Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Seoses viimase aja ühiskondlik-poliitiliste mõtteliikumistega on päälkirjas mainitud küsimus saanud väga aktuaalseks. Kuid nagu ikka, seda käsitellakse võhikliku pääliskaudsusega. Veeretatakse mõnd üldist, ebamäärast lööklauset nagu käibivat peenraha, ilma et kellelgi mõttessegi tuleks selle ehtsust järele proovida. Kirjanduse-vaatlusse kantakse üle pisikesed päevapoliitilised harjumused. Meie nüüdiskirjandus on läbi ja läbi internatsionalistlik, maailmavaateliselt – idapoolne, talle tuleb vastu seada oma rahvuskirjandus – see on kõik see tarkus, millega olemasolu-küsimusist erutatud lugevas publikus püütakse võita poolehoidu.

Kui kõnelda internatsionalismist (vist tuletatud Internatsio­naalist!) meie kirjanduses, siis tuleb kõigepäält enesele selgeks teha, mis selle sõna all mõeldakse. Internatsionalism, kui see ei pea olema ainult tühipaljas sõnakõlks, eeldab enne kõike monistlikku maailma- ja eluvaadet, materialistlikku (klassivõitluse lähtekohast) ajaloolise ning ühiskondlik-poliitilise arengu käsitust ja – selle rakendust rah­vusvahelise klassivõitluse teenistusse. Sellelt seisukohalt tuleb ka kirjanduslikke nähtusi ja küsimusi võtta ja asetada seoses töörahva tänapäeva-eluga, päämiselt töölisklassi heitlusega poliitilise võimu ja oma sotsialistliku ideaali teostamise pärast. Ajaloolise materjalisti ning internatsionalisti (teiste sõnadega: marksisti) meelest kir­jandus on ainult klassivõitluse vahend.

Kahtlemata, tee 1905. a. revolutsioonist kaudu iseseisvuse-võitluse tänapäeva „dünaamilise rahvaliikumiseni” on küllalt pikk ning sündmusterikas, et sellest leida ainet sotsiaalsele romaanile või draamale. Kuid teadliku klassivõitluse seisukohalt on meie töölisliikumist kä­siteldud ainult traataiataguses eesti kirjanduses. Kodumaisist kirja­nikest lähenevad sellele ainestikule harva mõned üksikud ja igatahes mitte klassiteadvuse relvadega varustatuina.

Eesti nüüdiskirjanikud on peaaegu erandita pärit maalt, talupoja pojad. Nad võivad küll koduneda linnade kodanlises ja väikekodanlises keskkonnas, kuid vist mitte kunagi proletaarses miljöös. Nad ei suuda sisse elada vabrikutöölise hingeellu esiteks juba oma klassi­lise päritolu ja talupoeglik-individualistliku psüühhi tõttu ja teiseks selle tõttu, et neil ei ole mahti ligemalt tundma õppida tööliste elu ega keskkonda. Liberaalse intelligendi harjumusega nad võivad aval­dada ainult platoonilist sümpaatiat töölisklassile, kuid tõeliselt selle sotsiaalpsühholoogiline nägu jääb neile võõraks ning mõistmatuks.

Nõuab tõesti Fr. Tuglase sulge, et kokkukõlla viia näiteks Karl Rumor – poliitik ja kirjanik. Marksistliku parteimehena ta peaks olema kõigiti monistlik-materialistliku maailmavaatega, realist, prak­tiline teoinimene, aga kirjanduses ta muutub sageli kõige elukauge­maks idealistiks-romantikuks. Tema proosapoeeme Lumiste kõrguste poole, novelliddkogu Sammud kaduvikku ja draama Valge naine hõõ­guvad nii tihedat resignatsiooni ja pessimismi, et neid ei teaks omistadagi elukutselisele ühiskondlikule võitlejale, kui neil puuduks autori nimi. Veel problemaatilisemaks aga muutub autori sotsiaalpsühholoogiline profiil selle tõttu, et tema kõrgusteretkele varsti järgneb laskumine kõige lopsakamasse sensuaalsusse, elumehelikku maitsmiskirge. Kujutatakse väga naturalistlikult „enesevaatlust” nautlushetkel peeglite vahel (Tuled sügisöös), paljastatakse mefisto­liku lõbuga inimesliku armumängu viimseid võimalusi (Kui Saara naerab). Ja seda päälegi revolutsioonieelsel ajal või süveneva majan­dusliku kriisi päevil!

