkamisajal rahvaluule, „Kalevipoja”, minevikus ilutseva lüürika ning ajaloo­lise jutu näol, nii on ta praegugi jälle aktuaalseks saamas. Tõsi küll, nii eestluse kui eesti kirjanduse olukord on võrratult muutu­nud Bornhöhe ja Saali ning Metsanurga ja Mälgu teoseid eralda­val ajavahemikul, kuid ajastute üldtendents on ikkagi sama.

On aga üllatav, et ses uue ainesuuna taotluses kõige otsus­tavama sammu on astunud just seni nõnda tänapäeva probleemi­des rippunud kirjanik kui Mait Metsanurk. Me teame küll, et tema suurromaan „Ü m e r a  j õ e l” on kavatsetud juba aastate eest, kuid selle ilmumine sattus ometi just kõige vastuvõtlikumale, ühiskondlikult kõige resonantsemale hetkele.

Kuigi ärkamisaja kirjanduse huvi oli tunduvalt suunatud mi­nevikku, siis ei ulatunud ta ainete-otsing ometi muistsesse iseseis­vusaega, välja arvatud mõned vähemad ja ilmetumad mineviku romantiseeringud. Igatahes ei teotsenud tolle kauge ajastuga need, kelle nimi meelde tuleb, kui kõneleme meie ajaloolisest romaanist. Sellevastu on Metsanurga teose sündmustik seotud just hetkega, mil kogu eesti rahvas oli alles vaba ja elas isaisade viisi, kuid mil ka paratamatu hävinguoht oli käegakatsutavas läheduses. Peal­kiri ise juba osutab, et romaani kulminatsiooniks peab olema suur lahing ühelt poolt eestlaste ja teiselt poolt sakslaste, liivlaste ja lätlaste vahel Ümera jõel a. 1210. Sellest sündmusest leiame Läti Henrikul ainult mõnekümnerealise kokkuvõtte, kusjuures kroonik eestipoolseid asjaosalisi lähemalt ei maini. See asjaolu on sundi­nud romaani autorit toetuma ainuüksi oma mõttekujutusele ja kombineerimisoskusele. Ning ta on oma ülesandega hästi hak­kama saanud, andes veenva läbilõike Lõuna-Eesti avalikust elust Ümera lahingule eelnenud paari aasta jooksul. Ta on tegevuse keskuseks valinud kujutletud Mägiste kihelkonna selle kujutletud vanema Velloga, kirjeldanud vahekordi teiste vanematega, ühiskondlikku korda, üksikuid rahvakihte, sõja- ja rahuaja olusid ning lõpuks koondanud oma kujutluskire eestlaste võidu kirjeldu­sele. Selle kogu rahvasse puutuva ainestikuga on ta sidunud pea­tegelase isikliku arenemisloo, ta armuromaani ja rea muid eraelulisi episoode. Kogu see materjal on käsitletud järjekindla realismi vaimus ja karm-asjalikus stiilis. Sõnastus on tihe, jõuline ja kaa­sakiskuv.

Muidugi ei takista meid miski nii ajaloolise romaani ainet en­nast kui käsitlusviisi ka sootuks teisena kujutlemast.   Kuid Metsanurk on asetanud meid tõsiasja – oma romaani ette. Ja meie ei saa teisiti, kui peame tõestama selle väljapaistvust nii autori muu toodangu kui kogu eesti kirjanduse tagapõhjal. Metsanurga teosele võib etteheiteid teha vahest mõne üksiku ajaloolise detaili ebatäpsuses, mõne episoodi liiga mõistuspärases käsitluses või Muinas-Eesti vaimlise palge kirjelduse hõreduses. Kuid need ette­heited ei vähenda ometi hädaohtlikul määral teose üldkaalu.

Me näeme Metsanurga romaanis eesti rahvast alles vaba ter­vikuna, kuid me näeme ka põhjusi, mis tegid selle rahva nõrgaks ja komistavaks otsustavail hetkil. Ümera lahingu episoodis koon­dus vähemalt osagi sest rahvast ühiseks tahtepingeks – ja tule­mused olid sedamööda. See jõukoondamise mõte on kogu Metsa­nurga teose rahvuspedagoogiliseks tendentsiks.

  

3.

Teine möödunud aastal ilmunud ajalooline romaan – Au­gust Mälgu „S u r n u d  m a j a d” – kirjeldab samuti väga saatuslikku ajastut eesti rahva elus.  Jälle on küsimus sellest, kes peab olema ülim isand eestlaste maal.   On nimelt Põhjasõja aeg, heitlus elu ja surma peale Rootsi ning Vene vahel.   Eestlased ise on aga juba ammu välja lülitatud oma maa valitsemisest, ja selle­pärast pole ka nemad need, kes siin malevaid käsutavad või üldse suures ajaloolises tragöödias võiksid otsustavalt kaasa rääkida. Nende osaks on ainult sõja ohud ja kannatused.   Ükskõik, kes lõplikult võidab, aga nemad oma osast ilma ei jää!  See kogu rah­vale peale sunnitud passiivne osa on ikka raskendanud meie rahvuslik-ajaloolise romaani kombineerimist ja on seda teinud ka käesoleval korral.  Ei või ka Mälk kõnelda eesti ülimusist ja sõja-härradest, kes tollal oleksid kõlvanud rahva esindajaiks, vaid ai­nult ühest erandlikust rahvamehest, kelle kodanlik kutse ei ulatu köstri ametist ega sõjaväeline karjäär rootsi undervitsi auastmest kõrgemale.   Nii siis ainult mingi sõjakam Käsu Hans Põhja-Ees-tist.  Kuid sellega on ka juba eeskätt määratud tema osa, ta nä-gemis- ja tegevuspiir.   Igatahes ei või ta suure ajaloolise pöö­rangu otsustavais instantsides kaasas olla.

See asjaolu ongi põhjustanud, et me Mälgu ligi kuuesaja-leheküljelises suurteoses ei või näha Põhjasõja suureepost, vaid peamiselt ühe eraisiku arenemislugu selle sõja olude ja ohtude ta­gapõhjal. Selleks isikuks on oma ümbrust tahtejõult ja vaimu-omadusilt ületav Urgose talu perepoeg Hain kuskilt Narva lähe­dusest. Ta õpib sepaks, omandab saksa keele oskuse ja pisut ladina keeltki, täidab köstri kohuseid, tõuseb ohurikkal sõjaajal mingiks rahvajutuks ja sissipealikuks ning võetakse sellisena ka rootsi väeteenistusse, kuid lõpuks siirdub ta rammana tagasi oma esiisade kodukohta. Ometi moodustavad needki väikese külaühis­konna juhi kohustused ja mured ainult osa Hain Urgose elu sisust.

