Ilukirjanduse tähtsusest tänapäeval
Rääkida ilukirjanduse tähtsusest, tähendab rääkida ilukirjanduse mõjust lugejaskonnasse. Aga selle mõju kindlaksmääramine ja hindamine on üpris ebamäärane asi. Siin liigume palju enam igasuguste eelduste ja oletuste kui sündmuste ja tõsiasjade vallas.
Isegi kui asuda laiemale alusele ja küsida, kuidas mõjub lugemine üldse lugejaskonnasse – arvestades mitte ainult ilukirjandust, – on väga raske anda kindlat positiivset või negatiivset vastust. Aga ometi oleks nii huvitav teada, kas lugemine kui niisugune aitab selleks kaasa, et inimene muutub tublimaks, elurõõmsamaks, taibukamaks, korralikumaks, mõtlemises iseseisvamaks, leidlikumaks, üldse paremaks, nagu seda mõistetakse ja nagu selleks lugemist soovitatakse?
Et seda küsimust vastuvaidlematult lahendada, selleks peaks meil võimalus olema sama inimhulka samal ajal samades tingimusis kahel korral vaadelda, kord, kui ta elab lugemata, ja teine kord, kui ta elab lugedes. Ja kui ta siis lugedes omaks rohkem soovitud voorusi, siis oleks selge, et need on omandatud just lugemisega, kuna ta neist teisel juhul just sellepärast ilma on jäänud, et ta pole lugenud. Kahjuks aga ei saa sellist katset ühegi inimhulgaga teha. Sellepärast jäävad kõik arvamused lugemise kahjust ja kasust umbkaudseks.
Laialdaselt valitseb arvamus, et lugemine iseenesest on juba suur voorus. Selle arvamuse tulemuseks on meil kui ka mujal arvukad avalikud raamatukogud tuhandete ja miljonite raamatutega, millede hulgas on ülekaal ilukirjanduse käes. Ja aastaaruannetes me peame silmas, kas raamatukogude tarvitamine on üldiselt tõusnud või langenud. Tarvitamise suurenemises me näeme vaimsete huvide ja kultuuri kasvu, tarvitamise languses vaimset loidust ja kultuuriliste huvide vähenemist.
Et meil on avalike raamatukogude iga üldiselt alles lühike, siis pole kellelgi erilist põhjust ega huvi olnud pead murda, kas raamatukogude tarvitamise tõusus on tingimata midagi positiivset, s. t. kas lugemise kasvuga käib kaasas ka eespoolloendatud vooruste kasv lugejaskonnas. Aga sakslased näit. on tähele pannud, et mõnes paigas, kus haruldaselt elav on raamatukogude tarvitamine, ilmneb otse kohutav ja uputuslik sopakirjanduse lugemine ja minek. Ning üldiselt: eeskujulike rahvaraamatukogude võrk pole põrmugi suutnud tõkestada sopakirjanduse levikut. Millega seda seletada, kui ometi heade raamatute lugemine peaks alati lugejasse hästi mõjuma ja kui heade raamatute lugemise võimaluse eest hoolitsetakse päev-päevalt aina rohkem?
See oleks üks asjaolu, mis paneb inimesi lugemise kasu ja kahju üle järele mõtlema. Peale selle on tähele pandud ja võib ka igaüks ise tähele panna, keda asi huvitab, et on küllalt inimesi, kes on vähe lugenud (ükskõik mis põhjusel) ja kes on ometi arukad, mõistlikud, korralikud ja tublid, olgu iseseisvas tegevuses või mõtlemises, kuna seevastu leidub samuti küllalt neid, kes iga vaba silmapilgu kulutavad raamatute lugemisele ja ometi ei oma ühtegi eespoolloendatud voorusist. Isegi nende tundeelu on pealiskaudne, tühine, labane, arenematu.
Miks nõnda? Kas tõesti raamatute lugemine võiks koguni ehk inimese vaimsele töntsistumisele kaasa aidata?
