Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Apr

1926. a. eesti proosakirjandus

 

    

Möödunud aasta rohkes kirjanduslikus toodangus moo­dustab jutustav proosa ülekaaluka osa. Kui aasta oli ülla­tavalt rikas, siis on ta seda eeskätt proosa tõttu. Muidugi pole see kõik 1926. a. tulemus, sest kalendri poolt pandud piirid pole siin määravad. Elevust ja küllust oli aga läinud aastal küll märksa rohkem, kui oleme seda näinud muidu, ja seda mitte ainult raamatute trükkimise mõttes, vaid viimasel ajal pakuvad kirjanikud tõesti eriti intensiivselt. Neil on ütelda ja on anda.

A. H. Tammsaare romaan „Tõde ja õigus” tekitas kirjanduslikus ja mittekirjanduslikust publikus elevust kõige pealt oma ulatusega, sest suuruslik ülekaal äratab tähelepanu ja aukartust. Teiseks on seltskonnas igatsus pikemate, meie igapäevasemat elu kajastavate teoste järele. Nii on mõningad teose sisemisest väärtusest mitteolenevad tegurid aidanud palju kaasa raamatu menule. Igatahes on tõsiasi, et „Tõde ja õigus” on otsekohe peale ilmumist saavutanud seltskonnaga väga läheda kontakti: selle romaani olemisel on mõte, ta pole praegustes oludes poolsurnud ega alaealine või erak, vaid juba aktiivne tegur meie kultuurielus.

Mida pakub aga „Tõde ja õigus”, arvestamata jättes tema lehekülgede arvu?

A. H. Tammsaare romaan on eluvaatlus läinud sajandi viimseilt aastakümneilt isesuguses kolkas, nimega Varga­mäe. Tulunduslikud olud Vargamäel ei ole tervele Eestile üldiselt tüübilised: raamat isegi vihjab, et väljaspool Vargamäge on viljakam pind ja edukam elada. Nii oleksid koha mõttes tegevuse tingimused küllalt iseäralised, üksikult ettetulevad, ning ühtlasi ka pessimistlikud: kus pole alust, seal on raske võrsuda millelgi elurõõmsal ja elujõulisel.

„Tõe ja õiguse” eluvaatlus on läbi viidud väga eepilises toonis: ei ole märgata, et autor ise elaks tundeküllaselt kaasa, et ta pooldaks või eitaks midagi teravalt. Ainult mõnes kohas tuleb see ilmsiks, nagu Andrese seisukord esimese naise surres, Jussi armastuslood j. t. ja siis episoodid lastest. Viimased hõõguvad suurest kaasatundest ja jutustuse toon muutub neil puhkudel lüürilisemaks. Üldiselt aga jääb romaanis autori suhtumus tegelastesse täiesti varjatuks. Seetõttu on vähem soojust, lugeja kaasaviimist, mis võib teha raamatu alul igavaks, senikui ollakse vallutatud raa­matu sügiselisest selgusest ja pildiküllusest Mööda minnes olgu tähendatud, et romaanis on vähe peategelaste sise-elu eritelu, ja see teeb üldise meeleolu erapooletumaks ja jahedamaks.

Osalt eepilisest toonist oleneb ka loodusekirjelduste puudus: need on ju tihti meeleolu kandjaiks. A. H, Tammsaarel on loodusekirjeldused mõnelauselised ja ainult pildi täienduseks, viimistlemiseks. Teisest küljest on objek­tiivne eluvaatlus toonud terve rea proosalisi pilte ja sõnu, mida harilikult nimetatakse ebaviisakaiks. Raamatki pole tihanud neid tuua tervena, vaid on pannud kohatäiteks punkte. Pole kahtlust, et need sõnad oleksid võinud ära jääda.

„Tõe ja õiguse” laiaulatusliku ja objektiivse elunägemise peamisemaks tulemuseks on romaani tegelaste kujutus. Tegelasi on palju ja nad on kõik elulised ning omapärased. Nad on joonistatud teravate piirjoontega, ja kui tegelane ei esinegi palju, ometi esineb ta elava inimesena ja ühtlasi isikuna. Näit. on sulane Jaagup väga kõrvaline kuju, kuid ta on omapärane ja lihast ning verest: mõnede üksikute iseloomukate joonte kaudu on see poiss saanud elusaks omaette isikuks.

Teiseks on tegelased orgaaniliselt ühenduses külaeluga ja eriti just Vargamäega. Kohalised tingimused on kõigile vajutanud pitseri: nagu elaks tõepoolest Vargamäe kui suur tervik ja inimesed oleksid selle avaldused. Näeme puhast maaelu, kus linn on veel muinasjutt. Tegelaskond ei sünnita küll ühises rütmis liikuvat hulka, see on katkeline ja isekas rida inimesi, kuid ometi on nad kõik pärit eesti külast.

Kujude terav iseloomustamine ja elulisus, siis teiseks puhtal kujul külaelu nähtused teevad kogu romaani väga omapäraselt ilmekaks, reljeefseks ning lugejaskonnale oma­seks, eestipäraseks. Andresest, Pearust peale kuni lasteni – kõik nad on meile arusaadavad, tuttavad ja lähedased.

Ometi on „Tões ja õiguses” vähe läbi viidud tüübilist. Andresel on küll palju sarnasust suremiseni töötava eesti peremehega, kes üle kõige hindab talu head käekäiku, kuid ometi pole ta niisuguse maamehe tüübiline kehastus: tal on rida tähtsaid erivusi, nii laadis kui püüdmistes, mis teevad ta väga ühekordseks isikuks. Näit. kemplemismaania, peksmistungid, sisemine karedus jne. Kuigi Andres on ehk mõistuse loodud rohkem kui ükski teine, ometi pole ka siin tegemist tüübilise nähtusega, vaid ühekordse isikuga. Mis puutub üldse tema vaimusse koosseisu, siis on sellel vastakaid, üksteisele vasturääkivaid jooni; kuid see teeb teda elulisemaks.

Ka Pearu ei paku teistega jonniva peremehe tüübilist kuju: temagi on kaunis isepärane. Tal on terve rida omadusi ja tegusid, millega saab hakkama ainult Pearu. Muu seas rehnutipidamine kui kunst kunsti pärast on juba haruldane ja ka vaesel Vargamäel tundub ta luksusena, nagu on terve Pearu elu põhjendamatult hõlpus. Pearu on aga üldiselt eluvõimas romaani tegelane.

Nii siis oleksid „Tõe ja õiguse” tähtsamad tegelased rohkem üksiknähtused kui tüübilised maaelu kehastused. Isegi Sauna Madis pole ainult saunamees, vaid tal on kaunis ainulaadne elufilosoofia.

Romaani tegelased ei liigu mingi ühise konkreetse ees­märgi ümber. Autor ei ole alla kriipsutanud mingit ideed, tegevustik pole hingestatud mingisugusest ühest püüdest või tungist. See on tõesti objektiivne eluvaatlus, elu­nägemine, sest mis üldine idee siis valitsekski harilikku külaelu.

Kuid „Tões ja õiguses” pole ka peategelast, kelle ümber kõik sisuliselt kontsentreeruks. Pole inimest, kelle saatus oleks valitsevaks keskkohaks. Vargamäe Andresest räägi­takse kõige rohkem, ta on aga ainult tehniline romaani selgroog, ainult ruumiliselt ja ajaliselt on muu tegevus olenev temast. Ka pole juhtivaks nähtuseks Andrese ja Pearu kemplemine ega Pearu ise. Andres ja Pearu on küll tegevustiku peakandjad, kuid nad ei valitse ega juhi kumbki romaani üldarengut. „Tõe ja õiguse” tegelased on küll üksteisega koordineeritud, mitte aga subordineeritud. Näit. on Jussi traagika omaette väljaarendatud romaaniosa; Andrese elu valgustamise pärast võiks olla see märksa lühem.

Üldiselt võiks romaani ehitust nimetada episoodiliseks. Siin kerkivad nagu ühe aja ja ühe kohaga seotud mäles­tused esile. Armastusega antakse edasi üks sündmus teise järele, pildid tulevad kujukad ja üksikasjalised, kuid pole suurema pingega tendentsi, pole jõulist elavat ideed, mis kõike valitseks. Midagi on küll, kuid see on põhjas, seda peab otsima.

