Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Dec

Eesti romaan 1933.

 

   

Kirjandusajaloolises perspektiivis peame arvestama teose kõiki voorusi, tiihikohti ja puudusi, tema võite ja kõrvalejäämist elus, kuid kätte võttes vastilmunud romaani või mõne teise uudise, otsime talt vastust eeskätt küsimusele: mida ta annab meile? Puudujäägid ja ka tulevikuvõimalused pole nüüd olulised. Eriti on seda teed õigustatud astuma kokkuvõtlik ülevaade, kuna see­vastu arvustus peaks käsitlema küll võimalikult teose kõiki külgi.

Nii siis: mida võib anda tänapäevalugejale 1933. aasta eesti romaan?

Mis südamest tuleb, läheb südamesse, öeldakse. See on na­tuke lai ja igale poole passiv. Võiksime öelda: mis on kirjutatud kirega, t õ m b a b kaasa, või mis on viidud sisemiselt ja ka väli­selt ehituselt tasakaalulise täiuseni, see v õ i b tõmmata kaasa juba oma täiuslikkuse ja terviklikkusega.

Romaanide puhul pole paratamatult esikohal täiuslikkus ja terviklikkus, mis on väga tähtis luules ja novellis, vaid esikohale tungib: millise kirega kuulutatakse tõtt, milline on autori tõde. See annab romaanile soojuse ja osatähtsuse elus. Romaani auto­ril peab midagi kaalukat ja sisukat või jälle põnevat ütelda olema, et ta suudaks võita enesele eluõiguse ja tungida lugejaisse-rahvasse.   Siis andestatakse ka päriselt suurigi vormilisi puudusi.

Tugevamast tõekuulutamiskirest on kantud A. H. Tammsaare „T õ d e  j a  õ i g u s” V. Meil on küll raske sõnadesse sul­geda, mis on ,,Tõe ja õiguse” tõde, kuid meid kisub kaasa selle teose anduv tõe jälgimine ja keskus, milles otsi­takse  t õ t t. Et viimane on teravate ja omapäraste piirjoontega, siis „Tões ja õiguses” kõige võitvam õieti ongi elukujutus: see tungib üksikasjade omapärasusteni ka seal, kus tavaliselt veel mi­dagi individuaalselt tähenduslikku ei nähta. See teos kujutab elu kui väga mitmepalgelist tõsiasja ja jälgib seal meelivaevavaid tõdesid.

Mõnigi kord on analüüsitud „Tõe ja õiguse” ideid ning on sea­tud nad teatavasse ideoloogilisse ahelikku. Kui nüüd keegi on soovinud leida romaani peaideed, nagu seda ikka on tehtud kooli õpperaamatuis ja eeskujulikes analüüsides, siis see lõpetab pooliti pettunult: „põhiidee” ei taha lasta end kuidagi konkreetsemalt ja tühjendavamalt sõnadesse mahutada.

Põhjus on lihtne. A. H. Tammsaarel on elust rikkalikke tähe­lepanekuid ja isikuid, kes tihtipeale kasvavad mõjukateks tüüpideks, „Tõde ja õigus” kujutab eeskätt elunähtusi ja inimest. Kuid igal sammul segab end autor vahele ideid jälgides. Nii siis lugeja on kogu aeg kahe tule vahel: ühelt poolt elu ja inimene kui ainestik, teiselt poolt jälle autori probleemide asetus ja arendus. Et seejuures autor ei leia kuski mingit lõplikku lahendust, mida ta ise pooldaks kirgliku veendumusega, et autor ideid ei koonda teatavale kitsale ühtlasele joonele, siis ei tekigi nn. peaideed. „Tões ja õigu­ses” ei ole meil tegu tõe leidmisega, vaid tõe jälgimisega. „Tõde ja õigus” on probleemide ro maan.

„Tõde ja õigus” esitab elu inimnäidete kaudu. Esijoones ei valgustata olustikku ajas ja ruumis, vaid üksikinimesi. Kuid ini­meste juures ei püüta jälle tungida igakülgselt nende omapäraste mitmekesisusteni, et niiviisi kujundada võimalikult tabavamalt ja täielikumalt inimest, anda tüüpi kogu tema keerukuses. A. H. Tammsaare tabab küll inimeste omadusi ootamatu sügavuseni, kuid peamiselt niipalju, kui see kuulub tema probleemide ahelikku. Autor nagu ei näekski, mis tuleb tema teosest, vaid tal on silma ainult inimeste omavaheliseks ristluseks: selleks on huvi ülekaalu­kalt elav, muu jääb tagaplaanile. Kirjandusliku teosena saab „Tõele ja õigusele” mõndagi ette heita, kuid elust ja elule ütleb ta palju. Nii kuis isiklikult saan elulähedusest aru, on „Tõde ja õigus” V elulähedasem teos, mis Eestis ilmunud.

„Tõe ja õiguse” inimesed või nn. tegelased nõudlevad kõige­pealt õigust: õigust õnnele, õigust inimesväärsele elule, õigust oma tegudele ning arusaamadele jne. Nende õiguse mõiste sisal­dab õiguse kriteeriumina isikliku veendumuse, mis on välja kasva­nud kas üldisest kombeõigusest isikliku huvi tagamõttega või ana­loogia põhjal või üldtuntud õpetusest, nagu piibel jne. See on subjektiivne õigus, mille hingeks on egoism; ka riiklik seadus kui norm on tõlgenduses subjektiivne õigus.

Arusaadav, et tegelaste subjektiivsed õigused tikuvad kokku põrkama, ja mida kangemad mehed, seda suurem kokkupõrge. Näit. Andres ja Pearu.

Kuid siin peame küsima, kas isiklik õigus ei satu mõnikord ühte üldinimliku õigusega ja kas kokkupõrked ei olene mitte kõrva­listest asjaoludest, näit. arusaamatusest, jonnakusest jne.

Teiste sõnadega. Tahtes-tahtmata tuleb arvata, et inimkonna elu alistub teatavaile sisemistele seadustele. Neid üldinimlikke sea­dusi nimetame tõeks. Kui nüüd keegi elab kokkukõlas nende inimkonna üldseadustega, siis ta oleks tabanud tõtt, kuigi see aval­duks piiratult. Sisuliselt oleks see tõde, ehk küll ilmingult ainult isiklik õigus.

Niisuguseid inimesi ei leidunud „Tões ja õiguses” kuni vii­mase, V osani. Nende vahekorris ja väitlusis on ikka igaühe isiklik õigus teravas vastuolus teise isikliku õigusega. Kõik nad püüa­vad ehitada oma koda väikestele sõmerkividele siin laias maailmas või lausa liivale, ühine ehitamiskalju puudub. V osas näib lugu teisiti olevat eeskätt Tiinaga: sel on võimeid aimata inimliku saa­tuse üldseadusi ja ta suudab sellega kokkukõlaliselt teotseda.

Isiklik õigus ja üldinimlik tõde võiksid asetseda progressiiv­selt ühel joonel. „Tões ja õiguses” on nad aga vastamisi või vähe­malt eripidiselt: igal sammul on tegu antiteetilise asetusega.

Seepärast tõusebki igal sammul küsimus: mis on tõde? Ja ei suudeta seda küsimust sealsamas lahendada.

Indrek on „Tõe ja õiguse” neljas osas küllaldaselt kogenud sel­list seisundit. Romaani V osas paistab järjest selgemini kujunevat veendumus: inimene on nii väike, nii jõuetu, kitsapiirdeline, et ta ei suuda kuigi palju võrrelda, kuigi palju näha, ta võib tõtt ainult aimelda või paremal juhul tabada seda osaliselt, kusjuures ei saa veenduvalt tõestada enesele (teistest rääkimata!), et see just on osa tõest. Käibivad valmistõed pole kaugeltki tõed! (Vrd. lk. 276, 398, 439 jne.)

See on Indreku tõde. Indrek on tulnud veendumusele, et ta võib olla ainult osaline nägija, mitte kõige olulise nägija.

Indrek nähtavasti lepib selle „tõega” ja ehitab sellele kaljule oma koja. Tundub küll, et see on õhku ehitatud, kuid inimese enesetunde mõttes võib ka see olla kalju. See on Indreku ja ro­maani suurim lahendus.

