Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Minu esimese käiguga Eestisse suvel 1883 on lahutamata seotud tänutunne mu esimese eesti sõbra, selleaegse üliõpilase M. J. Eiseni vastu.   Kohe mu Tartusse jõudmisel nägi ta vaeva mulle hea pansioni muretsemisega ja hoolitses ka hiljemini ikka kogu aja mu heaolu eest. Ja ometi – need nädalad, mis veetsin siis Eestis, olid üheks raskeimaks ajaks mu elus. Aleksander II ajal valitsenud lahedama voolu järele Eestis oli alanud venestamispoliitika, mille tegi veelgi hävitavamaks terav vastolu eestlaste eneste keskel. Eesti Kirjameeste Seltsis oli juba sündinud parata­matu lagunemine ja just minu Tartus oleku aega ulatus äge võitlus eestlaste valulapse – Aleksandri-kooli ümber. Hõimlasena kannatasin südames siis sama kibedat valu, mis rabas ka soomlasi endid a. 1899.

Suureks lohutuseks oli mulle siis keskustelu eestluse sellise esindajaga nagu Eisen, kes ei lasknud ühegi välise hädaohu ega sisemise lõhestumise läbi kõigutada usku ega armastust eestlusesse. Eestlane oli ta kogu oma südamega ja olin kindel, et see mees jääbki eestlaseks igasuguses olu­korras. Ta oli ju alanud keset oma õpiaega tööd ka eesti kirjanduse põllul, missugusele tööle andumisest ei ole suut­nud eksitada teda pikal eluajal isegi isiklikud pealekäimised.

Sama aasta sügisel sain teate, et mu sõber Eisen oli tulekahjus kaotanud oma vaevaga kogutud raamatukogu kui ka teoksil olevad käsikirjad. Veelgi raskem sõnum tuli mõni aasta hiljemini, kui ta oli sooritanud oma ülikooli-töö. Pastori elukutse, mille ta oli valinud, oli neid haruldasi ame­teid, mis võimaldasid haritud eestlasel kodumaale jäämist. Kuid temale ei tahetud anda sedagi võimalust, vaid tema taheti saata kaugele Krimmi poolsaarele kuhugi eesti asundusse. Et jääda kuidagi viisigi Eestile lähemale, õppis ta soome keelt, mida oli harrastanud juba ennegi, niivõrt, et võis saada Ingerisse eesti-soome koguduse peale. Esi­algu tuli tal ometigi minna jändõpetajaks Aunusesse. Vii­maks, kui ta oli õppinud teatud määral ka veel rootsi keelt, sai ta lõpuks kindla koha Kroonlinnas. Siin toimetas pastor Eisen 25 a. jooksul oma viljarikkaid väljaandeid, milledest tähtsamad on vanavara alalt, mida ta ise korjas ja kogus. Et kirjastajat leida, toimetas ta samuti kui mitmed muudki oma väljaandeid väikeste rahvaraamatute näol. Nõndaviisi saatis ta üksiku eraisikuna omal alal enam korda kui mujal suured seltsid.

Oma aja ära teeninud, loobus ta a. 1913 ametist ja ko­lis Tartusse, et täiesti anduda oma armsale tööle. Kuid raskused ei olnud veelgi lõppenud. Pea selle järel süttis ilmasõda, mis takistas avaldamistööd küll paberi puuduse, küll igasuguse trükitöö kallistumise läbi. Ja kõige pahem oli vast revolutsiooni aegu, kus talle jäi tulemata väljateeni­tud elatuseraha, millele ta oh’ rajanud oma majandusliku läbi­saamise. Et elatuda, pidi ta tegema nüüd koolitööd üle 30 tunni nädalas. Kuid kuna ta õppeaineks oli usk, siis kao­tas ta enamlaste aegu sellegi teenistuse; lisaks rööviti talt ka veel kõik kokkuhoidlikkusega kogutud varandus. Oli juba juttu sellestki, et tema juures tahetakse teostada käsk ki­rikuõpetajate Venemaale väljasaatmisest, olgugi et tema ei olnud enam ametis.   „Postimehe” toimetuses oli ta saanud siis ajutist teenistust. „Postimehe” juures trükiti siis ka ta „Eesti ajalugu”. Kui trükikoda läks enamlise nõukogu valitseda, siis nõuti Eisenilt teose trükikulude – 10000 kuni 12000 marga katmist omast taskust, olgugi et leht oli selle kirjastaja. Seletuse peale, et tal ei ole raha, vastati, et ta peab minema „rahvahariduse-komissari” jutule. Kuid selle jutule ta ei pääsnud, olgugi et katsus kümme päeva, kuni Eesti sõjavägi vabastas Tartu. „Eesti ajaloo” ladu oli jõutud siiski suuremalt osalt rikkuda.. .

Aga peagi oli see laotud uuesti ja väsimatu kirjamees taas oma töös.  Vabas Eestis sellele takistust enam ei tule, kuni sulg võib liikuda ta käes. Eesti valitsuse auks tuleb lugeda seda, et ta on osanud hoolitseda ühe harva veel elus oleva rahvusliku ärkamisaja veteraani eest. Isikliku pro­fessori ameti kujul kindlustatud teenistus on vääriline ja täiesti teenitud tunnustus sellelt rahvalt, kellele ta on pühen­danud kogu oma elu. Kuid parem tasu prof. Eisenile endale on kahtlemata see, et tema eesti rahva raske kõrverännaku järele, mille lämmatavat raskust ta on saanud ise küllalt tunda, siiski on elusilmi pääsnud nägema ka veel oma tõota­tud Kaananimaad.

Kaarle Krohn

Eesti Kirjanduse numbrist 9/1925