Ongi siis loomulik ja arusaadav, kui üksikud osad are­nevad välja omaette, kui kõrvalised sündmused esinevad üksikasjalikult ja pikalt. Näit. on lndriku kooliskäimine mingi katkend, mis täiesti erinev, ja Madise filosofeerimine on tüütavalt pikk. Ka kordamised oleksid väga aru­saadavad mälestuste ajalises esilekerkimises. Ei tule väita, nagu oleks „Tõde ja õigus” rida mälestisi, sest esiteks on märgata palju intellektuaalset komposisitsioonilist tööd ja teiseks on see biograafiline küsimus, kuid mälestiste esi­tamisega on ikkagi väga palju sarnasust; näit. Pearu majapidamine võib just mälestiselaadilises kujutluses esi­neda nii hõlpsana.

Episoodlikkuse kaudne nähtus on asjaolu, et kuigi „Tõde ja õiguse” sisu on ainult külast ja ühest piiratud kohast, ometi ei tekita romaan tervikulist küla-õhkkonda: lugejale ei kerki silmade ette mitte küla kui ühtlaselt pulseeruv ühik, vaid üksikud isikud ja nende vahekorrad. Ka ei esine Eespere ehk Altpere talu elava ühikuna. Kõi­ges on midagi katkendlikku, kuigi ajas ja kohas on ühist. Tihti koosnevad peatükid erinevaist, põhjuseliselt mitte seo­tud lookestest; näit. 11. ptk. – 1) peremehe kurbus viletsa vilja üle, 2) Mari ja Jussi vahekorda käsitlev lugu. 3) kemp­lemised Pearuga. Kui esimese ja teise teema vahel on siduv üleminek, siis pole seda 2. ja 3. vahel enam mitte. Peatükki hoiab koos ajaline ühtlus. Romaani pildirikas kroonika oleks võinud lõppeda varemini; praegune lõpp tundub vägivaldsena, juhulisena.

On palju öeldud, kui nimetame Tõe ja õiguse” pere­kondlikuks romaaniks, sest perekond ei ole siin ulatuse mõttes mitte tähtis ja ei kujutata ka teatava perekonna saatust omaette eesmärgiga. Teiseks pole ta ka ühiskond­likuks romaaniks küllalt täiuslik: sedagi eesmärki pole A. H. Tammsaare teosel. Sellest ongi arusaadav, et pole üksik­asjalisemat miljöö kirjeldust ega ole ka mõjuvamaid loodusepilte. Autor on ikka rippunud üksiku tegelase küljes. Kui näit. on sündmustik kõrtsis, siis ei nähta mitte niipalju üldist pilti kui Andrest ja Pearut. Imestama paneb, et räägitakse palju kohtuskäimisest, kuid et see on refereerimine ning pole vahetult üldse näidatud kohut.

Kuigi neid ajaliselt ja kohaliselt seotud sündmusi ei valitse, nagu eespool öeldud, mingi idee aktiivselt, siiski on midagi, mis ideeliselt on kõigele suunaks.  Autor ei kirjuta mitte ainult kroonikat, vaid tema illustreerib teata­vat nähtust. See on eluvõitlus Vargamäel. See ei esine mitte kui elatud elu tulemus, vaid ülesanne omaette. Tuleb ilmsiks jõuline eneseteostuse-tung, nii vanal kui noorel Andresel, nii Jussil kui Indrekul. Pearugi kemple­mine on enese võimete maksmapanemine.

Muule aluseks on tulunduslik võitlus. Andrese elu – see on põlluga maadlemine, millel pole algust ega lõppu. Kõik vaimline on tulundusliku olukorraga seoses. Varga­mäe inimeste elu terves ulatuses sõltub nende maalapist. Madis avaldabki selle mõtte:

„Vihukse ja Vargamäe ei tunne küll pühakirja, aga ometi on neil ainuüksi õigus, sest nemad ise oleks nagu puht pühakiri, nagu puht jumala sõna, nagu puht jumal ise. Mis nemad tahavad, ütlevad ja teevad, see on õige ja jääb, võitle selle vastu niipalju kui tahad” (490. lk.).

Vargamäe on tänamatu alus eluvõitluseks; seepärast on romaan põhitoonilt ka küllalt pessimistlik: palju variseb siin kokku, palju mureneb maapinna ja inimeste eneste tõttu.   Õitsvat ja rõõmust elu aga ei näe.

Nagu tegevuskoht ja tegelased pole valitsevalt tüübi-lised, ei tarvitse ka see tulemus olla maksev Eesti elus laias ulatuses.

„ Tõest ja õigusest” erinev on Mait Metsanurga “Jäljetu haud”. Kui esimene on eepiline, siis on teine inimese rabelev sise-elu ; kui esimene on lai, tervet ümb­rust haarav ja mitte eriti kedagi jälgiv, peatub teine ainult ühel; kui esimene ei jaata ega eita midagi teravalt, on teine äge parteivõtmine. Ometi on nad mõlemad elava inimese heitlus ümbrusega.

Mait Metsanurga „Jäljetu haud” on päevaraamat mitte just niipalju väliselt kui sisuliselt. Kirjutamismoment on sisu ajaga alati sammu pidav: autor paneb kirja selle, mis tal praegu meeles liigub – olgu siis need mälestised endisilt ajult, parajasti möödunud sündmustest või prae­gused meeleolud ja mõtisklused. Valitseb täielik intiim­sus, räägitakse südame pealt. Ei ole siis ime, kui ette tuleb teataval määral kordumist ja viimistlematust: sisu pole mitte proportsiooniliselt jaotatud, pole tahetud anda tektooniliselt voolitud tervikut, vaid on mõtted nende tekki­mise esialgsuses. Toodud päevaraamat on rääkimised ene­sega, on pihtimised enesele. Seepärast vähe olude kirjel­dust ja välissündmuste jutustamist.

„Jäljetus hauas” pole siis ka eesti kommunistliku võit­luse kirjeldusi; on   nimetatud sündmusi, on nimetatud organiseerimist, ettevalmistusi, kuid lähemalt pole neid kujutatud. Nad erinevad kui üksikud tõsiasjad, mis mõ­juvad päevaraamatu autorisse, nagu mõjub Ahasverus või mõni kitsas peidu-urgas. Ka Raudma kaastegelased pole kirjeldatud politikategelastena, vaid inimestena, kel teatav vahekord Raudmaga. Näit. on Kaaren küllalt aktiivne juht, aga meie näeme ainult, kuidas Raudma suhtub temasse kui naisesse, ja siis väheke ka neid tundeid, mille äratanud Kaarenis tema kommunistlik ülesanne.

Mitmel korral on rääkimist propagandakirjutistest, kihu­tustööst jne. Kihutustööd kommunismi kasuks ei leia aga otsekoheselt mitte. Pole ka teoretiseerimist kommunis­mist jne.

On küll mitmel puhul avaldatud arvamisi kodanliku korra ja kodanlaste üle. Need on aga plakaadihüüded, kuna üksikasjalisem arvustamine ning hinnang puudub. Ja mis plakaadistiilis üteldud, see käib tumeda tõusikluse vastu ja on tingitud inimsuse nõudmisest.

Võib ju olla, et romaani saab kasutada meie politiliseski võitluses, kuid “Jäljetul haual” pole enesel neid ülesandeid. Ta on puhtal kujul ühe isiku psühholoogiline romaan, milles on hoolikalt jäetud kõrvale kõik see, mis politiliselt võiks olla aktiivse laadiga. Lisaks sellele on autor eessõnas teravasti alla kriipsutanud, et see olevat kellegi teise, mitte otsekohe tema kirjutis. Kuid et ta sümpatiseerib. Järelsõnas laseb ta sümpaatiat paista täiesti elavalt.

Muidugi on ees- ja järelsõnal ainult väline tähtsus.

Sisuliselt on tegemist Kristjan Raudma päevaraamatulaadilise enesepihtimisega. Peale intiimsuse, vahetu suh­tumuse peab tema rääkimisi nimetama veel otsekoheseiks ja avalikeks, sest avaldatakse elamused hea ja halvaga, nii kuis nad olid: kui seejuures jääb midagi varjatuks (ja seda tõepoolest jääbki), siis on see juba Raudma loomupärasus.

Raudma rääkimised enesega avavad tema siseelu.

Mis puutub kommunismi pooldamisse, siis on see ammu otsustatud. Raudma ei mõtle kommunismist analüüsivalt ega hindavalt. Ta on selle poolt, ta tahab viia sotsialist­likku korda võidule, tema sise-elu lainetused ei olene politilistest pooldamistest.

Põrandaaluse juhina on Kristjan Raudma kohusetäitja, keda nähtavasti otsekohe ei juhi keegi väljastpoolt, kes on küllalt iseseisev, kuid kes neis tingimustes juhina on väheloov.  Tema ei otsi kangekaelselt teid, kuidas viia proletariaati võidule, ta on selle ülesande teostamisel jõuetu, kuigi seda ei taha tunnustada, ja teeb enesele iroonilisi etteheiteidki. „Tuld ja tõrva, verd ja verevat värvi, düna­miiti ja meliniiti” võib ta oma agitatsioonikirjutistesse panna, kuid ta pole pealik, kes võidaks. Kr. Raudma on liialt ametis enesega.