Selle tähtsamaks pooleks on ta lootusetu armastus pastoritütre Heti vastu, kellele meeldivad hiilgavad ohvitserid ometi rohkem ja kes lõpuiks Tallinnas katku sureb. Nii siis otsemalt sisult hoopis eraeluline romaan.

Kuid sellisenagi võimaldab ta ometi pakkuda rikka ja mit­mekesise piltiderea eesti rahva elust Põhjasõja päevil. Eriti su­gestiivselt mõjuvad vaenlaste röövretkede, ikalduse- ja katkuaja kirjeldused. Neis osutab autor ajajärgu sünge koloriidi tundmist ja plastilist sõnaoskust. Kuid niisama leidub romaanis rohkesti ka mõistuslikku targutamist ja ilmaasjata korrutamist. Igatahes ei või Mälgu teost tiheduselt ja pinevuselt kuidagi kõrvutada Met­sanurga omaga. Kompositsioonilt on ta romaan nõrgalt seotud ja kuidagi juhuse juhtida jäetud. Näib, nagu võiks sest irdrepisoo-dide reast sada lehekülge kustutada või sama palju sinna lisada, ilma et miski oluliselt muutuks. Tunduva puudusena tuleb mär­kida sagedast nüüdisaegsust tegelaste mõtteis ja sõnades. Hain Urgose ennustused eestlaste vabastumisest on küll rahvuslikult sümpaatsed, kuid kaugele ette haaravad. Eesti talupojad tarvi­tavad juba Põhjasõja ajal sõnu nagu: meeleldi, vajama, selline, üllatus, olend, suunama, hankima, kohtama, taluma jne., mis alles meie päevil tarvitusele võetud. Ja ometi oleks meie tolleaegse klassika põhjal võinud juba kas või kogu teose arhailiselt stilisee­ritud vormis sõnastada.

Kõige sellega ei taha ma ometi olematuks tunnistada Mälgu romaani positiivseid pooli. Siin on tegemist suure ürituse, julge pealehakkamise ja ka teataval määral õnnestunud teostusega. See raamat rikastab igatahes meie kirjandust, õpetab lähemalt tundma üht meie mineviku murrangulist järku, tõstab mõtteid meie arenguteist ja on sellisena kõigiti tervitatud.

Metsanurga ja Mälgu monumentaalsed teosed lubavad pisut kavastada ka meie kirjanduse edaspidist arenemiskäiku. Teata­vasti on realistliku kirjanduse peaobjektiks ikka just praeguse hetke elu, mida võib lähedalt uurida, eritleda ja lahastada. Kui ka näiteks Vilde oma ajaloolises triloogias taganes minevikku, siis ometi nii lähedasse, et sealt ulatusid temani veel kaasaeglaste suu-sõnalised mälestused, detailsed dokumendid ja ajalehedki. Toda ajalugu võis käsitada ja käsitleda enam-vähem nüüdisaegsest sei­sukohast. Kuid siirdudes kaugele ajaloo tagamaile peab võrra­tult rohkem toetuma intuitsioonile ja mõttekujutusele. Nii ajali­sed kui ruumilised kaugused on olemuselt ikka romantilised ja eel­davad nende harrastajais ka vastavaid kalduvusi. Kui me nüüd oma kirjandusest leiame jälle nii pinevat huvi mineviku vastu, siis osutab see aineteala laiendamise püüet üle realistliku kaasaja pii­ride ja ühes sellega juba mingit pöörangut romantismi suunas, kuigi vormiliselt jäädakse esialgu veel realismi alusele.

  

4.

Siirdudes järgnevate romaanide vaatlusele, siirdume juba tä­napäeva õhkkonda, kuigi romaanes ongi vahest kujutatud mõne aastakümne tagust elu.

Siin tuleks kõigepealt  kõne alla August Jakobsoni järjekordne tüse romaan „V a l l u t a j a d”.   See moodustab tema „Andruksonide suguvõsa” seeria kolmanda köite ja on kahe aasta eest ilmunud „Töö alguse** jätkuks.  Oleme ajaliselt umbes sajan­dite vahetusel.   „Töö algusest” tuntud robustne töölõhkuja Too­mas Andrukson on juba vana mees, samuti on vana ta omaaegne uudistalu.   Tooma lapsed – neid on olnud terveni kolmteistküm-mend – on juba täisealised või selle piirile lähenemas.   Romaani pealkirjaks on küll „Vallutajad”, kuid see pole sisuliselt motivee­ritud; peaks pigem olema „Põgenejad”.   Sest kuigi Toomas on juba elatanud, siiski tahab ta oma majas ikka endiselt nii sõna kui malakaga jagamatult valitseda, ja sellepärast põgenevad ta lapsed üksteise järele laia maailma, et omal käel midagi ette võtta. Kõige rohkem on Toomal tegemist juba keskeast üle ulatuva poja Markusega, kes lõpuks suudabki jonnaka taadi meelevalla murda, tarvitades selleks kehalistki jõudu.   Romaan käsitleb ühelt poolt Tooma poegade vastuhaku ja lahkumise episoode, teiselt poolt aga Markuse armulugu alevilese Martaga, keda vana Toomas esialgu mingi hinna eest ei taha näha oma miniana, kuid kellega on sun­nitud lõpuks ikkagi leppima, samuti  kui talugi Markusele üle andma.   Üksikute kindlapiirilisemate episoodide  vahet  täidavad mornimeelse taluelu kirjeldused.

Nägu varem, nii segab Jakobsoni ka seekord tema jõumehelik suhtumine oma ülesandesse. Ta tabab paiguti küll õige tüse­dat rahvalikku tooni, kuid langeb niisama tihti aleksis-kivilisse või gailitlikku paisutatud stilisatsiooni, täites vahed ajaleheliselt abst­raktse, pikaperioodiliseks venitatud proosaga. Üldiselt näeb ta asju ja liigutusi tohutuis dimensioones ning kõneleb kõrgendatud hääletoonis. Selle forte fortissimo võttega ei pääse ta aga elule ja inimestele psühholoogiliselt lähedale. Tõsielu oma varjundite, üleminekute ja detailidega jääb tihtipeale nagu mingi klaasseina taha, kust ka atleetlik rünnak läbi ei aita. Viimased Jakobsoni teo­sed osutavad, et meil on tegemist õieti romantikuga, keda aga ajastu kirjanduslik suund ja ta enda teoreetilised veended sunni­vad reaalsuse käsitlemisele. Kuid see ei anna ta paatosele, pakit­sevale jõutundele ja sõnalisele paisutamiskirele loomulikku lahen­dusvõimalusi

Kokku võttes näib mulle romaan „Vallutajad” olevat ometi va­heldusrikkam ja huvitavam kui oli „Töö algus”. Mõne episoodi suudab autor paisutada tõesti monumentaalseks, nii laadakakluse loo või Markuse ja Marta pulma kirjelduse. Ühtlasi lööb tal siin­seal esile liiga jõulist süngust pehmendav huumorisoon. Lisaks saab ta mõnes kohas vana Tooma hingetuskasid kirjeldades ometi intiimsemaks, nii et me sellele karmile ja targale taadile ka inim­likult lähemale pääseme.