Sellele on lähedal veel teine veendumus: tõejälgimine ning tõeotsimine annab ainult osalisi tulemusi, elamuste mõttes on ta sisukas protsess, kuid see võtab rakkesse kogu inimese ja niiviisi rikub isiklikku elu. Seepärast on õiglane ja otstarbekohane, kui inimene saab leida endas teatava elulise tasakaalu ja jääda selle piiridesse.

Tasakaal võib olla muidugi lühinägelik rahuldumine ja sega­vate asjaolude ignoreerimine. Kuid see puruneb varsti. On ikkagi tarvis, et meie oleksime teatavas kontaktis inimsugu valitsevate seadustega.

Eespool rõhutati, et „Tõe ja õiguse” põhjal on tõenäoline tugevate ja keskendavate eluseaduste olemasolu, millest meie tava­liselt saavutame ainult kilde. Analüüsiva mõistusega ja hariliku inimese kogemuste piirides neid elu põhitõdesid ei saavutata. Ent neid võib intuitsiooni abil tabada ja arvatavasti nendega kooskõlas ka elada. Tiina paistab selliselt elavat. Ta pole keerukas ei tegu­delt, ei arusaamadelt ega püüdmustelt. Ta elab lihtsat elu, püüd­leb vähest, kuid on ustav enesele: ta on pannud käe adra külge, ajab vagu ja ei vaata tagasi.   Ainult kui ei segaks teised!

Tiina on instinkti-inimene, Indrek on mõistuseinimene. Tiina suudab oma anduva armastuse ja selle põhilaadi poolest sobivalt täiendada ja tasakaalustada Indrekut. Seepärast ei saagi Indrek talle vastu panna, arvab leida niiviisi oma isikliku elu tasakaalu sise­miselt ja niiviisi ka oma elu õnne. Selle poolest on „Tõde ja õigus” oma V osas jõudnud Indreku eluga positiivse lahenduseni ja ro­maan on jõudnud loomuliku lõpuni.

Kas niiviisi pole me jõudnud „Tõe ja õiguse” põhiideeni? Ei. Indrek on romaani lõpus võrdlemisi kõhklev ja mitte just lahendatult veendunud. Pole ka tõsiasjalikke tõendisi. Autor ei kriip­suta seda alla kui oma credo’t. See on juba väljaspoolne ideoloo­giline järeldus, mitte teose veendumus ega kavatsuslik lahendus.

Tammsaarel ja ta kangelasel Indrekul on tung tõtt jälgida, kuid ei usta tõeleidmisse: otsustuste poolest jääb kõik liiga lahti­seks. On analüüsitud läbi hulk ainestikku- võtku iga lugeja, mis ta sealt soovib ja leiab. Romaani V osa lahendab küll küsimusi lõpetavamalt kui endised osad, kuid siiski vähese usu ja otsusta­vusega. Sellisena jääb „Tõde ja õigus” eluprobleemide romaa­niks, kusjuures tuleb alla kriipsutada, et see ei tähenda psühholoo­giliste probleemide esiplaanil olekut. Viimaseid ei jälgita omaette sihtidega, kuigi romaani ainestiku käsitlus areneb psühholoogilisi teid mööda.

On ka arusaadav, mispärast ,,Tões ja õiguses” on palju siia-sinna kõnelusi, siia-sinna arutlusi, mis mõjuvad laialdaste lobisemistena. Autor jälgib tõtt induktiivselt, ta ei ole kindel, et on leid­nud tõe, ta püüab avada võimalikult palju vaatekohti, anda palju võrdlusjooni. Kirjanduslikult tunduvad „Tõe ja õiguse” lobisemised vealiste venitustena, sest autorilt nõuame niipalju tihendamist ja selginemist, et ta ütleks selle, mis tal ütelda on, kindlapiirjooneliselt ja selgesti tabatavalt. „Tões ja õiguses” on pikad siia-sinna kõnelused ometi ideoloogiliselt põhjendatud ja kooskõlas üldise lahendusega. Nii siis on nad sisuliselt õigustatud, kuigi me soo­viksime suuremat kategoorilisust ja otsustavust.

Siia-sinna tõejälgimist aitavad elustada ja konkreetsemat ilmet anda vahepeal lausutud osalised tõed, mis on tihti pipardatud pil­kega.   Näiteks lk. 378 saatuseprobleemi groteskne lahendus.

Kuidas võiksid „Tõe ja õiguse” osalised tõed mõjustada elu?

Eriti romaani III ja IV osas nägime, kuivõrd murendavalt, desorganiseerivalt mõjus Indrek. Tema osalise nägija seisukoht, kauged analoogiad, poolele teele jäämised, vahelepoetuv iroonia – kogu see relatiivsuse ideoloogia ja lahtiste otsade jätmine mõjus teistesse inimestesse halvasti: õõnestas neil alt pinna, nende loomu­liku osalise tõe. Päristõele nad said ehk küll lähemale, kuid isik­likus elus sattusid tasakaalutusse, sattusid nagu vaglad liivale.

Ei tule arvata, et „Tõe ja õiguse” nelja esimese osa ideoloogia mõjuks lugejaissegi teisiti, kuigi nõrgemini. Positiivselt võib küll mõjuda elu kujutus kui faktiline ainestik, kui teadmiste rikastus. Et see on „Tões ja õiguses” tugev, siis võib romaani üldmõju arvata positiivsekski. Kuid eitavate, purustavate jõudude tugev annus jääb igal juhul püsima.

Romaani V osa toob aga kaasa pöörde: siin autor arendab kindlapõhjalist vaatekohta, tema jõuab siin negatiivsustest üle positiivsusele.

Võtame näiteks V osa kaks patriarhi – Andrese ja Pearu. Nad olid romaani I osas otse klassilised vingamehed. Nad kemp­lesid iga asja juures ja oli raske neid võtta täismeestena. Üks ajas taga oma õigust, uskudes, et see on tõde, teine tõi vastu oma õiguse, mis oli sootuks teine, ja uskus, et see on tõde. Kitsas ringis, mida valgustas nende kummagi isiklik väikesejõuline lamp, sumasid nad teotseda, „rehnutti” pidada ja teineteist togida.

Lugeja lahendas probleemi siis sellega, et arvas need jooned iseloomujoonteks, ja asi oli korras, kuigi rägastikuline.

„Tõde ja õigus” V ütleb aga, et asi oli inimlikult lihtsam: Pearu võistles Andresega Krõõda ees. Avastatakse suurim tõuke­jõud ja selle valgustusel omandavad sündmused ja kired läbipaist­vuse, sihikindluse.

Vanana, enne surma ja pärast sügavaid pettumusi avanevad Pearu silmad ka tema enese suhtes: et miks ta on kembelnud ja püüdnud tühise poole. Temas kujuneb veendumus, et tõde on kuidagi teisiti.

Inimesest võib uskuda seda head, et kui ta näeb selgesti, mis on tõsi, siis ta ei suuda enam võidelda selle vastu. Valdav osa läheks igatahes tõe järele. Traagika seisab selles, et ei nähta tõtt. Pearu oli ju kord sotsiaalselt väheväärtuseline tüüp oma rehnuti pidamises, kuid jõudes veendumusele tõe suhtes ta muutub, ta kas­vab mehiselt enesest üle, Nietzschega öeldes „seisab oma pea peale” – ja vingamees ning kempleja on temast kadunud.

Ka Andres oma jäikuses püüab järjekindlalt tõe poole, arvates selleks – isiklikku õigust. Ta teeb seda aga elu lõpuni peamiselt enda kulul, ta puurib eneses, ja jõuab ka veendumusele, et tõde on kuski laias kõrguses – kõrgemas kui tema, kõrgemas kui tema tõejumal. Andres ei muutu küll tegelikus elus selle vaate pärast produktiivseks, sest ta on juba vana. Kuid ta kõrgeneb kangela­seks, kellest võib lugu pidada – mitte küll niipalju sotsiaalselt kui indiviidi mõttes.

Juba nendes kahes maaelu patriarhis kajastub, kuidas „Tõe ja õiguse” V osas pahed taotsevad areneda voo­rusteks.

Ka Indrek jõudis, nagu nägime, rahustava lahenduseni – oma tõejälgimise kaudu. Ka Vargamäe rägastikulisse olundisse löövad sisse selgust avandavad sihid ja rahustavat tasakaalu tekitavad jõud. Ka relatiivsusebatsillist põhjustatud ideoloogiline segiolek koondub tasakaalukamaks teadmiseks. Kuigi see pole tuline veen­dumus, mis oma kindla usuga võidaks teisi, ometi on saanud pahe vooruseks. „Vigane veri” saab terveks. See on meeldiv positiivsus: kui negatiivsustest kasvatakse üle, jõutakse välja omale õigele teele, siis see jätab puhastustundc, võidutunde. Puhastustunne on aga kirjanduses iidsetest aegadest peale suurim voorus.

