Viimne päev.
MAIT METSANURK: VIIMNE PÄEV.
NOVELLID. EESTI KIRJANIKE LIIDU KIRJASTUS, 1927.
Mait Metsanurgal on eeskätt tähtis väljendada teatav arusaamine ja arvamine asjast, teatav mõtete kompleks. Missuguste sõnadega ja missuguses üldehituses seda avaldada, see paistab olevat kuigi tähtis, ometi aga kõrvalküsimus. Ei pühendata erilist tähelepanu sõnale, ei püüta mitte alati anda kujutelmale tema kõige vastavamat ja omalaadsemat kuju: pole tunda, nagu oleks iga sõna kõige sobivam ja kunstipärasem omal kohal. Paistab olevat ebaõiglane tarvitada sel puhul nimetust sõnakunst, küll aga sobiks paremini mõttekunst, sest siin on teose valitsev element just mõte (arvamine, arusaamine, veene). Nii on igas Metsanurga novellis palju üldist, tüüpilist, kuna peen asjade ja asjaolude karakteriseerimine ning teosele omalaadsete nüansside andmine pole õnani teadlik ega taoltetav ülesanne.
Aine suhtes püsib Metsanurk arvustaja seisukohal. Rikaste, s. o. rõhuva kihi puhul tungib teravasti esile hindav seisukoht, sest autor on siin opositsioonis, mis väljendub tihti iroonias. Kuid ka vaestesse, rõhututesse suhtub ta arvustavalt: näit. „Peremehes ja sulases” kriipsutatakse seda teravasti alla. „Viimse päeva” hoogne pooldamine on põhjustatud mitte ainult sümpaatiast tegelasele, vaid neist hindavatest tulemustest, mille on avanud tegelase oletatava siseelu eritlus.
Suurem osa Mait Metsanurga novelle on ühel näitel püsivad jutlused. On kõva püüd näite varal teha selgeks oma põhiväide ning ühtlasi võita kuulajate (resp. lugejate) meeled. See ei arene küll prohvetlikuks, täis fanaatilist lõõma tõekuulutamiseks ja ideeliseks sõjakäiguks, ent ometi on siin palju õpetada tahtvat, palju väitlevat ning omas toonis aggressiivset. See on märksa rohkem kui kooliõpetaja tendentslikkus, kuid võrdlus veendunud misjonäriga peaks juba paika.
Eriti tuleb alla kriipsutada seda hoogu ja õhinat, millega autor on asja kallal. Rõhutute puhul on tema mõtted tiivustatud kaasatundest. Näit. „Jalutu” kõnelused on täis kannatust ja ägedust: kuigi juhtum tüüpiline, ometi tundub, et rääkija ainult ei jutusta teatavat nähtust, vaid kõneleb südamest. See on tendentslik mõttekäik, kuid samal ajal inimeselt, kes ise kannatanud ja kelles elu ise äratanud need mõtted.
Nii tundub Metsanurga novellide sisustik küllalt elulisena. Eriti suurendab seda muljet üksikute kõrvaljuhtumite jutustamine nende kronoloogilises järjekorras (näit. „ Jalutus” autori ja jutustaja kokkusaamine; „Peremehes ja sulases” peremehe-ja sulaspõlve kirjeldamine ning lõppjutustus jne.) Ometi ei ole Metsanurga jutustamisviis täiesti realistlik. See pole mitte vaatlev, objektiivselt kirjeldav, vaid on suurel määral ekspressiivne. Autori põhiidee valib enesele kujud ja sündmused, nagu neid tegelikult siiski ei ole, ja ta ei austa reaalset kausaalsust niipalju, et püüaks seda igati jälgida. Näit. „Viimse päeva” naiskangelase hädakisa ei ole eriteldud välja minnes reaalsetest põhjustest ja nende põhjuste oletatavast reaalsest mõjust. Asjaolude ja tundmuste kausaalsust pole siin püütud anda objektiivselt, vaid on antud endaloodud kausaalsuses võetud nähtused reaalses suuruses. Eriti peab rõhutama, et Mait Metsanurk omas tendentslikkuses näeb asja liig tumedais värvides. Tegelikult on haige ja vaese pesunaise elu mitte ainult palavikuline karje leiva järele, vaid tema siseelu ägedastigi pulsseerivas segus peab olema teisi jooni, mis teevad elu teataval määral vastuvõetavaks. Praegune pesunaine, see on väljendusvahend autori enese hüüdudele ja kannatustele.
