Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

Marie Under: Kivi südamelt.

Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1935 85 lk.   Hind 2 kr. 40 s.

 

M. Underi elutunne ja maailmavaade on sügavalt panteistlik. Tema loomingu kahepalgelisus, nii selle öö- kui ka päevapool, võrsuvad ühisest juurest: vääramatust ühtekuuluvustundest kõige olevaga. Emaliku hellu­sega osaneb ta inimeste, loomade kui ka taimede rõõmudele-muredele ning tema käte all saab tajutavaks isegi elutute asjade varjatud südametukse. Tõsi küll, Underi maailmapilti kuuluvad ka mandumise ja surma motiivid, kuid isegi „hääl varjust” ei suuda lõplikult summutada ta vaistlikku ole­misrõõmu. Eks kosta kiitu tema kaebusistki, ja suremine on talle vaid „uue olemise sild”.

Eelöeldu käib ka Underi viimase värsikogu kohta. Siingi kuuldub „juurte imemist ja mahla  tuksu”, kuna  luuletuses „Kevadmuld”  esineb surm vaid vahendina uute elukudede tekitamisel. Poetessi suur armastus kõige oleva vastu ei lase jäljetult hälbida isegi helidel, aimlustel ega hõngudel; kõik see on tema silmis vaid sigitav seeme tulevate aegade suhu. Ometi oleks ekslik seletada Underi suhtlemisviisi materialistlikust seisu­kohast; pigemini omab ta elutunne maagilisi jooni, aimates looduslikkude protsesside taga imede seletamatut maailma.

„Kivi südamelt” on kantud sügavaleküündivast enesepuhastuse ja uuestisünni tungist. Aastate kuludes koguneb meisse igasugu tarbetuid jätteid, hinge ümber tekib kõntsakord, mis aja jooksul ummistab iga ühen­dustee ürgse tõelikkusega. Ükski terve natuur ei talu kestvalt säärast ummikseisundit: paratamatult ta revolteerib. Nõnda ka Under. Hoolimatult sõtkub ta jalge alla kõik tõkestavad päevatõed, et kord jälle vabana välja hoovata lasta eneses peituvaid rikkusi („Looduses”). Säärane enesepuhastusmotiiv ühes vabanemisjoovastusega läbib punase niidina kogu raa­matut, tipnedes luuletusis nagu „Kõik tuultesse”, „Karastus” ,„Öölaule” ja „Hüvitus”. Ja kuigi poetess uutes tõdedes aimab ka uute ebajumalate ohtu („Otsast pääle”), ei kahtle me hetkekski ta edaspidiseiski ümberhindamisvõimeis.

Eriline tähendus on ööl. Paljugi, mis päevavalgel näis püsiv ja tähtis, kaotab siin igasuguse mõtte. Öö on otsekui muld, milles hävineb kõik tõe­liseks eluks ülearune, – rammutiseks vastseile olemisidudele. Alles öö varjus valmib inimene uue päeva kuulutajaks.

Milles aga seisab see „uus päev”? Ei tohi unustada: Under on alles „üleminek”, eelmisest irduv ja tulevast kobav pioneer; vastsel rannal suudab ta püsida vaid põlevail inspiratsioonihetkil („Selgus”). Milline hiiglatöö ja ennastsäästmatu heroism teda nende hetkede vääriliseks teeb, leiame sonetest nagu „Uleminek”, „Vaherahu”, „Otsast pääle” jne. Kui meil sääraseid pioneere rohkem oleks!

Eelöelduga pole veel kaugeltki tühjendatud Underi kümnenda värsi­raamatu sisuline külg. Sinna liitub veel hulgana elutundeliselt väärtustatavaid looduse- ja žanripilte, sümbolistlikult käsitatud enesekujutusi ja paar usupärimuslikkugi motiivi. Nende sissetoomine muudaks aga eelpoolantud skemaatilise läbilõike Underi maailmavaatest liiga kirjuks, lisamata sellele ometi palju olulist. Seda enam tuleb neid arvestada teose esteetilise külje iseloomustamisel.

Kunstitasemelt „Kivi südamelt” ei mõju kaugeltki nii tasavägisena kui näiteks „Hääl varjust”. See ei taha olla etteheiteks. Koguväär­tuselt poetessi uudisteos kuulub ta parimate kõrvale, palju selle üksik-luuletusi võistlevad edukalt ta chef-d’oeuvre’idega varemaist aegadest, mõtte-ja vormisüvenduselt neid paiguti koguni ületades. Näiteks „Hingede päeval”, „Kõik tuultesse”, „Surnu naeratus”, „Aher maastik”, „Selgus”, „Karastus”, „Kalju”, „Sina ja mina”, „Kevadmuld” jne. Ei tohi aga unustada, et Un­deri looming on aastate jooksul kristalliseerunud üha mõistuslikumaks, ja siin ähvardab mõnigi kord kuivalejooksmise oht. Kuidagi elutult ja puiselt mõjub valimiku alg- ja samuti selle lõppluuletus. Märgatavaid tühikuid vägagi võluvate stroofide kõrval sisaldab „Käik valgusse”. Komplitseeri­tud siseelamuste värsistamisel kaldub poetess end mõnikord sõnastikuliselt üle pingutama. „Hulguse laulus” mõjub häirivalt metafoor „vihmahoo lo­hisev pits”, samas esineb ka riim – vettind rätti. Üksikuid analoogilisi näiteid võiks tuua mujaltki. Üldiselt pole aga osaline üleminek ebapuhtaile riimidele Underi uudisteost kahjustanud. Siin-seal vilgatab üksikuid sarnasusjooni R. M. Rilke’ga („Püha Jüri”, „Taaveti kannel”), hilisrilkelik on ka raamatu paigutine raskestimõistetavus.