  

5.

Näib vahest motiveerimatu hüppena, kui Jakobsoni „allu­tajate” juurest siirdume otsejoones Jaan Kärneri „Soodoma  kroonika” juurde. Kuid hoolimata kõigest näib neid nii erilisi teoseid ühendavat ometi mingi sisemine sugulus. Selleks on kui mitte muu, siis vähemalt mingi ühise „ürgeestluse” esile-prahvatamine – ühel nii, teisel teisiti.

Nagu teame, on Kärneri romaan üldiselt eitava, vähemalt kül­malt suhtuva arvustuse osaliseks saanud. Kuid mulle näib, et siin teose voorusi ta tegelaste pahede tagant enam ei nähtagi. On iga­tahes paar momenti, mida Kärneri uues romaanis peaks hindama. Esimeseks on teose idee üldse, mis väljendatud juba pealkirjas „Soodoma kroonika”. Tuleks hinnata juba paljalt sellise teose kirjutamise mõtet, milles tahetakse anda läbilõige ühe mannetu ja pahelise linnakese argielust, esitades ta elanikke suure segiva mas­sina, kus iga üksiku tegelase elu ei paku iseenesest midagi romaa­nilist, kuid kõik kokku ometi sellise terviku moodustab. Teiseks peab juhtima eriti tähelepanu Kärneri uue teose stiilile. Vähe on meil viimasel ajal kirjutatud nii rahvapäraselt ladusat, rütmilist ja plastilist proosat. Kohati on see kõigest oma realismist hoolimata peaaegu nagu värsistatud proosa, eriti verbi paigutuse tõttu otse lause algusse. Nii omapärast ja küpse stiili pole Kärner iial va­rem viljelnud, ja sellest on ta algusest lõpuni kinni pidanud, ühegi nimetamisväärt väljalanguseta.

Aga – ja siitpeale pean minagi ühinema teiste arvustajatega. Autor pole suutnud oma õnnelikult leitud ainet ja hästi kultivee­ritud stiili kasustada küllalt vastuvõetaval kujul. Ta kirjeldab ühe eesti linnakese elu pisut enne ja pärast a. 1925. Selle linna rahva peamiseks huviks on ainult napsivõtmine ja üksteise naistega üle­käte minemine, teose algusest lõpuni, ilma suurema variatsioonita. Tema tegelased – kõik need Porovardjad, Sikulokutajad, Peebu-leedud, Kantsveid ja Madjakud – ei mõtlegi muule kui ainult nende kirgede rahuldamisele. Neil on oma sellekohane elufilosoofiagi: „Jood ja armatsed – sured, ei joo ega armatse – sured samuti. Tähendab: joo ja naudi armastust, siis vähemalt oled midagi saanud.” Aga nende kohta ütleb üks kõrvaltvaataja: mis muud, kui pista rõngas ninna ja vii Tartu väljanäitusele – saaks Soodom seegi võrra au!

Küsimus pole mitte selles, et elu tõesti ei võiks mõnes urkas olla nii järjekindlalt ja monotoonselt paheline. Ega selle tõelisegi Soodoma kroonika, kui seda keegi oleks pidanud, palju teisem oleks! Kuid ilukirjanduslikul kunstil on oma aine esitamisel omad ülesanded ja omad mõjumisviisid. Siin on tähtis asjade proport­siooni ja tasakaalu tunne.   Kui kõnesoleva linna rahvas koosneks ainult pühakuist, kelle vooruste harrastust esitataks samasuguse hambavalulise monotoonsusega – me protestiksime samuti. Kui meil ligi kolmesaja-leheküljelise romaani lugemisel varsti ähvar­dab segi minna, kes just kellega sel hetkel napsi võtab või kes just kelle naise üle lööib, siis valdab meid niisama varsti tüdimus.

Oleks vajanud huvitavamaid ja kandvamaid episoode, mille ümber need pahestseenid võiksid rühmituda. Neist üksi ja oma­ette on vähe. „Soodoma kroonikas” leidubki üks selline pidevam episood: kilplaslik kemplemine linna turu pärast, mis lõpeb selle turu võllanaljalise üleviimise apoteoosiga. Kuid see turujant, mil­lest küll nii mitmes kohas juttu, ei moodustu ikkagi teost kandvaks selgrooks.

Kärneri romaan lõpeb sõnadega: „Nägemiseni, lugejad! Te kuulete veel Soodomast tulevikus.” – Palume, palume, kuid järg­mine kord siiski – pisut teisiti!

  

6.

Kui siin vaadeldud kolmes esimeses romaanis ongi käsitletud isiku arenguloolist ja ühes sellega hingeelulist ainest, siis pole see ometi esialal olnud ega erilisi probleeme pakkunud. Alamal puu­dutagem kaht tüsedat teost, mille otsemaks ülesandeks on just psühholoogiliste probleemide arendamine ja lahendamine.

Esimene neist oleks Johannes Semperi romaan „A r m u k a d e d u s” – kahtlemata eesti kirjanduse erakordsemaid nähtusi. Oleme tundnud seni Semperit virtuoosliku luuletajana, novellistina ja esseistina. Nooremas eas harrastas ta keerukas-koondatud stiili, mis tihtipeale ähmastas sisu selgust. Hiljem on just mõtteline pool tunginud esialale. Siin on otsitud just võima­likult selget, lihtsat ja täpsat väljendusvormi, nagu näeme essee­kogust „Prantsuse vaim”. Prantsuse vaimu ja vaimsuse kool – see ütleb Semperi kohta paljugi. Ning oli enam kui intrigeeriv kätte võtta tema esimene pikem ilukirjanduslik teos, mille teadsid ole­vat valminud pikema aja jooksul ja milles aimasid kasustatud olevat nii autori küpsema ea psühholoogilisi kogemusi kui ka ta vormimisoskust.

See uudishimu leidis täieliku rahulduse. Ma ei tea viimasel ajal olevat lugenud ühtki eesti raamatut sellise põnevuse ja ühtlasi sellise kergusega, ilma vähimalgi määral tähelepanu väsitamata vormi seikadega, millele autor küll palju vaeva on kulutanud, kuid mis on ometi ainult sisu võimalikult selgeiks vahendajaiks, ilma mingi muu eesmärgita. Semperi raamatu tunnuseks on nimelt äärmine moodsus koos äärmise lihtsusega.