Imelikul viisil on juba kõige vanemast ajast saadik leidunud filosoofe, teadlasi ja kirjamehi, kes arvavad: jah, raamatute lugemine võib tõepoolest inimese töntsistumist soodustada. Lugemine võib inimese teha ebatargaks, kel on ilmatu hulk arvamusi, ilma et oleks õppinud tõtt armastama. Palju lugemine võib inimesse tuua arvamuste ja tundmuste segu, milles ta kaotab iseenda. Võib kergesti nõnda juhtuda, et elus valib ta, kellega läbi käia, aga raamatute kaudu satub ta nende ringkonda, kellest ta elus hoidub hoolega eemale. Peaks õppima mõtlema, aga väga paljud loevad ainult selleks, et mitte mõelda. Keegi inglane arvab, et võib kas või kõik Briti Muuseumi raamatud läbi lugeda ja ometi harimata inimeseks jääda. Keegi teine arvab, et niinimetatud ilukirjanduse lugemine võivat meie ajal otse õnnetuseks muutuda. Tuntud rootsi naiskirjanik arvab, et lugemisoskus kahanevat samal määral nagu kirjaoskus kasvab.
Kõigist neist arvamusist peaks vististi ühe järelduse tegema: lugemine võiks inimesele tulu tuua ainult siis, kui osatakse lugemismaterjali õieti valida ja kui osatakse seda materjali ka õieti lugeda. Neid kahte tingimust aga kas ei arvestata üldse või arvestatakse minimaalsel määral. Pole siis ime, et juba sajandid töötavad kirjapressid, kiirpressid ja rotatsioonid, ja et trükitud paberi uputus päev-päevalt aina kasvab, ilma et saavutataks neid kultuurilisi tulemusi, mida nii paljud on levitatud trükisõnast lootnud.
Muidugi võivad need, kes kaljukindlalt usuvad trükisõna õilsasse mõjusse, omaks lohutuseks öelda, et kui see sõna pole veel soovitud tagajärgi andnud, siis ainult sellepärast, et ta pole veel küllalt levinud. Kõigest oma levikust hoolimata on trükisõna kasustamine ikka veel üksikute eesõigus. Sellepärast peab veel suurema hoolega tema kättesaadavuse eest võitlema. Aga kahtlejail on vististi sama põhjendatult õigus küsida: kui sajad tuhanded ja miljonid läbiloetud raamatud ei ole toonud loodetud tulemusi, kas on siis loota, et need tulemused ilmuksid, kui loetaks kümned ja sajad miljonid samu raamatuid?
Juba ette võib öelda, et kui tahetakse raamatust midagi head omandada, siis peab loetud raamat ise hea olema. On muidugi inimesi, kes oskavad ka vaimse pahna hunnikust teri sõeluda, aga need on vististi üksikud. Kuid häda on selles, et kõik, mis kirjanduses väärtuslik, olgu see kirjandus siis teaduslik või ilukirjanduslik, on enamasti raskelt seeditav: et teda tuluga lugeda, peab selleks ette valmistuma.
On suur eksitus arvata, et head ilukirjanduslikku teost võib iga kirjaoskaja õieti ja kasuga lugeda. Ka kõige lihtsama ja arusaadavama sõnastuse, ehituslaadi ja kujudega teosesse on katketud eriliselt mõtleva ja tundva inimese orgaaniliselt arenenud vaimu- ja hingemaailm, või vastasel korral teos ei kuulu üldse heade hulka. See maksab ühesuguselt iga hea luuletuse, novelli, romaani ja näidendi kohta. Et nüüd neid asju lugedes sellest vaimset ergutust ja hingelist süvendust ning värskendust saada, selleks peab suutma tungida teose erilisesse vaimu- ja hingemaailma. Teose kujutelmad peavad saama ka lugeja kujutelmadeks, tema mõtestik ja ideestik peab muutuma lugeja enda mõtestikuks ja ideestikuks. Kui see teost lugedes mitte ei sünni, siis on lugemine olnud asjata: lugeja ei ole millegi poolest rikastunud, ta on ainult aega viitnud ja ennast lasknud võib-olla sündmustiku kondikavast kaasa kiskuda, mis on toonud erutust. See erutus on ainuke, mis talle osaks saanud teose rikkalikust vaimu- ja hingemaailma varasalvest.
