Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

          

Viimasel ajal ligemalt kokku puutumisele sattudes Saksamaa kultuuri eluga, tahaksin allpool väikese ülevaate teha selle maa praegustest võimalustest, mis esile kerkivad seda kultuuri vaadeldes.

Pigemini oleks see küll läbilõige kui ülevaade, sest vaimuelu on võetud sellisena,  millena ta tänapäev esineb. Muidugi on siin palju liigsubjektiivselt nähtut, mõni ala on puudutamata jäänud, mõni vaevalt riivat, aga kus tegemist on vaimuelui nähtustega, tuleb juba sellega rehkendada, et faktid on ainult kivikamakad, tsement tuleb aga eneselt võtta.

  

1.

Esimesel pilgul näib, nagu oleks Saksamaa otsekohe, revolutsioon lahti puhkedes 1918. a. sügisel, asunud kultuuri tööle. Paljudki, kes maalikunsti ja kirjanduse õitsele lokkamist sel ajal märkasid ning tajusid nende idusid juba mõni aasta enne, ennustasid suure uuestisünni tulekut. Aga ligemalt vaadeldes osutusid tõsiasjad vähem optimistlikuks. Murrang tõi küll teise värvilise laine harja, lained ise aga hakkasid vaanduma. Nüüd on aga juba üsna ilmne, et Saksamaa revolutsioon on ainult päälispinna kobrutus olnud, aastakümnete panetanud kiht on jäänud läbi murdmata. Nooremate vaimukangelaste tormijooksud olid mänguasjalikud. Need puhkesid lõpmatute teoreetiliste arutuste arvus, mille tagamõte oli poliitilise revolutsiooniga ühtlasi vaimu revolutsiooni õhutada. Aga nagu mingi vaimu revolutsioon üksi ei suuda ilma parandada, ning asjatumad on kõik katsed ilma põhjalikuma ühiskondliku murranguta, nii pidi ka siin ideedega mängimiseks jääma eetiline aktivism, inimsuse kuulutamine, rusika õiguse ja sõjariista tugevamuse asemel, vaimu kultiveerimine ainelise kultuuri madalamaks pidamise kõrval, vendluse, õigluse ja muude kaunis lihatumate kõlbliste väärtuste propageerimine sõna ja pildi (vähem teo) kaudu.

Ühiskondlik muudang jäi tulemata. Vähemalt esialgu. Ja kuigi praeguses kodanlises-demokraatlikus Saksa vabariigis eesotsas on sotsialistlikud ja demokraatlikud parteid, vähemalt nime järgi otsustades, kuigi Saksamaa vabariigi president Ebert sotsiaaldemokraat on, siiski ei tähenda see kõik suuremat muudatust poliitilises elus endisega võrreldes. Baieris valitseb tegelikult igivanameelne võim, avalikult luuakse Orgeschi, tagurlist kaitseväge ja pahempoolsete kavakindla mahatapmise ja terroriseerimise taga seisab kahtlemata kindel organisatsioon.

Tegelikult valitsevad Saksamaal ikkagi rahakukru võimumehed, valitseb Stannes oma kokkuostetud 90. ajalehega, mis avalikku arvamust loovad ning juhivad temale tarvilikus vaimus.

Teiselt poolt teeb pinna palavaks liitlaste dikteeritud rahuleping, mille miljardid rahvalt viimase jõu välja pigistavad. Kas siin mõne ettevõtliku Rathenau plaanikindel majandus midagi aitab ja liginevat katastroofi jaksab eemale hoida, on enam kui küsitav. Pärast sõjatandemi esimest õiendamist on igatahes tõusnud ajuti alla läinud elukallidus, see parim majandusliku seisu termomeeter.

Kui Saksa nüüdsel revolutsioonil palju sarnaseid jooni on 1905. a. Vene revolutsiooniga, siis on see maksev suurel määral ka kirjanduse kohta: mõlemal korral tõttas kirjanikkude noorem põlv revolutsiooni müstikaga looritama, arvata lahendada võivat ilmutusraamatu saladusi. Aastate veeredes aga kahvatusid ülistuslaulud, vabadusneitsi kõndis igava kodanikuna keset äripäeva. Selgemaks läks tunnetus, et tõepoolest pole midagi muutunud. Vaimlise elu kukil istus endiselt tsensor, nüüd vahvamgi veel valitsema ja varitsema kui enne. See tsensor sai asjadega valmis, mis enne võimatumat näisid: tarvis ainult üle lugeda raamatute nimekiri, mida Saksamaalt ei tohi välja vedada. Õnnetu Daphnis ja Chloe’gi ei puudu säält.

Hüpe kitsast vangikambrist avarasse „vabadusriiki” oli lõppude lõpuks väike gümnastiline võte. Metafüüsilised ja müstilised aupaistuse loorid revolutsiooni ümber osutusid lihtsaiks nartusudeks.

Resignatsioon ei jäänud tulemata, nagu 1905. a. järelgi Venemaal reaktsiooni ajal vaimuelus mõõna võis märgata. Või nagu meie oma vabariigis praegusel ajal kirjanikkude ja kunstnikkude meeleolus suur pettumus valitseb kõige kultuuri tõusu suhtes.

Reaktsiooni tume mantel tõmbub üle vaimuilma. Arvustus, viha ja sapp saavad jälle sõjariistaks nagu ennemgi.

Ei ole kahtlust, Saksamaa vaimline ilm pärast sõda on eelmisega võrreldes väliselt värskem, käärivam, kui kunagi sellel, kes enese üle mõtlemisele viidud läbi katsumuste ja kaotuste. Mitte nii ei ole lugu võitjatega. Nii on vaimline toodang Prantsusmaal sõja kestes ning pärast sõda, mõned üksikud väöja võttes, igav ja endise aja saavutuste mälestamine, segatud patriootlikkude võiduhõisetega ja laisa rahulolemisega.

Aegapidi koorub aja tõsine tuum välja. Ja mis siis näeme? Kas ei aegu pulbitsevalt keeva ja elavalt tuksuva pääliskorra all edasi vana ja tuttav kuiv vaim? Hilbud on uued, keha vana.

Kui mõne aasta eest keset sõjamöllu oli vägitegu sõja vastu kirjutada, siis ei paista see pärast enam kuigi suur teenus olevat. Iseenesest mõista, pidi humaansem ja tundlikum element, selginend südametunnistusega kirjanik, niisuguste pöörasuste vastu välja astuma nagu seda oli inimese tapmine. Aga see polnud ju kuigi suur teenus, pigem kohustus. Nagu polnud teenus inimsuse, vendluse ja õigluse kuulutamine.

Kas pole nüüd aja põletavamad küsimused teisele pinnale nihkunud? Vendluse kuulutamisega ei saa vennakurnamist vähendada, surmanuhtlused ja sõjad ei kao inimsuse jutlustusega. „Ära tapa inimest” teab iga sõdur, kui ta peab oma püssi laadima.

Nii mõnedki kirjanikud on teinud sellest järelduse. Eriti käib see mõne silmapaistva prantsuse kirjaniku kohta, nagu Anatole France, H. Barbusse, R. Rolland, kes veendunud on selles, et vaimline revolutsioon üksi ei suuda puhastada Euroopa ummikusse jooksnud vaimuelu. Nad on oma rahvusvahelise vaimutööliste ühisuse „Clart” sidunud 3. internatsionaaliga ja usuvad pääsmist ainult proletaarlisest revolutsioonist.

Saksa kirjanikkudest on otsustavalt samale teele asunud ainult üksikud literaadid. Selle vastu võib aga teiste juures märgata teatavat kahevahel olu, seisakut, resignatsiooni, teelahkmel olekut. Paljud kirjanikud, kes revolutsioooni esimestel aastatel palju lootvana puhkesid, on vait jäänud. On kui tuulepidu. On kui ümberhindamise ajajärk tulnud.

Ei ole ime, et säärases õhkkonnas hõlpsasti sugeneb ilmavaade ja elukäsitlus, mis kõike loodab sisemisest uuestisünnist.

Kui sisemist uuenemist nõuti revolutsiooni päevil, siis pidi see saama ajale vastavas sihis: kes osa tahtis saada uuesti ilmast, pidi olema revolutsionäär kõige tagurluse vastu nii eneses kui väljaspool ennast.

Aga nüüd on need lõkked kustunud, torm ja tung lahjenenud, opositsioon välise rõhumise vastu kaotanud oma tugevuse. Kirjanikud, kes mitte kindla ilmavaate järele ei talitanud, vaid silmapilgu sallivuse järele, aja nõuete järele, muutusid aja kajastajateks. Nõnda, kuidas üldine meeleolu tõusis ja langes, nii kõikus ka nende tundmuste skaala. Nüüd, resignatsiooni päevil, kui nähakse, et revolutsioon tema pääle pandud lootusi ei täitnud, pöördutakse uuesti sissepoole. Huvitavad jälle erapooletumad, ajast rippumatumad ained. Kirjanikud taanduvad rahulikumate ainete käsitamisele. Ekspressionist Pöblin kirjutab suure, rahuliku eepilise töö Wallensteini üle. Franz Werfel, kes enne oma luuletusis inimsust ja vendlust kuulutas, kirjutab „Fausti” laadilise filosoofilise draama „Spiegelmench”, täis mõtteid.

