Rahvusvaheline mõte.
Neile, kes kuni 1914. aastani uskusid inimestevahelisse õiguslikku läbikäimisse, tõi sõda ja sellele järgnend rahu pettumuse. Jälgides ainult humaansuse püüdeid, ja suuremalt jaolt lähemalt tundmata reaalset võitlust olemise eest, olid nad haaratud nagu une pealt. Teistele inimestele ei tähendand see aga erilist üllatust – et üks inimene teise hävitas, see oli osa igapäevasest elust, ja kui seda tehti massiliselt, ei tunnud nad selles mingit vaimlist muutust. See oli hirmus – aga, ühesõnaga, loomulik. Sarnane vaade inimelu kohta ei või olla küll väga üldine massis, kuid see on tõsi. Elu on, keskmiselt võttes, pikk võitlus; ühe inimese õnn on teise õnnetus; ühistöö ja õiglus on ainult selle algelise halastamatu võistluse katteks. Ainult seepärast äratab üksikute pettumus tähelepanu, et need üksikud moodustavad ühiskonna närvid ja hääle. Nende kujutused, poeemid, jutustused, näidendid, maalid, traktaadid, jutlused jne. olid selle väljendused, mida hüüame tsivilisatsiooniks. Ja pettund filosoofid, kuigi nad on nii palju lähemal olemise tõele, on seejuures ometi inimesele seda vähem, vahest ehk kõige vähem kasulikud. Vaevalt on meile tarvis alati meele tuletada teatavat tõde; palju enam on meile vaja ikka jälle toonitada, et see tõde võib olla ka mitte nii väga vastik, või vähemalt teatava pingutuse läbi võib saada mittevastikuks ja et sarnane vaateviis on meile kasulikum. Kui ka asjule otse näkku vaataksime, on teatud liialdav innustus ometi iga eetilise filosoofia kvintessents.
On kahju, järelikult, et filosoofia nii moodi madalas lohiseb või on lohisend; et kunst elu väldib ja vorme ning värve tarvitab, mis midagi ei ütle; et kirjandus ainult enesesse on pöördund, või taas ainult janditab ja käratseb; et teadus on lootusrikkam ikka peenemas kihvtigaasi valmistamises kui söesuitsu kõrvaldamises või vähjatõve arstimises; et usk kaldub pistma oma pea spiritualismi tiiva alla, nii et tõepoolest kasvab teatav vaikne eluusust taandumine. Sport, mis veel hoiab lehviva idealismi lippu, on praeguses maailmas, võib olla, kõige päästvam voorus, oma saadusi täitva ja vastast austava vaimuga, käigu siis võitlus poolt või vastu. Kui spordi „ausa mängu” vaim rahvusvahelistes asjades kunagi võidule pääseks, siis hiiliks seal praegu valitsev kavaluse-kassi võim minema ja inimelu võiks esimest korda džunglist välja tulla.
Maailmale otse näkku vaadates näeme seda, mida võiksime nimetada väärtuslikuks kaoseks. Õhukese kaunistuse, mõnikord ka mittekaunistuse katte all, mis tsivilisatsiooni auks tahab olla, ajab iga maa, suur ja väike, taga omi sihte, vaeva nähes, et põlend külas uuesti ehitada oma maja. Ainult koledustunne äärmise anarhia, jälle triumfeeriva surma ja taas elustet katku ees hoiab rahvaid rahu kompromissis. Millised võiduvõimalused on paremal vaimul?
