Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Dec

Ilukirjanduse eluväärtus

 

    

(Äärjooni kirjandusehindamise ja kirjandusepropaganda alustest)

  

1. Tarve.

On kardetav mõnes seltskonnas rääkida kirjanduse ideoloogilisest arengust, või üldse ta ideelisest-sisulisest küljest. Sest juba meilgi on kirjanduspublikus mõnevõrra inimesi, kes arvavad, et see tähendab üldse mitteesteetilist ja siis nagu endastmõistetavalt ka diletantlikku suhtumist kirjandusele, tarbetut või kitsast moralismi, mingiks esteetiliseks surmapatuks peetavat väikekodanlust jne. Nii võib see näida isegi mõnele ligemalt kirjanduse uurimisega tegelejale, sest on ju sel alal ainult esteetilise külje toonitusest võrdlemisi kerge libi­seda ka puht formalistlikku estetismi. Või, jälle eriti kauemat aega oma töö teaduslikkuse eest hoolitsedes, langeda tagasi endisaegsesse kuiva filologismi, kus teaduslik ja huvitav on ainult „täpselt” kindel fakt, siis peaaasjalikult vaid kirjatäht või aastaarv. Laiemale publi­kule aga tundub harilikult iga natukenegi mõtlemispingutust nõudev teoreetiline selgitus ainult targutusena; eriti nüüdsel intellektist võõrdunud ajal, kus näit. poliitikameestele isegi intellektuaalne” teot-susprogramm arvatakse olevat tarbetu.

Tänavune iseseisvuspäev tahtis ometi olla nagu vaimukultuurilise huvi oaas keset seda füüsilis-majandusliku elu tormitsevat kõrvet. Mõne silmis naeruväärne nagu naiividealistlik jutlustav rätsep Visna­puu Meie küla poistes ligines ta „mässavale” „Eesti rahvale”, suus rahu sõnad ja käes kabinettide triiplas võrsunud palmioks. Tal oli siiski veel iidset usku, et võimu pärast pusklevad parteipullid seda ta käest liht­salt ära ei hammusta oma päevapoliitilise isu rahuldamiseks. Juba pea täiesti nurka surutud, nii ainelisest jõuringvoolust kui ka tähele­panust välja lülitet, või selle kartuses, on ta teinud esimese üleriikliku häire, et veenda laiemaid hulki ka enda eluõiguses.

– Ja sellest tõusebki küsimus, mida arvab oma üheks õigustuseks ka siinne sõnavõtt: veenda – kuidas? Muidugi eeskätt sellega, et selgeks tehakse või selgena lastakse tunda võimalikult igale ko­danikule, kuidas kunstilis-kirjanduslik ja teaduslik tegevus ja selle tulemused on milgi viisil tähtsad ka temale, et nad omavad teata­vat üldist eluväärtust, mitte ainult teadlejale või kunstnikule või mõnele arvustusspetsile endale. Selline vaimukultuuri propageer i v „elulähendamise” vajadus peaks olema endastmõistetav meie nii väikesel ja nii siis ka ses suhtes demokraatlik olema sunnitud maal. Kuid ei või vist öelda, et sellele oleks kuigi palju mõeldud vii­maseil aastakümneil, mida iseloomustab tippude „Euroopasse tõst­mise” pööre kõigil aladel.

Muidugi oli viimane aristokraatne püüd iseendast üsna õigustet. Aga kui hüüdsõna „seal need suguvennad püüavad silkusid – Madis aga olgu nendega!” saab ja jääb juba laialdaseks tunnussõnaks, siis võib liiga kergesti juhtuda, et need suguvennad võtavad ja marsivadki kultuurikandjate juurest minema esimese nendele kõnelda oskava ja tahtva demagoogi, olgu siis Madise või Andrese järgi. Viimase aasta rahva katastrofaalne umbusalduse avaldus pea kogu seni juhtivale intelligentsile on ainult üks tagajärg sest lõhest, mis nii on tek­kinud nende kahe vahel. Kumb on siin rohkem süüdi, kas eriti Ed. Vilde poolt kahjuks nii tagajärjetult juba vabariigi alguses nõu­tud rahva ..demokraatliku kasvatuse” puudus või haritlaskleeruse enda „äraandmine”, eluvõõraks või koguni rahvavaenuliseks „spetsialiseeru-mine”, kes seda võiks täpselt kaaluda. Kuid on kindel, et järgneva „viisaastaku” rünnak peab jälle olema palju tugevamini juhi­tud selle „klassivahe” tasandamisele, ja saama laiemategi hulkade tihedama kaasaelamise võimaldamiseks rahvusliku  kultuurtervikuga.

