Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Dec

Üldjooni viimaste aastate eesti kirjandusest.

 

    

Nagu mäestikus viibides raske on üksikute tippude re­latiivset kõrgust määrata, nii on ajajärgule lähedal olles või teda ise kaasa elades raske tema nähtusi tähtsuse järele liigi­tada ja arengu suuna tähiseid märkida. Kui ma siin siiski viimaste aastate kirjandust katsun mõne üldjoonega karakte­riseerida, siis olen teadlik oma ülesande raskusest ja eksi­miste võimalustest. Aga hoolimata sellest hädaohust on meil tarvidus näit. iga aasta mitte ainult üksikuid teoseid nende väärtuse järele hinnata ja iseloomustada, vaid ka ülevaadet saada aasta toodangu relatiivsest väärtusest, üldvaimust ja arengu suunast.

Aasta on siiski liiga lühike ajajärk vaimlise elu arengus, toob harilikult liiga vähe muutusi, annab vähe tähiseid ja tunnismärke, mille järele võimalik oleks aja vaimu mõista ja pöördepunkte märkida. Erandi moodustavad vahest niisugu­sed aastad, nagu olid 1905 ja 1917.

Sellepärast võtan siin lühikesele vaatlusele mitte ühe, vaid mõne viimase aasta kirjanduse, nimelt lühikese ajajärgu, mis näib kandvat mõningaid ühtlasi jooni ja on liikunud ühes suunas. Ja see on nimelt ajajärk pärast „Siuru” päevi, mis algasid ilusal vabaduskevadel 1917 ja hämardusid pikkamisi raskeil vabadussõja aastail.

,,Siuru” ei moodusta küll ajajärku (epohhi), nagu „Noor-Eesti”, ta ei tähenda mitte uue päeva algust, vaid on ennem hele virmaliste vehklemine või ka zodiakaalvalgus. „Siuru” on meie uuemas kirjanduses, kui selle algust lugeda „Noor-Eesti” tekkimisest, ainult huvitav intermezzo,  aga  ometi nii tähelepanu-äratav, nii kärarikas, kui öelda lubatakse, et tema vaikimist ja kustumist raske ei olnud märgata.

Enne kui viimaste aastate toodangu juurde lähen, hei­dan lühikese pilgu „Siurule”, mitte tema huvitavuse pärast, vaid enam sellepärast, et ta on kontrastiks viimase aja toodan­gule ja aitab seda paremini mõista.

Olen isiklikult „Siuru” viljelust ainult kuulajana ja vaa­tajana kaasa teinud, sellepärast ei ole tema sära, milles ei puudunud hengaali ja muid ilutulestiku aineid, mind kunagi pimestanud ega ole ma tema ühekülgsest joovastusest kunagi joobunud.

„Siuru” looming oli poliitilise ja kultuurilise vabanemise kajastus ühe osa meie kirjanikkude toodangus. Ütlen tead­vusega: ühe osa, sest teine osa meie kirjanikest ei reagee­rinud oma teoseis sellele vabanemisele mitte siuruliselt ega siurutsedes.

Reageerisid suure vabaduskevade värsketele tuultele ja soojale päikesele peaasjalikult lüürikute ja lüürilise põhitoo­niga kirjanikkude kandled ja naablid, misjuures suure, sünd­muse poliitilis-sotsiaalne külg kõrvale või tagaplaanile jäi. Üks siurulastest (H. Visnapuu) ütleb ise selle voolu kohta oma kõnes ,,Eesti uuema ilukirjanduse mõte”: „Siuru aja­järk, mida on.eriti süüdistet kalduvuses erootikasse, ei taha ideeliselt olla muud kui vaimline revolutsioon valitseva Balti tagurlise kirikliku sugulise moraalivastu. See on olnud elujõulise inimese õiguste maksmapanemine sellel ala1″, s. o. sugulise moraali alal (sõrendus minu; Ed. H.).

Ma ei mõtlegi „Siurut” erootikasse kalduvuse pärast süüdistada, aga see kalduvus on fakt ja „Siuru” too­dangut lugedes paistab selgesti, et see on enamasti Eerosest inspireeritud. Samal mõõdul, kui töölised olid tol ajal joo­bunud poliitilisest vabadusest või rahvuslased Eesti auto­noomiast, samal mõõdul olid siurulased joobunud vabadusest või selle illusioonist meela (sinnlich, чувственный) nau­dingu ja erootika alal. Et tol ajal „inimeseõiguste” maksma­panekul igal alal üle piiri taheti tungida ja sagedasti tungitigi, mis ime, kui see siis ka erootilise ala emantsipeerimisel sündis! Patt sai ilustavaks vooruseks, voorusest tunti piinlikkust, see kõlbas vaid väikekodanlasele.

Siurulaste moraal oli romantika moraal, mis tahtis indi­viidi õigusi erootilisel alal kaitsta seltskonna vastu, tahtis meelale naudingule täielikku eluõigust, sagedasti ehk liiga laialist eluõigust muretseda.