Mis ekspressionismis uut oli, saab varsti šablooniks. Ei saa uut elu sünnitada palja stiili muutmisega. Mis aitas see, et Otto Flake oma romaanides tihti komad lauseist välja kiskus, vaim ei raksatanud ometi mitte mõistuslikest skeemidest läbi. Ka Edschmidile on see barokk lausevorm hinges, tal pole ruttav nägemuslik stiilimaneer, vaid ürgjõuline. See oli tal olemas juba varemalt, juba algusest pääle. Kui aga nüüd Max Krell oma novellides tarvitab samasugust lüsilauselist, katkelist, rüttavat stiili, siis on see laenatud ja mitte sisemine. Carl Sternheim jätkab juba enne revolutsiooni temale omapärast kodanluse ja keskpärasuse vihkamist üleoleva tundega. Ta tihti lohmakat, rasket, vedusat lauset, milles hiiglapikkade perioodide kuivust tihtipääle elustab üksainus konkreetselt, huvitavalt nähtud pilt või anekdoot, kannab sapp kõige kodanlise vastu mitte üksi kodanikus, vaid ka proleedis.

Suur hulk prosaiste, kelle revolutsioon nähtavale tõstis, on uuesti tundmatusse, unarusse kadunud. Meistrid ise on vait jäänud. Ei ole kaua enam midagi ilmunud Thomas Mannilt ega Heinrich Mannilt.

Või valmivad ses vaikuses suurteosed?

Ka draama ja lüürika alal ollakse hiirvait. Suure tuulehoona lendas aasta paari eest luuletuste musttuhat üle ajakirjade, ajalehtede või laskus alla eraraamatusse. Nagu meil, nii Saksamaalgi valitses lüüriline uputus. Praegusel silmapilgul aga ilmub vaevalt mõni kogu luuletusi. Lüüriline joovastus on möödas. Antakse viimase aja luuletajate antoloogiaid välja, küllalt tõhus tunnus, et on surnuaedadeni jõutud. Ei kuuluta nüüd enam J. R. Becher ekstaatlikult-kramplikes värssides uue ilma sündi, vait on jäänud kõik prohvetlikud hüüud Hansencleverilt, Ehrsteinelt, kogu ekspressionistlik falang, kelle nime ja luuletusproove on toonud Marie Under oma „Valik Saksa uuemast lüürikast” nimelises raamatus.

Draama, mis samuti lopsakalt ja paljutõotavalt puhkes sõja kestes ja revolutsiooni päevil, mis näis arenevat suure draamatõusu tähe all, on jäänud juurde kasvamata. Oma parema näivad G. Kaiser, W. Hansenclever, Fr. Von Unruh, O. Kokoschka, E. Taller, Kornfeldt andnud olevat.

Nii on ühe sõnaga tõus, mis Saksa kirjanduses viimasel ajal märgata oli, osutunud silmapilkseks. Kui 1918. – 1919. a. kirjastused välja lasid enne nägemata hulga uusi raamatuid, siis on järgnevad aastad järjest vähem andnud ilukirjandusele.

Kui praegu kätte võtta aasta paari eest kirjutet kirjanduslikud manifestid, igasugu teoreetilised sihirajamiskatsed, siis on selleaegsest roosilisest elevusest järele jäänud nüüd naiivsed paistvad silmapilgutundmuste avaldused.

Hoolimata sellest aga on jätkunud niisuguste teoreetiliste programmtargutuste avaldamine. Nii ebaajakohane on nüüd veel ajakirjades siin sääl kohata artiklit, mis juba päälkirjas midagi pateetlikku annab ning mille sisuks pole muud kui ekspressionismi kiitus, ilma et autoril sellest selget kujutlust oleks või kui see ka kõik anakronismina tundub.

Nagu nüüd selgub, ei ole murrang saksa ilukirjanduses, mis ekspressionismi nime all tuttav, sügavamasse ulatunud ega põhikorda suutnud kõigutada, vaid olnud meeleoluliselt pinnapäälne, kaasas käies pöördega poliitilis-ühiskondlikus elus, mis samuti pinnapäälseks jäi.

Suur osa kirjanikke võtsid omale lipukirjaks prantsuse revolutsiooni märgusõnad „vabadus, sarnasus, vendlus”, kuigi vähekesi teiste sõnade abil väljendatult. Need kaunis abstraktsed ideed haihtusid kõik tuulde. Püsivamaks ja tagajärjekamaks menuks oleks tarvitsenud kindlamat, põhjalikumat ideed. See aga puudus. Puudus suuremal hulgal kirjanikkudest tõsioludele rajatud ühiskondlik ilmavaade, ning selle tõttu ei võinudki nende poliitiline vaimustus muud olla kui möödaminev aja kaja.

Nii on revolutsiooni lainete vaandudes vait jäänud ka kirjanduslik tormielu kõige oma lööklausete arsenaliga. Agressiivsust on korvanud sisse poole pöördud resignatsioon,  mille väetisusest aga senini pole võrsunud ühtki silmapaistvamat teost.

I osa Kirjandus-kunst-teadusest nr. 24/1921

   

2.

Üldise mahalöödud meeleolu tagapõhjal on selgemalt näha vastav filosoofiline liikumine. Erilise populaarsuse omandavad need kultuurfilosoofid, kes aja probleemidele vastu tulevad, üldist enesesse pöörmist jagavad ja põhjendavad.

Muidugi jääb kõrvale n. n. professorite filosoofia, keda ju pääasjalikult huvitab eelmistel aegadel loodud ja läbielat filosoofilise materjali läbitöötamine, kuna loova vaimu puhangud harva ja vähe ulatavad filosooffia kateedrini.      

Viimaste aastate jooksul on erilise populaarsuse osaliseks saanud paar filosoofilist teost. Mõtlen eestkätt O. Spengleri ja H. Keyserlingi. Jätan Einsteini siin kohal käsitamata, kuna tema mõtteilm kultuurfilosoofia alla ei käi.

Spengleri „Õhtumaa langus” on juba mõ­ne aasta eest ilmunud, sel sügisel peab ta uuendet trükis ilmuma teise suurema osaga koos, mis tõotavat reklaami järele otsustades sama üllatusi tuua, mis esimenegi osa.

Spengler peab ajaloolisteks üksusteks üksikuid, enesesse sulet kultuure. Kultuur on organism, ta elab läbi nooruse, õitseaja ja kõduaja. Kõduaega, n. n. tsivilisatsiooni, elab Õhtumaa praegu läbi. See võib kesta veel sada või paarsada aastat, siis on Eu­roopa kultuur täiesti kõdunenud ning ta asemele võib uus tulla.

Oma ajaloo struktuuri tõestuseks toob Spengler õige palju üllatavat materjali kok­ku ajaloo, matemaatika, kunsti, füüsika, filosoofia ja muude teaduste valdkonnast. Ta arvab veenvalt ja ümberlükkamata võivat tões­tada, et iga kultuur on oma ette üksus, millel on oma teadus, oma tõde, oma filosoofia. Oma kunst ja oma kõlblus. Ei ole mingit üldinimlist tõde. Kõik on relatiivne. Ühine kõigil kultuuridel on ainult üks ja nimelt nende saatuslik arenemistee: sündimine, õitsemine, kõdunemine. Miski jõud ei päästa sest fataalsest teest.

See ajaloo struktuur on leidnud väga palju vastuvaidlusi, küll sotsioloogide, küll ajaloolaste, küll filosoofide poolt. Palju on ka vaieluskirju ilmunud eri alade kohta, mil­ledes Spengler pealiskaudü silmitsedes kompetent näib olevat, kuid mis suhtes üksikud eriteadlased siiski tõestavad ta suuri vääratusi ja paljastavad ta mitteteadmist.

Salata ei saa aga autorile omast suurt eruditsiooni: ta kuhjab teadja näoga teadus­likku materjali kokku igalt poolt ning loob neist kunstiliselt maitsetava suurteose, mil­le elav, alati konkretiseeriv stiil teda väga huvitavaks teeb.

Rahvusvaheline filosoofiline ajakiri „Logos” andis välja terve soliidse numbri Speng­leri puhul, kus seitse eriteadlast, igaüks oma erialal, Spengleri võtavad arvustada. Seal paljastatakse teda küll filosoofilisest küljest, küll köidetakse ta teadmiste puudust Kreeka, Egiptuse ajaloos, millest ta aga kirjutab nii üleolevalt – targalt. Oks professor, Th. Haering, on isegi suure (400-leheküljelise) professorliku uurimuse „Ilmaajaloo struktuu­ri” üle kirjutanud, vastuseletuseks Spenglerile. Broschüüride arv tema üle suureneb iga päevaga.