Ometi kellelt muult kui Rumorilt oleks tohtinud oodata töölis­klassi elu-olu kujutamist, selle töö ja võitluse rütmi ja paatose kajas­tamist, selle etteulatuvamate esindajate siseveenete ja eneseteostuse tõlgendamist? Aga mis parata, kui autor on pärit teisest keskkon­nast, kui talle on omane individualisti hingeelu, kalduvus elumaitsmi­sele ning sisemisele kahklusele oma maailmaparandaja-missioonis.

2

Ühes kirjas Leonid Andrejevile Maksim Gorki kirjutab: „Meie maa õnnetus kahtlemata peitub selles, et me oleme mürgistatud ida­maa paksu raske verega, see on, mis meis äratab tunge iseenese alatuse ja jõuetuse passiivsele vaatlemisele, lobisemisele igavikust, ruumist ja kõiksugu kõrgemaist mateeriaist, enesetäiendamisele ja muudele pikkadele tühiasjadele. Pääle selle meie nagu rahvas oleme ära pii­natud meie mõttetu ajaloo poolt, ei ole suutelised kestvaks ja pide­vaks pingeks, sest et oleme väsinud pettumusis, kaotanud lootused, ei oska uskuda ja viskleme fanatismist nihilismi.” (V. Lit. Sovremennik nr. 8, 1933).

Need read on kirjutatud mõned aastat enne maailmasõda, mil vene intelligentsis ja kirjanduses valitses suur jumalatehämarus. Sotsia­listlik mõte taandus reaktsiooni survel põranda alla või moondus pet­tumusis eluvõõraiks idealistlikeks spekulatsiooneks. Filosoofia siir­dus usulisse müstikasse või aga äärmisse skeptitsismi. Kirjanduses lokkas jumalaotsimise- ja igavikuprobleemistiku kõrval sugudevaheliste sidemete ja sõlmede sorimine. See on see kool, kust meie enne­sõjaaegne valmiv intelligents sai tõuget passiivseks vaatlemiseks, lo­bisemiseks kõrgemaist mateeriaist, enesetäiendamiseks ja muudeks tühiasjadeks.   Jagasime ju vene intelligentsiga üht saatust,  olime sama mõttetu ajaloo surve all. Ja seda survet annab meil veel täna­päevani maha raputada. Meie sensuaalses proosas kummitas alles mõne aasta eest Artsõbaševi Sanini vari (Kui Saam naerab).

Kuid oma parimas osas meie individualistlik-romantiline kirjan­dus on vähe vastu võtnud idamaise paksu vere mõjusid, või siis need, laanemaiste mõjudega tempereerides, viljakalt ümber sulatanud. Kui viimaseil aastail nii ägedasti on rünnatud noor-eestilist ja hilisemat individualismi ja romantikat, siis nüüd on juba aeg vahet teha, mida sääl taunida ja mida rahule jätta. Omal ajal Nikolai I laskis vene mõtleja Tšadajevi hullumajja pista tema liiga pessimistlike Filosoo­filiste kirjade pärast. Kuid tänapäev selle hullumeelse kirju hinna­takse kõrgemalt kui mõne Karamzini hurraapatriootilist (sotsiaaleetilist!) ajalookäsitust. Kirjanduslikud hinnangud muutuvad ühes ajaga, selle poliitilise temperatuuriga.

Sotsiaaleetiline kirjandusekäsitus, elulähedus ja elukasu – see annab end ideoloogiliselt mitmeti rakendada. Kahtlemata, meie rea­listliku romaani taaselustajaks nimetatud A. Kivikas (kuigi see au tegelikult jääb Ed. Vildele tema Mäeküla piimamehe eest!) – Kivikas oma asunikutriloogias on loonud väga tugeva ideoloogilise selg­roo meie iseseisvuse alul jalad alla saanud uusperemeesteklassi eneseteostusetungidele. Samuti tema pihtimusromaan Vekslivõltsija kae­bab nii karmi kõlbla kirega, võiks-ütelda talupoegliku vihaga linna­des elava boheemi pääle, et ei jää mingit kahtlust tema terves talupoeglikus elutundes ja maailmavaates. Kuid siis sünnib järsk tähiste vahetus talupoeglikest ideaalidest eemaldumise suunas, mis selle kahtluse ometi võimalikuks teeb!