Siurulaste ilmavaade oli hedonistlik, mis ülimaks hüveks tunnistab meela naudingu, üldse nautimiselu.

Muidugi ei põhjendatud seda ilmavaadet teoreetiliselt, vaid ta väljendub kirjanduslisis teoseis – peaasjalikult lüü­rikas – ja üldse siurulaste esinemisis.

„Siuru” lüürika oli subjektivistlik, luuletaja isik, tema tunded, tema elamused, tema naudingud ja sellest ammuta­tud rõõmud olid peamotiiviks.

Mis takistas aga „Siurut” uue epohhi moodustamisest kirjanduses? Nimelt nende huvide, nende elamuste, nende tunnete ühekülgsus. See luule, mille allikaks oli peamiselt Eeros, ei suutnud inimese hinge sügavalt ja kõigekülgselt haarata. See oli kui karneval, mis kaua ei või kesta, et mitte tüütavaks saada. See oli Pierro’de, Colombine’ide ja arle­kiinide mäng väntoreli saatel. See oli kui lõbus ja ülemeelik karussell. Kõik see on omal kombel õigustatud, aga see ei suuda ometi elu kõigekülgselt täita ega kauaks rahuldada.

„Siuru” oli kui püha joovastumiseks ning lõbutsemiseks, ja mis võiski sellele muud järgneda, kui tööpäeva proosalik toiming?!

„Siuru” laul algas tugevate rõõmsate akkordidega ja vaikis pikaldaselt, kaeblikult, morendo. Raske vabadussõja kestel pidi see laul vaikima. Pierrot’1 oli piinlik Colombine’iga mängida, kui leinakella helina saatel pea iga päev võitluses langenuid mulda kanti. Arlekiinid pidid häbelikult kõrvale pugema ja väntorel vaikima, kui terve rahvas enesekaitseks ja igapäevaseks tööks äärmiselt jõudu pidi pingutama.

Kirjandus, mis siis tekib ja mida siin mõne üldjoonega katsun karakteriseerida, sisaldab eneses umbes viie aasta toodangu. Nimetan seda lühiduse pärast tänapäeva kirjanduseks.

Kõige esiti mõned võrdlevad jooned.

„Siuru” kirjanduse pale oli naiselik, ihar, rõõmus, joobunu, ülemeelik. Tänapäeva kirjanduse pale sellevastu me­helik, tõsine, sagedasti kurblik, kaine, asjalik.

Siis oli kirjandus läbi imbunud meelusest (Sinnlichkeit, чувственность, sensualité), nüüd eetosest. Siis oli hüüd­sõnaks nauding,nüüd tegu, aktsioon, olgu see hea või halb.

„Siurulaste” hulgas oli ka neid, kes tegemist tegid ühis­kondlikkude küsimustega ja poliitikaga. Seda ei tule aga tõsiselt võtta. Siurutsejad poliitikused kadusid värssi näite­lavalt, kui algas proosalik äripäeva töö. Kirjanduses sureb siurutseja poliitikus Kärneri „Biankas ja Ruthis” Olafina; sureb romantikuna, tiisikusse. Ühiskond ja selle võitlused on temast kaugel, temal on naistegagi küllalt heitlust.

*

Aja meeleolu surve oli see, mis sundis siurutsemist lõpe­tama ja ellu kutsus sünged, kurvatoonilised, raskemeelsed, pessimistlikud „ajalaulud”. Siurulastel oli üldse vähe kokku­puutumispunkte eluga, nad kuulusid enamalt jaolt boheemkonda ja eraldusid kodanikest. Aga pikapeale tungis kau­gema elu tõelisus boheemkondagi ja sundis teda ajale kaasa elama ning kaasa laulma.

Nagu juba tähendasin, oli „Siuru” toodang peaasjalikult lüüriline. Tal puudus sotsiaalne põhitoon, teda ei huvitanud see, mida tolleaegne ühiskond, mida rahvas üle elas ja läbi elas, ehk teda huvitas see vähe. See ei võinud aga kauaks nõnda jääda.

Juba 1919. aastal võime „Siuru” III albumis suurt kaine­nemist märgata. See album on siiski imelik segu ilutsevast, lüürilisest, sentimentaalsest idüllitsemisest ja selle hukka­mõistmisest. See on segu „Siuru” lauludest ja tekkima ha­kanud „ajalauludest”.

Tuglas deklameerib seal „Suises melanhoolias” aholises, sentimentaalses stiilis, mis noori tütarlapsi võlub:

„All punase kalju, ääres vaikiva vee olen istunud palju päevi. Hommikul, mil roosad pilved üle metsa pelgusid, kui looriparved. . . Ja õhtuti, mil mets vaikis ja taevas õhkus hõbedana ning kuu kerkis kuldsena läbi mu nukruse pimeda laine.”

Ja teisel leheküljel:

„Õhtu jõuab, eha toob pilvi, öö siravaid tähti, õhtusse, pilvisse ja tähtisse tahaksin minna siit ära.   Sinna tahaksin peita oma igatsuse, nukruse ja üksinduse – õhtusse, pilvisse

ning tähtisse.”