Tõepoolest just nõnda sünnibki enamasti heade raamatute lugemisega. Vähe on neid, kes katsuvad teosesse süveneda; kõik tõttavad läbilugemisega, et teada, millega lugu lõpeb. Isegi arvustajad sagedasti räägivad loetud teosest selliselt, et peab tahes-tahtmata otsusele jõudma, nad kas pole suutnud või pole tahtnudki raamatu vaimu- ja hingemaailmast midagi teada. Neilegi aitab sündmustikust. Aga kui peatähtsus on sündmustikul ja erutusel, mis sellest saadakse, siis ei ole kuigi tarvilik ega soovitavgi häid raamatuid lugeda, sest nende sündmustik on sagedasti kehv ja areneb aeglaselt. Sellepärast ongi enamasti kõige loetavamaiks raamatuiks mitte parimad, vaid tühisemad, kergemad ja pealiskaudsemad, milledest kirjanduselugu kas vaikib või nimetab neid ainult möödaminnes.
Et rahuldada lugejate hulga maitset, on Euroopas juba ammu tekkinud niinimetatud ajaviitekirjandus, mis katsub pakkuda just seda, mida nõutakse, nimelt: põnevat ja erutavat sündmustikku, lamedat moraali, pealiskaudset hingeelu, labast vaimsust, vesist sõnastust. Sellised teosed on üpris kohased selleks, et lugeja neid vahetpidamata võib raamat raamatu järele silmadega süüa, ilma et vaimul või hingel oleks õieti midagi seedida. Need teosed on nagu loodud selleks, et inimene ei saaks kunagi aega iseendaga olla, ei saaks kunagi millessegi süveneda, millegi üle järele mõelda, oma tundmusi ja arvamusi soetada, millelegi keskenduda – erutav lugemine hajutab mõtted ja ka tundmused.
Ajaviitekirjanduse sabas ootab korda niinimetatud sopakirjandus. Raske on öelda, kus õieti lõpeb üks ja algab teine, aga selle viimase hulka tahaksid nii mõnedki lugeda mitte ainult neid teoseid, kus inimeste rõvetsemised, julmatsemised ja sigatsemised kallatakse üle meelitava ja ahvatleva sõnasoustiga, vaid ka kogu selle kõlbla rämpsu, mis sihikindlalt ja teadlikult katsub lugejat „rikastada” eluvõõraste mõtete ja tundmustega.
Ometi peab tähendama, et on raske selle vastu võidelda, mida nii väga ihaldatakse. Ja miski ei meeldi hulgale rohkem, kui et mõni köögi- või toatüdruk saab mingisuguste seletamatute võlude ja vooruste tõttu krahvinnaks või mõni autojuht miljardäri väimeheks. Inimene on juba kord nõnda loodud, et ta ei armasta lugeda, kuulda ega näha seda, mis loomulik või võimalik, vaid tema ihkab ilmvõimatut, tema ihkab imet. See hakkab talle pähe, nagu mõte loterii peavõidust, mis võib tabada igaühte. Peavõidu erutavas oletuses asub ta raamatugi kallale, et vähemalt lugedes maitsta seda, millest igapäevases elus peab enamasti lahti ütlema. See oleks nagu oopiumi või mõne muu uimastava vahendi tarvitamine elu-olu unustuseks. Aga kas on keegi kuulnud, et uimastusvahendid on inimest arendanud vaimselt, hingeliselt või kõlblalt? et nad oleksid inimese teinud taibukamaks, algatusvõimelisemaks, elurõõmsamaks, paremaks?
Igatahes peaks vähe olema neid, kes usuvad uimastusvahendite õilistavasse mõjusse. Minu silma on puutunud ainult keegi inglane, kes pooldab seda usku oopiumi suhtes tingimusel, et teda parajasti tarvitataks. Aga asjatundja prantslane on veendunud, et oopiumi ei saagi parajasti tarvitada. Sama maksab vististi ka erutava kirjanduse lugemise kohta: temaga tehakse endale enamasti ikka liiga ja nõnda on lugemise tulemuseks kasu asemel kahju. Sama tulemus võib saabuda ka heade raamatute lugemisega, kui neiski ei taheta või ei suudeta muud näha kui aga erutus- ja uimastusvahendit. Ja et see sünnib pahatihti nõnda, selles ei kahtle need, kes raamatute laenutusega pikemat aega tegelnud. Enese lohutuseks võib ainult seda öelda, et tulutu ja isegi kahjulik raamatute lugemine võib kaudselt ometi kasu tuua: ta hoiab inimese võib-olla eemale mõnest palju halvemast mõttest, tundmusest või teost, mis haaraks ta oma võimusesse, kui ta ei loeks.