Autor on juba oma jutustuse lähtekoha ja raami valinud või­malikult lihtsa ja loomuliku: ta laseb oma mina-kangelasel pih­tida ja ühtlasi analüüsida raskeid hingelisi elamusi, mille osaliseks ta saanud juba kümne aasta eest Nõnda ajalisse kaugusse asetatuina lasevad sündmused end rahulikult vaadelda ja kõigekülgselt kommenteerida. Ja see vaatlemine ning kommenteerimine, mille eesmärgiks on igasuguse varjamise ning enese ees teesklemise paljastamine, moodustabki teose tuuma.

Romaani sündmustikuline sisu on võrdlemisi lihtis, kuigi üksikosis erakordne. Siin on feminiinseiks kujudeks noor klaveri­kunstnik Henma Uustal ja preili Krista Leetmaa, kelle ümber rüh­mituvad mina-tegelane Enn Maiste, ajakirjanik Uhak, üliõpilane Raudhammas, tenor Link, pastor Remmelgas ja teised. Lõplik kon­flikt kujuneb Krista, Maiste ja Lingi vahel. Maiste on alles platoo­niliselt mõtisklev noormees ega taipa tõelist seisukorda, kuni Krista enneaegsel sünnitamisel sureb. Ja sellega ongi lõpp. Kuid see mõnerealine kokkuvõte ei ütle teose olemusest mitte midagi.

Niisama raske oleks mõne sõnaga anda käsitust tema psühho­loogilisest sisust ja probleemest. Pealkiri „Armukadedus” osutab, et siin on küsimus tunnete kompleksist mehe ja naise vahekorras, mis võib võtta lugematuid varjundeid. Ja tõeliselt polegi siin tege­mist ühe kindlasuunalise ja -ilmelise probleemi ning selle lahendu­sega. Siin kerkib igal leheküljel, igas lõigus ja dialoogireas üht­soodu uusi probleeme, mida vaadeldakse otsekui luubi all, eritletakse, liigitatakse, paljastatakse tundevarjund viimse otsekohesuse taotlusega. Kuid seda ometi lihtsalt, loomulikus seoses jutustu­sega, kaldumata õpetlikku teoretiseeringusse.

Ainult romaani lõpp tundub paradoksaalselt kärbituna. Oleks vahest õigem olnud, kui autor teise peatüki, mis sisaldab peatege­lase hilisemaid eritlusi ja mõttemõlgutusi, oleks paigutanud teose lõppu, muidugi seda vastavalt muutes. See epiloog oleks mõju­nud küll vanamoelisemana, kuid selle raamatu laad ei vajagi midagi tahtlikult moodsat.

Igatahes on Semperi romaan meie praeguste kirjanduslikkude nähtuste taustal midagi sootuks erinevat. Siin on püütud õieti esmakordselt luua tõesti tihedat psühholoogilist romaani haritlas­konna elust. Ühtlasi on autori intellektuaalsed võimed ja kaldu­vused ka tõesti vastanud sellele ülesandele. Nii selle teose aine kui vorm osutab meie jutustava proosa väljatungipüüet sest võrd­lemisi kitsast ringist, kuhu ta oli viimasel ajal surutud quasi-elulähedaste teoretiseeringutega.

  

7.

A. H. Tammsaare uus romaan „E l u  j a  a r m a s t u s” riivab mõnes suhtes Semperi ainestikku. Siin on eritlusesemeks samuti mehe ja naise armuvahekord, see „egoism kahekesi”, mis üht poolt pidi ulatub ikka armukadedusse, s. o. üksikegoismi. Kuid seda sarnasusejoont ei saa ometi väga kaugele jälgida. Mõlemad autorid on põhiolemuselt küll intellektuaalsete kalduvustega, kuid kuna Semperit kannustab mingi psühholoogiline uudishimu ja optimistlik kaasalöömislust, siis tunneme Tammsaare skepsises ja iroonias ikka väikesel viisil oma tegelase vintsutamise kirge.

Ja teiselt poolt, kui Semper liigub kogu aja ühtlast mõistuspä­rasuse joont pidi ining ta tegelane ja tegevustik jätavad meid tun­deliselt võrdlemisi külmaks, siis on Tammsaare paiguti palju elu-lopsakam ja vereküllasem, kuid langeb paiguti ka hoopis abstrakt­sete targutuste rägastikku.

„Elu ja armastuse” peategelaseks on maakeskkooli lõpeta­nud tütarlaps Irma Vainu, kes asub linna ja satub ärimehe Rudolf Ikka juurde üksikteenijaks.   Romaani algupooles on väga hästi tabatud tüüpe, nagu Irma tädi ja selle tütar, samuti kui siin autor üldse väga lähedalt tunnetab reaalelu.   Selle vastu ta kaldub Ikka tegevusväljale ilmumisega samm-sammult kaugemale vähegi ku­jutletavast  elust  ja  päädib  viimaks kriminaalromaani kahtlase lõpuga.   Pärast seda kui Ikka on tahtnud Irmat võtta samuti kui oma seniseid teenijaid, kuid Irma talle vastu hakkab, armuvad nad tõeliselt vastamisi ja abielluvad.   Kuid Ikkal on kolm põhi-viga: ta võib ühesse naisesse kiinduda ainult paariks nädalaks, ta ei või kunagi lapsi saada ja tal on kohutav rääkimistõbi.   Kui juba kaks esimest puudust abielu küsitavaks teevad, seda karde­tavam on siis kolmas.   Sellega teeb Ikka Irma elu põrguks ja meile romaani lugemise ligikaudu puhastustuleks, millest me ometi puhastatuina ei välju.   Ikka skepsis ja iroonia mürgistavad Irma neitsiliku hinge, hoolimata tema üliinimlikust armastusest.   Lõ­puks laseb Irma kooliea kavaler Ikka maha, ja see pääseb nii abielust kui oma rääkimistõvest.

Iseenesest on Ikka kõned tihtipeale väga vaimukad ja hu­vitavad, kuid nad ei kuulu romaani kompositsiooni, mis nende tõttu paisub kohati kohevaks, vesivõsuliselt lopsakaks. Romaani kui teatud sündmustikulise, hingeelulise ja ideelise terviku huvi­des oleks seda ligi neljasaja suure leheküljelist teost pidanud kär­pima vahest veerandi võrra, ning seda peamiselt Ikka ja autori enese abstraktsete targutuste kulul. Sellega oleks teos võitnud selguses, saanud õhurikkamaks ja ta romaaniline aines rohkem erialale tõusnud.

Kuid nagu Tammsaarel ikka, nii pole ta teos praegusenagi ilma veetluseta.  Ta puudutab paiguti väga intiimseid hinge pooli, süüvib selle niiskelt-hämaraisse sügavusisse ja paljastab salatu-maidki saladusi.   Teiselt poolt sisaldab tema vesteline ballast ometi suure hulga huvitavaid   tähelepanekuid ja  päevakajalist vaimurikkust.   Tarvis ainult kuulata Irma pesunaisest tädi ja vabrikutöölisest täditütre elufilosoofiat, et autori teravmeelsusest aina rõõmu tunda.   Siin üks näide selle pesunaise rikkast tarkus-sõnade tagavarast:   „Ennem ikka ütle tänapäev jumalast lahti leui mehest, sest jumala juurde võid sa alati tagasi pöörda, aga raehe juurde harva.”  Nagu on Tammsaare sundimatu, sõnarohke* südametoone tabav jutustamisoskus alati laia lugejaskonda kaasa tõmmanud, nii kahtlemata ka seekord.