3

Hugo Raudsepp teatavasti on avaldanud pikema traktaadi „Bioloogilis-sotsiaalse sünteesi suunas” (Põhjakaar). Sääl kokkuvõttes loeme, et bioloogiline elufilosoofia, tempereeritud sotsiaalse demokraatsusega, – selles peituvad kõik evolutsiooni võimalused, isegi tarbekohane metafüüsika. Sellest bioloogilis-sotsiaalse paaritusest ei ole aga paraku korralikku sünteesi välja tulnud sel lihtsal põhjusel, et bioloogilisele on unustatud tarvilikul määral sotsiaalset juurde lisamata või ka (üksikjuhtudel) vastuoksa. Biologism, vitaliteedi-jumaldus – see on meie põhjakaare-orbiitlaste iseloomulikemaid ning tugevaimaid kalduvusi, seda tõstavad kui päämist voorust esile ka mõned nende õpetatud arvustajad.

Biologismi pooldajate argumentatsioon vaimuinimeste, „kõrge­mate väärtuste” kandjate vastu on kõige kõvem selles punktis, et need ruineerivat rahva elutahet ja elujõudu eluvõõraste illusioonide une­rohu süstimisega. Mürk ei olevat mitte üksi usk ülemaisesse jumalasse, vaid ka taevatähtede vaatlemine, sest et see inimesele võivat sisen­dada enese väiksuse- ja nõrkusetunnet – igaviku ees. Kuid biolo­gismi loogiliselt edasi arendades võime jõuda hoopis ohtlikumate tule­musteni.

Biologism maailmavaatena, selle tegelikus, ühiskondlik-poliitilises rakenduses (organiseeritud egoism!) muutub õieti julmuse apo­teoosiks, kogu senise õhtumaise kultuuri eitamiseks. See on lihtlabastatud darvinism (umbes nagu Rozanovil raamatus Loodus ja aja­lugu), loomariigist inimühiskonda ülekantud eluvõitluse põhimõte, tugevama õiguse rõhutamine nõrgemat õgida. Ilu, näiteks, on inimene Rozanovi arvates välja mõtelnud ainult eneserahustamiseks, sest et ta (kas või naisele liginedes) ei taha olla nagu sikk või kodujänes. Mõistus omakord (seda ei ütle enam Rozanov) on inimesel see, mis elevandil kihv. Kultuur selles mõttes on ainult kihvatööstus. Kihv (elevandiluu) läigib ja on kallis, ka kultuur läigib ja on kallis. Selle­pärast (praegusel kitsal ning elulähedasel ajal!): maha igasugune kul­tuur, ajagem läbi oma loomulike küünte ja hammastega! („Rahvuskirjanikud”!)

Elame kahe leeri, haakristi ja viisnurga vahel, tõmbtuulte maal. Meid ei ähvarda kallite naabrimeeste poolt mitte üksi füüsiline, vaid palju ennem veel vaimline ekspansioon. Mitte üksi maa, vaid ka õhu (raadio) kaudu tungivad võõrad ideed meie rahvuspiiridesse.

Iga idee, mis mõne rahva juures muutub usuks, püüab end teiste kulul maksma panna, kõiki maailma maid ja rahvaid patust pöörda ja tasalülitada. Inimsoo algusest ideed on olnud kõige suuremad vallutajad. Mitte ainult 17. sajandil ei notitud hugenotte ega peetud 30 aastat ususõda, seda tehakse ka tänapäev. Kui meil mõni aeg tagasi araverelised vaimus nägid Ivan Julma musti opritšnikuid koerapää ja luuaga, siis nüüd meile kinnitatakse, et see võimalus olnud küllaltki reaalne. Ennegi need opritšnikud oleksid tulnud mitte idast, vaid edelast. Nii et meie peame pilgud abi otsimiseks pöörama tõelisse läände: Britanniasse.

