Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Jul

Ringvaade

 

       

KAUDZITES MATISS.

Mineva kuu algul pühitses läti seltskond Riias haruldast mälestuspidu – rahvusliku ärkamisaja silmapaistva tegelase ja vanema põlve kir­janiku Matias Kaudzite 75-aastast sünnipäeva, mis muutus suurepäraseks rahvuslikuks piduks ja omandas laialise kultuurilise tähtsuse. Läti noorem haritlaspõlv näitas jälle uuesti, et ta oskab lugu pidada oma tegelastest, kes enesesalgava tööga loonud rahva kultuuri ja ajanud sihte selle arene­misel. Elatanud kirjanik, kes veel kehaliselt terve ja vaimliselt värske – ta kirjutab praegu oma mälestusi – oli seks päevaks oma hallpea abi­kaasaga pidukomitee kutsel kaua aja tagant kaugelt maalt, Piebalgist, Riiga tulnud, kus kogu kirjanikkude, kunstnikkude ja kultuuritegelaste pere Rahvusteaatris oli kogunenud jubilaari auõhtust osa võtma ja teda tervitama.

Välistest lugupidamismärkidest pidu puhul oleks nimetada rahaline annetus kultuurkapitali poolt 50.000 rbl. suuruses (tänuks teenete eest kasvatusalal, sest jubilaar on 43 aastat oma kodus olnud vallakooli õpe­tajaks), Rahvusteatrilt pool piduõhtu sissetulekust ja kullatud loorber-pärg ning kirjanikkude ja ajakirjanikkude kutseühisuse poolt tammeokstest pärg „vanemale Latvija tammele”.

Kaudzites Matiss on tegev olnud mitmel alal, kuid püsivaim väärtus on ta suurel romaanil „Maamõõtjate ajad”, mis ta ühes oma vanema venna Reinuga kirjutanud ja mis peetakse läti kirjanduse tugevamaks nurga­kiviks, kuna seda väärtuselt võib võrrelda Googoli „Surnud hingede” ja Aleksis Kivi „Seitsme vennaga”.

Kirjanik on sündinud 18. aug. 1848 Vana-Piebalgi vallas talupere­mehe pojana, hariduse saanud sealsamas kihelkonnakoolis ja end omal käel edasi harides teinud õpetaja eksami 1868. Venna Reinuga koos on ta palju reisinud, esiti 1878 kodumaal, 1879 jalgsi Pihkva kaudu Narva, Peterburi, Tallinna ja sealt koju tagasi. Hiljem on nad kahekesi mitmel aastal Lääne-Euroopa maades rännanud ja 1903 Lõuna-Venemaal. Oma rikkalikke tähelepanekuid on nad omal ajal mitmes aja­lehes avaldanud.

Piebalgi on üks esimestest Liivimaa valdadest, kus haridus lopsakalt juuri hakkas ajama ja  kus mitu   rahvusliku   ärkamisaja paremat tegelast uutele aadetele teed valmistasid. Sinna asus elama Dr. Jurjan, Kristjan Waldemari lähem sõber, kelle ümber varsti rühmusid kõik kirjanduse ja hariduse armastajad, temalt saades äratust ja juhatust. Nende juure seltsis 1869 luuletaja Pumpur, kelle lauludest hoovas tuline rahvustunne. Lühe­maks ajaks asus sinna ka Auseklis ja lõpuks 1873 Kronwald. Iseäranis viimase keev vaimustus tõmbas mõlemad Kaudzited kaasa tööle seltskonnas ja kirjanduses. Riias peeti sel ajal esimene laulupidu, samuti kaks üldist õpetajate koosolekut, maal korraldati mitmesugused pidus­tused ja ettekanded. Rahvuslik-romantiline vaimustus tõusis kõrgemale astmele, kõige hingeks oli Kronwald, Kaudzited aitasid kaasa, Matiss Soen­guid pidades ja näidendeid etendades. Vana-Piebalgi heategev selts, mille esimeheks ta 1884-91 oli, ehitas tema hoolitsusel enesele ruumika seltsimaja.

Õpetaja ametiga lähedas ühenduses on Kaudzites Matissi tegevus koolikirjanduse alal: ta sulest on ilmunud ajalugu rahvakoolile, Venemaa ajalugu, õigekirjutuse õpetus, lugemik „Kodu ja kool” kolmes jaos, mille lugemistükid suurelt osalt ta enese kirjutatud ehk ümbertehtud. Laiem töö kultuuriloo alalt on ta teos vennastekoguduste üle Liivimaal.

Virgalt on Kaudzites Matiss ka ajalehtedes kirjutanud, avaldades muu seas hulga luuletusi ja kirjanduse arvustusi, milles ta ägedalt on või­delnud keele puhtuse eest. Riia Läti seltsi kirjandusosakonna koosole­kutel ei puudunud ta ilmaski, elavalt osa võttes kõigist tähtsamatest küsi­mustest. Rida ta ülevaateid ja arvustusi on ilmunud selle seltsi väljaan­netes. Tema luuletustes ei leidu mitte seda muinasaja ülistamist, juma­late ja kangelaste kumardamist, nagu teiste tolleaegsete luuletajate töö­des, vaid ta elab täiesti ainult oma aja mõtetele ja ülesannetele.

Kuid peaasjalikult on Kaudzites Matiss oma rahva seas tuntud läti esimese suurema kunstiväärtusliku romaani „Maamõõtjate ajad” (Mernieku laiki) autorina. See on uueaja eepos suurepäraste tüüpide ja tõsielu ku­jutustega, küll ajalooliselt möödunud ajajärgust, kuid siiski alles elujõu­line, sest inimeste nõrkused ja kired, mis leidnud kajastuse ses romaanis, ei kao kunagi. See on elu ise oma kurbuse ja naeruga, õnne ja valuga, kergemeelsuse ja tõsidusega, enesearmastuse ning aateliste püüetega. Siin näeme, kuidas muheneb ja laguneb vana patriarhaalne talupojailm ning ajab juuri ja võrsub uus elu uue ilmega, ja kõige üle lehvib kirjaniku lõbus huumor ning kerge, kuid tabav pilge.

Nagu juba tähendatud, ei kirjutanud Kaudzites Matiss seda romaani mitte üksi, vaid koos vanema venna Reinuga, kes on sündinud 12. mail 1839 ja surnud 21. aug. 1920. Rein oli noorespõlves treial ja kogus oma tööga niipalju raha, et ta enesele talu võis osta, kus vald 1867 kooli sisse seadis ja mõlemad vennad sinna õpetajateks pani, noorema juhatajaks, vanema tema abiliseks. Ka Rein täiendas oma teadmisi iseõppimise teel ja pidas õpetaja ametit 17 aastat. Saksa ja vene keele õppisid mõlemad ära ja avasid sellega enestele tee suurte rahvaste vaimuvara juure. Palju on Reingi töötanud seltskonnategelasena, olles valla volikogu ja sõjaväe­teenistuse kommisjoni liikmeks jne. Tema algatusel on asutatud Piebalgi tulekinnituse selts. Peale ajakirjandusliku tegevuse on Rein kirjutanud terve rea kooliraamatuid.

Missugust osa kumbki vend nimetatud romaani kirjutamisel eten­danud, selle kohta annavad nad ise järgmise seletuse : „Seal ei või lahu­tada ega jagada. Teened, kui neid on, ehk etteheited, kui nad teenitud, langevad meie mõlema osaks ühevõrra.   Ise ei saa meie seal midagi lahutada ega lahuta ka ükski teine. Tuleb sellega leppida, kui seletame, kuidas meie töötasime. Koos arutasime jutu käigu läbi, samuti tegelased ja nende iseloomud, määrates kindlaks nende tegevuse, kuna siis Matiss oma käega kõik üles kirjutas. Pärast seda peatükkide kaupa läbi lugedes leidsime kohti, kus tarvis oli muuta, parandada ja täiendada, mis ka kohe ehk hiljem tehtud sai. Pärastpoole, kus seda tarvilikuks leidsime, muut­sime terve jutu käigus veel üht ja teist ja – see ongi kõik, mida võime tõe põhjal öelda ja tunnistada.”

Romaan ise annab laialdase, teraselt tähelepandud, hoolsalt läbitöö­tatud ja hästi kokkukõlastatud pildi läti rahvusliku ärkamisaja elust Liivimaal nii tõetruult ja täielikult, et ta läti kultuuri ja kirjanduse ajaloos on saanud kadumata väärtusega dokumendiks. Jutu aluseks on võetud Piebalgi elu 1867-1873 aastatel, kui krahv Seremetjev oma mõisate maad laskis talupoegadele müümiseks uuesti ümber mõõta ja kruntideks ajada. Jagamise alla tuli rohkem kui 1000 väikest majapidamist, kus suuremalt osalt perekonnad elasid, kes ise oma jõuga maad harisid, ilma palgatud abilisteta. Sellepärast näemegi jutus tegutsemas ainult peremehi ja nende omakseid, seisuste vahed on veel tundmata. Paljudes peredes oli aga liikmete arv sedavõrd kasvanud, et maapind kõiki toita ei suutnud, mis­pärast nad sunnitud olid otsima kõrvalisi tuluallikaid, leides väljapääsu kodukäsitöös ja kaubitsemises. Piebalgi kangrute kudumissaadused olid omal ajal laialt tuttavad. Kaubavahetuseks peeti kohal ja ümbruses mitu laata ja käidi ka kaugemal kaupa müütamas. Paljud tegutsesid ka loo­made ja mõnesuguste ainete ülesostjatena, kes siis ümbertöötatud saadusi jälle mujale laiali vedasid, selviisil liikudes võõrastes maakohtades, kor­jates kogemusi ja elutarkust, mis teritas nende vaimu ja õpetas sügava­malt mõtlema.

Maamõõtmine lõi Piebalgis suuri laineid, sest see puudutas süga­valt elanikkude huvisid ja kõigutas nende olemise aluspõhja. Nad aima­sid, et elu libiseb uude ajajärku. Kõikide ainsaks mureks sai oma tule­viku kindlustamine ja nüüd polnud enam aega abinõusid valida, et saada enesele paremat maatükki ja muid eelistusi.

Algas üksteise võidu massiline käimine maamõõtjate juure, lipitsemine nende ümber, palumine, meelitamine ja nurumine avalikult ja salaja, hea ja kurjaga, siis omavahelised sekeldused ja intriigid, tekitades küll koomilisi, küll traagilisi situatsioone. Ja siin tuligi inimeste iseloomus ilmsiks üks omadus teise järele ja kuhjus see mitmekesiste tüüpide rida, mis on säilunud nii elavana kõnealuses romaanis. Kaudzited elasid kõik maamõõtjate aja sündmused täiel ulatusel kaasa ning siit saadud elamused ja kogemused olid nii tugevad ja tõsised, et neil hiljemalt, kui elu jälle muutunud rahulisemaks, tahtmatult mõte tuli ära kasutada mõnesugu­seid aineid jutu näol. Kui nad kava kokku olid seadnud ja tööle asusid, tuli järjest uusi kujusid ja pilte juure, millele rahvasuu omalt poolt lisa andis. Nii laienesid raamid, suurenes sisu, läks keerulisemaks sündmustik. Kolm ja pool aastat kulus kirjutades, enne kui jutt lõpulikul kujul valmis sai ja 1879 trükis võis ilmuda.

Romaani tegelased langevad oma psühholoogiliste, sotsiaalsete ja vaimuste omaduste ning iseäralduste poolest mitmesse liiki. Esinevad kirjus mitmekesiduses pääle põllumeeste igasugused ametmehed, käsitöö­lised ja haritlased küll heade, küll halbade inimestena. Et üht või teist tüüpi  silmapaistvamaks teha,  pole   kirjanikud värvidega  kitsid.   Tõsiste töötegijate kõrval, kes isikliku ausa vaevaga toidavad ennast ja oma peret, leiame jutus tegelasi, kes tarvitavad kõveraid teid oma majandusliku seisukorra kindlustamiseks, kiskjaid ihnuskaelu, kelle süda ülbuses kalestunud ja kes saanud murdja looma sarnaseks, kes valmis halastamatult hävitama vastaseid, kui need ta teel ees. Näeme tõemeelseid vennaste­koguduse liikmeid ja teisi, kes talitavad kristliku õpetuse järele ja ei tun­nista usku mitte üksi suu, vaid kogu eluga ja kellel süda puhas kui lapsel, kes valmis aitama nõrgemaid; nende vastandina aga silmakirjalisi jumala­kartlikke, kel usk ja palve ainult äriks ning kes salaja täis kurjust ja viha ligimeste vastu. Näeme usklikke fanaatikuid ja passiivseid kannatajaid, kelle kontides veel orjuse vaim ja kes ei suuda end vabastada teenija loomust. Leiame teravmõttelisi konksumehi ja kergemeelseid tuuletalla­jaid, kavalaid petjaid ja häbituid valetajaid, diplomaatliku tarkusega varus­tatud intrigante ja piiratud mõistusega töntsimeelseid argu, keda tüssavad mõisaherra, naine, poeg ja tuttavad. Näeme idealiste, kes lendavad kõrgel aadete ja vaimustuse õhkkonnas, kelle võimine aga pole tasakaalus nende tahtega; näeme liialdatud rahvuslikkude püüete ülistajaid, kelle suu täis kõlavaid sõnu isamaa armastusest ja rahva kasust, mis osutuvad tühjadeks sõnakõlksudeks ja õõnsateks fraasideks, nende kõrval vanameelseid eduvastaseid, kellel iga samm üldises arengus pinnaks silmas. Rida täien­davad veel joomarid, riiukuked, kergatsid, hooplejad, roomajad, meelita­jad, altkäemaksu pakkujad ja palju teisi. Ei või nimetamata jätta puhast ja karsket tütarlapse kuju, kelle ülev armastus on liigutavalt kaunis omas naiselikkuses ja kes püsib kindlalt ustavana oma väljavalitule, hoolimata kiusatustest ja raskustest, nagu tähelepanu teenib ka kaastundlik lesknaine, kes võtab kasvatada vaeselapse.

