Kirjanduse ülevaade
Johannes Semper: Tuuleratas.
Luuletused. Eesti Kirjanikkude Liidu kirjastus, Tartu, 1936. 80 lk. Hind 2 kr. 50 s.
Üle mitme aasta – neid on vist juba möödunud tervelt viis – avaldab Johannes Semper jälle luuletuskogu. Ning ta ilme on muutunud, kuigi mitte täiesti ootamatus suunas. Juba „Päike rentslis” osutas n. ö. kuuenda meele juurdetekkimist endisele viiele – kobamist sügavusse, enda alateadvuse, enda hämarate impulsside jälgimist, visionäärseid hetki, ning hoopis suuremat emotsionaalse soojuse kraadi kui varasemad Semperi värsivihud. Siiski armastas autor siis veel intellektuaalset mängu ning julget katsetust luule vormisugemetega, rütmi- ja riimitrapetsil kiikumist ning üllatavaid akrobaadipoose, kuigi hoopis vähemal määral kui enne. „Alasti kevad” ja mitmed muud luuletused näitasid pöördumist millegi intiimsema, avarama ja seesmisema poole, ning läbi silmaga nähtu oli ikka rohkem märgata metafüüsilisi elamusi, filosoofilist luulet selle sõna paremas mõttes.
Praegu leiame intiimsust veelgi rohkemal määral. Veelgi enam tundub soojust peagu terveni läbi raamatu – isegi selle satiirilises osas. Jääb mulje, et Semperi suures ja väärtuslikus toodangus moodustab luule praegu selle puhkejaama, kus autor saab aega mõlgutella, anduda tundelainetele, teha kokkuvõtteid keset laiemat, kuid proosalikumat ja kärsitumat päevatööd. See nagu ei oleks enam tema peamiseks väljendusvahendiks, sest enamiku oma impulssidest ning peaosa oma energiast ta paneb praegu mujale, kuid selles ilmneb siiski sagedasti peenim ja hergim osa temast. Vormimine, heitlused pealetuleva mõtte-ja vaatlusmaterjaliga toimuvad tal peamiselt teisal, kuid värsivormis kipuvad nagu iseendast tekkima pihtimused, aruanded iseenesele, enda sisepilgule määratud kokkuvõtted läbielatust. Viimastel seetõttu nagu puuduksid tunnused, et neis üldse veel pöördutakse publiku poole. Neis pole midagi demonstratiivset, pole vaimukate puäntide taotlust, leidub väga harva suuri žeste. Isegi poliitilised luuletused on neis valitsevate vaatekohtade järjekindlusest ja seisukohavõttude mehisest selgusest hoolimata kuidagi endassepöördunult vaiksed, nagu ei olekski enam lugejaskonda, kellelt neis asjus oleks oodata vastukõla. Kui hulkade psühhoos sunnib neid puuslikele järele, ei jää siiralt mõtleval ja tundval vaimul muud üle, kui iseendale selgesti fikseerida oma seisukohad, et leiduks vähemalt üks kindel punkt keset keerlevat pilgarit. Nii reageerib Semper näiteks Rahvasteliidu kriisi ning viimaste aastate veristesse vallutussõdadesse. Omal ajal temale meeldis futuristide metsik, kuigi temperamentne paraad – nüüd ta hülgab paraade, vastandina neile autoreile, kes vastu tulles oletatavale „sotsiaalsele tellimusele” paraadide trummipõrinas näevad väärtuslikuma tõe kui intellekti süvenevas, kuigi vähem vulgaarses töös.
Vastavalt oma laadi nüüdsele intiimsusele on Semper osas oma luuletustes teinud pöörde sinna, kuhu teda varem kunagi ei oleks oodanud säärase hardusega pöörduvat – maale, kodutallu, looduseelamuste idüllikasse maailma. Tema kogu esimeses, koduluuletusi sisaldavas osas on midagi puhast ning meeleolukat, sõna otseseimas mõttes „üürilist”, mida talt seni oleme saanud ainult õige harva. Peagu kõik on sordiini all, kuid rütmides on laulvust, mis paiguti juba meenutab Verlaine’i. Verhaerenlik element, mida Semperil tänini oli õige palju, on nüüd taandunud tagapõhja. Terav pilk, millega ta alati on jälginud meeltega tajutavat maailma, ilmneb siingi detailide tähelepanelikus lükkimises, kuid ilma et sealjuures oleks märgata kaldumist kirjeldusliialdustesse:
„Rünkpilvedes taevas tukkus, tilkhaaval vaigutses mänd, ruskas okstes oravahänd, alla vaikusse käbi kukkus.”
või
„Tuul see vihvatades vastu libiseb, üle rohu laineid lüües pehmeid. Mõni koerputk sõrmede all ribiseb, kuna vastu nägu seemneehmeid võilill pillub oma valgeist korvikuist.”
Aga vahetevahel paelub ka mõni väga julge ja omapärane võrdlus või metafoor, kuid seekord kooskõlas kõige muuga mitte enam kaugelt võetud, vaid kodusesse ümbrusse kuuluv, näiteks: „Lõi taevasse lõo / oma laulva kruvi” või „Ja kuhje pundub / kui puhevil rindu / läbi heinamaade”. Need pildid saavad mõjuvaks just tagasihoidlikkuse tõttu, millega neid tarvitatakse. Endistel aegadel Semper armastas neid puistata nagu küllussarvest, ja võib-olla oli siis mulje ergutavam, kuid vaevalt plastilisem või peenem.
Semperi ajalaulud, millest oli juba juttu, tarvitavad muidugi kõigest oma endassepöörduvusest hoolimata mitmeti teissuguseid, drastilisemaid vahendeid kui loodusluuletused. Ei ole kuski kriiskavaid toone, aga satiir saab vahel lennuka teravuse, puurdub noolena märklauda, kuigi iroonia on looritud. „Oktoober 1935″ näiteks on Heine vääriline, kuid selles peituv indignatsioonipaatos on tõsisema, sirgema inimese oma kui Heine. „Võidukisa kuuldes” on täiesti ilma žestideta, kuid seda siiramana ja mõtlemapanevamana see mõjub. Selles hoiatussõnas on rohkem tõsist patriotismi ja „positiivsust” kui tosinais ülespuhutud oode. Sama juurdlema sundiv oma kontrollitud grotesksuses ja allegoorilisuses on „Uni” – tõega kalevipoeglik sangarlusenägemus! Ning omas laadis vist ületamatu on „Ebamugav kevad” oma kuldnokkade „rahvusvahelise vilega” ja ruunade „tööpaatosega” (et seda viimast mõnel pool just ruunade tasemele kiputakse vajutama!). Meil ei ole luules viimasel ajal olnud midagi, milles ehtsalt demokraatset vaimu hõõguks nii isikupäraselt, nii veenvalt ja nii kujukalt kui selles sarjas.