Tema on alalises otsimises. Ta juurdleb ja saab aru. Ta kaalub, kahtleb ning suudab hinnata Kristust ja Himaalaja prohveteid. Raudma on ses mõttes elav vaim, elus inimene, kes ei kohku isegi pooldamast näiliselt vas­takaid vaateid.

Inimesväärtuse saavutamine, inimesena teotsemine maa­keral, see on temale üle kõige. Sotsialistlik kord ennustab temale neid võimalusi täiel määral ja see peab võitlustahte teraskõva. Kuid ta pole mures, kuidas elavad edaspidi teised, vaid ta on ametis eneseanalüüsiga. Kõlblusevaated oma üksikasjus esinevad temale, lahendust nõudvate prob­leemidena. Ta armastab Kaarenit ja see mõjustab suurt osa tema elust ning on tihti põhjuseks rääkimistele enesega.

Nii pole ta oma hingelaadilt teoinimene, kes oleks aktiivne, tungides teatud konkreetsele eesmärgile. Ta näit. kadestab Kabbalit, kes on piiratum ja asjalikum. Ta heidab enesele ette, et ei suuda korteritki muretseda ilma teiste abita.

Kuid Kristjan Raudma on tahet pingutav, on end sundiv ning valitsev. Igal pool paneb end maksma intellekt, kes hindab ja kontrollib. Tema tahe on teinud ta sääraseks, nagu ta on. Tahe ja analüüsiv intellektiosa on teinud muu enese orjaks. Raudma ei ole harmooniliselt funktsioneeruv vaimline tervik. Seepärast on ta ka vähe pro­duktiivne.

Tundeilm ei saa küll juhtida Kristjan Raudmat, kuid annab end ühtalati tunda. Tema tegusid mõjustavad tihti tunded, ja kui ta mõnikord tundide ja päevade kaupa juurdleb teatava küsimuse kallal, siis on erutajaks ikka tunne. Ta valitseb küll ennast niipalju, et ei lase saada tunnetel peremeheks, aga selleks enesevalitsemiseks kulub niiviisi asjatult palju jõudu ja teised teod jäävad veretuks.

Tuleb ka veel arvesse võtta, et füüsiliselt on Kristjan Raudma üle töötanud, enesest välja pigistanud kõik mahlad. See on täiesti ebanormaalne inimene. Ta ergud on läbi põlenud, kõik hoidub koos ainult enesevalitsemise raudse rusika tõttu.

Jäljetu haud” annab arenenud ja vaimliselt kõrge pinge all elava inimese elu tulemused.   See isik pole ig päevane ega kõigile kergesti arusaadav, kuid inimese eluhinnanguna on ta mõjuv näide. Teiseks on Raudma ellusuhtumus ja ilmavaade pika arenemistee läbi käinud ja on seepärast tuumakas.

Ka Sophia Vardi romaan „Haabvere” tahab olla mõtterikas ja sisurohke. On antud haritud naise saatus, mis iseenesest vahelduv, katastroofidega ning abielu õnnesadamasse jõudmisega. On asutud lahendama prob­leeme mehe ja naise vahekorrast, naise eneseteostusest, perekonnast, ka ühiskonnast jne. Ühe sõnaga, küllalt sündmustikku ja küllalt palju mõtteid.

Autori pooldamised seejuures arenevad tihti targutus­teks, ilma et oleksid harmoonilised niikuinii kuivavõitu sisuga. Kui näit. väideldakse mehe ja naise vahekorra üle, usuliste tunnete üle jne., siis tahavad need olla veenvad ja tõhusad, kuid tegelikult on nad ühekülgsed, esialgsed ning mitte kooskõlas muuga. On tahetud anda rohkem, kui tõeliselt on antud.

Sama ülepakkumist võib osutada kogu sündmustikus. Agnes Pritti elukäik on küllalt otsitud: paruni sohilaps, aadlikkudega kokkupõrkamised ja selle tagajärjel tutvus sotsialismiga ning selle pooldamine; laps suvitavalt kind­rali naisevennalt ja selle kangelaslik kasvatamine; näite-lavalik ja ärilik abielu sotsialist Villemiga ning oma esi­mese, kindrali perekonnast päritud armastuse leidmine. Kuigi üldiselt on esimesel kohal armuvahekordade eritelu, ometi on Villemi ja Agnese abielu nagu teatavas üürikor­teris elamine: selle lõpplahendus tuleb väikestest põh­justest ja läheb väga kergesti, otsekui oleksid kaastegevad inimesed üpris tühjad ja kestalised. Tegelikult pidi olema aga see eluküsimus mitmele.

Samasugune pingutatud olek valitseb muuski: peale Agnese ja Villemi on teised tegelased katsutud võtta kõik nn. kõrgemast seltskonnast. On püütud anda erakordset, suurejoonelist. Kuid need suursugused tegelased on jäänud vaid kohatäiteks. Ja mis puutub nimedesse, siis on need ebaharmoonilised, ebakõlalised ning suurel määral otsitud.

Üldiselt valitseb ülepingutus ja selle tagajärjel tervikusetus ning veretus, kuigi on oma jagu sündmustikku ning mõtteid ja ses suhtes võib see toode pakkuda luge­jaskonnale teatavat sisukustki.

August M ä l k’ i „K e s a l i b l i k on armastusromaan suvitamise tagaseinal. Tiisikushaige noormees annab edasi minaisikus oma suviseid elamusi kuski mere ääres kodumaal.

Armastusekolmnurga sünnitavad siin autor ja kaks noort naisolevust. Üks neist on kohaliku pastori perekonnas asuv Krista, ühtlasi vastlaulatatud proua, kelle mehest ei näi olevat asja; peale selle asub see mees praegu linnas. Krista on elamistjanunev, arenenud, noor ja pakitseb tundeist. Ta paistaks nagu deemonliku naisena, kuid tegelikult on ta hellitatud plikast-proua, kes näib olevat kiindunud loo jutustajasse ülemäära ja põhjendamatult.

Teine on alles plika igapidi, lõpetanud küll keskkooli 6 klassi, kuid alles looduselaps.

Aksel Lein armastab ühte ja armastab teist ning kannatab. Ta pakub enesest peenendatud tundega noormeest, kellest tegudes pole asja. Haiglane ja äbarik. Seepärast siis on armuintriigid meeleoludes vibreeruvad, kuid üldiselt haprad. Kaks suuremat sündmustiku tõusu – katse tappa Krista mees ja Krista lapselugu – tunduvad koguni ebasobivaina ja tehtuina. Teiselt poolt ei anna kumbki neist tähtsaist asjaoludest kuigi tõsiseid tagajärgi. Nii siis on romaani intriigiareng väikesejõuline, meeleolu pisikestesse lainetesse uppuv. Peatähtsus on jutustaja haiglaselt tundlikus ja toimimisvaeses meeleolutsemises. Õige palju on minna­laskmist: et olgu, et las läheb, nagu olud viivad. See­juures õhkamist, oma tunnete sügavuse allakriipsutamist. Ühe sõnaga, armatsemisromaan suvel mere ääres, dekorat­siooniks päikesepaisteline maastik.

August Mälgi „Kesaliblik” on esteetitseva noormehe tunnete eritelu, ta on intiimne ja mitte hulkadele, vaid üksikuile. Hulkadele kirjutab tahtlikult ja teadlikult Olaf Rood, kellelt ilmunud kaks jutustust: „Bertil Holmqvist” ja „Uulu”. Kriminaalnovellid ja romaanid on leidnud ikka lugejaid: nad on tegevusrohked, intriigirikkad ja põnevalt liikuvad. Kuigi võidakse olla sedalaadi kirjan­duse vastu ka eitaval seisukohal, ometi väärib ta ka tun­nustust.

Olaf Roodi jutustustest on „Bertil Holmqvist” meile võõrastes oludes, ,,Uulu” aga toimib kodumaal ja on seotud tuntud kohtadega. Seepärast on viimane lugejaskonnale omasem.