Aga juba olid mitmed kaasvõitlejadki silmitsemisest tüdinud. Semper kirjutab sellessamas albumis üliproosalikus luules:

    „Küllalt laulest nüüd
    idüllitsevast elust, rahust, vaikusest ja
    armastuse läägest kohvist täiskuu koorega ja
    kõigest, millest toitub muinasjutu vestja,
    millest joobub vahumullitaja,
    kõigest sest, mis vähegi sentimentaalist tõugu.”

Nii siis: siurutsejad olid ise endid oma lauludega tüüda­nud, sest Semperi sõnad käivad ainult tema kaassiurulaste kohta. Teised kirjanikud, kes sellesse rühma ei kuulunud, ei olnud noil ajul endid ega teisi idüllitseva armastuse ,,lääge kohviga”, ,,vahumullitamisega” ega ,,muinasjuttude vestmi­sega” tüüdanud.

Mitmed siurulastest on aga veel kahevahel, laulavad veel „siuruliselt”, aga loovad seal kõrval juba ,,julma aja” laule. Nii ei suuda Henrik Visnapuu oma „Autobiograafias” kuust loobuda, mis, iseenesest mõista, ,,hõbet” kallab:

    ,,Hõbet kallab kuu
    Üle visnapuu.
    Olen Visnapuu
    Ssu!  Ssu!”

Ja selle lõpu pool:

    „Magusam kui muu
    siiski naise suu:        
    laulan laulusuu.
    Lj uu!   Ljuu!”

Aga sealsamas ei kalla kuu enam hõbet ega huvita Visnapuud enam magus naise suu, vaid:

    ,,Piin veel mõni muu.
    Vere sees on kuu.
    Hulub koera suu.
    Pehkib raipe luu.
    Püsti võllapuu!
    Igavene öö!
    Hirvita ja löö,
    tapa, nüli, söö.
    See veel ainus töö.
    Igavene öö!”

 „Maha lüüriline shokolaad!” hüüdis Kivikas siurutsejatele ja Kärner ütleb neile oma ,,Aja lauludes”: „Heitke aia taha siirup, salmikute meri.”

„Siuru” ajal oldi enesele huvitav oma naudingutega, nüüd saab huvide objektiks peaasjalikult ühiskond. Subjekti­vism haihtus pikkamisi, objektivism kerkib pikkamisi esile.

„Siuru” kirjandus oli mingi liik romantikast. Pärastsiurune ajajärk kannab üldiselt realismi, tunnismärke. Tähen­dan aga kohe, et praegu on veel väga varane katsuda mingit kindlat nimetust anda kummalegi. Mitmed kirjandusloolased peavad läinud aastasajast ainult kaht voolu selgesti väljakujunenuks ja julgevad neile kindla nimetuse anda, nimelt romantismile ja realismile; mis aga realismile aastasaja lõpul ja selle alul järgnes, sellele peavad nad veel varaseks üldist, lõplikku nimetust anda. Kui palju hädaohtlikum oleks viimast nelja-viie aasta kirjandust ühe või teise -ismi rubriiki paigu­tada!

Ajajärgud kirjanduses ja -ismid ei lõpe järsult. Uue, valitseva voolu kõrval elutsevad endised harilikult aasta­kümneid. On ajajärke, kus käib mitu voolu kõrvuti, olemas­olu eest võideldes, kus lähedalolijail raske öelda, missugune neist elujõulisem. Ka üksikud tugeva individuaalsusega kir­janikud ei tee harilikult kõiki uusi voolusid kaasa, käivad oma teed.

Aga realism näib viimaseil aastail meie kirjanduses do­mineerivaks saavat. Ja mis veel tähtsam, ajavaim näib realismi soodustavat. Ühiskondlikud ja ilmavaatelised küsi­mused on nii teravalt päevakorral, et vahed kirjanikud neist täiesti kõrvale läbevad jääda ja nende olemasolu ignoree­rida. Aeg on küllalt rahutu, et sundida otsingutele.

Raske on niisugusel ajajärgul ainult esteetitsemistele anduda ja sõnakunsti artistlikkusest rahuldust leida.

*

Mitmel puhul on etteheiteid tehtud, miks meie luuletajad ja kirjanikud ei reageerinud vabadussõjale, miks jäid nad passiivseiks vaatlejaiks.