 

8.

Seni käsitletud romaaniautorid on kõik juba varem tuntud meistrid. Ometi on möödunud aasta toonud ka ühe võimelise uustulnuka: see on Adolf Hint oma romaaniga „P i d a l i t õ b i”.

See on järjekordne saarlane pärast Ridalat, Oksa, Redik Soart, Mälku või Oengot, kes tuleb kirjanduslikku mandrit val­lutama. Ja ta teeb oma rünnaku hästi. Temalgi on veel mõn­dagi uut öelda oma saartest ja nende elanikkude hingelaadist. Kuid – ja see kaalub veel rohkem – tal on ka kirjanduslikust seisukohast vaadates oima eriline näoilme ja hääletoon.

Kohtame jälle saartele iseloomulist meretunnet, rahva usu­meelsuse allakriipsutamist ja – pidalitõbe. See ainestik kõneleb aga Hindi kaudu suurema sisemise pinevuse ja pakitsevama ki­rega kui harilikult. Tema aineks on ühe saare taluniku- ning kaluripoja arenemislugu, kuid õieti tugeva ideelise kõrvalteemaga. Paul Laid käib rahvakoolis, astub siis oma vanema venna toetusel keskkooli, on õpetajaks, pääseb ülikooli ja saab lõpuks oma ko-dukihelkonda pastoriks. Kuid ta ema on surnud pidalitõbisena ja pidalisse haigestumise hirm varjutab ning mürgistab tema en­dagi elu. Kas ta lõplikult tõbine on, see ei selgugi meile, kuid vähemalt vaimselt tunneb ta neid õnnetuid omadena. „Nagu mõni pidalitõbiste pealik või juht…” Pidalitõve motiiv seguneb lakkamata ta ellu, see teritab ta ideelisi otsinguid ja määrab ta inimliku õnne teed.

Selle karmi aine kohane on ka Hindi teose laad ja toon. Autoriski näib olevat palju ta peategelase askeetsest karmusest ja ideelisest ellusuhtumisest. „Ta räägib lihtsalt, selgelt, võltsi­matult, vaid sellest, mis ta ise oma silma ees näeb,” korrates ta enda sõnu. Ainult lõpu poole muutub ta esitus pisut hüsteerili­seks, samuti kui viimseil lehekülgedel paisutatakse nietzschelist paatost. Kõigest sellest oleks võinud hoiduda. Eriti katkendlik, lünklik ja segi paisatud on teose kompositsioon – samuti ilma­asjata. Kirjeldades asjaolusid, mida ta tunneb, saavutab autor kõigest hoolimata sügava ja traagilise elulisuse tunde. Selle­vastu mõjuvad mõned kõrvalepõiked, nagu episood romaanivõist­lusest või hilisemad märkused kirjaniku elukutsest, naiivsetena.

Hindi raamatule tuleb vaadata esialgu muidugi kui asjaar­mastaja katsele. Kuid sellisena on see hea, oma ideelisis ja kunstilisis taotlusis aus, siiras, kohusetundeline. Selle lugemine rikastab, teeb paremaks, hoolimata oma puudusist. Ja sellisena äratab ta lootusi. Kui palju autor neid tulevikus täita suudab, seda on võimatu ennustada. Kuid nii hästi ei debüteerita sagedasti.

Võrdluseks kõlbaks kohe teise uustulnuka väike romaan „K a h e p a i k n e”, mille autoriks on Frieda Selg. Sisult tuletab see meelde Hindi teost: nii siin kui seal varjutab peategelase saatust lüösiline defekt. See „kahepaikne”, kellest siin kõne, on hermafrodiit, küll naiseliku poole ülekaaluga ja sellepärast ka naisena esinev, kuid ometi tunduvate mehe kalduvustega. Juba lapsest peale on ta seda tundnud ja selle all kannatanud, ilma et ta ise või teised teda oleiksid mõistnud. Lugu lõpeb tegelase sadistliku mõrtsukatöö ja enesehukutamisega. Nii siis vähemalt meie kir­janduses uudne tüüp ja probleem. Kuid sellest on siiski vähe. Kui tegelaste kahekõned on veel enam-vähem loomulikud, siis on autori omapoolsed seletused ja kirjeldused šabloonilised, kulunult peenutsevad, nagu juba kümme korda varem tarvitusel olnud. See on aga algava kirjaniku juures suurimaid pahesid. Siin tuleb kõigepealt unustada see kulunud „ladusus”, vaadata maailma enda silmil ja kirjeldada omade sõnadega, sündigu see algul kui ko­narlikult ja kokutades tahes.

  

9.

Igatahes ei kannata Leida Kibuvits eespooltoonitatud pahe all. Kui kahe aasta eest käsitlesin siinsamas tema esimest romaani „Soomustüdruk”, siis oli mul põhjust rõhutada just debütandi vaatamisviisi ja sõnastamisoskuse värskust. See voo­rus valitses ta teiseski teoses „Rahusõit” ja iseloomustab kolman­datki romaani, möödunud aastal ilmunud „P a r a d i i s i  p ä r i s p e r e n a i s t”.

Nagu on põhjust kahelda iga debütandi tulevikus, eriti kui ta algab ilmselt autobiograafilise teosega, nii oli see ka Kibuvitsa puhul. Nüüd pole Kibuvits, pärast kolme küpse, oma erilise il­mega teose avaldamist, enam kellegi algaja. Tõsi, ta senised ained on sisemiselt, psühholoogiliselt väga lähedalt sugulased. Kõiges kolmes teoses käsitleb ta erandliku naise elulugu ja maa­ilmasuhtumist. Kui see nii jätkub, siis on karta muidugi kordu­mist. Kuid seni on ta iga aine võtnud pisut eri tasapinnalt, eri miljööst ja hingeelulisest vinklist. Kui kordumist on, siis sõnas­tamises, ses liiga nägemise ja kuulmismeele andmeile rajatud puäntillismis.

Seekord on Kibuvits valinud oma esitamisobjektiks vana­neva naisnäitleja, suure traagiku ja erakordse südameinimese Eeva Orsti saatuse. Meie ajakirjandus on kohe võimaliku leid­nud olevat nimepidi mainida isikut, kes autoril eeskujuks olnud. Ja kahtlemata ongi ta inspiratsioon leidnud äratust mingist reaal­sest tüübist. Kuid sel puhul on tegemist ikkagi ainult lähteko­haga, ja me toimiksime valesti, kui võtaksime seda põhiolemuselt, sündmustikult ja lõpplahenduselt täitsa mõttekujutuslikku teost mingi isikliku pamfletina. See takistaks meid ainult kirjandus­liku teose maitsmisel ja hindamisel.