Jutu tegelaste algkujud on tõsielus nähtud, kord tõelikult elanud ja kirjanikud pole annud mitte üksi nende üldise iseloomustuse, vaid ka üksikasjalise kirjelduse nende kommetest, keelest ja kõne värvingust, lii­kumistest, riietest. Inimestega kokkukõlas on ka nende ümbrus, nende kodukolle, tööriistad, nõud. Hoolega on kirjeldatud mitmesugused toi­mingud, heinategu, jüripäev, viljakoristamine jne., mis sünnib läti looduses mitmesugustel aastaaegadel, kuna kõik omakorda kajastub tegelaste vaimu­elu väljendustes, mis juurdub, eriti vanemapõlve esitajate juures, kristlikus ilmavaates ja usus.

Mis puutub jutu sündmustikku, siis liigub siin lugeja silma eest mööda terve inimese elu hällist kuni hauani, argi- ja pühapäeval, kodus ja põllul, kirikus ja kõrtsis, kohtus ja koosolekutel, laadal ja pidudel. Et jutule rohkem põnevust ja elavust anda, on kirjeldatud sündmusi, mis kõditavad lugeja uudishimu, nagu vargused, tapmised, röövimised, kakelused ja teised põrutavad lood.

Oma stiililt ja tehniliselt kokkuseadelt ei rahulda romaan muidugi enam praegusaja nõudeid, mõnedki asjad paistavad eriti psühholoogilisest küljest põhjendamatud ja liialdatud olevat, üksikud iseloomud ülearu karrikeeritud, teised liig tumedas värvis kujutatud. Aga kui meele tuletame, et see teos ligi viiekümne aasta eest sündis, hoopis teistsugustes oludes kui nüüd, siis ei saa kirjanikkudele, nimelt Matissele kui üleskirjutajale ja ja viimistlejale, sügavamat lugupidamist keelata. Lätlased ise on juttu õiglaselt hinnanud ja tema tõelisest väärtusest aru saanud ning peavad seda oma kirjanduse monumentaalseks suurteoseks, mille mõju tundub veel tänapäevani.

M. Pukits.

   

M. Kampmann. Eesti Kirjandusloo peajooned. Kolmas jagu.

G. Pihlakas’e kirjastus, Tallinn, 1923

Pikkamööda, kuid sihikindlalt jätkab M. Kampmann oma eesti kirjandusloo hiiglateose väljaandmist. „Peajoonte” kolmanda köitega, mis äsja ilmund, on ta oma ajaloo juba auväärt suuruseni paisutand: kokku ligi tuhat lehekülge. Kui oletada, et ta selle ülesande teostamisel kogu meie kirjanduse algusest kuni siiamaale uuesti hindavalt läbi on lugend ja ühtlasi kõike seda allikana silmas pidand, mis seni meie kirjan­duse üle on kirjutet, – siis osutab see suurt püsivust ja visadust juba puhtfüüsilises mõttes.

M. Kampmanni kirjandusloo kolmas jagu käsitleb meie kirjanduse realistlikku ajajärku, mida piirab üheltpoolt romantiline ja teisalt uusroman­tiline ajajärk. Kuna ta ajaloo esimene anne käsitles umbes kuuesaja-aastalist ja teine umbes poolesaja-aastalist ajajärku, siis ei ulatu kolmanda ande ajaline mõõt mitte palju üle paarikümne aasta. Kirjanduslik elu on kordkorralt tihedamaks saand, kirjanduslikud saavutused rohkenend ja väärtuslikult kasvand. Ja ühes sellega pole kirjanduse ajalugu enam miski katkeline ja juhuslik kroonika, vaid tiheda orgaanilise arenemis­protsessi peegeldus.

Õieti algabki meie tõeliselt rahvusliku kirjanduse ajalugu alles realismi ajajärguga. Mitte nii, nagu poleks meie kirjandus enne sedagi olnud eesti kirjandus ja nagu poleks ta vähemalt ise rõhutand oma rah­vuslikkust. Kuid igatahes polnud ta rahvuslik kirjandus ses mõttes, nagu näeme seda vanemate kultuurrahvaste juures. Ta ei pakkund peaaegu midagi omapärast ja erilist, mille kaotamisega inimkonna üldine kirjanduslik vara kuidagi vaesemaks oleks jäänd. Ta ainult peegeldas kahvatult teiste kirjanduste saavutusi, neid rahvale suupärasteks tehes. Ta ei tunnud elukutselist kirjanikku, kes loomingu eneselle kõrgeimaks sihiks oleks seadnud, vaid rahvavalgustajat, ajakirjanikku, asjaarmastajat. Tema harrastajad ei pakkund isegi oma võimiste maksimumi, vaid sihtisid mada­lamale, et rahva vastuvõtte võimega tasakaalus püsida. Alguses laenas ta nii sisu kui vormi täiesti võõrsilt, ja kuigi hiljem ta aineis kohalik koloriit tunduvamaks sai, siis puudus ta vormil ometi see tihedus, et ta tõlkes kellelegi meie elust või kunstilisest mõtlemisviisist mingi käsituse oleks annud. Meie kirjandus kuni minevase aastasaja lõpuni on olnud tähtis ja tarvilik meie rahva arenemisele. Kuid meile pole ta enam kirjandus, sest et ta kunagi kunst pole olnud. Ainult mõnele üksikuile nähtuselle selle kirjanduse ajaloos läheneme nõnda, nagu läheneme teiste rahvaste klassika kirjandusele. Kuid need nähtused seisid ka omal sünni­ajal väljaspool meie kirjanduse üldist arenemisjoont ega olnud tol ajal rahvaile määrat.

Nii siis, see „klassika”, mis meilegi on veel eluline ja mille paremad saavutused arvatavasti ka järeltulevatele põlvedele veel kunstilist huvi pakuvad, algab õieti alles minevase aastasaja viimasel aastakümnel. Meie rahvusliku kirjanduse sünd on seot meie realistliku kirjanduse sünniga ja siin kõige päält Juhan Liivi, Kitzbergi, Wilde ning Petersoni nimega. Mitte nii, et nemadki selle murrangu äkki ja sirgejooneliselt oleksid suutnud läbi viia. Nad põlvenesid ise veel meil seni valitsend üldistest oludest ja kirjanduslikust vaimust, olid suuremalt jaolt niisama asjaarmas­tajad ning ajaviitekirjanikud. Kuid nad tegid ometi esimesi kardetavaid katseid, olla kõige päält kirjanikud, luua oma jõu täies ulatuses, silma ees võõraste kirjanduste kõrgemad eeskujud. Nendega algab see meie kirjanduses, mis on omane ainult meie kirjandusele, kuigi vahest mitte teraval kujul, kuid ta algab ometi. Pärast neid oli järgneval uusromanti­lisel kirjanduslikul põlvel juba kergem omi nõudeid veelgi kõrgemaile tõsta ja kirjanduse kui kunsti põhimõtet lõpulikult maksma panna. Kuid ainult sel põhimõttel võidakse luua tõesti rahvuslikku kirjandust, millel teiste rahvuskirjanduste kõrval on väärtust. Kui seda nooremat kirjan­duslikku põlve just vastuoksa mingis ebarahvuslikkuses on süüdistet, siis paljastab see ainult nende süüdistajate eneste põhjani vale arusaamist rahvusliku, natsionaalse kirjanduse mõistest.

M. Kampmanni kirjandusloo kolmas jagu käsitleb nõnda siis meile veel õieti lähedat ajajärku. Selle tegelased viibivad, pääle paari erandi, kõik alles elavate hulgas, ja kogu ajajärk ise on möödund ajaloo kirjutaja silma all. Ning sellest on tööle aina kasu olnud. Ühelt poolt on meie realistlik kirjanduslik ajajärk sedavõrd lõpuni arenend, et temast juba mingi objektiivne ülevaade on võimalik. Teiselt poolt oli aga ajaloo kirjutajale tähtis, et ta, meie kirjanduslooliste andmete vähesust silmas pidades, nii eluloolisi kui ka muid teateid kõige otsekohesemaist allikaist võis ammutada, nimelt kirjanikelt enestelt.

Ses suhtes on Kampmann hulga tänuväärt tööd teind. Tema ajaloo kolmas anne sisaldab selles käsiteld autorite kohta rohkem faktilisi teateid, kui neid seni kusagilt võib leida. Sest nii iseäralik kui see ka on, kuid meil pole siiamaale näit. Wilde või Kitzbergi eluloo kohta isegi kõige primitiivsemat kokkuvõtet, mis nende elukäigu kas või ka ainult kuivade aastaarvudega ära märgiks. Kampmanni poolt esitet 6-7-leheküIjelised elulookatsed on esimesed sellelaadilised. Kampmannil on korda läind isegi Juhan Liivi elu kohta ühtlasemat ülevaadet pakkuda, kui see minul kümmekonna aasta eest raamatus Liivi üle oli võimalik. Tal on selleks kasutada olnud Liivi üksikuid erakirju ja nähtavasti ka teateid Liivi sugu­laste poolt. Veel vähem on meie publikumil ülevaadet olnud meie realistliku kirjanduse nooremate edustajate, nagu Mait Metsanurga, O. Lutsu või Chr. Rutoffi isiklikust arenemiskäigust, mis ometi mõndagi nende toodangus seletab. Eriti nooremate autorite elulugudes ei võind Kampmann kusagil seni avaldet materjalidele tugeda, vaid pidi kõik andmed ise koguma. Nii sisaldab Kampmanni ajalugu palju teateid kirjanikest enestest, nende teoste sünniloost ja muid faktilisi andmeid, mis meie kirjandusloo uurimist märksa rikastavad.

Sama õnnelik pole autor aga mitte olnud teoste eritlusel ja kriitilisel hindamisel. See pole enne ta kõvem külg olnud ega ole seda ka nüüd. Nii ta kirjandusloo eelmised anded kui ka käesolev on rohkem materjalide kogud kirjandusloo alalt kui kriitiliselt ja metoodiliselt läbitöötet ajalugu ise. Ta on juba algusest pääle mingi vabandava asjaoluna juure lisand, et ta kirjandusloo pääjooned on „näidete varal seletet”. Autorite elulood ja teoste sisujutustused on need kandvad tellingud, mille najal ta ajalooliste arenemisjoonte ja kriitiliste hinnangute loid ning võnkuv materjal kuidagi püsti püsib. Tal pole siin kuigi palju omi väljavaateid, uusi sihte rajavaid ideid ja värskeid hinnanguid. Tal puudub selleks nähtavasti kindlamalt arenend ajalooline ja esteetiline meel, kui ka vastav stiil.   Siin on  ta suurelt osalt tugend   varem   lausut  arvam istele,   vähe arvesse võttes, mil puhul ja millisest vaatevinklist varem need arvamised on avaldet. Kuid sellepärast kaotab Kampmanni ajalugu ühtlase pers­pektiivi ning muutub tunduvalt võõraste arvamiste mosaiigiks.