On saabunud aeg, kirjutab Osvald Spengler, mil ärkab aasta­sadade kultuuri vormikarmuse alt inimese igivana barbaarsus, terve, sõjaline rõõm oma jõu üle. Inimene Spengleri arvates on röövloom. Kõik maailmaparandajad, kes seda ei tunnusta, on vaid kiskjad murtud hammastega. Maailmaparandajate kurb rongkäik Rousseaust alates, kes on jätnud endist mälestuseks vaid täistrükitud paberimägesid, on nüüd lõpul. Õrnadele hingedele ja nigelatele ideaalidele ei ole enam ruumi. Nüüd astuvad tseesarid nende asemele. (V. Jahre der Entscheidung).

Spengler on Eestiski ammu tuntud ja tema mõju meie koduseile maailma lahtimõtestajaile salgamatu. See seniste kultuuriväärtuste lahtimõtestamine ja usk oma mehelikku elujõudu, niipalju kui see ei ole sõjas omandatud püssitiku-iseteadvus või oma enese küündi­matus kultuuriliseks loominguks, on kindlasti saksamaist kirjandus­likku algupära. Biologism, vitaliteedikummardus, mis ei ole veel niivõrt „tempereeritud sotsiaalse demokraatsusega”, et kasvataks kindlat ideelist ning ideoloogilist selgroogu. Elulähedus, mis ühes romantiliste maarjamaalauludega võib suubuda demokraatia-vaenulisse ühiskondlik-poliitilisse mõtteliikumisse.

Või on siiski teisiti: biologism paaritatud praktilise aru päeva­poliitiliste kaalutlustega?

4

Hugo Raudsepp, kes teatavasti algas noor-eestilise individua­lismi kaugema teekaaslasena, jätab oma esimeses draamas Kohtu­mõistja Simson selle individualismi väärikalt jumalaga. Komöödiais Ameerika Kristus ja Sinimandria ta aga juba naeruvääristab seda Johannes Niglase ja Andreas Kuslapuu isikuis. Ameerika Kristuses selle kõrval on Simsoni kangelaslikkus följetonist Seenetreialis üsna praktiliselt rakendatud: tema norskav loomislust on pandud üldsuse, rahva teenistusse, ning sellega ta saavutab edu. Ja Sinimandrias Andreas Kuslapuul lastakse saada õnnelikuks, kui ta oma enese loo­dud riigis lõpuks leiab sõnnikukärutaja-koha, sest „parem korralik tööline olla oma hingemaal, kui kullatud kaabakas võõral ra’al”.

Ameerika Kristuse kohal võime jälgida Hugo Raudsepa elavat huvi ameeriklase William Jamesi elufilosoofia vastu. W. James küsib praktilise inimese asjalikkusega: „Mis on, lühidalt öeldud, tõe peenraha-väärtus, kui me selle ümber arvame käiberahaks?” Ka Raudsepp mõõdab ideede väärtust kõigepäält ameerikalikust puhtpraktilisest seisukohast: mis kasu see toob? Seenetreial lõbustab rah­vast ja teenib raha, tähendab: sellest on mõlemal poolel kasu.

Sammu edasi astub Raudsepp näidendis Siinai tähistel, mille tege­vus sünnib küll piibliloo päevil, aga elamuslik sisu on pärit ometi olevikust, Eesti vabariigi tänapäevast. Kui tahate, võib Moosest võr­relda Pätsiga, Aaronit Tõnissoniga ja Joosuat Sirguga, kuigi näidendi kirjutamise ajal (1928) Sirk veel ei olnud päevakorral.

Oleme talupojarahvas. Selle maarahva tüübilisema kehastuse on Raudsepp loonud oma kõmusünnitanud komöödias Mikumärdi. Jaak Jooram on see mees, kes teiste omasugustega rohelise lipu all marssi­des linnavurled värisema paneb, aga kodus popsile, kui see oma õigust hakkab nõudma, traataia ümber teeb. Kuid Mikumärdi on huvitav veel teisest küljest: siin triumfeerib maailma lahtimõtestamine sugu­devahelise moraali vallas.