Eeva Orst kohtab ühel linnas uitmisel kodust väljaaetud tü­tarlapse Marta Undi ja viib selle – oma iseloomu kohaselt – ilma pikema jututa enese poole elama.   Ning sellest algabki see romaani kujul antud psühholoogiliste võrdluste päevik. Sest need naised on autori sõnade järgi nagu „kaks hoopis erivärvilist kivi”, mida saatus-karjapoiss vastamisi hõõrub. Eeva Orst on näitlejanna, kelle loomisinspiratsioon teeb suureks, meelival­davaks ja põrutavaks. Kuid muidu on ta lapsemeelne, saamatu, lohakas – boheemlane kõige rahvalikumas tähenduses. Selle­vastu on Marta Unt praktilisus, külmus, korralikkus ise. Kui Eeva unistades küsib: „0led sa kunagi leidnud linnupesa?” – siis vastab Marta sedamaid: „Jaa, kana omi.” Kui Eeva „ei salli seaduseraamatuid, noodipaberit, logaritmide tabeleid, börsi-teateid, sõiduplaane”, – siis on Martal juba plikana selge, mil­liseid soodustusi annab Balti Eraseadus abielunaisele. Talle on abielu vaid „teenistuskoht” ja juba mesinädalail laseb ta mehe keelu vastu aiaplangusse luugi saagida, et müüa putkast morssi.

Esialgu sobib ometi Eeva ja Marta vahekord, kuni ilmub näitelavale meesolevus – Eeva endine mees, kirjanik Eerik Aadam. Marta hindab kohe head „teenistuskohta” varandusega Aadami naisena ja saab selle. Eeva vallandatakse teatrist, sest publik mõnuleb veel ainult operetist, ja on sunnitud asuma noor­paari juurde. Seal loidub ja laskub ta lõplikult kohutava igat­suse pärast teatri järele, ta aju tumeneb ja ta hukkub, hiilides salaja oma endisse töökohta ning kukkudes näitelavalt orkestri-ruumi.

Eeva Orst ja Eerik Aadam – juba neis nimedes peitub süm­boolne vihje. Kuid „paradiisi perenaiseks” polnudki legendi järgi kõigepealt Eeva, vaid pimedusevürsti õde Liilith – mässulise loo­mingu võrdkuju, vägev, jõuline, hässitaja ja õhutaja. Alles tema järele tuli Eeva, kes piibli Aadamale suppi keetis, lapsi sünnitas ja mehe maad ligi kiskus. Eeva Orst on õieti see Liilith ja Marta on Eeva. Romaani autori kogu sümpaatia on selle loova ürgnaise poolt. Ta laseb oma Eeval ühel loogilisemal hetkel Martast öelda: „See polegi üksik naine… Ta on sümboolne kuju, lilt- naine… Tema on nemad kokku! Kõik vürtspoodnikud ja võ­lausaldajad, õmblejad ja õpetajad…” Kuid nad olla tarvilikud, et mehed „nälga ei sureks”.

See sümboolika annab teosele sügavama mõtte, kuid on lü­kanud autori ka Marta liiga ühekülgsele ja ülekohtusele kirjelda­misele. Kui Eeva kuju meile sümpaatsena lähedale tuuakse, siis jääb Marta külma egoismi allegooriana õieti paljaks nimeks, keda me ei näe ega tunne.

Teiseks romaani puuduseks peaksin ma Eeva Orsti saatuse liiga traagilist lahendust. Mitte et sündmustik ka selliselt ei võiks lõppeda, kuid käesoleval korral näib see vastuolus olevat autori stiililiste võtetega. Tema impressionism, ta „värviliste selgroo­gudega laused”, tarvitades ta enda sõnu, nagu ei suudaks üldse nii masendavat traagikat edasi anda.

Igatahes on aga Kibuvits meie kirjandusse uue aineteala ja uue psühholoogiliselt huvitava kuju lisaks toonud. Ning see on tehtud artistilise oskusega.

  

10.

Kaks järgnevat autorit ei aseta enesele sügavamaid hingeelu­lisi või kunstilisi ülesandeid. Kuid nad haaravad elust drastilisi nähtusi ja annavad neile rahvapäraselt ilukirjandusliku vormi, et sel teel laia üldsust nii isikukohaste kui ühiskondlikkude ebakoh­tade eest hoiatada. Ning selle ülesandega saavad nad rahulda­valt hakkama.

Esimene neist autoreist on Helmi Mäelo, kellelt ilmus möödunud aastal romaan „V a l l a s l a p s”. Selleks vallaslap­seks on Eevi Pedaku nimeline tüdruk. Ta ema on korralik ini­mene, sünnitab aga väljaspool abielu lapse ja sureb ise, kui see laps on alles kaheksa-aastane. Et isast pole mingit teadet, siis antakse Eevi riiklikku lastekodusse, kus ta talvel õpib ja suvel karjas käib. Tema andekuse ja hoolsuse tõttu võimaldatakse tal keskkooli lõpetamine, mille järel ta ise ülikoolini pingutab. Ro­maani lõpupoolel muutub sündmustik õieti dramaatiliseks, kuni Eevi osutub lõpuks rikkaks pärijannaks ja ta edaspidine elutee on kõigiti sile. Kuid oleks ometi eksitus pidada autorit mingiks ebatõenäoliste muinasjuttude vestjaks. Ta just näitab, et ena­mik vallaslapsi nõrkeb elus halbade pärivustingimuste, ebakohase ümbruse ja enda alamustunde tõttu. Eevi on erandnähtus, kelle saatuse õnnelikku kujunemist pn soodustanud nii ta isiklikud omadused kui head välistingimused. See on küll optimistlik teos, kuid kõneleb ometi väga kurbadest asjadest. Ja viimaseid tunneb autor hästi. Nagu Hint tutvustab meid pidalitõbiste haigla ja Kibuvits teatri, nii Mäelo eriti lastekodu miljööga. Tema ainesti­kus on palju sellist, mida me ei tunne, kuid peaksime tundma.

Kuigi Mäelo on ilmselt tendentsikirjanik, siis on ta oma ten­dentsile leidnud võrdlemisi vastuvõetava kirjandusliku väljendus­vormi. Ta jutustab kergelt, soravalt, paiguti põnevaltki. Ainult eriti dramaatilistes kohtades lööb diletantlik abitus välja. Iga­tahes ei tahaks ma seda liiki kirjandust kunsti nimel veel hukka mõista. Lai lugejaskond koosneb väga mitmesugusel kirjandus­likul arenemisastmel olevaist inimesist. Mäelo jutustamislaadiga pääseb aga palju enamaile lähemale, kui oleks võimalik seda teha artistilisema käsitlusviisiga. Ja seegi on tähtis. Sest heade mõ­tete ja inimlikkude tunnete väärtuse rõhutamine kuulub igatahes ka kirjanduse ülesannete hulka, kuigi seda ei saa teha kirjanduse ainsaks ülesandeks.

