Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

        

1.

Läinud aasta ei ole olnud pöördepunktiks meie luulekirjanduses ega ole selle toodang olnud eriliselt suur. Kvantumi suhteline väiksus oleneb suuresti kirjastustingimusist. Eesti Kirjanikkude Liit on ainuke kirjastus, kes võtab vae­vaks panna oma kapitale värssidega kaalule. Tõsi küll, ka Tallinna Eesti Kirjastusühisus on avaldanud ühe kogu värsse, kuid see on erandlik nähtus. Ja isegi Kirjanikkude Liit on pi­danud ses asjas olema tagasihoidlik. Vähemalt kaks trüki­valmis kogu vanult tunnustatud poeedelt on lukkunud möö­dunud aasta kavast välja edaspidiseks. Meil on ajakirjan­duses deklareeritud, et meie rahvas tarvitab luulet täiesti küllaldasel määral, võrdeliselt isegi rohkem kui vanad kul­tuurrahvad. Kui see statistiliselt peakski olema tõsi, ei ole selline rahulolu endaga siiski õige poliitika. Oleme väike­rahvas, kes tahab moodustada kultuurilise ühiku. See taht­mine paneb peale suured kohustused, muu seas kohustuse olla kaugelt üle mujal normaalseks peetava määra oma kir­janduse ja kunsti eest väljas. Seda ei ole meil igatahes veel täiesti taibatud, kuigi ei ole põhjust kurta otsest kultuurmetslust. Tõsiasi, et meie suure publiku püüded kultuuri poole ei ole siiski eriti väljapaistvad, on põhjustanud vähe­malt selle, et ka väga head luuletistekogud ei pääse päeva­valgele või peavad pikemat aega ootama ilmumist.

Nöörilt luuletajailt on 1929. aastal ilmunud ainult üks tõsiselt arvestatav kogu. Vanemaist ei ole J. Kärner allakirjutanu arvates esinenud kaugeltki hiilgavana, kuigi näitab, et vanad tehnilised võimed on tal säilinud. Henrik Visnapuu pole küll osutanud tõusu, mis üllataks selliselt nagu tema esimesed kogud, kuid on sellegipärast püsinud väga arves­tatava ja mõnikord kaasakiskuva poeedina, ja Marie Under on veel kord tõestanud, et ta näib alatasa noorenevat ning suudab käsitella ikka uusi sisulisi ja vormilisi probleeme. Underi ja Visnapuu kohta võib ütelda, et nende looming on avardunud, esimesel üsna erilisel määral, aga ka teisel vähemalt mõnes palas väga huvitaval moel. Neljanda aastakümne lõppu ja viiendat aastakümmet elav põlv ei ole vai­bunud stagneerumusse – olgugi et pole näha seda kinnihaaramist tänapäeva probleemidest, mida kümme aastat nooremad soovivad neilt näha. Võib-olla saabub kunagi ka see ihaldatav arenemisaste. Seda tungivalt nõuda ei näi siiski võimalik. Ehk peavad teised täitma selle lünga. Ol­gem rahul sellega, kui saame head ja osalt isegi innustavat kirjandust.

Ei ole kahtlust, et meie väljendusvõime on viimaseil aastail tugevasti tõusnud. Tehakse eksperimente uutel vormialadel. Visnapuul näiteks on vorm läbi elanud uue käärimise, mis ei ole jõudnud lõpule ja sellepärast osalt eksitab, koguni on tundunud mõnele arvustajale tingitud ainult hooletusest. Mõtlen siin eriti riimitehnikat. Ka Kärner püüab kasutada uusi võtteid ja teeb seda vahetevahel õige õnnes­tunult, kuid näib loomult ja laadilt enam sõbrutsevat vana klassilise puhtavormilise stiiliga. Marie Under ei käi uduteid, vaid eelistab täiesti vormi selgust, kuid töötab oma suu­nas nii innukalt ning leidlikult, et eesti luulekeele rikasta­mise alal tuleb teda lugeda novaatoriks. Peab küll möönma, et ei ole tehtud teoreetilisi vormiuuendusettepanekuid ja et ei ole hakatud asjast kinni nii süstemaatselt kui Vilmar Adams’i irdriimipropaganda ajal. Seda enam aga näib eks­perimenteerimine olevat üldiselt verre läinud. Lugedes vii­maseaegseid värsikogusid satud ikka uuesti huvitavaile vormimõtteile, mis tõestavad, et eesti keele rikastamis- ja painutamisvõimalused ei ole kaugeltki tühjaks ammutatud. Igal juhul ei ole tegemist tagurpidiminekuga.