„Rahvusvahelise mõtte vahetus on ainus abinõu maailma päästmiseks,” on öelnud Thomas Hardy ja see on nii tõsi, et peaks pilgu heitma neile vahetalitajaile, mis meil leiduvad selle rahvusvahelise mõtte levituseks. „Rahvusvahelise Õiguse Alaline Kohus”; „Rahvaste Liit”; „Üldameerika kongress”; mõned kohalised liidud ühe ja teise rahva vahel, veidi omakasu harjaga tõrvat; juhuslikud rahvusvahelised konverentsid kohaliste huvide eest hoolitsemiseks; ja hiljuti asutet P. E. N. Club, kirjameeste rahvusvaheline ühing, sõbrustuse, kuid mitte poliitiliste sihtidega. Need on peaaegu kõik, ja ühtki neist pole võetud just tõsiselt maailma rahvaste poolt. Maailma päästmine, kus me kõik elame, peaks aga siiski olema teatava tähtsusega. Miks pole siis enam tähelepanu pööratud pääsemise ainsale abinõule? Tähelepanemata jätmise kaitseväide on umbes järgmine: inimelu on jkka juhtind võim – ja juhib ka edaspidi. Võistlus on kõige muu alus. Ühistöö ja õiglus õnnestuvad tõepoolest mõnes ühiskonnas seevõrra, et nad kuritöö jämedamaid vorme vähendavad, kuid ainult seetõttu, et üldine arvamine teatavas ühiskonna ringaias õiglusele põhjaksoleva jõu annab, mille vastu üksik korrarikkuja ei jõua hakata. Kuna sarnaseid ringaidu rahvuste ümber pole, siis ei ole ka üldist arvamist ega seda kandvat jõudu, mis sunniks üksikuid rahvusi hoiduma kuritööst – kui, muidugi, võib nimetada kuritööks üleastumist saadustest, mis mitte pole kindlaiks määratud.
Niisugune on, keskmiselt võttes, praktilise mõistuse vaade praegusel ajal. Kui see jääb valitsevaks, siis pole maailmale päästmist loota. „Miks mitte,” küsib argimõistus: „sarnane vaade on alati olnud, ja maailm on edasi jõudnud?” Päris õige! Kuid mõned viimased aastad on olemise tingimusi kohutavalt muutnud – muutnud nii, et sest pole veel täielikult aru saad. Hävitav teadus on edasi jõudnud üle iga proportsiooni. See edeneb nii kiirelt, et rahvuse õiguste ja huvide iga vastutusetu maksmapanemine viib maailma märgatavalt ligemale hävingule. Pole mingit kahtlust, et hävitamisjõud on täieliku võidu saand loomis- ja ehitamisjõu üle. Vanasti oli tarvis 30-aastast sõda, et üht rahvast lõpuni kurnata; varsti on (kui mitte juba praegugi) võimalik ühe rahva jõudu purustada ühe nädala jooksul, tema suurte linnade hävitamisega õhust. Õhu vallutamine, mida mõtlematult nii palju on ülistet, võib muutuda tumedaimaks sündmuseks, mis meile iial on ette tulnud, lihtsalt seepärast, et see tuli enne, kui me tema jaoks olime küpsed-küpsed tegutsema mõistlikult ka nüüd, kus õhusõja hirmsad võimalused on nii avatlevad. Õhulaevade tarvitamine viimases sõjas näitas seda; ja et jahmund rahvad lambasarnaselt keelduvad uuele olukorrale näkku vaatamast ja üksmeelselt loobumast keemilisest sõjapidamisest ning lennuoskuse tarvitamisest omis hävitamiskavatsustes, – see kõik näitab seda ikka selgemalt. Keegi ei eita, et õhu vallutamine oli suur – otse imeline – saavutus; keegi ei salga, et see võiks olla õnnistusttoov saavutus, kui rahvad tal seda laseksid olla. Kuid inimsugu pole nähtavasti ometi veel jõudnud korralikkuse astmele, mis tarvilik, enne kui ollakse tuttav sarnase leiduse ja hirmsa hävitusrelvaga. Oleme kõik harjund kuulma väidet: Tehke sõda küllalt hirmsaks – ning sõda ei ole enam. Ja keegi meist ei usu seda. Viimane sõda lükkas selle väite täielikult ümber. Mõtlejate inimeste arvamise järgi on võistlus sõjavarustamise alal juba hakand tähendama võistlust õhus. Mõne aasta pärast ei rehkendeta enam miski muuga. Oleme oma teadusega teind koletise, kes meid nüüd tuleb neelma, kui me rahvusvahelise mõttevahetuse läbi ei suuda luua üldist arvamist uute hävitusjõudude vastu, nii tugevat ja nii üksmeelist, et ühelgi rahvusel enam lusti poleks sellele kuuluvat jõudu trotsida.