M. Kampmanni vaade näib üldse see olevat, et ta varemaid kirjandusajaloolisi kirjutusi ja arvustusi ilma suurema sõnalise muutmiseta ja suuremalt osalt ka esialgse autori nimetamata omas ajaloos võib tarvitada. Tal pole mõttessegi tulnud, et see kellegi poolt võiks vasturääkimist leida. Ja ometi ei ole see nii, nagu poleks nii nende ridade kirjutaja kui ka mitme teise arvustuslikud kirjutused muuks mõeld, kui ainult eel­töödeks Kampmanni kirjandusloo jaoks. Kõige rohkem oleks siin küll nende ridade kirjutajal Kampmanni vastu kaebust tõsta. Olen varem juhuslikult pea kõigi nende kirjanikkude üle pikemad esseed avaldand, keda ka Kampmann oma „Peajoonte” kolmandas andes põhjalikumalt käsitleb, nõnda Liivi, Kitzbergi, Wilde, Petersoni ja Metsanurga üle. Ja nüüd ei liialda ma mitte, kui tähendan, et Kampmann omas ajaloos ühtekokku nii mõnegi lehekülje minu esseedest peaaegu sõnasõnalt maha on kirjutand, lauseid hulgakaupa siia-sinna oma või teiste käest laenat teksti vahele paigutades, ainult minu lausete alguseid või lõppusid teisendades. Vahel, kuid väikeses vähemuses, leidub Kampmanni ajaloos küll märkus, mis minu vastava essee juure juhatab, kuid et Kampmann otse sõnasõnalt minu teksti tarvitab, seda ei või lugija kuidagi aimata. Mäletan oma üllatust, kui kord Tartu rahvaülikoolis Kampmanni loenguile Juhan Liivi üle sattudes paiguti rohkem omi sõnu kui hra Kampmanni omi pidin kuulama! Emb-kumb: kui Kampmann nii paljudel juhustel ise samadele arvamistele on tulnud kui mina, siis oleks ju loomulik, et ta omad arvamised ka omade sõnadega väljendaks; kui ta aga minu arva­misi minu sõnadega on tahtnud korrata, siis oleks ta pidand ka väliselt näitama, et need on tsitaadid võõrast autorist. Veel vähem on märkusi selle kohta, et ta omas ajaloos ka teiste kirjutusi pääle minu omade on tarvitand, kuigi neist väljavõtteid olen leidnud. Kas ei sattund hra Kampmann mõttele, et mõned neist autoreist, keda ta sõnasõnalt kasutab, vahest ise ka kord kirjanduse ajalugu tahavad kirjutada ja sellejuures omi varasemaid kirjutusi kasutada? Siis näib ju lugijalle, kes asjaolusid ei tunne, nagu plagieeriksid nad hra Kampmanni! Sest nad pole nii targad olnud, et oma eeltöödele märkuse oleksid lasknud trükkida, nagu teeb seda .Kampmann oma ajaloo suhtes: „Trükitud käsikirjana kõigi õiguste alleshoiuga.”

Ma ei taha seda teiste õiguste mitte-hoidmist hra Kampmanni poolt küll eriti raske nimega nimetada, kuid igatahes tähendada, et autor siin vale põhimõtet on jälgind. Iga ajaloolane peab küll palju teiste eeltöid kasutama, oma teadmiste laiendamiseks ja vaadete kontrolleerimiseks, kuid ajalooline uurimus saabki oma ideelise ja stiililise ühtluse alles sellest, et iga ta detail on lõpulikult ühe isiku vaatevinklist näht, hinnat ning sõnastet. Iga kompilatsioon on muutliku ideelise perspektiiviga. Meie nõuame küll igalt uurijalt õiglust ja objektiivsust, kuid seda tasakaalu ei saavuteta mitte sellega, et võimalikult mitmekesised arvamised kriitiliselt ümbertöötamata kõrvu esitetakse. Mis sarnasel puhul puudub, on just ajaloo kirjutaja enese ideeline kriteerium ju järjekindlus.

Ses suhtes leidub Kampmanni kirjandusloo kolmandas andes mõneski kohas võnkumisi ja ebaproportsionaalsusi. Kui näit. võtaksime ta nõuete mõõdupuuks selle pateetilise ja  ülistava  viisi,   millega ta kohtleb   Kitz­bergki, siis tundub ta arvustav ja paiguti külm suhtumine Wildesse üle­kohtusena. Kui rõhutetakse esimese „hääd maitset”, „kunstnikulist takti”, „määratut sisu ja jõudu”, „tulist hingeõhku” või mingisugust poeetilist „tuuletallust”, siis ärgu rõhutetagu vastukaaluks Wilde poliitilist „pime­dust”, ärgu öeldagu, et „sotsialistlik õhkkond paisutas Wilde sotsialistlikku iseteadvust”, või et ta «partei külatänavatele olevat ära eksinud”. Emb-kumb, oldagu juba kriitiline või ärgu oldagu, kuid igatahes oldagu midagi järjekindlalt kõigi puhul!

Üldse avaldub selles viisis, kuidas Kampmann Wilde ideelist arene­mist esitab, kõige vähem taktitunnet ja ajaloolist objektiivsust. Nii kir­jutab ta Wilde puhul: „Tartus juhtus ta marxistlikkude Läti üliõpilaste ringkonda ja need oma targutustega panid Wilde revideeritud ilmavaatele aluse, mida samat liiki Läti üliõpilased Moskvas veel täiendasid ja kinni­tasid.” Kui Kampmann neid Wilde kirjanduslikke saavutusi hindab, mis oma ideelise tõuke ja kandvuse just neist „targutustest” said, siis peaks tal pisut rohkem lugupidamist olema ka nende „targutuste” eneste, üldse teise isiku tõekspidamiste vastu. Kampmann ütleb Wilde puhul: „Mida võibki see näha, kes turu pealt templisse vaatab!” Oletagem siis, et hra Kampmann templis seisab ja Wilde turul. Kuid siis on ka selge, et sel „turul” suur kirjanduslik looming on korda saadet, „templis” aga taga­jatele ainult Wilde tööde üle kirjanduslugu kirjutet. On selge, et neil „targutustel” ja sel „turul” Wilde kirjandusliku arenemise kohta suur tähtsus on olnud. Kui neid poleks olnud, kui Wilde üldse värskemate ideede mõjupiirkonda poleks sattund, siis oleks ta ju ainult seda kordand, mis enne tedagi juba öeld. Olgu need „targutused” olemuselt ka kui alge­lised ja ühekülgsed, kuid neis peitus see seemendav jõud, mida meie kir­jandus hädapärast vajas. lima nendeta oleks Wilde meie endisse kirjan­duslikku „templisse” jäänd, kus aga enam midagi elulist polnud ega prae­gugi ole. Ilma nendeta poleks ta vahest kunagi kirjutand oma „Külmale maale”, „Mahtra sõda” või „Jutustusi”. Wilde on nende „targutuste” mõjul kirjutand õnnestand ja vähem-õnnestand töid, nagu loomulik. Kuid üks on selge, et just uus ilmavaade ta parematele teostelle elulise jõu annab. Kui Wilde omas kõige vastuvõtlikumas elueas nende uute ideede piirkonda poleks sattund, siis oleks ta vahest hiljem küll ka mõnede teiste aadete lükkel midagi väärtuslikku kirjutand, kuid seda meie ei tea. Ajaloos peame arvama aga olevate tõsiasjadega.

Just käsitelles meie kriitilise realismi sünnilugu ja juhtivaid ideid, satub Kampmann libedalle jääle. Ta on küll ajajärgult mõndagi õppind, ta ei otsusta üldiselt enam nii umbropsu nagu omal ajal näit. „ebavoo­ruste õigeksmõistmise” üle Lääne-Euroopa kirjanduses, kuid tema ja aja­loolise objektiivsuse vahel on ometi suur vahemaa. On terve rida nähtusi, mida ta oma ajaloolase kohuse tõttu väliselt püüab mõista, kuid mida käsitelles ta paratamatult mõnitavasse eitamisse langeb.

Nii kirjeldab Kampmann meie kriitilise realismi eeldusi järgmisel kombel: „Vene egoism, kirg ja lodevus imbus aegamööda ühe osa meie seltskonna veresse… Vene kultuuriga läbiimbunud haritlaste keskel on isikuid, kes ei väsi eeskujuga õpetamast, et töötegemine on lollus. Samuti eitavad nad sõnaga ning teoga meeleausust, hoolikat kutsetööd ja puhtaid elukombeid. – Seesugune oli Eestis vaimline õhkkond, kui realistlik kunstikäsitlus siia jõudis.” Ja teises kohas kirjeldab Kampmann selle rea­lismi saabumist meie maale:   „Venestuse  agendid tõstsid   kavalalt verevaese ja värvitu ilmakodanluse kilbile, et eestlane oma rahvusest kerge­mini loobuks, pakkusid talle majanduslikke kasusid ja pöörsid käremeelsuse terava otsa selle kantsi vastu, mis eestlust kaudsel teel, olgugi oma isesuguste tagamõtetega, kõige rohkem toetas: Lutheri kirik.” Kes need „venestuse agendid” eesti avalikus elus ja kirjanduses olid, seda ei öelda, kuid nende ideelised järeltulijad olid Dr. R. Aavakivi, M. Martna ja K. Päts, nagu Kampmanni järele selgub. „Tegelikult näeme neid aatelist ilmavaadet õõnistavat ja ainelist propageerivat,” väidab Kampmann ja jätkab: „Majanduslise edutaoline paleus oli rahvuslistele aatemeestele käega-katsutavalt madal. Paindumine majandusliste kasude otsimisel ilma kõrgemate juhtivate ideedeta ähvardas Eesti elusse segadust tuua, sest kui rahval paleused ja aated maha tallatakse, siis ei ole head edu ei rahvuslises, ei hariduslises, ei kõlblises elus loota, vaid majaduslisesse jahisse lämbuvad kõige puhtamad püüded, ka rahva loomevõim ja iseolemine… Need olid vabamõtlejad, kes mitte isiklikult ilmavaate pärast ei võidelnud, vaid uuemast moodumagasinist ilmavaatelise pidukuue valmilt ostsid, et vaatajate tähelepanu enese peale pöörata, ja kui siis hooaeg mööda sai, panid ta jälle varna.”

Puudub ainult „pruunseelikute” meeletuletamine ja kurtmine noorsoo kõlblise languse üle – ning hra Kampmann otsustaks meie avaliku elu ühe suurema murrangu üle just samaviisi, nagu otsustas selle üle Tartu kohviklas 1904-1905. aasta paigu. Nii kirjeldas õnnis Uovaiski prantsuse revolutsiooni! Ei mingisugust süvenemist oludesse, miskisugust tõelist püüdu selgitada, milline oli siis see endine „aateline ilmavaade” ja mil­listest elulistest vajadustest olid tingit uued esile tungivad ideed. Vaid selle asemel esitetakse tuntud lapidaarne vastolu „templi” ja „turu” vahel ning arvatakse, et sellega on küsimus lahendet. Ei katsutagi mõista esile tungiva uue sisemat olemust, vaid nähakse ainult mõnd ta negatiivset pinnalist avaldust, mis ometi iga nähtusega kaasas käib. Nii kirjelda­takse uut voolu meie avalikus elus: „Ta püüab ümber hinnata ehk vähemalt halvustada paleusi, usutunnet, kõlblust, eitab peenemaid läbikäi­mise viise seltskonnas, haritud inimese euroopalist välimust, isegi estee­tilisi püüdeid, muusikat ja luulet,” ning sarnast mõtteviisi olla laiali laotet õpeasutuste kaudu, „kuhu protestantismi seletav vaim ei ulatanud”.

Mis aitab see, et Kampmann pärast kõike seda ometi järele annab, et radikaalsest voolust meie arenemisele siiski kasu on olnud ja et ta isegi meie „paleusliste mõtlejate” pääle hästi on mõjund, – kui autor enne seda oma eitamist ja hukkamõistmist täiel mõõdul on mõista annud! See viimane lepituskatse on olenend ainult sellest, et Kampmannil lõppeks meele on tulnud, et ta ometi „ajalugu” kirjutab ja sellepärast ka pisut „erapooletum” peab olema.

See orgaaniline vastuvõtte anni puudus teat nähtuste puhul avaldub Kampmannil ka mitmel pool mujal. Kahtlemata on ta stiil ja fraseoloo­giline materjal pikapääle paremaks muutund ja pisut esteetilisemaks saand. Kuid kui ta mõne nähtusega pole sisemiselt päri, siis avaldub ta halvakspanu kohe stiili vulgaarsuses ning lapidaarsuses. Ta kirjutab: „Nagu Zola . . . värske saiana tõttab teistele välja jagama…” „Petersoni vaadete järele ei ole kirjandus kepslev balalaikamäng, vaid hinge ohver. Ei kõlba vist kooliraamatusse ka sarnane taktitus, nagu: „Kuna lätlased oma asjadega muidu kehklevad…”

Kui juba meie kriitiline realism oma aluselt ja olemuselt Kampman­nile nii võõras on, siis peab küll väga kahtlema, kuidas ta oma „Peajoonte” neljandas osas meie uusromantilise voolu esitamisega hakkama saab. Kui ta juba Wilde realismi sarnasena võõra mulla taimena meie oludes esitab, mis peab ta küll Noor-Eesti puhul ütlema! Kõige eelmise järele otsustades võib ta vaevalt mõista viimase niisama vajalist ja paratamatut võrsumist meie oludest ja positiivset ning puhtrahvuslikku ülesandetäitmist. –

Olen ülemal esitand Kampmanni kirjandusloo kolmanda ande üldi­seid metoodilisi ja ideelisi puudusi. Alamal veel mõned märkused väik­semate ühekülgsuste või eksimuste puhul.