Ülemalöeldu käib üldiselt ka Arno Raagi romaani „T e i s e  n o o r u s e” kohta, mis on kahe aasta eest ilmunud Jttassu vaimu” jätkuks. Nagu mäletame, jutustati selles vastu­meelsest naiskarjäristist Veldast, kes abiellus jõuka taluomani­kuga, soetas lapse selle pojaga ja jäi viimasega „vabaabielu” pidama, kui vanamees suri. Uuest romaanist näeme aga, et Veldat need võidud veel kaugeltki ei rahuldanud. Maaelu ei meeldi talle enam, ta kolib linna ja asub ühe koloniaalkaupmehe juurde, jälle „vabadel” alustel. Kuid seegi on mõeldud ainult hüppelauana millegi suurema poole, mille suhtes Velda veel isegi pole täiesti selgusele jõudnud. Ta on juba „daam”, ta võtab klaveri- ja plastikatunde, mida vaja „seltskonnas” läbilöömi­seks. „Tantsides läbi elu!” – see on tema põhimõte. Kuid ta eksib hüppes, kaotab isegi oma koloniaalkaupmehe ja on sunni­tud jälle tagasi maale minema. Kas see aga mingit moraalset uuestisündi tähendab, seda ei tea me veel kaugeltki mitte.

„Mässu vaimu” arvustades oli mul põhjust autorile ettehei­teid teha tema ilmse vaimustuse pärast Velda kahtlaste võitude puhul. „Teises nooruses” suhtub Raag palju kriitilisemalt oma kangelase moraalilagedusse. Sellevastu pole ta oma teose algu­poolel veel vabanenud filmitekstide peenutsevast poeesiast ja alles pikkamööda kujuneb ta jutustus loomulikumaks. Üldiselt on ta aga nagu Mäelo’gi loetav just laiadele hulkadele. Tema teose põhitoon pole küll nii sümpaatne, sellevastu on ta aga vahest rohkem kirjanik.

  

11.

Ülemalesitatud üheteistkümne teosega olemegi tõeliste ro­maanide käsitlusel lõpule jõudnud. Ülejäänud osa pakub kas vä­liselt ainult pikemaid jutustusi või sisuliselt ilukirjanduslikke memuaare ja noorsoojutte. Nende juures võime peatuda veelgi lühemalt.

Esimesena tuleks siin mainida Oskar Lutsu, kes on avaldanud möödunud aastal poolteisesaja-leheküljelise jutustuse „V a i k n e nurgake” ja oma järjekordse mälestusteande „L a d i n a  k ö ö k”. Need mõlemad kuuluvad omas liigis Lutsu viimaste aastate paremate teoste hulka.

Kui Luts eelmises jutustuses „Tagahoovis” käsitles peami­selt vene pagulaste argipäeva, siis on „Vaikse nurgakese” aine võetud meie saksa soost kaaskodanikkude elust. Tõesti, una­russe jäetud, meie kirjanduses seni viljelemata aineala! Ja Luts oskab sellele ainele läheneda intiimselt, sõbraliku muigega, ilma mingi eeskätt valmi suhtumisvalemita või rahvusliku tendentsita. Ning see pole tema süü, kui lugeja lõpuks jutustuse põhjal siiski kindla suhtuimisyinikli omandab. Sedavõrd kurb-võõrastavana mõjub meisse see atmosfäär, milles jututegelased liiguvad. Autor laseb ühel eesti üliõpilasel, kes pole kaugeltki rahvusindleja, asuda korterisse kadakasakslikku perekonda, selle naabrite ja tutvuskonna elu mõne aja ‘kaasa elada ning lõpuks konfliktiga lahkuda. Muidugi on loosse põimitud ka armastusmdtiiv. Need on omapärased tüübid, keda siin näeme, kas või pererahvas Vestbergid ise või groteskne taat Lücke, kes töötab ..peenmehaanika alal”, millisesse kuulub näiteks ka katusetõrvamine. Kõik need tüübid on asetatud toimima Lutsule nii omase lihtsa loomulikku­sega. Üks kurvalt humoorne stseen järgneb vaevata teisele, kuni oleme saanud küllaldase läbilõike sest nii ideedelagedast, ainult minevikust võrsuvaile illusioonele elavast pisiühiskonnast.

Sama loomupärane jutustamisoskus iseloomustab ka Lutsu „Ladina kööki”. Viimase all mõeldakse omaaegset Hirschfeldti apteeki Tartus kivisilla lähedal, kus autor oli sajandi algaastail apteekri õpilaseks. Nii siis täitsa autobiograafiline teos, kuigi kahtlemata mõttekujutusliku stilisatsiooniga. Tegelasiks ena­masti „Vaikse nurgakese” tüübid, kuid alles kõikvõimsama, meie elu juhtivaina. Nende lisaks aga ka muid, kelle osa alles ees ootas, – mälestused lõpevadki seekord 1905. aastaga. Peale puhtkirjandusliku väärtuse on neil Lutsu mälestusil ka kultuuri­looline tähendus: siit leiame huvitava läbilõike sajandi alguse Tartu elust, olgugi see nähtud ka ainult „ladina köögi” koka-poisi vinklist.

Nagu Luts, nii esines ka Richard Roht möödunud aas­tal pikema jutustuse ja mälestusteraamatuga. Rohu „P u n a n e liblikas – jutt ühe suve elamustest” kuulub laa­dilt nn. suvitusromaanide hulka. Autor tutvub ühel sügisõhtul raudteevagunis noormehega, kellel on kaasas meie maal väga harva esinev punane liblikas. See liblikas paneb küll vagunist putku, kuid tänu sellele vahejuhtumile jutustab kaasreisija seal­samas autorile oma sellesuviste seikluste loo. Jutustaja on läinud umbropsu ühte metsarikkasse kohta suvitama ja saanud hoopis erakordsete kogemuste osaliseks. Siin on loodusromantikat, sa­lakaubavedajate aardekeldri Ja muudki romantikat, õieti kau­gelt tuletab teos meelde Lutsu jutustust „Sood”. Vormilt on ‘ta ladus lugeda, kaldudes ajaviitekirjanduse liiki. Ainult raamatu lõppu lisatud manitsussõnad arvustajaile on vahest üleliigsed.