Intriigi ajab Olaf Rood salapäraseks ja keerukaks; intriigi areng on tihti sepitsetud, nii et viimane asjaolu kohe on tunda. Põnevus saavutatakse sellega, et jäetakse mõned asjaolud salapärasteks, ilma et neil seda omadust tarvitseks palju olla. See äratab huvi, kuid lahendusel toob kaasa ka pettumuse. Mingi juhuslik ühtesattumine, arusaamatus toob kaasa põneva otsimise, lõpuks aga palju kära, vähe villu. Võib-olla oleneb see püüdest, olla mo­raalselt kõrgel järjel, sest nagu eriti „Uulus” näha, on püütud anda värvirikkaid loodusepiite ja kriminaalne alus on küllalt süütu ning väike. Intriigi saavutamiseks on Olaf Roodil veel võte, et ta kuhjab palju üksikasju. Kahjuks aga ei mõju need kogusummas psühholoogilise tervikuna.

“Uulu” kohta olgu veel tähendatud, et siin on vähe otsekohest tegevuse kirjeldamist, mille asemel antakse sündmustik edasi tegelaste jutustuse kaudu, mispärast kaob värskust ja langeb põnevus. Loodusekirjeldused tahavad olla küll poeetilised, aga nad on üle soolatud üksikasjade kuhjamisega ning tüübilisusega: esinevad kui mõned hoo­likad piltpostkaardid.

Olaf Roodi nimetatud raamatud on turukaup: nad on kirjutatud suurtele hulkadele, arvestades nõudeid ja minekut. Kuid nad pole alaväärtuslik küll mitte, sest kuigi tendent­sid on turulikud, on realiseerimine siiski teatud maitsega, ja kui keegi tunnustab kriminaalkirjandust üldse, siis peaks ta seda tegema heameelega ka Olaf Roodi ulatuses.

Ka Oskar Luts on kirjanik, kes tabab hulkade nõudeid ja kirjutab keskpärasele hulgale. Juba aine on tal äripäevane ja tegelikus elus igal sammul ettetulev. O. Lutsul on küll omad arvamised ämma kohta, mehe ja naise vahelise armastuse kohta, need on tal aga šablooniliselt läbi viidud ja esinevad ka väga tüübilisel kujul. Meestegelane on tal allakäiv, kuigi mees muidu paistab olevat kindel ja eluvõimne: ikka on saatus, kes teeb mehe labaseks. Ka inimeste vahekorrad võtavad O. Lutsul ikka labase, agulilise ning murenemisele kalduva kuju. Nii siis oleks O. Luts meie känguva äripäeva kirjanik, kes sisult ei paku isikupärast, vaid rohkem üldist.

O. Lutsu väljenduseviis on hulkadele vastuvõetav: see on pildirikas veste, mis vuriseb alatasa edasi, kriipsutades üksikuid sõnu alla.

Kuigi O. Lutsul pole juba hulgal ajal enam midagi suuremat ütelda, hinnatakse teda, sest ta oskab kõige pealt huvitavalt ja soravalt jutustada, Teiseks on tal alati ühtlane ning elav faabula ja need kaks omadust kindlus­tavad tema seniseile raamatuile mineku. Kuid üldiselt on O. Luts jäänud pinnapealseks, kordab seda, mis ta juba varemini ütelnud. On märgata allakäimist, mitte aga tõusu. Isegi tema kiidetud produktiivsus jääb viimasel ajal teistest maha. 1926. aastal ilmutas ta „Olga Nuk­ruse” ja „Ants Lintneri”, viimane on aga küllalt väike ning ühtlasi vähese kaaluga igapidi.

Olga Nukrus” on sündmusrohke jutustus sõjaaegsest äripäevast. Peale nimitegelase ja temaga ühenduses ole­vate isikute saatuste kujutamise on veel kaunis lai läbilõik tolleaegsest seltskonnast ning selle närususte hinnang. Niiviisi esineb „Olga Nukrus” sisuka raamatuna, kuna aga „Ants Lintner” on väga üldjoonine: ei ole seal tabavaid jooni üliõpilaste elust ega äbariku abielu kujutust; teema on lai, lahendus aga väga katkendlik ja pinnapealne.

Lutsust veel vestelisem võib olla Richard Roht, kellelt ilmunud kaks raamatut: Jutud Kõrrekülast” ja “Imelikud juhtumused Tatriku alevis”.

R. Rohti jutustusviis on kuulujuttude edasiandmise sar­nane. Autor ütleb mitmel korral, et räägitakse, kõhistatakse, ja siis jutustab ise, mida kõhistatakse.

Suhtumine tegelastesse on pilkav, väljanaerev – küla­juttudes vähem, alevijuttudes rohkem. Kui veel juurde arvata ladus sõnaseadmine, siis võib Rohti jutustamisviisi neis raamatuis seada paralleeli eitede keelekandmisega.

Vahetevahel võtab veste isa Jannseni mängleva lause­ehituse laadi.   Näit. „Triigi Mihklis” :

“Harilik küla, harilik elu – ja jutul lõpp.

Aga pole ühti nii.”

Ning siis algab jutustus pärast esialgset edvistamist.

Tegelasteks on mahakäinud külainimesed või jälle väikekodanlised äbarikud alevist ja viinajoomine. Külast esineb ikka vanatüdruk ning lisaks lapsega: see on Rohti sümpaatlikum kangelane. Ja ideena rõhutab autor, et needki pilgatud isikud elavad ning armastavad.

Ennemalt tarvitas R. Roht lõunaeestiliste ainete puhul murrakut, kuid kõnesolevais raamatuis ei tee ta seda mitte ; vastasel korral oleksid tema jutustused veel labasemad.

Olaf Rood, Oskar Luts ja Richard Roht on 1926. a. oma pilgud heitnud lugejaskonna lihtsamate elementide poole: nad tahavad pakkuda ajaviiteks lugemiseks ja vähe ka mõtlemiseks ning lõbuks. Neist kõige tõhusam ning sisukam ja eesmärgilt kõrgem on O. Lutsu „Olga Nukrus”.

Neid autoreid iseloomustab soiav veste ja üldine kergus. Raskemad oma väljendusvormilt on Karl Rumor, Richard Kullerkupp ja Liisa Perandi.

K. Rumor on avaldanud pikema vaheaja järele novelli­kogu “Mürgine vili”, mis sisaldab töid 1919-1926, a. Ained 1905-1926. a. vahemailt: politilised vangid, ilma­sõja olud, Vene revolutsioon, vabadussõda, 1. detsembri laadilised mässud. Tihti esineb kunstiliste kalduvustega mõtisklev mees.

Novellide väljendusvorm püüab püsida kõige pealt tea­tava sündmuse pildikas edasiandmises. Tähtsam muust on olude iseloomustamine, kuna tegelaste karakteristika on alles teisel plaanil. Erilist vormitäiust need novellid suure­malt osalt ei paku, nad on rohkem kirjanduslik refereeri­mine olnud asjust ning olukordadest. Nende olukordade kirjeldamisse on aga koondunud palju tähelepanekuid ja ka hinnangut, mispärast Rumori novellid pakuvad kaunis palju praktilisele mõistusele, seejuures aga ka laialival­guvat filosofeerimist ja kohatist tundetsemist.

Erilisema sisuga on “Lumises tundras” ja Veritähised”. Esimeses kirjeldatakse politiliste vangide põgenemist ja oma kaaslasile appitõttamist läbi laia tundra külmas ja virmaliste valguses. Teine haarab meie lähemat minevikku: peale kommunistlikku mässukatset on alevi kellasepa Pääsu­kese juures redus tahtejõuline fanaatiline mässutegelane ning haavatud noormees, kes alles roheline, kuid vaimust vahva. Uurmaaker on ise aga kõige tüübilisem astla vastu üleslööja väikekodanlane. Nad hukkuvad vastuhakka­misel ja igaüks iseviisi. Kommunistide mässutsemise ühest faasist annab see novell terava ja iseloomuka pildi. Üht­lasi on ta ka kõige vormiühtlasem novell kogus.

Richard Kullerkupu “Tinased tähed” on valik autori novellide hulgast üldse. R. Kullerkupp on esinenud ikka teisejärgulises ajakirjanduses ja ta pole senini pakkunud midagi, mis oleks äratanud kuigivõrt üldist tähelepanu. Käesolev kogu on aga autorile kaunis iseloomustav, sest ta on mitmekesine ja pakub toodangu paremat.

On näha, et R. Kullerkupp kannatab ning kirjutab ja tahab niiviisi luua. Paljud novellid tuletavad meelde otse biograafilist intiimsust ja neis on teravat ellusuhtumist ning olude hindamist. Need novelletid on ühe isiku elamise kokkuvõtted: nad pole mitte lennukad olude kirjeldused või inimeste karakteristikad, vaid avaldavad autori ilma­vaatelist käsitust.