Oma põlistele tungidele annab Semper maad rännuluuletuste tsüklis, milles kajastuvad tema äsjase transatlantilise matka muljed. See algabki „Oodiga rännule” – rännule läbi kõigi meridiaanide tolle viimse uhke retkeni täis riski, mis viib eimillessegi. Kuid selleski žanris on autor muutunud. Vanasti ta välismaa tähelepanekud peegeldusid meeleldi impressionistlike momentülesvõtetena, täis kirjeldavaid detaile, mis küll sugereerisid tundeid, kuid enamasti põgusaid, kergesti vibreerivaid. Praegu seda laadi üldse enam ei leidu. Oma detailmuljed reageerib Semper nüüd kõik ära proosas. Värssidesse surub ta ainult veel mõned sügavamad, ürgsemad elamused – näiteks nägemused troopika ookeani lämmatavast loidusest ja mere ääretust, ühetoonilisest jõulisusest. Niihästi „Ekvaatori all” kui „Merel” kuuluvad minu arvates meie luule väärtuslikemate aarete hulka:
„Sina, meri, endastmõistetav ja püha, lihtne nagu leib ja soe kui ümbertvõtt!”
Niisugused read nagu need on klassilised, nad ei unune, nad on täielik vastand Semperi värsside omaaegseile tenniselöökidele, „läbipaistvad kui igapäevased tõed, häbelikud ning vaevalt riietet särki”, vastavalt autori eelmises värsikogus formuleeritud ideaalile. Neis Semperi uus laad leiab eriti spontaanse, eriti ehtsa teostuse. Nad voolavad lahtiselt, laialt ja loomulikult nagu meri ise. Pisirähkluste mured ei häiri nende avarat rütmi.
Sellevastu kogu lõppsari on peagu tervikuna pühendatud süngusele ning katsesarvesirutustele hingeelu varjatud aladesse. „Astus keegi”, võib-olla selle kogu parim luuletus, igatahes üks Semperi ja eesti luule parimaid, oskab kummalise, õrna sugestiivsusega maalida pildi läbi sügishämariku ruttavast enesehukkajast. Nii hapraid, diskreetseid ja ühtlasi sügavalt inimlikke luuletusi leidub meil ainult väikene näputäis, – vaevalt ühtegi tugevat toonitust, ning ometi värelevad selles palas „lacrimae reium” kogu olemust haaraval viisil. Suurepärane on piibellik lõpp-pilt – õrn nagu hiina akvarell või mõni Li-Tai-Po värss, kuid metafüüsilise ulatuslikkusega. Ka mitmel pool mujal heidab Semper oma loodi väga sügavale hingeellu, näiteks sügiseselt läbipaistvas „Teises selguses” ja hardas, lihtsas „Nägemuses pimedast”. Need palad ja resigneerunud, kuid mehiselt julge väljakutse saatusele „Sügislehed” oleksid nagu pandiks, et Semperis on toimumas paljutõotav kunstiline ning inimlik uuestisünd, et ta on endas avastamas uudismaid, kus võib peituda jumal teab kui palju pärlpuhast ja väärtuslikku.
Ei saa öelda, et see uuestisünd leiaks aset täiesti ilma valuta, või et selle puhul ei rebeneks mõndagi. Semper näib olevat pööranud selja eksootilisele kirevusele, kuid kristalse läbipaistvuse ning endastmõistetavuse otsingul ta on mõnikord võib-olla liiga teadlikult maha surunud oma vaimu intellektuaalse vetruvuse ja leidlikkuse. Ornamente hüljates ta on vahel muutumas isegi pisut primitiivseks. Niisugustel puhkudel ta ei tundu end kogu oma olemusega pannud olevat oma värssidesse. Sääraselt mõjuvad näiteks „Tusk”, „Atlandil”, „Mispärast”. Midagi oleks neis luuletustes nagu küljest ära tahutud. Kuid see ei takista meid seda kogu tervitamast aimuandena hingelisest rikastumisest ja süvenemisest, mis ilmsesti veel ei ole andnud täit saaki, kuid mille praegusedki tulemused on oma paremikus otse teedrajava väärtusega.
Ants Oras.
Jaan Kärner: Sõna-sütega.
Luuletusi 1932-1934. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1936. 92 lk. Hind 2 kr. 50 s.
Oma uusimas luuletuskogus J. Kärner jätkab varemharrastatud luuleliike. Põhiomadusiltki jääb Kärneri luule siin üldjoontes endiseks, aga ühtlasi võib ses rõõmustavalt leida mõndagi uut. Kõigepealt tuleb märkida tunduvat vabanemist neist puudusist, mida luuletajale on juba aastaid ette heidetud – teravalt-subjektiivsest suhtumisest kaasinimestesse ja maailma, liialdatud meelekibedusest, afektiivseist žestidest, mida ei kanna küllaldane tundejõud. Kitsalt-subjektiivsest suhtumusringist on jõutud objektiivsemasse ning avaramasse. Tõenduseks on juba seegi, et peagu poole raamatust võtavad enese alla eepilised žanr-pildid. Ülejäänud puhas lüürika sisaldab valdavalt kas enesepihtimusi, meeleolukaid looduspilte, mis kohati saavutavad haruldast nägelikkust ning värsket tundeküllust, või sotsiaalseid huve rõhutavaid ajalaule. Rõõmustavat ületõusmist enesest leiame eriti viimases liigis:
„Sel ajal sangarlikul laulda omast tolmkergest elust nagu keskusest, ja enda menust mõelda mõttekest, ja teha küsimusi stiili-komast? Ei, aeg nüüd mõtelda on rahvast sellest, sa kellest osa nagu kehast rakk, ja laulda kannatavast õest ja vellest, kirg veres: vaenlaselle vastuhakk.”
Kärnerile omane isiklik meelekibedus ja pessimism leiavad eriti luuletuskogu lõpupoolel – sotsiaalses luules – väljapääsutee tunnetustes: „ainus voorus on oma jõud” ja „- ainult ära võita surm käib üle inimjõu”. Korduvalt leiame optimistlikku tahtevirgutust iseseisvaks ning uljaks eneseteostuseks hoolimata karmidest elutingimustest. Haripunkti saavutab julge elutahe ning uljus luuletustes „Tung ellu” ja „Väike tüdruk”. Viimane on seetõttu leidnud tee juba koolilugemikussegi.
Kärneri luule uus optimistlik kallak on hinnatav. Kuid parem näib Kärner siiski seal, kus domineerib puhas, siiras tundetõlgitsus seoses loodusega, vähem seal, kus avaldub tahe mõjustada ennast või teisi. Nagu Kärneril varem, leidub ka ses luuletuskogus momente, kus pääseb liiga esile tahe protesteerida, arvustada, üles hüüda, ilma et seda kannaks vastav tundejõud.
Teataval määral häirivalt mõjub ka märgatav lahkheli ühelt poolt veelgi küllalt avalduva pessimismi ja elu-uljuse vahel, teiselt poolt ka stiililiste vahendite kasustamises. Diskreetselt lüürilise sõnastuse ja selliste romantiliste võrdlusesemete kõrval nagu samet, purpur, naine jt. kohtame väljenduslikke robustsusi nagu kuu lihunikunägu, tähevalgus nagu veniv hülgerasv – järsult erinevaid stiililaade ilma teadliku kunstilise kavatsuse ning mõjuta.
Žanrpiltides on eeskätt nauditavad loodusmeeleolud ja tundetõlgitsused, kuid on antud ka küllalt elulisi ning teravais piirjoontes inimkujusid, nagu „Laanekuningas” ja varem mainitud luuletuses „Väike tüdruk”. „Magavates lastes” tõstuvad liiga kahjustavalt esile melodramaatilist laadi vahendid ja olukorrad.