Kampmann jagab realistliku ajajärgu meie kirjanduses kolme pääle: realismi tõuseng Eestis (Juhan Liiv ja Kitzberg), kriitiline realism (Wilde ja Peterson) ning järelrealism (Mändmets, Metsanurk, Rutoff ja Luts). Mulle näib viimane nimetus eksitavana. Sest sõna „järelrealism” kangastab paratamatult meele epigonismi mõiste, nagu „järelromantismgi”. Kuid vähemalt Metsanurk ja Luts pole kellegi epigoonid, vaid on arendand meie realismi oma loomu kohaselt edasi. Sellepärast oleks koha­sem olnud nende puhul kõnelda ainult realistide nooremast sugupõlvest, nagu teebki Kampmann tekstis, tarvitades aga päälkirjas pisut eksi­tavat nimetust.

Kampmann on omas kirjandusloos lähemalt rääkind ka sarnastest kirjanikest, nagu J. Leidin, R. Kamsen, O. Grossschmidt, E. Wöhrmann või P. Grünfeldt, kuid pole sõnagagi meele tuletand näit. Eessaare Aadut O Truud, M. Mõtslast või M. Sillaotsa, Erilist ülekohut leian aga olevat teht J. Lintropile ja K. Rumorille, kelle puhul on paaris reas tähendet, et nemad ka ikka midagi on kirjutand, kuid selle juure pole lisat vähematki teadet autorite kohta ega nende töid lähemalt eriteld. Kui Kampmann neid kirjanikke tõesti peab realistideks – ja vähemalt Lintropi puhul ei võigi seda teisiti mõista – siis ei suuda tema hindamismetoodist aru saada. Kui on esitet paaril leheküljel isegi O. Grossschmidti elulugu ja toodang, siis on täiesti arusaamatu möödaminek kahest omal alal nii hu­vitavast ja väärtuslikust kirjanikust, kui on seda Rumor ning Lintrop.

Kampmanni teate järele on Juhan Liiv juba märtsikuul 1893 Tartu närvikliinikus. Nähtavasti on see teade võet minu poolt trükki toimetet Liivi teoste esimese ande lõpus leiduvatest märkustest. Mina omakord tarvitasin allikana üht Dr. Luiga kirjutust „Päevalehes”, milles aga nähta­vasti trükiviga leidub. Tõeliselt oli Liiv esimene kord Tartu närvikliinikus 8. märtsist 1894 kuni 21. juunini samal aasial. – Kampmanni raamatust paistab, nagu oleks Liiv „Käkimäe käo” enne ja „Varju” hiljem kirjutand. Niisamasuguse käsituse võib saada minu monograafiast Liivi üle, kuna ma tolle kokkuseadmise ajal Liivi teoste tõelist järjekorda ei tunnud, vaid nad ainult ilmumisaastate järele reastasin. Tõepoolest kirjutas Liiv „Varju” 1892. a. sügisel, „Käkimäe käo” aga kas sama aasta lõpul või kohe järg­mise algul. Nii pole siis Kampmanni hüpotees põhjendet, et Liiv „Käki­mäe käo” ainet hiljem „Varjus” põhjalikumalt tahtis käsitleda. – Lisaks, minu artikkel «Juhan Liiv poliitilisena luuletajana” ei ilmund mitte a. 1916, nagu tähendab Kampmann, vaid a. 1918.

Trükiveana näib Kampmannil tähendus, et E. Petersoni tegevuse teine järk „Paisete” II. ande ilmumisega algab ; mõeld on vist I. anne. – Eksitus on, et minul 1918. a. „Päevalehes” artikkel Petersoni üle oleks ilmund; ilmus küll, kuid „Postimehes”. – O. Lutsul pole näidendit „Kalevipoja kojutulek”, vaid „Kalevi kojutulek”.

Need harvad tõsiasjalised eksimused, mis M. Kampmanni kirjandus­loo kolmandat annet lugedes tähele olen pannud, pole igatahes olulised ja on järgmises trükis kergesti parandetavad. Palju pahem on raamatust hoovav tendents, väärtuste ebatasakaaluline esitus ja isikulise hinnangu nõrkus. Need on seda kahetsetavamad, et autor hiigla materjali on kogund ja meie kirjandusloo alal praegu üldse kõige kompetentsem isik peaks olema.

M. Kampmanni kirjanduslugu tuleb meie koolides paratamata tarvi­tada. Sest hoolimata omist puudusist, on ta oma rikkaliku tõsiasjalise materjaliga meie seniste harvade kirjanduslooliste teoste hulgas ometi kõige täielikum. Kuid ta ideelisest ühekülgsusest peab kooliõpetaja era­pooletum selgitus üle aitama. Kus aga viimane puudub, sääl võivad õpi­lased ühest meie tähtsamast kirjanduslikust murrangust liig virila ning sihiliku käsituse saada.

Friedebert Tuglas.

    

“MÕTTEID VALMIVAST INTELLIGENTSIST.”

E. ÜLIÕP. SELTSI „VELJESTO” VÄLJAANNE.  „ODAMEHE” KIRJ. 1923.

Kuna need, kes ses koguteoses esinevad, ise kuuluvad valmivasse intelligentsi, siis võib, vaadeldes nende mõtteid, püüdeid ja sihte, siit üht­lasi tundma õppida ühe haritlaste osa vaimuilmet; nad väärivad seda enam tähelepanu, et see osa teistega võrreldes on mõtlejam, idealistlikum, tõsisem. Eelmises „Loomingu” numbris on H. Kruus üht neist mõtete-kandjaist, A. Annit, juba arvustanud, näidates nõrkusi ja ebakohti ta ilmavaate loomiskatse puhul. Mina tahaksin siin ühtlasi ka teisi kogu­teoses esinejaid puudutada, iseäranis aga neist kõigist tõmmata mõned selgemad, iseloomulisemad jooned, et neid siis arvustavalt hinnata.

Kõige aktuaalsemaid, ühtlasi üldisemaid küsimusi on käsitlenud A. Anni esimeses ja H. Moora omas kahes artiklis, kuna A. Koort, kirju­tades meie rahvuspoliitika kõlblisest ideaalist, ainet ainult kergelt, paari näitega riivab, ja J. Mägiste stiilis kirjutab, millest aru saada raske ja millega vähe olulist on öelda tahet. Ülejäänud artiklid sisaldavad üliõpi­laskonna organiseerimisküsimusi, mil eemalt vaadates suurt tähtsust ei ole.

Mis autorite stiilisse, siis väljendab kõige järjekindlamalt, loogilise­malt oma mõtteid Moora, olgugi teadusmehe täielikkuse ja täpipäälsusega, siiski selgelt, enesele vasturääkimata (nagu see on Anni pahe) ja uppumata liialdustesse (nagu see omane on Mägistele). Ekonoomia printsiip mõtete avaldamisel on viimasele autorile täiesti tundmata. Tõsi, paljud elavad läbi iseäralist stiili järku, mil päädpööritav turnimine sõnadega otse füsioloogilist lõbu teeb, ja autoril enesel on tunne, kui vastaks sõnadepaisule ka mõttepais. Kuid see on petlik. Harilikult läheb see stiili lapsehaigus vaimse seedimise tugevnemisega üle. Häda, kui niisugune kidakeelsus külge jääbki. Olgu siin üks näide sest stiilist, milles atri­buutide hiigla koorem mõttele hinge rindu kinni paneb:

„Küsimused, millest siin jutt, on niivõrd õrnad, et neile küllalt pole karmist, vene võimu ajult päritud maamehelikule mõisametsa varguse kä­situsele võrdse riiklusideoloogiaga läbi imbund kantseleist ja pitsatitega varustet ukaasidest… Siin pole küsimus vähemast, kui väliselt majandus­likult ja poliitiliselt võimaldet formaalselt aetavale rahvuskultuurilisele te­gutsemisele põhja, sisemise tundega neile asuva rahvusideoloogia loomi­sest või pigem vana põrandaalusena päikeseara, ajamuutlikkustes muhenenu riismete kohendamine uue aja vääriliseks tervikuks” (lk. 79).

Loe kui mõnda saksa professorit! Selle vastu on Anni stiil hoog­saim, nõtkeim (vahel isegi mõtte loogilisuse arvel), tihti lööb tas tundeelement lõkkele, ning siis tuletab ta J. Aavikut meele, kelle keeleuuendusi propageerivais kirjutustes umbes sama toon valitseb, veidi kõrgendet, koketeeriv, sagedate õhkamismärkidega, mille ees enamasti mõni kergelt paradokslik väide seisab.

Ent küllalt stiilist.   Jumestagem ka sisu !

Mitmel puhul on Anni küll rõhutanud, et tüüpide mitmekesisus ja erinevus aina kasulik ja tarvilik on arengule, siiski pole ta seda tarvilikku mitmekesisust ise silmas pidanud intelligendi ideaali ülesseadmisel. Kõi­gist harutustest järgneb, et valmiv intelligents peaks saama ühekülgselt intellektuaalseks, kõike mõistvaks, oma tundeid kontrolleerivaks ja elu­käsituselt kabinetlikuks idealistiks. Kardan, et intellektuaalse tüübi kõr­gemaks pidamise aluseks on autorite enese kuuluvus niisuguse tüübi alla.

Sellesinase tüübi üks põhijoontest on katsuda kõike mõista, kõike seletada, ja alles siis, kui see tehtud, kui miski nähtuse põhjused teada, kui kõik ükshaaval alaosadeks lahutet, on südametunnistus rahul; parimal juhtumisel katsutakse siis asja ka teistele selgeks teha. Selle asemel, et liikuda, ageerida, lüüa, võidelda, hakatakse iseenesele selgitama selle liiku­mise ja võitlemise paratamatust, tarvilikkust, põhjuslikkust. Selle asemel, et spontaanselt ilma paisata suuri tundeväärtusega mõtteid, nendega kal­lale tormata, elu ja liikumist sünnitada, asutakse harutama: „Et olla aade, peab mingil mõttel olema suur tundeväärtus, suur jõudevabastav potents, suur mõjuvus inimhingele. Selleks ei saa mitte iga mõte, seks peab selle taga olema palju reaalseid faktoreid, harilikult eriti sotsiaalsel alusel. Iseäranis soodus tunde tugevnemiseks on selle paisutus” jne. „See tunde küllus võib tihti viia fanatismile ja olla eitetav, aga kõigepäält viib ta vähemalt aktiivsusele ja on seega ikkagi enam jaatetav kui ükskõikne pisielutsemine” (10). Aktiivsuse asemel aktiivsuse analüüs! See on väga tüübiline. Ehk veelgi tüübiliseni on Anni artikli lõpp, milles ette nähakse ja aru saadakse vastuvaidlejate väited: kui nad ülitargad on, siis ütlevat nad kõige juba tuttava olevat, on nad äärmuslased, siis leidvat nad eest keskpärasuse tee ülistuse, kuna enamik lugejaid leidvat vasturääkivusi, naiivsusi, pääliskaudseid, põhjendamata arvamisi, utoopiaid jne. Milline ettenägevus! Vastastest saadakse sama kergesti aru, kui iseenesestki. Siit ei järgne aga, nagu võiks arvata, sugugi see, et autor kohe samme astuks etteheidete ärahoiuks. Ei, see arusaamine on seot passiivsusega, see paralüseerib tegevust. Kõigest arusaamine saab ühtlasi kõige andeks­andmiseks. See oleks lubatav erapooletuil teadlastel, eriti ajalooteadlastel, siis tarvilik kirjanikkudel ja kunstnikkudel, kes ju ilma sissetundmi­seta, intellektuaalse sümpaatiata ainustki tüüpi ei saaks luua, mis tast enesest erineks, kuid üleliigse arusaamise nõue teistelt hingetüüpidelt oleks asjata. Tunneme küllalt seda kaldal seisvat intelligentsi osa, kes mõtiskeleb, harutab, alati erapooletu on ja kes kunagi sekka ei löö: ta südameveri ei tuksu nii tugevalt, et ta julgeks vahel   hurmavalt erapoolik olla, objektiivsete, kõigile sundlikkude tõdede asemel oma subjektiivset tõekspidet sekka visata. Puudub temperament, mis ühele tere öeldes teise jumalaga jätab : ühesugune viisakus kõigi vastu, ühesugune arusaa­mine kõigist tõdedest, sisemise isiku puudus, mis üht kirglikult pooldaks, teist samuti eitaks. Patt näib olevat kuidagi ühekülgne olla, tahetakse olla võimalikult täielik. „Seega usume meie individualismi, aga ka kollektivismi, rahvusindividualismi, aga ka kosmopolitismi” (14). Kõikuvus igal alal : üht valides on raske teist jäädavalt maha jätta, ja sellepärast tihti nõutus, isegi kergemeelsus. Millist, näiteks, parteid peaks toetama intelligents ? Vastus : seda, kellelt loota on kultuuri tõusu soodustust. Ja see on ainuke kriteerium ! See tuletab d’Annunzio lugu meele, kes kord end pahem­poolsena lasi parlamenti valida ja kes paremale poole üle läks, kui kuulis üht parempoolset kõnelejat väga ilusasti kõnelevat. d’Annunzio motiivid partei valikul olid ka puhtvaimsed, sedakorda küll mitte teaduslikud, vaid esteetilised. Kuhu jõuaksime, kui nii kergelt talitataks? Ja kuhu jõuaksid parteid, kui neist intelligents ainult oma vaimu huvide pärast osa võtaks ?