Tõsi, meie olime kirjanikkudena passiivsed, aga sellest ei võidaks veel järeldada, et meie oma maa ja rahva saatuse suhtes oleksime ükskõiksed olnud. Üks osa kirjanikest töö­tas tol ajal ajakirjanduses ja võttis kaitsesõjast sulega aktiiv­selt osa. Kui teine osa sõjast luuletama või novelle kirju­tama ei hakanud, siis võime sellest ainult rahuldust tunda. Maailmakirjanduses leiduvad küll mõned kunstiväärtuslikud sõjalaulud, inspireeritud võitlustuhinast. Selle eest on aga alaväärtuslikku sõjakirjandust terved mäed, ja kahtlemata oleks meie sõjakirjandus nende mägede kõrgendamiseks läi­nud. See sõda, nii suure tähtsusega kui ta ka meie rahvale oli, läks pealegi lahku väga paljudest teistest ega oleks vist segamatult võinud kirjanikke inspireerida. Need olid vere poolest me vennad, kes venelasi, hiinlasi ja lätlasi kaasa võt­tes või nende eesotsas Eestisse tungisid. Pole aga ometi meile ükskõik, keda me näeme oma tuppa vägivaldselt sisse tun­givat: on see võõras, tundmatu röövel, siis tõuseb meie käsi kergesti, et talle revolvri otsa rinna vastu seada. On aga sissetungijate eesotsas meie vend, siis mõjub see rusuvalt Peale selle ei võideldud selles sõjas mitte ainult väerinnal, kus sõjariistus mehed vastastikku, vaid pandi verevalamisi toime kaitseta inimeste kallal. Kõik see täitis kirjanikke õudusega ega annud neile ilusaks inspiratsiooniks vähematki ergutust. Ainult hingeliselt rõhutu ägamist on leida palju­dest sõja lõpu poole tekkinud laulest.

*

Sõda käib ühiskonnast üle kui torm veest, põhjakihte üles ja pinnakihte alla pöörates. Ta toob mitmesuguseid kitsendusi kaasa, aga neile alistuvad peaasjalikult kõlblised elemendid; palju enam toob ta aga võimalusi inimese egoist­likkude ja loomalikkude instinktide vallandumiseks. Sõda demoraliseerib, peetagu teda küll pühaks ja suureks toimin­guks, demoraliseerib isegi siis, kui ta alustatud vabaduse ja iseseisvuse eest. Ta demoraliseerib paljusid neist, kes väe­rinnal vaenlast hävitavad, ja ka neid, kes selja taga. Ta teeb inimese sagedasti tooreks, halastamatuks, himuraks, egoist­likuks, lõbuhimuliseks, saagiahneks, ja need omadused aval­duvad veel hulk aastaid pärast sõda.

Sõda tekitab palju võimalusi tõusmiseks. Kapralid või­vad kindraliks saada, mustatöölised ministriks, käsitöölised miljonäriks, masinapreilid õuedaamiks, kurjategijad rahva­esindajaks, kirjutajad diplomaadiks, algkooli lõpetajad üli­õpilaseks või ka professoriks. Kõik need inimesed tõusevad peaasjalikult oma „moraali”, s. o. häbematuse tõttu; kellel aga see „moraal” puudub, see surutakse kõrvale.

T õ u s i k l u s igal alal – see on sõjaaja tulemus selts­konnas, ja selle tõusikluse vastu võideldes on meie tänapäeva kirjandus juba üleliiagi piike murdnud. Tõusiklus – see on üks tähtsamaist motiivest meie tänapäeva luules, proosas ja draamas.

Muidugi, nende hulk, kes kõrgele pääsesid, ei ole suur ja sellele ei maksaks iseäralist tähelepanu jagada. Aga täh­tis on tõusikluse vaim, mis haaras laialisi hulki nagu taud. Igal pool, maal ja linnas, ärimeeste, tööliste, põllumeeste ja linna väikekodanlaste hulgas võis seda märgata.

Kuidas võis kirjandus sellest väljapaistvamast nähtusest mööda minna! Ja seda tuleb meie tänapäeva kirjanduse tugevaks küljeks pidada, et ta pole elust kaugele jäänud, et ta ei ole ükskõikne tähtsamate – olgugi negatiivsete – ühiskondlikkude nähtuste vastu, et teda huvitab sotsiaalne areng, et ta selles kindlasti ja julgesti seisukohti võtab. Kir­janik ei mõtle enam oma naudinguist, vaid kaaskodanikke, rahvast, inimkonda vaevavaist pahedest ja küsimustest, mis ei lase selle inimkonna paremat osa rahulikult elu maitsta. Kirjanik ei ole ükskõikne selles, et üks osa inimestest võib kõiki elumõnususi üleliigselt maitsta, teistel puudub aga kõige hädatarvilikumgi. Ta ei ole ükskõikne ka selle vaimu vastu, mis väikest inimest ei lase rahulikult magada ega tööd teha, vaid kihutab „tõusmisele”, abinõusid valimata.

Niisuguseid teoseid, mis ei kajasta vahenditult aja vaimu, on viimastel aastatel õige vähe ilmunud. Nimetada maksab siin Tammsaare ,,Kõrboja peremeest” ja Suitsu „Lapse sündi”. Aga sellest ei või järeldada, et needki kirjanikud ei tunne aja meeleolu survet. Lugege näit. Tammsaare „Pöialpoisist” esimest novelli – ja teil on selge autori opositsioonlik seisukoht seltskonna vaadete vastu. Kui ma ei eksi, ilmus kuskil lehes teade, et Suitsul olevat valmimas terav-satiiriline komöödia suurejoonelise naistõusiku tüübi kohta. Nii siis – nemadki!