„Kivi südamelt” on teos, mis võimeline rahuldama nõudlikemaidki lu­gejaid. Luule on Underi käes tõeliselt loovaks teguriks, teerajajaks hingepadrikuis, milledest meie lamedad päevaprohvetid kõigest väest püüavad kõrvale hoiduda. Kuigi esimesel pilgul vast jäigavõitu, avaneb tas lähe­mal tutvumisel väärtusi, millede kättevõitlemiseks maksab elada.

H. Talvik.

            

A H. Tammsaare:  Ma armastasin sakslast.

Romaan.   Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1935.   272 lk.   Hind 4 kr. 50 s.

 

Tammsaare uut romaani lugema asudes ja pealkirja järgi sisu ette aimata püüdes võib kalduda mõtlema, et kirjanik ses teoses tahab öelda, oma arvamuse aktuaalsest rahvuslikust küsimusest. Tegelikult ei näi Tammsaare tahtmine siiski mitte otse selline olevat. Põhjapoolse Baltimaa põliste vastaste esindajaid intiimsesse suhtesse seades on tekkinud autoril küll vajadus nii või teisiti puudutada ka rahvusküsimust, kuid üldi­selt huvitab Tammsaaret eestlase ja sakslase armastuses rohkem puhtpsüh-holoogiline kui ühiskondlik külg. Ainult sel juhul, kui Tammsaare romaani kangelasi vaadelda mitte mingisuguste erandlikkude kujudena, vaid oma rahvuse tüüpilisemate omaduste kehastistena, võib sest raamatust välja lu­geda ka mingit rahvusküsimust puudutavat tendentsi.

Kui läheneda Tammsaare teosele sellest seisukohast, siis peab kõige­pealt nentima, et romaani naispeategelane Erika oma lihtsuse ja igatsusega inimest leida, kes konventsionaalsusest ja traditsioonidest vabana „arendaks” teda, on kõike muud, aga mitte tüüpiline balti-sakslanna. Ja see­pärast pole mingit põhjust autori suhtumist vähemalt temasse üldistada kogu balti-saksluse kohta käivaks. Seevastu on püütud meespeategelast Oskarit varustada terve rea omadustega, mida autor ei laienda küll mitte tervele rahvale, kuid siiski üsna olulisele osale meie haritlaskonnast ja – mis pea­asi – just nooremale osale sellest, millisest võrsuma peavad meie avaliku elu juhid juba lähemas tulevikus.

Kui nüüd Tammsaare meeskangelase Oskari voorusi-pahesid käsi­tada meie intelligentsi noorema põlve tüüpiliste omadustena, siis on rah­vuslikust seisukohast vaadatuna „Ma armastasin sakslast” üheks ägeda­maks süüdistuseks meie vastu. Sest selle romaani järgi on meie nooremal intelligendil voorusi vahest varese noka otsas viia, pahesid aga igasugu­seid lootusi maani maha rõhuv hulk.

Tammsaare romaani Oskar pole hakkama saanud mitte ainult kesk­kooli lõpetamisega, vaid ta on käinud paar aastat ülikooliski, kuid ometi on temaga nõnda, nagu poleks ta midagi õppinud. „Milleks rääkida mõnest saksa või inglise keelest,” pihib ta ise, „isegi minu emakeel on puudulik, sest et olen õppinud prantsuse keelt, mis on jäänud napiks inglise keele pärast, kuna inglise keel lonkab saksa keele pärast ja saksa keel inglise ia prantsuse keele pärast” (lk. 103). See harimatus ei olene siiski mitte küündimatusest hariduse omandamiseks, vaid ees­kätt ekslikust suhtumisest koolisse kodus ja halbadest kogemustest linna­oludes. Taludest ei saadetud lapsi kooli mitte selleks, et need seal hari­dust omandaksid, vaid selleks, et lapsed kooli kaudu pääseksid kergema elu otsale. Linnakogemused aga õpetasid aegsasti veel koolipingi nühkijat, et parema tuleviku osalised on enamasti need, kes pole midagi õppinud, sest „saavad need, kel on südant võtmiseks, aga õige õppimine nõrgendab võtmise-südant” (lk.   29).

Aga Tammsaare romaanikangelane pole ülikoolis käimisest hoolimata jäänud mitte ainult harimatuks, vaid ta elul puudub pide ka mingi põhi­mõtte või maailmavaate näol. Nagu tema kinganina kuju muutub vastavalt moele kord laiaks, kord nõelteravaks, nii arvab ta otstarbekohase olevat põhimõtteidki muuta moe ja konjunktuuri järgi. Aga kuigi Oskarit ta elus ei suuda juhtida puudulik haridus ega määra tema tegevust mingi kindel maailmavaade, on ta olemuses ometi teatav miski, mis ühe või teise konkreetse sammu puhul saab otsustandvaks. Mullalõhnaline parun Tamm­saare romaanist nimetab seda „miskit” truuks ja õigeks eesti vaimuks.

Vahepealsel sugupõlvel olevat vana paruni arvates see õige eesti vaim vene mõjul läinud kaduma. See sugupõlv olevat oma materialistlikus sõgeduses meie ajaloolise arengu normaalset käiku tahtnud pidurdada võõra olluse sissetoomisega. Kuid noorem põlv oma vaimuga näitavat, et sellel pole olnud tulemusi,   õige eesti vaim, mis samal ajal on ka õige balti vaim, pääsevat uuesti maksvusele. Vana parun esialgu arvas küll, et eesti üliõpilased-korporandid joovad ja laulavad niisama, ilma igasuguse spetsiifilise vaimuta, kuid lõpuks veendub ta siiski, et ka eesti korporantide joomine ja laulmine „suundub eraldumisele igas mõttes” (lk. 248), suundub selle jaluleseadmisele ja aussetõstmisele, mida vahepealsed materialistlikud sõgetsejad on tahtnud hävitada või juba hävitanudki.