Ent täiuse iha, õigemini küll kindlajoonelise ilmasuhtumise puudus, avaldub enesele vasturääkimistes, millest hämmastavalt palju võiks näiteid tuua. Olgu siin neist mõned. „Ilusate sõnadega ja eeskujudega üksi saaks vaevalt võita kõiki vastustajaid” (21). Kuid juba järgmisel lehe­küljel kõneldakse ilusate sõnade tegemisest teisel toonil : „On ju „psüühilises majanduses” sõna ainuke abinõu, mille kaudu väärtused levinevad, kõne ainuke hinge „raha”. Mõniteti „ilusate sõnade tegemist”, kuid mõniteti seega ka aadet ennast” (22). Ja lehekülg edasi seletatakse, et uuemal ajal on läbi löönud vaade, mille järel kasvatuseks parim abinõu on anda hääd eeskuju. Hää eeskuju ja hääde tundmuste kasvatamine olla koguni paratamatu, et võimaldada paremat majanduslikkugi korda ! (23). Ja sama lehekülje lõpul uuesti : „Tahtega ja sõnaga saab oma saaduste järgi käivat majanduslikku arengut juhtida ikkagi väga vähe” (24). Edasi tehakse paaril leheküljel selgeks, et väikerahva intelligents ei tohi palju jõudu sotsiaalküsimusile raisata ega ka kuigi sügavalt klassi­võitlusele anduda, ja ometi peab autor tunnistama, et klassivõitlus suu­reneb, teravneb (27). Edasi, venevastane kitsarindlik kihutus ei meel­divat autorile, ja ometi „meie suurim vaenlane on ikka olnud ja saabki olema slaavlus”, „meie ei saa muu kui teatava umbusaldusega vaadata ka kõigele sellele, mis temas (venelases) vahel näib meeldivat” (35). Kirjan­dust ei tohi välismõjust piirata, siis saaksime väheväärtusliku „Heimat-kunsti” ; „teiselt poolt” (kui iseloomulik see alaline teiselt poolt !), „liig palju laenata segab oma rahvusindividuaalse maitse, ei lase seda õieti lei­dagi ja nõrgendab nii kogu eneseavalduse” (37). Siis : „kunstnikult ei või me nõuda mingit taktilikkust” ja : „lõpuks… on kunstteos ikka ka tahte pingutusega vormit töö” (38). Ja lõpuks, mis puuduks Anni ilma­vaates : sääl on sotsialismi ja kapitalismi, natuke vägivalda ja inimese ise­väärtuseks tunnustamist, internatsionalismi ja natsionalismi, rahu ja võitlust. Euroopa Uhisriike ja soomesoo messianismi ! Kõike parajal mõõdul mõõdet, mõnda osa mitte ülekaalus, et see kuidagi jume võiks anda. Oo, neid tasakaalumehi, ei külmi ega sooje, ei muste ega punaseid : kas tõesti meie valmiv intelligents häätahtlikkusest ja viisakusest keskpärasusse upub !

Kõigele sellele vastab ilmavaates teatud ratsionalism. „Meie usume vajalisse   ideaalinimesse ,  kelle  mõistus  on külm kui jää, kõike õieti mõistev, kõike kasutav, kõike juhtiv, autonoomne, tumenda-matu mingist fanatismist.” Kui tal fanatismi olekski, siis oleks see mõistuse ohjeldet. Ilm muutub Anni arvates kõigepäält pääajus: sääl tuleb maksma panna mõistus, ning selle maksma hakates kaob ka maine hädaorg. Ilmaparanduse retsept oleks siis üpris lihtne: kasvata mõistust. Ja see on just intelligentsi ülesanne. Eestkätt peaks aga uuritama rahvapsühholoogiat ja sotsiaalpedagoogikat, „muidu ähvardavad jääda ka kõige ideaalsemad parandamiskatsed ikka vaid veristeks ekslemisteks” (21). Ilmaparandajate hukatus olla olnud see, et nad polla valitsema jätnud mõistust (21). Mõistus näeb hädaohtu ette ja põhjusi uurides oskab ta muuta ka tagajärgi (50). Seepärast peaks aktiivsest poliitikast osa võtma ainult majandusteadlased, kel ekonoomsem kord pääajus juba valmis on mõeldud. Nagu viiksid plaanid ajalugu edasi! Nagu oleks ühiskondlik areng ainult intelligentide teha, ja rahvas peaks ainult ootama, kuni sotsiaalpedagoogid ülevalt vaimukõrgustelt uurimislaua tagant hääks arvavad alla tulla õpetama tasa ja targu talitama, mitte sallimata ega pääliskaudne olema, maha ajama selle maailma ainelise kesta kui alaväärtusliku kõigi patuste ihade ja affektidega, viha ja armastusega, kire ja instinktidega, ning selga ajama askeetliku lihtsuse, kõigest arusaamise rüü: ja vaata, ei saa enam olema ei sõdu ega muid veriseid ekslemisi, rõhumist ega ülekohut! Kuidas saaks see intelligents, kes sotsiaalse ala kõige mada­lamaks peab, kelle ülesanne on ainelise elu halvakspanu õpetada, kes rahva kannatusigi valmis on õigustama, kui aga kultuurielu „õilistuks”, kes koguni käsi kutsuvad ära võtma majanduse ja poliitika küljest, kuna neid ju mujal otsustatavat, kuidas saaks see passiivsust kuulutav intelligents ülepää rahva ajaloo käigus miski osa mängida? Ta ideaalse majanduskorra kavad jääksid paberile, tal poleks oma õilistumisunistustega ülepää ühenduspunkte rahva murede ja ideaalidega. Kõige paremal juhtumisel võiks ta ainult omad vagad soovid ette kanda, rahvast rahule manitseda ja noomida, vastolude mässulisesse lainetusse leevendavat õli valada, nagu seda seni on teinud pastorid. Juhtida rahvast ilma osa saamata rahva muredest ja rahva tungidest on ainult „rahvakamandajate” (G. Suitsi hää termin) eralõbu.

Tervitet olgu valmiva intelligentsi uurimishimu, kuid halb on asi, kui tullakse selgeks tegema, et lendav liblikas on olemas putukauurija kollektsiooni jaoks, jaanilill herbaariumisse kleepimiseks.

Sarnane psühholoogia on eriti omane Moorale. Ta kõneleb nii, kui oleks see iseenesest mõista, et kultuur on jumalus ja ta sisuks on – teadus. Temap tegutseb küsimusega, kust saada kultuurile sisu, ja leiab, et – rahva endisest loomingust, mida tarvis on koguda ja siis teadus­likult läbi töötada; nagu oleks vanavara olemasolu ainus mõte see olnud, et tooresaineks olla teaduslikule ümbertöötusele! Jah, siin olevatki see eriala, mida tuleks Eestis viljeldada, mis eesti kultuurile alles sisu annab, sest näit. arstiteaduses ei saaks me iial nii kaugele kui prantslased, ka mitte sotsiaalseis teadusis, nagu seda võib Anni arvamistest järeldada. Teiste sõnadega: eesti vaimse kultuuri sisu on soomeugri filoloogia! Et igaleühele ta oma eriala tähtsam paistab olevat, on ju loomulik, kuid seda kogu intelligentsi töö alaks muuta, peaks ikkagi veidi imelik olema.

Siis veel üks moment, mis seda intelligentsiosa iseloomustab ja mida nad ise kõik armastavad rõhutada, on nende rahvuslus. Kasvanud Tartus, miljöös, kus rahvusidee imelise külgetõmbejõu säilinud  (võib olla selle tõttu, et selle ideega, mis enam pingutust ega suurt vastutust ei nõua, kerge on teklialuseid villida), on nad hakanud rahvuslust vähe kriitiliselt hindama, talle sisu otsima, teda mõne kosmopolitismi ja inter­natsionalismi tilgaga tempima, teda liigtundelisest vormist valama enam mõistuslikku vormi. Ma arvan, kogu probleem on valesti üles säet, kui rahvuslust vormina vaadata, millele sisu annab kultuur. Ühelt poolt on rahvuslik tunne instinktiivne ühtekuuluvuse tunne, mis ajaloos suurt osa mängib, eriti siis, kui ta tugevaks paisub võõra rahvuse surve, ähvarda­mise või konkurentsi mõjul; see aktiivseks kasvanud rahvuslus ei hooli enamasti midagi kultuursusest (vagad soovid ei muuda asja), ka kui ta avalduks muidu kõrgekultuurse rahva juures: rahvustunne saab sõdade eel ja ajal kõige paremaks ekspluateerimise abinõuks mõnede võimumeeste käes. Teiselt poolt ei ole ükski kultuur puhtrahvuslik, üldinimline osa igas kultuuris on ikkagi palju suurem kui ta rahvuslik osa. Ja rahva kultuurilises arenemises avaldub eo ipso juba rahvuslik omapärasus, sest kuidagi ei saa ju olematuks teha vanemailt ja ümbruselt saadud tunde­laadi, keelt, mõtlemisviisi, temperamenti: see avaldub paratamatult, üksiktahtmistest rippumatult, nagu meie nägemisse iseenesest on sulet perspek­tiivitunne. Teadlik kuuluvuse tunne ühte rahvusesse on ikkagi tähtis enam rahvuspoliitiliselt kui rahvuskultuuriliselt, enam võimu kui vaimu seisukohalt. Tahtlikul rahvusluse propagandal võivad kultuuriliselt ainult väiksed tulemused olla (nimede eestistamine, verstapostide ümbervärvimine). Seni kui rahvas kultuuriliselt kuigi kaugel pole, on kasulikum energiat juhtida tühja koti piskuga täitmiseks, kui ta ülalhoidmiseks. Ülalhoidjatena esinevadki niisugused ideed, nagu panfennism või turanism, või ka rahvuslik messianism, mida kõik kultuuri lävel seisvad rahvad põdenud ehk läbi peavad põdema. Ja teiselt poolt, kui imelik: tihtigi rikastavad rahvuslikku kultuuri enam need, kes ise rahvuslased pole. Anni ise toob näiteks A. France’i, praegusaja suurima, ühtlasi prantsus­päraseima kirjaniku, kes antipatrioot on. Eks meiegi sugupõlve kirjanikud Eestis palju vähem energiat kuluta rahvusluse kiituseks kui kultuuri rikastamiseks ? Ja veel enam: meie valminud intelligentsist on aktiivsem osa oma kõrgema hariduse enamasti Peeterburis ja Moskvas saanud, kus üliõpilaste seltsides rahvusluse vastu opositsiooniski oldi, mitte aga rahvus­lippu kõrgel hoidvas Tartus.

Mis puutub ühe kultuuri mõju eelistamisesse teise kõrval, siis on see enam vähem ükskõik, kust laenud tulevad, kas soomlastelt, skandinaavlastelt, sakslastelt või venelastelt, kui nad aga kultuuri rikastavad. Võõra rahva omapärasust teisesse istutada on raske, püsivamaiks laenu­deks võivad olla ikkagi üldkultuurilised varad. Tähtis on vastuvõttevõim, ümbersulatusvõim ja uute väärtuste loomisvõim.   Seda tuleks harida.

Pääle ratsionalismi ja rahvusluse iseloomustab käsitletavat intelligentsiosa veel ta naiivne idealism ja eraldumine elu probleemide mitmekesisusest. Intelligentsi peetakse ülepää ühiskondliku arengu õieks, rahvas on nagu selleks olemas, et intelligentsi ühes ta kultuuriga ilmale sünnitada ja alal hoida. Elu mõte näib olevat ainult „õilistumises”. Rahvamassil aga ainult see väärtus, et ta on hüppe­lauaks oma moodi „üliinimestele”. Nood aga peavad viljeldama kodu­maalist rahvusteadust; harima keelt; soodustama rahvapärast ilukirjandust ja kunsti, mis elustaks meie kodumaalist ümbrust, ajalugu, inimest; rahva esteetilist tasapinda tõstma ka tõlgete läbi;  eetilist aga antialkoholismi propaganda, tahte, sihikindluse, vastutustunde ja muude vooruste kasva­tamise läbi, sellejuures eeskujuks tehes oma askeetset ja igapidi kainet eluviisi. Sest sotsiaalsed küsimused kuuluvad õieti sotsiaalpedagoogika lahenduse alla (21).

Ühe sõnaga, kogu see elu käsitlusviis on koolmeisterlikult uuriv ja kasvatav, enam vaatlev kui võitlev.

Ja lõpuks see vaimustus Kultuurist (suure tähega)! Kui palju elu jääb sellega taga ukse! Kui tarvilikud ka on kultuurispetsialistid, siiski on illusioon oma ees käivaid masinavindikesi, mille ette oled juhuslikult töötama pandud, pidada terveks maailmaks. Kiretu, intellektuaalne vaimu­inimene on ainult üks tüüp, mitte aga kõigile kohustav ideaal.

