Mis ootab iseseisev Eesti oma akadeemiliselt nooruselt?
Iseseisvus tähendab rahvale kõige suuremat võimalust saada iseeneseks, s. t. teostada neid riiklikke ja kultuurilisi paleusi, mis juhivad tema edasitungi olevikust tulevikule. Iseseisvus avab teed ülematele väärtusharipunktidele religioonis, teaduses, kunstis, majanduslik-tehnilises elus ja õiguslikus korras.
Kuid iseseisvus seab ka kuristikkude äärde, languse võimaluste ette, millest sügavamaid enam ei või mõtelda. Sest nii kaua kui rahvas ripub teisest, kes temast vägevam, ei lase see teine, kui ta ise elujõuline, teda mitte nii madalale sattuda, et see madalus vägevamale enesele hädaohtlikuks võiks saada. Valitseva rahva eluhuvi, mis tendeerib olemasoleva riikluse kooshoiule ja mis ei või sallida oma riiklises organismis väga suurel määral lagunevaid ollusi, surub alluva vähemalt välispidi kindlamatesse raamidesse, mis teda hoiavad ja keelavad täitsa raisku minemast.
Iseseisvus aga lubab rahval ennast määrata kas kergemeelsele elunaudingule, mis homsest ei küsi, kui ta aga silmapilgust rohkem lõbu saavutab, või teadlikule, enesele selgesti aruandvale ja tuleviku eest vastutust tundval tegutsemisele. Iseseisvana võib rahvas oma riiklikku paleust teostada, ehitada „igavest Rooma”, mis maapinnalt ei tohi kaduda. Iseseisvana aga võidakse sattuda ka enese äraviskamise, rahvusliku enesetapmise kallakpinnale.
Igatahes ei ole iseseisvus mitte selleks, et tema varju all juua ja prassida ning elumaitsmise karikat põhjani tühjendada. Selleks ei ole tarvis vabadust. Sest ka isand võimaldab oma orjale rahuldada alamaid lõbuinstinkte nii palju, kui sellest temale otsekohest majanduslikku kahju ei tõuse. Ja meie maal on kõige viletsamatel ja raskematelgi aegadel kõrtsielu võinud lopsakalt oma mürgilisi õisi ajada.
Võib isegi ütelda, et allaheidetud rahvaste juures elunaudingut teatavatel aegadel hea meelega on nähtud Nii tunti enne Itaalia ühinemist Austrias rõõmu Põhja-Itaalia nooruse ülemeelikust lõbutsemisest, mille tõttu isamaa vabastamise aated tema ridades nii hõlpsasti pinda ei leidnud. Samuti olid vene valitsusele ikka meeldivamad Tartu üliõpilaskonna epikuurlused kalduvused kui vene ülikoolide noorsoo poliitiline entusiasm, mis kippus maksva riigikorra vastasele tegevusele. Tänu sellele ei tunnud vene võimud ka eesti rahvuslikkude üliõpilaste õiget poliitilist nägu, mida varjas – tol ajal sugugi mitte kattesuitsuna mõeldud – laialine ja avalik joomakommete kultus.
Vabadus, riiklik iseseisvus ei ole seega siis mitte joobumiseks, olgu viinast, olgu „armastusest”, olgu muust, mis ei luba teadlikult oma elurada käia, vaid ta on selleks, et kogu rahvas kui ka üksik rahvaliige võiks leida oma elu mõtte ja teostada sihte, mis peituvad selles ülemas elu eesmärgis.
Mis järgneb aga sellest meie haritlaskonnale, iseäranis akadeemilisele noorusele, kellele vanemate ja ühiskonna vaev ning töö annud kõrgema teadusliku hariduse eesõiguse ja kes peab püüdma olla selle kõrguse vääriline, kuhu teised tema tõstnud?
Negatiivselt: loobumine lõtvendavast Bacchuse ja Venuse teenistusest, piiripanemine vaimule, mis ei tunnusta ei jumalikke ega inimlikke seadusi, millele ei ole midagi püha, mis kõige üle hirvitab ja ennast üleval hoiab ainult veel oma vaimuteravuse arvatavast hiilgusest. Positiivselt: selle vaimu kasvatamine, mis hoidis püsti võõra ikke päevil paremaid “eesti tegelasi, mis võimustas ohvritele ja enesepiiramisele pikaldases võitluses saksa vähemuse ja vene riigivõimu vaimlise kui ka majandusliku surve vastu, mis kasvatas kindlust ja karastas tahet ning viis võidule vabadussõjas.
Selle vaimu juhiseks, mis meie riigi loonud, ei ole mitte naturalistlik toimetamine loomusundide ja pimedate instinktide järele, mis mõeldav ainult seal kus ühiskondlikku korda ei tunta ja mille lõpukonsekventsiks kõigi sõda kõikide vastu. Ei ole tema aluseks ka mitte oletus tõekspidamiste igavesest muutumisest inimpõlvede vahetusel, mis jätab kõik relatiivseks ja ühtegi kindlat tugipunkti ei anna tahtele, vaid absoluutsete väärtuste tunnustamine, mis kategooriliselt käsivad talitada tõe, õiguse, aususe, puhtuse, töökuse ja heatahtluse vääramata käskude järele ja teist teed ülepea mitte ei valida ei jäta.
Kuigi neist käskudest praegusel ajal palju näib meie juures tühjaks muutunud või oma kohustava autoriteedi kaotanud olevat, ei ole nad mitte surnud, nagu ei ole kadunud küsimused, mille lahenduseks inimsugu nad aastatuhandete jooksul üles seadnud. Nad tulevad ainult välja tuua rohkete väärarvamiste ja sofismide puru alt ja elus maksma panna. Ja iga haritlane, iga akadeemia kodanik on kõigepealt kutsutud selleks omalt poolt kaasa aitama. Sest ei ole ilma selge vahetegemiseta hea ja kurja, õige ja ülekohtuse, ilusa ja inetu vahel ei kujunemist iseloomuks ja isiksuseks ega arenemist ning püsi riigi ja rahvana.
Ärgu põigeldagu sellepärast neist küsimusist kõrvale, vaid seatagu endid nendega silmsilma vastu, nähtagu vaeva ja võideldagu elu sisu ja väärtuste pärast, nagu tegid seda vabadusvõitlejad meie rahva õiguse pärast ise oma saatust määrata. Nende kannatused ja veri on tee avanud iseseisvaks tegutsemiseks, meie asi on seda kasutada kõrgemate inimvarade saavutamiseks ja täieliku elu loomiseks oma võimete ja annete piirides.
P. Põld
Üliõpilaslehest nr. 2/1928