Oleme kahtlustanud, üldistanud, liialdanud ja sõimanud küllalt üksteist ja oma asja, oleme paljastanud ja paljastanud ja aina suurendanud niikui­nii juba orjaajast pärandet umbusaldust kõige ja kõigi vastu – kuni selle lained on löömas kokku üle meie pea, kuni „rahvas” tõesti on „ärganud” selles negatiivsuse vaimus – ja negeerinud meid üldse. Nüüd vast oleks aeg pöörduda. Ainult arusaamine vaimukultuuri igaüht puudutavast väärtusest aga võib äratada üldsuses uut huvi sellealalise töö vastu. „Tua res agitur”, „sinu asi on mängus”, peab „elulähendatud” teadus ja kunst või vähemalt selle propaganda sisen­dama igale selle tajumiseks psüühiliselt ja kutseliselt vähegi disponeeritud kodanikule. Ja muidugi mitte ainult sisendama, vaid küllap vist senisest enam ka ise selle sisenduse ja propaganda kohaseks kuju­nema, üha juhitud kõrvalküsimusest: „milleks on mind vaj a”,-„millega võin teenida eriti siin selle rahvuse elu intensiivistamist ja kul­tuuristamist”?

     

2. Milles seisab kirjanduskunsti üldine eluväärtus?

Küll on sellele mõni osaline vastus valmis ehk igal kirjanduse lugejal, kõnelemata arvustajaist ning esteetikaõpperaamatuist. Kuid just nende juhuslikkude vastuste äärmine mitmekesidus ja üksteisele vastukäivus näitab, kuivõrra siin oleks vaja mingit süstemaatilisemat selgitust. Ja mitte ainult kirjanduse propageerimiseks koolis, ajakir­janduses ja mujal, vaid ka kirjanduse teooria enda jaoks. Sest kes on tegelenud vastava teoreetilise literatuuriga eri mail, see teab, siin on väga palju küsimusi, mille kohta ka praegusaja spetsid kaugeltki põle ühel arvamisel (esteetika on ju üldse ikka veel n. ö. sündiv teadus).

Arusaadavalt ei luba ruum siin laskuda väga üksikasjalistesse tõestustesse, vaid me peame piirduma ainult teatava konspektiga. Selle seisukohad on kasvanud välja nende ridade kirjutaja mitmeaastasest sellekohasest tegelemisest, kuid muidugi mõista on siin taryitet ka mitmesuguseid muid autoreid, alates juba vana J. Volkelti nelja estee­tilise põhinormi analüüsiga ja lõpetades E. Utitzi, M. Dessoiri, M. Gei-geri, R. Odebrechti, Ch. Lalo, J. A. Richardsi jt. töödega, kelle täpsem tsiteerimine siia vaevalt mahuks.

     

A. Esteetilised ehk aistlik-tundmuslikud ja sünteetilised otseväärtused.

1. Üldesteetiline (on tarvitet ka sõna alaesteetiline, või koguni (Lalo) anesteetiline) otseväärtus seisab muidugi kirjandus­teose antavas elamusintensiteedis kui niisuguses. Selle aluseks on mitmesugune meeleline või tungipärane-tundmuslik funktsioonirõõm, jämedast sensatsiooni- ja effektihimust kuni enam intellektuaalsegi toimlemisrõõmuni, katartiline nii rõõmu kui valu ärareageerimislõbu, argielu monotoonsust vaheldav ja rikastav täienduselu eriti fantaasia abil, ka tõsielu liiga valusa intensiteedi mahendus kontemplatsiooni abil või ta ilustus idealiseeringu teel jne. Pole kaht­lust, et see on kirjanduse nagu iga muugi kunsti väärtustest kõige intensiivsem, kõige populaarsem, kõige põhjapanevam: teos, mis meile mingit emotsionaalsetki elamusintensiteeti ei anna, pole üldse kunst (olgugi et ka seda on püüdnud eitada ühekülgsed formalistid nagu Hanslick, K. Fiedler jt.). Kuid samuti tõsi on, et sellest intensiteedist pole väärtkunstiks kaugeltki küllalt, jah, et see pole kuns­tile kaugeltki mitte spetsiifiline omadus, vaid et sedasama annab ka lihtne mäng, sport, seltskondlikud lõbustused, unistamine, rändamine ja looduseimetlus, isegi alkohol, muud mitmesugused nar­koosid jne.