See loomulikkuse ning looduseläheduse pillerkaaritamine jätkub hoogsalt Põrunud aru õnnistuses, kultuursemas keskkonnas. Autor on nähtavasti jõudnud tutvuda juba kõigi vana- ja uusvitalistidega Rousseaust kaudu Bergsoni John Dewey ja Bernard Shawni. Komöö­dia kangelane Noorkikas elab ja teotseb üldmaksva, kuid sisemiselt õõnsa sundmoraali reeglite järele, tema rinna rattasse löömine ja pää kuklasse pildumine sünnib suurtel eeskujudel. Alles kui need suu­red eeskujud tema laenatud aru ära põrutavad, leiab ta, et peab „kõike… otsast ja oma aruga mõtlema”. Kuid paraku ta ei mõtle ennast kaugemale kui logardi elumõistmiseni. Ta ei tahaks muud kui kena näitsiku saatel Vaikseookeani saartele reisida puhtbioloogilist elu ja õnne nautima.

Euroopalise tsivilisatsiooni ja kultuuri välise hiilguse kummar­damine ja vedelvorsti elutunne ning elutehnika (seda viimast kui tõu­pärast nähtust analüüsib Raudsepp Vedelvorstis) – see on meil kaht­lemata paljudegi avalike tegelaste aru ära põrutanud. Kultuuri, vaim­suse kriis – on sel puhul targutatud. Kuid küllap siin ei ole niivõrt tegemist kultuuri kriisiga kui just meie endi kultuuri nõrkusega, vaimse selgroo kõikuvusega – eluvõitluse vintsutusis.

Mis puutub Raudseppa, siis ta ei ole oma viimases näidendiski veel välja jõudnud mingi maailmavaatelise selguseni. Salongis ja kongis kajastub küll kohati üsna teravasti kaasaegse rahvaliikumise ideelisi otsinguid, kuid autori skepsis lööb lõpuks kõvasti läbi. Ta koristab lavalt nii parem- kui pahempoolsed revolutsionäärid, ka de­mokraatlikud tegelased on parajalt diskrediteeritud, ja teose idee hüp­pab ühes nimetu Inimesega – universumi. Näib, nagu eitaks Raud­sepa skepsis üldse igasugust mõttesüsteemi elava elu nimel, kuigi ta vahel sekka kirjutab bioloogilis-sotsiaalse sünteesist.

Ideoloogilise nihilismi suhtes võiks teda peaaegu võrrelda vene mõtleja Leo Šestoviga, kes sai kuulsaks oma Pinnatuse apoteoosi ja Tragöödia filosoofiaga. „Kõik elu õudused,” loeme viimasest, „ei ole niivõrt kohutavad kui südametunnistuse ja aru poolt väljamõeldud ideed.” Need ideepuuslikud, mille vastu meil võitleb Visnapuu, ei anna nähtavasti rahu ka Raudsepale.

5

Kirjanik aga, kes end igasuguste ideepuuslike seltsis üsna kodu tunneb, on Mait Metsanurk. Teda on meil rohkem kui kedagi teist süüdistatud ka ideoloogilises pahempoolsuses: internatsionalismis”. Kuid see on ainult juurdunud eelarvamus.

Tõsi jah, Metsanurk on jutustuses Jumalata, näidendis Kindrali poeg, romaanis Jäljetu haud j. m. kujutanud kommunistlikke tegelasi ja need enam või vähem kangelaslikult surma saatnud oma aadete eest. Kuid nii kirglikult, nii ekspressionistlikus stiilis kui ta seda kõike kujutabki, tema tendents siinjuures jääb ometi „neetud kodanlase” omaks. Teda huvitab enne kõike tegelase inimeslik psühholoogia, õigemini see psühholoogiline eksperiment, mida ta tegelasega võib teha antud olukorras. Ta võtab oma kangelased enamasti otse elust, aga siiski mitte nende loomuliku liha ja vere, nende keskkonnast võr­sunud hingeelu ja siseveendeist sõltuvate teotsemistega. Teda huvi­tavad nad päämiselt nagu katsejänesed, mille kallal ta võib opereerida oma isiklike tunde- ja mõttepisikutega, arendada oma maailmaparandaja-aadete kultuuri.