Kogu “Tinased tähed” avaldab küll kaasaelamist ja koguni kannatamist, kuid kõiges selles on vähe originaal­sust, differentseeruvuse mõjuvat sügavust, selle asemel aga on lihtsameelsust ning kängumist ja tundub suurt tahtmist luua kunsti. On pingutatud oma võimeid, et anda ilusat ja tuumakat, kuid seda pole suudetud saavutada. See­pärast siis on mitmed novelletid ebatervikulised ja ebaharmooniliselt mõjuvad.

Liisa Perandi „Sinimäe Eeva” sisaldab kaks novelli. Mõlemad annavad naise elukäigu, kumbki isetingimustes.

Niminovell haarab naise terve saatuse; on arusaadav, et siis ei ole võimalust peatuda teatava sündmuse üksikasjalisema psühholoogilise eritluse juures, vaid et novell on rohkem sündmuskäigu refereerimine. Teema pole siin erakordne, vaid üpris harilik: rikas ja elurõõmus talutütar ei saa minna mehele, sest alati on mõjustamas isa-ema ja teiste sugulaste arvamised; kui juba vanatüdruku lõhn juures, siis minnakse esimesele kuigivõrt sobivale; järgneb õnnetu abielu. See on kõik harilik, kuid Liisa Perandi annab romantilise lõpu: tüdrukupõlve armastus, kes sant ja olnud vahepeal kerjaja, viib endise Sinimäe Eeva armusadamasse, mille läbi teostub elu faatum.

Niminovell on keskpärane lugemispala, mida iseloo­mustab tuntud idee: on vale ja väär abielluda väljaspool armastust; armastus aga annab ka hilises jälleleidmises rahu ja elumõtte.

“Õetapja” on kaunis erakordse probleemiga: õde tapab magava õe ühiselt armastatud mehe pärast. Sisustik an­takse edasi õetapja päevaraamatu kaudu. Nii peaks tagatud olema intiimsus ja ühtlasi alasti tõsiasjad. Ei saa kinnitada, et küsimus esineks kaasaviivalt: igatahes ei ütle ta rohkem kui mõni kohtuprotsessi kirjeldus.

Tähelepandav on, et sõnastuseviis päevaraamatus on kogu aeg niisugune, nagu oleks seesuguse võinud kirju­tada külaharitlane koolmeistritütar. Niiviisi on saavutatud küll päevaraamatu ettekujutatava autori (= õetapja) loo­mulik stiil, kuid ühtlasi on väljenduseviis ka saamatu, puine,, šabloonidesse valguv, õhkav, kokku võttes hariliku külaharitlase ülestähendused, kes võtab seda nagu koolikirjatööd.

Eriti olgu alla kriipsutatud, et loodusekirjeldustes on värve ja asju; need aga kogusummas pakuvad tahtlikult ilutseva pildi.  Nii siis algeline ja tendentsiline.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 5/1927

Kõigist muist erinev raamat läinud aasta toodangus on Jüri Parijõe “Semendi vabrik”.

Lood on kümne aasta ligidase poisikese jutustatud: alati seletab ta omast seisukohast ja asjust, millesse ta ise kuidagi segatud. Jutustused pole mälestused lapse­põlvest, nagu on paljud teised lasteraamatud, vaid need on lapse otsekohesed elamused, nähtud lapsesilmaga ja jutus­tatud lapsekeelega. Psühholoogiliselt valitseb täielik intiim­sus ja vahetu suhtumine. Olgu lugu lihtne või keeruline, kõik antakse edasi poisikese käsituses, ilma et paistaks sealt täiskasvanu plaanitsemist, targutamist või ilutsemist. Lood võivad olla täiskasvanu silmis kõige tähtsusetumad, nagu näit. “Katkine kruus”, kus lapsemeelselt kardetakse kruusi katkitegemise süütegu ja palutakse tervekstegemist jumalalt niisuguse usuga, mis võiks oma puhtuses ja kindluses panna mäed liikuma. Kuid kruus jääb katkiseks. See on lapsehingele suur pettumus ja kõigutab arvamist, nagu saaks teha midagi usuga. Kruusi katkiminek ise­enesest on äärmiselt süütu: proovimisel kukub see maha. Kuid sellest areneb dramaatilise pinevusega stseen.

On ka ümbruskonna nähtuste kirjeldust (näit. „Poiss­meeste korteris”), kuid ka siin jutustab poisike. See poisike võib olla omast kohast küllalt mehine ja mõistlik, nagu seda on tihti kümneaastased jõmpsikad.

Ka sõnastus on seesuguse arenenud praktilise meelega poisikese oma. Olgu lühike näide novelletist Jsaga laadal”:

„No nüüd mina tean küll, misuke see laat on. Kui isa käis laadal hobust müümas, siis olin mina kaasas ja vaatasin kõik laadal läbi. Aga ma enne küll ei teadnud, et laat niisuke on, arvasin, et tea misuke on.”

Neis sõnus on täiskasvanu asjalikkus ja täieline lapselikkus.

Et jutustatakse sündmusi teatava lühikese elujärgu kestes ja et tegevus kontsentreerub ikka jutustaja kodu ümber, siis saavutatakse väga ühtlane lugude rida. Ter­vikuline on ta hingeeluliselt käsitluselt ja tervikuline ka väljendusviisilt.

Meie tõusiklikus seltskonnas võidakse raamatule vahest teha ka üks etteheide: keskkond, millest jutustatakse, on täiesti popslik ning on ka popsilapse arusaamine, seega siis võib rikkuda meie nn. aristokraatide lapsi.

Läinud aasta toodangu kaks väljapaistvamat novellikogu on August Gailiti „ Vastu hommikut” ja Peet Vallaku ,,Ajude mäss”. Neil kahel autoril on kõige pealt ühine see joon, et mõlematel on teatav lemmiktüüp, kes siis esineb erimaskides ja eritingimustes.

Peet Vallaku „Ajude mässu” peategelased on harilikult erakulised isikud; nad hoiduvad omaette ega otsi seltskonda teistega. Näit. „Parukas” kummaline Ulp. See pole mitte kohtlane ja tömp isik, vaid on kinnine: tal on omad mõtlemised ja asjaajamised, mis ei lähe korda teis­tele. Kuid teised segavad end asjasse; tekib kokkupõrge ja tuleb avalikuks opositsioon seltskonnale, mis varjatult valitses juba varemini. Vallaku tegelased pole seltskonnale ometi vaenulised; nad pole äggressiivsed, nende passiivse opositsiooni tegelikuks väljakutsujaks’ on seltskond oma narrustega. Seltskonna narrustest saavad nad aru ja oma erakulises passiivsuses ei tõtta nad asju selgeks tegema, vaid  suhtuvad   ainult  irooniliselt  või jälle huumoriga. Näit. „Laip metsas” pakub kidakeelse tüübi, kelle käsi oleks käinud teisiti, kui ta oleks mehise sõnaga andnud end tunda. Tema aga selle asemel sompab mõned sõnad ja laseb end pilgata; närib ainult hambaid.

Vallaku lemmiktüüp jääb niiviisi paljus arusaamatuks: meile ei avane need tõelised motiivid, mis tagaõhutajaks tegelasele. Esile tõstetakse aga irooniline suhtumine teiste teotsemisse. Tegelasest mittearusaamine, teiste mõttetud sekeldused ja üldine kujutlemishuumor annavad ühiselt tihti groteski. „Parukas”, „Laip metsas”, „Õnnetus raud­teejaamas”, „10 omnibus 10″ on Vallaku iseloomulikumad novellid ja nad on kõik grotesksed.

Peale sündmustiku grotesksuse avaldub see joon ka Vallaku omapärases lauses. See on näiliselt lihtsameelne. Näide novellist „Laip metsas”:

„Laseme su lahti küll, aga ütle, mispärast on sul küünal ja tikutops taskus?

– Mispärast on…

– Mis sa kannad neist? Tikud on kaasas, aga ise ei ole suitsumees!

Leidsid hea põhjenduse: tikud kaasas, ise pole suitsumees.”

Näit. viimane lause. See on autori oma. Temas on vangi kaitse ja teiste lihtsa loogika hinnang. Tuleb välja, et autori meelest peetakse lugu keerulisemaks, kui see avaldub dialoogis. Ei seletata seda aga ära, vaid imestatakse teiste tömpi meelt. Ja kõike seda tehakse vähe kohmakalt ning enese mõõdupuuga mõõtes. Nii teevad isekad ja kinnised külainimesed.

Vallaku omapärane lause avaldab autori isesuguse suhtumise tegelastesse ja üldse ainesse. Ta ei tunne otsekoheselt kaasa ega eita otsekoheselt. Kuid ta ütleb sõnad nii, et avaldab siiski varjatud sümpaatia oma pea­tegelasele, hinnates ühtlasi eitavalt peategelasele opositsi­oonilist seltskonda.