Nagu varem harrastab Kärner seski luuletuskogus pikki, ehituslikult hajuma kalduvaid stroofe, esikohal on aga siiski teravamate piirjoontega nelikud. Mitmelgi puhul leiame viimaseist ilmselt Heinele omaseid nobedaid rütme, teravajoonelist sõnastust ning üllatuslikke väljenduskäändusid. Eriti ilmneb see luuletustes „Kodu-mälestusi” ja „Ave” Maria”, mis niisugusel kujul ilma Heineta pole mõeldavad. Kuid ühtlasi on need Kärneri parimaid luuletusi.
Kärner hindab oma luules ilmsesti lihtsust ning loomulikkust. Oma paremikus see tõusebki üle kitsalt-subjektiivseist ahistusmeeleoludest avaruse, selguse ning lihtsuse poole, loobudes viimase huvides mõnikord isegi korrapäraseist riimidest (Sügisnukrus 2). Küllalt sageli voogab esile värskelt-palavat tõelist poeesiat, mis tulvab üle ebakohad ja teeb luuletuskogu huviga jälgitavaks.
Luuletuskogu väärtust tõstavad tunduvalt A. Johani rohked ning väga elavad illustratsioonid.
„Sõna-sütega” on kuulutatud luuletaja viimseks värsikoguks, tema poeetiliseks testamendiks. Millise eneseteostusviisi kirjanik enesele edaspidi ka valiks, selle luuletuskogu sotsiaalse kallaku uljus ja karm optimism näivad küllalt usutavad ning tõelised, et osutada tõusuteed.
Bernard Sööt.
Mait Metsanurk: Soosaare.
Romaan. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1936. 470 lk. Hind 5 kr. 50 s.
Pealkirja järgi peaks Mait Metsanurga uues romaanis olema esiplaanile tõstetud talu, talu kui orgaaniline tervik, kes elab omaette elu ja on määrava tähtsusega teguriks nii inimeste hingeelu kui inimsaatuste kujunemisel. Kuid tegelikult pole romaani keskuspunktiks mitte talu kujunemislugu, vaid peategelase isiku kujunemine. Peategelase hingeeluline arenemisprotsess moodustab keskse koha romaani sisulises ülesehituses. Seejuures on tagaseinaks külamiljöö möödunud sajandi viimasest veerandist. Ent see asjaolu ei muuda Metsanurga romaani olustikuromaaniks, vaid „Soosaare” oma ülesehituselt on esmajoones isikuromaan, kus peategelaseks tüüp, kes tuntud meile juba kirjaniku varasemast toodangust.
Kuid metsanurklikust peategelastüübist hoolimata erineb kõnealune romaan siiski märgatavalt kirjaniku varemate aastate toodangust. Mait Metsanurk oli kirjanik, kes tundis suurt huvi sotsiaalsete probleemide vastu. Sotsiaalne ülekohus ja õiglusetus, rikaste ja vaeste vahekorrad, need olid peamisteks teemadeks, mida käsitles kirjaniku sulg. Seejuures oli Mait Metsanurk maailmaparandaja. Ta tundis sooja südamega kaasa kõigile „vaevatutele ja koormatutele” ja mõistis kohut sotsiaalsete pahede üle. Ta ei suutnud jääda erapooletuks vaatlejaks sellesinase maailma ühiskondliku ülekohtu puhul, vaid astus kohtumõistjana välja nende kaitseks, kellele tehti ülekohut varanduslikult eesõigustatute poolt.
Säärane suhtumine kirjaniku poolt oma ainealasse ja tegelastesse kaotas soovitava distantsi kirjaniku ja tema loodud kujude vahel. Vajalise distantsi puudumine kallutas kirjanikku idealiseerima „vaeseid” ja kujutama halvustavas valguses „rikkaid”. See ebaobjektiivne suhtumine oma tegelastüüpidesse mõjus takistavalt isegi niisuguse tugeva romaani nautimisel, nagu on seda „Punane tuul”.
Oma viimases romaanis on aga Metsanurk vabanenud sellisest suhtumisest. Ta ei noomi ega mõista kohut ja ei liigita enam tegelasi „headeks” ja „kurjadeks”, vaid esineb objektiivse vaatlejana elunähtuste suhtes. See asjaolu on suureks plussiks kõnealusele romaanile.
Käsitledes külaühiskonna elu möödunud sajandi 80-ndate aastate ümber, on autor joonistanud terve rea hästitabatud kõrvaltüüpe, alates punapäisest Loigu popsist, kelle heinakaared kalduvad alati peremehe maasse, ja lõpetades hingekarjasega, kellele juba Jakobsoni nime suhuvõtmine tundub patuna Püha Vaimu vastu. Ka romaani faabula on arendatud üldiselt rahuldavalt. Selles puudub küll sündmustiku tõttav põnevus ja kirev vaheldusrikkus, kuid samuti puudub põhjus ette heita paigaltammuvat hallust, sest sündmustik on üldiselt eluline ja usutav. Vanameistri vilunud käsi on romaani ehitanud kompositsiooniliselt kaalutud ettevaatlikkusega, seepärast puuduvadki siin liigsed episoodid ja tegelastüübid. Intriig on sõlmitud osavasti ja meie jälgime tähelepaneliku huviga peategelase meeleolude käärimist kolme naise vahel.
Kui kõige selle juures aga Metsanurga romaan mingit ebamäärase muljet jätab, siis on selle peamiseks põhjustajaks peategelase tüüp.
Romaani kangelane Soosaare Juhan on oma hingelaadilt romantik. Isegi kibedal heinaajal meelitab mets teda õhtuti hämaras kõndima, ja metsamühinast leiab ta lohutust oma meeleolu nukrusele. Ööpimedas unistab ta oma armastatust, kelle ilme ei olnud enam maine, vaid äraseletatud, ja otsaesisel oli „kolm rõhtkortsu” (lk. 68). Ta võttis kergesti tuld, „sattus vaimustussegi, jumaldas eneseohverdust, kummardas suuri mehi, tahtis ikka ja jälle suurtest tegudest kõnelda” (lk. 148).
See Soosaare talu vanem poeg kannatab maast madalast alaväärtusekompleksi all. Olgu kirikus, „küla peal” või kodus, isa matusel – kõikjal saadab Juhanit mõte, kui ometi ümbruskond hindaks teda kõrgemalt (lk. 37, 91, 98, 172, 261, 330 jne.) .
Alaväärtustunde kõrval iseloomustab romaani peategelast nõrk seos kodutaluga ja suhtumine isade elutöösse kui orjusesse (lk. 35, 57, 114, 141, 242). Kui siia juurde arvata veel elutahte nõrkus ja alaline kaeblemine (lk. 67, 187, 209, 303, 311), siis muutub arusaadavaks, kui raske on meil uskuda, et sellest tüübist üle öö kujuneb teotahteline töösangar, kes paari aastaga ehitab üles isatalu. Kirjaniku tõenduse järgi on tema kangelase hingeelulises kujunemisprotsessis peamist osa etendanud samm-sammult võidetavad eluraskused (lk. 420) ja viimaste hulgas omab esmajärgulise koha taluelamu põlemine. „Vana elumaja põlemine tähendaski joont endise ja uue Soosaare vahel!” (lk, 462) – kinnitab selle kohta ka peategelane ise.
Kuid ometi veendume romaani tähelepanelikumal lugemisel, et peategelase hingeline struktuur pole nimetamisväärselt muutunud ka peale pöördelise tähtsusega tulikahju.