Mitte kõik see populaarsus pole seleta­tav ta teose elava, paradoksliku, üleoleva stiiliga. Vaid see, et tähelpanu Spengleri peale hakati heitma just nüüd, mõni aasta hiljem, näitab, et midagi ühist on Spengleri vaateil aja tagasikiskuva, reaktsioonilise il­mega.

Keegi ei saanud revolutsiooni päivil usutella, et Euroopa läbi elab languse ajajärku. Siis näis ju kõik ülestõusmise leekides. Speng­leri töö lasti varjust siis välja, kui languse nägemist soodustas aja väsinud ilme. Siis nähti, et elame intellektualismi, mehhanisatsiooni ajajärgus, et suurlinn oma tehnikaga juhib ilma, et ühtlus loodusega on kadunud, et inimesed on kui masinad, et valitseks kui tõesti kultuuri allakäigu faas.

Omas töös Preisimaa ja sotsialismi üle tõmbas aga Spengler oma maski maha, ning paljastus lihtne saksa rahvuslik parteilane, kes raudses Preisimaas tuleviku edenemise panti näeb. Ning äsja ilmunud artiklis „Kas pessimism?” arvab ta sellele vastavalt, et nukrustamiseks pole miski põhjust. Sest kui juba saatuslikult peame tsivilisatsiooni läbi elama, siis peame ühtlasi sellest omale ülesandeid välja lugema, ja need on: peame edendama tehnikat, tunneme tarvet „mitte ilmaparandajate järele, vaid riigimeeste järele.”

Ent niisugune konservatiivne tee ei pääs­ta saatuse paratamatusele ohvriks toodud inimese tuska. Fatalism ei jäta isiku vabale tahtmiselle midagi teha. Mingi metafüüsiline jõud kerib iga kultuuri keradelle, mis kõik ühesuurused on, kuigi mitmevärvilised. Miks kultuurid siginevad, mis mõte neil on, seda meie teada ei saa. Niisugune lootusetus va­litseb selles õpetuses hoolimata tugevate rii­gimeeste ja tehnika arendamise ülistamisest. Resignatsiooni, reaktsiooni hingeõhk leiab siin omale väga vastutuleliku pinna. Selle­pärast karakteriseerib Spengleri teos enam käesoleva aja ilmet, kui üldist kultuuride struktuuri.

Aega kriitiliselt hinnates leiab ka teine silmapaistev filosoof, Hermann Keyserling, Euroopa liginevat langusele. Aga te­ma arvates on paranemine võimalik ja nimelt enese ümberkasvatamise, ümberloomise va­ral. Mis meil hädasti tarvis on, on uus vaimu ja hinge süntees. Selles olla pääsmine. Seltskondlikud, ühiskondlikud, majan­duslikud muudatused ei leia ta tähtsad olevat. Ainult sisemine uuestisünd, vaimu ja hinge ühtesulatamine olgu hüüdsõnaks!

Nii siis uus idealistlik ilmavaade, mis parandust tõotab ja väljapääsu kultuuri krii­sist loodab mõtete kombinatsioonidest õige­mini „tarkuse” viljeldamisest. Tarkus aga seisab inimese hinge ja vaimu tasakaalu vii­mises. Meie ratsionalistlik ilmavaade ei pa­ku mingi võimalust selleks, õpitagu pige­mini ida filosoofidelt, Indialt ja Hiinait. Filosoofia on muutunud teaduseks, ta pole enam tarkus nagu vanasti. Kuid nüüd on aeg tulnud filosoofia õigeile teele juhtimi­seks, eriteadusest peab ta tagasi tarkuseks muutuma, mis kogu elu üle valitseb ja teda juhib. Alles filosoofiline tarkus võimaldab väljapääsu meie umbtänavasse jooksnud vai­muelule, väljapääsu mehhanisatsioonist, rat­sionalistlikust elukäsitlusest, kuhu oleme lõpuks jõudnud.

See oleks aga kõik liig teoreetiline ol­nud, kui mitte välja poleks mõeldud metood, kuidas kõike seda hinge ja vaimu ühte­sulamist tegelikus elus maksma panna. Ning siin on Keyserlingile appi tulnud Hesseni suurhertsog Ernst Ludvig, kes Darmstadtis oma lossi ühes aiaga on „tarkuse koolile” tarvitada annud.

Nagu Parsifali legendis oda, mis haava lõi, jälle seda võis terveks teha, nii on Keyserlingil kindel usk, et ainult sellesama mõis­tuse süvendamise teel, mis elu senisel ku­jul on laotanud, elu jälle võib üles ehitada. Kestvam kultuuri tervenemine võib tulla ai­nult inimese sisemisest ümbervormimisest. Tarvis on eeskujuga mõjuda. Tarkuse kool Darmstattis peab neid eeskujusid andma, kellel tegelikult hing ja vaim tasakaalu on viidut

Aga tarkuse kool on võtnud väga iseloomulise ilme, saades ajale ohvriks. Selle kooli asutajad ei suutnud läbi saada ilma propaganda ja reklaamita (mis ju üks meie „parandatava” aja sümptoomidest), ning kuulutustes figureeris silmapaistval kohal krahv ise, siis suurhertsog oma lossiga. Mitte filosoofia ei tõmmanud, vaid tiitlid, ning sel­le järele voolas ka õpilasi kokku: need olid endised inimesed, lahti lastud kõrgemast soost ohvitserid, õuekondlased, vanad daamid kõrgemast seltskonnast.

Ja see aparaat pidi siis Saksamaa uuestisündimiseks kohane saama? Tagurline kupatus kuskil suurhertsogi varjukais saalides omavahelisel jutuajamisel – pidi siis see snobistlik triiphoone tulevase Saksa kultuuri taimelavaks saama?

Tahtmata avaldas Keyserling siin oma poliitilise ilme, mis on, nagu meiegi seda tunda oleme saanud, junkurlikult tagurline.

Väga ligidale tuleb sellele idealistlikule elukäsitusele saksa draamakirjanik Paul Ernst, kes viimaseil aastail paaris raamatus („Marxismi kokkulangemine”, „Saksa idea­lismi kokkulangemine”) oma seisukohta on avaldanud kultuurprobleemide kohta. Temagi arvustab teravmeelselt ja tabavalt Õhtumaa kultuuri hing otsib hinge ja vaimu sünteesi. Loodab uuestisündi kõigepäält vaimu uue­nemisest. Ta küsib, miks puudub Hiinamaal kapitalism? ja vastab: sel lihtsal põhjusel, et hiinlane armastab ja austab põllutööd, ta võib alati saada tarvilise lapikese maad ja sellelt niipalju vilja, mis ta väheste nõuete rahuldamiseks tarvis läheb. Kui säärased vaated oleksid Euroopas valitsenud, arvab ta, siis poleks sõda üksi võimata olnud, vaid ka tulevik oleks olnud Õnnelik ja rahulik, ning sellel tagapõhjal oleksid vabalt areneda võinud kõik vaimlised võimed.

Nii siis, tarvis ainult vaateid muuta ja kõik oleks ideaalne. Niisugune idealism mitmesugustes variantides valitseb praegu Sak­samaal ja on väga populaarne. Sarnane vaade valitseb ka suurema hulga kirjanikkude, eriti ekspressionistide juures. Võtke kätte näit. Heinrich Manni revolutsiooni aegu ilmunud artiklite kogu „Macht lund Mensch”, ehk lugege artikleid, raama­tuid või üleskutseid K. H i l l e r i, Rene Schickele, W. Rilla ja teiste „aktivistide” su­lest, lugege suuremat osa lüürikuid ekspres­sioniste, ikka leiate punase niidina vaate lä­bi jooksvat, et elu võib muuta vaimu uue­nemine, vendluse ja armastuse idee imbumine ellu. Ekspressionismi teoreetilised sõnajuhid seletavad, et vastandina impressionismi­le, mis ümbruskonna võimu kuulutas inimese üle ja inimest pidas väikeseks täpikeseks kosmose jõudude käes, paneb ekspressionism raskuspunkti inimesse ja ta vaimu. Inim­suse kuulutamine, inimese vaimu primaadi tunnistamine on ju selle voolu iseloomuli­kum külg. Ajalugu määravad jõud on väli­sest ilmast ümber asendet siseilma.

 Hilja aegu alles oli äsja surnud kirjaniku Carl Hauptmanni mälestuspidu, kus prof. Gregori ette luges ühe n. n. „Kõne Sak­sa üliõpilastele”, mille Hauptmann juba läi­nud aasta märtsil oli kirjutanud, mida tal aga mitmesugustel põhjustel polnud võimalik ette kanda. Ses kõnes lausub Carl Haupt­mann, keda ühes Heinrich Manniga noored ekspressionistid oma vaimu vanemaiks kaas­lasteks pidasid, et kogu kriisi põhjus olla üle­kaalus, mis surnud asjadel oli inimese üle. Riigis, nagu teaduses ja kunstis, nagu igal pool, lämmatati vaba inimsus nende surnud asjade alla. Mis aga inimesele välisest sun­dusest tuleb, seda võib õigustada ainult võim, vägivalda aga võib hävitada ainult vägival­laga. Mina-väärtused on hukkunud asja-väärtuse ülevõimu all.   Ja nii tuligi langus.