Teiste toodang on selgejooneliselt inspireeritud tõusik­lusest, sotsiaalseist pahedest ja õiglusetusest.

Tuletage meelde siin näit. Richard Rohti „Kurgsoost” suurettevõtjat Ottensoni ja kogu seda pealinna kõrgemat seltskonda, kes tema suvituskoha avamisele sõidab. Ehk selle­sama kirjaniku väikelinna tõusikulist ja nautimishimulist kohviseltskonda. Tuletage meelde Milli-Mallika „Demobili­seeritud perekonnaisast” spekulant Kogermanni ja kõrgele kerkinud kingsepanaist. Teil on vist meeles, kuidas selles komöödias näidatakse raha võimu ja väärtust: ilmasõjas ka­duma läinud, aga viimaks aastate järele koju jõudnud king­sepp annab oma naise rikkale Kogermannile nii-öelda põli­sele rendile ja on valmis raha eest „mudavanni” minema. Edasi võiksin nimetada Ernst Petersoni „Uut ministrit”, jandilist komöödat karjerismi vaimust Mudilas. Samal kirja­nikul on käsikirjas kurbmäng, milles kirjeldatakse ministrite ja spekulantide „kasulikku” koostööd. Neile näidenditele seltsivad A. Tammani ,,Kriis”, Kärneri „Kangelased” ning „Ainus idealist”, mis jällegi kõnelevad tõusiklusest ja kor­ruptsioonist. Niisamuti on A. Adsoni „Läheb mööda” ja Mait Metsanurga „Kindrali poeg” inspireeritud aja vaimust, korruptsioonist, ülekohtust, karjerismist ja tõusiklusest. Ka mõned O. Lutsu ühevaatuslised kuuluvad oma vaimu poolest nende opositsiooniliste näidendite liiki.

Mitte vähem sõjakas ei ole proosa aja väärnähtuste ja valitseva tõusiklusevaimu vastu.

Luts kirjutas terve romaani tõusik Vähkmannist (,,Vähkmann ja Co”) ja oma viimases romaanis (,,Iiling”) pühendab ta rohkesti ruumi angeldaja Tiikmannile. Teisteski teostes riivab ta alatasa tõusikut ja karjeristi. Mis on Kitzbergi ,,Neetud talu” haritlasedki muud kui tõusikud! Või loeme Kivikase pakse romaane maaelust, kus ometi nii palju posi­tiivset ja tervet arvatakse olevat ja vist ongi. Aga tema näeb seal kõige esiti ka tõusiklust ja muid negatiivseid külgi.

Vahest on Tuglas, kes oma teoseis ajas ja ruumis ko­dust ja tänapäevast on eemale püüdnud jääda, arvustavast ja opositsioonilisest loomingust hoidunud ja n. n. „puhtale kunstile” ehk „kunstile kunsti pärast” elanud? Aga temagi sulest ilmus hiljuti satiiriline novell nende aluste arvustami­seks, millele praegune ühiskond end kõlbliselt katsub toetada.

Kas ei leidu siis mitte midagi positiivset, kas ei tehta kuskil ülesehitavat tööd, kas on kõik ainult karjääri tegemisel, dollarijahil, saagijagamisel, lõbutsemisel? Kahtlemata tehakse ülesehitavat tööd, kuigi paljude eksimustega ning vääratustega ja mitte iga kord õiges sihis. Töötatakse aga ilma idealismita, ilma entusiasmita, enese huvisid esimesele kohale seades. Umbes nõnda, kuis ma aasta või paari eest üht vastutaval kohal seisvat mitte väga väikest ametnikku kuulsin otsekoheselt seletavat: On tõsi, et ma ametis olles oma elujärge olen parandanud. On tõsi, et talukoha olen ostnud ja mõnes äris oma kapitaliga osanik olen. Palga-natukesest on see muidugi võimata. Aga kas ma pean siis ametnikuna hoolega töötades iseenese ära unustama!

Nii see on, väga paljud Eesti riigi ehitajatest on enese huvisid üleliiagi meeles pidanud. Mis ime, et kirjanikud nende hulgast positiivseid tüüpe pole otsinud; mis ime, kui nad seda ülesehitavat tööd idealiseerides ei saa kirjeldada.

Kõige suurema poolehoiuga idealiseeritud – kuigi mitte ideaalne – tüüp viimaste aastate kirjanduses on saunik Kriuka Kusta (Richard Rohti „Kurgsoos”) ja sulane Toomas (Mait Metsanurga „Vagade elus”). Esimene on endine var­gapoiss, aga puhastunud armastusetules; teine on endine kroonuvaras, uuesti sündinud vangimajas.   Esimene andub hoolsale ja ausale tööle, et oma elujärge parandada, ja unis­tuseks on tal Kurgsood viljakandvaks põllupinnaks muuta. Teine andub sulasekohuste hoolsa täitmise kõrval sisemise tõe otsimisele.