Aga siinsamas ei või veel ühele asjaolule tähendamata jätta, mille toob endaga kaasa ajaviiteks raamatute lugemine. Praegusel praktilisel ja pingutaval eluvõitluse ajajärgul on palju väärt inimese teovõimsus, aktiivsus, leidlikkus, algatusvõime. Neid omadusi arendab tegelik töö, mõtte painduvus, kiire otsustusvõime. Aga ajaviiteks raamatute lugemine ei soodusta neid omadusi, ennem otse takistab. Pealegi loob ta pettepildi, nagu oleks lugemine iseenesest juba mingi kasulik ja tarvilik tegevus. Nõnda ta võib areneva inimese eemaldada just sellest kõige hädavajalikumast.
Lõpuks peame ometi oletama, et leidub ka neid lugejaid, kes asuvad raamatu kallale mõttega, tundmusega, süvenemisega, püüdes ammutada tast kõik, mis kirjanik sinna tallele pannud. Ja kui raamat on hea, siis lugeja rikastub uute ideedega ja elamustega. Aga mis sünnib temaga, kui ta paneb raamatu käest? Saab ta viibida üksinduses, et ka peale lugemist saadud mõtteid ja tundmusi vaimselt seedida, omaseks teha? Tänapäev soodustab seda toimingut üpris vähe. Ajakirjandus, raadio, kino, kohvikud, telegraaf, telefon ja kümned teised asjad oleksid nagu ainult selleks loodud, et takistada inimest üksi olla, millelgi peatuda, millelegi keskenduda, millessegi süveneda. Inimese närvikava oleks nagu liiga hellaks muutunud, kui et võiks lasta ühtegi tundmust või ideed temasse kauem mõjuda, sest muidu saab tundmusest hullumeelsus ja ideest idée-fixe. Sellepärast siis võimalikult ruttu ühelt mõttelt teisele, ühest tundmusest teise tundmusse. Nõnda kahaneb heagi raamatu mõju heasse lugejasse kord-korralt ikka enam, kui võtta tõsiasjana, et elu tempo aina kiireneb, mis toob paratamatult kaasa muljete ja mõtete kaleidoskoobilise vahelduvuse. Juba raamatu kui vaimse väärtuse püsivus peab muutuma. Ikka enam ja enam pääseb võimule raamat, mille iga üürike, kuna enne kirjutati raamatuid õndsas usus, et hea raamat on igavene. Ameerikas, kellele kõik rahvad Euroopas, aga võib olla isegi kogu maailmas elutempolt jõudumööda järele rühivad, kinnitatakse, et raamatul nagu igal teiselgi kaubal on oma hooaeg, peale seda kaob ta kui ajast ja arust läinu turult.
Aga suuruke saab parimagi ilukirjandusliku teose mõju olla, kui tema eluiga seotakse hooajaga? Pealegi on talle vägevaks võistlejaks tekkinud kino, kes suudab paremini igasuguseist hooaegadest kinni pidada kui ükski kirjandus. Erutava lugemise asemele astub veel erutavam mäng. Aga isegi kui pöörduda minevikku, kus raamatu iga oli pikem ja kus inimesel oli palju suurem võimalus loetusse süveneda, tõuseb tahes-tahtmata kahtlus kirjasõna õilistavasse mõjusse või selle mõju ulatusesse. Meenub meie ärkamiseelne ja ärkamisaegne kirjandus, mis oli niiöelda armuõpetus armsale maarahvale. Kogu see looming oli sihilikult ja teadlikult määratud inimese õpetamiseks, parandamiseks, äratamiseks, ergutamiseks. Temas ei kulutatud kuigi palju jõudu tühiseks esteetiliseks ilutsemiseks, vaid kõik oli nii või teisiti puhas eetika. Isegi „Kalevipoja” väärtust mõõdeti eetikaga, mitte esteetikaga. Tänapäevgi leidub küllalt inimesi, kes otsivad just selles kirjanduses rahvalikkuse, rahvuslikkuse, isamaalikkuse ja õpetlikkuse eeskuju. Aga imelikul viisil just siis lokkas meil kadakasakslus ja pajuvenelus. Isegi meie kirjanikud ja rahvamehed, kes kirjas ja kõnes ülistasid eestlast, Eestit, oma emakeelt ja isamaa-armastust, olid peaaegu viimseni hingelised kadakad või pajuvenelased. Kui õpetliku ja isamaaliku kirjanduse levik oli väike rahva seas, nii et ta seda ei saanud suuremal määral mõjustada, siis nõnda-nimetatud intelligents oli ometi selle kirjandusega tuttav ja oleks võinud temast mõjustusi saada. Aga isegi „Kalevipoeg”, see meie rahvusliku ja isamaaliku kirjanduse au ja uhkus, pole suutnud ühtegi eestlast hoida kadakasaksaks saamast, ammugi pole ta ühtegi kadakat või pajuvenelast oma rahva rüppe tagasi toonud. Sellist mõju pole sel kirjandusel olnud tänapäevani.