Õhkkond, mis laseb sündida sääraseid ilmavaateid, mis ju põhijoontes samased on, valitseb praegu Saksamaal. Protesteeritakse surnud asjade vastu, mis inimese on abi­nõuks muutnud isesihi asemel. Protestee­ritakse mehhanisatsiooni vastu elava inimese nimel. „Inimene, saa oluliseks!” on ühe raamatu väga iseloomulik päälkiri.

Kahtlemata kaasas üldise resignatsioo­niga, vaimu kriisiga käib ka india, hiina, jaapani kultuuri harrastus. Iseäranis laia huvi osaliseks on saanud india kultuur ja buddhism. Imelopsakalt õitsevad, haritlaste ja kirjanikkudegi seas, igasugu buddhistlikud, teosoofilised, vabamüürlaste, okkultistide, antroposoofiale jne. ühingud.

Muidugi ei puudu kirjanikkudegi seas neid, kes, poliitiliselt kindlavaatelisemad ol­les, oma vaadete loomisell pole jõudnud revolutsiooni elevuses, nagu suur hulk mainit idealiste, kes mitte üksi vaimlist revolutsiooni ei nõua peaajus, ega sõnu ei loobi inimsusest, vaimust, vendlusest, vaid kellele selgeks on saanud ühiskondliku murrangu paratamatus, kes aga mitte ühekülgist materialismi ei jut­lusta tavalises mõttes. Nimetan niisuguseid kirjanikke, nagu tapet Gustav Landaueri, siis värskelt surnud L. Rubineri, vangis istuvat E. Tolleri, Max Bartheli, J. R. B eeh eri, A. Latzkot ja teisi.

  

3.

Kui kõnelda praegusest maalikuns­tist, siis valdab mind alati miski lootusetus. Mitte nagu poleks praeguse aja kunstnikud toonud häid teoseid. Ei, loomingu palavik on igal ajal olemas, ka praegu. Aga dis­tants, vahemaa elu ja maalikunsti vahel on kauge.   Oleks kui tühjus nende vahel.

See tunne suureneb, kui järele mõelda, mis praegune ekspressionist, kubist, futurist taotleb.

Ma ei mõtlegi siin eitama hakata ekspressionismi paratamattust. Ei, kõik käib ajaga koos. Suurlinna hiigla pingutused, masin, värin, mis tramvai möödasõit majja toob, rühmamine, aja nappus, rutt, aeroplaanide aastasada, mis horisondi hoopis ära sööb – kuidas see kõik sobiks mõne ajaloolise maaliga, mõne romantilise maastikuga, mõne realistliku shanri pildiga?

Selle paratamatuse seletus pole tähtis. Seda teha poleks ka sugugi keeruline: ajast tingit, aja perspektiivis arusaadav.  Ent aru­saadavus, kaasaelamine pole veel kõik. Väärtus, kultuuriline väärtus asetseb mujal. Sest kõige selle maskitaolise tantsumängu taga on tõsine traagika. On kriis.

Ei kunagi pole probleemid sedavõrd inimest-kunstnikku valdand kui nüüd. Kas ühel­gi klassitsistil, maastikumaalijal romantikul, shanri kujutaval realistil on seda sisu ja vormi sügavtraagilist problemaatikut, mis on praegusel ekspressionistil, kubistil või kui­das neid nimetada? Problemaatikat, immantsete, kuid lahendamata küsimuste ülesseadmist, millele raske ligidale tulla värvi ja lõuendiga? Rabelemist, otsimist, käärimist, värinat, rahutust?  Seda pääga tagumist vas­tu seina?

Hiigla vahe on küsimuste olemasolu, nende põnevuse ning teiselt poolt nende ke­hastuse vahel. See vahe on suurem kui romantikute-kirjanikkude lõhe iseeneses, kellel hinges tuli põles, aga kes ei leidnud vormi, millesse seda kõike avalduda. Sest ükski vorm polnud sisule adekvaatne. Romantikuid pani ometi tasakaalu jumalik iroonia, kuu­lus romantiline iroonia, millega naerdi ise­enese ja loomingu üle. Nüüdne vastamatus sisulise läbielamise ja vormi vahel on aga liig traagiline, et tõusta irooniani. Ai­nult dadaistid oskavad kunstis irvitada nii kunsti kui elu tühjuse üle.

Juba see, et pea kõik kunstikriitikud seletavad ekspressionismi ja kubismi impressionismi võtete loogiliseks jätkamiseks ja viimistlemiseks näitab, et uues kunsti­voolus, mille keskel praegu elame, tuleb eest­kätt otsida vaimu arenemist, mõtte liikumist, vähem aga otsekohest läbielamist, mis juba olemuselt on ebaloogiline, hüplik, kõveraid radu käiv, psühholoogiline.

Ja tõesti, ekspressionism sõna laiemas mõttes on mõtteilma nähtus. Nagu kirjanduses raskuspunkt perifeeriast, välisilmast ümber asendati inimese sisemusse, enam vaimlisse sisemusse kui hingelisse, samuti on lugu ka maalikunstis. Ei taheta impressionistlikku silmapilgu elevuse tabamist, tüü­tuseni lääge tundub kunstnikuile välisilma lihtne kopeerimine ja üldse iga kooselu loodusega. Sisuliselt tähendab tee impressionismist ekspressionismini teed momentaansest absoluutse poole. Ka vormilt on tee­käänakul oldud: on ju olemas eriharu maalikunsti, mis asja põlgab, asja kujutust koguni väldib. Mõtlen n. n. absoluutset ekspressionismi (Kandinsky).

Nagu teistel vaimu loomingu aladel absoluutset taotletakse, nii tahab ka maalikunst kõiges keerlevas, mässavas vormide meres, mis meie ümber alatasa voogab, orienteeruda. Elu annab ise püsivaks lähtekohaks eeskuju. Suurlinna möllus seisavad põliselt suured majad: see on kehastet matemaatika, mehhaanika kõigi oma õigete joontega, kõige mõistuslikuga ja otstarbekohasega. Kui uulits liigub, mürab, elab, jookseb, ruttab, siis seisavad hooned paigal ja vait.

Siin on logos kaosele. Siit leiab kubism omale vormi sihtjooned. Ta ehitab asjad (või mitte-asjad) üles ainult matemaa­tilistest joontest, arvates siin kätkevat elu olemuse. Mis ligem on õgujoonele, kvad­raadile, ringile, see on olulisem. See on põlisem. Eluline kaos on ainult tants ümber geomeetrilise tardumuse. Kunst peab aga monumentaalne altar olema.

Siin peitubki traagika: on siis altar see pilt plekktorudest püksidega ja varukatega inimesest, keda kubist on maalinud ja nelja puuliistu vahele pannud? Niisuguse altari ette kogub uskmatuid ikkagi enam kui usk­likke.   Sellest siis mõnitus, teotus.

See ongi asja traagika, et energia, mis vaimliste probleemide kallal kulutet, on omale avalduse ja kehastuse leidnud ebavastavas vormis. Katki lõhut ja osakestest kokku pandud gitarr a la Picasso ütleb vähem kui teoreetiline targutus pildi puhul.

Sama lugu on ekspressionistliku vor­miga: nagu kubism, nii tahab ekspressionism asjade olemusse tungida, olulist anda. Ja seda üksikute iseloomulikkude joonte suurekspaisutamisega, utreerimisega, sellega, et, välise tulemuse järele otsustades, anda pilt deformeerit vormidega, kus loodusest võet ase otsekui tulest on läbi visat ning selle läbi tundmatuks muutunud. (Tundmatuks muutumine võib nii suur olla, et vaatleja küsib kohkunult: mis see peab olema?).

Ka ekspressionismis tahab vaim kõik olla. Asi, mida kujutatakse, on ainult juhus, muud midagi. Teda võib vabalt deformeerida, lõh­kuda, tema osi vähendada, suurendada, hä­vitada, uusi juure luua, nii kuidas sisemine tung seda nõuab. Sisemine põletusvaim on tõstet metafüüsilisse kõrgusesse. Sealt ta siis valitseb.

Loogiliselt on kõik see õigustet ja aru­saadav. Kogu uusim maalikunst käib sama teed kultuurfilosoofiaga: mitte ümbrus, olu, asi, vaid vaim.

Paljud kunstnikud lähevad ära metafüüsikasse, maine muutub sisutuks ja tühjaks. Itaallased Carra ja Chirico maalivad mannekeene, ning leiavad moepoe nukkude kon­strueerimises metafüüsiliste sügavuste aval­dusviisi. Jaeckel loob terve filosoofilise tsükli „Loomine” joonistustest, mis iseene­sest midagi ei ütle, kuid mis vaevalt-vaevalt illustratsioonidena tunduvad pika metafüüsi­lisi küsimusi käsitava teksti juure, mis igale pildile alla kirjutet. Kujutav, värviline-joo­neline moment nagu polekski enam tähtis, vaid ainult mõistuse, mõistete kombinatsioon, mõtted, mis ju läbielamistest võivad sündi­nud olla, aga nüüd ainult elutumaiks formeliteks saanud.