Suure sümpaatiaga on ka O. Luts oma „Andrese eluloo” peategelast Andrest kujutanud, vaest, mahajäetud poissi, kes heaks ja ausaks, aga sihituks ja passiivseks inimtüübiks jääb, kellel puudub aktiivne positiivsus.

Kirjaniku seisukohalt positiivse tüübina on ehk ka asu­nikku ja seppa Tõnis Vaherit Kivikase „Jaanipeävas” ja „Mihklipäevas” tahetud kujutada. Aga lugeja sümpaatiat Tõnise vastu vähendab tema alaline unistus suurettevõtjaks, vabrikandiks saada. Tõnis on sellele „tõele” kaldumas, et eesmärk pühendab abinõu: ta kahetseb, et kaasavarata naise võtnud, talrab aga vennale rikka naise sobitada, et selle kaasa­varaga oma eksitust heaks teha. Tõusiklusevaim on asunikkugi haaranud ja maa ei suuda teda rahuldada!

Kui pealinna rahaline ja bürokraatlik kõrgem kiht ühtki positiivset tüüpi pole inspireerinud, siis võiks loota, et üli­koolilinna kõrgema hariduse poole rühkijate suures arvus igal sammul ideaalseid kujusid kohatakse. Seda enam, et meie kirjanikkudest suurem hulk sellele ringkonnale nii lähedal seisab.

Hoolsa otsimise järele leiame viimaste aastate toodangus ühe üliõpilase tüübi, kelles pealiskaudselt vaadates positiiv­seid jooni märkame. See on Ärni Kivikase „Jaanipäevas” ja ,,Mihklipäevas”. Vaese sauniku pojana on ta ise enesele tee ülikoolini murdnud, õpib ja teenib, kuni magistri kraad käes. Kui meie aga inimest ei hinda selle järele, kes ta on oma seisukoha või auastme poolest, vaid selle järele, mis ta on inimesena, siis ei imponeeri meile Ärni kuigi suuresti: ta on õppinud selleks, et saunikupoja viletsast majandus1 i s e s t seisukorrast pääseda, et kord ihulisest näljast lahti saada; vaimlist nälga pole tal suuremat olnud; ta on õppinud hoolega eksamite sooritamiseks; ta on õppinud, et tõusta, mitte, et täieneda ja areneda inimesena. Ainult magistri au­kraadiga võiks ta seltskonnas imponeerida, mitte iseloomuga ega vaimlise arenguga.

Meie arvurikas talupidajategi seisus ei ole ühtki positiiv­set tüüpi suggereerinud. Tedagi on vallanud tõusiklusevaim. Seal on Saare Peet, Kivikase viimastes romaanides, kõige väljapaistvam peremees Koorastes ja ümbruskonnas. Ta langeb tõusiklusevaimu ohvriks: tahab uhkuse pärast oma poega ülikoolitada ja temast suure mehe teha, annab talle talu peale laenatud raha spekuleerimiseks, mis iseenesest mõista kaduma läheb. Poeg Karla elab Tartus rikka korporandi elu, purjutab ja lõbutseb. Karla ja tema kaasvõitleja Eedi, sama­sugune lõbutseja korporant, esitavad kirjanduses meie jõu­kat, Ärni – vaest üliõpilaskonda.

Naisüliõpilastest kõneleb meie viimaste aastate kirjandus muiates. „Tõsiselt” on ainult Jaan Kärner oma romaanis „Inimene ilma eluloota” naisüliõpilast Ainot katsunud võtta. Aga see kuju tundub psühholoogiliselt ühekülgsena: Aino elab sest saadik, kui temaga tutvume,, ainult erootilist elu; ainult armastusejanu ja erootika täidab tema hinge.  Ta ise ütleb enesest: „.. . mina ei ole töö jaoks sündinud. See oleks raske ja vastumeelne: ma lämbuksin selle all.   Ma tahaksin täiesti vaba olla, päevast päeva muretut elu elada. Aga töö, nagu seda igaüks peab tegema, vaevaks ja koormaks mu hinge.”

Et ta ka t e i s t s u g u s t tööd ei otsi, siis näeme, et siin tegemist on sündinud hetääritüübiga. Kui ta hetääri prakti­kani ei pääse, siis on selles süüdi tema nõrk tervis: ta jääb tiisikusse ja sureb.

Ei tahaks uskuda, et Aino on tüübiline naisüliõpilane; ei julge oletada, et meil oleks palju valgemütsikandjaid naisi, kelle sooviks on „asuda templis, kus õhkki seksuaalsuse tul­vast on hingestatud, kanda heledat tuunikat, anduda valituile. Olla rikas ja pillata, vastupanekuta täita oma pisimad tujud. Elada, ainult elada, nautida ja lõbutseda.”

Meie üliõpilased on suuremas enamuses maalt tulnud ja see tõmbab neid sinna tagasi. Ärni unistab suvisest elust ning tööst maal ja Aino kirjutab päevaraamatusse: „Vahel tuleb mulle tagasi ammu unustatud soov maale minna, kuhugi met­sade ja põldude üksindusse kaduda. Lihtsana lihtsate inimeste keskel elada, avameelne ning rõõmus olla, loomi talitada ja loodusega kõnelda.”