2.

Aastakroonika kirjutajal tuleb paratamatult arvestada ka keskmist ja alla keskmise tasapinna seisvat kirjanduslikku produktsiooni. Alustame oma vaatluse detailsema osa lühi­kese pilguheitega katsetajaile, kes nähtavasti oma isiklikud rahalised tagavarad on vaekaussi pannud publiku silma ette pääsemiseks. Nad ei anna muidugi kujutlust meie kirjan­duse tasemest, kuid nende põhjal saab aime meie auahnema kirjandusliku diletantismi laadist. Ei saa öelda, et selle trükitud näited oleksid rõõmustavad.

Virve Rännang’u „Vaikuse Viive” ja K. Ehrman’i „Tänavad” esindavad nooremat, Anton Suurkase „Rändaja laulud” ja „Elu unistused – elu tõed” vanemat diletantismi. Meeloluline astmestik viib V. Rännangu peh­mest lüüritsemisest Suurkase sentimentaalsuse ja paatose kaudu Ehrmani saamatute jõhkruseorgiateni, kuhu siiski se­guneb hea hulk halemeelsust.

Suurkask on pikemat aega produtseerinud värsse, mis sel määral, kui see autori enam kui puuduliku vormitunde varal võimalik, jäljendavad läinud sajandi lõpu ja käesoleva al­guse keskpärast ja vahel ka paremat lüürikat. K. E. Söödi „Ma kõnnin hilisel õhtul” ja Anna Haava tundelised värsid on siin kajastatud hoopis jämedama mänguriista kaudu. Suurkase kogude banaalsustest on A. Adson „Loomingus” juba andnud väikese valiku. Ei ole seepärast vist mõtet neil lähemalt peatuda. Nali on siin kõrtsinaljale väga lähene, ja paatosest annab hea näite järgmine stroof:

    Ma suudlen tormi, ma suudlen päikest,

    Ma kaisutan mustavat sügisööd!

    Ma ihaldan vägevalt põravat äikest

    ja armastan kirglikult välkude vööd.

Virve Rännang’u pehmed, libisevad meeleolud on väga ebaindividuaalsed, samuti nagu ta vorm. Vahetevahel ai­mub ehtsamat tunnet ja kuuldub lopsakamat keelt. Vorm on üldiselt „ladus”, kui seda sõna üldse enam tohib tarvi­tada, ja paiguti päris painduv, kuid värvitu. Riimitehnika on naiivne. Sisuks on idealistlik, õrnutsev mõlgutlemine kõigest, mis ilus, ihaldatav ja hea. Sageli vajutakse umbes sellesse stiili, mida harrastati Caesar Flaischlen’i virkade jäljendajate aegu:

    Üks väike tervitus

    mu pilvi viind,

    sest mitu päeva ju

    käin ringi nagu unenäos,

    ning midagi heliseb mu sees.

    Ma silmi pilun,

    kui säraks päike lähedal mu ees,

    et tervelt uputab mind valgusse,

    mis pimestab.

    Ja ometi on taevas tuhkjashal!

    ning talvekuu.

Karl Ehrman’il on pisut rohkem pretensioone. Ta tahab olla traagiline, groteskne, rabav, julge, jõhker ja tundeline ühtlasi.  Barbarus – kelle matemaatilis-geomeetrilisi effekte autor jäljendab kaunis hakkamatult -, Schütz, Visnapuu ja võib-olla veel teisedki leiavad endile tahtmatu parodisti. Ehrman ihkab olla sünge kuju, kuid nähtavasti simuleerib ka eneseirooniat. Tema sõnastus ei tunne üldse nüansse, vaid ainult seedimatuimat keelelist tooresmaterjali. õieti on piin­lik teda tsiteerida, kuid aja moenähtuste krampliku jälgi­jana on ta osalt tüüpiline teatava kirjandusliku publiku kohta. Kindel näib, et väljendusvõimete puudus asetab autori ka ini­mesena halvemasse valgustusse, kui see endast õiglane. Ta ei leia täpsaid varjundeid ja paneb nende asemele midagi eriskummalist, kuigi maotut, et saavutada kas või mingisu­gust effekti. Ka nende joonte illustreerimises on minust juba ette jõutud. Piirdun ühe Ehrmani enesekarakteriseeringuga, mida sellisena tuleb kindlasti võtta cum grano salis, kuid mis näitab ta stiili. Igatahes on see kirjanduse karika­tuur.