Toodud näiteist piisab väitmiseks, et Metsanurga romaanis me ei näe peategelase hingeelu ja iseloomu kujunemisprotsessi selles ulatuses, et pärastised töösaavutused ja pingutuste paatos muutuksid täiesti usutavaks. See tõsiasi aga muudab psühholoogiliselt ebausutavamaks ka peategelase tüüpi. Samuti on nõrgalt valgustatud talu osa tegelaste hingeelu kujundamisel.
Olen meelega pikemalt peatunud peategelase karakteristikal, sest see kirjaniku poolt loodud kuju tõendab reljeefselt, kui raske on isegi heal kirjanikul rakendada positivismi ilukirjanduslikku teosesse vaid hea tahte varal.
Muide on aga Metsanurga romaan loetav. On sümpaatne ja teatud mõttes ka uudne, et kirjanik ei aseta talu oma peategelasele omaette eesmärgiks, vaid ainult abinõuks eesmärgi saavutamisel. Selleks eesmärgiks on aga esmajärjekorras mitte enda, vaid omaste elujärje parandamine. „Kõik, mis ta teeb Soosaarele, seda teeb vanemaile, vendadele ja õdedele” – see on lihtne, kuid sümpaatne ja elulähedane tõde. Samuti sümpaatne on ka romaani probleemi lahendus, et mitte pimesilmaline talu huvide teenimine, vaid oma südamehääle järgimine annab elule sisu.
J. Viidang.
Albert Kivikas: Nimed marmortahvlil.
Romaan. E. Järve kaas, frontispiiss ja vinjetid. Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1936. 539 lk.
Meie kirjanikest on Eesti Vabadussõja aineid kõige pidevamalt käsitelnud Kivikas. Ta „Verimust” tõi kohe Vabadussõja lõppemise järel tookordses ekspressionistlikus moestiilis sarja patsifistliku idee rõhutamiseks tahtlikult võikaid sõjapilte. Ta järgmine romaan „Ristimine tulega” andis juba seostatud sõjakäiguloo Vabadussõja algupoolelt lõunarindel, silmapilgust alates, mil seal hakkas toimuma pööre Eesti vägede kasuks. Kivikas on neid kirjanikke, kes väga visalt lahkuvad neid korra huvitama hakanud motiividest, kes neid järjest edasi töötelevad ja varieerivad, kuni tulemuseks on eelnenule pealekasvanud mõni uus sõsarteos (võrreldagu näit. ta romaane „Jüripäev” (1921) ja „Murrang” (1925)). Võiks öelda, et ka käesolev „Nimed marmortahvlil” on 13-aastase ajavahemiku järel „Ristimise tulega” uus, eellugudega, memuaarliku materjaliga ja poliitilist laadi arutlustega laiendatud ümbertöötlus. Või kui seda liialduseks peetakse lisandunud materjali rohkuse ja teataval määral isegi uue tüübistiku tõttu, siis vähemalt on „Ristimise tulega” tähtsamad detailid ilmsesti üle kantud ja sulandatud käesoleva romaani kahte viimasesse kandvamasse ossa. Ka põhiidee mõlemas teoses on peajoontes üks ja seesama. Kivikas taoteleb sõjapsühholoogia objektiivistamist või koguni täispöördelist ümberhindamist. Tema käsitlusel nivelleerub sõjalugude šabloonlik sangarlus peagu olematuks. Mitte vaprus ei kihuta vägitegudele, vaid päris tavaline tapalooma hirm, mis pääsuta sundolukorras tekitab sõdureis reaktsioonina pimeda ja meeleheitliku tahte vastast maksku mis maksab hävitada. Üksikvägitegu on sellel taustal juhuse asi. Sellises käsituses on kahtlemata oma jagu tõtt. Kuid „Ristimise tulega” iseäratsevaks kunstiliseks võtteks oli selle veende liiga ühekülgne, paradoksaalsuseni minev toonitamine.
Nähtavasti on Kivikas hiljemini püüdnud oma käsitust sõjapsühholoogiast pisut revideerida, sest käesolevas teoses ei torka eelmises avaldunud veene sedavõrd lõikava teravusega silma. Kuid muutnud pole ta oma vaadet põhimiselt siiski mitte. Ka siin mängib elukaotamise hirm lahinguis mürskude ja kuulisaju all määravat osa, põhjustades häbistavaid metsajooksmisi, püssi ja pauna põõsasse viskamisi, hirmuüllatusi ja närveldava sisemise kudemise pingutatud maskeeridapüüdmisi. Siin on seda motiveeritud ainult arusaadavamaks. Teos käsiteleb operatiivselt kaunis tõetruus järgnevuses Tartu vabatahtlikkude õppursõdurite roodu lahinguepisoode retkel Rannu-Valguta-Rõngu kaudu kuni Valgani ja kabuhirmu faasid on siin siis arusaadavad esimest korda tuleliinil viibivate noorukite esimeste elamustena. Edasi lõdvendab Kivikas aste-astmelt esimest hirmupalavikku sedamööda, kuidas salk lahingutega harjub, kuigi oma vaatele truuks jäädes ta ei too ka hiljemini ühtki trafareetsele sangarluse kujutamisele libastuvat üksikseika, pigemini ikkagi vastupidiseid. Poolmemuaarlikule sõjaromaanile, nagu on seda käesolev, on objektiivsus kindlasti kasuks. Miskipärast häirib siin siiski enam veel kui lausa sellele rajatud „Ristimises tulega” rida sääraseid üksikkohti, kus aimad autoripoolset võtet, eelvõetud seisukohta: tahet kabuhirmu kui määravat tegurit demonstratiivselt toonitada. Maailmakirjanduse parimais realistlikes sõjaromaanides Tolstoil, Remarque’il, Dorgeles’il sihukest ei märka, olgugi et kaks viimast autorit opereerivad palju süngemate olustikkudega. Nende käsitlus on ses mõttes objektiivsem, või vahest ehk diskreetsem. Nende tendents, kui nii öelda tohib, ei väljendu teose üksikkohtades, vaid selgub alles üldmuljes. Selle, teatava skeemi läbipaistvusele vihjamisega Kivikal ei taheta siiski vähendada Kivika romaani hinnatavust muude meie Vabadussõja-romaanide seas. Seniseist teoseist meil selles žanris – ka Kivika enese varasemaist – ulatub ta välja suurema tõsiduse ja elamuslikkusega, kuigi ehk kunstiliselt paljudele isegi enam meeldida võis „Ristimise tulega” paradokslik särts.