See tee viib kergesti usulisele pinnale. Võib näha, kuidas paljudki ekspressionisti­dest on asunud kujutama Jumalat, Kristust, Maarjat, apostleid. See kõik on aga atavist­lik: ei usta ju enam mainit sümboolide kaudu, mis oma naiivsuse kaotanud veel vä­hem saab neid puhtasüdatnliselt kujutada üks uskmata kunstnik.

Kogu ekspressionism on kriiskava vast­olu avaldus, mis valitseb kunsti ja elu va­het. See on mäss vaimu nimel, kuigi taga­järjeta. Sellepärast on kangelaslikud isik­likust elamusest võrsunud maalid ja joonis­tused, täida annavad Kokoschka, Meidner, Nolde, Heckel, Kirchner, Seevald, Klee, või juba hauda läinud Mare, Macke.

Kui see kaootiline võitlemine aga stii­liks kipub saama, siis kaotab ta kõik oma veetluse. Meie loeme ekspressionistlikust pildist vaimu heitlemist välja, kuna väline vorm sugugi oluline ei tundu olevat, vaid ennem juba mittevastav astjas kangele viinale.

Kui nüüd aga terve leegion noori kunst­nikke tuleb ja võtab ekspressionistliku vor­mi omale mugavaks padjaks, kus pääl võib laisalt lebada, siis on see vastik. Nii on aga tõesti lugu nende lõpmata arvu kunstnikku­dega, kelle töid võib leida mitmeist galeriidest ja näitustelt.

Samuti nagu kirjanduse kohta, võib ka maalikunsti kohta öelda, et viimase aasta kes­tes peaaegu ühtki olulisemat väärtust pole juure loodud – kestab ainult vana edasi-mäletsemine. Õigusega konstateerivad mit­med (Hausenstein, Worringer), et ekspressio­nism on surnud. Õieti on ta vale ummi­kusse jooksnud, kust ei ole väljapääsu. Eks­pressionismi vaimlised isad on oma kriisi märgi sellesse voolu põletanud, nad ei anna midagi uut enam juure. Noorem kunstnikkude põlv pakub aga vanemate saavutuste jäljendajaid, jäljendatakse välimist vormi, vaim on selleks liiga ainuline ja kättesaamatu. Õigemini öelda, see et ekspressionism kunsti tsentrumi väliselust vaimuilma nihutas, tä­hendab seda, et viimsed paelad, mis kunsti nägeliku ilma vormidega ja värvidega sidu­sid, purustati ja kõik võimalused sellega kätte anti kujutamiseks, looduse kopeerimisest kuni looduse eitamiseni, ja niiviisi õieti öelda kunsti vormide piiramata vabaduseni jõuti. Vabadus aga on siis loodus loomiseks, kui loojal nii tugev vaim on, et ta ka täielisse tühjusesse suudab midagi luua. Järelkäijatele aga tähendas vabadus liikumist neil roo­bastel, mida teised olid ette rajanud.

Nii võib konstateerida: ekspressionism on sisemiselt juba kõige väärtuslikuma andnud; ta barokk, nurgeline vorm aga on läi­nud käsitöösse, igapäevasesse maitsesse, muutunud ornamendiliseks.

Aastasaja algusel tunti Saksamaal, ja mitte ainult seal, laineline joon moder­nina, ajakohasena. Uus ajatunne, mis andis impressionistliku käsitluse maalikuns­tis, avaldus pehmes äärjoones, voolavais üleminekuis. Heledat ei pandud tumedaga kontrastiliselt kunagi teine teise kõrvale, vaid asetati ikka teine teisse voolavana. Selge piirjoon ei vastanud selle aja maitset.

Nüüd aga toob ekspressionism uued vor­mid, sakilise, teravnurgelise, ootamatapainelise, kärsituma piirjoone, üllatavad värvid. See kõik oli ekspressionistide maalides nii sil­matorkav, ning suurlinna publikumi maitse väga vastuvõtlik niisuguse vormi omakstun­nistamiseks.

Pehme ja dekadentlikult uduse asemele astus äge ja tungiv maitse, eredad, järsud ja karedad värvid.

Aastamessidel äratas tähelepanu üks te­has, kes serviisi oli valmistanud kuuekandiliste vormidega.

Kõndides kauplustest mööda võib märgata siin seal aknail uue maitse läbitungi­mist. Tapeedid on suurteks pindadeks jaotet sakiliste, nurgaliste ornamentidega. Sa­kilised vöödid jooksevad ebasümmeetriliselt üle siidi.

Idamaa, eriti Jaapan, tungib riiete väljaõmmelustesse, sohvapatjadesse.

Maitselaadi võib hõlpsasti tunda lillede valikust. Sest lillede vorm on tundmuste sümboliks. Impressionistid armastasid maa­lida sireleid: need olid udused ja ebamäära­sed värvid ning vormid. Valgusemaalijail polnud paremat eset kui kobarpehmeid si­releid. Ekspressionistlik maitse armastab sel­le vastu kõvajoonelist ja sakilist. Moodi satub kaktus oma lamedate okstega lapi­daarse tüve küljes. Armastatakse ka tulpi, pahalõhnalist, aga suurevormilist kallat, sa­muti amarüllist.

Uulitsa reklaamipostidelt võib alati lei­da plakateid, mis vildakaid vorme omavad. Paberossikarbilt, raamatukaanel sedasama. Ning teatri dekoraator maalib uksed, aknad tingi­mata viltu, isegi sein on lüngi vajunud. Sohvapadjad, eesriided, sallid, lambisirmid, üldse kõik, mis müügil oa värvilist, kannab selle maitse pitserit. Sellest ekspressionistliku vormi käsitöösse tungimisest andis pareima tunnistuse näitus „Värv ja mood”. Kunsti­akadeemia ruumides Berliinis. Isegi ruumid olid välja säet uues vaimus: tähelepanu ära­tasid õrnalt, jaapanlikult, ühtlasi aga eks­pressionistliku ilmega visat seinamaalid. Kä­sitöö, alates kübarast ja lõpetades kingadega, kandis selle uue maitse ilmet, mis eelpool karakteriseerisime.

Koguni nii kaugele on mindud, et pal­jud kunstnikud loodavad tuleviku kunsti kä­sitööga seot olevat. Iseseisev raamipilt võib oma mõtte sootuks ära kaotada. (Vaata Varia II., Ilo nr. 4). Maalikunst pidavat käsi­töösse sulama ja niiviisi eluliseks saama.

Ei hakka siin harutama, kuivõrd see õige on või mitte. Aga juba niisuguse võima­luse tõsiselt võtmine näitab, et maalikunsti saatus on viimasel ajal traagiliseks saanud, mitte küll sellepärast, et ta ekspressionistli­kuks on läinud. Aga see vool näitab ilme­kamalt, kui ükski teine, et probleemidega kollastet hing tnaaliteoses soodsat vastet ei leia. Maalikunsti dekoratiivseks muutumine näitab aga üht: et Lääne kodunevas kultuu­ris on mõistus valdaval kohal, nii et ta kuns­tigi tahab oma oheliku otsa võtta. See aga tähendab kunsti mõttetus ummikusse minekut.

II osa Kirjandus-kunst-teadusest nr. 25/1921

  

4.

Teatri kohta ainult lühidalt ja üldise­malt, kuna Sophia Vardi siin lehes neist juba üksikasjalikumalt on vestnud.

Pean kõige pealt ütlema, et Saksamaal ei ole seda vahet, mis Venemaal omal ajal oli, riigiteatrite ja erateatrite vahel, kus esimesed pakkusid kroonulikkust ja schablooni, teised uuenduslikku, värsket, elujõulist. Ko­guni ümberpöördult, riigiteatrid võivad siin uuendusi pakkuda, mida erateatreis pole näh­tud, nii Richard III etendus riigiteatris, Berliinis, Leopold Jessneri reshiiga, pea­osas Fritz Kortner: mängiti ilma rekvi­siitideta.

See teater, mille ümber ikkagi veel, hoolimata nii ammusest ajast, vaielused keerlevad, on M. Reinhardti „Suur Näitemaja”, mis tsirkusest ümber ehitati, ja mis oma mitmetuhande platsiga, oma amfiteatriliku ehitu­sega ning näitlejate mänguga publikumi poolrõnga keskel pidi asutajate meelest taotlema antiikteatri ilmet ühtlasi aga lahendama põ­lise küsimuse näitelava ja saali ühendamiselt.