Esmeralda akna  all.

    Sa seisad tolle tütarlapse akna all

    just nagu isehakand, pääst põrund narr,

    must mantel üle õla ja kaenla all gitarr.

   

    Mängi katki kas või oma gitarre keeled,

    laula end lolliks ja kurdiks – tema ei kuule.

    Olemine ei ole nüüd „roosiaed”, vaid karm

    kannatus, kus valitsevad mõistuse meeled.

    Sa oled äraeksind ummikusse karikatuur,

    tänapäeva lehekülgedel trükiviga suur – :

    must mantel üle õla ja kaenla all gitarr,

    just nagu isehakand, pääst põrund narr.

Aguliromantika ja agulimodernism ei ole Ehrmanil veel sattunud õilistavamate mõjude alla, kuigi vahel keset karju­vat mõtte- ja vormilagedust juhtub leidlikumaid, värskemaid kohti. Need on siiski seevõrra harvad, et ei tea hellitada mingeid lootusi.

3.

J u l i u s  O e n g o ei ole „noorur”, kuid luules ta on parajasti üle jõudmas „andeka algaja” ja katsetaja astmest. Ta on ennegi andnud hoogsaid asju, aga vorm polnud küps. Tal oli omapärast nägemust, kuid keel ei olnud küllalt pain­duv, ühtlasi ta armastas liialdada – kalduda liigsesse paato­sesse ja liigsesse sentimenti. Samad vead on osalt ta viima­sel väikesel kogul „A e g n a”.

See on jutustav luule, s. o. luule, milles atmosfäär, olus­tik, kohavärv on eriti arvestatavad.   Oengol kipuvad need mattuma liigkõlavusse, eriti käesoleva vihu esimeses luuletises, ent hiljemini saavutatakse rahulikum toon ning aine sellisena on esitatud loomulikkusega, mis kisub kaasa. Eriti tiitelpoeem „Aegna” voolab laialt ja eepiliselt. Teatavat konventsionaalsust, isegi sentimentaalsust on ikka veel, käsitlus ei ole küllalt varjundirohke ega ole äärjooned küllalt teravalt markeeritud, kuid autori ehtis põhiolemus tungib ikka selgemalt esile. Ta oskab juba valitseda ja juhtida suuri värsivoole, andes neile elu, värvi ja suunda. Paiguti on musikaalsus „Aegnas” õige suur. Jutustuse psühho­loogia on siiski veel kaunis kaheldavalt romantitsev.

Jaan Kärner kuulub meie luuletajate paremikku, kas või oma väljapaistva värsiosavuse tõttu. Päris esirinda ta ei ole suutnud nihkuda avara ja intensiivse omapära puu­dusel. Tema inspiratsioonid tulevad enam kirjandusest kui elust, olgugi et ta viimasel ajal võrdluste realismiga püüab tõsta oma värsside mõjuvust. Hinnatav on tal olnud mingi õige harituna tunduv musikaalsus, värsivoolu vaba, kerge edenemine, mis võis viia kaasa isegi siis, kui autoril ei ol­nud öelda midagi erilist. Ta tunded ja tundepoosid – sest näib, et tal leidus kumbagi, nagu muide enamikul meist – olid väljendatud paiguti otse elegantsena mõjuvas keeles, kuigi võtted polnud alati subtiilseimad. Kuid sealsamas oli tal võimalik mõne peene literaarse võrdlusega sugereerida ka tõelist kultuuri. Pealetungivana ei tundunud ta luule ku­nagi – vähemalt mitte kunstilises suhtes. Kärner ei ole kuulutanud uusi kunstilisi tõdesid, vaid on püüdnud aren­dada juba leitute viljelust.

Ei tundu juhulisena, et Kärner korduvalt on tõlkinud Schillerit. Schilleri selge vorm ja üldiselt lihtsajooneline sisu, ta kõlavus ja hoidumine ekstravagantsusest sobivad hästi Kärneriga. Selle kongeniaalsuse tulemuseks oli väga loetav ja meelepärane „Wilhelm Tell’i” tõlge. Ootame Heine valikut. Saksa juudi komplitseeritud, hüplev, mürgistatud vaim on uuelaadne ülesanne Kärnerile, kelle looming on lii­kunud sirgemaid ning tavalisemaid teid.

