Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kes M. Kampmaad tunneks ainult näo järgi, ei saaks ta pal­gest, rühist, nõrkumatust sammust kuidagi välja lugeda kõrgesse ikka sammuvat kirjameest. Ka see, kes vanaduspiiri põlgava Kampmaa kuju taga midagi teab ta elutööst, küsib tahtmatult: kas tõepoolest juba 70-aastane?

Nagu ta tarmukas kehalik kogu pole vajunud vanaduse vimma, nii pole ka ta viljakas vaimuvirkus siiamaani veel kanna­tanud väsimusmärkide all.

Vaadake, see on mees, keda mitte enneaegu pole närvetanud eesti vaimutegelase raskused. Mõttekriipsud ta näopildis ja elu­töös on aastate jooksul küll süvenenud. Ta isiksuse ilme avaldab ühelt poolt küsimuste kannatliku läbikatsumise kalduvust, tei­selt poolt virget tahet edeneva ajaga kaasa sammuda. Kõike seda pitserdab iseõpilikku otsustamist kartmatu iseloomujoon. Oma võimalikkude eksimuste julgust või nõrkust revideerides ei tunnusta Kampmaa karakterikindluseta alistumist vaadete üm­berhindamisele.

Õnnitleme seda puhkeaastate vastu vaidlevat vitaalsust, seda vaimset vastupanu jõudu. Kui vanema ettetöötaja asendid ei ole vältinud ka arvustuste alla sattumist meie mõtteliikumiste prot­sessis, ta püsivus ja visadus tulemusrikkale sihile püüdmises teenib imestlevat tunnustust.

*

M. Kampmaa suleliigutused on haaranud hämmastavalt mit­mekesiseid alasid. Kõike lühidalt loendadagi viiks visandlikust sõnavõtust pikemale. Ta varasema vaimse aktiivsuse kasvupinnaks oli rahvuslik järelärkamine, kus haritlaste hõredus tege­laste harrastust tõukas kõiksugu toimete ja nõuete rahuldamisele.

Kirjanduslik harrastus on M. Kampmaale juba varakult ise­loomulik.  Ei ole ta noorusel puudunud tõmbust õnne katsuda ka riimis ja rütmis mängivate keelte instrumenteerimisega. Aasta­kümnete kaugus on tänapäevaste kõrvus küll summutanud ta „Kandle hääled” (1896). Umbse järelärkamise kohta polnud midagi erilist selles, et truualamlikkuses kasvatatud seminaristi eeskavaliseks luuletuseks oli „Jumal-Keiser-Isamaa”, et ta mora­liseerivad värsid eeskujusid otsisid Krummacherilt, Schuhmacherilt. Ülevahutava lüüriku temperamenti omamata tabas ta isa Jannseni ja Koidula jälgedes käies siiski mõjuvaidki tunde­toone. Nii saavutas ta Eesti Kirjameeste Seltsi II võidupeol poeta laureatuse au (luuletusega „Ema rinnal”).

Idealistlikkude puhangutega segines ta seltskondlikku ellu astumise algusest saadik proosatoimeid. Kes teab, kas M. Kamp­maa vaimseks kutseks niivõrd oligi kasutu tundlemine ja vaat­lemine kui kasulik tegevus. Puudutame ta rahvavalgustusliku sihiga suleliigutusi mitmesugustel utilitaristlikku laadi aladel. Aga juhuslikkude tarbetoodete populariseerimine on paraku alati väga möödamineva tähendusega.

Pinnalises ajateenistuses tükeldumise eest hoidis M. Kamp­maad õnneks ta pedagoogiline tegevus.

Seegi tarbekirjandus, mida Kampmaa hakkas tootma kooli­mehena, hargnes küllalt mitmetahuliseks. Piibliloo õpetusviis on ta didaktilisest sulest siginud kõrvuti loogika õpetusega; pärast äratavaid kasvatuskirju emadele süstemaatiline koduõpetuse juhatus. Keset venestuse pealetungi on ta tarvet tundnud jõudumööda ja tasapisi töötada eesti iseolemise kasuks: koostas kirjalikke harjutusi eesti keele õppimiseks. Aga kitsastesse olu­desse surutud emakeele harimist tahtis ta täiendada ka korraliku stiiliarenduse mõistete ja näidetega: pani aluse stilistilise „kirjaseadmise õpetusele”.

Ei saa ütelda, et M. Kampmaa eestlase iseloomu ja laadi juureldes eriti sügavalt oleks näinud poliitilisi ja sotsiaalseid küsimusi. Tuli Vene esimese revolutsiooni liikumine 1905. a., andis vabastava tõuke eesti isetegevusele, eesti hariduselule, eesti kirjanduslikule elule.

M. Kampmaale avanes võimalus Volmarist, kus ta oli olnud seminari õpetajaks, siirduda Tartu ENKS-i õpetajaks. Ta eluenergia võttis nüüd hoogu, rühkides täitma V. Reimani ja J. Tõnissoni ideoloogilises õhkkonnas uuendatud rahvuslikku, kõlblat, sotsiaalset tellimust. Koolikirjanikuna kerkis M. Kamp­maa esirinda enam kui ühe tööusinust ja ajakohastumist tunnis­tava raamatuga. Kui ühtegi mainida, siis ta „Kooli lugemisraa­matut” (1905-1907). Alalhoidlikku meelsust ühendas see sisu­kas lugemik Vene riigikorra reformide ja saavutatud kodanikuõiguste mõõduka heakskiitmisega. Püüdis kasvavasse noorsoosse seemendada armastust kodumaa, Eesti ajaloo, keeleliste ja kir­janduslikkude pärimuste kohta. Tõmbas vanemailt autoreilt valitud lugemispalade sekka ka tollal alles algavaid uustulnu­kaid.