2. Artistilis-esteetiline väärtus seevastu on, mis koos eelmisega enim sobib kunstiteose eri iseloomuliseks tunnuseks. Selle aluseks on teadliku kunstivormi kui niisuguse tajumisega seotud väärtustunne, võiks-öelda ka teatud osavusenauding (vrd. kunst < können, taie < taidma jne.), teose kui ühtlase paljuse ühtesobituse, kui mingi üksliku „põhiidee” kujukaks kehastet „väljenduse” imetlusrõõm, mitte üksikelemendi, vaid ikka mingi kujundusabinõude süsteemi tunnetus, selle struktuuri loodud pinevuse ja lahenduse kaasaelamine (rütm!), mitmesuguste ülatoonide korragase intueerimine (harmoonia!) jne. Alles see süsteemsus, see üksikaistinguid ja -tundmusi struktuuri rakendav osavusväärtus on, mis nood teeb kunstiväärtuslikeks, selle nägemine, mis kunstiteosesse suhtumise teeb puhtesteetiliseks. Kuid abstraheerituna eelmainitud elamuslikest või jälle allvaadeldavaist sisulisist väärtusist, kas ka seda osavusväärtust ühel või teisel kujul me ei naudi mujalgi kui n. n. väärtkunstis: ree­tori sõnamängus, mõistatustes, peenes käsitöönikerdises, akrobaatikas, isegi kelmus-„kunsttükes” jne.? „Väljendussüsteernsus” sublimeerib neid kõiki ainult intellektuaaloskuslikult, oma tühisuse väljendus võib olla vägagi artistiline – sel pole ometi veel mingit üldelulist, s. o. kõrgemat tähtsust, see on küll juba vaimne, kuid tervikelu seisukohalt siiski sama perifeerne väärtus kui paljas aistlik-tundmuslik intensiteet. Jah, sellest perifeeriast palju kaugemale ei pääse isegi ainult intensiivse ja ainult oskusliku väärtuse süntees, näit. väga artistilis-kunstikas ja elamuseffektikas – kriminaalromaanis. See on küll kor­raga nii meie tunde- kui ka vaimseid jõude okupeeriv tulevärk – mille kustudes aga järgneb mingi tühjuse – ja tühisuse kuristik. Kir­jandusteosele ta püsivama sügavustähenduse annavad ainult ta

  

B.  Sisulised  ehk vaimlis-assotsiatiivsed võõrväärtused.

3.    Teadmuslik väärtus. Võõrväärtustest võiks nimetada eriti kirjanduskunstis kõige sagedamat. See on mingi meid huvitava, meiega kuidagi ühtekuuluva olemispiiri kujutus, otseelamusliku väärtusega ja tervikteose kui sisendussüsteemi kohaselt vormitud, kuid ometi ka väljaspool kunstiteost oleva tõsielu reaalsete elementide ja seaduste tutvustus, teatud üldtähenduslik objektiivne faktirikkus -kas siis ainult inimese siseelust või füüsilisest välismaailmast või ühiskondlikust miljööst jne. Kunstis, mille väljendusvahendiks on ainult sõna, millel küll ei puudu ka muusikaline otseväärtus, kuid võrreldes tõelise muusikaga siiski armetult väheütlev, tähendaks tõesti ainult dada-lällutavat lapsikust piirduda ainult selle luise-lihase häälikinstrumentatsiooniga.

Teaduse (eriti üldhuvitava faktivalikuga populaarteaduse) otse­väärtus ei erine ilukirjanduse teadmisväärtusest õieti muuga, kui ainult oma tõdede korraldusprintsiibiga. Kuna teaduses selle määrab ainult välistõeluse tajuks kõige sobivam süsteem, on nende faktide kunstilises rakenduses esikohal ainult üldhuvitav valik ja elamuslik­kust mitte takistav, vaid soodustav esitusvorm. Endastmõistetavalt kuulub viimase alla ka nõue, et see teadmistehulk mitte ainult poleks paikapidav objektiivselt, vaid lugejale ka usutav subjektiivselt ja täiesti kokku sulatet teose kunstilise tervikuga, mitte mingi lõppu või vahelekleebitud „õpetusiva”.