Need vana paruni mõtted pole kaugeltki mitte ainult vanainimese jampsiks, vaid Oskargi arvab meid sinnamaale jõudnud olevat, kus südame­tunnistuse piina hakatakse tundma mõisavaremete juures. Mõisu uuesti üles ehitada on muidugi hilja, kuid mõisavaimu elustada ja arendada võime ometigi. Liiati kui mõisavaimu elustamise tahe polegi mitte üksi noorema generatsiooni veres, vaid seda tahavad need vanemadki, kes lapsi upitavad kergemale elule ja iialgi headmeelt ei tunne, kui mõni laps kergemaks ja kõrgemaks eraldatud elust päriseks koju tagasi tuleks.

Kui Oskar balti-saksa parunessi armub, on ta oma „õige eesti vaimu” ja korporatsioonis joomise ning laulmise tõttu suundunud küll juba üsna kaugele eraldumisele, kuid ilmsesti jääb distants tema ja sajandite jooksul eraldunute vahel selleks liiga suureks, et suhe võiks võtta inimlikult-lihtsa kuju. Seepärast ei oskagi Oskar vana parunit kõnetada teisiti kui „parunihärra” ja parunessigi armastab ta – ilma et sellest endale lähemalt aru annaks – rohkem parunessina kui naisena. Et aga Erika Oskarile ei taha olla parunessiks, vaid naiseks ja teiselt poolt Oskariski ei taha näha korporanti, s. o. „eraldunut”, siis kujuneb nende vahekord paratamatult teineteisest möödakõnelemiseks ja hoolimata suuremate väliste konfliktide puudumisest läheneb paratamatult traagilisele lõpule.

Oskari ja Erika armastus on omamoodi „suur armastus”, mis ulatub üle abielu ja üle hauagi, kuid ometi jäävad ka sellises suures armastuses armastajad teineteisele ääretult kaugeks. Selle kauguse ja paljude kauguse ületamiskatsete varjundirohkes psühholoogilises kujutamises peituvadki „Ma armastasin sakslast” peamised väärtused. Kahjuks näeme selle armas­tuse hingeelulisi sügavusi ja nüansirikkust usutavalt ja kaasakiskuvalt ai­nult Erika olemuse kaudu, selle naise olemuse kaudu, kes armastust ihkab kui ,,nähtust looduses”, kuid ometi ilma peab jääma ainsastki suudlusest.

Et seda suhet algusest lõpuni häirimata ei saa jälgida ka mehe poolt küljest, see ei olene muidugi mitte sellest, et meestüüp on kujutatud äär­miselt täis „õiget eesti vaimu”. On küll selge, et Tammsaare pettumus meie intelligentsi nooremast generatsioonist – olgu pealegi see osutanud viimaste aastate jooksul väga silmapaistval määral „väsimust” vabadusist – on liialdatud, kuid reaalse elu seisukohalt pamfletilinegi tüüp võib olla psühholoogiliselt ometi selge ja usutav. Viga pole selles, et Tamm­saare Oskarisse on kätkenud üliküllaselt pessimismi ja sarkasmi meie olude pihta, vaid selles, et Oskar kui niisugune oma ülesehituses on täis vastu­oksusi ja järjekindlusetust

Et teatud mentaliteedi pihta sihitud süüdistusele anda suuremat kaalu ja tõenäolisust, nii-öelda otse dokumentaalset kuju, on Tammsaare „Ma armastasin sakslast” kirjutanud Oskari minaromaanina. Ei ole aga hästi usutav juba seegi, et sisuliselt harimata, oludest demoraliseeritud ja täiesti põhimõttelage korporant hakkama oleks saanud ükskõik millise romaani kirjutamisega. Veel vähem usutav on, et sama korporant pole romaaniga mitte ainult hakkama saanud, vaid et ta on vaatlemas, analüüsimas ja kujutamas koguni sama tark ja sama põhimõttekindel kui Tammsaare isegi. Peakuju küsitavus teeb aga kogu romaani küsitavaks selle mitmesuguseist eri voorusist hoolimata ja romaani käsitlemisest Oskari mina-romaanina on kasu eeskätt ühe asja poolest: tänu sellele omab „Ma armastasin saks­last” suurepärase eessõna täis vaimukat pilget lugeja, arvustaja ja – et keegi asjaosalisist ilma ei jääks – ka autori enda aadressil.

Muide mis puutub Tammsaare tundetooni, siis näib ta arenevat järjest suurema sentimentaalsuse suunas.   Käesolevas teoses  nutavad korduvalt peaaegu kõik tegelased, nii naised kui ka mehed ja lugejaltki pressitakse üsna tihti pisaraid. Pisarad ongi väga tugevaks argumendiks, eriti laiema publiku juures, aga eelistatavam on, kui kirjanik oskab lugejat veenda ilma pisarateta.

Oskar Urgart.

 

Betti Alver: Viletsuse komöödia.

Poeem. Eesti Kirjastuse Koope­ratiiv, Tartu, 1935. 125 lk.   Hind 2 kr. 50 s.

 

Kõigepealt tuleb ,,lohutada” lugejaid, et kõnealune raamat ei ole tege­likult kirjutatud mitte värssides, vaid päris loomulikus proosas. Oma uudse teose on Betti Alver ristinud poeemiks nähtavasti selleks, et säärase palju­ütleva žestiga päästa raamatu arvustajaid ja analüüsijaid asjata katseist teda šablooniliselt liigitada. „Viletsuse komöödia” on ühevõrra võõras ha­rilikule romaanile kui ka novellile: ta ei kujuta enesest ka mingit „lüürikat proosas”. See raamat asetseb kuski filosofeerivate kunstivormiliste dialoo-gide-traktaatide ja XIX sajandi groteskselt-naturalistliku, jubedust ning nalja segava proosa-romantika vahemail, lähemal küll viimasele tõule. „Siiski” tuleb temasse suhtuda tõsiselt ja tähelepanelikult. Selleks sunnib juba ainult ta teksti pidev mõtteline tihedus ning nõtkus – meie kirjandu­ses sugugi mitte harilik voorus.