Sellest peaks ehk järeldama, et see isamaalik ja rahvuslik kirjandus, mida mõned näevad veel tänapäevgi teatud ideaalina, pidi oma aja inimesele tunduma sootuks võltsina, tehtuna, eluvõõrana, „luuletatuna”, sest miks muidu elas ta just vastupidiselt kirjanduse juhatusele. Kui aga seda järeldust õigeks ei pea, tuleks ehk kahelda, kas ja kui palju kirjandus üldse suudab inimest õpetavalt ja kasvatavalt mõjustada, kui elu-olu töötab sellele vastu. Pealegi, kirjanduse tähtsust ka ärkamisajastul ei tule ehk otsida tema õpetlikkuses ja moraalitsemises, vaid milleski muus. See ehk on peaasjalikult unistus sellest, millisena inimene oleks tahtnud iseennast, oma rahvast ja maad näha.
Inimene tuli pikast ja raskest orjapõlvest, olgu vaimselt või kehaliselt, ja tundis end alandatuna, rusutuna, kurnatuna, vähe-väärtuslikuna – alaväärtuslikuna. Voorused, isiklikud või ühiskondlikud, kuulusid võõrastele, mitte temale, maa päriselanikule.
Aga kuna kõik, mis elab siin päikese all, on nõnda loodud, et ta katsub end sirgu ajada, oma olemasolu ja väärtust toonitada, siis, tundes oma vaimset ja kehalist nõrkust, ärkamisaegne inimene illusioneeris, fantaseeris, kujutles, luuletas endale ja oma rahvale kõike seda omaduseks, mida ta hindas kõrgelt ja pidas kauniks. Ta rääkis rahvuslikust tundmusest ja iseteadvusest, sest see oli alles nõrk või puudus hoopis. Ta kiitis oma emakeele ilu ja kaunist kõla, sest seda ei usutud või usuti üpris vähe, sest muidu poleks me nii maiad võõrastele keeltele veel tänapäevani. Ta toonitas „oma tuba ja oma luba”, sest seda ei olnud veel. Ta laulis mägedest ja orgudest, kuna õigel paigal oleksid olnud rabad ja sood. Ta kuulis tammikute kohinat, aga temal endal oli enamasti tegemist võserike ja kadastikega. Ülistati mehemeelt, aga ennem oleks põhjust olnud rääkida liigsest alandlikkusest. Aina tuletati meelde eesti neiut ja peiut, aga tõelikult vahtisid kõigi silmad võõraste neiude ja peiude järele. Kõneldi, kirjutati ja lauldi üldse kõigest sellest, millest tunti nappust.
Mingisuguse nappusega peaks ehk ka tänapäev seletama meie kui ka teiste rahvaste juures üleliigset enese toonitamist tõult, verelt, vaimult, iseteadvuselt, keelelt, meelelt: ei olda iseendaga rahul, tuntakse end alaväärtuslikuna kellegi teisega võrreldes. Sest miks muidu püütakse hoolimata rahvuslikust trummipõrinast nii aplalt kõike seda, mis on võõras. Võõrad kombed ja eluviisid, võõras keel, võõrad ehted, toidud ja joogid, võõrad mehed ja naised, võõras kirjandus ja kunst, üldse kõik, millel võõras lõhn küljes, on otsitud ja ihaldatud kaubaks seal, kus üleliia toonitatakse iseennast ja oma rahvast.