Võib olla kaob see intelligentsi ja kultuuri ülihindamine rahva huvide kulul, kui kultuur ise sügavamasse rahva hinge kasvab, aastasajaliseks traditsiooniks muutudes. Nüüd, äkilise kultuuri tõusu päivil, on distants rahva ja mõne osa haritlaste vahel õige järsk, kuid küllap see ühtlasi ka väheneb kõrgema haridusega isikute arvu suurenemisega. Siis ehk kaob ka see ühekülgne tahtmine kogu arengut painutada kabinetlase abstraktse skeemi alla, siis vast suureneb ka tähelepanu kogu inimkonna ja inimese sajaservalistele püüetele ja tungidele, mis külma mõistuse asemel ka lihast Ja verest kõnelevad.

Üldiselt võttes jätkavad autorid meie ühiskondliku mõtte arenemis­käigus seda kodanluse ideoloogiat, mille tugevamaks kaitsjaks Jaan Tõnisson oli.

Rõõmustav seegi, et üks osa valmivast intelligentsist oma vaimlist nägu on näidanud, suurim osa kaob ju ilma näota.

Johannes Semper.

  

RALF ROND: 27. LUULETUSKOGU.

„VIRONIA” KIRJASTUS, NARVA, 1923.

Tunnen Ralf Rondi kauemalt kui ühtki teist meie kirjanikest – enam kui paarkümmend aastat. Mitte küll kirjanikuna: sellena olen teda õige hilja tundma õppind, ja ka siis veel mitte „27″ autorina, vaid see oli midagi hoopis teist, nõrgemat, jõuetumat, kuid ühtlasi ka õrnemat. Vahepääl kaotasime üksteise silmist, ja kui teda jälle kohtasin, oli ta kaugelt saabund suurte elamuste, suurte pettumustega. Endise õrnahingelise unis­taja asemel nägin küünikut, kes rääkis aina rüvetamisest ja kahjatses, et „kõik on rüvetet, ei ole enam, mis rüvetada”. Ma ei ütle, et niisugune oleks praegune Rondi ilmavaade, vaid see on „27″ autori ilmavaade, või oli tol ajal, kui ta suurema osa oma „27″-sc kirjutas. Ja „27″ pole siiski tänasepäeva laps. See on sündind suurelt jaolt juba aastat viis tagasi ja pole ainult meie kitsaste kirjastusolude tõttu seni ilmund. – Need eeltähendused olid minu arvates tarvilikud enne raamatu arvustami­sele asumist.

Rond on, nagu loomult õrnahingelised üldse, kerge haavuma. Ent sama tähelepanematu ja hoolimatu on ta teiste tunnete ja tõekspidede vastu. Jõhkralt avab ta oma „balagaani”, seletades publikumile, et „alasti tantsijanna hakkab tantsima baletti” ja kes ei taha näha moraalivastast toaletti, see lahkugu saalist.   Kuid meie leiame, et see on ainult tuntud võte, nagu kinos: ainult täisealistele, ehk nõrga närvidega isikuid palutakse mitte tulla. Sarnase võttega alatud luuletuskogu sisu langeb ise viide ossa: sissejuhatavad programmikõned, erootika, religioon, epigrammid ja tõlked Majakovskist ning lisaks epiloog.

Mitte tantsuga ei alga luuletaja, vaid lauakõnega. Ta tõstab klaasi oma kangelaste terviseks. Need on need, „kes surmanud jumala, matnud kõik ideaalid, rüvetanud isamaa”. Ta tänab juhust, mis „lasi meid sün­dida ajal, mil elu lõi kõrgema laine, mis olemismõttetust upitas nägema”. Ent siinsamas peab tunnistama, et kõik see mahakiskumine ja rüvetamine on asjata: uus ilm ei saabu eelmisest parem, inimene jääb endiseks kõigi oma vigade ja pahedega ning viib need ka enesega uude ilma ligi.

Luuletaja pole ilmapõlgaja, elueitaja. Tema ainus nõrkus on, et ta on äärmine esteet ja kõike kirglikult vihkab, mis tema haigluseni arenend estetismi mõõtu ei täida. Ja oma vihkamist, põlgust väljendab ta kõige jõhkramates ütlustes, kellestki hoolimata, kellelegi armuandmata, hooli­mata sellest, et just jõhkruse, rõveduse ja nilbusega kõige enne teiste maitset võib haavata ning sellega oma ebajumala vastu patustada. Ometi on ta valmis ise sellele ebajumalalle kõik ohverdama, iseennastki. Ei meeldi talle isa, koduneva rauga, armetu kuju („Isa”), ja kohe toob ta tema halastamata oma ebajumalalle ohvriks. „Homo sapiens” on autorile himude ori. Himude rahuldamine, leivaneel, magamine, – nendel basee­rub terve inimelu. Armastuski pole muud kui loomalik himude rahulda­mine, kus vahest esimene ilutsemisjärk esteetilisele mõõdule lähemal, muidu kõik vastik, jälk, hukkamõistetav. Naise vastu on luuletaja iseäranis karm. Sel puhul avaldab ta otse Vana Testamendi prohvetite fanaatilist julmust (võrdle Hes. 16, 15-37). Kuid naise pihta visat kivid langevad sagedasti enese pääle tagasi, sest eks ole luuletaja ise see, kes „tiirase sõnnina sörkis” naise järele, „nurus ja palus”, kuni teda „õnnistati” ja eks naistki valda Himu, see „hergav, kosmiline, nägematu, igavest’ rahul­damatu”, – miks peab siis teda üksi hukkamõistma ?

Autor nimetab oma programmikõnes kangelasiks m. s. neid, „kes surmanud jumala”. Eks tema isegi taha olla kangelane ja eks ole temagi siis surmand jumala, ent millise? See on taluperemehelik jumal, kes kar­janduses osav näib olevat: nuumab sigu ja ajab lambaid kesale. Kuid niisuguse jumala tapmine ei nõua eriti suurt kangelast. Ma ei tea, mil­line see usk õieti on, mida autor tunnustab. Või teeb ta ainult teiste usu kallal nalja ?    Kuid see on siis võrdlemisi paha nali.

Viimases kahes osas ja epiloogis avalduvad luuletaja sümpaatiad ja antipaatiad kirjanduslikele nimedelle. Siin on mahatõmmat kogu eesti kirjandus peale Alle „Carmina barbata”. Liig kategooriline eitamine ühelt ja liig eksaiteerit pooldamine teiselt poolt. On arusaadav autori poolehoid Allele: teatav vaimusugulus on ju olemas – otsejooneline tõe­armastus. Vahe on ainult selles, et Alle on oma sihtides teadlikum ja väljenduses viisakam. Majakovski aga, see kirjanduslik kloun, kes äär­musi osavalt segipaisates publikumi lummab, ei vääri seda tähelepanu, mis talle siin osaks on saand.

Kokkuvõttes näib meile, et Ralf Rond rohkem võib pakkuda, kui ta käesolevas kogus annud. Kuid ka see luuletuskogu kõigi ta vigade ja puudustega on siiski omapärane nähtus. Ta osutab, et Ralf Rond on luuletaja, oma individuaalse ilme ja hingelaadiga.

H. Adamson.

 

Toimetuse poolt. Nagu ajakirjandusest näha, on ülemal arvustet Ralf Rondi luuletuskogu ametvõimude poolt aresti alla pandud ja luuletaja ning kirjastaja vastu tõstetavat protsess moraalivastase kirjanduse laialilaotamise pärast. Meile näib see amet­võimude samm olevat vähepõhjendet ja loovat halva pretsedendi. Nii palju kui teame, on see meie iseseisvuse ajal esimene juhus, et ühe kunsttöö vastu kõlbluse seisukohalt ametlikult sammusid astutakse. Teiste kultuurmaade praktika on selles vahet teind, kas on küsimuses olev kunstteos oma üldise sihi, tendentsi, tagamõtte järele pornograafiline töö, või erineb ta ainult mõne üksiku detaili poolest üldisest harjumusest ning toonist. Ralf Rondi luuletuskogu puhul võib öelda, et temas üksikud fraasid leiduvad, mis üldiseid kõlblisi harjumusi võivad haavata (ja mis meie arvates käesoleval puhul ka raamatu kunstilisele poolele kasuks ei ole). Kuid teos ei ärata muljet, nagu oleks ta pornograa­filise otstarbega kirjutet. Kui tahetakse otsustada üksikute fraaside põhjal, mis mõnes lugijas kõlblist pahameelt võivad äratada, siis tuleks konfiskeerida ka Piibel, „Ka!evipoeg”, meie rahvaluule väljaanded ja Juhan Liivi luuletused, kõnelemata juba uuemast kirjan­dusest, milles ometi ühtsoodu korduvad samad elemendid, mis nüüd eriti Ralf Rondile süüks antakse. Meie kirjanduslikud harjumused on viimaste aastate jooksul sel määral muutund, et Rondi luuletuskogu oma avameelsusega mingit erilist sensatsiooni poleks äratand, kui seda nüüd mitte protsessiga ei tehtaks. Ralf Rondi luuletuskogu on pikemaaegse tõsise loomistöö tulemus ja ei ulatu juba oma laadi tõttu eriti laiadesse ringkon­dadesse, nii et üldisele moraalile temast hädaohtu võiks karta. On ebaloogiline tema vastu ametlikke repressioone alata, kuna meil ometi takistamata ilmub ajakirju ja ajalehti, mis nilbesisulist kirjandust ärilise tagamõttega kõige laiematesse rahvahulkadesse laotavad. Kui kohus Ralf Rondi raamatu kohta esialgse arestikäsu tõesti peaks kinnitama, siis oleks sellega väga halb pretsedent loodud. Tulevikus peaks siis iga kirjanik või maalikunstnik omas loomingus meeles pidama, et tema kõlbliste tõekspidede kohta ametlik moraali tsensuur on maksev. Ja sellest oleks meie üldisele arenemisele ometi rohkem kahju, kui mõnest juhuslikust üleastumisest harilikest kõlblusvaateist. Nii ei puutu algatet kohtu­protsess mitte ainult Ralf Rondi, vaid tal on laialisem tähtsus. Siin on tegemist põhi­mõttelise küsimusega.

 

MULJED TALLINNA KUNSTIELUST.

Kuna ma mõnda aastat juba eemal olen olnud kodumaa kunstielust, pakkus mulle nüüd suurt huvi pilku heita meie kolmesse praegu möö­dunud kunstinäitusesse Tallinnas (korraldet kunstnikkude keskühingu, kunst­nikkude liidu ja J. Koorti poolt), samuti vaatamas käia meie teatreid.

Kunstinäituste arvustajad on mitmel setmel puhul oma vahekordi üksikute rühmadega seletanud, samuti enam vähem ühtesattuvalt eri töid hinnanud. Poleks sugugi tänuväärt siin juure lisada omakordne hinnang üksikute maalide, joonistuste kohta, päälegi kui see oluliselt lahku ei lähe seni avaldet vaateist. Sellepärast lepitagu üldmuljetega ja märkustega üksikute kunstnikkude kohta.

Esimene mulje sel, kes Saksamaa viimaseaegset kunstielu jälginud: meie maalid, joonistused, kujud ei tarvitse sugugi häbeneda sadu välja­panekuid säälseis klaaspaleedes, laevalgussaalides, eragalleriides. Halb, kui selle mulje aluseks ainult oleks saksa kunsti praegune langusjärk; hää, kui sama võiks öelda väljamaa kunsti tõusuaegadelgi.

Ekslik oleks siit järeldada, nagu peituksid kõrge kunsti absoluutsed mõõdupuud kuskil taga piiri, läänes, Euroopa praeguses kunstitoodangus. Kes teab, võiks mõni väikerahvas kunsti šabloonidesse vahest värskemat elu valada kui nende šabloonide leidja suurrahvas. Nagu tehnika nii ka kunsti leiud on rahvusvahelised, ja tänapäevani on nende sepikoda olnud Euroopas, kuigi sinna mustreid on kokku kantud igast ilmakaarest ja epoogist. Midagi pole parata: käid läbi siinsed kunstinäitused ja võid tervitada Cezanne’i, vahel Gauguin’i, nooremaidki kuni „Sturm” rühma meesteni.   Plagiaat ?   Ei põrmugi.   Omandet on kunsti arendamise suun, lähtekoht, vormi käsitlusviis, suhtumine eseme vastu. Võid eest leida samad „voolud”, mis Lääneski – alates kopeerivast realismist ja lõpe­tades kubistliku abstraktsusega. Ainult ei leia äärmisi konstruktiviste, absolutiste ning teisi sellelaadiliste voolude tõlgitsejaid. Kus on siis see meie om apärane kunst, võidakse küsida, kus on uued, meie oma meeste poolt leitud käsitusviisid ? Muidugi, ei võiks kellelgi midagi kahjatseda olla, kui meie eneste seast keegi suudaks täiesti isepärase, uue, üllatava ja mõjuva vaateviisi luua, ent senikaua kui me toitume Lääne-Euroopast ja lääneeuroopaliselt, alates söögist ja lõpetades vaimuvarade sissevillimisega, oleks asjata unistada miski puhtomapärasest kunstist ja kaugele paistvaist tähistest. Asjata on ka tahtlik rahvusliku omapärasuse taotlemine mõne vesiselt-isamaaliku aine vedela ümberjutustamise kaudu värvides, nagu seda vahest tahaks olla „liidu” näitusel väljapandud meie omamaa mitropoliitide, kolonellide, riigivanemate, professorite ja keigarite portreed, omamaa maastikud mõnuga ja ilma, ning igasugu „luurajad” ja „haavasidujad”.