Ei leia praegu peaaegu ühtki arvustust, mis iga esietenduse puhul „Suures näitema­jas” ei näägutaks tsirkusest, publikumi ja näitlejate ühendamise asjatusest. Alati peab figureerima etteheide, et lavastus ei täida oma otstarvet, kui muist tegevust vaatekastist keset tsirkusruumi tuuakse; kui aga sinna tsirkusareenasse toolid asetatakse ja näitelava harili­ku vaatekasti kuju saab, nagu see oli Hauptmanni „Kangrute” etendusel, siis leitakse ette­heite esemeks ja närimiskondiks jälle liig suur näitelava.

Ei ole kahtlust, niisugune suur teater toob alati enesega kaasa etteheiteid, millest ka suurem osa õiged. Akustika ei või kuidagi kõige parem olla hiigla suures ruumis. Näitleja peab kõrvale jätma kammerteaterlikud sosinad, vihjed, aimeanded, mängima lapidaarsemalt, suurejoonelisemalt,   vältides peeni ülemjnekuid, et kolmanda ringi kaulajad-vaatlejad üleval -tsirkuse katuse all ka midagi kuuleks-näeks.

Etteheited ehituse inetusest, sellest, et antiik teater mitte niisugune polnud kui Reinhardti oma, või et tsirkus pole dramaatiline ruum jne., pole olulised.

Palju tõsisemais puuduseks võrreldes normaalse, keskmise teatriga on siin see, et vähe stiililist ühtlust suudetakse pakkuda. Reinhardti „Suur Näitemaja” on segu poodiumteatrist, vaatekastist ja areenateatrist. Siit ka stiilide segu.

Ei kuskil mujal, kui siin, saa paremini veenduda selles, et teatri neljas sein peab olema illusoorne, vaatlejas eneses. Kui omal ajal naturalistlikus teatris kuulsaks sai n. n. „Antoine’i selg”, nimelt võis näitleja publi­kumile kõneluse ajal selja pöörda, ülepää nii end üleval pidada, nagu poleks vaatlejaid olemaski, siis tahab Reinhardt kaugemale minna, saali ning näitelava piirid täiesti ära laotada: anda neljanda seina asemel puht empiiriline ruum, mitte, teatriliselt ideaalne. Nii tundus see väga selgesti Rolland^‘i Dantoni viimase vaatuse ettekandel, kus tribunal paigutet oli otse esimeste ridade ette, ning kus publikumi seastki vahelehüüdeid instseneeriti, et anda täieline illusioon, nagu poleks teater enam teater, vaid suur mii­ting, milles rahvas vaatleja pole, vaid osa­võtja.

Aga niisugusel etendusel on ikkagi pa­rem kaugemais ridades istuda, et saada distantsi. Mäng läbi neljanda seina võib ainult katseks jääda, katseks, mille tulemuseks on veendumus, et ideaalne näitelava on ikkagi eraldet vaatlejast. Omaaegsed Vene kirjanikkude-müstikute unistused teatrist-templist, kus rahvas aktiivselt näitlemisse kistakse, leia­vad siin ara teostuse. Ent terve see taotlus jääb enam teoreetilist laadi. Tegelikult rai­satakse teater ära.

Teine paha külg Reinhardti suurel teatril on ta kirjusus. Ta näib nagu suurlinna väärvõsu olevat kõigi oma turukisaliseks teh­tud klassikutega. Ta on kui suur draamade kaubamaja, mis effektide najal enam tarvi­tajaid kokku meelitab kui tõsise väärtusega.

Aga üks omadus on niisugusel suurel teatril, mis muil puudub. See on võime mitmetuhandelist publikumi kokku sulatada mingi ühismeeleks, suurejooneliseks kogutegevuseks, just nii kui väikene ruum ja vähe rahvast koosolekul iialgi seda massilist elevust ei anna, mis mitmetuhandepäine rahvamass suurtes saalides. Vaatleja organism on suurem, massiivsem, ja nagu teada, ei ole teater üksi näitelava mäng, vaid publiku­mi hingeline kooselu näitelavaga. Hingeli­sed läbielamised saalis on enam kui üksikute läbielamiste summa, seda seadust mööda, mil­le järele massi hingeelu eraldub isikute psühholoogiast

Väiksel näitelaval ja väikses saalis poleks Hauptmanni „Kangrud” iial nii suurt meeleavalduse tormi sünnitanud, seda tihedat vai­mustust või protestitunnet tootnud, kui siin, kus hingeline külgehakkavus palja suurem. Selle teatri vastand vaatleja hingeelu­lises suhtes, on väike kammerteater (ka Reinhardti oma) mõnesaja platsiga, mis iga ük­sikut mugavalt istuma ja maitsema paneb, kus saalis vaheaegadel kõvasti ei juleta kõ­helda, kus tasakesi kõnnitakse, et mitte rik­kuda intiimsust. See on isiku, mitte massi teater. Siin võidakse Rabindranath Tagoret, Maeterlincki etendada, isiku enesessesüvenemist soodsaks teha.

Selle kahe tüübi vahel kõigub enam jagu teatreid, avaldades seda keskpärasuse ilmet, mida kodanik oma normaalseks vaimliseks seedimiseks tarvitab. Neisse keskmistesse teatreisse minnakse enam üksikut näitlejat vaatama, imestama mõnda Tilla Durieux’d, Marie Orskat, Kayssleri, Kortneri jne.

Mis nüüd lavastusse puutub, siis võib enama jao teatrife kohta konstateerida seda, et neis katsutakse anda näidendist enam üldjooneline kujutus kui üksikasjalik naturalistlik pilt. Brahmi naturalism on sootumaks kadunud. Asemele on tulnud primitiivne lihtsus, suurejoonelisus. Dekoratsioonides po­le midagi, mis taotleks täpipäälist vastavust tõelisusega. Kahe kolme joonega märgitak­se maastik, puu, järv, mõni taim ära, arhitektoonlik ruum omandab suurema tähtsuse kui maalit või väljajoonistet kuja. Siingi on kahtlemata tunda sama tendentsi kubismi ja ekspressionismi poole, mis maalikunstiski, kuigi vahest ei olda selle kriiskavuseni mindud. Lihtsuses minnakse vahel monotoon­suseni, nagu näit. Tagore „Tumedate tuba­de kuninga.” etendusel kammerteatris, kus pea kogu aeg üks ja sama lihtsustet dekoratsioon pidi märkima aida ja uulitsat, tuba ja välja.

Suurt osa mängib lavastuses ka valgus­tus, mis ülevalt proshektorist alla näitlejai­le juhitakse. Näitleja kui tähtsaima osa üm­ber näitelaval on valgusvöö, aktöör eraldub ümbrusest, tähelepanu keskendub temasse.

Kammerteatris, Hasenckveri „Sealpoolse” eifendusel võis huvitavat katset konstatee­rida valguse abil koguni dekoratsioone an­da. Seda ei tule küll mõista sõna otsekohe­ses mõttes, vaid nii, et valgustus, mis alla oli juhit, eraldas näitlejad sedavõrd muust ümbrusest, et muud kohad ühes dekoratsioonidega täiesti hämarusse kadusid, järele jät­tes ainult näitlejaid keset valgustust.

Õigeid katseteatreid Berliinis polegi, ja teistesse kunstidesse sissetunginud ekspressionism pole teatri suhtes enam nii tormi­line sest ajast peale, kui ekspressionistide katse-näitelava „Tribüne” oma revotutsioonilise ilme ära kaotas ja muutus vaikeksdanliseks teatriks. Revolutsiooni päivil aga etendati seal praegu kinniistuva Müncheni sotsialisti Ei Telleri draamat _„Die Wandlung”, mis lavastuselt ja sisult täiesti uudist pakkus. Vümaks keelati ta etendamise ära riigi- ja Kapitalivastase tendentsi pärast. „Tribüne”’ tahtis olla tol ajal proletaarlaste teater, aga nagu kirjanduses kordus siingi traagika, et sellest kunstilaadist proletaar­lased ise vähe aru said.

Ekspressionistlik vaimulaad teatris on avaldunud kõige päält repertuaaris: Strinberg, Vedekind, Hasenclever, Toller, Stramm, Kesser, Kaiser olid eelistet dramaturgid. Aja täitudes aga võtavad nende asemel silma­paistva koha vanad Kreeka klassikud, Sha­kespeare, iseäranis aga Shaw, nähtavasti enam ta inglisvaenulikkude pistete pärast. Varsti pole vist ühtki paljutootva Shaw tükki, mida Saksa näitelavad ei tunneks.

Kindlasti ühenduses värvide ja vormide kriiskavusega maalikunstis, üldse lahkheliseva ajavaimaga on iseloomulik kisa, mis Saksa näitelavalt kuuleb. Nagu muis kunstes on unarasse jäet nüansside ja varjundite nõue, nii ei lähe ka näitleja püüd hääle varjaadite rikkuse, vaid hääle tegevuse ja avalduse jõu poole. Affektide avaldas sünnib ikka üles kruvit hääle kaudu.