4.    Ideoloogilised väärtused näivad mõnes suhtes lan-gevat ühte eelmistega, kuid on olemuslikult neist niisama erinevad, kui üldse intellektuaalne teadmine on sootu teine kui voluntaarselt põhjendet hindamine, isiklik seisukohavõtt. Viimane on ilmselt nor-matiivne, kasvab välja üldelulise väärtusteastmiku selgimisest ja ei vasta mitte küsimusele „mis on”? vaid „mis peab olema”? „mis on vaja teha”? Nende normatiivsete veendumusväärtuste (mis ongi elu kõrgeimad, sest et püsivalt teiste väärtuste astet alles kindlaksmääravad!) süstemaatilise viljeluse, põhjenduse ja sisendusega teotsevad muidugi eetika ja religioon, kuid ka kunstil ja eriti kirjan-dusel kui kõige vaimsemal kunstil on siin määratud võimalused ia siis ka kohustused. Nende ideoloogiliste väärtuste alla võime lugeda autori igasuguse hindava seisukohavõtu, sündigu see siis teadlikult kas otsesõnastet hinnangute ja aaretega, või sündmuste arenduses ja tege­laste kujutuses, teadlikus autorisuhtes ja ainevalikus või ka üsna ala­teadlikus, ainult autori elutundest tingitud väärtuste astmenduses, näit. sõnavalikus, vaevalt märgatavais stiilivarjundeis jne. Mingisugune selline hinnang esineb siis absoluutselt lahutama­tuna igas kunstiteoses, kuid ta võib olla kergatslik-pinnapealne, süga­valt eetiline või jälle otse roimarlik ja sellest on endastmõistetavalt tingitud ka kogu teose ideoloogiline kõrgus või madalus.

Nagu öeldud, see eritlus on võimalik ainult üksikute väärtuslii-kide abstraheerimisega, mis tegelikult kirjandusteoses alati esinevad üheskoos, mitmest küljest ühte sulanud psühholoogilise kompleksi ühtteist toetavate komponentidena. Näit. valitud teadmisfaktel ja hinnanguil on igal ka oma elamusväärtus, samuti nende artistilisil korraldusvõtteil (kordamisel, põnevuspausidel, kontrastimistel jne.). Kuid oluliselt mitte reaalpsühholoogiliselt, vaid fenomeno­loogiliselt kõigi nende väärtuskomponentide olemasolu on kin­del ja see nelikjaotus enam-vähem tühjendav.

Nagu nägime, vastab neist neljast väärtusliigist igaühele ka min­gisugune muu, mitte „kauniskunstiline” ala, kus seda väärtust, isegi n. n. artistilist osavusväärtust, viljeldakse koguni puhtamal kujul kui kunstis.

Mis kunstiteosele, eriti kirjanduskunstiteosele annab nii kõrge eriväärtuse, ongi just ta kompleksiivsus, mitte ta elemendid üksikult, vaid nende ü h i s mõju, üksteist ülatoonidega tõusutav ja rikas­tav, niihästi emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt, mitte ainult mee­leliselt, vaid ka vaimselt ja eetilis-eetoslikult kogu isikut haarata võiv ühisjõud.

Seda kompleksiivsust peab üsna selgesti mõistma ja ikka jälle toonitama, kuna iga üksik lugeja ning arvustajatüüp veel enam iga kirjandusvool neist kipub ainuväärtuseks pidama ainult üht ja alahin­dama teisi. Nii on rousseaulik sentimentaalromantika (osalt ka uus­romantika) näinud pea ainult (an)esteetilist elamusintensiteeti, intel­lektuaalsem (osalt ka romantiline) parnaslus ja igasugu muu skaldism ainult artistlust, nn. estetism intensiteeti koos artistlusega, teadus­lik realism ainult sisulist või koguni ainult teadmisväärtust, õiget elu­kujutust, „nagu elu tõesti on”. Moralism  a’la Platon, Tolstoi, Ruskin jt., samuti kõigi aegade kirik on näinud ja hinnanud luuleski pea ainult eetilis-religioosseid väärtusi, ning kõigi aegade siitmaine revolutsionäärsus pea ainult poliitilist ja sotsiaaleetilist ideoloogialevitust. On äärmiselt huvitav jälgida kõigi nende nelja peatüübi esinemist nii eri aegade kunstilises kui ka teoreetilises loomingus, nende eri ühine­misi, nende esinemist Eestis jne. – kuid see ajalooline vaatlus nõuaks juba sootu eri artiklit.