Üks Rahvaste Liidu hästituntud kaitsja ütles hiljuti: „Ma ei usu, et Liidul peaks tingimata tarvitada olema teatav sõjavõim. Ta ei jõuakski seda sel määral ülal pidada, et see mõnd esmajärgulist riiki rahu murdmisest tagasi võiks hoida. Liidu tugevus seisab avaliku arvamise tarvitamises, tema võimes väljendada üleilmlist hukkamõistmist kogu üleilmlise tegevuse nägematu jõuga.”
Kindlasti, kõigi sõjaliste liikumiste ja sündmuste tõetruu avaldamine kogu maailmale, hävituslikkude leiduste ja plaanide kõigile tuttavakstegemine tooks meid pääsemisele lähemale kui ükski leping. Kui maailma keemikud ja insenerid peaksid iga-aastaseid koosolekuid sõpruse vaimus, inimsoo päästmiseks! Kui nemad võiksid jõuda ühisotsusele, et nende leidlikkuse tarvitamine hävitusabinõude perfekteerimiseks, valitsuste kasuks on jälk kuritöö, ja et selle eest raha vastuvõtmine tähendab inimsoo äraandmist! Kui meil võiks olla võimalik sarnane rahvusvahelise mõtte vahetus, siis küll võiks kuulda pääsemise tiibade kohinat. Ja – lõpuks – miks mitte? Vastus küsimusele – kas peab olema inimsoo õnn või viletsus, edu või häving, see ei olene praegusel ajal mitte enam ainult valitsustest. Valitsused on võistlevate inimhulkade võistlevad hoolekandjad. Anna hävitus neile kätte ja nad tarvitavad seda selle huvide edenduseks, kelle hooldajad nad on; just samuti, nagu nad püüavad tarvitada ja inimestele sisse puhuda ka ajakirjanikkude vaimlist kihvtigaasi. Tuleviku tegelik võti on nende kätes, kes hävitusabinõusid valmistavad. Kas siis sellega ametis olevad teadlased (keemikud, ülesleidjad, insenerid) peavad olema kõigepealt ameeriklased, inglased, prantslased, sakslased, jaapanlased, venelased, enne kui nad on inimesed? Kas neile peavad olema oma maa huvid tähtsamad kui kogu inimsoo omad? See on küsimus, mida nad peavad vastama nüüd, kus esimest korda nende võimuses on inimkonna tulevik. Modern ülesleidlus on teind nii pika sammu edasi, et ka tema vastutus on suuresti muutund. See vastutus lasub nüüd teadusel enam kui kunagi enne; teadusel, ja – rahandusel. Seal samuti on rahvusvahelise mõtte vahetus saand kohutavalt vajaliseks. Näituseks võiksid maailma finantsistid oma teadmiste valguses, oma raskuste survel, või vastastikkuse abi motiividel leida kindlasti mõne reaalse ja kestva majandusliku paranduse praegusele hävingule, kui nad ainult tahaksid hakata tööle kindlalt, mitte kramplikult, et internatsionaalset mõtet vahetada.
Tavalise argimõistuse vastus sarnasele küsimusele on: „Rumalus! Ülesleidjad, keemikud, insenerid, finantsistid kõik peavad hoolitsema oma eluülalpidamise eest ja on just samuti kalduvad uskuma omisse maisse nagu muudki inimesed. Nende taskud, ja maad, mis kaitsevad neid taskuid, on neile esmajärjes mõõduandvad.” Hea küll! Raskuspunkt on siis siin. Kui ei teadus ega rahandus nõus pole rahvusvaheliselt mõtlema, siis ei saa nähtavasti muud teha, kui tõmbuda pettumusse, ja oodata lõppu, mis arvatavasti kauaks ei jää tulema – mitte täielik lõpp, muidugi, vaid ütleme – sarnane üldine asjade seisukord, nagu Venemaa nälgivais maakonnis.