Selles valguses on „Tõde ja õigus” kogusummas siiski posi­tiivselt mõjuv ka ideoloogiliselt   – tänu V osale.

„Tõe ja õiguse” puhul, eriti aga V osa puhul saab tõeks, et me anname meelsasti andeks puudusi, kui on tublisid voorusi.

Ka V osa on eelmiste osade eeskujul alguosas veniv, „lobisev”, ka siin ci asu Indrek otsustavalt ja veenval kujul omale teele, vaid püsib ikka kõhklevana jne., kuid romaani sisukus, tüüpide huvi­tavus, elulisus ja eriti psühholoogiliste sõlmede orgaaniline tekki­mine ning tugev lahenemine panevad puudusi unustama.

Sellele lisandub veel midagi. ,,Tõe ja õiguse” V-nda teises pooles on pinevust, keskendatud sündmustikku (Tiina teene!), on tundelist kaasakiskuvust, mille haripunktid on Pearu ja Andrese surm ning Indreku ja Tiina teineteise leidmine. See kõik annab „Tõe ja õiguse” V osale tundetoonilise hoo, sihipüüdlikkuse ja lõ­puks ka eesmärgisaavutuse.

Isiklikult hindan „Tõe ja õiguse” kandvaimate osadena I ja V. Vahepealsed on terviku suhtes iseseisvaks paisunud harud, ja kuigi neil on väärtus omaette ning eriti IV osa sisaldab hoogsat jõudu ja sügavat elutundmist, ometi on neil põhipuuduse märk otsaesisel: iseseisvaks paisunud harudena rikuvad nad terviku ühtsust ning ainestiku keskendus ja kujunduse ökonoomia on nõrk.

Kokkuvõetult võib „Tõde ja õigus” oma sisukuselt mõjuvalt astuda maailmakirjanduse väärtteoste kõrvale, kuigi ta vormiliselt ei hiilga meisterlikkusega ja kuigi tema veendumused on kõhklevat laadi (ei hinnata ju niipalju osalist nägijat, vaid tuliselt veendu­nud nägijat!). Vaevalt siiski pääseb „Tõde ja õigus” tõlgete kaudu tervikuna maailmakirjandusse:   kogusummas on ta liiga suur ja ilma mõjuva koguvormita. Kui autor lühendades, ühendades ja keskendades moodustaks I ja V köitest terviku kahes või kolmes osas, oleks ta õigustatud mehiselt astuma maailmakirjanduse võist­lusväljak.

1933. a. eesti romaanikirjanduse raamides on „Tõde ja õigus” V omaette väärtus. Kui läinud aastal oleks peale selle teose ilmu­nud ainult ajaviiteromaane, oleks aasta romaanitoodang olnud ometi kaalukas. Ka suurematel rahvastel ei ilmu suurteoseid igal aastal.

Kuid ka teistes aastauudistes leidub tähelepanuväärset ja ei saa neid ilma pikema jututa üle parda heita, kuigi nendes ei suu­deta käsitella sügavamalt mingeid suurprobleeme. Mitte reastades neid oletatava väärtuse järgi, vaid jälgides alguses esitatud vaate­kohta, leiame, et suuremast tõestamistahtest on kantud Rohu ja Mälgi teosed.

Nende lähtekohaks on vaese inimese eluvõitlus tänapäeva töö­puuduses. Küsimus on asetatud eriti selgesti sotsioloogilise prob­leemina Rohul. „Tõde ja õigus” jälgis probleeme inimestes, läh­tudes inimesest; ühiskondlikud nähtused ja probleemid olid kõrval­produkt. Roht aga püüab haarata eeskätt ühiskondlikke probleeme ja inimene on temale ainult illustreerimisvahendiks. Rohul on ühekülgsus ja teravus suuremad, psühholoogiline sügavus üsna-üsna pinnaline ning üldse esineb elu ikkagi napilt.

Et Rohu kirjeldatud ühiskondlik seisund on lugejaile tuttav, et see on alaliseks käsitlusaineks ajakirjanduses, et ta ei ole võtnud kirjanduslikesse kujudesse seda kuigi sügavalt ümber valada, siis asetseb peahuvipunktis, mida arvab Roht sellest küsimusest. Peakandejõuks on teravus, millega ta esitab küsimuse, s. o. tuntud tõe isiklik kuulutamiskirg.

Richard Rohu „Vastsed rajad”, mis pole niipalju romaan kui „pildid elust”, on individuaalse valgustuse ja tõekuulutamiskire poolest üsna sümpaatne, kuigi tal ei puudu nõrgad küljed.

Vangist vabanenud minakangelane asub siin taas eluvõit­lusse – kuid igapidi nõrgestatuna. Tema ümber on vandering: vangiga ei taheta teha tegemist. See asjaolu muutub tema suuri­maks vastaseks eluvõitluses ja raamatule suurimaks jutlustata­vaks tõeks.

On arusaadav, et sellise vaenlase kukil olles ja füüsiliselt nõr­gestatuna muutub inimene tundeliseks. See tundeline toonistus ongi „Vastsete radade” üks külg. Tihti muutub see kaebluseks ja siis paratamatult tundub minakangelane väiklasena, tema eluvõitluski väikesena, kuna ka vastased ja kokkupõrked on väikesed. Kuid sattunud keset metsa, saab minakangelane tagasi oma jõudu: kon­takt loodusega annab olemisele ikka kindlama põhja. Et metsatöö­liste ringis leiab minakangelane ka inimesväärsemat kohtlemist, siis kujuneb metsatööliste elu pilt, eriti nende ulaelu päris mõjuvaks.

Siin on Rohul ka tegu peamiselt inimesega. Edasiliikumisel, aguli olustikku sattumisel tungib selgesti esile ühiskondliku tasakaalutuse paljastus: ühel pool vaesuses hukkuv Piirojade perekond, teisel pool sooelanikkude ebajumal ning luupainaja, eluga parseldav paberrahatõusik, kaupmees Krivomann. Nende kahe tuntud poole vahekord on küll labasejooneline, kuid noore neiu Irma Piiroja naisesaatus annab olukorrale küllalt sügava traagilisuse ja haaravuse: olles ikkagi tubli neiu, langeb ta olude kokkumängus Krivomanni armukese ja nii siis libu seisundisse.

Et Roht ei suuda süvenedes kujundada ainestikku ulatusliku­malt ja sisurohkemalt, et ta katkendite kaupa edasi ruttab, et ta oma mina tähtsust ebailusasti alla kriipsutab, et ta kontrastiks vilet­susele katsub eriti rõhutada sisuliselt nõrka valgemat poolt – loo­duse romantilist võlu ja üksiku vanapaari eluidülli -, siis kaotab teos mõndagi oma mõjumisvõimalustest. On ka keelelisi komistusi, mida ei saa motiveerida lihtsuse taotlusega, vaid mis olenevad hoo­letusest. Kuid leppigem ühelt poolt põhjendusega, et kuidas peabki elamisvõimalusteta kirjanik nii-öelda saatuselt varastades kirju­tama süvendatud teose, ja teiselt poolt asjaoluga, et „Vastsetes radades” on siiski tundekuseni ainestikus kinniolemist, inimese ku­jutamist ja ka ühiskondliku ülekohtu kaasaprotestima panevat pal­jastust. See teos on uus noot Rohu loomingus ja kuulub Rohu sisukamate teoste hulka. Ta on kirjutatud südamega, haavunud kirega.

„Vastsete radade” lõpuosa jätkab Rohu „V õ i t l u s e tee l”, mis on eelmisest nõrgem: küll samasugune „pildid elust”, kuid tai pole kõiki eelmise voorusi, pahed esinevad aga tugevamini. Ta on rohkem tehtud kui läbituntud teos.

Irma Piiroja püüab siin kätte võidelda iseseisvamat elurada: mitte olla Krivomannide armuke ja süüa šokolaadi, vaid teenida kas või hädaabitöölisena viletsusekopikaid, et hinge sees hoida. Ta on valmis ostma enesele iseseisvust vaevalise töö hinnaga. Elu sunnib aga teda ikka ringiratast liikuma: vaevalt saab ühes kohas teenida mõne kõhutäie, kui peab jälle nälga kannatades tammuma maanteed.