Esile tõstes veel lause lühiduse, muutlikkuse, tõttavuse ja tehtud nurgelisuse, saame Vallaku humoorika lause, millega on kirjutatud “Parukas”, „10 omnibus 10″, Xaip metsas”, “Õnnetus raudteejaamas”, osalt ka „Kölmas”, „Raudne sõber” ja teised.

Vallaku kui kirjaniku iseloomukam joon ongi tema lauses. Kui ka tema ainestik on teatavalaadiline, on töö üldisem ja iseloomustamise mõttes passiivsem.

Nimetatud novelles ei ole nii tähtis tegevuse areng, faabula, kui tegelase tüüp ja eriti selle tüübi ellusuhtumus: faabula on harilikult kergesisuline ja anekdootiline.

Kuid „Ajude mässus” on ka teissuguseid novelle. Need on „Tühjas löövis”, „Nälg ja surm”, .Hirm”. Siin on kuhjatud rohkem üksikjooni, nad on värvirikkamad ja neis on tundetumedust. Autor elab siin tegelasele kaasa, sõnad muutuvad lennukamaiks, kõik liigub tundelisel põhjal. Puudub elustav ning omapärastav huumor. Kuid neis novelles leidub ka palju šabloonilisi elemente ja isegi tundesoojus näib olevat Vallakule võõrapärasem kui eel­miste novellide läbiviidud grotesk.

Novellis „Raudne sõber” on groteskset ja eepilist tooni, kuid ka tundest tiivustatud sõnarohkust. See segu ei anna aga tervikulist tulemust.

„Ajude mässu” hinnatavam novell on „l0 omnibus 10″. On ju tõsi, et siin on aine baasiks võrdlemisi labane reaalsus, et siin ei taheta ütelda õieti midagi tähtsat ega sisemisi veendumusi kajastavat, kuid ometi on autor ase­tanud igapäevase aine niisugusesse asendisse, et äratab jõuliselt huvi. Vallaku tõsinäoline, naeruta huumor ja tagasihoitud grotesk annavad realistliku novelli, mis ei ole siiski elu üksikjuhtumuste kajastus, vaid siin on ümbervormitud, eneseloodud elu.

„10 omnibus 10″ on erinev ka teemalt: ainuke novell “Ajude mässus”, mille otsekoheseks teemaks on armastus.

Peategelane Nubian on elujõuline ja aktiivne tüüp. Ta on küll nurgeline ja jäme, kuid see oleneb ta isekusest ja elujõust.

Teiste novellide tegelased on elujõuetud tüübid: nende omapärasus on ühtlasi ka ebanormaalsus. Neil on kalduvus hukkumiseks ja isegi Nubian oma sobimatuses on määratud kaduvusele. Eluvõõrus viib mehed elujõuetusele: degeneraat, hulgus, hukkuja – neis suundades areneb Vallaku lemmiktüüp.

Lõpp ongi tihti kurb, ja kui on teisiti, siis on see aju­tine lahendus (näit. .Raudne sõber”) või jälle paljas trikk. „Laip metsas” lõpeb sellega, et tundmatu saab võidu, kuid see on põhjendamatu, novellis seletamata jäänud üllatuslik trikklõpp.  Tegelane muidu liigub aga kaduvusetendentsis.

Üldiselt on Vallakul ainestik kergesisuline, ilma süga­vuseta, kaunis üldine, kuid tal on omapärane suhtumine esemesse ja on omapärane väljendusviis, mis püüab ühtlasi olla lihtne ja arusaadav.

Aug. Gailiti „Vastu hommikut” lemmiktüüp on Vallaku omast erinev, kuigi on ühine nende santlaagerlikkus. See on suurte liigutustega ning rabelev mees. Tal pole püsivat asu kuski: kuigi ta tahab leida kodu, kus temalgi oleks soe, ometi sunnivad elukaredused juba värssi lahkuma. Püsimatu santlaagrina paneb ta igale asjale käed külge, kuid jätab selle äkitselt mõnel väikesel põhjusel maha, nagu laps mänguasja. Isegi naine ja armastus ei suuda pae­luda seda tuuletallajat pikemaks ajaks: tarvis on ainult mõnd ebameeldivust – ja juba ta valmis jooksma iga nelja tuule poole. Gailiti lemmiktüüp on impulsiivne tundeinimene. Väikesed põhjused kihutavad teda ühest kohast teise ja kuski pole kindlustatud ta olek. Ta ei suuda eluvõitlejana üle olla oludest, neid võita ja olla peremees, vaid ignoreerib tegelikku elu tundeinimesena, uskudes, et santlaagri meeleolud on üle kõige. Tegelikult jääb temale ikka kaotaja osa, kuigi võitlusmomendi puudusel paistab olevat peremees.

On loomulik, et säärane tüüp on melanhoolne: ta vaatab kollase pilguga ringi ja kannatab moraalse rüütlina kuni järgmise meeleolu-tõusuni. Tema osaks jääb ka mitte rahul olla käesoleva silmapilguga, ikka irvitavalt naerdes käega lüüa praegusele olukorrale. Sest ta ei suuda jagu saada oleviku tegelikkusest ning võib ainult unistavalt kiita minevikku ja suuresõnaliselt teha lubadusi tulevikule.

„Ajude mässu” peatüüp on eluvõõras ja kinnine, Gailiti lemmiktüüp on küll sõnarohke ja lobisevalt avameelne, kuid ka eluvõõras. Alati on ta küll teotsemas ja askeldamas, kuid see oleneb tema impulsiivsest, püsimatust laadist, elu­võitluses on ta aga lõppkokkuvõttes saamatu laps, kes võib küll olla väga südikas mänguasjade lõhkumises.

Karikatuuris on Gailit oma lemmiktüübi andnud „Viimses romantikus”. Tegelased on kukk ja kanapere, kuid see pole mitte teps kodulindude psühholoogia eritelu. Kukk Kerill-Kerkerill toimib nagu inimene, tema arvustab ümbrust ja see langeb ühte .Üksinduse” kodumaale sõit­nud kirjaniku meeleoludega. Hollandi tõugu kukk ja nimetatud kirjanik on teineteisega väga sarnased.

Kerill-Kerkerill hindab kõrgelt oma minevikku: see oli mõisapargis, ümberringi puha ilusad asjad ja kenad kanad. Tema elumõte on olnud tiivaripsutamises, ja kui oli üksi, siis oli vägev mees. Nüüd aga tulevad kukejõnglased ja löövad ta kõige häbematumal kombel reast välja. Sellest siis rahulolematus; oma praeguses kodus (= laudas) asu­misega oleks ta muidu ehk leppinud, sest see on küllalt soe ja mugav. Ja Kerill-Kerkerill unistab lõunamaile lennust ning algab hooplevalt reisi. Lõpeb kaotusega “agu teisteski Gailiti novelles.

Hollandi tõugu kuke Kerill-Kerkerilliga on Gailit andnud tabava karikatuuri oma lemmiktüübist Terve novell on vaheldusrikas, järjest tõusev oma arengus ja värske oma huumoris.

Iseloomuka kehastuse on saanud lemmiktüüp novellis “Nurjatum roim”. Toomas Tarak on suursell, santlaager ja meeleolutsev tuuletallaja; ta on patoloogiline tüüp ning kurjategija, kuid ühtlasi idealist ning moralist. Tuule­veskina vehib ta üle põldude.

Toomas Taraki puhul on alla kriipsutatud küll tema patoloogiline kurikalduvus, kuid novell ei paku selle pahe analüüsi ega kirjeldust.

Rohkem teeb seda novell “Punased hobused”. Peatege­lane on siin ainus kord ka naine ja see on süütamishaige. Autor jutustab siis pahe arengu. Ometi pole ka siin tähtis mingi objektiivne asjaselgitus, vaid esikohal on ikkagi autori vehkiv fantaasia. Patoloogilised ained on sellisele fantaasiale sobiv ala.

Novellid “Laatsarus” ja “Barrabas” pakuvad lugusid piibli ainetel. Ei saavutata aga ajaloolist illusiooni, vaid ajalooline kaugus ja võõrad olud lasevad loomulikumana paista autori fantastika ja küsimuse käsitluse.

Nii pole siis eelnimetatud neli novelli muud kui Gailiti lemmiktüübi erilavastised.