Romaani sootuks uudses, õppiva noorsoo maailmavaatelisi otsinguid käsitelevas osas nõuab erilist tähelepanu huvitav seik, et Kivikas oma romaani peategelaseks on valinud tugevasti pahempoolsete vaadetega õppuri Ahase. See, oma sotsiaalse päritolu tõttu peagu kommunismiga sümpatiseeriv nooruk on aga omarahvusluse aadete puhkemisel kaasa elama hakanud nooruslikus tuhinas ka neile ja seetõttu tülli sattunud oma siseilmaga. Läbi poolkommunisti kritiseeriva vaateprisma heidetakse vahel kaunis huvitavat pilku meie esialgseile riigielu ja rahvaväe korraldamise üritusile, mida kaugeltki mitte alati ei jälgita täie tunnustusega. Kivikas laseb Ahasel kaasõpilaste pisut üldtuntuks kulunud arutlusis ja vaidlusis kommunismi ja rahvusluse õigusest, mis täidavad ligikaudu romaani terve esimese osa, kõhelda ja kõikuda nende kahe maailmavaate vahel, kuni ta juhuslikust tõukest lõpuks peagu alateadlikult kaldub „valgete” poole, tahtmatult läheb ühes nendega ja saab sõduriks. Kuid isegi võideldes punastevastases väes, lõpuks koguni suure tublidusega, ei saa ta lahti kommunismi ja rahvusluse sünteesi taotluse, nende ühiseks tervikuks liitmise sundideest. Karastavalt suudab mõjuda teoses kujutatud õppureis otsingute või ka juba kujunenud veenete siirus, kuigi nende omavaheliste väitluste sõnastus ei sisalda tavalisist miitinguargumentatsioonidest palju erinevat. Praegu on kosutav kuulda sedagi avameelsust. Tundugu see ajakohatuna, naiivsena, ebaküpsenagi, kuid teatavat veendumuse värskust hoovab näit. kahe koolipoisi – Ahase ja ta rahvuslikult meelestatud sõbra Käspri arutlusist valvepostil teose lõpul, pisut aega enne Käspri langemist juhuslikus tulevahetuses. Seal kaks vastasvaatelist lõpuks võivad anda teineteisele veenete ristumisel käed. See on koguni rahvuslaste ninamees Käsper, kes nüüd kõneleb tulevasest kohustusest pärast sõja lõppu võidelda oma kodumaal üheõigusluse, nende terminoloogias „rahvusliku sotsialismi” eest, kelle programmis mõisade jaotamise kõrval seisab tähtsal kohal ka kapitalistliku korra ja sellega kaasas käivate pahede kaotamine. Siin siis avaneb Ahaselegi tema poolt kaua tagaotsitud sünteesi leidmiseks tee, teostub kahe polaarseks arvatud maailmavaate sulandamine. Selle edaspidiseid rakendamiskatseid ei käsitele aga enam käesolev teos.
Romaani huvitavus baseerub suurel määral ta sõjamemuaarlikul iseloomul; kuid mitte väheseid väärtusi ei peitu ka mõlemas ta tähtsamas, eelmisega piiriteldud kompositsioonilises ja ideelises erinüansis. Seejuures ei julgeks teost siiski tembeldada ka täiesti viimistelduks; ajalehe joonealusena kirjutatud, kipub see kõige ladususe juures siiski pahatihti hajuvusele, üldsõnalisusele, venitamisele.
E. Raudsepp.
Jaan Lintrop: Muiste.
Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, Tartu, 1936. 405 lk.
Jaan Lintropi nimi on juba mõnda aega puudunud meie iga-aastaset kirjanduslaual. Seda suurema huviga võtame juba erru arvatud kirjaniku vastse raamatu kätte.
Ilmar Lemming, ministeeriumi välismaine esindaja, sõidab suvepuhkusele ja võib-olla ka pikemaks ajaks isakodusse – Savilepa tallu. Kuid kimonos maailma-mehele meeldib rohkem Harakasaare metsmaa asustamine ja sealne romantiline „vanapagana-elu” kui vendade poolt ülesehitatud, nüüd juba laguneva talu majapidamise juhtimine. Lapsepõlve mälestused, esivanemate veri, pettumine kultuursest maailmast ja Stella Pihost kisuvadki Ilmarit tagasi põlislaande, kuid eneseteostus tundub siin piiratud olevat: talu on tehtud vendade poolt, ta oleks siin ainult pärija, koguni venna pruudi ülevõtja. Ja mida teha ka nende tarkustega, mille õppimiseks nii palju vaeva kulutatud?
Hea juhus viibki Ilmari linna. Matnud ema ja teinud talus ja enese elus inventuuri, lahkub ta, kuid ettevaatlikuna kindlustab oma nimele Harakasaare, sest „võib tulla murrang nagu muiste, et mul ei ole muud teha, kui pageda metsa. Ja üldse … võitlus kultuuri ja ürginstinktide vahel ei ole minus veel otsustatud …”
See on romaani pealiin, kuid tal on palju peateemaga lodevalt seotud lisaharusid. Me tutvume Ilmari õe Ilse, lapsepõlve unistuse Oja-lepa Elli, õnnetu Salme Puguani ja paljude teiste saatusega. Puutume kokku terve rea tüüpidega, alates suli-sulasest Seervandist ja spekulandist Ahvensonist ja lõpetades külapoodnik Parillaga või kunstnik Puguani Hansuga.
Romaani võiks käsitada väljasureva perekonna loona – ega asjata ei tsiteerita „Buddenbrooke”. Kuid „Muiste” on ka hoopis laiem miljöö-, isiku- ja mõtteromaan. Filosoofilist põhja ja mõttepinget tundub mõnigi kord. Tark ning targutaja peategelane armastab endamisi resoneerida. Kirjanik on tema jaoks muidu realistlikku romaani lasknud tulla saladusliku hääle – Igrekiksi, kellega Ilmar võib hobust röökides päise päeva ajal kõnelda: „Maailm on kõver nagu koerasaba ja inimesed on aastasajandeid näinud vaeva, et seda saba tõmmata sirgeks, aga niipea, kui nad käe küljest võtavad, on saba jälle kõver…” (lk. 153). – Ja mitte ainult filosoofia, vaid ka täppisteadused on autoril näpu otsast võtta: alates loenguga roosi erisortidest võib ta lõpetada Wiedemanni sõnaraamatuga. Teadmisi botaanika, bioloogia, keemia, ornitoloogia, ajaloo, sotsioloogia, rahvaluule, etnograafia jm. kohta ei hoita just vaka all. Ja võõrkeelseid tsitaate on raamatus 7-8 eri keelest.
Kuigi meil on suur austus eruditsiooni vastu, tundub see pagas vahetevahel ülearune. Jääb mulje, nagu oleks teos lõplikult välja sulatamata ideede ja mõtete kuhjast. Tundub, nagu oleks kirjanikul öelda olnud liiga palju, nii et koguni 400 lehekülge kipub kitsaks jääma. Ja võime tõesti uskuda, et autoril on rohkesti öelda, ja oleksime võinud loota tüsedat teost, kui mõtted oleksid suurema ümbersulatuse saanud. Teos oleks ka võitnud, kui mõned osad hoopis välja oleksid jäänud – näit. mitmekümneleheküljeline kõne langenute ausamba avamisel (lk. 194-221), või poolte vaidlused kujuteldavas kohtus Ilmar Lemmingu ja Stella Piho armuloo üle (lk. 115-147).
Muidu on teos huviga loetav. Hoolikus katab nõrgemadki kohad sulava ja vahel ülimoodsa väljendusviisi alla. Küll mõjub natuke segavalt näit. maastiku korduv võrdlemine köögisaadustega („tahe ja niiske õhustik üle vahelduva maastiku nagu liua rohelise salatiga, värske ja mahlase, millesse ohtrasti segatud oliiviõli ja munarebu …” jne.).
Bernard Kangro.
E d g. V. Saks: Armuke.
Romaan. Eesti Kirjastuse Kooperatiivi kirjastus, Tartu, 1936. 249 lk. Hind 3 kr. 25 s.