Aga linnal on suur tõmbejõud: „Ent ühel hoobil vallu­tab linn nagu vääramata nõidvõim minu südame. Tänavate kärsik rütm lööb lakkamata kohinal minu veres.  Ma tahan maitsta ja lõbutseda, meeletu-kirglikku lihameelist elu elada.” Ja seda võimaldab ainult linn.

Teadvuseta või teadlikult on mitmed kirjanikud näida­nud, et kõik kurja juured viivad linna ja sealt imbub halbu mahlu maale. Sümpaatia kaldub maa poole. Luts laseb „Iilingus” oma peategelased – Anna ja Elmari – maale ta­gasi minna.

*

Meie tänapäeva kirjandust kannab üldselt tugev pro­testivaim. Protest ei ole aga sihitud niipalju maksva ühis­konnakorra, vaid vabadussõja kestel ja järel tekkinud väär­nähtuste vastu. Ollakse arvustamises vali, salvatakse ja pilgatakse halastamatult täispuhutud tõusikut ning igasuguseid karjeriste. Nõrgemale poolele, kannatajale, viletsale ja abitule kuulutatakse aga kaastunnet ja inimsust.

Et kirjanikud peaasjalikult negatiivseid tüüpe esitavad ja väärnähtusi kujutavad, see tuleb küll vist asjaolust, et kõik see, mis positiivne, mitte nii teravalt silma ei paista, et sellest ajalehtedes mitte iga päev veerupikkuselt ei kirjutata, kohvi­kutes ega salongides ei vestelda.

Tuletagem meelde tähendamissõna sinepiivakesest. Nii­sugune on iga positiivse töö algus, nii väike, vaevalt märga­tav. Ja kõik see, mis meil iseseisvuse kestel positiivset tööd on tehtud, selle vili ei pimesta veel silma ega suuda kedagi nõnda üllatada, kui tõusikute kisendav toredus, karjeristide kärarikkad teod ja sellele kõigele järgnev halvavärviliste ning halvalõhnaliste meteooride sadu meie seltskonnataevast.

Kas on meil õigus kirjanikkudele etteheiteid teha, et nad peaasjalikult kõike negatiivset kujutavad? Vaevalt küll. Ainult seda võidakse mõjuvalt kujutada, mis annab elamuse, üllatab, suggereerib. Võib ainult soovi avaldada, et kirjani­kud ei jätaks tähele panemata positiivse sinepiivakese ida­nemist, et nad katsuksid seda jälgida armastusega.

*

Olen siin peaasjalikult arvestanud proosat ja aega ka­jastavat luulet maininud ainult lühidalt. On tõsi, et täna päevakirjanduses domineerivad novell, romaan ja draama, kirjanduse palet kujundades. Oleks ülekohus selle kõrval ilmunud lüürilist toodangut tähtsusetuks pidada. Aga lüü­rika ei ole meeleoluliselt teist teed käinud kui proosa. Siuruaegne hele päikesepaiste, lindude rõõmus laul ja lillede eredad värvid jäid ajutiseks unustusse. Mõni lüürik hakkas ahasta­vaid kaebusi aja viletsuse, julmuse ja ülekohtu pärast taeva poole saatma. Teine kurjustab, pahandab ja ähvardab; kol­mas irvitab täissöönud kodanlaste ja selle ilma vägevate üle, neljas andub resigneerunult loodusele ja otsib sellest troosti, viies kõneleb pessimistlikult surmast ja Suurest Peremehest – igaüks oma temperamendi kohaselt. 

*

Viimaseid aastaid on meil,sagedasti kirjanduslise kriisi ehk languse ajaks nimetatud. Kas on see nii? Selle peale oleks hädaohtlik jaatavalt vastata. Aastat neli-viis on liiga lühike aeg vaimlise elu arengus, ja mis selle aja jooksul te­hakse, mis sel ajal valmib, see ei tarvitse veel kohe valmina avalduda. Ei ole seda hoogu, seda rõõmu, seda kära ega leierkastimängu, mis „Siuru” päevil – ja nendega võrreldes nimetataksegi praegust aega kriisiliseks. Tolle aja vaim väljendus peaasjalikult lüürikas ja see liik kirjandust valmib ning küpseb kõige kiiremini. Romaan ja draama nõuavad pikemat valmimisaega. Praegust ajajärku võiks ehk talvega võrrelda. On aga talv kriisiaeg? Siis puhkab loodus ja koondab jõudu suureks õitselelöömiseks. On meil talv, siis teame, et sellele järgneb suur uuestisünni aeg. Nagu looduses valitseb rütm, nii ka vaimlises arengus, kirjanduses ja kunstis. Väga võimalik, et meil praegu on vaimlise mõõna aeg. See on ehk ühtlasi ka jõu kogumise, ideede, kujude ja tüüpide tekkimise ning valmimise ajajärk.   Avalikkuse ette võivad need pääseda aastate, võib-olla aastakümnete pärast. Me teame näit., et Goethel „Fausti” kuju valmis – pool elu­aega.   Sagedasti tuleb kirjanikul kaua vaikides oodata ja vaikust kuulata, kuni sellest ,,Jumala vaim” räägib ja teda käsib rahvale kõnelda.