Kuigi vähemalt esimesel selle raamatu lugemisel võib tunduda, et kokkuvõttes siin ei tehta traagilist nalja mitte üksi tegelastega, vaid ka mõ­tetega ning ideedega, siis tähelepanelikumal jälgimisel selgub autori vägagi tõsiseid eesmärke. Arvatavasti ei ole väga kaugele märgist mööda lastud, kui ses mõttes viidata kõigepealt mina-tegelase Pimpa eneseanalüüsile lk. 114-15. Kaelamurdvasse riskiromantikasse (elu müümisele mingi uue surmariista katsetamiseks) ei olnud Pimpat kihutanud mitte usaldus enese vastu, „vaid suurim kahtlus, milleks inimene võimeline. Minu hing kahtles ise­eneses… Ma olin enda salalikem vaenlane, jahil iseenese pääle, luurates end veel kujunematute aimuste padrikust.”

Sellest sõlmest (mis küll oleks võinud olla seotud selgemini) näivad hargnevat „Viletsuse komöödia” mõtestiku tugevamad niidid – ja ka epi­soodide kirev vastuseadu-kompositsioon. Hoolimata teose kogu lavastuse „tsirkuse”-toonist on ta sisuks ometi elava, „seespool elava inimese” (vt. lk. 12) enesetaju jälgimine. Võiks öelda: just selleks, et kiiremini pääseda tugevamate elamuste ja haruldasemate hingekatsetamisvõimaluste juurde, on siin nappide võtetega lavastatud nii palju vaevalt-usutavat ja uskumatutki. See on romantismi tuntud ja küllalt tõhus eneseõigustus. Ja selle­pärast peab ettevaatlik olema ka „V. komöödia” enam-vähem veidrate ning viletsate tegelaste – Pumbo-Jumbode ja Koolonite – alahindamisega. Need kujud on hoolimata oma naturalistlikest joontest küll mõneti kunstlikud – kuid nende hüplev „panoptikum” ületab oma etenduse inimliku sisukusega kindlasti säärase realismi, mida tahaks nimetada „maalavaks”.

Ent pöördugem tagasi teose probleemistikule. Autor kujutab pool­hullu kingsepp-leiduri Kooloni seesmist õnnelikuks saamist seletusega, et ta enam „ei karda mingisuguseid üllatusi ega antiteese”. Just antitee­sidega, vastand-võimalustega katsetamine ongi Alveri raamatu mina­tegelase enesetunnetamistee, ta ,,õnnestav õnnetus” ja traagiline õnn, nii labaselt kui säärased definitsioonid kõlavadki. Pandagu tähele, kuidas Pimpa vihkab harmooniat, „Jumala heldust” ja üldse kõike klassikat (kuni heksameetriteni). Klassilises ja kordaläinus näeb ta kütkeid ennastotsivale inimesele (küll esitatakse sellelegi veendele vastand kahekõnes lk. 59, kus Jordan nimetab timukaks just vabadust). Tahaks osutada Gide’i arenda­tud „vaba teo” probleemile kohal, kus nälginud Pimpa aina ihast „teha mi­dagi, mis mind ennastki üllataks”, viib äsja hulljulgelt röövitud delikatessidepaki tagasi ta omanikule. Väga paljudel juhtudel „Viletsuse komöö­dia” tegelased „otsustavad ümber” – või anduvad vastandimpulsi äkilisele kiusatusele. Ja ilmsesti otsesemalt kui Gide järgib Alver suure hingekatsetaja Dostojevski viiteid. Vaadatagu näiteks leheküljel 103 traktaati süüteo ja lunastava kannatuse igavesest rängast antiteesist. Või jälgitagu tege­laste iseloomude problemaatilisust, nende vastuolu iseeneses. Ka iluduslikult „pealiskaudsevõitu” proua Trooja, „ühel ajal hiir ja kass, tuvike ja kotkas”, kes on nii kaunis vastand iseenesele, toimib viimases peatükis nn. dostojevskiliku suurejoonelisusega – annab armsamale revolvri: „Kui ta tõesti käe enese külge paneb, siis jätan kõik ning lähen sinna, olgu ta sur­nud või elus”.

Iseenesega julmalt ja kas või alateadlikult katsetajad ning enam-vä­hem ka enesega võitlejad on teose kõik kolm ,,inimlikumat” tegelast – Jordan, proua Trooja ja muidugi mina-tegelane Pimpa. Mis aga nimetatud ansamblit ja kogu „Komöödiat” tunduvalt nõrgestab, see on just Pimpa enese abstraktne (kuigi säärasena omamoodi põhjendatud) suhtumine kaastegelastesse. Teda tajume lähemalt vaid pihtimuslikes traktaadilõikudes; mujal arutlusis ta peamiselt aitab oma repliikidega teistel tegelastel filoso­feerida. Sel verevaesel kujul on „näidendis” siiski üks tähtis ülesanne – traaditõmbaja roll. Autori abilisena ta katsetab traagilise laiskvorsti Jordani kallal, korraldades talle „imesid” anonüümsete rahakinkimistega ja improviseerides talle seiklusi suhetes proua Troojaga (seda kõike küll va­hest mitte ilma omapoolsete „peidetud taotlusteta” – vt. lk. 101). Ta pi­hib küll üsna moodsel kombel oma alateadliku, ebamõistusliku ,,mina” vabanemistarbest (ses kohas ei puudu veetlevat mõttelist sügavust – lk. 84 ülal), kuid siiski jääb ta ainsaks kireks – kiretus. Ta kuju on problemaatilise iseloomuna muidugi „vabandatav”, ent kunstiliselt vähe rea­liseeritud. Nii jäävad raamatu lugemisest sugestiivsemate isiksustena meelde peamiselt Jordan ja proua Trooja, mõlemad suhteliselt naiivsed tegelased. Leidur Koolon ise on täiel määral leiutatud-konstrueeritud, et anda sünd­mustikule haruldasemaid võimalusi.