Roht võtab väga kitsalt – ainult ühe isiku. Niimoodi kal­duksime seda lugema isikuromaaniks. Kuid autor kriipsutab alla, et Irma on üldise nähtuse kehastis, ja püüab koguni tema saatust samastada vaese töötava klassi üldvõitlusega ning loodetava või­duga. See kukub välja aga pingutatult ja vihjab juba sotsialistlikku programmivõitlust. Kokkuvõetult ei ole toodud isik ega sündmustik suure veenvusega: õigem on seda võtta erandnähtusena, kus võrd­lemisi mehelik ning intellektuaalne naine ei leia tööpuuduse korral enesele pidevat ülesannet elus.

„Võitluse teel” moondub tendentsteoseks. Ühiskondlik üle­kohus vaese üksiku ning toeta inimese vastu on tõstetud drastiliselt kilbile ja Irma Piiroja on selle illustreerimisvahend: ta pole niivõrt naine ja isik, kuivõrd valem ühiskondlikust ülekohtust, kus­juures süüdi pole eales ta ise, vaid teised. Muidugi tõuseb selle romaani lugemisel rida elulisi küsimusi, kuid nende käsitluses puu­dub tugevam eluline alus ja nad äratavad kergesti vastuvaidlusi. Kasustatakse küll psühholoogilist kujundamisvahendit, kuid psüh­holoogia on üldiselt pinnaline, väljastpoolt ette kirju­tatud ja teose peakaal on selles teravuses, millega Roht astub vastu ühiskondlikule ülekohtule. Autori arvates on varandusega inimene sihilikult vaese vastu ja see on häda juur – esimene tahab õigustamatult valitseda, teine ei või jälle õigustatult seda lubada. Seepärast siis kujunebki nagu programmi järgi: kuhu Irma iganes läheb, rikkamad panevad talle kanna taha või jälle mõni mees tuleb oma himudega. Kogu areng on seepärast pessimistlik ja seda ei suuda lahendada julgustus lõpus, et küllap Irma võidab.

See täie veendumusega parteivõtmine töötatöölisele tehtava ülekohtu vastu võib olla põhjenduselt küll lünkadega ja ühekülgne, kuid ta on siiski jõud, mis lugejale võib tunduda raamatu sisuväär­tusena ja niiviisi õigustab teose olemasolu.

Roht on kogu oma toodangus osanud jutustada. Kuid Rohu saatus on ka olnud, et raamatu võib kus tahes kohal kõrvale panna, ilma et oleks midagi kaotatud. Rohus ristlevad ajaviitekirjaniku jutustamisoskus, tundekirjaniku puhangud, mõttekirjaniku lühi­ealiseni küsimused ja prokuröri kibedus ning kuigi ühekülgne, kuid ometi ägedasti reageeriv eluvaatleja. Viimases teoses on ta eriti väitleja ja seepärast on sündmustik üsna katkendlik ja kasin. „Pil­did elust” on tendentsi tõttu enamikus kuiv pealekaebamismaterjal; ainult hädaabitööliste eluolud ja laostunud talu kirjeldus mõjuvad veenvama elulise tõendusmaterjalina.

Rohust tundelisem, leplikum ja süvenenum on A u g u s t  Mälk. Tema ,,Ü k s  n e i s t s i n a t s e i s t” on Rohu töödele ainestikult lähedane, kuid on ka paljus erinev.

Vormilt on teos raamromaan, kus autor on saanud kasutamiseks Silvia Vaekupu päeviku ja esitab selle kui Silvia Vaekupu töö omapoolsete silumistega. Sellega on motiveeritud ühe naise ela­muste vahetu teadmine, kitsas ala ja ühtlasi ka autori stiil.

Silvia Vaekup on mereäärse aleviku vaeskihi võsu. Ta on ainult üks paljudest, nii siis näide massilisest elunähtusest. Seega pretendeerib ta esindavuse tähendusele ja ei tarvitse väga ilmekalt avaldada individuaalseid jooni.

Need kaks põhitunnust on romaanile väga omased: Silvia Vaekupuga tahetakse esile tuua ainult veenvat materjali. Peab tunnistama, et jutustusel on lihtsust, puhtsüdamlikkust, ai­nult isikliku eluga piirdumist, mis annab usutavuse, et jah Silvia Vaekup on üks paljudest: neiu vaesusest, kelle elutee on kidur are­nema paremusele, kaldub aga väga kergesti pahemusele.   Vaeste omaste toetusel saanud keskkoolihariduse, püüab ta sellega leiba teenida ning aleviku mustusest välja tõusta, kuid kaasinimesed on niivõrt räpakalt omakasupüüdlikud, et nad ei hooli teise eluvõitlu­sest, vaid rikuvad rumalalt selle oma väikeste huvide rahuldamise kaudu; temas nähakse ainult tüdrukut, mitte eluvõitlevat isikut. Tõsi, ainult kui juhulist naisolevust võtavad teda küll üksikud meesterahvad, kes pole ju maailmas kõik, kuid tema isikliku elu suhtes kujuneb see kõigeks. Meestele on see ainult seiklus, ainult möödaminev nali, neiule aga eluline traagika. Selle nalja teostu­mist hõlbustab küll see, et Silvia Vaekup ei ole kindel iseloom, vaid üsna passiivne ja järeleandlik. Kuid eks ole seegi elus tavaline. Selles üldises rumalas egoistlikkuses ja variserlikkuses on ka erand, õpetaja Eesväli, kuid autor otse sihilikult rikub sellegi võimaluse ära, et saavutada katastroofi ja jutustisele moekamat lõppu. Ni­melt olukorras, kus neiu ja noormees teineteist tõsiselt armastavad, laseb autor kuulujutul kõik segi paisata; jääb kasustamata päevik kui tõendusmaterjal, jäävad kasustamata muud ägedamad paranduskatsed, tuleb ainult üks – Silvia Vaekupu endatapp romanti­listel põhjustel.

See lõpuosa on Mälgi stiilikal jutustusel suureks veaks; peale selle on lõpuosa üldse rohkem juhuslik, hõre ja ei arene sellise sisemise paratamatusega, nagu oli seda neiu kujunemistee. Ei saa aga siiski öelda, et ka siin Silvia Vaekup pole üks paljudest.

Muu seas tuleb Mälgi töös ette rohkesti isiklikke keele erine­vusi, nii näit. tarvitatakse järjekindlalt kodusse pro koju, meeleti pro meeleldi, -tsi-sufiksit ja ka mõningaid teisi segavaid väljen­deid.   Need ei suuda siiski teost rikkuda.

Aleviku olustikust esitab teos eeskätt varjukülgi: joomist, joo­mareid, salaviinamüümist, linlikke elemente snoobitsemas agulis, naabri kadedust, mustust, vaesust, inetust – kuid seda ei saa lu­geda mingiks tendentslikuks valgustuseks, vaid see on tõeline, kuigi juhuline keskus, millesse sattus Silvia Vaekup liikuma. Kui leidub ka headust, siis seda ei varjata – nii näit. Silvia viinakauplejast tädi omast kohast õiglane meel ja armastav süda, rääkimata heast vanaemast.

Sisemise tervikluse ja usutavuse poolest on see romaan, nagu öeldud, meie kirjanduse keskmisest tasemest kõrgemal, aga et isik ja probleemistik pole iseenesest kuigi sügav, siis teose sisukus pole eriti tugev. Selles viimaseski avaldub stiilikus – autor on tahtnud anda tavalise näite keskpärasest väike-elust ja ta on jäänud oma ülesandele truuks.

Mälk on oma teoses ka tõekuulutaja, kuid seda tõtt võiks leida iga lahtiste silmadega inimene. Mälgil puudub Rohu erapoolik ägedus ja Tammsaare probleemiderohke sügavus.

Siin on ka võimalus alla kriipsutada nähtust, kus autor võtab enesele kirjandusliku ülesande, kasutab tähelepanekuid ja isik­likke arvamusi, võib aga jätta muidu oma isikliku mina väliselt kõrvale ja sõnastada nii siis näilikult objektiivselt tüki elu.

See pole just eriti hõõguv tõug kirjandust, temas pole tunda isiklikku kirge, kuid ta on kõige valitsevam sort literatuuri romaani alal ja vastavalt ainestiku tähendusele jne. võib tõusta kõrgele tasemele.