Kärneri suurimaks ebakohaks on minu arvates olnud liha ja vere puudumine. Tal oli rütmi, kuid puudus konkreetne nägemus. Oleks muidugi kardetav siin liialt üldistada. Mäletan kõnesolevalt luuletajalt diskreetseid, lihtsaid vin­jette, mis sisendasid intiimseid meeleolusid. Kuid need olid vinjetid. Juba „Bianca ja Ruth”, mille tehnika alahinda­mine oleks suur ülekohus, kannatab kontuuride udususe all, ehkki ses alatasa esile tulev tundehardus on enamasti veenev ja seega üldmulje ei ole tühi. Tuleb siiski möönda, et siia ei avastatud väga uut maailma, vaid et näiteks juba vormi tõttu sugereeruv Lermontov ja Puškin on sageli andnud teo­sele jume. See ei ole kuigi äge etteheide. Teos sellisena oli saavutis. Ainult jäi küsitavaks, kuhu areneb Kärner edasi ilma täiesti uudsete elamusteta. Ning peame tunnus­tama: neid uusi vapustavaid, regenereerivaid elamusi ei ole olnud. Endine lüüritsemine on kandunud läbi üsna mitme köite, mõnigi kord tihenedes lüürikaks, kuid seevõrra puht-tundelist laadi lüürikaks, et selle produtseerimine nii suuris annuseis näis hädaohtlik. Kärneril on õnnestunud väikesi väga ilusaid pilte. Niipea kui ta maastikkude ja žanrimaalide mõõdud suurenevad, tundub pinevus vähenevat ja kipuvad muutuma konventsionaalsemaks nii vorm kui nägemus. Vähemalt viimaseil aastail – enam kui varemalt – on see olnud nii. Mida harilikult jälgid huviga, on vormi voolavus, kuid see ei korva muud. Kujud, võrdlused olid sageli ilu­sad – nad tuletasid meelde Tuglase nooruslaadi:

    Kui tšello poognad loodes pikad pilveribad

    nüüd purpurise eha keelil tõmblevad.

    Puilt, põõsailt kõikjal lõhnade narkoosi tibab,

    jões hõbeuduses kui neitsid kümblevad.

    Oo, ennast unustada kaunis kirehoos

    ses üürikeses öös, kus sünd ja surm on koos.

Tõsi, neist laialt maalitud ilunägemusist mõjuvamad olid mõned ehtsad tundepuhangud. Kui Kärner järsku hakkab vilistama – milleks tal kahjuks küllalt sageli ei juhtu olema lõbusat tuju – on ta hea reisikumpan, kelle seltsis viibiks mõnedki tunnid:

    Oo, õnnis päeva kava:

    ma vilistan, ma vilistan!

  

    Miks muret tühja muretan –

    ka suurim valu läheb!

    Miks oma liha suretan,

    kui päevi niigi vähe!

    On kaunis maailm, lai ja uus,

    ja veetlev ikka maantee kruus.

    Kas kodukurus, metsas

    kord leian viimse otsa –

    ma vilistan, ma vilistan.

See on siiski erandlik juhus. Tavaliselt on autori pretensioonid suuremad. Juba viimase kogu pealkiri „Tormilüüra” näitab seda väga selgesti. Diskreetsusele sündinud poeet hakkab liigutama tugevamaid keeli, aga pingutab kramplikult üle – ja mõni keel käriseb. Väljaspool enda pärislaadi ei suuda Kärner hoiduda dissonantsidest.

Teose sisu kohta on juba avaldatud arvamist. Veebru­ari „Loomingus” ütleb A. Adson põhjusega, et süüdistused maailmale, mis arvustaja meelest küünivad mania gloriosa”ni, ei ole usutavad: „Et muidu autor esineb normaalsena, siis peame võtma ta maaniaid poosina.” See on tugevasti öeldud. Kuid Kärner ei seleta tõesti, mille nimel ta võitleb ja mida laadi on nii palju kaebeid ja pahandamist põhjustanud kallaletun­gid. Jääbki sisulise monotoonsuse ja põhjendamatuse mulje, miliest ei saa üle. Kuid vaadelgem teda pisut ka kui kunst­nikku.

Ilusa, delikaatse tooni asemel, mida nautisime mitmes ta varemas töös, harrastab autor praegu suuri kontraste – erilise kangekaelsusega ülevust taotlevat kauniskõla, mis avaldub peamiselt võõrsõnade ohtras tarvituselevõtus, ja na­turalismi, mis pole loomulik, vaid paisatakse vägisi rahu­likult ja võrdlemisi traditsiooniliselt liuglevaisse stroofidesse. Tundub valusat ühtesulatamatust. Ühelt poolt:

    Kui jämesoolikas on Viru tänav hall: aedvili, liha, libud, lihunikud – sugu,

    ja kõik see keerlemine sügispäikse all näib mulle nagu päätükk verist ajalugu.