„Viletsuse komöödias” õieti puudub peategelane ja ka peaintriig; kõi­gis kirevalt vahelduvais episoodides ollakse väljas sama „katsetamis”-teema varieerimisel erisuguste tegelaste kallal. Temast jääb meelde roh­kem mõtteid, sententse ja drastilisi pilte kui sündmustiku põhiliikumist. Lu­gemisel ometi köidab „V. komöödia” õige tugeva põnevusega: mitte üksi oma ,,kriminaalsete” intriigidega, vaid ka järjest vahelduvate üllatusefektide ootusega. Oluliselt kannab seda teost siiski ta mõttetemaatiline põnevus.

Kirjanduses kogenenumaid huvitab Alveri uus raamat enimalt vist küll oma kunstiliste puäntidega, milles mõttepinge tihti avaldub meelde­sööbival kujul. Ta stiil kujutuse üksikasjust kuni tegelaskonna koostu­seni ja kompositsioonini on juhitud samast printsiibist või kirest, mis ta mõttedki – antiteesi ja kõige vastandlikkuse efektist. Siit tuleneb peale iroonia lõppeks ka sõnastusstiili vahelduvus eritaoliste episoodide ja lõikude kaupa – üsna realistlikust kirjeldusest kuni „liialdatult” groteskse maali­likkuseni, traktaadini ja retoorikani. Rabavalt avaldub antiteesi-printsiip kohati pisipildeski: „mu pää ühes valge jänesenahkse mütsiga sattus po­rilompi.” [Või: „must surnukirst, kust vaatasid välja emand Muusa kor­setid ja kübarasuled.”] Sama põhi on proua Trooja hävitavalt-julmal lau­sel oma mehe kohta: „Kas tõesti arvate, et peaksin sellist teenrit?” Ja 2 rida kaugemal süüdistab ta Pimpat: „Teis on midagi hirmus tigedat!” Või sellised tavalisist aforismest siiski tõsisemad sententsid, raamatu „naelad”, nagu: „Ma hävin, järelikult ma olen,” „Inimene on just see, kes ta olla ei taha.” Naiivselt traditsiooni-romantiline ja sellisena mitte eriti maitsekas allegooriline peatükk „Dinee saatana juures” on nauditav just oma vai­muka kontrastimiskunsti tõttu.

Kõige oma stiiliteadlikkuse ja -teravuse juures tarvitab Alver käes­olevas teoses, nagu poeemideski, meeleldi klassilist, veidi kulunult-elegantset väljendusviisi – mõnikord sellest otse mõnuldes. Õnneks ei lase Alver seda heaski mõttes literaarset elegantsi kunagi pikemaks viivuks ainuva­litsema. Selleks on autoril liiga palju näidata ja üllatada, kiusata ja pih­tida. Ja kui „Viletsuse komöödia” näitab olulisigi nõrkusi oma melodramaatika naiivsuses ning abstraktsuses, mis kahjustab ta mõttelisi preten­sioone, siis samas tuleb peale muude esile tõsta eriti üht selle teose tuge­vat külge: ta vihkab sentimentaalsust ja paljusõnalisust, „seletamist”. Just aimata-laskmised ja ütlemata-jätmised annavad „Viletsuse komöödiale” psühholoogilist ehtsust ja ta paremaid kunstilisi mõjuvahendeid. Ja kõik­jal ses raamatus hoiab irooniasool läägestumast ta tundeelemente.

Kahtlemata ei ole ,,Viletsuse komöödial” kerge enesele teed rajada meie praeguses ,,positiivsele” joonele rivistuvas kirjanduses (kuigi ainult lühinägelik lugeja võiks sellele poeemile ette heita eitamisfilosoofiat). Betti Alveri enese loomingus see teos kahtlemata ületab senised proosatooted ja sisuliselt lõppeks ka graatsilise „Valge varese” ning groteskromantilised poeemid, lähenedes ta viimaseaegse mõttelüürika kõrgusele. – Mis puutub O. Kangelaski sulejoonistusisse raamatus, siis mitmed neist näitavad päris virtuooslikku käsitlust oma meeleolukas „kerguses”; vähem osa (nagu „Dinee saatana juures”) siiski jääb lamedaks.

H. Paukson.

 

Aino Kallas: Mare ja ta poeg.

Kolmevaatuseline näidend (neli pilti). Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1935. 90 lk. Hind 1 kr. 25 s.

 

Aino Kallas on suur sõnameister. Meistrina valitseb ta ka eesti keelt, – nii pregnantset, nii tihedat, nii kumisev-kaunist eesti keelt annab otsida! Keele ja stiili pärast üksi juba maksab lugeda „Maret ja ta poega”, et iga uue lugemise juures järjest enam imestleda selle sügavrahvapärast ja karget ilu.

Sisuliselt on „Mare ja ta poeg” ema-kiindumuse kurbmäng. Teose põhjalikult läbimõeldud kompositsioon tahab lugeja tähelepanu keskendada vaid ühele motiivile, koondades kõik psühholoogilised valgusekiired ain­saks heledaks valgusevihuks, mille ülesandeks on meid veenda näidendi peakuju tõukejõudude tugevuses ja vastustamatuses.

Sündmustiku ekspositsioon kasustab Mare kui inimese kaudse iseloo­mustamise ja tema saatusliku eksimuse põhjuste-kompleksi esialgse selgi­tuskatsena Mare ja kogu ta hõimu suhtumist maa alistajaisse, sakslas­tesse. Iga viibe austajaile kõneleb üldisest vaenust (Mango: „… eks ma näinud metsahallist und: siis tuleb ikka tegu sakstega.”) ja Mare enda ki­bedast vihast („.. et muutugu iga viimane kui vilja-iva kümnisekottides vihaks tungalteraks, enne kui jõuab Viljandi lossi!”). Iga vihje austajaile kõneleb aga ka veendumusest, et nende käes on võim (Mango: „… loss rusub nagu paekivi”), mille vastu alistatud ei saa (Mare: ,,Mis maarahvas ikkagi palja pihuga lossi vastu suudab?”).