Edg. V. Saks tunnukse olevat hea reporter: terane ja ligitungiv, täpne ja tabav tähelepanekuis. Märkmik käes, teeb ta hoolikalt ja kavatsuslikult jooksva elu kroonikat. Romaani keskselt jutujoomelt lubab ta enesele kõrvalkäike aktuaalse kultuurpoliitilise olustiku hinnanguisse – muidugi tegelaste suu kaudu -, rahvastiku, maastiku ja looduse kirjeldustes ta ei keeldu koguni kaunistavast romantikast. Üldiselt on ta aga väga asjalik, erapooletu: vaatleb ja tõdeb. Sõnastus on tal napp või kasin, lause lühidapoolne, selgepiiriline, pildistus on intellektuaalne – joonis, mitte tundevärviline maal. Taotledes olla kaine ja asjalik, eluline kavapäraselt, Edg. V. Saks jääbki lõpuni kaineks ja kasinaks, asjalikult tähelepanelikuks jutustajaks, ning armastusromaani asemel kipub „Armuke” olema ajalehelise kerguse ja süvenematusega esitatud armatsemisspordi reportaaž. Romaanina see on lõdva kunstilise töötlusega, tundekehv, intellektuaalselt hoiakult ilma vaimukuseta, fantaasiakõhn – lihtsalt foto, mitte maal, kuigi kunstfoto, tõelus teatava retušeeringuga. 250-leheküljelise romaani läbi lugenud, meenub ainult naistegelase lausund „On teil igav, et suudleme?”.
„Armuke” oleks keskpärane ajaviiteromaan, sobiv ajalehe joonealuseks, kui seda ei kannaks aktuaalne armastuspsühholoogiline probleem ja kui selle äbariku ja küündimatu armastusloo arengu vahele poleks täiteainena paigutatud päris huvitavaid olustiku iseloomustusi, autori matkamärkmeid, rahvastiku ja looduse kujukaid kirjeldusi. Need viimased ilmutavad autori isiksust: mitte ainult nähtut-kuuldut, vaid juba kogemuslikult mõistetud elu ja inimesi. Kahetsetavasti pole vahelood küllalt faabulaga sulandatud, jäävad kuidagi lahtiseks ja tunduvad kõrvalepõikeina. Romaani ülesehitus probleemi osas on kõrvalkäikude läbi hajutatud ja keskne jutujoom liigub vägagi aeglaselt, kolme ossa katkestatult, ilma põnevuse tõusuta või vaevalt tajutava tõusuga. Autoril kui ka tegelastel on nii palju tegemist muuga, et oma otsese, romaanilise ülesande jaoks jääb neil vähe aega. Teose soovidajättev arengu-ühtlus tundub põhjenevat ennem ajalisel järgnevusel kui psühholoogilisel arenemisel. Liiati huvisüsteemi kahjustab see, et peategelased ei tekita lugejas mingit tundetoonilist kaasaelamist, ei negatiivset ega positiivset. Need moodsalt-romantilised hinged on paigutatud mingisse pooltõusiklikku, „nooblisse” miljöösse, reisi-, suvitus- ja mõnulemisluksuse raamidesse. Isikutena on nii Juhan Eimar kui Helena ebameeldivad oma nauditsevas egoismis, huvi keskendusega rahakotil ja kellaajal, et vabanedes mõnulda kabarees, tantsuparketil, kaardilauas, „maitsekalt mööbeldatud” kodukambreis või rannasalongis. Selline rahvas oleks tänulikum seltskondlikuks satiiriks kui olustiku kaineks kujutamiseks. Kuid autor püüdleb anda inimesi, nagu inimesed tõeliselt on, ennem poolduse kui halvustusega, kuid igatahes kunstiomasemaks kujunduseks liiga elamusvaeselt. Lugeja otsiskleb ja ebaleb, ei haardu ega suundu oodatavasse lahendusse üha tõusva huviga. Teose episoodilisus ei anna tarvilikku kokkutoimet isegi mitte teatavalt unustusdistantsilt. Et autori üksik-täheldused pole lõppude lõpuks kuigi tsiteeritavad, jääb kogumuljeks ainult paar rahakat, küsitava kultuuritasemega nautlejat oma luitunud ja igaks tõsisemaks või millekski tarvilisemaks küündimatu armastusega.
Et Edg. V. Saks oma probleemiteadvuse süvenedes, kunstilise töötluse arenedes kord hästi kirjutama võib hakata – kui ta loobub turistlikust vaheldusihast ja põgususest tähelepanekuis -, selle tagatiseks on tema vaieldamatu arukas ja hoolas inimeste, olude ja elu jälgimine, psühholoogiline eritlemissuutmus, piltide selgus ja sõnahõlpsus käsitletud romaani detailides.
Osv. Kukkur.
Tiiu Kadale: Eesti rahvakunst.
Peajooni vana-eesti kunstkäsitööst. Elav Teadus nr. 55. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1936. 102 lk. Hind 1 kr.
E. R. Muuseumi aastaraamatuis jm. on avaldatud etnograafiliste üksikküsimuste üle rohkesti monograafiaid; dr. Mannise ulatuslikumat sünteesi taotlev suurteos jäi autori enneaegse surma tõttu lõpetamata. Kuid ka teaduslikkude süvendatud uurimuste kõrval jääb püsima nõudmine teoste järgi, mis laiemat üldsust tutvustaksid meie noore teaduse võidetud positsioonidega. Etnograafia alal tõttas seda nõudmist täitma G. Ränga „Vana-Eesti rahvakultuur” (ET nr. 41); sama sihti taotleb käesolev raamat noore etnograafi sulest, kelle lühemate sõnavõttudega ajakirjanduse veergudel oleme võinud tutvuda. Et see raamat enne ilmumist on läinud läbi E. R. Muuseumi direktori F. Linnuse asjatundliku käe, on teose väärtuse lisatagatiseks.
Ses rohke pildimaterjaliga elustatud ja ilustatud raamatus vaatleb autor rahvakunsti kasustatavate materjalide (puu; õlg; luu, savi, kivi, klaas; metallid; nahk; tekstiilid) järgi – raamideks on üldine sissejuhatus ja rahvakunsti tänapäeva rakendamisvõimaluste vaatlemine.
Pearõhk langeb muidugi puu – meeste lemmikmaterjali – ja tekstiilide – naiste eriharrastuse – vaatlemisele. Kõik see, mis lugeja teadvuses laialipaisatult olemas, võib siin läbiviidud süsteemi tõttu korralduda kindlaks riviks; lisaks senituntule võime oma teadmisi täiendada rea uutega.
Üksikute materjalide puhul oleks ehk tahtnud nõudlikum mitte-etnograafist lugeja eri esemete kirjeldamise asemel (näit piipude kirevas peres on võõraste mõjude kõrval eesti rahvakunsti loov ja edasiarendav osa hoopis küsitavgi) näha rohkem rõhutatult erinevusi tehnikas, mida tarvitatud materjal tingib, eri tehnikate kõrval aga sünteesi sellest, mis üldse on eesti rahvakunstile iseloomustav ja põliselt omane. Kuid rõhutagem kohe, et meil, kus paljuski põhjalikumad või lõplikud uuringud puuduvad, see oleks olnud hoopis suuremaid nõudeid asetav ülesanne, kui käesolev populaarteaduslik väljaanne olla taotleski.
Teksti elustavad rohked rahvalaulukatked ja sage rahvausundile vihjamine. Toodud on ka paralleele hõimrahvaste ja teistegi rahvakunstist. Seletavate lisanditena võivad väga kasulikud olla üksikud repliigid, mis teemasse paratamatult ei kuulugi, nagu Hiiu naiste tinast noatuppede puhul rahvapärimuslik teade, et tina on saadud rannas uppunud Inglise laevalt. See selgitab muidu üsna haruldase metalli kitsal alal ja väga rohkel määral esinemist.