Teiselt poolt paatos, roosid, „luule”:

    See jäägu viimseks ajal puhta proosa: ei kõhtu kummarda mu Iuuleliik.

    On õhtutaevas täna õrn ja roosa,

    ning kurbust kajastab mu silme tiik.

Minusse isiklikult mõjub ebakõlana Tallinna turu W. C.-de mainimine ja otse selle järele pateetiline kaksikvärss:

    Ma liigun vahel majade kui demiurg,

    mu poole aknad kõik – need maskid variseri.

Nähtavasti dissonantside taotlemine on Kärneril teadlik. Nende menukaks tarvitamiseks on siiski vaja teissugust, vähem musikaalse lüürika helilaadis häälestatud hingeelu. Kui Semper’i kirjelduste teravamate nurkade vahelt torkub esile mingi brutaalsemaid füüsilisi tarbeid meeldetuletav sõna (mida ei juhtu sagedasti), ei ole see nii hämmastav. Kärne­ril tundub see olevat ebakohal.

Need vähesed näited vihjaku vaid üldiselt, et Kärneril näib saabunud kriis. Endine esteetitsev-musikaalitsev, intiimne laad ei rahulda teda enam. Ta tahaks kaasa minna aja naturalistliku mahlakusega, kuid tal puudub sellega sise­mine kontakt. Tulemuseks on esiotsa üldmulje fataalne käristumine. Tehniliselt on Kärneri võimed endised, kuigi ta näib kirjutavat vähema hoolega, kuid edaspidise toodangu õigustuseks peaks talle kuskilt peale puhuma uus, värsken­dav inspiratsioonituul.

Visnapuu rikkalikult pillavast ja vahelduvast vormist ning tugevaist tundepuhanguist olime omal ajal nii helli­tatud, et ta hilisem aeglasemalt minev areng on sageli jät­nud pettumustunde. Visnapuu alustas ohtralt mõjuva rüt­mika ja avaralt võetud pildistikuga, ning ilmsesti üle äärte keev tunne oli nii intensiivne, et kristalliseerus väga teravaiks ja tihedaiks poeetilisiks organismeks. Okupatsiooni ja vaba­dussõja aegu ja iseseisvuse esimesil aastail ilmus talt palju asju, mis sööbisid otsekohe meelde oma kindla, huvitava rütmi ja jõulise riimistikuga. Siis aegapidi näis hoog rau­gevat. Luuletised pikenesid, muutusid abstraktsemaiks, kao­tasid äärjoonte selguse. Luuletaja näis seda ise tundvat. Mina vähemalt ei suuda teisiti seletada „Parsilai” värsside monotoonset, pealekäivat raiumist, mis ainult siin-seal mõjub jõulisena. Esitan siinsamas teooria, mis võib-olla lükatakse kohe ümber, et Visnapuu kaldus teadlikult või ebateadlikult ülikonkreetsusse, et lahti saada teda juba pai­nama hakanud abstraktsuse ja ebamäärasuse tondist. Kuid see tour de force ei õnnestunud. Tundus otsekohe, et see kõik oli forsseeritud, meelega liialdatud, ilma et liialdus sellisel kujul oleks olnud sisemiselt õigustatud. Ei eita see­juures, et poeedil oleks selle konkreetsuse ristisõidu puhul tekkinud eriti vormi alal häid mõtteid, mida ta hiljemini on osanud virtuooslikumalt kasutada. Ainult toonitan seda, millega vist enamik lugejaid on nõus, et võrreldes „Amores’e” kergelt tuleva hoo ja jõuga on „Parsilai” lühikesed, meele­heitlikult korduvad löögid hoopis kunstlikumad.

Pärastised vihud ei näita tihenemist, vaid peamiselt otsinguid, mil pole täiskaalulisi tulemusi. Muidugi – erandlikke palu, mis tõestavad Visnapuu võimete aegajalist sel­gumist ning koondumist, on leidunud alati. Ainult üldiselt on kobamine õige tunduv. Selle jätkumist on märgata ka mulluses kogus „Puuslikud”, olgugi ses tervete järkude kaupa luulet, milles aimub uut elu ja sirget suunda.