Rohu mälestusteos kannab pealkirja „Vana Võrumaa”. See on laadilt palju asjalikum, täpsam, vähem ilukirjan­duslik kui Lutsu oma. See esitab lihtsalt autori elulugu, kirjel­dades varasemat lapsepõlve ja suuremat osa koolieast. Kuid selle puhtautobiograafitise materjali kõrval annab ta rohkesti ka oludekujutusi meie maaelust möödunud sajandi lõpust peale, nõnda talutöödest, sulastest ja popsidest, maakoolidest jne. Kõik see on esitatud realistlikult ja värskelt. Segab ainult Rohu võõrsõ­nade kuhjamine, otse koketeerimine nendega seal, kus väga hästi ilma läbi saaks ja kus nad kuidagi ei sobi kirjeldatavasse mil­jöösse.

Rohu raamat on ühtlasi väga kurb dokument meie lähema mineviku külaeludest ja perekonnaelust. On otse masendav lu­geda, et kellegi lapsepõlve mälestused võivad olla nii mõrud ja kibedad, et autor oma isa ilma süüdistussõnata ei või mainidagi.

Kui teissuguse mulje saame näiteks Jaan Vahtra mälestuste­raamatust „M i n u  n o o r u s m a a l t”, mis ilmus samuti möödu­nud aastal ja kirjeldab samuti ühe võrumaalase lapsepõlve. Tema kodu on olnud veel vaesem kui eelmise autori oma ja inimesed on seal niisama väga rasket tööd rühmanud, kuid ometi kõnele­vad need mälestused kodust kui mingist kadunud õnnemaast. Raamat ise oma elava, lopsaka jutustamisviisiga on naudinguga loetav. Autori huumorimeel elustab koguni väga kurbi episoode, nagu on seda viimne kirjutis _„Üks nurjunud maailmareis”.

  

12.

Kui Vahtra mälestused on loetavad nii täisealistele kui noor­soole, siis on Juhan Jäigi toodang määratud peamiselt vii­masele. Kuid Jäik produtseerib ebaloomulikult palju, ta fanta­seerimisest ja sõnastamiskergus on nii suur, et tal mahti poie oma teoseid viimistleda ega enesele selgitada, millisele arenemis­astmele need õieti peavad vastama. Ja nii ähvardabki ta too­dang jääda kuidagi õhku rippuma, ilma kohast lugejaskonda leidmata.  Siin olgu vaadeldud ta kolme pikemat jutustust.

Esimesed kaks on „P o m b i ja esivanemate kuld” ning „Pombi ja siukuningas”, mis on jätkuks varem ilmunud „Pombile ja Üdsimärdi nõidadele”. Need mõlemad on üle kahesaja leheküljelised tüsedad raamatud. „Esivanemate kullas” leiame enese olevat veidravõitu Sõrasavi talus, kus elab mügerik mees Samuel Mudakurvits ja tema väike poeg Pombi. Hobust kutsutakse sea! Osmaniks, oinast Vasvilstuks ja kutsikat Verdinandiks. Selles talus on vähemalt 31 kassi. Ja nende kas­sidega algabki lugu, nagu kirjutab väike Pombi oma veidravõitu päevikusse:

Siin talus oli liiga palju kasse, igat värvi ja karva. Kui mina kat­susin neid lugeda, siis ühel päeval sain 24, teisel 27, kolmandal päeval oli vihmane ilm ja kasse oli lagedale ilmunud vähe, kõigest 17. Neljan­dal päeval oli ilus ilm ja näis, et kõik maailm on täis kasse. Jõudsin • Jugeda neid 31. Osa .neist aimas kurja ja pistis plehku nisupõllule; kes võtab kinni, palju neid pidi olema… Taevatähti on kergem lugeda, sest need püsivad paigal ega poe inimese  silma eest kapsalehe varju.

See väike katke annab juba pisut aimu Jäigi mõttelennu ja sõnastuse laadist. Need on lastelood, kuid kõlbavad vahel ka täisealistele. Igal leheküljel leiame siin lopsakaid rahvapäraseid ja omatehtud ütlusi, mis käivad niisama hästi rahvapäraste eest.

Kolmandana Jäigi raamatuna tuleks mainida juttu „Kättemak s”. Siin vestetakse mustlasest Prinnust, kes peab hobu­sevarguse pärast palju aastaid vangis istuma. Vaheajal võtab keegi läti mustlane, kes samuti hobusevarguse pärast õrnalt maalt põgenenud, tema hobuse, vankri ja naise üle. Kättemaksuks pal­jastab Primiu hiljem läti mustlase ametivõimudele, kuid satub ühes sellega ka ise viletsusse.   Siin on Jäigi fantaseerimine paiguti otse lapsik, ja ometi sisaldab töö episoode, mis pole mõel­davad lastele ega noorsoole.

Juba enesekasvatusprobleemidega tegelevale noorsoole on määratud Aleksis Kallitsa raamat „I m e l i k  mees Pe­terson” – „noore enesekasvataja pihtimused”. See kannab küll 1933. aasta daatumit, kuid ilmus tõeliselt möö­dunud aastal. Seda teost ei tule niipalju arvustada puhtilukirjanduslikust kui pedagoogilisest, aateliselt arendava vahendi vinklist.   Ja sellisena täidab ta vist oma ülesande.

On jäänud mainimata veel paar teost, mis seisavad eraldi, kuid oma ulatuslikuma jutustava laadiga peaksid ikkagi kuuluma meie ülevaatesse. Esimene neist on Kalju Rahu algupärane seiklus- ja roimaromaan „Langev täh t”. Selles räägitakse imeväärsest mehest, kes leiutab m. s. nii vägeva magneti, et tõmbab sellega ümber obeliski Roomas, käänab kõveraks Eiffeli torni Pariisis ja veab ka ühe eesti preili metsa; kuid kui ta oma roimarlikkuses tahab kukutada taevatähe Tallinna peale, siis eksib ta pisut ja täht lööbki ta surnuks. Nagu näeme, fantaasiat üleliigagi, sellevastu aga kirjanduslikku kunsti vähe. – Teiseks oleks Mihkel Nukk raamatuga „V ä l j a r ä n d a j a d”. Siin püütakse romaniseerida ühe eesti mehe saatust, kes pärast kodumaisi vintsutusi satub laia maailma ja peab sealgi väga raskeid päevi elama. Jutustajal näib olevat isiklikke kogemusi, kuid kirjanduslik oskus on kahjuks liiga nõrk. – Kõige lisaks on veel keegi E. Hiiesaar avaldanud jutustava teose „Purjus väärjumalad”, kuid raamat on ilmumisel konfiskeeritud ja mul pole võimalust olnud sellega tutvuda.

Oleme oma ülevaatega lõpule jõudnud. Nagu näeme, on kirjanikud täitnud oma kohust. Tehku seda ka lugejad – süve­nedes, hinnates, võttes kirjandust nagu elule vajalikku täiendust!

Fr. Tuglas.

Eesti Kirjanduse numbrist 3/1935