On kerge olla pessimist, ja kerge hellituda mõnusas optimismis; tüürida nende kummagi vahel on aga raske. Meil on ikka veel võimalus päästa ja parandada praegust tsivilisatsiooni; kuid see võimalus oleneb sellest, kui kaugele jõutakse internatsionaalse mõtlemise levitusega lähemail aastail. Mõnele on sõna internatsionaalne sotsialistliku, isegi kommunistliku tähendusega. Kuid nagu ta on tarvitet siin, pole tal midagi tegemist majandusteooriatega, klasside jagamisega või poliitiliste sihtidega. Internatsionaalse mõtte vahetus, – ainus mis meid võib päästa, tähendab selle mõtte vahetust ühist elukutset harrastajate vahel – eri maade riigimeeste, juristide, teadlaste, finantsistide ja kirjameeste vahel. Riigimeestel ja õigusteadlastel on juba vahetusabinõud, kuigi neid puudulikult on tarvitet; kuid teadusmeestel (ülesleidjail, keemikuil, insenerel) ja finantsistel – neil kahel kutsel, kelle käes seisab peaasjalikult maailma tulevik, – neil puudub praegu küllaldane korraldus internatsionaalse mõttevahetuse jaoks ja küllaldane arusaamine nende osaks langend üleilmlise vastutuse suurusest. Kui nad ükskord võiksid endile kujutella selle vastutuse täit ulatust, oleks päästmise lahing juba poolenisti võidetud.
Tulles rahvusvahelise mõttevahetuse juure minu omas elukutses, näib olevat kolm teed, kus kirjanikud kui niisugused võivad kaasa aidata maailma tuleviku kergenduseks. Nad võivad olla sõprusmeelsed ja võõravastuvõtlikud teiste maade kirjanikele – ja seks ülesandeks on olemas internatsionaalne P. E. N. Club, oma arvurikaste ja juurekasvavate harudega.
Nad võivad tunnustada ja toetada põhimõtet, et meelekujutluse saavutused, nimelt kõik kunstteosed on inimsoo omandus üldse, ja mitte ainult selle maa omad, kus nad on sündind; et, näiteks, sõja ajal Saksamaaga saksa luule lugemisest, saksa muusika kuulmisest ja saksa piltide vaatlemisest loobumine oli kahjulik rumalus, mis kunagi ei pea korduma. Iga tõeline kunstteos, kuivõrra ta ongi individuaalne ja tõuline oma põhjalt ja värvilt, on impersonaalne ja universaalne oma kutsumuselt. Kunst on üks suurtest loomulikkudest lülidest (võib olla ainus suur loomulik lüli) eri inimliikide ja tõugude vahel, ja kõrvaldada tema õilistavat mõju sõja ajal, see tähendab end tunnustada ahvideks ja tiigriteks. Ainult kirjanikud võivad levitada seda usutunnustust, ainult kirjanikud võivad uksed kunstile valla hoida rahvuste vaenu ajal; ja on lihtsalt nende kohus teha seda teenust inimsoole.
Kolmas ja suurim abinõu, millega kirjanik võib kergendada tulevikku, on lihtsalt väljendet sõnas: aus mäng. Trükisõna võim kõlbab hästi kolmandaks teaduse ja rahanduse võimu kõrvale. Kui ajakirjandus tervikuna iial kõrvale ei kaldu õigest informatsioonist, kui ta keeldub piirepidamatust parteide või patriootiliste kirgede teenistusest; kui ta mängib oma osa sama aumehelikult kui sport oma – kuivõrra selgemaks saaks õhk! Praegu – tõsi küll, paljude ja väga heade eranditega, – mängib iga maa ajakirjandus oma osa ainult oma isiklikkude põhimõtete kohaselt, millel on liig vähe sugulust spordi omadega.