Iseloomulik oli ses suhtes ettekande viis, mida üks „Stunn” rühma mees, Blümuer, tarvitas ekspressionistlikku lüürikat ette kan­des. Iga sõna oli kui eksplosioon, plahvatus, süüdides esile otsekui mingi surutise alt mi­da hääl eemale paiskas. Peos surus ta nagu lõhkeaineid sisaldavat rusikat, mis avaldusteed otsisid suu kaudu.

Mõned seletavad näitlejate karjumist küll teatri suurusega, nii on Suure Näitemaja näitlejad paratamata sunnit kõvasti kisama, et kõik kuuleks; ja kui needsamad näitlejad teisel õhtul Kammerteatris mängivad, siis on neile see kisa nii külge harjanud, et nad ka siin paarisajale kuulajale kõrvu müristavad.

See võib ju osalt õige olla, aga sügavam põhjus näib siiski olevat eksprerssionisliku kunsti õhkkonnas.

Üldiselt võttes ei ole Saksa näitlejal se­da hingeelulist mängimislaadi kui näitusks venelastel, eriti Moskva Kunstiteatris. Mäng on enam vaimline kai hingeline, nagu üldse terve loova ktultuuri ala on hingelisest piir­konnast siirdunud vaimlisesse valdkonda.

Ühenduses teatriga tahaksin siia paar sõna tantsule pühendada.

Saksamaa balett ei ole üldse suuremat mainimist väärt. Riigiooperis, kus sekka ka baletti pakutakse, on tihti gastroleerimas venelastest baleriinid-primadonnad, needki mitte just esimest sorti. Traditsioonilist baletti peaaegu ei näe: plastiline tants ja pantomiim on siin oma laotavat osa mänginud.

Rütmilise gümnastika kool Helleraus töötab ikka edasi ja levitab kehakultuuri ideid. Plastilised tantsijannad esinevad küll tihti, kuid näib kui võiks plastiline tants oma avaldusabinõude vähesuse tõttu igavaks minna. On tõsist talenti vaja, kes ka hinge keha kaudu avaldab, mitte aga tardunud ja äraõpit vorme ei paku.     

Ses suhtes on huvitav Mary Wigmanni ilmekas tants. Ta propageerib tantsu puhtumist, loobumist muusikast.  Tants olgu iseseisev kunstiala, tants ei saavat enne arenemisvõimuliseks, kui ta ära ei heida enesest muusika paelad. Wigmanni muusikata tantsunumbrid tõestasid, et plastiline tants peab seda teed hakkama käima, kui ta et taha ära ummistuda.   Publikum võttis vaikist tantsu vastu hinge kinni pidava hardusega.

Aga siis veel üks asi.   Ameerikast oli tagasi jõudnud Elisabeth Duncan, Isadora õde, oma õpilastega, kes enne sõda Saksamaalt väikestena lastena olid kaasa võet ja kes nüüd sihvakaiks, neitsideks võrsunud. Nagu selle rühma tantsu etteastete eel nendega kaasaskäiv õpetaja seletas, ei olla nende siht mitte kunstiline treneerimine, vaid keha ja vaimu loomulik kõrvuti kasvatamine.   Jälgides tütarlaste etteasteid, hüppeid, vaba samme, rahvalauludega ringmänge keset suurt vaipa, mis õieti oleks pidanud roheline aas olema, joovastusid küll sellest loomulikkusest mida nii vabas gümnastikas ja tantsus arenenud kehad pakkusid, andsid selle loomulikkuse nimel küll andeks kõik rütmilised konarused, taktirõhu ja jalasammu kokkusattumatused, aga kui kuulsid sissejuhatavat kõnes paatosega seletatavat, et ainult seesugune vaba tants peab looma uue kultuuri, uue inimese linna kultuuri purunenud närvidega, haiglase kehaga ja koturnitet sammuga inimese asemele, sus tundsid traagikat ja mõtlesid: need olevat siis kultuuri parandajad ja elu ümberloojad!   Tuli meelde, kuidas elu ümberloomist Keyserling omast tarkuse koolist ootab, ja siin – elu uuenemine mõne tütarlapse kaudu, kelle väärtus
vahest selles on, et nende liikmed on võinud areneda köidikutest vabadena!

Nad võivad ju selles mõnekümnes suurlinlases, kes neid vaatama olid tulnud, igatsusi äratada hüplemiseks kuskil mere ääres, murul, kõigi tuulte ja päikse käes, aga muuta mehhaanilist linna kultuuri, kus majade õgujooned pääajju tunginud, on armetu utoopia.   Niisuguste palliatiividega et saa kuigi kaugele.

  

5.

Kaugelt valdavam osa muusika ette­kandeist – neid ise on ääretu palju võr­reldes teatri etendustega ja nad on ka võrd­lemisi odavamad, rahvaile seega kättesaada­vamad – on pühendet Saksa komponistidele, muidugi eestkätt klassikuile.

Iseloomulik on silmatorkav reproduktsiooni ülekaal produktsiooniga võrreldes. Mitte see pole nii mõõduandev, mis eeskavas on, vaid kõige tähtsamaks on publikumile ja ka arvustajatele saanud see, kes ette kannab. Nii öeldakse: täna lähen Furtwängleri, Nikischi Kuulama, või Saueri, Ansorge, Edvin, Fischeri, Elly Ney, James Simoni, Lütschgi klaveriõhtule, või Onegini, Claire Duxi, Ivogüni, Jadlowkeri jne. kuulama. Täiesti kõrvaliseks on saanud programm. Ettekande tehnika on kõik nii siis see, kas hästi mängitakse, lauldakse, mitte aga, kas hääd mängitakse. Näib nii olevat, et kui virtuoos halba või väheväärtuslikku hästi ette kannab, siis on kõik hästi. Sarnane hindamine on nii verre juurdunud ja raske on seletada, et tähtsam peaks olema see, mis ette kantakse, kuna ettekande häädus iseenesest mõistetav peaks olema, seega kõrvalisem. See asjaolu näitab, et ülekaalu on saanud enese kätte tehniline külg, võimine, vorm, mitte aga sisu jä sügavus.

Sellest siis tuleb, et klaverimängijad oma eeskavva tavaliselt ikka üldtuntud asju võtavad – mõnda Beethoveni, Schuberti sonaati, Liszti tuntavamaid asju – kuni tüütuseni. Kui neid igal klaverikontserdil kuuleb, siis kulub nende sisu pähe isegi vähemusikaalsele, ja nii jääb kuulajaile päämiseks huviks jälgida läbiviimise osavust, ühe sõnaga vormilist külge. Tähelepanu juhitakse seega välisele küljele.           

Nii ei leia teie ühegi vähegi silmapaistvama klaverikunstniku repertuaarist moderne asju, ikka aina vana mitmesajakordne muretsemine. Nagu oleks muusika arenemine Schuberti, Schumänni, Brahmsi juure seisma jäänud.

Teisiti pole see orkestrigagi. Ikka ammu, ammu tuttav programm, lisaks küll mõni vähem juntüd BrucKneri, Mahleri sümfoonia. Näib nagu peaks komponist ära surema, ta teosed aeguma, enne kui neid juletakse tunnustada kunstiväärilisteks ja neid ette kanda. Niisugune reproduktsiooni ülekaal mõjutab seda, et praegused komponistid enan-vähem varju jäävad et nende ettekandeile publikumi vähe tuleb, teades, et siin tavaliselt läbiviimisele keskendet tähelepanu tuleb juhtida mujale, nimelt sisu ja uudisvormide jälgimisele, mis aga mugavustega harjunud kodanikku asjata tülitaks. Praegusaja heliloojaid tuntakse selle tõttu koguni vähe, saab koguni mulje, et neid haruldaselt vähe on, ja needki, kes olemas on, niisuguseid dissonantse pakuvad, mis harilikule surelikule ainult viha ja vastikust sugereerivad.

On siiski üks tänuvääriline väljavõte: see on muusikaring „Änbuch”, mis enese ümber pea kõik moderni komponistid on kogunud ja mis hooaja kestes kümmekond sümfoonia kontserti ja kammermuusika õhtut annab.   Iseenesest mõista on neil õhtuil publikumi õredalt ja mida isepärasem ja võttejulgem muusika eeskavas, seda võõramaks jääb ta kuulajaile, kes suurel hulgal siiagi sel sihil on tulnud; et juhatajat või klaverikunstnikku kuulata,  mitte aga ettelkantavat.

Nii ongi Saksamaal varjule jäänud; vähemalt laialisema publikumi eest, niisugune suur helilooja kui Schonberg. Teda tuntakse palju enam Hollandis ning teda on seal vastuvõetud palju suurema vaimustusega kui Saksamaal. 