Sellel tüübil on isesugune ellusuhtumus. Tal on omad soovid, mis juhitud isiklikust mõnutundmisest. Ei nõuta küll elult jumal teab kui palju – ainult leiba ja armastust, ainult niipalju, et saaks linnuna siristada haljal oksal. Eriti suur on tung saada armastuse osaliseks. Kui Vallakul seda teemat oli vähe, siis on Gailitil teda igal pool. Ometi ei esine Gailiti lemmiktüüp elupõletajana, elumõnutsejana, kel pole südametunnistust ega’ vastutustunnet. Tal on oma kindel moraal, tõsi küll, väga tujudest olenev ja peaasjalikult ennast arvestav. On just iseloomulik, et ei arvestata teisi ega tõsielu: välisilm oleks nagu ainult tajuilm.

Seesugune teisi ja tõsielu mitte arvestav pole mitte ainult lemmiktüüp, vaid ka autor ise. Tema fantas­tika üksikosad on juba säärased. Ent teravamini torkab see esile, kui vaadata intriigi arengut ja üldse sisu ehitust. Peategelane on küll tavaliselt üksik, kuid teised tegelased ei moodusta temaga võitlevat vastasrinda. Tõelise võitluse moment puudub Gailiti novellides. Jutustus on lemmik­tüübi sooloesinemine, kus kõik muu subordineerub tema tujudele ja soovidele. Näit. “Nurjatus roimas” esineb perenaine Ivola isemeelse ja kõvarusikalise naisena. Tuleb aga Tarak tallu ja – perenaise individuaalne ühik on kadunud, valitseb ainult Tarak, kõik lavastub tema kohaselt.

Seesugusel psühholoogilisel struktuuril on sarnasus unistustega: sealgi luuakse maailm teatava soovi ja tegelase kohaselt. Seepärast ongi Gailiti ained tavaliselt eba­hariliku vallast. Tervikuline saavutis on ses mõttes “Liba­hunt”: maastik, inimesed, sündmused – kõik on ebareaalne. Fantastika saab siin end täies tempos panna maksma. Unis­tusliku arenguga järgnevad sündmused üksteisele, võttes ise puhtfantastilise kuju.

Gailitil ei ole oma fantastikas suuremat ideelist ütelda, sel on peaasjalikult funktsiooniline tähendus. Et ta aga toi­mib pea alati väga ühetaoliselt, siis tundub Gailiti toodang, kokkuvõttes teataval määral pealiskaudsena.

Peale fantastika funktsioonilise tähtsuse ja selle üle­minekute omapärasuse ja üksikasjade värskuse on Gailiti novellide elustavaks hingeks huumor. See on lai ja hea­südamlik naer, mis võib areneda hirnuvaks sõnapildumiseks. Huumor saadab tervet Gailiti toodangut ja annab palju värskust ning huvitavust; tal on ka omaette tähendus: Gailit teeb naeru naeru enese pärast, ilma et muu sisu seda nõuaks. Näiteks üks huumorist tingitud paisutus “Viim­sest romantikust” (lk. 133):

“Vanasti, armastuse tekkides, pidid lööma tiivaripsu kui keerlev tuulispask, kana jooksis kui tuul sinu eest, häbelik, värisev, õrn, peites siis peatudes noka liiva kui teri otsides. Praegu aga tuleb kollasnokk kaagutades õue, tõstab ühe jala, tõstab teise jala, ajab laisalt ühe tiiva laiali – ning see ongi moodne armastus!”

Puhtal kujul naljategemiseks on Gailiti tuttavad hüüatuslaused ja sõimusõnalised appositsioonid. Neid mõlemaid on rohkesti ja riad sobivad Gailiti üldise suursõnasusega. Suursõnasus on autori lahutamatu omadus: halvatud sant, kellele kõnelemine teeb raskusi, pistab äkitselt deklameerima (lk. 95), tuima ja kiretu Aane pealaele laseb autor sadada valingu kiresõnu (lk. 75) jne. Autor unustab tihti tegelase, ta mõttelend on võtnud tuult, talle voolavad sõnad suhu.

Isesugune on novell “Vastu hommikut”. Kui teistes on valitsev unistuste psühholoogia, siis siin tegeliku elu vaatlus. Ekspressiivse kujundusviisi asemel on siin teiste isikute elamuste eritelu.  “Vastu hommikut” annab tegelastena kontrastlikke isikuid, ja ehk ainult Soldenis võib leida sarnasust Gailiti lemmiktüübiga. Kontrastlikud tege­lased ei kujuta siin siiski üksteisega kuidagi sisemiselt seotud võitlevat hulka, vaid see on juhuline kogu ning autor võtab neid igaüht üksikult. Ainult ühele isikule koonduv autori tähelepanu jääb siingi maksma, nagu muuski toodangus. Kuid autor ei ole teinud siin tegelasi otsekohe oma pooldamiste väljendajaks, vaid iga isik on omaette iseseisev vaatluseobjekt. Väga humoorikad on näit. Rabakuke elamused vanglas ja koomilistraagilised enne surma.

Silmates lähemalt läinud aasta novellikirjandust, näeme, et Luts, Rumor, Perandi j. t. on püüdnud jutustada lugusid tegelikust elust. Toodud sündmused õigustavad oma avaldamise erakordsema laadiga, kuid üldiselt on need ikkagi tarvilised pildid elust. Ka J. Parijõgi annab tegeliku elu üksiknähtusi, kuid siin on kõik nähtud poisikese silmaga ja hinnatud poisikese meelega. Peet Vallaku ja August Gailiti novellid ei ole enam tähtsamate juhtumuste refereerimised või elupiltide maalimised. Need on juba suuremal määral autori loodud elu: autori suhtumine objektisse on omapärane ja niivõrt jõuline, et annab sellele teravasti individuaalse vormi, kuigi muidu võib aine olla realistlik ja üldine.

Kõige ebareaalsem raamat läinud aastast on aga Albert Kivika “Miniatüürid”.

Tema miniatüüriliste lookeste areng on ootamatu, üllatav ja seejuures arusaamatu psühholoogilisest vaatekohast. Antakse mõne kujutelmaga lugejale kui puuga pähe, ja saavutatakse niiviisi uudsust ning huvitavust. Räägitavad asjad ei ole jumal teab mis, üllatatakse just ebareaalsusega ja põhjendamatusega. Kivikalgi on miniatüürides peatähtsus fantaasial ja see on arenenud rabava üllatuse suunas.

Teataval määral on niisugusel sisuarengul sarnasust muinasjuttudega: sealgi valitseb tegusid ning tegude kau­saalset vahekorda mingi väline tendents või lihtsalt tarvidus minna fantaasias edasi. “Miniatüüride” 1. sarjas ongi muinasjutulised lookesed, mille aine tihti täiesti rahvaluu­leline (“Pisuhänd”, “Luupainaja” j. t.). Realistlikum pilt on nende seas “Poiss ja kalkun”, kuid ka siin peab autor üllatava ebarealistliku vembu lõpus sisse lööma.

Sõjajuttude sarjas, kus alus muidu ju realistlik, on areng ootamatu ja nägemuslik, segatud ühtlasi teatava sõjavastase ideega.  Näit. “See oled sa ise” oma tagaajamisega, kuulide kokkupõrkamisega ja lõpplahendusega on täiesti palaviku­haige nägemus, kellel ühtlasi ärkvel mõistus.

Mõttetum sari on neljas. Siin on “Lendavate sigade” kogu. Fantaasiale pakub ta oma unenäoliste trikkidega kindlasti omasugust lõbu, kuigi ehk väga väikest.

Üldiselt on miniatüürides pillav rohkus kõnefiguuridest. Uskumatud metafoorid, siis jalustrabavad personifikatsi­oonid ning lõpuks tikub kõik kasvama ikka allegooriaks.

Selle allegoorilisuse kaudu avalduvad ka autori mõnin­gad tendentsid (naise kohta, sõja kohta jne. ning siis üldi­selt: et asjad on imelikud).

“Lendavad sead” tegid mitte väga ammu veel suurt kära ja ei väsita praegugi neile näpuga näitamast. Nüüd on terve kogu sellelaadseid miniatüüre ja vist ei tehta suu­remat väljagi, sest see raamat on mingi vahepala ja ei ole suures ulatuses mõõduandev ei autorile ega kirjandusele üldse.

Ka Jaan Perfi “Udulaev” on muinasjutu laadiline. Siingi on üleliigne otsida loogilisust ja psühholoogilist järjekindlust. J. Perti miniatüürid on aga hoopis isesu­gused kui Kivika omad. Siin on kandjaks meeleolu: lüüriline, habras, esteetilist taotlev, kuid seejuures mitte peenutsev.

Novelletid on väga mitmesuguselt alalt: muinasjutuainelised ja tõsielupildid. Muidugi sobib tundeline põhitoon muinasjutulistele rohkem, ja kõigi naiivsuste peale vaatamata on kogus maitstavaid miniatüüre.