Mälgist puhtamal ja täiuslikumal kujul käib seda teed Aug. Jakobsoni „Üheksas laine”. Sellele lisanduvad H. Mäelo „Täna­päeva lapsed”, Mats Mõtslase „Kevadised vood” II ja O. Lutsu „Tagahoovis”. Peale Jakobsoni käsitlevad nad kõik täna­päeva elu ja küsimusi.

August Jakobson’i „Ü h e k s a s  laine” (Tuhkur ho­bune IV) on selgel kujul kirjandusliku ülesande lahendus. Autor iseloomustab olusid enne Saksa okupatsiooni aega, okupatsiooni tulekut ja minekut. Ajalooliselt sündmusrohke ja murranguline ajajärk on valgustatud agulielu kaudu: kuivõrd see riivas Luuguste perekonda nähtavasti Pärnu ääremail ja missugusena näis ajaloo­line sündmustekäik sellele perekonnale ning nende tuttavaile. Vä­liselt osa perekonnaromaanist, jätkates eelmisi köiteid, kuid tegeli­kult pakub iseloomulikke pilte eesti vastsemast ajaloost massi psühholoogiliste nähtuste valgusel.

Nood ajad väärivad jäädvustamist; murdusid ju nonde ae­gade elupnsmas mitmed politiliscd maailmavaated, riigikorrad ja vündis iseseisev Eesti. Massipsühholoogialt sisaldab too aeg suuri ja sarnanevaid lainetusi.

Aug. Jakobson kasutab vana Luugust, et selle silmaga näha massilisi liikumisi ja saada vähenõudlik keskenduspunkt.

Sellisest kompositsioonilisest lähtekohast on motiveeritud ees­kätt kaks asjaolu: ajaloolisi sündmusi võib õigustatult valgustada subjektiivselt ja, arvestades Luuguse arenguastet, pole tarvis tun­gida peenustesse, vaid tuleb tarvitada tugevaid iildjooni. Edasi võimaldab Luugus psühholoogilise läbilõike agulist kesklinnani, kuhu ajavad teda uudishimu ja ka mõningad vajadused. Punaste valitsus oli ühtlasi ka aguli valitsus; seepärast siis on põhjust ot­sida agulist punase võimu arengunäitajat; Saksa okupatsioon lõikas kõige verisemalt agulit – ja nii kajastub seegi ajastu agulis in­tensiivselt.

Nii siis ei ole Luuguse peategelaseks valik ainult sidemeks eelmiste „Tuhkrute hobuste” köidetega ega olene see ainult autori sümpaatiast aguli vastu, vaid see on saavutanud ka olulisema otstarbe.

Võttes ülesannet neis raamides on Jakobson minu arust la­hendanud selle tunnustust-vääriva tüsedusega. See on küll programlik looming, kuid on teostatud ilmekalt ja usutavalt.

Tuletades meelde „Tuhkru hobuse” 2 esimest köidet märkame suurt edu keskendatud vormi suunas: on surutud kõik koomale, pikki väheütlevaid kirjeldavaid kõnelusi peaaegu ei leidu, vaid need sisaldavad eneses tarviliku mõttelaengu ja lõigatakse sealt kohalt ära, kus vajaline idee on jõudnud avalduda; olustiku pilt ei ole enam lai seinaplakat, vaid kitsam tugevajoonne maal.

Arvestades ajalooliste sündmuste ilukirjandusliku pildistamise tähtsust, ilmneb selgesti „Tuhkru hobuse” IV väärtuse tõus võr­reldes eelmistega, kus pearõhk langes väheütleva olustiku laialdasele kirjeldamisele. Kui osutuvad paikapidavaks faktilised andmed ja siin ei ole tehtud segavaid liialdusi (seda peab näitama lähem võrd­lus), siis pretendeerib „Üheksas laine” üsna tähelepandava aja­looromaani kohale. Seda tähendust meie praegu veel ei tähtsusta, sest teame väga hästi kirjeldatavaid aegu. Kuid aastatega kasvab huvi sellise teose vastu. On küll tõsi, et eelmiste köidetega võr­reldes on mindud uut teed: eelmistes köidetes kirjeldati kodust olustikku esiplaanil ja ajaloolised sündmused ainult kajastusid vas tuhelgina, siin aga on nihutatud esiplaanile ajalooliste sündmuste kirjeldamine ja kodune olustik on ainult seoseks ning keskenda­vaks taustaks. „Üheksandat lainet” tulebki käsitada mitte niivõrt „Tuhkru hobuse” IV köitena kui iseseisva tööna.

Ajaloolise romaani vaatekohast oleks olnud võiduks, kui autor oleks seda külge rohkemgi markeerinud ning veelgi tihendanud ja sündmustiku lõpetanud Eesti iseseisvumise selge akordiga. Noor Mannu Luugus kasvab küll päevadega koolipoisist sõduriks – ise­seisva Eesti kaitsjaks, kuid see element oleks võinud esineda tu­gevamini; praegu on autor nagu varunud ainet järgnevaks köiteks

Kuid romaanil on ka olulisi nõrkkohti.

Aug. Jakobson ei lähtu elust, vaid lähtub omast programmist. Tegelased on ainult vahendid. Seepärast ei rabele tegelased subjektiivseis oletusis ja momendiga esialgses teadmatuse värskuses seotud püüdeis, vaid kõnelused ja elamused koordineeruvad sisu­liselt ajalooliste faktidega väga selgejooneliselt, kuigi tehakse nägu, et mine tea, mis tulevik toob.

Tammsaare näeb elu ja inimest, vahest ei teagi, kuhu ta välja jõuab, Jakobson teab väga hästi, kuhu ta peab välja jõudma, ja alistab kõik sellele Tegelaste arvamustes on juba ajalooliste tu­lemuste otsene idu. Tavaliselt aga on meil tegu kobamistega, kit­salt subjektiivsete lühinägelikkude oletuste ja lootustega. Autori loomingu tee on deduktiivne. Muu seas toob see kaasa võrreldes eelmiste köidetega – kuivust. Neis oli olustiku kirjelduses lop­sakat pintslijoont, kuigi toda lopsakust laideti. Käesolev köide on hoidunud olustiku lopsakusest ja teos on võtnud asjalikuma ilme.

Muu seas kõlavad siin hästi kokku ka unenäod ja tegelus (näit. lk. 156-161). Üldse opereerib Jakobson unenägudega liialt palju, tehes seda tõsielu pahupooleks, mille järgi saab leida juba tõsisiindmusi. See on vähe uskumapanev võte.

Autori kavatsused paistavad seal ka liiga läbi, kus ta pas­siivset Luugust talutab kõrvalteele, et kirjeldada olukorda, kuigi Luugusel oleks tarvis minna sootuks teisale, kuhu ta pärast, kui autori ohelikust vabaneb, jooksujalu ruttabki (lk. 59-63, 131 jne.).

Üsna õnnelikult varjab autor oma tagamõtet kujutuse elava arendamisega: arendab tugevaid sündmustikujooni ja ei lase tek­kida tühikohti. Selle tugeva kujutuse taotlusel läheb autor seda-võrt kaugele, et paneb tegelase liiga näitelavaliselt teorsema ja tundlema (näit. lk. 150-153), mis mõjub aga õõnsalt ja sega­valt. Samuti on liiga paisutatud sõnu. Näit. lk. 185 kirjeldatakse halvatusest tabatud eide ärevust järgmiselt:

„Ema Luugus laskus pikkamisi koikule, oigas tasa-tasa läbi ham­maste, sulges kohe silmad. Nüüd on tal tunne, nagu istuks ta kitsas ning kipakas paadikeses ja nagu loksutaksid teda vahetpidamatult nähta­matud lained. Kogu keha oli otsegu õhuline, nõnda et ta arvas puhuti kuulda võivat iga pisimagi soonekese tuksumist, vere kerget jooksu k a h i n a t läbi liha, musklite pingutamist sädeleva naha all.” (Minu sõrendus.)

Sõnaline paisutus on Jakobsoni olulisemaid puudusi, sest ta annab ka toonilt programliku ilme: on küll tugev, aga kõmab õõn­salt vastu.