      

3. Järeldused propagandaks.

Eelmainitud kirjanduse hinnangu ühekülgsusest poleks iseendast veel palju halba (loov ühekülgsus võib olla isegi väga tulemusrikas), kui ainult see ei areneks sageli teiste väärtuste täielikuks alahindami­seks, nende eest kunstiloomingus mittehoolitsemiseks, neid eriti taot­levate autorite halvustuseks või koguni tagakiusamiseks.

Selle vältimiseks on eriti kirjanduspedagoogiliselt (kool, arvustus) äärmiselt tähtis ikka jälle näidata, milline eriülesanne igal ühel neist neljast väärtusliigist on täisväärtusliku luuleteose sünnis. On vaja eriti võidelda nn. sisulise, enamasti siis ideoloogilise dile­tantismi vastu, mis ka ilma esteetilise elamus- ja kujundusväär­tuseta töid loob või ülistab suurteks ainult neid kandva patriootilise või sotsialistliku või kristliku või mõne muu aatestiku või isegi ainult sellekohase ainevaliku pärast, ega näe noid väärtusi mitteandvais teostes teisigi väärtusi (1, 2, 3), mis neis ometi on. See selgitustöö on vajalik laiemais rahvakihtides, eriti aga n. ö. ex officio ideoloogi­liselt huvitet ringides nagu on seda publitsistid ja publitsistlik-moralistlikud kriitikud, poliitikategelased, kooliõpetajad, kirikutegelased jne. Nende tähelepanu juhtimine ka teistele elamus- ning artistilisesteetilistele väärtustele või puudustele on seepärast parema kirjandustundja esmajärguline kultuurülesanne, et ära hoida sarnaseid meie aja barbaarsusi nagu klassikutegi ärakorjamine ja ärakeelamine Venes, või veel hullem, mõnegi meisterteose avalik põletamine Saksas. Kuna need barbaarsuselained mõlemalt poolt praegu nii ähvardavalt sugereerivad ka meid, peame seda enam valvel olema vaimukultuuri kui kõigepealt inimliku vaimu avaruse kultuuri kaitseks. Sest vaim tähendab, enne kõike teatud jõu reservi, teatud otsuste reserva­tsiooni, teatud eritlust, asjade nii ühest kui teisest küljest vaatlust ja alles siis nende õige väärtuse kindlakstegemist.

Kuid just sellepärast seisab kirjandusliku vaimukultuuri arenduse teine peanõue ka kirjanduse sisulise külje väärilises toonituses mitmesuguste formalistlik-artistlike või romantiliste väärõpetuste vastu. Annavad elamusväärtused luulele ta intensiteedi, artistilised väärtused ta vaimse komplitseerituse, siis alles sisulised väärtused laiendavad teda ka teises dimensioonis, annavad sellele lihtsalt artistilisele intensiteedile ta kvaliteedi üldkultuurilise kõrguse ja sügavuse suunas, teevad ta mitte ainult elulähedaseks, vaid, mis olulisem, ka elutähtsaks ja kultuuritähtsaks, seovad teda tervik­eluga, kogu meie sügavaima ja kõrgeima minaga, mitte ainult „temaga”, s. o. meie ala- vaid ka n. n. ülaminaga, meie juhiga.

Ja eriti sellest küljest peab näitama ja tutvustama kirjandust, kui tahetakse temale saada uut suuremat tähelepanu temast praegu nii kaugel olevate masside – ja intelligentsigi hulgas. Neli eeleraldet väärtusteliiki erinevad nimelt üksteisest suuresti ka oma populaarsuse astmega. Sisuliselt kvalifitseerimatu elamusintensiteet on muidugi kõige kergemini nauditav ja siis ka hinnatav massidegi poolt: sellest kõnelevad nii muinasjutt oma igavese populaarsusega kui ka igasugu muu romantilise sooviprojektsiooniluule kuni kõige labasema ajaviite-ning kõmukirjanduseni. Sellevastu artistilis-esteetilised väärtused ise­seisvama on kõige raskemini tajutavad, kõige aristokraatsemad, kõige vähem igameest huvitavad. See hindab neist alateadlikult ainult kõige jämedajoonelisemaid kui abinõusid suurema elamusintensiteedi saavu­tuseks (edasikiskuv kompositsioon, ülevaatlik ainekorraldus, põnevus­võtted, kuid ka otsenähtavad sõnamängud, üsna vähe eraldades ja teadlikult hinnates näit. peenemaid stiilivarjundeid ja musikaalset in­strumentatsiooni !).