Teise kõike edaspidist põhjustava tegurina rõhutab autor esivanemailt päritud usku toomapäeva surmatoovasse mõjusse; nii Mare kui ka Mango lastakse veendunud olla, et „kes toomapäeval tegusid teeb, see surma saab,” – et iga toomapäeva! alustatud ettevõte peab paratamatult äpar­duma. Mitte asjata ei lase autor Marel oma poega paluda: „Ole mulle meeltmööda, mu poeg Imant, ja ära mine toomapäeva! Viljandi lossi, sest see päev on surmapäev!” Et Marel toomapäeva kui surmatoojat oma poja pärast kahekordselt põhjust oleks karta, seks annab autor üldiselt nä­gijaks ja targaks peetud Marele kurbmängu ekspositsioonis halbaennustava aimduse („Südaöösi ärkasin raskest unest, nagu oleks keegi surmahädas hõiganud: ema! – nõnda et lõikas läbi luust ja lihast.”) Ja kõige lisaks sunnib autor meid juba ekspositsioonis vaatama Marele kui „Jumalast taga­kiusatule”, kes rohkete kannatuste mõjul (,,Kas mul pole olnud siis elus üheksa kahju?”) ehk pole vaimliselt enam täiesti terve (,,… sellestsaadik kui Valdeko ja mu kuus poega surid, on mul nagu suitsu ning härmatist sil­mis”); kes rohkete kannatuste mõjul igatahes on hingeliselt hellikuks ja kartlikuks muutunud („Ma elan igaveses kartuses oma poja Imandi pä­rast… Kardan, et ka see viimne minult viiakse… Kui ta sureks, siis ma oleksin alasti kui rasvaküünal!”).

Autor teeb, mis vähegi võimalik, et meid Mares nägema panna naist, kes on hingelise kandejõu piirile jõudnud, kes rohkem taluda ei suuda ega taha. Talt on nii palju võetud, – oma viimast ta ei taha loovutada vastasele, kelle ülevõimu ta usub kaljukindlalt („Lossi päralt on ju ikka võit!”). Autor rõhutab eriti, et Imant on tõesti Mare ainus ja viimne („… ja kui sina peaksid surema, ei suuda ma enam teist poega sünni­tada!”), – sellest teadmisest laseb autor Mares võrsuda meeleheite, mille mõjul ta unustab kõik peale ürgse kiindumuse Imandisse: „Mis puu­tub minusse Sakala orjus või vabadus või Viljandi lossi müüride varisemine, kui s i n a  h u k k u d, mu poeg Imant!”

Sõgeda ema-kiindumuse mõjul kaotab Mare võime mõista meeste (Mango ja Imandi) hämmastunud etteheiteid ja mõistuse ning tahte poole apelleerivaid noomitusi; sõgeda ema-kiindumuse mõjul unustab ta aated ja tõekspidamised, mida ta varem i s e mehiselt on Imandile sisendanud. Sõgeda afekti mõjul lakkab töötamast Mare mõistus ja kaob tema mõtlemisvõime; ta elab veel ainult tunnetega, ei taipa enam midagi peale oma suure südamevalu ja sellest purskuva vastuhaku: „Uks seitsmest jäi jä­rele! Seitsmendat ei pea nad mitte saama!” Mare, keda meile algul tut­vustati endise vanema väärika lesena, meeste aruka nõuandjana ja oma poja targa kasvatajana, – see Mare on nüüd vaid hirmu ja valu mõjul aru kaotanud naine, kes teab ja mäletab üksnes seda üht: „Mina ta sünnitasin! Mina kandsin surmavaeva tema pärast! Minust ta on tulnud! Ta on minu !”

Aino Kallas püüab Mare meeleheite järk-järgulist tõusu jälgida suurima loogilisuse ja järjekindlusega; kõigi võimalikkude vahenditega kat­sub ta usutavaks teha teises vaatuses toimuva eksimuse tõenäolisust. Kogu esimese vaatuse ülesandeks on lugejat veenata, et Mare tõesti võis ja sai meeleheite survel unustada niihästi oma vaimlise mina kui ka kõik v a i m l i s e d sidemed enda ja oma hõimu ning oma poja vahel, – et ta tõesti võis ja sai reeta vihatud austajaile oma rahva suure ettevõtte, võis ja suu­tis osta oma poja elu kolmesaja noore mehe elu hinnaga. Et äärmiselt raske on kõigist eelkäivaist põhjendusist hoolimata uskuda Mare kohu­tava vääratuse tõenäolisust, seda möönab autor isegi komtuur Herike suu läbi („Kui lugu on nõnda, nagu sa ütled, kuidas siis sina, kes sa ise oled maarahva juurest ning kännust, oma hõimu ära annaksid, neid pettes?”).

Kas usutav või mitte, Mare võigas häbitegu („… kus selle häbi ots ning aru?” ütleb oma teo kohta Mare isegi) tundub kõigi eelkäinud põhjen­duste kiuste nii õudne ja nii i s e k a s, et lugeja sellesse suhtub suurima ju­bedusega: nii rõhutatult lihalik on Mare ema-kiindumus, nii ürgselt-pime on ta loodusjõuline, puhtvaistuline rippumine poja olemasolu küljes. Mare arvestab vaid ennast ja oma isiklikku õnne (mida ta nimetab ar­mastuseks, mis aga olemuselt pole palju muud midagi kui omamise-tahe), küsimata poja tahtest, poja õnnest, poja tulevikust.