Orbiitlasist Metsanurk on kõige „ebabioloogilisem”, abstraktsem ja muidugi – ideelisem. Tema loomingusse ei murra mitte sisse terve, täisvereline elu (kuigi tal üks novellikogu kannab päälkirja Elu mur­rab sisse). Tema kangelased põevad enamasti ikka mingit ideetõbe, kannatavad mingi maise ikke all, mis kirjaniku poolt neile pääle pan­dud: saab näha, kas kannatavad välja (v. novellikogu Maine ike).

Mait Metsanurk ei vaatle kunagi inimest kui teatud klassi tüüpi­list esindajat, vaid kui selle ainukordset üksikliiget. Talle on enne kõike tähtis inimene kui niisugune, aga mitte kui kollektiivi aadete ja vaadete kandja ja nende eest võitleja. Tema ühiskondlikud aktivistidki võitlevad lõppude-lõpuks ainult oma isikliku saatuse eest, oma koha eest päikese all, oma südamerahu eest. Metsanurk on maa­ilmaparandaja – inimeste sisemise õilistamise teel.

Ta on ise elupõline kirjanduslik edasiõppija ning enesearendaja, samuti ka tema aatelised tegelased.  Ja nagu ta ise sel teel on saavutanud tunnustusväärse seisukoha, nii loodab ta seda ühiskonnastki,. kellele ta seda jutlustab. Tema ideoloogia ongi sisuliselt õieti jutlus ja jumalasõna. Kuigi ta varemalt ühes näidendis (Vagade elu) üsnagi teravalt on paljastanud usumeeste silmakirjalikkust, näib ta jumala­sõna sotsiaaleetilise kasvatusvahendina väga kõrgelt hindavat. Juma­lasõnast, eriti Taaveti Lauluraamatust, otsivad tal enne surma troosti kommunistlikud sangarid (Kindrali poeg, Jäljetu haud). Jumalasõna abil saneerivad endid laostunud ärimehed (v. romaan Fr. Arraste & Pojad, näidend Haljal oksal).

Mait Metsanurga elutunne on siiski individualistlik, aga mitte kollektivistlik, maailmavaade idealistlik, aga mitte materialistlik. Ta täidab küll mitmeid poste avalikkuses (maine ike!), aga jääb sisemi­selt ometi erakuks, kes tugeva skepsisega vaatleb välisilma ja selle igapäevaheitlusi. Arvustab küll üsna ägedasti senist tsivilisatsiooni ja kultuuri, kõneleb teinekord koguni selle kriisist, kuid peab sääljuures suurt lugu „kõrgemaist väärtusist”, sest et need talle pakuvad pelgupaika.

Tema skepsis erineb teravasti Raudsepa omast. Kuna viimasel on väga tugev huumoritunne, puudub see Metsanurgal.

Tänapäevse kultuurinimesena Metsanurk oma loomingus on objektiivne ja humaanne, analüüsib sündmusi ja tegelasi ja mõtes­tab neid kõigepäält inimsuse ja inimlikkuse seisukohalt. Oma skep­sise juures ta läheneb siiski arusaamisega ka uutele asjadele, inimes­tele ja vooludele. Üteldakse, et tema elutunne kõigub kodanlise ja proletaarse joone, Lääne ja Ida vahel. See ei ilmnevat mitte üksi tema varasemais teoseis (Jumalata, Kindrali poeg, Jäljetu haud, Punane tuul), vaid ka alles värskeltlavastatud draamas Umbrohu juu­red. Sääl ta muu seas on esitanud külarätsepa kuju, kes oludekoha­selt täna on punane, homme valge. Metsanurga enda kohta võiks seda laiendada muidugi väga vägivaldselt. Ta lihtsalt on see hääst euroopa koolist pärit liberaalne demokraat, objektiivne vaatleja, kes võtab ka vastast kui inimest ja austab tema vaateid, kui need on siirad. Meie demokraatia päämine tunnus oli ju suur sallivus.

Muidugi, tänapäeva tegelikus aate- ja ainevõitluses Metsanurga demokratismil, objektivismil ja humanismil ei ole suurt tarbeväärtust. Tema sotsiaaleetiline kallak – enesearendamise ja kohustetäitmise jutlustamine – ei sobi nüüdse dünaamilise elutundega, mehisuse ja sõjamehelikkuse ülistamisega, pingutatud biologismi ja vitalismiga.