Seda meelde tuletades ei ole põhjust kriisist  kõnelda või vähemalt on vara selle pärast hädaldada.

Küll aga  võib  kõnelda  tänapäeva kirjanduse  mõne­dest nõrkadest külgedest, tema erilistest puudustest.

Suuremaks puuduseks tuleb pidada kahtlemata sage­dat päevakajastusse langemist.

Liiga lähedal on kirjanikul kõik see, mida ta kirjel­dab, mis teda sugereerib. Liiga teravalt erutab tema närve karjerism ja tõusiklus igal kujul. Liiga valusalt haarab teda sotsiaalne ülekohus. Liiga kiirelt reageeri­takse seltskonna väärnähtustele, enne kui on tähtis täht­susetust, oluline ja alatine juhuslikust lahutatud. Sageli puudub tarvilik distants, puudub objektiivsus, puudub filo­soofiline rahu, mis on kunstilisel loomingul tarvilik, mis lubaks kunstiliselt jäädavamaid lehekülgi kirjutada.

Selle kõrval on ka vormiline külg sageli madalam, kui ta oli ,,Noor-Eesti” päevist ,,Siuruni”. Ei hoolita sageli kompositsioonist ega stiilist. Puistatakse teoseid käisest paberile, avaldatakse voolimata ja viimistlemata. Vaban­duseks võib küll ette tuua kirjanikkude rasket majandus­likku seisukorda. Ajakirjanduses on mõnikord andmeid avaldatud Juhan Liivi aegsete honoraride väiksuse kohta ja sel puhul õhatud. Aga kuulatagu ometi, mis praegused kirjastajad maksavad; võetagu arvesse tolleaegne ja prae­gune rahakurss, tolleaegne ja praegune elumaksumus, siis selgub, et praegune kirjanik võib Juhan Liivi aegseid honorare kadestada.

Palju halvem kui vormilise külje langemine on idee­line oportunism,  mis  mõnedel  karjäärihimulistel  noortel nähtavale  tulnud. Katsutakse valitsevat meeleolu  kasu­tada ja mõjuvama seltskonna nõuete järele end häälestada, ,,vastuvõetav” olla. Ilustatakse oma töid ebapatriootilise puudriga ja ebapositiivse shmingiga.   See  on  kirjanikule ja kunstnikule kõige libedam tee. Tema suurem ja püham kohus on – kuulutada võltsimatult ja ilustamatult oma sisemist tõde, kui see ka lahku läheb valitsevaist vaateist, kui see neile ka risti vastu käib, kui see oh ka ümb­ruskonna tänapäevastele mõistetele võitluskinda heide.

See oma sisemise tõe otsekohene avaldus on ülem kui vormitäius ja tema suggestiivne mõjugi on suurem ning kestvam kui vormi artistlikkusega ideetu mänglemine. Eks olnud Mooses kidakeelne, aga ometi juhtis ta rahvast! Eks ole Dostojevski oma teoseis kõigi inimlikkude ja ju­malikkude esteetikareeglite vastu eksinud, aga ometi on ta Tolstoi kõrval üleilmline suurus! Suur nimelt oma sise­mise tõe otsimise tõttu, suur kui inimhing.

Meil on küllalt kurdetud, et ei ole kirjanikke ja kunst­nikke, kes Eesti nime Euroopasse viiksid. Tähendab, neid on kõige pealt reklaamivahendiks tarvis, mitte kui suuri inimhingi. Meie kodanik ise rahulduks väikesega, temal enesel ei oleks igatsust suure inimhinge järele. Ekspordiks on neid tarvis. Euroopasse pääsvate ,,kuulsuste” soetamine ei oleks aga vist väga raske. ,,Kuulsaks” võib saada tuntud ja proovitud reklaamitrikkide abil, selleks on juba näiteid, suureks aga mitte.   Ja minu arvates ei ole ainult kirjaniku ega kunstniku kohus püüda tõsiselt suur olla, igasugust ,,kuulsust” põigates, vaid nõndasama iga kodaniku kohus, nii suur või väike kui ka temale usaldatud ülesanne on.

Kui on vääramatult õige, et ühe rahva ajalugu aitab luua iga kodanik iga oma teoga, siis on niisama õige, et ka rahva kirjandust ja kunstigi aitab teadmatult kujundada iga kodanik. Loob alati terve rahva koguvaim, kirjanik on ainult see riist, see tuulekannel, mille läbi kõik see, mis rahva vaimus, kuuldavale tuleb, vormi ja kuju võtab, aru­saadavalt väljendub.

Igal rahval on kirjandus, missugust ta väärib.

Ed. Hubel.

Eesti Kirjandusest nr. 6/1925

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share