Ei, omapärasus meie kunstis langeb ühte ja on identne isikupä­rasusega. Kui meie kaasa teeme, mitte väliselt laenates, vaid sisemi­selt ühte elades, kunsti otsimisi, leidmisi, liikumisi muil mail, siis lisame sinna juure ka niipalju uut, kuipalju üksik kunstnik suudab oma isiku­pärasusega pärit vorme ja voole täita ja elustada, olgu nood siis realist­likud, peredvižnikulised, impressionistlikud, futuristlikud või ekspressio­nistlikud. Isikupärasuse rõhutamisega ja esiletungimisega võib mõju küsimus hoopis tagaplaanile jääda. Nii määrivad lõuendeid samas ma­neeris, kui Vab be, praegu tosinad saksa maalijad, täites nendega suure­maid näitusi kui ka eragalleriisid, kuid pole nendest ainustki leidnud, kel­lele see joonistusviis maneer poleks olnud. Vabbes on aga see väljast saadud maneer ära sulanud elavaks kunstitunnistuseks, muutudes loomusundlikuks paratamatuseks, nagu seda on inimesel ta hääle tämbr või kõnnak. Olles vaimurikkaim meie kunstnikkudest, ei tardu ta kuhugi ära, vaid otsib edasi, mis juures ta elav intuitsioon alatasa uusi leidusid teeb. Mis tema uusimaiski tooteis kaasa heliseb, on imelik, vähe ballaadlik või legendaarne elevus. Vaatad kas või ainult kõrgeid kübaraid ta „Kahekesis”, et silmapilk sellesse meeleollu sattuda.

Ka Mägi on isikliku vormitahtega oma stiilile jõudnud. Mõni aeg tagasi kartsin väga manerismi hädaohtu ta juures, kuid kartuse hajutab seekord mitmekesidus ja uusus ta itaalia maastikkudes. Nagu hispaania ja itaalia naised enam kui põhjamaalannad musta armastavad, ja nagu ka nende maade kunstnikkude pintsel segab meelsamini tumedaid värve kui rõõmsalt kriiskavaid, nii on lõunamaa päiksekülluses ka Mägi toonid tu­menenud, vastu ta endiste lõuendite värvikirgavust. Selle eest on säi­linud mägilikult dekoratiivne vormikäsitlus.

Omapärasuse joon esineb eriti tugevalt J. Koortis. Tema on näide, kuidas kärsiku ja närviliselt virvendava elu kiuste võib loodud saada massiivne, raske, monumentaalne stiil, mis rabelustest midagi teada ei taha. Senise pääraiuja peitli alt näeme nüüd juba ka kehi raskest ainemassist üles sirguvat, sama monumentaalselt tõsiseid nagu päädki. Kas nad kord ka liikuma hakkavad, on küsitav, hoolimat skitsidest dünaa­miliselt üles ehitet grupist ja ühest figuurist selle grupi jaoks: näib kui jääks žest ainesse kinni ja saaks ringutavast või võitlevast liigutusest kivine poos,   sest skulptori vaim kisub vägisi staatilise   monumentaalsuse poole.

Küps N. Triiki talent pälvib üht etteheidet: miks nii vähe töid ? Kardan ka, et ta enesesse nagu kinni on jäänud.

See, mis A. Adamsoni tooteis isikupärane ja väärtuslik näib, tuleb kirjutada tema nikerdustehnika täiuse arvele. Kuid kõik hakkab vale suunas liikuma, niipea kui kunstnik pisinikerdusest ja detailiarmastusest eemale läheb raskema materjali juure, millel kalduvus monumentaal­suse poole. Tõsi, õrn marmor lubab veel eneses avaldada lüürilist mee­leolu, kuid kui see meeleolu ainult sentimentaalsusi, pääliskaudselt allegoorilisi ja vanalt naiivseid motiive sünnitab, siis jääd mõttesse: ütlevad siis kellelegi veel midagi laine suudlused ja ohked, ilmsüütused magedas näos, pääluud lõpu allegooriatena? „Autori uinuv tütreke” oma jakikesega võib küll mõnel naisel emasuse instinkte äratada, samuti kui need suudlused ja ohked puberteediaegseid unistusi, kunsti soonekene jääb aga varju.

Kunst vajab täiuslikuks saamiseks palju vaimu, mitte väljastpoolt ja pääliskaudselt omaks võet vaimu, vaid seda, mis kaua on valminud hinge soojuses või ka karastunud sisemistes võitlustes. Enamik meie kunstnikke arenevad üht külge pidi, ikkagi kas vormitundmise, tehnilise oskuse või materjalitundmise sihis, mitte aga kõiges omas isikus, ilmavaa­teliselt, ilmatundmiselt, minupärast filosoofiliselt või usuliselt, ühe sõnaga, tervikuliselt. Siit see, et kunst muutub õpitavaks käsitööks, vahel koguni eeskujuliseks; kuid siit tuleb otsida ka kunsti languse mikroobi. Kes meie kunstnikkudest peaks üheks päämiseks ülesandeks ahnete sõõmu­dega vastu võtta ja oma sisemiseks jõuks muuta saavutusi teaduses, filo­soofias, usus, kirjanduses? Kes valmis, nagu Van Gogh, oma kõrva habemenoaga ära lõikama, et siis oma martüüriumi lõuendile panna? Esi­mese kohta kehitatakse õlgu : kes meie spetsialistluse ajajärgul suudab ja tarvitseb veel kõikteadja olla, hää seegi kui vormi ja värvi tuntakse! Teise puhul: parem juba olla kõrvadega kui ilma! Ja nii minnakse lah­tisi käsi vastu kunsti langusele.

Aga nüüd tagasi aine juure. Nii mõnegi meie kunstniku isik on ebamäärane, ei ütle palju uut, ei leia kuidagi oma õiget palet, selle juures vahel tehniliselt üsna kaugele jõudes. Nii võib M e l n i k antud ainemas­sist enam vähem korrapäraselt välja tuua ükskõik mida, võib valmistada büste, mälestussambaid, bareljeefe, kuid just see „ükskõik” on saatuslik: mitmekesidus käsitusviisis osutab siin enam isikupäraste ideede ja juurdlemiste vähesust kui otsingute rikkust, vaimlise jõu amplituudi. Hää oleks, kui see kõik tähendaks ainult seda, et oma stiililine lähtekoht, oma isiklik vaatlusviis veel leitud ega fikseerit pole, aga ma kardan, et skulp­toris võimust võtab see magendav keskpärasuse toon, mida tundub isegi ta lehmbruckilisest „Madonnast”.

Oma isikupärane stiil on leidmata ka J a n s e n i l. Ta võib anda igas suhtes nii sootu erinevaid maale, kui „Suvi”, „E. Petersoni portree”, „Pulmasõit” j. t. Sellejuures kaob ühest maalist saadud vormiühtluse mulje, kui tähelepanu pöörad teisesse maalisse. Areneks ta kas või värvi laulvuse suunas („Suvi”), võiks ta rõõmsat elu tuua sünguvate värvide kõrvale, mis eriti Tartu kunstnikkudele omased. Aga nüüd tundub, kui poleks üksikud katsed tal ringutused oma stiili pärast, vaid kõik oleks nagu juhuslik, teine teisega sidumata, nii et ideed vahelt kõik maha varisevad.

Aren valdab oma probleeme mängides. Seejuures pole ta prob­leemid kuigi sügavad, ei sisulis-ideeliselt ega puhtvormiliselt.   Kerge vae­vaga omandab ta selle omamoodi pinna- ja vormikäsitluse, mida tihtipääle kohtad ja mida vähe küll ebamääraselt ekspressionistlikuks nimetatakse, ning võib siis ses maneeris (eriti tuletab ta Suhhajevi meele) koguni häid maale anda, ilma et see talt suurt pingutust oleks nõudnud. Rohkem kui teistel on ta töödes ühtlust, oma joont: ta loomupäraste kalduvustega sobib nähtavasti see laiajooneline, plakatlik stiil.

Impressionism on meil tugevaks jäänud veel ainult Scerbakofis, lööb veel harva üles mõnes P. Burmanni natüürmordis ja maastikus, ilutseb vaikselt Nym ani reisimuljeis.

Nooremaist jõududest on juba ammu tähelepanu köitnud Krims ja Veeber. Nad ei raiska palju energiat kõrvalekaldumistele, vaid lähe­vad tehniliselt arenedes otsejoones edasi. Ja juba hakkab, esimese juures rohkem, vormidest ja värvidest läbi lööma oma isiklik maitse ja tundeilm. Selle vastu ei või me seda konstateerida ainukesest kubismi viljeldajast, J. Vahtrast, kes enesele pääle kuhjat geomeetrilistest vormidest ennast läbi ei suuda lüüa.

Ei saa siin kuidagi vaikides mööda minna ühest meie tugevamaks võrsuvast graafikust, Viiraltist, kelle tööd küll mujale välja olid pandud, „Pallase” kunstikooli-õpilaste näitusele, ja kelle hämmastav tehnika esialgu vähenõudlik laseb olla ta tööde omapärasuse suhtes (aga ei tee viga see Dixi maneer, mis paiguti ta töödes tundub), ja Pärsimägist, eriti ta akvarellide toonidest, kes ka Tartus oli välja pandud, kellest küll veel vara on öelda, kas see Klee vaimustus tal on pääliskaudne harrastus või püsivalt sisemine.

Mis puutub lõpuks Vichvelinisse, Jegorovisse ja hulga teistesse, siis võivad nad kõik omas laadis kaunis korrapäraseid töid anda, kuid neil pole kvalitatiivselt midagi juure lisada meie kunsti arene­misesse, isegi siis mitte, kui nad oma produktsiooni kümnevõrdseks suurendaks. Neil on vahest ainult see hää omadus, et meie ametlikud kunstiostjad oma silmad himukalt just nende ja veel nimetamisvääritumate pääle heidavad, oma ostmisega veel kord tõendades seda vana tõtt, et iga ostja oma kauba väärt on.

Kokkuvõttes, meie kunsti tõsine arenemine paremate kunstnikkude kaudu sünnib lääne voolude oma- ja isikupärases tõlgitsemises. Meie kunstis ei või praegu veel konstateerida iseäralikku rahvuslikku erijume, ühtlasi pole ta omalt poolt üldisesse varasalve uusi vormirikastusi lisanud. Äärmused puuduvad meil ega ole nii edukalt välja kujunenud, nagu kas või meie naabreil, lätlastel. Ja nii pakub kujutav kunst väga palju paral­leele meie kirjandusele: nagu kirjanduses loov isik tähtsam on kui teda kandev vool, samuti maalikunstis. Ka puuduvad mõlemal alal äärmus­likud katsed.

Nüüd aga mõned muljed Tallinna teatreist, kui palju neid anda võis kummaski üks etendus.

On ilmselt tunda saksa mõju, nii lavastuses kui repertuaaris. Seda mõju ei saa hukka mõista: säält on omandet uued käsitlusviisid, lavastuse ja dekoratsiooni printsiibid, isegi valgustus. Ja ometi kord on astut juba ligemale teatri olemusele, ei peeta dramaatilist etendust enam tesksti mahamängimiseks, lavastus on tähtsamaks osaks tõusmas teatris kui iseseisvas kunstialas. Uut arusaamist on nähtavasti kõige enam ergutanud saksa ekspressionistlikud draamad. „Draamateatris” nägin parajasti G. Kaiseri ilmekat ja hoogsat „Hommikust keskööni” paiguti üsna huvitavate lavapiltidega, mis mitte halvemad polnud kui Berliini „Lessing-Theater’i” omad („Draamateaatri” kuuepäeva võiduajamistseen tundus palju paremanagi oma ärevama, ilmekama, palavama rütmiga). Et meil ka vastavate osade kandjad ei puudu, näitas Klein kassiiri osas, mõistes täiesti oma kehaplastikaga ja liigutustega tõlgitseda ekspressionistlikus stiilis kangelast. Need olid siiski veel psühholoogiliselt seot ja inimlähedad, kuna Granachi mäng Berliinis küll närvilisem, hüsteerilisem oli, siiski oli ta deklamatsiooniloogika täiesti võõras: hääle järsud paisumised paatoseks ja alandumised sosinani ühes ja sessamas lauseski olid aluseta, sisu vastamata. Kleini arusaadavam, inimlikum osa tõlgitsemine tõi kogu etenduse ligemale kui Granachi ekspressionistlikult üleskruvit mäng. Oli igatahes täieline üllatus mulle meie näitelaval leida isik, kes ekspressionistlikku draamat oskas ja suutis mängida mitte tavaliselt, realistlikult, vaid sisuvastavalt.