Teisest küljest on kõnesolevas novellikogus ka romantilise kooli võtteid. Seda võib leida juba sündmustiku arengulises küljes, kus ei arvestata reaalse kausaalsusega, kuid eriti on romantilised mõned lõpplahendused. Seda on teataval määral juba pesunaise auto alla jooks, kuid teravamal kujul näeme romantilist joont „Ajakirjaniku suurpäeva” lõpus, kus väga üksikasjaline ja ideerikas jutustuseosa seletatakse unenäoliseks.
„Ajakirjaniku suurpäeva” unenäo kirjeldust ei ole püütud tuua niisugusena, et see tõesti oleks usutav unenägu; ei ole katsutud anda sündmustikule ta omapäraseid jooni. Samuti on teisal. Kui „Jalutus” tuuakse haige sonimine jala lõikusest pakul ja saega, siis on see niivõrd realistlik, et esineb kui mingi tegelik juhtum; tõeliselt peaks olema soniv meeltekujutus ikkagi reaalsusest lahkuminev, peaks olema eriliste tunnustega.
Kui aga esineb mõni eriti õnnestunud, kunstimeelne väljendus, siis kasutatakse seda mitmel kohal. „Viimses päevas” on niisugune lause pesunaise käesirutamisest vaateaknale, et saada toitu, riideid jne.
Novellikogu peateemad on sotsiaalse elu alalt; ühiskonna rõhutud ja rõhuv kiht inspireerivad autori meelt ja sulge. Mait Metsanurk tunneb valusalt seda ebaloomulikku tasakaalu meie ühiskonnas, kus vajutiseks on kapital ja kus elumahladest nõrgub tühjaks vaene ja töötav kiht. Vaesus, Häda, Viletsus on loonud küüned tööinimese ihusse ja hinge ning on loodud jumal, kes peab seda õigustama. Autori sümpaatiad on kannatajate poolt, ta nüüd on: saada üle ebaloomulikkusest. Kuid ta ei näita neid teid, millega üle saada, vaid ainult kujutab hindavalt praeguse elu ülekohut.
1905. a. sündimisaega kannab „Mistarvis”. Siin figureerib veel isik, kes tajub ümbruse koledust ning reageerib arvustavalt. Elu on tema meelest ainult hädakisa: vanamees hobusega, tänavapori, haige naaber – kõik nagu karjuks taeva poole: häda, häda, häda! Tegelikult aga elab alev vist küll kaunis mugavalt, vaatamata kõigile ühiskondlikele pahedele, ning ta olemine pole põrmugi nii mõttetu ja otstarbetu kui kuulutab novell.
„Jalutus” ja „Viimses päevas” ei ole enam vahepealset isikut, kes reageeriks ilma ülekohtule oma tundmuste ja arvamustega; siin on kannatajad esitatud vahetult. Teravasti võetakse partei rõhutute poolt: neilgi pidavat õigus olema elada inimlikult ja õitsvalt. Ei ole näidatud, mis põhjal on neil õigus elada ja milleks nad elaksid, kuid protesteeritakse vaesuse ja viletsuse vastu. Ning viletsuse kujutus ja protest viletsuse vastu ongi nende novellide sisu. Rõhuvat kihti ei kujutata enam vahetult ja reaalse kontrastina. On toodud see olukord, mille peapõhjuseks rõhumine ning rõhujad, ja siit kaudu arvustatakse valitsevat kihti.
„Ajakirjaniku suurpäeva” ning „Rahu ja üksmeele” kangelased on rikaste esindajad; kuigi ajakirjanik ise ei ole mõni kurnaja, ometi ta on kapitalismi truu käsilane ja pime ühiskonna õiglusetuse suhtes. Ajakirjanikus asetuvad kontrastena teised ja ! s e. See on lameda egoismi näide.
„Rahu ja üksmeele” tõusik Otte on leplik rikas, kelle valitsejaks kõht. Autoril ei ole tuju erilteda ega arvustada härra Otte iseloomu ega vaateid, vaid ta kujutab laitvalt selle mehe täiskõhtu. Naljatlevalt ja kohati salvava irooniaga laseb ta kaupmehel rasvuda ning tunda sellest odavat mõnu. Pole kallaletungi ei Otte rikkusele ega tema elujuhtumisele kapitalismi alal, tõstetakse vaid pilkavalt esile ta ebaloomulikkus ja loomalikkus.