Kui aastat kümme hiljem läbi teise Vene revolutsiooni tor­mide ja võõrvõimude vastu tõusnud võitluste saabus viimati Eesti riiklik iseseisvus, siis ei jätnud M. Kampmaa oma krestomaatiat ajakohaselt ümber töötamata. „Eesti lugemikuna”, uue ühtlus­kooli nõuetega kohandatuna, läks see nüüd mitmes trükis ring­käiku.

*

Käsikäes üldise pedagoogilise tegevusega, kõrvuti sugemete sõelumisega eespoolmainitud krestomaatia jaoks, kujunes M. Kampmaa lemmikkalduvuseks eriti kirjanduspedagoogiline har­rastus. Õpetades ei pääsenud ta mööda eesti kirjandusloo läbi­mise raskustest ja küsimustest. Noorsoo juhatajana eesti värsi ja proosa pärimustele õppis ta lähemalt tundma teatmeliste ja pragmaatiliste eeltööde puudujääke. Otsustas ise täiendavaid andmeid koguda autorite eluloost. Hakkas nende teostest eest­leitud arvamusi summeerima ja oma vaadetega rakendama, kavat­ses eesti kirjanduse arengukäiku eri ajajärkudeks kokku võtta, voolude ülevaateks lülitada.

Parajasti kui meie moodsa kirjanduse käärimised, võitlused ja võidud aktualiseerisid endiste väärtuste ümberhindamist, ilmus M. Kampmaa „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Enam­vähem sõbraliku arvustuse hõõrumispinnaks said mõned kirik­likud ja kösterlikud kompleksid ta ainekäsitluses.

Aga siitpeale asus M. Kampmaa oma elutöö tähtsama harrastusliku ülesande lahendamisele. Arendatud eesti kirjandusloo­sse ainestiku laialdaseks populaarteaduslikuks käsitluseks, on see lahendus ületanud kaugelt esialgse pedagoogilise eesmärgi: rahvusliku ärkamise kirjanikke ülendada pjedestaalile, pilku teritada teiste minevikukaugemate ja olevikulähedamate kohta.

Kui Kampmaa polühistooriliste taotluste ringis küsida suurteost, mis paljumahutava erikaaluga kõneleks autori eest, siis on sääraseks saavutuseks kahtlemata „Eesti kirjandusloo peajooned”. See neljakoiteliseks kasvanud teos haarab kogu eesti arengut rahvaluulest kuni praeguse ajani, uusroman­tika ja uusrealismi heitlusteni. Umbes 1200 lk. lahti rullides eesti kirjanduse saabumist, võõraste hooldamist ja omarahvuslikkude voolude vaheldust on see pikkamööda valminud   panoraam ühtlasi imposantseks mälestusmärgiks tegija enese tööpa­nuste ja arenguvõimete kohta.

„Peajoonte” esimene köide ilmus a. 1912, neljas 1936. Vahe­peal on meie valvas vanem kirjandusloolane ise palju teadliku­maks õppinud. Ta allikakriitika ja enesekriitika on edenenud. Muu seas on ta tarvilikuks leidnud oma teose algosa kohandada uusimate eriuurimuste tulemustega, ühtlasi on ta liigseid sõnailustusi oma lemmikautoreid esitades targu tempereerinud asjali­kumaks. Niimoodi on ta ülevaade võitnud enesekaitset aegu­mise vastu.

Ei tarvitse omaks võtta kõike Kampmaad ta üksikasjus komistavate vääratuste ja põhimõtteis piidleva vanameelsusega. Aga kuidas võiks küllaldaselt teenitud tunnustust maha salata ta „Eesti kirjandusloo peajoonte” ees! Nii laialdase ja ümmarguse kokkuvõtte eesti kirjanduse arenguteist on teostanud kirjandus­teadlase diplomita asjaarmastaja. Viimase sõna kummalegi poolmikule võiks selle juures kriipsu alla tõmmata. Eesti kir­jandusloo senise suurejoonelisema ürituse on sooritanud eraõpet­lane, kes oma järk-järgult valmivat töövilja mitte pole ette kand­nud ülikoolis, vaid keskkoolis, seminaris, üldhariduslikel kur­sustel. Ta peateos sillutab aga ülikooliski üldhariduse ja tea­duse vahemaid vähemalt niikaua, kui spetsialistikutselised pole usaldanud ennast ja ainet piiravast uurimistööst välja tulla suu­remate sünteeside tegemiseks kogu eesti kirjanduse mõõtkavas.

Võib olla, et M. Kampmaa sellega peab tahes või tahtmata leppima, et ta massiivset ehitust kirjanduspedagoogikas asenda­vad väiksemakaustalised õppevahendid. Aga ta suurteose paika­pidavus kergelt käibivaist õpperaamatuist rikkalikuma magasi-aidana on tagatud vististi pikemaks ajaks. Parimaks õnnitlu­seks lugupeetud pioneerile tohiks küll olla see, et ta töö oleviku-turult lõppude lõpuks välja küünib kasupüüdmist ületava andu­muse tähistele.

Gustav Suits.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1937