Aga uus muusika elutseb vagusalt ja varjus edasi.   Ilmuvad ajakirjad, mis suure hoo­ga teoreetiliselt uusi teeradu valgustavad („Melos”, „Änbruch”). Ajalehed on enamasti alati uuele muusikale vaenulised, ristides teda mõistuse produktiks, väljamõelduks jne. Iseloomulik ses suhtes on arvustus Tallinnast pärit oleva klaverikünstniku H. Schulmanni kohta, kes Saksamaal vaikese ringreisi tegi, programmiks võttes ainult Skrjabini, keda ta, nagu näha oli, väga hoolikalt oli studeerinud. Üks ajaleht lausub näit. järgmist: „Pianist Hans v Schulmann pakkus meile Scrjabini õhtu. Ta anduvuse sügavus olgu austet! Ent kahjuks liig sagedasti ähmastusid need enamasti juba iseenesest karvaselt keerulised helikontuurid ebaplastilise mängu ja pedalisegamise läbi. Komponist Ä. Skrjabin on alganud andekana Chopini epigoonina; siis aga valdas teda ülimoderni kakofoonia kakodeemon üsna enam ja enam, kuni ta helikaktustest kasvatas terve okasmetsa. Välja paistsid kaks kõrvu, närve ja aju purustavat hilisaja sonaati,
op. 62 ja op. 67, pealkirjaga „Valge messe”,  Et see ühe vaimuhaige sulesünnitis oli, tõendab juba see asjaolu, et Scrjabin vaimuhaigete majas suri. (?! Nagu teada, suri Scrjabin kodus verekihvtitusse väikesest vistrikust huulel! J.S.). Ma ei kahtle, et nii mõnigi meie ebakõlategijaist, ma mõtlen neid, kes mitte jäljendajad pole, vaid kes meile oma kunstikosti pakuvad ausast muusika nõelaneelamise lustist, oma helitöid samast kahetsetavast haiglusest loovad.

Mis Saksa lauljaisse puutub, siis ei ole märgata ilmakuulsusteni küünivaid jõude. Koguni puuduvad neil baasid.

Klaverikunstnikest tuleb nimetada enne kõike Ferruccio B u s o n i t, kes küll itaal­lane oma sünnipäralt, aga nüüd saksastanud on. Komponist olles, on ta ühtlasi teoreeti­liste kirjutuste autor, kirjanik, kultuuri ini­mene kõige paremas mõttes. Hiljuti pakkus riigiooperimaja kaht ta ooperit – „Turandot’i ja commedia dell’arte jälgedes käivat „Arlechinot”. Omas klaverimängus kui ka klaverikompositsioonides käib ta Liszti jälil, on virtuoos, kuid sõna paremas mõttes. Siis Ä. Scffnabelit, kes aga oma pahempooliste poliitiliste vaadete tõttu palju vaenlasi on kogunud ja kes üldse enam Berliinis üles ei astu, vaid ringreise väljamaal ette võtab. Ta on peen hingeline mängija, kes Saksa klassikuid äärmise arusaamise ja peenusega tõlgitseb. Viimasel ajal väikesse kodunurka tõmbununa komponeerib ta asju, mis oma vormi kaugeleminekuga üle löövad isegi ra­dikaalsemad muusika uuendajad. Siis peab nimetama samuti virtuoosi, aga ühtlasi hinge­list Saueri, Lütscgi, juba vananenud Ansorget, Edvin Fischeri ja teisi.

Orkestri juhtidest püsib Nikisch endisel kõrgusel. Temaga tugevasti võistlema on hakanud Fürtwängler, kes juba üldiselt populaarseks ja lugupeetuks on saanud. Komponistest on pailapseks saamas O. Mahler, keda jubä nimetatakse Beethoveni kõige õigustetumaks järeltulijaks.     

Seda ühtlast vaimlist ilmet, mis teistel kunstidel on, pole praegusel Saksa muusikal mitte olemas. Uued saavutused pole veel suutnud endi läbi lüüa. 

  

6.

Kuigi Saksa revolutsioon võrdlemisi pinnapealne oli ning oluliselt pea midagi ei suutnud teiseks murda, siiski oli ta kõigil vimualadel silmanähtavaks ergutuseks. Kunst, teadus ning filosoofia said tõuke ning käärimine algas suure hooga. Kuid potents oli siiski väike. Seda piisas ainult aasteks, paariks. Vanad väärtused polnud puruses löödud, vaid ainult kergelt üle värvit – ajakohasteks. Kõige alt osutus vana, korralik, formaalne ning mõistlik Saksa vaim.

Peab ütlema, et suurem osa intelligentsist oli, on ja jääb Saksamaal korrapäraseks tagurlaseks. See pole nii kui Venepaal, kus rumala ranhvamassi kohal intelligents enesel põlise kohustuse tundis olevat rahva südametunnistus olla. Intelligents mängis ka Vene revolutsioonis suurt osa. Saksamaa üliõpilane pole aga kaugeltki mitte revoluteionäär, vaid nagu valimised üliõpilasedustusse näitavad, valdavas enamikus tagurlane.

See tagurlus näib mõnede silmis orgaaniliselt seot olevat kogu Saksa korrapärasusega, hinge mehanisatsiooniga ja tervest elust läbikäiva ratsionalismiga.

Juhtusin kord tramvais nägema järgmist pilti. Ühe lehte lugeva daami vastu juhtus istuma daam, kes ühe jala teise üle tõstis ja kogemata teise kleiti juhtus riivama. Leht visati kõrvale ja hakati noomima: kus see inimene olevat oma kasvatuse saanud, et ta tohib jala üle jala tõsta tramvais, kus saabas võib möödaminejat määrida, kuidas ometi või­da nii häbemata olla, nii mitteratsionaalselt end üleval pidada. Ligidalolijad sattusid oma samalaadiliste vaadete avaldamisega hasarti.

Kui vaadata suurlinna igapäevast elu, kuidas see on lõpuks eeskujulikult-korrapäraselt ja ratsionaalselt organiseerunud, kuidas siin väiksema energiaga taotletakse suurimaid tagajärgi, siis ei saa kahtlust tullagi selle ini­mese vaimulaadi kohta, kes niisuguses õhk­konnas sünnib, kasvab ja tegutseb. Inimene saab siin paratamata mehaaniliseks.

Tsivilisatsioon pole vist kuskil seda võrd ellu sööbinud kui Saksamaal. Ühes sellega ka ratsionaalne vaim. See oma puhku on pannud pitseri kogu vaimlise loomingu peale. Eriti aga teaduse peale, mis selle tõttu väga kuiv ja professorlik on, kuigi suuri saavutusi annud, sest et spetsialiseerimine, kirjatähe kallal puurimine erialal palju võib leistida.

Sellepärast kiidetaksegi Saksa teadust. Tean näit kindlasti öelda, et kõige paremad raamatud, mis vana-Hispaania ja vana-Provansaali keele üle kirjutet, pole mitte Hispaania või Prantsuse keeli ilmunud, vaid Saksa keeli.  Teised võivad sedasama tõendada oma eriala kohta.

Mehhaaniline, korrapärane, mõistuslik vaim ja teadus sobivad hästi ühte.

Teisiti on lugu aga muu kultuuri ala­dega. Nagu eelpool nimetet, on viimaste aegade kunstivooludes peatunnuseks saanud vaim. Vaim on aga olemuselt enam kodus teaduses kui kunstis. Maalikunstis, muusi­kas, kirjanduses, skulptuuris ja muis kunsti­des hakkavad erilist huvi äratama problee­mid, nii sisu kui vormi probleemid. Loo­ming, mis sügavast hinge tagapõhjast tuleks, on haruldaseks jäämas.

Ei ole siis ka kunstide alal märgata universaalgeeniust, kes elu ja ajajärku suurejooneliselt suudaks kokku võtta ja ennustava pilguga tulevikku vaadata.

Ratsionaalne ja lame vaim ei suuda seda anda. Kui asja kaugemast perspektiivist võtta ja sivutada revolutsiooniaegsed väiksed stiili ja vormimurrangud, siis võib praegust aega õigusega nimetada loomevõimetumaks vaheajaks.

Seda mõistavad kriitilised ja ettenägevamad pead väga hästi, sellepärast teadlik ja sihilik pööre irratsionaalse poole.

Vanas Indias oli irratsionaalsel oma loo­mulik koht ilmavaates. Nüüd on aga irrat­sionaalsus saanud tarbe ilme: teda on tarvis, ta on tee kriisist välja, temas on pääs ja lunastus. Kui nii mõeldakse, siis ollakse ikkagi ratsionaalsel pinnal, ning kõik okkultistlikud, spiritistlikud, buddhistlikud ühingud kaotavad oma sügavama mõtte. Orgaanilist ühendust kultuuriga neil pole, on vaid tead­lik tarve mittemõistusliku tarkuse järele.

Loovat vaimu on üldiselt palju vähem kui kritiseerivat. Protesteeritakse mehhanisatsiooni vastu, võideldakse teadlikult ratsiona­lismi vastu, aga ollakse ise üdini ratsiona­list.

Sellest Saksa kultuuri praegune problemaatika, mille mõju tunda on ka mujal Euroopas, vähesel mõõdul isegi meil, Eestis.

J. Semper

III osa Kirjandus-kunst-teadusest nr. 26/1921