Kordan veel, mis on tulnud öelda juba varemalt, et minu arvates ei ole sugugi tarvet kogu meie luulet ümber raken­dada optimismi, aktiivsusse ja whitmanismi. Värskus ja elurõõm on soovitavad, aga   nende puudumist ei saa teha etteheiteks. Ka süngusel on õigustust. Isiklikke elamusi ei ole iga kord võimalik ümber käända paremuse poole. Loodame muidugi, et noorem põlv saab sotsiaalsemaks ja avaramaks, kuid meil on olnud tarvis teerajajaid endaleid­miseni kas või esialgse solipsismi kaudu. Kuigi kaua see viimane ei või rahuldada, kui ta ei muutu otse haiguseks. Ka Visnapuul, kes on laulnud nii kaua enesest ja oma ar­mastustest, on ühtelugu olnud püüdu neist välja, kuid ta senine väärtus näib siiski peamiselt seisvat introspektiivse vaatluse süvendamises, alalises endakajastuses. Seda inten­siivset enesesilmlemist on tarvis kas või selleks, et haigusest lahti saada ja minna uute, avaramate elamuste poole. Visna­puus leiame kõik oma hingeelu teatavate külgede peegel­dust. Ta aitab meil neist teadlikuks saada. On nad kord läbi elatud, siis peab loomulikus korras järgnema vastu­pidine reaktsioon. Nii on kirjanduses kõik väärtuslik, mis on intensiivne. See avab meis ummistunud sooned, lubab meil näha teatavaid eluaspekte ja nende suhtes seisu­kohta võtta. Ainult nõrkadele, kes alistuvad ühele elamuslaadile seevõrra, et ei pääse sest enam välja, võib intensiivne kirjandus muutuda saatuslikuks.

Visnapuu on pannud sesse kogusse oma pessimismi ekstrakti. Ta on seletanud ise selle raamatu ehitust. Loo­dus, armastus – kõik sidemed osutuvad petlikeks ,,puuslikeks”, ebajumalaiks. Igale sellisele puuslikule on omis­tatud üks sari sellest luuletiste vihust, ning pea iga sarja lõpus on mingi kokkuvõtt. Ainus asi, mis jääb poeedi ar­vates püsima, on elu kui seesugune, olemasolu ise, eod uueks arenguks, mille suunda ei tea, kuid mille võimalus siiski lubab hoiduda lõplikust meeleheitest. Et säärane filosoofia ei ole lohutav ja et nooruslikum meel protesteerib selle vastu, on ilmne. Meil on tarvis kindlamaid suundi ja juhtivamaid veendeid. Kuid pessimistile saab teha etteheiteid ainult siis, kui ta teeskleb ja poseerib või andub nukrusele liiga kergesti, liiga naiselikult. Esimese, s. o. teeskluse oleta­miseks ei näe käesoleva kogu puhul põhjust. Viimase, s. o. liigse hellameelsuse leidmine ei ole ehk võimatu. Siiski näib kindel, et vähemalt luuletaja omaste surma puhul kirjutatud palades on pessimismi põhjus niivõrt osavõtet vääriv ja inimlikult mõistetav, et ka teoreetitseja ei hakka siin vastu vaidlema. Pealegi on elamused siin leidnud nii veenva ning haarava kuju, et see luuletistekogu jääb kas või selle ühe sarja pärast väärtuslikuks saavutiseks.

Vormilt on Visnapuu maad   kuulamas uute võimaluste poole. Selles raamatus on tagasihoidlikumaid osi, milles ükski tundeimpulss pole pääsenud kõikvõimsana esirinda. Kevade tulek, helge, rusuv südasuvi, kerge, hell suveöö on kajastunud vormilaadis, mis on sisule peenelt kohastatud. Hoogsus ei oleks siin mõjunud. Visnapuu hoidubki neis palades peaaegu süstemaatselt liiga täielistest kooskõladest ja püüab arendada diskreetsemat vormilaadi – mitte esi­mesena meie luules, kuid tugevasti isikupärase nüansiga. Eriti rõhutatakse konsonantide identsust, kuna vokaalid on vahelduvad ka riimsõnus. Kaugeltki kõik seda laadi katsed ei mõju esiotsa veel puhtalt ja lõpuniviidult, kuid on rohkesti kohti, kus vorm ja sisu harmoneeruvad täiesti.