Kõige algelisemgi õiglus nõuab karistust sellise ema-kiindumuse ajel korda saadetud roimale. Karistus tababki Maret juba komtuuri hukka­mõistu läbi; ülimaks karistuseks on aga muidugi Imandi hukkamõist („T e i sed tapsid, – tapsid ka mind, ema!”). Oma lihaliku kiindumuse lühinä­gelikkuses päästab Mare küll poja ihu, kuid hukutab hinge („Ma olen l ä i nud mees, – ei kõlba ma enam kuhugi. Igamees võib mu peale näpuga näidata…”). Tegelikult ei ole Mare oma hirmsa teoga endale päästnud isegi poja ihulist elu, sest Imant ei taha elada „oma vendade verehinnana”, vaid võtab ema süü lunastuseks endalt ise elu, karistades Maret peale muu ka rahvausus juurduva teadmisega, et poeg tema tõttu õnnetuks saab iga­vesti („Kes ise oma elu võtab, ei ole sellel rahu, vaid üheksa (korda peavad hundid ta sööma, kuni ei ole järel muud kui sinine suits!”).

Kuni poeg elab, ei tunne Mare oma süüd või kui tunnebki, siis ei kahetse ta oma tegu („… ma ei kahetse mitte, sest sinu hing oli mulle kallim kui kõik Sakala rahvas.”). Alles poja kaotanud, variseb Mare kokku oma süü raskuse all ega saa enne hingerahu, kui ta oma pattu on tunnis­tanud – oma poja pärast („Nüüd see on üteldud. Nüüd olen valmis. Nüüd kannan kanget kohut oma poja pärast'”). Kuid süütunnistuski ei too Marele l unastust; isegi surma ei palu ta kui lunastust, vaid ihkab seda suurest väsimusest, mille põhjustab masendav teadmine, et „kõik oli tühi puha, – äraand ja häbi ning vereohver!…”

Aino Kallas lõpetab Mare ja ta poja kurbmängu suurte tragöödiate lepitavas toonis („Suur Looja kergitagu surmas su südame vaeva!”), – kas saab aga näidendi lugeja või vaataja teose lõpul suhtuda Maresse nii­sama andestavalt? Kardan, et isegi siis mitte, kui Maret võtta vaid puhtkirjandusliku – sisimalt olemuselt kahepaikse – kujuna. Mare pole aga mitte üksnes kirjanduslik kuju; tahes-tahtmata peab teadlik lugeja temas nägema ka ajaloolist kuju. Sel juhul jääb nii temast kui ka kogu näi­dendist veel masendavam mulje, sest ta meenutab meie mineviku tume­daimat hetke: suure ettevõtte äpardumist väikestel motiividel, mis on hä­biks eesti naisele.

Autor katsub Mare süütegu igapidi põhjendada ja käsitleb sama ük­sikasjaliselt ta karistuse suurust, et mõlemaid tasakaalu viia. Poleks autor algul rõhutanud Mare kõrget vaimlist taset, siis võib-olla lepitakski meid te­maga ta ränk karistus ja surm, – nüüd ei suuda aga miski kustutada mul­jet, et Mare oma aja kohta arenenud naisena nii animaalsete ja isekate tun­nete mõjul salgab oma põhimõtted ja tõekspidamised, reedab oma hõimu ja hävitab pojagi tuleviku. Seda arvestades võib näidendisse jaa­tavalt suhtuda ainult siis, kui seda võtta hoiatusena ja manitsusena: hoia­tusena naistele ja kogu rahvale, et mitte pimesi ei laskutaks isekate ja o m a hüvesid taotlevate afektide kütkesse seal, kus on tegemist üldsuse kaugele­ulatuvate huvidega; manitsusena naistele ja kogu rahvale, et meie „hing oleks kui tuleraud, mis ihkab ränikivi, et tulist välku lüüa” kõigi isiklikkude kannatuste kiuste.

Kas autor seda on tahtnud või mitte, õigustatud oleme igatahes „Mare ja ta poja” sündmustikust välja lugema just seda ideed – ning sel juhul maksab seda näidendit ka sisuliselt lugeda ikka uuesti, nagu seda mak­sab korduvalt lugeda välise vormi kauniduste pärast.

M. Sillaots.

 

Julius Mark: Über das Roggendreschen bei den Esten. (Õpeta­tud Eesti Seltsi Aastaraamat 1931, lk. 315-374) ja Neue Bemerkungen über das Dreschen und Ernten bei den Esten (ÕES-i Aastarmt. 1932, lk. 42-111).

 

Kui rääkida meie rahvuslikkude teaduste koostöö tarbest töötulemuste täiendamise mõttes, siis peaksid üksteist täiendavate ainetena kõigepealt küsimusse tulema küll keeleteadus ja etnograafia. Eriti siis, kui uurimus­töö taotleb kaugemaid kultuuriajaloolisi sihte, pole mõeldav, et keeleajaloolane jätaks tähele panemata etnograafia saavutusi, või ümberpöördult, et etnograaf teatavail juhtumeil ei arvestaks keeleteadlase töötulemusi. Endast ei olegi etnograafia ja keeleteaduse koostöö uudisalaks, vaid see on andnud kultuuriajaloolistele uurimustele palju viljakat lisa. Et selles veen­duda, tarvitseb ainult lehitseda kas või suurt rahvusvaheliselt toimetatavat perioodilist väljaannet „Wörter und Sachen” (Heidelberg 1909-).   Ka soome sugu rahvaste kaugem kultuuriajalugu on põhjendatud peamiselt keelelistele ja etnograafilistele andmetele, mida seal on osatud kasustada suurepäraselt teineteise täiendusena (vt. E. N. Setälä, Suomensukuisten kansojen esihistoria, koguteoses „Suomen Suku” II). Niisiis mitte ainult „sõnad” ja ka mitte ainult „asjad”, vaid nende kahe ühendus – „sõnad ja asjad” suudavad sageli kõige tagajärjekamalt viia meid mineviku tõsiolu­dele võimalikult lähedale.