Autori jutustamisviis on kerge ja elav. Paiguti on sõnastus küll liiga leigelt lilleline. „Selle asemel on aga meie käsutuses seisnud lõpmatud metsad ja laaned uhkeid kuuski ja mände, millele lehtpuudest seltsisid valgekoorsed kased, käharpäised lepad ja rida teisi, nende hulgas ka tamm, see puuriigi uljas kuningas” (lk. 14) – see lause oleks stiiliprooviks autori naiseliku ilukõne küsitavama õigustusega osast. Mujal aga seltsib ilusaile sõnadele autori huvi ja armastus oma töö vastu (ja seda on tal olnud) – seepärast loed seda raamatut pideva huviga.
A.Sang
Evald Blumfeldt: Guslav II Adolf. „Lõvi Põhjamaalt”.
Suurmeeste Elulood nr. 34. Eesti Kirjanduse Seltsi biograafiline Seeria. Tartu, 1936. 160 lk. Hind 1 kr. 50 s.
Andekamaid ja teovõimsamaid Rootsi kuningaid Gustav II Adolf on jätnud sügavaid jälgi mitte üksnes Rootsi, vaid kogu Euroopa ajaloos. Suur sõdurina, suur riigimehena, on kasvanud kuninga kuju kaugele üle oma kaasaja. Rootsi riigile suurusajastu loojana Gustav II Adolf on jäänud meie maagi ajalukku püsima tuntuima kujuna. Eesti rahvapärimused pajatavad meile palju Rootsi kuningaist, ja nende all mõeldakse pea alati kas Karl XII või Gustav Adolfit. Ei ole imegi, sest selle kuninga nimega on seotud meil hulk põhjapaneva tähtsusega asjaolusid ja sündmusi (haldus- ja kohtukorralduse kujundamine koha peal, gümnaasiumide ja Tartu ülikooli asutamine, reformid maksunduse, talurativa olukorra jm. alal).
E. Blumfeldt on seadnud oma ülesandeks anda populaarses käsitluses elava pildi suure kuninga elust ja tegevusest. Gustav II Adolfi kohta on ilmunud suur kirjandus mahukate eriteoste kui ka lugematu hulga lühiuurimuste näol. Näib siis, et elu, mis nii rohkesti valgustamist on leidnud, on juba niivõrd küllalt tuntud, et temast veelkordselt kujutluse andmine ei tohiks sünnitada erilisi raskusi. Kuid just asjaolu, et olemasolev rikkalik kirjandus hindab kuninga mitmeidki üritusi erinevalt, seejuures jättes lahtiseks rea küsimusi, mis eriti meie ajaloo seisukohalt on tähtsad, teeb seesuguse läbitunnetatud ja -mõeldud ülevaate koostamise raskeks. Siiski on autor oma ülesandega üldiselt väga hästi toime tulnud.
Teoses on puudutatud kuninga põhjapanevama iseloomuga üritused küllaldase ulatusega. On leidnud märkimist kuninga osa Rootsi sõjaväe reformimisel ja selle mõju teistegi Euroopa riikide sõjavägede korrastamisse, kuninga sügav usklikkus, mis lõpuks teda viiski 30-aastasesse sõtta Saksamaa pinnale, tema hool naridusasjade eest, tema riigimehelik teotsemisoskus, milles määravat osa näib mänginud olevat suurele kuningale võrdse suure kantsleri Axel Oxenstierna riigitarkus ja kogemused. Kuningat tema ettevõtteis üldse abistas hulk andekaid väejuhte ja riigimehi, seda tuleb täiel määral tunnustada. Vähem on toonitamist leidnud autori poolt kuninga kuulsusejanu, mis ei näi tema tegevuses mitte väikese tähtsusega tegur olevat. Silmas pidades kuninga suurt tähtsust ka Eesti ajaloos, poleks vast halb olnud, kui autor oleks eripeatükis käsitlenud kuninga teotsemist Baltimaade suhtes ja selleaegseid sündmusi Eestis. Neist küsimustest oleks võinud sel korral saada koondatuma ja terviklikuma pildi, mis oleks seda tähtsam, et autor, hästi tundes vastavat ajastut, esitab nende küsimuste suhtes mõningaidki uusi vaatekohti.
„Suurmeeste Elulugudest” teos Gustav II Adolfi üle Eesti ajaloo seisukohalt vaadatuna on kahtlemata tähtsamaid. Elava keelelise esitusega, piltlike näidete ja tabavate iseloomustustega antakse teoses kõigekülgselt ümmardatud pilt Gustav Adolfist ja sellisena see teos peaks leidma kõigiti teenitud tähelepanu.
O. Liiv.
Kaarel-Robert Pusta: Kehra metsast maailma.
Esimene vihk. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1936. 189 lk. Hind 2 kr. 50 s.
Meil näib mälestuste trükis avaldamine ikka enam moodi minevat. Mõned aastad tagasi koosnes meie memuaarkirjandus, välja arvatud üksikud teosed, peamiselt mälestuskatkendeist siin-seal ajakirjades ja koguteostes. Praegu on olukord tugevasti muutunud. Tekib isegi kahtlus, kas mitmedki isikud ei hinda üle oma elutegevust, kirjeldades köidete ulatuses üksikasju, mille väärtus üldsuse seisukohalt pole alati kuigi oluline. Kui see aga sünnib ajastu tausta lähema kaasakirjeldamisega ja kergestiloetavas kirjanduslikus vormis, on tal koguni voorusi selle puhtilukirjandusliku masstoodangu ees, mis sagedasti ei ületa keskpärasuse taset. Iga memuaarteos on või vähemalt peaks olema tõepärasusele püüdev kultuurdokument ja annab alati midagi. Memuaarteos on seda huvitavam, mida rohkem tema kirjutajal on olnud kogemusi, mida rohkem ta on olnud asjade juures, mis meid elavalt puudutavad. Niisuguste hulka kuuluvad kindlasti ka K. R. Pusta mälestused.
Kehra kodustest metsadest ja lagendikelt viib nende kirjutaja tee laia, väga laia maailma. Aga sealgi pole Kehra metsad ununenud, suurlinnagi nivelleerivas vaimsuses viirastuvad kodukolga kitsad ning armsad motiivid. Need on kahe eri maailma, kultuuri ja tsivilisatsiooni ning loodusprimitiivide mõjustused, mida nii sagedasti näeme ristlevat meie aja inimeses, ja need kajastuvad ka selles teoses.
Pusta stiil on asjalik, ta ei takerdu ebaolulistesse üksikasjusse, ta suudab lühidalt, aga köitvalt oma elamusi edasi anda. Kohtame sagedasti filosofeeringuid, ja kuigi need on pretensioonideta, pole nad siiski äraleierdatud tuntud tõed ega odavat efekti taotlevad vaimukused. Näib, et autoril on aega olnud mälestuste kirjutamiseks ja et ta on mõelnud enne, kui ta on kirjutanud. Meeleolulisi pilte saame autori õpinguaastaist, tema elust välismail ja hiljem Peterburis; huvitavalt on joonistatud fronditagala ja etapi meeleolud Maailmasõja aegu. Meie uuemale ajaloole aktuaalsemad on Pusta mälestused revolutsiooni ajast Tallinnas, Eesti välisdelegatsiooni seiklustest Soomes ja sõidul Rootsi. Autori tegevust nende mälestuste kaudu ei suruta vägivaldselt esikohale, ei tegelda ainult oma minaga ja rõhutamisega, et vaadake, kui tähtis tegelane ma olin, et näete, ka mina viibisin seal, tegin seda ja ütlesin oma ilmeksimatu sõna. Pusta vaatleb oma tegevustki rohkem aja taustana, teda ümbritsevate elunähtuste ja isikute selgitamise abil. Ja niisugune vorm tundub olevat vastuvõetav.