Aga ons mingi evangeelium kunagi järelekäijaile olnud seda, mis loojale endale! Calvin rikastas inimvaimu uue õilsa ideega, aga mis tegid harilikud kalvinistid? Alati tõsised, alati tegevad, olid nad tavaliselt palgasõdurite ohvitserid, töösturid või lihtsalt liigkasuvõt­jad rahamehed (prof. Vipper).   Mehed, kes idee rahaks tegid.

Ent ajaloost ei õpi midagi isegi rahvaste saatuse juhid. Hitler teostab Saksamaal 17. sajandi Hispaaniat. Ka sääl oli oma tõupuh­tuse teooria: maurid ja juudid maha! Ka sääl lokkas inkvisitsioon ja varanduste konfiskeerimine. Dollfuss vähemalt on oma valitsemismeetodit niivõrt täiendanud, et ta kodusõjas haavatuid kanderaamiga laseb – võllasse kanda!  Milline kultuur, milline humaansus!  Nii et Metsanurk võib lõpuks siiski kahtlema hakata objektivismi ja huma­nismi väärtuses.

6

Kokkuvõttes – meie juhtivate kirjanike ideoloogiad eralduvad küllaltki teravalt ajaloolisest materialismist ja – internatsionalis­mist. Kui nende teoseis puudubki rahvusliku momendi programmi­line rõhutamine, siis sellest ei saa ometi välja lugeda rahvuse-(ammugi mitte rahva-) vaenulikkust.

Meie nüüdiskirjandus oma enamikus täidab juba sellega suurt ülesannet, et ta tähelepanu keskendab tõsielule ja tõsieluprobleemidele, reaalsele igapäevasele inimesele, tema tööle ja võitlusele, rõõ­mudele ja muredele. Oma suuremais, eepilisemais saavutusis (Tamm­saare epopöa, A. Kivika asunikuromaanid, Metsanurga Punane tuul ja Jäljetu haud, mõned Jakobsoni ja Rohu teosed jne.) meie kirjandus annab läbilõike kogu eesti ühiskonna arengust möödunud sajandi vii­masest veerandist kuni tänapäevani. Meie luule on iseseisvusepäevil saavutanud oma ülimad tipud (Suits, Under,Semper), kajastades enne teisi kirjanduseliike uueaegse võitleva ja loova inimese elutunnet (Schütz). Näitekirjanduski ei ole leppinud ainult iseseisvuseaegsete pahede paljastamisega, vaid on õhutanud ka elutahet ja töörõõmu, püstitanud tänapäevast üleulatuvaid eetilisi väärtusi (Tammsaare Juudit, Raudsepa Kohtumõistja Simson j. t.). Voolude ja rühmade omavahelisis kokkupõrkeis ja heitlusis on ikka enam selgunud ühissiht: kujutada terviklikku, rõõmsameelset, loovat inimest, kes kannab edasi ühiskonda.

Õieti tuleb meie kirjanike ja kirjanduse kasvamise protsessi vaa­delda seoses kogu meie ühiskonna, omariikluse, demokraatia kasva­mise protsessiga. Meie demokraatia päämine viga on seisnud selles, et ta ei ole organiseerinud rahva ühistahet ühiseks riiklikuks loomin­guks, et tal ei ole olnud selged sihid, mille poole püüda, et ta on olnud liiga salliv, liiga vabameelne. Demokraatia on jätnud igaühele vaba­duse, meelde tuletamata tema kohuseid. Ka meie kirjanduse nõrkus on olnud tema liigses minnalaskmises, edasiviivate ideoloogiate puu­duses või nõrkuses.

Nüüd, kus meie demokraatia on asunud (loodetavasti ajutise!) enesekitsenduse teele, tuleb ka kirjanduselt nõuda enam sihiteadlikkust ja sihipüüdlikkust. Kirjandusele tuleb vaadata kui eluorganiseerivale tegurile, mille väärtus on seda suurem, mida teadlikumalt teda käsitellakse. Selles mõttes ärgu võetagu käesolevat kirjutist mingi arveteõiendamisena ega üksikkirjanikkude hinnanguna, vaid lihtsate ääremärkustena, kus soovidajätmised on teravamalt esile tõs­tetud sel põhimõttel, et toit ka soola vajab.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 4/1934