Näit. on tervikuline ja mõjuv “Suurel reedel”: sant Tiidu on siin puhas vanake-vagabund, ta on paljuaastaline hallpea-laps. Selle tüübiga sobib lüüriline meeleolu ja lõpu nägemuslik lahendus ei esine otsituna.

On veel üks väike isesugune raamat: August Mälgi „Surnu surm”. Siin on isesugune ümbrus ja tegelased : pidalitõbiste ravila ja pidalitõbised. Novell” on tervik, teravate ja tüsedate piirjoontega ja jõulise sõnaga. Rea­listlik käsitlus, kuid uudsed ja omapärased esemed.

Läinud aastal on ilmunud veel Miili Mallikalt “Ristteed”. Need on pilkelised novellid, mis inspiree­ritud jooksvast elust. Vähenõudlikud ja mitte palju pakkuvad.

Üks osa vestab teravakeelselt: Hugo Raudsepa pilkesõna on lõikav ja torkav, tema huumoritoongi on teatava nõgesepistega. Vabariigi kriisid, rahvasaadikud, armulood, kirjanduslik elu – neist antakse sündmusrohked karikatuurid.

Teine osa (“Inimene kisendab”, “Roobastel”, “Saader-moll”, “Kõht”, “Ristteed”, “Päevaroos”, “Jutt kunstnikust”) on ülespuhutuma keele ning mõttekäiguga. Neis on tõsi­semat tooni ja filosoofiat. Lause on paisunud ebaloomu­likuks kõnefiguuridest. Kuid ometi on nad liialt följeto­nistlikud ja vähepakkuvad, et olla mõjuvad novelletid, ja liialt tõsised ning ülespuhutud, et olla kaasaviiv veste ja pilge. “Ameerika Kristuse” sõnadega öeldes on neis palju niglaslikku (näit “Jutt kunstnikust”), kuna esimene osa oleks Seenetreialilt,

Puhtal kujul följetonistlik on August Gailiti “Aja grimassid”.

Autor ütleb, et “eestlase vaimukus avaldub enamasti ikka sõimus ning karikeerimises”. Kui nüüd Gailit võtab end eestlaste esindajana, siis on see väide peaaegu õige: kohati on küll venitavat uulitsalausete reastamist, suures enamuses aga pakub pildikas veste tähelepanuköitvaid paradokse ja huumoripurjedel tõttavat faabulat.

Gailit suurendab karikeerimisel nii plakatlikult ja ava­meelselt, et pimegi näeb, see on naljajutt: tema pilge on peaasjalikult naerunärvidele.

Raamatu teine osa toob reisikirjeldusi, mida ei tarvitse võtta tõsiasjade objektiivse edasiandmisena, kuid mis ise­enesest on pildikad ja liikuvad.

Jutustava proosa kõrval on läinud aasta draama manne­tult väikese ulatuse ning tähtsusega.

Kõige kaalukama on pakkunud sel alal Hugo Raud­sepp, kelle “Ameerika Kristus” on sisukam töö draama alalt 1926. a.

“Ameerika Kristuse” intriig areneb väikese pinge all: komöödiast läbi ulatuvad tungid on vähese ägedusega ja kergesti taltuvad. Näit. on olulisemaks ajeks Västriku armastus Asta vastu; see aga raugeb juba esimestel takis­tustel ja komöödia terve sündmustik esineb kui juhuslik keerdsõlme tekkimine. Hugo Raudsepp ei saakarikatuuriski hooga kaasa minna: tema naeruvääristab sõrmega näidates, nähes üksikuid isikuid ja nähtusi, mitte aga võimsaks kasvatades intriigi ega mitte lopsakalt suurendades. On arusaadav siis, et esinevad stseenid, mis iseenesest huvitavad, kuid üldises sündmustiku arengus figureeruvad kõrvalvahejuhtumustena (näit. hullumeelse pastori stseen lõpus).

Karikeerimine ei ole ühtlane. Niglase kuju on karikee­ritud niivõrt ühekülgselt, et on täiesti kestaline; Niglas erineb muist ja osutab, et autoril on sellesse kujusse eri suhtumus. Paistab olevat terve rida nurga tagant ängamisi ja Niglase kuju peab olema ebausutavaks mannekee­niks autori nöökimiste väljendusel.

“Ameerika Kristuse” peahuvitavus peitub mõttevälgatustes. Paradoksid, tabavad kokkuvõtted, lõikavad hinnan­gud ja tähelepanekud, mida harilikult ei nähta.

Ka “Kikerpilli linnapeade” intriig on vähe pinev, kuid see areneb järkjärgulise kasvamisega ja toob kaasa üllatusi (seebivabrikant Õilismaa – linnapea).

Tegelastest ei esine mõned, nagu “Ameerika Kristuseski”, mitte eluliselt, vaid on ebaproportsionaalselt karikeeritud. Näit. on Endel väga disharmoneeruvate külge­dega, ta on otsekui lapitud (imponeeriv lihtsameelsus – – iseseisev, hangeldav praktilisus – filosoofide taskuskandmine ja alatine  ninaga  vedamine raamaturidades).

Samuti on liiga ühekülgselt naeruvääristatud sotside juht Espenson: see on sahkerdav pops ja sant, nii vaimliselt kui ihuliselt.

Juba ilmekam ja tervikulisem on kadakas Minna Köösel oma diplomaatiaga ja keiserpaukudega, siis Kõrrevares senior jne.

Sõnalist sädelevust on siin vähem kui “Ameerika Kris­tuses” ja üldse on viimane märksa sisukam. “Kikerpilli linnapead” on näitelavaline päevanali ja mitte rohkem.

Raudsepast üpris traagilisem ja paatoslikuni on Alek­sander Antson’i “Kolgata”. Aine on samust tingimusist kui viimasel ajal Mait Metsanurgalgi: töörahva eestvedajad on tegelased. Lähemat sellest pole midagi ütelda, sest sündmustiku areng on antud jämedais joonis ja tõttavalt. “Kolgatat” võiks 3-vaatusliku draama asemel nimetada kolmikpildiks, milles paatoslikke sõnu ja traa­gilisi žeste.

Amorfne on Jaan Perfi “Õites aed”. Siin on lüürilisi sonimisi ja saatuslikud olla tahtvaid küsimusi. Impressionistliku segiminekuga lastakse voolata kõigel sel esile, hoolimata väljatöötamisest ja mõjuvamast üld­ehitusest. Ka tegelased on kustki euroopa kultuuriga literatuurist.

Oleme jõudnud ülevaatega lõpule. Vaikides võib mööda minna venesisulisest ja vene nimedega tõlketao-lisest A. Mardlase romaanist “Mees ja tema habe”, A. Sipelga luulest proosas “Andesta”, siis A. Metua tragikomöödiast “Erakud” ja teis­test näitelavale määratud asjakestest, milledest mõningad võivad olla väga teretulnud maapidudel.

Mis puutub alamat sorti turukirjandusse ja päriselt sopakirjandusse, siis tehakse sealtpoolt järjest uusi kat­seid leida ostjaid. Kuigi pole põhjust näha selles juba saa­tuslikku pahet, ometi on tõsiasi, et ühte ossa noortesse jätab sopakirjandus tugevad jäljed. Seepärast kuluks ära, et oleks kirjanduslikku pärispahna vähem, ja vastavad asutised ning ühikud võiksid siin mõndagi ära teha (näit kirjasta­jate ja raamatukaupmeeste organisatsioonid jne.).

Kokku võttes võib väita, et eesti kirjanduslik looming on muutunud intensiivsemaks ning tõhusamaks kui millalgi varemalt: nii laiaulatuslikku ja kõrgepingelist elevust on vaevalt ennemalt olnud. Eriti on tervitatav kirjanikkude püüd leida lähidast kontakti lugejaskonnaga: keele­liselt ollakse võrdlemisi vanameelne ja tagasihoidlik, sisu­liselt ei püüta trumbata üle uudsuse ja ekstraolekuga, vaid üteldakse südamelt olulisem. Ei peaks olema õigust ette heita kirjanikkudele rahvast ärapüüdu. Nüüd tuleb nõuda juba lugejailt: tarvis on suuremat osavõttu kirjan­dusest, tarvis on rohkem armastust raamatu vastu, peab kasvatama ja arendama raamatukultuuri. Senini on mõned üksikud teinud enesele küll kirjanduse lugemisega liiga, kuid suuremale osale on ilukirjandus tegelikult võõras. Meie kirjandus pakub praegu kaugelt rohkem, kui on seda rahva ja lugejaskonna enamik väärt; seepärast hoolit­segem eeskätt lugejate eest.

D.Palgi

II osa Eesti Kirjandusest nr. 6/1927

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share