Niisuguste draamade etendamised toovad meie teaatri ellu värsket verd, annavad palju võimalusi lavastuse rikastamiseks ja aitavad publikutki veidi üles raputada nõudma teaatrilt enamat kui monotoonset teksti illustreerimist.

Just viimast kahjuks on Jungholz pakkunud „Estoonias” oma „Hamletiga”. Lavastusel ei ühtki probleemi ega selle omapärast lahendust! Ja ometi on see Shakespeare’i draama üks neist, kus näitejuhi intelligents proovile pannakse, samuti kui pääosa etendaja paenduvus.

Ent õige väheste nõuetega oli lavastaja näidendi kallale asunud, nagu polekski siin muud ülesannet olnud, kui dekoratsioone nii kombi­neerida, et etendus liig pikale ei veniks. Ei ütelnud ka see veel midagi, kui butafooriat vähendatakse, ikkagi jäid lavastuslikult kasutamata hulk ideid, mis otse vägisi nõuavad enese mahutamist kas või ainult dekoratsi­oonidesse. Nüüd jäid aga nõutult päält vaatama miskipärast ikoonalõhnalisi dekoratsioone, samuti ka šabloonilisi kostüüme keskaja kuningadraamadest. Kui tagajärjerikas oleks olnud kas või seda ära kasutada, et Hamlet, kelle kuju XVI a. s. kujudest juba üle on, selleaegseist arvamistest kõrgemal seisis ja koguni võitlust pidas valelikkusega, tühjusega, madalusega, ala­tusega, mis kehastus Klaudiustes, Poloniustes, Güldensternides ja Rosenkrantsides. Kas siis isegi hauda paremini ei osata näitelaval näidata kui miski liivakastina, nagu see oli muidu ka Trilljärve labastet hauakaevamisstseenis? Ja mis maitsetus ning arusaamatus küll sundis neid leerilapsi plastikaga garneerima Ofeelia sõnu, laulu ja žeste, päälegi veel täie valguse juures, mis kole sentimentaalsete liigutuste kõrval asjata pani plastikategijate nägusid vaatama. Sarnast lürismi oli liigagi palju. Samastiilne lürism oli ka vastuvõtmatu Lauteri Hamletis esimeses vaatuses. Kuigi sääl Hamlet piinleb pessimismi, üksinduse, nooruse ideaalide hukkumise all, ometi ei tarvitseks seda agooniani pingutada, sest utreerit, üleskruvit haletsev, vinguv, nutune toon ahastuste edasiandmisel sünnitas algusest pääle daani printsist mulje, kui oleks ta ülepää saatuse all viriseja, nutukas, pehme, eluvõimetu, kes ei suuda kätte tasuda, kuigi tahaks. Analüüsi, refleksi ja skepsise all nõrkenud Hamletist peaks nüüd juba üle oldama, kuigi see väärarusaamine kaunis sügavale on juurdunud.

Moissi oskas esimest vaatust lüüriliselt ja pehmelt ette kanda, samas stiilis etendada tahtval Lauteru puudub aga Moissi loomupärane lüüriline tenor. Pärastpoole muutus küll Lauteri Hamlet vähe teisemaks, kindla­maks, tugevamaks,  hääl sai loomulikuma  värvingu,  ja siis oli ta parem, kuigi üldine kuju siiski varjundikahvatuks jäi, mõnes stseenis vähem pakkudes, kui ta oleks suutnud (nii stseenis emaga ja Ofeeliaga).

Muidugi võib väga palju vaielda, missugune Hamleti käsitlus kõige tõepärasem on, kuid mulle isiklikult näib tarviline olevat rõhutada, et Hamlet kõigepäält väga tugev natuur on, terava arusaamisega teistest ja enesest, kes inimestega peenelt mängida oskab („hiirelõks”, flöödistseen, stseen emaga jne.), keda aga miski ebamäärane hingeline kompleks kaua paralüseerib. Niisuguse tõdeotsiva, tugeva munkrüütlina, kes vastu astub õuekonna mitmekordsele väiklusele, alatusele, kujutas Hamletit Kacalov Moskva Kunstiteaatris.

Kuid ikkagi: paremat Hamleti etendajat meil vist pole kui Lauter. Küli aga vahest mõni parem lavastaja.

Kuhupoole meie teater liigub, on vist raske ennustada, sest tead­likkude tendentsidega teaatrit, nagu seda oli „Hommikteater”, enam pole. Mitmekesise ja -maitselise repertuaari ja stiiliga läbi ajav teater pole nii soodne edasi arenemiseks, kui vahest mõni katseteaater. Kuigi raske oleks suurt kunstilist edu nõuda ennast ülevalpidavast teaatrist, on seegi hää tunnus, et teaatrisaavutusi mujal kasutamata ei jäeta ka meil. Oma­pärasuse arenemist teatris nõuda oleks praegu väga enneaegne, sest enne tulevad läbi teha lääne mõjude järgud, minupärast ka ida omad, sest just teaatri alal on moskvalased mõndagi õpetanud läänelastele, nii Moskva Kunstiteaater enne ja nüüd Moskva Kammerteaater.

J. Semper.

 

VARIA.

Prantsuse Akadeemia pidas mineval aastal ilmund ilukirjanduslikkude teoste hulgast kõige paremaks A. Chäteaubrianfi romaani £a Briere ja andis selle eest autorile oma iga-aastase traditsioonilise auhinna. See teos on 400 lehekülge paks, järjelikult „suur” romaan. Tema tegevus­kohaks on Briere, maakoht Prantsuse rannikul. Kapitali võidukäik tõstab elanikud kohalt, millega need kokku kasvand ja millest nad meeleheitli­kult kinni peavad, see on romaani sisu. „La Briere” on realistlik romaan, lokaalse värvinguga, mis murraku abil usutavamaks teht. Kirjanik olevat mitu aastat ta kallal töötand ja kohta ning olusid, mida kirjeldab, põhja­likult tundma õppind. „See raamat ei püüa ilus, liigutav ja mõjuv olla, vaid on seda,” ütleb üks prantsuse arvustaja. – Prantslastele võib ta seda olla. Võõrastele on ta kaugelt vähem huvitav ega tasuks vist eesti keele tõlkimist. – Igatahes on see romaan elavaks tõenduseks, et realism Prantsusmaal surnud ei ole ja praegugi meisterteoseid võib anda.

*

Prantsuse Akadeemia teise suure kirjandusauhinna on saand tänavu Francois Porcher, tuntud lüürik ja dramaatik, 45 a. vana.

Flaubert’i auhind, koosnev kolmest summast – esimene ühele romaanikirjanikule tema elutöö eest, teine ühele noorele romaanikirjanikule fantaasiarikka teose eest, kolmas romaani eest, mis osutab teravat tähele­panu – on jagat tänavu järgmiselt: esimene Pierre Millet’le, teine Francois de la Gueriniere’le ja kolmas Jean Viollis’le.

Berni linna kogukonnavalitsus on asutand „Draama kapitali” ja välja kuulutand võistluse  3000 frangi pääle parima helveetslase draama eest. Võistlevad teosed peavad olema trükis ilmund või loodud 1. jaanuari 1921 ja 31. detsembri 1923 vahel ning võivad olla kirjutet kas prantsuse, itaalia, saksa keeles või mõnes Helveetsia murrakus.

Helveetsia Schiller-kapital on esimese auhinna, 2000 franki, määrand Jakob Schaffnerile romaani eest „Johannes”, 100C fr. auhinna – proua Noëlle Roger’ile Genlis romaani eest £e nouveau Déluge, pääle selle veel à 1000 fr. C. F. Ramuz’ile, Lisa Wengerile ja J. C. Heerile ning veel mõned ergutusrahad à 500 fr.

Daani kunsti ja teaduse edendamise ühing on oma tänavuse auhinna 1000 daani krooni, määrand kirjanik Martin Andersen Nexo’le romaani eest „Inimlaps Stine”.

Čehhoslovakkia riiklised auhinnad draamakirjanikkudele, igaüks 5000 cehhi krooni, on jagat vendadelle Capek ja Jaroslaw Hilbertile ning Stanislav/ Lom’ile.

Čehhi kirjanikule Josef Holecek’ile on Praaga linn tema 70 a. sünni­päevaks annetand auannetusena 10 tuh. čehhi krooni ja ühtlasi ühe Praaga tänavaist nimetand kirjaniku nimeliseks.

Parun James Rothschild on 2000 naela suuruse auhinna määrand parema Palestiina-romaani eest. Romaan peab kirjeldama elu Palestiinas ja tema autor peab olema palestiinlane.

Amsterdami Teaduste Akadeemia poolt oli tänavuks väljakuulutet rahvusvaheline võistlus ladinakeelsete luuleteoste pääle. Kuldmedali omandas sel puhul Hermann Weller teose „Euroopa” eest.

*

„Hommikteater” jätkab tegevust. Ettevalmistusel on tuleva aasta algupoolel ettekandmiseks V. Brjussovi „Maa” (kogust „Zemnaja ossj”) – endiste kavatsuste asemel, millele A. Bachmanni surm kriipsu pääle tõmbas. – Tuleva aasta algul kavatseb „Hommikteaater” A. Bachmanni mälestusõhtu toime panna.

Soomes on hiljuti ilmund noorena surnud kirjandusharrastaja, üliõpi­lase O. Velho tõlgete kogu „Umpimähkään”. See kogu annab näiteid ka eesti lüürikast, Tõlgit on Koidula „Sügise mõtted” (Syysmietteitä), Juhan Liivi „Tulin linnast” (Vaeltaja) ja „Sa tulid nagu päikene” (Sä tulit), Gustav Suits’i „Sügise laul” (Syyslaulu), „Rõõm ja mure” (Riemu ja murhe), „Kevade ja sügise” (Kevät ja syksy) ja „Raudlaul” (Rautalaulu). Kuidas eesti värss kõlab soome keeli, selle vihjeks viimati nimetet laulust kaks salmi :

    On joka hengenveto kallis :
    pian elonlaine väsähtää !
    Vain kerran leimuaapi sydan,
    miel’ aatteen miekkaa välkyttää.
    Kuin Hannibalin korkealle
    kohotkoon nuorten silmäin lies –
    vain yli Alppein lumiharjain
    voi Italiaan tulla mies.

Esperantokeelse ajakirja „Literatura Mondo” s. a. nr. 7. ja 8-as on ilmund Marie Underi luuletused „Surelik” ja „Õhtu” (kogust „Päris-osa”), Hilda Dreseni tõlkes.   Ajakirja   „Esperanto”   s. a. 7-da nri kirjanduslikus lisas nimetetakse Underit üheks meeldivaimaks ja vormivirtuoos-likuimaks eesti lüürikuist.

Oleme „Loomingu” lehekülgedel juba varem nimetand mõned esperantokeelsed tõlked eesti kirjandusest. Albert Kivikase tööde tõlgetest oleks veel mainida: novell „Ema” („Esperanto Triumfonta”, tõlkija H. Seppik) ja „Korjus” (..Literatura Mondo”, tõlkija H. Seppik) ning novellett „Muna” (..Literatura Mondo”, tõlkija Hilda Dresen). Novelli­kogu ..Verimust” ilmub tervena Henrik Seppiku tõlkes.

*

Revaler Bote on käesoleval aastal avaldand terve seeria A. B e h r s i n g i artikleid uuemast eesti kirjandusest („Streifzüge durch die neueste estnische Dichtung”). Siiamaale on ilmund pikem sissejuhatav artikkel Noor-Eestist, siis esseed Juhan Liivist, G. Suitsist, F. Tuglasest ja A. H. Tammsaarest.

Samuti on Helsingin Sanomates käesoleval aastal ilmund rida kirjutusi eesti kirjanduse ja kultuurielu kohta prof. A. M. T a l l g r e n i ja mag. Elsa Enäjärvi poolt. Nii ilmus E. Enäjärvi sulest „Hels. Sanomates” pikem kirjutus „Eesti kirjanduslik elu”, pääle selle Fr. Tuglase artiklite põhjal kokku seat kirjutus Gustav Suitsi toodangust ja eesti näitekirjandusest.

Budapesti ajakiri Napkelet tõi käesoleva aasta juuli-augustikuu nris Tartu ülikooli lektori Virányi Eleméri poolt ülevaate Eesti maast, ajaloost ja kirjandusest.                                   

*

Käesoleva aasta 9. novembril pühitseb Henrik Visnapuu oma kirjandusliku tegevuse 15-dat aastapäeva. Sest 9. nov. (27. okt.) 1908 ilmus esimene kord ta luuletus trükis (Postimehes).

*

Ernst Peterson olevat uue draama kirjutand, mis tuleva aasta algul ilmub.   Tema komöödia „Uus minister” tõlgitavat saksa keele.

Mait Metsanurk’a näidend „Vagade elu” ilmub tänavu enne jõulu „Noor-Eesti” kirjastusel ja tuleb tuleva aasta jaanuaris „Estoonias” esietendusele.

Loomingust nr. 6/1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share