Kui nii siis puht kvalifitseerimatud elamusväärtused on rahvale küll lähedased, kuid kultuuriliselt vähetähenduslikud, nende artistlik vormiteaduslik sublimatsioon aga kõige vähem populariseeritav, jäävad kirjanduse kaudu saadavate elamuste peakvalifitseerijaks siiski nn. sisulised lisaväärtused, kas teadmislikud või ideoloogilised. Need on, mille kaudu tõeline väärtkirjandus võib tõusta ka rahva tajus üle lihttoore elamuskirjanduse ja millega kirjan­dus ka tavalise töötava kodaniku meelest omab kultuurilise täht­suse. On arusaadav, miks kultuuri ja kirjanduse õitseaegadel, nn. klassilistel tasakaalu ajajärkudel nii Kreekas kui Roomas, nii Prantsuses kui Saksas jm. on ikka jälle pooldatud seda pealtnäha nii mitte-tabavat utile du/ci-esteetikat, otsemeeldiva, kuid mingis mõttes ka veel peale selle elutervikule „kasuliku” ühendamist, „ilusal”, s. o. otsemeeldival kujul ka millegi „õpetliku” pakkumist – kas siis elu ennast või ta eetilisi sihte näidates ja nende järgi oma kujundust vääristades. Praegu, kus kogu maailm ühel või teisel teel vähemalt püüab lahti rabeleda subjektivistlikust anarhiast, kuhu rousseaulik isikuromantika ta on lasknud vajuda, nüüd võime uuesti ka kirjanduse hinnangus näha püüdeid uue, sisuliste väärtuste abil üldelule ja üldkultuurile lähendatud klassika poole. Ma ei mõtle mitte ainult uusidealismi ja uusklassika teoreetikutele, keda Eestiski tutvustet, nagu T. S. Eliot Inglises, J. Babbit Ameerikas, mitmed sama­laadilised seisukohad muil mail, kuid ka juba kogu nn. uusasjalikku voolu oma teadmisliku sisurikkusega ja teiselt poolt seda uut realist­likku ehituspaatost ning idealismi, mis ainusallitavana diktatuuri mail siiski ka kirjandusloomingus pole jäänud mõjuta. Võime neile üksik-rakendustele või barbaarseile äärmustele suhtuda kuidas tahes, kuid igatahes ei saa me salata, et sel kirjanduse „tasalülituse” katsel tervikkultuuriga ei puudu teatav õigustus ja arvatavasti ka tagajärjed. Eri­lise tähendusega siin on muidugi küsimus, kas see tervikkultuuri siht on määratud õieti ja, teiseks, mil määral see loova autori suhtes ei jää ainult välissurveks või ta endagi mõistuslikuks sooviks, vaid ka ta sisima mina elamuslikuks veendumuseks.

Sest igatahes on vale ka vahel kuuldav väide, nagu ei saaks kunst­nik ise „midagi teha” oma teose sisu määramisel, kui ta tahab olla eht. Muidugi, elamusi kandvad kujundid on loomingus kõige tähtsamad ja need peavad alateadvusest ise vabalt üles purskuma, meelde tulema, ilma selleta pole juttugi kunstist kui elamuse vahendusest, vaid ainult kuivintellektuaalsest mõistetevahendusest. Kuid see nõue ei tähenda ju kaugeltki mingit sürrealistlikku unenäokunsti, vaid kui juba vormi pärast kas teadlikult või alateadlikult iga kunstnik peab alati väga palju valima, siis võib ta seda valikpidurit tarvitada ka sisuliselt. Ja kuigi ehk psühhoanalüütikuil on osalt õigus, et alateadvus meile tundetoonilistena meelde saadab ainult vitaalseid või koguni animaal­seid kujundeid, siis nendegi järgi ka juba alateadvus võib neid ka sublimeerida näit. erisümboleiks. Nii võib ideoloogilinegi „ülamina” küllalt tugevana juba loovas, intuitiivses alateadvuses luua kunstiks tarvilise tundetoonilise kujundirikkuse – on tarvis ainult, et ta oleks küllalt intensiivne, s. t. on vaja, et ta ideoloogiagi tung dünamiseeruks. Seda muidugi ei saa loojale pääle suruda väljast ,kuid selles suunas ta võib ise kaasa aidata üldse ideoloogilis-eetiliste küsimustega rohkem tegeledes, neist lugedes, nende üle mediteerides, nende ellurakendust jälgides isiklikus elus ning oma ümbruses jne.

