Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

    

Üliõpilaskonna noorenemisega tuleb leida ka uusi kasvatusteid.

  

Oleme jõudnud ajajärku, kus enam üldiselt vaikides ei saa mööda minna üliõpilase kas­vatusest. Seni on see küsimus olnud ainult organisatsioonide sisemine asi ning korraldus. Ei taha kasvatusküsimustega seo­tud küsimusi ega kasvatust ennast organisatsioonidelt ära võtta sellega, vaid vastupidi­selt – õhutada selle küsimuse alal süvenemist.

Vist keegi ei taha vastu vai­elda tõsiasjale, et üksik üli­õpilane on praegu palju tei­sem kui ta oli aastaid, kõnele­mata aastakümneid tagasi. Kui varemal ajal ülikooli astusid inimesed, siis olid nad läbi tei­nud juba varem teatava elukooli.

Näiteks ei pääsenud ju iga eestlane keskkooli, veel vähem ülikooli. Need, kes sinna pää­sesid, olid pärit kas arenenud perekondadest või ise raudse tahte ja edaspüüdmisega noo­red. Eestlasest keskkooli kas­vandik oli juba omaette isik, kes teadis, mis temal ees seisab, kui ka seda, millega temal või­delda tuleb. Ka pani perekond ja seltskond tema peale suuri lootusi. Seda enam, et kesk­kooli lõpetanud isik oli, selleaegset hariduslikku tasapinda ar­vesse võttes, suur mees. Kui ta eestlaseks jäi, siis teadis ta ka, et tal ees seisab võitlusväli oma rahva parema tuleviku pä­rast. Ja et need üksikud, kes selleni olid pääsenud, pidid nagu ühiskonna vaate sunnil end ihu ja hingega rakendama ühiskonna heaks tööle.

Kui siis niisugused mehed ja naised astusid ülikooli, siis oli küll ülikooli töö kõrval tähtsa­maks eluülesandeks selts­kondlik töö. See kasvatas igale tema iseloomu ja üliõpi­lane oli juba küps inimene, kellel enam-vähem väljakujune­nud vaated iga asja peale olid olemas. Kui niisugused mehed ja naised astusid organisatsioonidesse, siis küll selleks, et neid sisemisi äratundmisi nagu karastada ja üheskoos ennast täiendada võitluseks tuleviku pärast.

Üliõpilane oli teda ümbritse­vast seltskonna enamikust oma hariduse ja väljakujunenud ilma­vaate poolest juba aste kõrge­mal. Ühtlasi oli temale sellega peale pandud nagu juhi kohused.

Sellest olukorrast tingituna näemegi oma eelkäijaid peale ülikooli töö alalises ühenduses oma rahvaga ja peaasjalikult ikkagi algatajate ridades ja juhti­vatel kohtadel. Sellepärast oli ka organisatsioonides kasvatustöö teisesihiline: omataoliste ühtesulatamine ühiseks pereks ja rahva ühiste asjade ühenõuline ettevõtmine ning läbiviimine.

Jätame seekord loetlemata kasvatusprintsiibid ja töö üles­anded ning tehtud töö tagajärjed. Neid on võimalik igal meist leida kroonikates kui ka vanema põlve jutustusis, ka ajaloos.

Millest erineb siis praegune üliõpilane endisest üliõpila­sest? Kõigepealt on ajalooli­sed tingimised hoopis muutunud.

Vabariigi 10-aastane juubelipäev Tartus.

Eesti esimene sini-must-valge – Eesti Ãœliõpilaste Seltsi ajalooline lipp jõuab paraadile.

Ilmavaatelised alused on teise ilme võtnud. Ãœmbruskond on hoopis teine ja haridus meie rahva seas on kõrge. Kõik need asjaolud on loonud kasvavasse noorpõlve uue õhkkonna. Igale inimesele on hariduse saamine võimaldatud. Varemail põlvil sel alal olnud raskused on nagu pü­hitud. On nagu enesest mõiste­tav, et inimene pärast algkooli lõpetamist astub keskkooli ja sealt ülikooli. See on nagu ette määratud ja raiutud rada, – tarvis ainult tahta ja sa jõuad sinna. Need ülesanded, mis va­rem lasusid üksikute haritlaste õlgadel, on saanud nüüd riiklisteks ülesanneteks. Rahvas ise on saanud enda valitsejaks. Harit­laskond on paisunud suureks ja kõige selle tagajärjeks on see, et keskkooli vanema klassi õpilasel ja üliõpilasel ei ole enam neid ülesandeid, mis oli varemal põl­vel. Ãœliõpilase traditsiooniline töö on nagu ära võetud. Ja nüüd ei nähta enam nagu mingit üles­annet, ega tööpõldu. Keskkooli lõpetaja on aastatelt noor; suu­rem osa kasvab ilma sihita ja läheb edasi teiste õhinal klassist klassi ja lõpuks ülikooli. Sellega olemegi kaotanud selle tõsise üliõpilastüübi. Ma ei taha ütelda, et sõna tõsine peaks tabama iseloomult tõsist, vaid seda, et igal oleks peale õppimisülesande veel kõrval üles­andeid.