Ajakirjanduses tegutseb suur kirjameeste hulk, kelle enamikul on eraelus kõrgem aususe norm kui sel ajakirjandusel, kelle teenistuses nad on. Usun, nad oleksid ise esimesed seda tunnustama. Paranemine ajakirjanduse rahvusvahelise ja poliitilise aususe normis võib tulla ainult nende üksikute kirjameeste kaudu, kes ajakirjandust teevad. Ja sarnane reform ei tule enne, kui toimetajad ja nende kaastöölised omandavad harjumuse mõtet vahetada internatsionaalselt, laiendada oma mõistust ja südant tundma ka teistelt vaatekohtadelt, arvesse võtma, et nad peavad teisi käsitama, nagu nad tahavad olla ise käsitet. Lühidalt, kui nad ainult teeksid, mis nad isiklikult paremaks arvavad, siis jääks ära see omamoodi sõnaline nakatusmaterjal, mis kutsub välja rahvusvahelisi palavikke ja külmatõbesid. Meie ei või eraelus ühiselt õigeks pidada, et eesmärgid õigustavad abinõusid. Miks peaksid nad siis õigustama abinõusid ajakirjanduse elus, – miks peaks teade nii tihti saama vastu võet ilma vajalise järelekaalumiseta, kui ta on kasulik ühe poole vaateile, ja kõrvale jäetama ilma sügavama läbikatsumiseta, kui ta on mittekasulik; miks peab teise poole vaadet nii tihti salatama ja vägistetama; ja nii edasi, ja nii edasi?
Ajakirjandusel on suur võim ja ta jälgib kõrgeid ideaale; tal on palju voorusi; ta teeb suuri teeneid; aga ta teeb veel suuremat kahju, kui ta ükskõik mis põhjustel kõrvale kaldub tõest, või ausa mängu põhimõttest.
Kokkuvõttes, asi ei puutu enam valitsustesse ega rahvastesse. Meie saatus on tegelikult kolme suurvõimu käes – teaduse, rahanduse ja ajakirjanduse. Toretseva poliitilise pinna all on need kolm suurvõimu salaja ette määrand rahvuste tee; ja on vähe lootust paremaks tulevikuks, kui mitte need suurvõimud ei saa küpseiks ning ei jõua välja internatsionaalseile rööpaile. Kõigil neil aladel peab leiduma mehi, kes tunnevad seda, niisama tugevasti kui nende ridade kirjutaja. Maailma lootus rajaneb neil, ses võimaluses, et nad jõuaksid luua omamoodi hoolekandjaskonna inimsoo jaoks – uue kolmikliidu teadusest, majandusest ja ajakirjandusest, mis oleks uue idealismi teenistuses. Rahvused massina ei ulata iial üksteisele kätt, ei oma iial palju ühist, ei suuda iial näha üksteise vaatekohilt. Rahvuste eest valvel seisvail kutseedustajail on palju enam võimalusi näha silmast silma; neil on ühine nende eritöö alus ja elavam nägemisvõime. Mis neid praegu eraldab, on liig kitsas arusaamine patriotismist, ja – kui jämedalt öelda – raha. Ülesleidjad peavad ära elama, finantsistid läbi saama, ja ajalehed maksma. Jah, siin muigab iroonia. Ometi, kui ka teadus, rahandus ja ajakirjandus praegu näivad selles kahtlevat, siis võib ka inimsoo päästmisest enam rahagi teenida kui tema hävitamisest ; see on parem ja kestvam ülalpidamisabinõu neile kolmele suurriigile. Ilma vaba internatsionaalse mõtte vahetuseta aga võime olla üsna kindlad, et nende sissetulekute puhtrahvuslik alus kestab, ja niisugusel korral ei kesta inimkond mitte, või kestab vähemalt nii viletsalt, et temast on õigus öelda, nagu Anatole France’i vanast naisest: „Ta elab, aga nii natuke!”
John Galsworthy.
Loomingu nr. 2/1924 Ringvaatest