Visnapuu – pea täieline introspektsioon, vanade närvlevate, haigete aegade tõttu nii põhjani vapustunud, nii rööpast löödud, et kramplikult ja valulevalt otsib iseennast ja mingit välispidet visklevale minale! Ta ei ole seda leid­nud. Ta seisab ikka veel ristteel, ei ole küll kaotanud usku olemasollu kui sellisesse, kuid loeb kõik muu „puuslikeks”. Tema isiklik häda on kaevunud juba nii sügavale, et võib-olla tuleb kriis, mis päästab ta välja. Marie Under on juba pääsenudki kuristikust esile. Mäletame kõik tema ,,Unetu laulu”. Ahastus, närvitsus, valu – nii füüsiline kui psüühiline – läbistasid ta „Hääle varjust” nii puurivalt, et tundus raske ennustada helenemist. Aga just elamuste suur pinevus ja puurivus näib toonud talle vabastuse. Nagu maa­ilm haigusest toibujale näib päikeselisem kui kunagi enne, nii hakkas Under pärast toda raamatut uue, otse kirgliku hellusega vaatlema ümbritsevat. Tulemuseks oli „Rõõm ühest ilusast päevast”. Võib-olla tuli vabanemine ka selle­pärast hõlpsamalt, et nukrus ja masendus näivad Underil vähem ilmavaatelist kui instinktiivset laadi. Küll oskab ta luuletisis üksikuid momente esitada nii teritatud kujul, et sellest tahaks välja lugeda ilmavaadet, kuid näib, et teravus oleneb peamiselt stiililiste relvade ihutusest. Oletan ühtlasi veel kord, et raskete elamuste põhjaniküündivus oli luule­tajas selle külje nii tühjaks ammutanud, et ei jäänud üle muud kui pöörduda mujale.

Nii „Hääl varjust” kui ka „Rõõm ühest ilusast päevast” näitasid toonitatumalt seda, mida Underis oli tunda juba ammu – et sel äärmiselt subjektiivsel luuletajal oli tee lahti ka enesest välja avarasse maailma. Ta on alati olnud tuge­vasti impressionistlikkude kalduvustega – aldis kõigele, mis tuli väljast. Juba „Sonetid” näitavad seda. Kuigi neis alati on ilmsesti isikupärast tundetooni, tulvab siiski pilte, milles kajastub välisilm. Under ei ole põrmugi eremiit. Visnapuu laulab juba päris alul joobumustest. Ka Under loobub, kuid melanhoolselt, ihaldades naudingut. Ta näeb maailma süngust – kuid igatseb paremat, ja kui selle pa­rema tajumine saab sisemiselt vähegi võimalikuks, tuleb see otse kosena poetessi psüühisse. Ta on nii erk, et iga mure leiab tas kergesti vastukaja, aga põhimiselt on ta siiski mu­retu iseloom, kes igal hetkel on valmis uuesti paiskuma olemasolu suurde avantüüri. Ta on valmis anduma maail­male, nähtavasti instinktiivse teadmisega, et see ei raba teda maha, vaid ainult avardab teda, annab talle uut mater­jali. Omal ajal ta oli nii põhjalikult läbi elanud iseennast, s. o. peamiselt enda tundelist, instinktiivset poolt, et nüüd võib kalduda muu maailma vaatlusse – küll mitte külma objektiivsusega, kuid siiski sisemiselt rahulikuna. „Õpi enne ennast tundma, siis vaatle teisi” – see põhimõte näib tal teostunud. Kuivõrra mõistuslikult, on iseküsimus. Kuid lüüriliselt luuletajalt ei nõuta esijoones mõistuslikku tead­likkust.

Visnapuu tundus nägevat neid jooni omal ajal, kui ta „Loomingus” avaldas oma essee Underi lüürilisest toodangust. Praegu ei jää üle muud kui tema eeskujul samu fakte konstateerida. Poetess on läinud vallutama välisilma oma meelte ja fantaasiaga. Ning väga tunnustatav on, et need vallutised on saanud õige kõrgelt organiseeritud kuju – nad ei esine ük­sikute muljekildudena, vaid luuletaja läheb eepikasse, aineisse, mil on vähe otsekohest tegemist tema endaga. Ta juba väga painduvaks kooldunud fantaasia ja selle tööriist, keel, asuvad julgelt käsitlema igasuguseid esemeid. Ennegi olime talt lugenud rea ballaaditaolisi asju, osalt olevikust. Praegu, „Õnnevarjutuses”, läheb autor tagasi kaugesse mi­nevikku, legendide ja traditsioonide maailma, ja annab neile liha ning vere. Väga palju aineid on võetud meie oma maa ja rahva pärimustest, mõned on eksootilised. Kuidas folk­loristid kohtlevad Underi retki meie mütoloogiasse ja rahvamuistendeisse, on minul teadmata, kuid on vägagi võimalik, et nad ei leia talt täit eestipärasust, täit rahvalaadsust. Nii individuaalselt poeedilt kui Under ei olnudki seda oodata. Jätkub minu arvates sellest, et ta igale ainele on andnud asjakohase värvingu – et iga pala antud seoses tundub indiviidina. Meie dekoratiivselt perifrastiline ja perifraasis sageli nii karske ning õilmeline rahvaluule ei ole samatõu-üne luuleliik kui Underi iga muljet võimalikult teravaks ja plastiliseks vooliv ballaadika.   Sellega tuleb minu arvates leppida. Rahvaluule laadi uuendajat a la Eino Leino ootame veel, kuigi õnnestunud katseid on olemas. Under ei suuda alistuda võõrale stiilile – ta on alati tema ise ja loob igale ainele uue, ta enda olemusega kooskõlas oleva vormi.