Tean, et nende kõrvalülesannete pärast on selle lehe veer­gudel küllalt vaidlusi olnud ja leitud, et ega see ikkagi päris üliõpilane ei olegi, kes õppimi­se ja lõbu kõrval ülikooliaas­tatel kõrvalülesannetega tege­mist teeb. Nii on kõneldud. Aga on ka teisiti kõneldud. Käesolevas artiklis ei tahaks ma kum­magi kasuks ega kahjuks kõnelda.   See on eri ülesanne.

Kuid ma tahaksin tähelepanu juhtida praegusele üliõpilasele. Vaadaku igaüks ennast,   vaa­daku ka teist. Ja kas siis ei leita, et siin midagi nagu puudub!

Iga aastaga näeme, et üliõpilaskond jääb aastailt nooremaks. Kui nüüd vanemad üliõpilased peavad endale ette sead­ma nende noorte kasvatusküsimuse, kas ei põrka nad sügava hingeelulise vastuoluga kokku ? Õpilane, kes on noorelt, mil ta täitsa väljakujunemata, saanud lahti keskkooli kindlapiirilisest tegutsemisõhkkonnast, tunneb end ülikooli astudes ilma piiri­deta ruumis. Ta otsib omale piire, sest piiridega harjumine ei lähe nii ruttu kontidest. Ja kui sa ei leia, mis siis?

Nagu ma eelpool tähendasin, oli endisel üliõpilasel võimalik Uliõpilasolukorda kaasa tuua peale ülikooli töö ka keskkoo­list pärandatud töö ülesanded rahva kasuks. Ta teadis, kui­das ta end üleval peab pidama, sest ümbruskond, kelle eestve­daja ta  oli, vaatas järjest ta sammude ja tegude peale. Prae­gune põlv üliõpilaskonnast seda ei tunne ja seltskonna vaade praegusele üliõpilasele on ka hoopis teine. Üliõpilane on prae­gu lihtne üliõpilane, kes õpib ja õpib ülikoolis. Ühesõnaga: on õpilane ilma teiste ülesanne­teta.

Tegelikult on selles asjas eks­lik seltskonna vaade, samuti ka üliõpilase enese vaade oma olukorrale. Ülesanded on jäänud selleks samaks, mis nad olid, kuid nende juurde tuleb asuda ainult teiste abinõudega. Muu­tunud oleme ainult meie ise.

Nüüd – missugused ülesanded jäävad meie omavahelisele kasvatusele?

Minu arusaamise järele ei või ühe mõõdupuuga mõõta aasta­telt noore ja vana kasvatust. Siin tuleb vahet teha kasvatusprintsiipides. Kui tegemist on noore üliõpilasega, siis peame kõigepealt pakkuma noorele ka, teatavad raamid, milles ta koduneda jõuaks. Noorel peab raam ümber olema. Muidugi on üliõpilaspõlve kasvatusraam teisem kui keskkooli oma. Noor tuleb uues õhkkonnas koduseks teha. Enne kui temale mingi­suguseid ülesandeid anda, tuleb noor murrangu ajajärgust üle kasvatada. Kui sellest üle on kasvatatud, siis alles tuleb tut­vustada ülesannetega, mis üliõpilasel täita on elus ja seltskonnas. Ãœliõpilaskonna kasvatav põlv peab täitma keskkooli kasvataja ülesandeid veel mõni aeg. Ãœks keskkooli direktoritest, kes ihu ja hingega on süvenenud noorte hingeellu, tähendas jutuajamisel: „praegu läheb õpilane just siis koolist minema, kui ta midagi taipama hakkab ja kus kasvatus nagu alata võiks, siis kui meie üksteistest alles aru hakkame saama.”

Need sõnad määravad vane­mate üliõpilaste kohustused noorte vastu. Kui sellest otsast kasvatusega   peale ei hakata, siis viime noore üliõpilase alla, mis mõju ei jäta avaldamata lähema tuleviku peale.

Meie ei ole seni omi kasvatusprintsiipe revideerinud. On jäädud vana korra juurde, kuid tegelik elu näitab, et vana korra juurde jäämine sünnitab meile väga suuri raskusi.

Ka nende juures, kes praeguse üliõpilaspõlve juures endid pea­vad vanemaks, tuleb omamoodi vastastikust kasvatustööd suu­rema hoolega teha ja parandada viimaste aastate vigu.      

Tahaksin näha, et üliõpilasorganisatsioonide vanemad liik­med esmalt oma keskel hakkaksid neid küsimusi arutama ja kui omavaheliselt juba nagu kindlamatele seisukohtadele jõu­tud, siis need mõtted ja teesisid üle kantaks organisatsioo­nidevahelisele pinnale, et niiviisi üheskoos leida praeguseaja noore üliõpilase kasvatuserada.      

A. P.

Üliõpilaslehest nr. 3/1928