Juba romaani laadi tõttu puudub „Üheksandas laines” sise­mine tundesoojus, mis on väga tähtis lugejaskonnasse mõjumise element. Seda tavaliselt seatakse veaks. Kuid see pole viga, see on programliku teose iseloomulik joon. Jakobsoni programlikult teoselt ei saa nõuda Tammsaare romaani vahetut tõejälgimiskirge ega Lutsu mälestuste soojust: siin on sootuks teiselaadiline töö. Programliku teosena on „Üheksas laine” tähelepandav saavutus kõigi nõrkkohtade kiuste.

Neljas järjest käsiteldud romaanis on tegemist aguli olusti­kuga. Otsekui oleks kirjanikkude meeliskohaks see vaesuse ääre­maa. Põhjused võivad olla siin mitmesugused, nagu elulised ko­gemused jne. Kuid kahtlemata on agul siiski ka tänulik materjal: siin ristlevad maa ja linn, jõukus ja vaesus, siia satuvad tihti ini­mesed, kelle elutee pole kesk- ja korrapärane, vaid suuremate võn­getega. Seepärast ei tule neid teoseid halvustada olustiku pärast, nagu mõnigi kord tehakse, andes voli tundelistele eelarvustele.

Programlik on ka Helmi Mäelo „Tänapäeva lap­sed”; keskus on siin aga viisakam – südalinn ja haritud te­gelased.

Mäelo kujutab Tartu pealmist kihti: pangahärrasid, suuräri­mehi, doktoreid jne. Üks osa Tartu seltskonda on upitatud kõrge­maks seltskonnaks; analüüsitakse seda ja näidatakse eeskätt salongilist elu; argipäev kajastub läbi akna. Selles keskuses on autor lahendanud 6 inimese armastusasjad, mis tikuvad omavahel sassi minema, annab näite majanduslikust seebimullitamisest, puu­dutab karskust, naisõiguslust, hindab korporante jne. Tähtsa­maist küsimusist paistavad silma eeskätt tõelise armastuse ja õilsa koduelu küsimused; samuti ka karskus.

Oma ülesande on ta lahendanud mõõdukais proportsioones, üsna elava sündmustiku ja eluliste tüüpide rakendusel ja ka ten­dentsid pole mitte väga karjuvad. Sellise kirjanduse lahtris esi­neb Mäelo romaan võistlusvõimeliselt teiste naabritega nii möödu­nud aasta kui ka varemas kirjanduses. Mäelo eelmise tööga „Isata” (1928) võrreldes on siin märgata tunduvalt tugevamat kirjanikusule vilumust.

Autori ideed paistavad üsna kergesti silma üksikute episoo­dide ulatuses, kuna aga terve teose ulatuses mingi „põhiidee” mõt­les ei saa seda väita. Ja ega moraal polegi nii põlatav, kui ta on teoses motiveeritud ja paikapidav tõsielu suhtes. Mäelo ideeline valgustus torkab aga silma mõnigi kord erapoolikusena, põhimõtte­lise ühekülgsusena. Suurem tendentslikkuse näide on korporan­tide hinnang: see kasvab välja nähtavasti Tartus käibivaist vaa­tekohtadest, et ühed arvavad, nagu oleks üliõpilaste seltside järgi organiseerunud halvem element kui korporatsioonide järgi, teised jälle vastupidi. Autori käsituses on korporandid napsisõbrad – nii mehed kui naised, ja mis tähtsam – välise läikiva kesta all on tühisevõitu vaim, mis otse kaldub komistama. Rikkus ju Meelis Uibo, korporatsioon „Kaleva” vilistlane, oma abieluõnne korpo­ratsiooni ja viina tõttu ja naiskorporantide suursaadik romaanis Elvi Valkma-Liiv on kujutatud kõige tühisema inimesena teoses. Et ka teistel naiskorporantidel paljastatakse samalaadilisi algeid, siis on ilmne, et autor valgustab neid läbilõikes halvustavalt.

Sügavaima poolehoiuga on kujutatud Vesta Uibo kui ema ja dr. Viive Kask kui iseseisev nais-eluvõitleja; ühtlasi on eriti vii­mase trumbiks naisõiguslus. See asjaolu on raamatule tunnismärgiline.

Mäelo romaan on suuteline äratama mitmesugust väikeseka­liibrilist poleemikat ja küsimused pole kuigi süvendatud. Autor kujutab inimesi väikesedoosilise moraali valgusel: õpetliku jutus­tuse kontuurid tikuvad episoodides esile tungima peaaegu niisama teravalt kui Mõtslasel ja elu korrigeerimise tahe on tal ühekülgne nagu Rohulgi, kuigi mitte nii äge.

Mats M õ t s l a s e „Kevadised vood” II, mis moo­dustab otsese jätku 1931. a. ilmunud I osale, tundub täiesti tel­limise täitmisena. Kahtlemata on Mõtslasel kirjutamisandi, kuid tal on ka äritsemisandi, sest Mõtslane võtab käsitlusele just need ideed, mis on liikumas tänapäeva üldsuses ja mille vastu on juba olemas huvi, püüab neid moraalilugemisega õilistada ja kasutab kõiki keskpäraseid vahendeid, et tõsta huvi oma turuartikli vastu.

Käesolevas romaanis kasutab ta laguneva talu ülesehitamise püüdeid (positiivne mõttesuund, mille järele on kuuldunud tungi­vaid nõudmisi!). Selle kõrval puudutatakse maaelu raamides töös­tuslikku vesivõsutamist ja toonitamist, et põllupidamine on ikkagi see kindel põhi, puudutatakse sotsialistliku propaganda pahelisust põllutööliste keskel, laenudest tekkinud aukude toppimist ja protsentidekõhu täitmatust, võlgadest vabanemist tulikahju abistusel jne. Need olid ju ajakirjanduseski 1933. a. akuutsed küsimused.

Ka taluga ja tegelastega tahab autor äratada tähelepanu. Toomari on peaaegu mõis ja Toomari peremehed on väikest viisi Kalevipojad: suured, tugevad, võivad juua rohkem kui teised, nende naised sünnitavad poegi ja surevad jne. Käesoleva romaani peategelane Heino Tobias võib sellele kõigele lisaks teha veel poliitikat ja juhtida riiki.

Need on atribuudid, millega autor võib äratada tähelepanu ajal, millal kaevatakse vaesuse ja aguli tüütu paljuse üle kirjan­duses. Kuid nad on üksteise kõrval ilma tihedama orgaanilise seoseta, otsekui kaup vaateaknal. Tegelane on küll suur ja tublide külgedega, kuid on autori poolt siia ja sinna tõugatav.

Positiivsete joonte taotluse kõrval autor meelsasti käsitleb joomaelu: seda kirjeldatakse üksikasjalikult ja korduvalt. Ei näe aga töötegemist! On küll tähtsalt räägitud töö tarvidusest ja konstateeritud tehtud tööd, kuid peategelase töömurdmist näeb vähe.

Romaani arenedes paistab, et Mõtslane tahab anda põlluma­janduse kangelase näidet. See aga jookseb lõpuks liivale – peate­gelase Heino Tobiase saavutused talu päästmise alal näidatakse küll suurtena, kuid siis hakkab Heino poliitikat tegema ja heidab käega talule, mille lõplikult lunastas oma surmaga tema isa, tehes seejuures tulesüütamispattu. Autoril on nähtavasti tarvis olnud kujutada põllumehest-poliitiku saatust, saagu siis sellest maahari­jast kas või oma kutse ja eluülesande väejooksik. Sellega nn ro­maani põhiidee lõpus unustatud ja mindud üle teisele, kõrvalisele teemale, nõrgestades niiviisi romaani ideelist mõju. Ilmneb, et talude päästmine on siiski tühine töö, kui on mängus poliitikategemine. Positiivselt kavandatud kujust Heino Tobiasest on saanud ebamäärane kuju, mille võib arvustada ka negatiivseks, sest ta unustab oma eluülesande. Vaevalt on autor nii tahtnud; ta liht­salt on süvenematult kirjutanud ja on libastunud.

Võõrastav on veel asjaolu, et tarvitatakse palju vene väljen­deid. Tõsi, tegu on ju optantidega jne., kuid ega nende pärast või ikkagi teost üle külvata vene keelega.

Lausa Vene provintsi teeb Eestist Oskar Luts „T a g a hoovis”. Tartu ühes õue sopis kirjeldatakse vene pagulaste elu ja eestlastest tegelased on niisama hästi kui statistid. Tege­lased avaldavadki lk. 149-ndal, et tunnevad end siin nagu endisei Venemaal, ja lk. 153-ndal lastakse kaupmeest mõnuga tituleerida Eestit „Tšuhhooniaks”.