Kõigi senikäsiteldud novellide aine on linnast. Ühiskondliku teemiga novellidest käsitab puhtal kujul maaelu „Peremees ja sulane”, milles on kujutatud mitte ainult ühiskonna ühe poole esindaja, vaid mõlemad kontrastsed pooled.
Kui eelmistes novellides Metsanurk näis sümpatiseerivat peaasjalikult rõhutuile, siis on sulase kohta autoril ütelda kaunis palju laitvat. Sulane jääb seepärast alla, kannatab seepärast ülekohut, et ta on saamatu ori, et ta on ise liig popslik. Siin on juba hüüd suuremale iseseisvusele ; ärgu oldagu ori enese sisemuses.
Isesugune on seitsmes ühiskondliku ainega novell „Algus”. Esemete, tegevuste, piltide rohkus; sõnad jooksevad kui inimesed tänavaruumis või on üksteises kinni kui rahvahulk turul.
Eelmised sündmustikud olid meilt, kuid „Algus” läheb vanast ilmast uude. Uuest ilmast ja selle Töö ja Vabaduse riigist on autoril pessimistlik ja tume arvamine: masindumine, usalduse ja sõpruse jne. kadu; ainult jõud ning teistest möödaajamine ja teiste tallamine. Kujutelmade tõttavuse ja üldise rõhutamise poolest on sel novellil suur sarnadus saksa ekspressionistlike töödega.
Novell lõpeb jutlusega ja revolutsiooni alguse konstateerimisega. Nii „Alguses” kui ka „Viimses päevas” lõpetatakse kulminatsioonis, andes märku, et järgneb paremat. Ent seda parema tulemist autor ei näita siin ega mujal.
Kõikide ühiskondlike novellide kohta on maksev, et antud ideestik on väga üldine. Ei lahendata mitte ühiskondlikke üksikprobleeme, vaid suhtutakse praeguse korra põhinähtustele.
Osalt ühiskondlikke aineid haarav on veel „Eelmäng proua Dagmari elus”. Heategevust puudutalcse siin kaunis valusast küljest, samuti nagu see küsimus leiab laitvalt riivamist „Viimses päevas” ja „Alguses”. Muidu on „Eelmäng” pühendatud täiesti proua Dagmari isiklikule elukäigule: romantiliste püüdmustega ja kannikeste annetega ilus tüdruk tahab kätte saada palju suurt ning läheb niiviisi omas inimväärtuses allamäge. Proua Dagmar on seltskonna vesivõsu ning on laialt sama tee käijaid.
Asjalikkuse saavutamiseks on kronolooglises korras seletatud Dagmari elu esimene osa – õhulossid ja nende varisemine. Kuigi novell, haarates enesesse palju, on küllalt konspektiivne, ometi ta on omas asjalikkuses mõjuv.
Ühtlasem on „Läbi tule”. Peremehe ja tüdruku armastusdraama kergib siin teravasti ja tervikuliselt esile; varanduse motiiv, mis tahab ületada armastust, mõjub tagasihoitult, tendentsitult, ja see annab teemale suure usaldatavuse. Lõpplahenduse konstruktsioonis on küll ka romantilist, kuid see on kõige eelmisega orgaanilises sidevuses ja ei esine ainult mingi võttena, nagu on seda „Ajakirjaniku suurpäeva” lõpp.
„Eelmäng proua Dagmari elus” ja „Läbi tule” ei ole nii aktuaalsete teemadega kui seitse eelvaadeldud novelli. Need on rahulikumad, autori isiklik suhtumine on eepiline. Kui eelmises seitsmes võib osutada eeskätt jutlustavat sihti ja kunstiline väljatöötus jääb rohkem tagaplaanile, siis on nende kahe novelli sünnitajaks kõigepealt just kunstimeel.
Muude hulka on eksinud „Pyramus ja Thisbe”. Oma mängleva käsitusega on see muust erinev. Kergesisuline ja anekdoodiline armastusteema puudutab siin ainult isiku siseelu ega riiva kuigivõrd ühiskonda. Tähelepanu väärib muu seas raamatuinimese tunnustamine novellis: teda lastakse paista märksa tõhusamas valguses kui leiame seda kirjanduses harilikult.
D. Palgi
Loomingust nr. 5/1927