Üldiselt huvitav raamat.
O. Liiv.
Kolm näidendit noortele.
Eduard Nukk: Tulekandjad. Noorsoonäidend kolmes vaatuses. 95 lk.
Paul Rummo: Lõunatuule eksirännak. Kolm vaatust jõuluseiklusi, tantse ja laule. 41 lk.
A r n. T u l i k : Jõuluvõõras Mooramaalt. Lastenäidend kahes vaatuses. 48 lk.
Kõik on ilmunud Eesti Haridusliidu kirjastusel, Tallinn, 1936.
Viimasel ajal võime oma raamatuturul noortekirjanduse edukat viljelemist märgata. Eriti viljakalt on hakanud arenema jutustav looming noortele. Kuid ka noortedraama näitab teatud tõusuteed. Ainult noortelüürika alal pole viimasel ajal midagi hinnatavat eriteosena ilmunud.
Kõnessevõetavaist näidendeist on „Tulekandjad” kirjutatud keskkoolinoorsoole mängitavaks teoseks, kuna „Lõunatuule eksirännak” ja „Jõuluvõõras Mooramaalt” vastavad nooremale eale (algkooliastmele).
Eduard Nukk on ennemgi meie noortedramaatikat mõne teosega rikastanud. Tema „Tulekandjad” ei väljenda küll erilist kõrgastet autori loomingus ega eesti noorsoodraama alal. Põhiainestikuks on võrdlemisi vähepakkuv noorte spordi- ja tööharrastus suvisel koolivaheajal. Ka aine käsitlus on seekord autoril jäänud tuimaks ning vähehingestatuks. Kuigi püütakse teadlikult liikuda realistliku ainekäsitluse pinnal, oleks võidud ometi kujude karakteriseerimisel taotella tegelaste loomulikku „liha ja verd”. Esitatud redaktsioonis avaldub aga kaks äärmuslikku leeri: ühe leeri esindustegelasena figureerib „spordihaige” Vello, teist äärmust esindab suveks maale tervist kosutarna tulnud „raamatukoi” Kalle. Nende äärmuslikkude vastasrindlaste vahekorda toob pinevust asjaolu, et Vello oma spordituhinas ei taha mõista „vaimuinimese” Kalle püüdlusi. Viimane ei hinda „kasutut” sporti, vaid hakkab aeda viljama. Sportlane ei taha aga emale pliidipuidki lõhkuda, sest „puulõhkumine rikub stiili”.
Kuigi teose idee on vägagi positiivselt asetatud, pole saavutatud sellega veenvat mõju, sest teose tihendus jätab soovida. Palju huvitavat (ning tähtsatki) toimub näiteseinte taga ja vaheaegadel , – ei kujutata idee pidevat teostamiskäiku. Mõned episoodid ning karakteristika-motiivid on nõrgalt põhjendatud, juhus aitab kaasa mängida jne.
Et ka teose sõnastusstiil pole kõigiti viimisteldud ega läbi mõeldud (vt. Vello repliiki, lk. 34 – all ja Venda „elutarkust” lk. 54, 59 jms.), siis tuleks autoril tulevikus noorsoonäidendi puhul küll nõudlikum olla.
Hoopis õnnestunum ning kunstiküpsem on P. Rummo „Lõunatuule eksirännak”. Huvitav on märkida, et selle näidendi põhiteema on meie viimaste aastate talvetuleku kohaselt üsna aktuaalne: lõunatuule eksirännaku ja pakasepoiste hooletuse tõttu on jõulueelseil lumimemmedel kitsas käe – kipuvad mustad jõulud tulema.
Uuduse ning värskuse rakendajana on autoril kujunemas tähtis koht meie lastedramaatikas. Seda on märgitud juba tema „Jõuluüllatuse” puhul.
Käesolevgi jõulunäidend on väga tegevusrikas ning mitmekesine oma kujude ja episoodide poolest. Tegevus ei sünni siin mitte ainult reaalses keskkonnas – maa peal, vaid teine vaatus toimub „tähtede riigis” – Jõuluvana lossis. Tegelasi on teoses rohkesti ja kõik nad on huvitavad oma „päritolu” ning mitmekesiste ülesannete tõttu: isikustatud Lõunatuul ja Külmataat, aktiivsed (kuigi unest äratatud) Pakasepoisid, laste „loodud” Lumimemmed (NB! nende õnnestunud nimikarakteristikat: Hiiglamemm, Täitsamemm, Pisimemm), tantsiskelevad Jõulutähed jne. Kuigi näidendi tegevus on mitmekesine ja kujude arv rohke, on siiski tugev keskendus jõulukülma võidu ja lumetee tuleku siht-ideena valitsemas.
Stiililt on „Lõunatuule eksirännak” lastetükina eeskujulik. Eriti hinnatavaks võib pidada autori lasteriimilisi lauluvärsikesi. Seda lasteriimi esineb tal ka proosarepliigiski. Kuigi meie primitiivne värss (rahvalaulus) on riimitu, tuleb ometi meiegi lastekirjanduses riimluulet hinnatavaks pidada, nagu seda laste- ning noortekirjanduse metoodikud (näit. Karstädt, Kempinsky, Wolgast jt.) hindavad.
Et Rummo jõulunäidend pakub noortele mitmesuguseid avaldusvõimalusi mängu, laulu, tantsu, melodeklamatsiooni jne. kaudu, seepärast peaks see tükk jõulupidude eeskavanumbrina olema väga eduliselt lavastatav.
Realistlikku ainekäsitlust taotelev lastenäidendite autor A r n. T u l i k oma jõulunäidendis Jõuluvõõras Mooramaalt” rakendab teose lõpposas tegevusse ka neegripoisikese. Seesugune eksootiline jõuluvõõras Mooramaalt pakub kindlasti meie mudilastele erilist huvi, kuid kahjuks tema esinemisvõimalused on ju väga piiratud (nagu märgitud, juba ajaliseltki). Antud ulatuses mõjub neegripoiss Tommi ainult erakordse episoodilise tegelasena, kes täit elusoojust ega jõulurõõmu ei leia vana merimehe lihtsas kodus. Tundub, et Tommi on toodud Läänemere rannikule kunstliku huvitekitamise vahendiks ja valgete-mustade ühendamistendentsi teguriks (vt. Kotteri repliike, lk. 48).
Ka muude kujundusvõtete, samuti stiilivahendite poolest ei oma kõnesolev Tuliku teos kõiki lastenäidendi nõutavaid omadusi. See lühidraama on vähese hingelise pingega kirjutatud raamatuke, mis oma tuimuse tõttu ei peaks haarama noori. Lastenäidend peab olema palju elavam, mitmekesisem, pildirikkam, värvikam ja – põnevamgi.
A. Vaigla.
Eesti Kirjandusest nr. 1/1937