Selle nähtuse põhjused juurduvad sügavalt olustikus ja ajaloos. Et tulemusi muuta, peaks muutma olustikku ja ajalugu. Sellega ollaksegi igal pool ametis, eriti ajaloo muutmisega, sest see tundub paljudele kergemana kui olustiku muutmine. Ajalugu tuleb ümber luuletada! Ja mida ei suuda teadus, seda peab võima ilukirjandus. Nähtavasti veel enam kui meie on mõned teised rahvad arvamusel, et kui me enestest kirjutame kui kangelastest, siis meist varsti saavadki kangelased; kui me luuletame enestele voorused, siis me saamegi vooruslikuks; kui ülistame oma iseteadvust, siis saamegi iseteadlikuks; kui räägime isamaalikkusest ja rahvuslikkusest, siis muutumegi selliseks.
Aga ärkamisaegse kirjanduse mõju arvestades peaksime ehk selles kõiges pisutki kahtlema. Ja et asja üle veidigi erapooletumalt otsustada, võiksime patriootliku sõnakunsti mõju tähele panna teiste rahvaste juures. Kõrvalt vaadelduna paistab see üsna tehtuna ja võltsina, et mitte rohkem öelda, ja mõjub enamasti sellisena ka lugejasse. Sellest peaks ehk järelduse tegema, et ka meie juures on asjaolud enam-vähem samuti. Me võime ju kirjanduses teostada ärkamisaja uuestisünni, milleks head eeldused olemas, aga vaevalt suudab see kuigi palju muuta meie meelsust ja iseteadvust. Mitte meelsus ja iseteadvus ei olene kirjandusest, vaid vastupidi – kirjandus oleneb meelsusest ja iseteadvusest. Ajaloolt või olustikult patriootilise kirjanduse uusõitseng tõendab ainult, et me jälle kord oleme hakanud kahtlema oma rahvuslikus meeles ja isamaa-armastuses. Mil määral selle kahtluse dokumenteerimine kirjanduslikult meid meie kahtluses aitab ravida, seda näitab tulevik. Õndsad on need, kes usuvad!
Aga ühte peab lõpuks toonitama: kuigi raske on määratleda, kuivõrd heagi ilukirjandus mõjustab lugejaskonda positiivselt, siis on ometi kindel, et halva kirjanduse mõju on vastuvaidlematu, eriti noorsoosse. Sest ilukirjanduse kõlbla mõjuga sünnib samuti nagu kehalise puhtuse ja mustusegagi: võid kaua viibida puhtas ümbruses, ilma et saaksid sellest teadliku hoolitsuseta puhtamaks, aga must ja räpane, suitsune ja tolmune ümbrus määrib su, hoia end kuis tahad. Ei ole võimalik kellelgi, eriti noorusel mitte, lugeda raamatuid, milles kujutatakse kiivust, julmust, toorust, õelust, kurikavalust, üldse halbu või loomalikke instinkte, ilma et needsamad instinktid lugejas endas ergutust ei leiaks. Ei saa kirjandust lugedes viibida elujõuetute, vaimuahtrate, hingekõhnade, tundelabaste, eluvõõraste, tahtenõrkade, maitselagedate ja kenitlejate keskel, ilma et sinusse endasse ei nakkaks nende olendite omadused. Aga ei saada ka äratust, ergutust, arendust, julgustust, iseteadvust ja kõike seda, mida peetakse voorusteks, neist raamatuist, kus on küll kõik aina eeskujulik, aga kus ometi puudub lihtne loomulikkus, eluline usutavus, hingeline põhjendus, vaimne selgus. Igal inimesel on siin oma mõõdupuud ja seadused, aga ometi vajavad kõik ead neid omadusi nii või teisiti kirjanduselt, kui ta neile üldse midagi eluliselt head võiks anda. Ei aita kõlavad sõnad, ei aita suured tundmused, ei aita kangelasteod, ei aita ülistused ja kiitused, ei aita ajalooline suurus, ei aita üldse, mis ülev ja vägev, kui teose kirjutaja ise neid võrratuid asju ei usu ja neid ka usutavalt ja loomulikkuseni süvendatult kujutada ei suuda. Nõnda toodame ainult erutavat lugemist ajaviiteks, muud midagi. Aga ehk aitab sellestki tänapäev, kus elu on nii vaheldusrikas.
A. H. Tammsaare.
Eesti Kirjandusest nr. 12/1936