Et autoril puuduvad seejuures igasugused ideelised lähteko­had ja lahendused, et on võetud lihtsalt rida pilte vene pagulastest ja tihendatud mustust ning meelepori, siis ei suuda erilist väär­tust luua ka tüüpide andmine ega pättide paradiisi kirjeldamine: need ei sisalda eneses ka midagi esindavat, erakordsemat, ja käes­olev Lutsu jutustis on tühisevõitu teos.

O. Luts üldse viimaseil aastail kirjutab ilma sügavama ees­märgita, kasutades oma sünnipärast jutustamisandi ja olemas­olevat juhulist materjali. Ta toimetab otsekui käratut kirjandus­likku inventuur-väljamüüki.

Kvaliteedilt küll eelmisest kõrgem, kuid ikkagi samuti juhuliselaadiline on ka tema teine töö „Tuulesellid”. Ainult mälestised moodustavad erandi, olles O. Lutsu väärtuslikemaid asju. kuigi kannavad ka inventuur-väljamüügi iseloomu: isiklik mälestiste laudvara lastakse ringkäiku kergelt kohendatud ilukirjanduslikus tüüs paraslühikesis jutustisis, milles on vähe keskendust, algust ja lõppu.

O. L u t s’u „K u l d s e t e  l e h t e d e  a l l” toob Andrese Tar­tusse vene reaalkooli. Selles köites pole küll nii haaravat huumo­rit kui oli eelmises, on aga rohkem uudse olustiku kirjeldust ja uusi tüüpe.

Vene keskkooli elust on antud väga teravaid ja iseloomulikke jooni – õpilasist, õpetajaist, koolielu sündmusist, nii et need suu­davad avada kooli olemuse. Andrese koduelu kaudu suudetakse mõnikord elustada ka väikekodanlist elu Toomemäe veerul. Ta­haks uskuda, et see vastab tolleaegseile tõsioludele, olles küll ilu­kirjanduslik, ent siiski esimest kätt materjal.

Möödunud aastal on ilmunud ka teine mälestisteraamat, hoo­pis erineva vaimu ja mõjuga.

Hella V u o l i j o k i toob oma teoses „Ud u tagust e L eeni T a r t u s” mälestistetaolisi katkendeid Tartu elust sajandi vahetusel. Põhituumaks on n. ö. eesti asja kuulutamine mineviku­varjude tagaseinal. Teose kandjaks on Valgemäe Leeni: eesti ha­ritud ja elujõuline naine, ideeline eluvõitleja, tugev isik. vooruslik armastaja ja tahtlikult ikka eestluse rõhutaja; peale selle veel haruldaselt töövõimeline. Ilmselt esitatakse Valgemäe Leenit eesti naise ideaalina.

Valgemäe Leeni ideeline püüdmus on – jääda eestlaseks, kuid võtta sakslastelt üle nende kõrgem kultuur ja olla võrdne sakslastega. See on Jakob Pärn’a ideaalide uuendatud väljaanne. Nende ideedega ühenduses märgitakse mitmeid tolle aja iseloomu­likke olustikujooni.

Rahvusluseidee, millele elab Leeni, on tunnustusväärne. On ka tõsi, et just Valgemäe Leeni kombel osalt kasvatati eestlust. Kuid kindlasti ainult osalt, ja meie peame tegema tunnustuse juures mitmeid olulisi reservatsioone.

Esiteks võideldes sakslusega püsib Leeni teoreetiliselt puht-eestlasena, kuid tegelikult on ta sisemiselt ikkagi muutunud ideo­loogiliseks kadakaks. Iseseisev eesti naine hakkab armastama abielus olevat saksa doktorit ja on sakslaste teener eluaja. Oleks tarvilik, et ta taganeks sellelt libedalt teelt alguses ja jääks ka vä­liselt eestlaseks. Kuid Leenit tahetakse näidata ülimalt vooruslikuna ja kindlana, armastusest tehakse kõikemäärav sentimentaalne pühadus, kilbile tõstetakse humaansus, väikesed motiivid muutu­vad olulisteks – ja naine hakkab armastama ning hindama kõike, mis on seotud sakslasest mehega, dr. Rehbinderiga (kes muidugi peab olema meesideaal!). Leeni on lk. 186-ndal õnnelik, et on saabunud mõisasse, lk. 189-ndal tervitavad teda kõik mõisa atri­buudid kui oma inimest. On küll konks sees – selle arvel saab Leeni kasustada patronaadiõigust jne., kuid see teostub enese kui eestlase kaotamise hinnaga. See on aga lubamatu hind.

Teos algab õhkuvate drastiliste eestiakkordidega ja need korduvad siin-seal, kuid õigupoolest on romaan sakslaste rom a a n, kelle keskel on eestlasi. Dialoogid on ju originaalselt ena­mikus kõik saksakeelsed ja lk. 160-st alates, s. o. ligi poole raa­matu ulatuses, muutub see täiesti sakslaste elu kujutamiseks, kus on nimeliselt üks peategelane eestlane, kes propageerib eestlust.

Eesti asja ülistamise püüetest on põhjustatud teose patriootiline paatos, romantikasse ja müstikassegi kalduvus jne. Nii et väline silt on leekivalt isamaaline. Kui aga selle katte all elavad pea­miselt sakslased ja tubli eestlane saab sakslase tubliks naiseks, siis – kuigi ta ise tõendab, et ta oli ja on tõsirahvuslane – on siin tegu ometi peidetud kadaklusega. See on kurb nähtus – ka ajalooliselt tagasi vaadates. Samul põhjusil on praeguseski Ees­tis tähtsail kohtauel eestlasi, kes oma vaimult on kadakad, kes ar­vavad ka praegu, et eestlaste areng seisab saksa kultuuri ümber­istutamises.

Selle poolest oleks kõnesolev teos paljastavgi teos, ehk küll autor seda pole mõelnud, vaid on võtnud seda puhta rahvusliku kullana.

Üldiselt mõnegi kurioosumiga raamat.

Senini käsiteldud teosed on rühmitatud oma ülesande tähe all. Kuid möödunud aasta toodangus on paar teost, mis tahavad seista seal üksikult. Need on O. Lutsu kolmas raamat „Tuulesellid” ja L. Kibuvitsa „Rahusõit”.

O. Luts’u „T u u l e s e l l i d” võivad anda põhjust pikemaks käsitluseks, sest see on õige sisurohke raamat, kuigi see sisu oma kvaliteedilt ei ole kes-teab kui tugev ja tervikuna mõjuv.

Teoses on palju elulist tüüpe, olude ning inimeste hinnangut jne. Ka kamraadlikku vestet, poollõbusa seltskonna koosviibimise tooni on siin palju, on nalja, on ironiseerivat romantikat, on väikekodanlikkude olude narritamist, on hüppeid ühelt nähtuselt teisele, on teravaid katkendlikke iseloomu tähelepanekuid – sõ­naga, operetlik inventuur-väljamüük, kus on autorit ennast ja tä­helepanekuid elust väljaspool aega ja eriti tänapäeva ajaprobleeme. Igatahes sündmusrohke, nükete- ja segadusrohke raamat, mis ei pretendeeri millelegi ega sisalda kõrgeid kvaliteete, kuid mis võib olla üsna loetav ja mis ei tarvitse vananeda, sest ta pole millalgi aktuaalne ega värske nagu Rohu, Mäelo ja Mõtslase romaanid, mis kasvavad välja tänapäevast, räägivad eeskätt tänapäevale, aga – võivad ka surra tänapäevaga.

O. Luts on siiski alati kahe jalaga kinni tuttavlikus olustikus. Täiesti väljapoole aega ja kohta on asunud Leida K i b u v i t s’a „R a h u s õ i t”. See on 206-hõredaleheküljeline jutustis noorest abielunaisest Eege Praaklist raudteevahi putkas ja selle ümbruses, vaadeldud Eege elamuste kaudu. Eege on kujundatud imelikuna algusest lõpuni: rändava nimetu selli poetatud kristlikku pagari-perekonda, on juba tema pärilikkus ja nimigi romantilised. Ka suurekskasvamine on imelik: inetuvõitu tüdruk kasvas omaette kit­sais oludes, kuid ei alistunud assimileerudes neile oludele, vaid „töö­tas end üles” ja käis oma tähe järgi. See täht on – kunstniku hing, mis päritud vandersellist isalt. Ta näeb ümbrust kunstni­kuna: kõik hingestub, kõik murdub tal võrdpiltideks, valitseb ül­dine poeetiline korratus. Tema vastavaim seisund oleks naisbudhana istuda ja vaadelda, tunda ainult ennast ja muljeid, elada ainult inspiratsioonidele ja kujundada neid ümber ajudes.