Siit järgneb ka, et on enamvähem ekslikud need vabandusväited, et kirjanduselt ei saa nõuda teatavat ideelist sügavust ja teatavat elu­tervikute vajalist positiivsust, kuna kunst olevat ainult esteetiline väl­jendus jne. Muidugi esteetiline ja eetiline normatiivsus ei tähenda mingit sundnõudmist, küll aga oleva hindamist kas hääks või halvaks, ja kui autori teoses avaldub pinnapealne või eetilis-sotsiaalselt halb elusuhe, siis vastavalt teost ses suhtes ka hinnatakse puudulikuks. Olgugi tal muidu hästihinnatavat elamuslikkust. Et autor pole üldse vastutav oma autorisuhtegi eest, on sama väär väide, kui ajast ja arust läinud realistlik fraas, et luule olevat elu peegel ja pidavat näitama ai­nult seda, mis ta ümbruses näeb. Viimane maksab teataval määral ai­nult kujutatava aine kohta, kuid autori suhtes ja lõpuks ka väliselu olemuse mõistmises on iga autor i s e otsustaja ning siis ka vastutaja. Ja siin pole ikkagi luule niipalju reaalelu peegel, kui just reaalelutäiendus ideaaleluga, selle näitamine, mis elu ei ole, kuid peaks olema. Samuti on ju üsna puudulik üldse käsitus luulest kui ainult väljendusest, kuna ta tegelikult on vägagi sihilikult vormit s i s e n d u s ja siis arusaadavalt on tähtis ka – m i l l e sisendus.

Kõigi sarnaste väärõpetuste ja eelarvuste selgitamine kuulub prae­gusaja kirjanduspedagoogiliste põhinõuete hulka, et mitte ainult loova kirjanduse taset tarvilisel kõrgusel hoida, vaid eriti kirjanduse elutäht­suse ja kultuuriväärtuse teadvust levitada publikus, kus see praegu jär­jest näib vähenevat (vähemalt kui otsustada raamatute ostmise järgi). Just õige ideolooogilise väärtusega teosed on selleks enim sobivad, kuna neil, nagu ajalugu näitab, on olnud suurim kultuurimõju just ka rahvale, muidugi ühes oma elamuslik-artistiliste väärtustega, aga vahel isegi viimaste puudulikkuse kiuste. (Ei tarvitse meelde tuletada muud kui kas või meie oma Kalevipoega, mis üldkultuurilise mõju seisuko­halt kahtlemata praeguseni on meie esimesi. Samuti näit. Bornhöhe, Saali ja Vilde agraarrevolutsiooni poole sihtivaid teoseid). Ka meie kaasaegse kirjanduse täis kultuuritähendus võib realiseeruda ainult siis, kui selles peituvad üldkultuurilised väärtused on n. ö. saanud teata­vaks ja arusaadavaks kõigile, kes seks üldse võimelised. Koolides peab seepärast kirjanduse ajaloo käsitlus praegusest vist küll enam tähen­dama ka kirjanduse arvustamise ja igakülgse õige hinda­mise õpetust. Ja küllap meie teaduslik-kriitiline selgitus tohiks olla juhitud mitte ainult filoloogilis-artistilisest vaid jälle enam ka kultuu­riloolisest ja isegi normatiivsest kultuuriteaduslikust seisukohast, kus eetika ja esteetika – ja isegi ühiskondlik-poliitiline ideoloogia moo­dustavad lahutamatu terviku.

Seekordne sõnavõtt tahtis olla ainult teatavaks süstematiseerivaks algatajaks sellele tööle – ja selle rakendusele aktuaalses kirjanduse propagandas.

August Anni

Loomingust nr. 3/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share