Mis puutub Eesti noorde etnograafiasse, siis on ka siin püütud arves­tada keelelisi sugemeid, kuigi ühendus asjade ning sõnade vahel on jäänud seal tihti juhuslikuks ja lõdvaks. See sidemete lõtvus pole aga tingitud nii palju arusaamise ja hea tahte kui vastava keeleteadusliku koolituse puudu­misest. Sest on ju selge: kui etnograaf oma töötulemusi tahab teha suu­remal määral olenevaks keelelistest kaalutlustest, siis peab ta end keele­teaduses samavõrra kodus tundma kui etnograafias. Nii ei ole see siis juhus, et meie „sõna+asja” uurimise teerajajaks on saanud mees, keda seni on tuntud just tüseda keeleteadlasena. Kuid võibolla vähesed teavad, et Tartu Ülikooli uurali keeleteaduse professor Julius Mark on omal ajal Helsingi ülikoolis õppinud ka etnograafiat, nii et seegi pole siis juhus, kui ta nüüd on asunud oma keeleteaduslikke uurimusi siduma etnograafi­lise ainesega.

Nagu algulmärgitud kahe uurimuse pealkirjadest selgub, on J. Mark nende töödega asunud meie (ja ühes sellega kogu sugurahvaste) vilja­lõikuse ja rehepeksu lähemale selgitamisele.. See on eriti tõotatud ala soome-ugri muinaskultuuri uurijale, sest need kultuuri- ja keelesugemed, mis on seotud viljalõikuse ja -peksuga, viitavad sageli meie põllukultuuri algaegadesse, kus maaharimisest meieaegses tähenduses ei saanud veel olla juttugi. Maaharimine (tõeline ader ja kündmine, põlispõllu-pidamine ja – väetamine) on selle tänapäevases tähenduses palju noo­rem nähtus kui lõikus ning v i l j a p e k s  ise.

Märgitud töödest on autor esimeses andnud sissejuhatava ülevaate meie põlluviljade, põllutööriistade, vilja ümbertöötamise, viljasaaduste ja neist valmistatavate toitude keelelisest algupärast üldse, ja läheb siis üksik­asjalisemalt rehepeksuriistade ja -viiside vaatlusele, valgustades neid rik­kaliku terminoloogia ja heade jooniste abil. Jooniste hulgas leidub ms. häid rehemajade plaane, lõikeid ja sisevaateid ning hea kogu rehepingi jooniseid. Eriti üksikasjaliselt ja põhjalikult on peatutud lademe tegemise ja selle peksmise juures, mida selgitavad jällegi täpsed joonised. Jooniste varal on antud ülevaade ka põhukanderiistadest.

Uurimuse teises vihus (Neue Bemerkungen) süvendab autor oma vaatlusi esiteks koodi varasema tarvitamise kohta Kagu-Eestis ja annab seejärel põhjaliku ülevaate varda ja koodi vanemaist levikusuhteist kogu maal. Mõlema nimetatud peksuriista terminoloogia uurimisel on autor teinud määratu töö, võttes luubi alla iga vähemagi üksikosa, mis uurimisele kasuks võiks olla. Et autor seda aeganõudvat tööd asjata pole teinud, näitavad juba osalt käesolevagi uurimuse tulemused. Varda ja koodi varasemaid levikusuhteid jälgides pole autoril igakord olnud kasustada otseseid andmeid, vaid ühe või teise peksuabinõu varasem olemasolu on tulnud määrata võrdleva terminoloogia abil. Nii on autor mitmel pool tähele pannud, et koodi vart kutsutakse ladvaks ja nuia tüveks. Koodi juures ei ütle need terminid midagi, küll aga võime neid omistada vane­male peksuriistale – vardale. Kuna aga varda terminoloogiat tabame koodi juures, siis võib sellest järeldada, et vart ka ise seal kunagi on esine­nud, kus tänapäeval kohtame ainult kooti.

Teisal on autor terminoloogiat kasustanud koodi vanuse määrami­seks. Lutsi eestlaste koodi terminoloogiat (koodi vars, koodi tüma, koodi kannõl) Vastseliina omaga võrreldes leiab autor nende vahel täpseid ühte-sattumusi.   Sellest järeldus, et lutsilased kooti juba enne pidid tundma kui nad oma uude asukohta (Lätimaale) siirdusid. Fakt, et lutsilased aga enne Eestist lahkumist kooti tundsid, annab osalise võtme eesti koodi vanuse määramiseks, vähemalt Kagu-Eestis. Autor teebki sellest järelduse, et koodi tarvitamine seal on juba üle 250 aasta vana.

Peale viljapeksu on selles töös käsitletud veel viljakuhilaid, kahe­kordsete partega rehetube ja põhukande-abinõusid. Viljapeksu ja kuhilate kohta on toodud hulk hästi õnnestunud päevapilte, ja muude küsimuste kohta rida täpseid jooniseid (autori abikaasalt pr. K. Mark’ilt), mis kõik on avaldatud esmakordselt.

Kokkuvõttes peab ütlema, et ülalnimetatud teosed moodustavad oma alal tihedama ja põhjalikuma uurimuse, mis seni üldse ilmunud mitte üksi meil, vaid ka mujal. Sissejuhatavasse ossa on autor koondanud oma uuri­mistulemuste kõrval kõik olulise, mis seni soome sugu rahvaste põllukul­tuuri kohta ilmunud. Need üksik-käsitlused, mis seni olid laiali paisatud mitmete (peam. soome) eriteoste veergudele, on tehtud nüüd uurijaile kor­raga kättesaadavaks. Autori peavoorusena tuleb märkida suurt p õ h j al i k k u s t ja oskust esitada vähesõnaliselt, kuid selgelt kõike olulist, mis asja kohta ütelda on. Laiutamise asemel on tungitud asja sügavus­tesse, mille tõttu teema oma kogu-ulatuses pole arvatavasti veel päevakorrale saanudki tulla. Nähtavasti on avaldatud uurimused mingi laiema töö osad, ja nii võib loota, et autor meie etnograafilist ja keeleteaduslikku kir­jandust mõningate aastate pärast rikastab uute, samu küsimusi käsitlevate töödega.

G. Ränk.

Eesti Kirjandusest nr. 12/1935