Eege ja inimümbruse vahel on nähtamatu, loomusügav kont­rastsus. Need ei näe temas kunstniku hinge, vaid ainult inetu- ja tuimavõitu välist koort. Tema näeb neis jälle muljete tekitajaid, mitte teotsejaid tegeluses.

Isiklikult ei näe ma selles mingit tugevust ega originaalsust. Tihti projitseerivad kujudesse omad esteetilised credo’d noored andekad ilukirjanduslikud katsetajad. See on algelise ekspressio­nismi nähtus, kusjuures ühtlasi kasustatakse tugevasti impressio­nistlikku kogemust.

Ei imestaks põrmugi, kui Eege Praaklile leitaks teisikuid kir­janduses – see on tuumalt nii üldinimlik nähtus noortel ilujüngritel.

Tähelepanu äratab L. Kibuvitsa stiil – seda on nimetatud omapäraseks jne. Käesolev raamat on sõnastuselt sugulane eel­mise, „Soomustüdrukuga” (1932). „Soomustüdruk” on aga väga lähedal Hilja Valtonen’i „Noore naisõpetaja abiventiilile” (eesti keeles a. 1930) – sõnastuselt, meeleoludelt, hoolt ja tüübilt. Juba sel põhjusel ei saa nimetada Kibuvitsa stiili originaalseks, kuigi ta oma elavusega, julgete kõnefiguuride tulvaga ja reibaste dialoog-repliikidega mõjub värskelt.

Ja kes on Eege Praakli? See on Soomustüdruku flegmaati­line ja eluhooletu teisik, kelle pearaskus on esteetilisel elamusel. Väline koor on võetud ‘vastandlik Soomustüdrukule, jäetud aga hakkamine ning iseseisvus ja valitsema pandud kaunishing. Nii saab Eege Praakli konstrueerida autorile kõige lähemast kirjandu­sest, ilma et tarvitseks otsida vasteid elust või teisikuid kaugemast kirjandusest.

Tähelepanu äratab autori suur tunnustus Eege sisemisele mi­nale, mis väljendub selles, et kõik teised ümbruskonna inimesed (peale mehe) esinevad halvas valguses – tähtis on autorile estee­tiline elamus ja individuaalne oleskelu, muu tegelus on tühine.

L. Kibuvitsa auks peab ütlema, et ta ei esine pretensioonikalt, et on leidnud tüübile paraja situatsiooni ja rahuldava teosevormi.

Eege Praakli puhul on ehk põhjust tõmmata võrdlev joon möödunud aasta kirjanduse naistegelaste vahel. Üldiselt on peategelasi-naisi suhteliselt palju: Rohul, Mälgil, Mäelol, Lutsul („Tagahoovis”), Vuolijoel ja Kibuvitsal.

Nende hulgas on häid abielunaisi ja emasid – Mäelo Vesta Uibo, Tammsaare Tiina: nad elavad ainult lihtsa ja elule anduva naisena ja oma ümbruses on nad tugevaimad. Suurem osa nais­tegelasi aga püüdleb iseseisvalt eluvõitlusse, et seal saavutada meestest mitte halvemaid kohti. Rohu Irma Piirojal ja Mälgi Sil­via Vaekupul äpardub see, kuid Mäelo Viive Kask ja Vuolijoe Leeni Valgemäe astuvad võidukat teed: nende abielluminegi on ses mõt­tes võit. Eege Praakli aga esteeditseb ja ainult tajub välist elu.

Kõige väetim neist on Tiina, kuid seda ainult väliselt. Kõike kokku võttes on ta kõige sügavam isik ia kõige elujõulisem.

Lõpuks ei tule vaikida ka 1033. a. puhtajaviitekirjandusest. Need on 5 kriminaal- ja seiklusjuttu: Richard Janno „V a l e r a h a” ja „Selja tagant”, K. A. H i n d r e y „R o w n e  r ä n d a b”, A. Sepa „Roheline auto” ja J. Selja „P a t t”, mis peale ühe on nähtavasti ilmunud esialgselt kõik ajalehe joone all.

Nende tähendust tulebki võtta eeskätt joonealuste tõlgetega võistlemise mõttes. Lugejail on tarvidust ajaviitelise seiklusjutu järele ja täiesti laidetav nähtus on, et teda toidetakse vaid tõlge­tega, mille hulgas on ju küllalt tühiseid ja ka mitte halbade mõ­judeta. Kui juba ajaviite seiklusjutt peab olema, siis olgu ta al­gupärane.

Suuremaid teeneid on ses võistluses R. Jannol. Tema „Vale­raha” on ju oma följetonistlikus stiilis päris loetav ja „Selja ta­gant” wallace’lik trikkidega põnevalt keerukas. Viimases lubab Janno enesele liigse vabaduse: ilma tugevama põhjuseta diskredi­teerib ta kohtunikukutse absoluutse täitmise nõuet, tehes kontses­siooni humaansusele.

K. A. Hindrey harrastab loodusseaduste diletantlik-teoreetiliste võimaluste kombineerimismängu ja suurt joont seikluses, mis ei taha aga usutavalt ja loomulikult välja kukkuda.

Ülejäänud kahest pole põhjust midagi öelda, sest nad on iga­pidi algelised.

Seiklusjuttude kirjutamist tuleb võtta kui puhtamal kujul kut­selist oskust. Ja et iga oskust saab õppida, siis on kindel, et meil autorid võivad kirjutada niisama meisterlikke töid nagu välismaade Wallace’idki. Kuid nad peavad ainult arvestama, et meil pole suutejoonset kriminaalset materjali, mida välismail pakuvad suurlin­nad ja suurseltskonnad. Ei tuleks ka leiutada nende surrogaati. Meie seikluskirjanikud peavad olema lihtsalt suuremad kirja­nikud kui Wallac’eid: kaleidoskoopilise võimalustemängu välise mõju asemel peavad nad olema suuremad psühholoogid, et ka väi­kerahva ja väikeelu nähtustest luua põnevat uudisjuttu, mis ainult ei õõnestaks, vaid midagi ka annaks.

Siinkohal võiks ka tähendada, et kogu mulluse romaanitoo-dangu ulatuses ei ole palju neid, kes erilist hoolt panevad kutseli­sele oskusele. Kindlasti teeb seda Aug. Jakobson, nimetamist vää­rivad ka Mälk ja Kibuvits. Tammsaare ja Luts ei tarvitse seda enam silmas pidada – nemad „laulavad, nagu nokk loodud”, kuid teistele ei teeks viga, kui kutseoskusele pandaks suuremat rõhku. Sest see on siiski voorus.

17 nimetatud romaani ja jutustise hulgas (tülikas on nende vahel käesoleval korral kindlamat vahet teha) on eriline koht Tammsaare „Tõde ja õigus” V-ndal. Selle olemasolu on auks autorile ja ka rahvale. Teistest tõusevad sisukuselt ja tähenduselt minu arust rohkem esile Aug. Jakobsoni ,,Üheksas laine”, R. Rohu „Vastsed rajad” ja O. Lutsu „Kuldsete lehtede all”, igaüks erisuguseil põhjusil. Kuid ka muu osa kohta pole kaugeltki õigusta­tud sõna pahn jne., sest otseseid pahesid on vähe; kui me aga tühikohad unustame, siis jääb ikkagi niipalju sisukust ja vormikust, et nad suudavad tänapäevale midagi tähenduslikku ütelda; missusuguse koha nad omandavad aga kirjandusajaloos, see selgub juba edaspidi. Ei tule nõuda, et antaks ainult väärtteoseid – tarvitsetakse ka keskpärast lugemismaterjali, kuigi meil on tarvis nende vahel teravat vahet teha.

Paberit raiskav laiutamine on igatahes kadunud (Jakobson ja Mälkki annavad kehakate raamatute asemel sihvakaid!), ja kui Tammsaare on suutnud luua sügavasisulise teose, siis lootkem, et aja arenedes suudab seda ehk mõni teinegi. See lootus on igata­hes õigustatud.

D. Palgi.

Eesti Kirjandusest nr. 1/1934

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share