Neile ballaadidele on suusõnal heidetud ette psühholoogilise vahelduse vähesust ja väliseffektide liigtaotlust. Sellega tuleb mõnel puhul olla nõus. Üliohtrana käepärast olev keeleline materjal tundub vahetevahel minevat äärmu­seni, kuid meil pole siiski rikkust kunagi olnud nii palju, et nüüd, mil seda saame, tuleks seda hüljata. Selline hüper­troofia on meie oludes vägagi vastuvõetav – eriti kuna ka sügavamaist muljeist ei ole kaugeltki puudu.

Vabalt haarav ja loov, vabalt pilduv – sellisena tundub Under praegu. See kõik näib äärmiselt spontaanne. Ma ei kahtle siiski, et selle eel on käinud palju tööd – et juba sõnalise materjali kogumine on olnud väga teadlik, kuigi tagavarade esilepurskumine antud tekstidesse võis olla hoogus ja vaevata. Kõigil oleks õppimist Underi meeliuju-tavast vormist.

4.

Niipalju otsekohestest uudistest. Näeme edasiliikumist, osalt ülespoole. Meie luule surma ei ole karta. Tarvis oleks siiski uute temperamentide hoogsat sekkalöömist. „Loomingust” on umbes näha, mis võib tulla lähemal ajal lisaks. Uustulnukaist lootustäratavaim, Schütz, elab edasi, žestikuleerib, tundleb sama elavalt kui ennegi, on avar, kuid pole avardunud; Erni Hiir liitub liiga lähedalt traditsiooniga; Semper on hakanud „tundma avaruste tuuleõhku” hoopis enam kui enne ja on ka intellektuaalselt veelgi peendunud; Under on kirjutanud sonette, mis on mitmekesisemad ja minu meelest huvitavamad kui endised. Neist, kes pole veel aval­danud erikogusid, on väga mainitavad erk, musikaalne, eurasteeniliste nägemustega võitlev Heiti Talvik ja kindlakäeline Eduard Visnapuu. Ja nii edasi. Elame. Baudelaire kirjutas terve elu kestes vaid ühe kogu ja T. S. Eliot on vähem tootlik kui ükski meil tõsiselt luulesse sööstinud kirjanik.

Kokkuvõtte sellest, mis see sajand meil senini luule alal andnud, pakub G. Suitsu „Eesti nüüdislüürika”. Siin ei ole võimalik seda detailsemalt käsitella. Igatahes osutub meie lüürika kogupildis kindlasti huvitavaks. Kahjuks on ses anto­loogias   nähtavasti   jälgitud   põhimõtet,  valida   peamiselt vähem tuttav. Nii mõnigi siin esinevaist võib-olla parem luuletis on seetõttu jäänud välja.   Ent selge on, et see printsiip, on meile lähendanud nii mõnedki värsid, mis seni olid jää­nud silmapaari vahele.

Väga huvitava saavutisena oleks märgitav vihk tõlke­luulet J. SemperMIt. „Valik Vaerhaereni luuletisi” on hoogus, innuga sooritatud teos, mis näitab lõplikult, et meie keele painduvus ja rikkus on väga lähedased küpsusele. Ei taha väita, et keel oleks küps – see tähendaks loobumist selle teadlikust ja süstemaatsest edasiarendusest, mida vajame siiski veel. Kuid ses suhtes on lugu sama kui Tallinna valmimisega – mõlemaid lõppe tuleb oodata loodetavasti veel õigegi kaua.

Ants Oras.

Eesti Kirjandusest nr. 4/1930