Vaikne nurgake.
O. Luts. Vaikne nurgake.
Novell. Noor-Eesti kirjastus Tartus, 1934.
Kui „novelli” asemele paneme „jutustus”, siis on Vaikne nurgake vormilt – et mitte jälle ütelda kompositsioonilt – Lutsu õnnestunumaid teoseid oma lihtsuses, sirgjoonelisuses ja terviklikkuses. Sündmustik on sujuv, ladus, ühetasaselt kulgev, – ilma hüpeteta, tühikuteta, peaaegu ilma ruumitäiteks vahele kiilutud üleliigsusteta. Ja mis Lutsu juures tähelepanuvääriv: ka lõpp on vaba väsimuse- või tüdimusetundest.
Sündmustiku juured ei ulatu küll kuigi sügavale ega kerki latvgi kuigi kõrgele, – sündmustikku ei olegi lähemal vaatlusel õieti kuigi palju, sest sündmustik on tegelikult vaid raamiks või kui tahate: ettekäändeks, mis võimaldub joonistada terve kollektsiooni huvitavaid ja omapäraseid kujusid. Ja need kujud on seda väärt, et autor vaevus neid joonistada.
Kui Luts aasta varem ilmunud Tagahoovis oma lugeja viis Tartu venelaste sekka, siis näitab ta Vaikses nurgakeses teist võõrkeha, Tartu sakslasi, kuid seekord ilma nende traagiliste nootideta, mis Tagahoovi kunstipärasele terviklikkusele olid suureks kahjuks, kuna nad olid vaid kerge kaega peale määritud võõbaks, ilma seesmise juurekuuluvuseta. Tagahoovi sündmustikku jumestav traagilisusee võõp ei kohustanud autorit millekski, ei saanudki kohustada, sest Luts ju loomult ei ole ühiskondlike varjukülgede paljastaja ega nende varjukülgede põhjuste otsija. Luts on humorist – ja Vaikse nurgakese tegelasi kujutades jääb ta oma võimete piiridesse, kirjeldades inimesi läbi muheleva (võiakse mõnikord ka nukralt muhelda!) ja kõike olemasolevat kui paratamatust nentiva humoristi prillide, mis ei tarvitse kaugeltki olla roosad prillid ega ole seda kõnesolevagi teose puhul.
Juba väliselt on see omapärane maailm, millesse laskub Luts Vaikses nurgakeses: idülline, sammaldunud ja rohtunud, kuid üleni õitesse uppuv maailm ümberkukkuvate aiapostidega ja katustega, mis vihma ei pea. Muinasjutte meenutav maailm! .. Veel muinasjutulisemad, ürgaegsemad tunduvad selles maailmas elavad inimesed: vaevaltusutavad, kuid ometi tõepärased muuseumi-esemed, kellede olemasolus ei saa kahelda. Vaikses nurgakeses päise päeva ajal tonditavaid vanamutikesi kujutades on Luts küll iseennast ületanud nappuselt, tabavuselt ja värskuselt, – kui tohib seda sõna tarvitada nende tegelikult ammugi minevikku kuuluvate, kuid nii visalt elust kinnihoidvate muinsuste kohta. Vanapreili Leise oma kannutekliga ja kolm vanapiigat-majaomanikku oma igivana tädiga kuuluvad Lutsu parimate kujude galeriisse, – aukohale omasuguste seas. Inimesed, kelle ainsaks elumõtteks on „etwas Warmes” ja tähtsaimaks küsimuseks: „Kinder, was werden wir heute essen?”… Teravaks vastandiks neile olendeile on sooja südamega pr. Lücke.
Põhjalikumalt käsiteldud hr. Lücke aga esindab mainitud veidrike meessoost paarikuid; ses endises mõisaomanikus, nüüdses peenmehaanika töö tegijas, kuid heal juhul ka katusetõrvajas on kriukaid, kiitlemishimu, laiutamistungi, viinajanu, jonnivaimu ja teatavat sarkasmi otse pillavas külluses. Nt hr. Lücke kentsakat kuju plastilisemalt esile tõsta, joonistab autor nii-ütelda täiendavate vinjettidena endisi mõisnikke ja praegusi suure suuga praalijaid ning hellitajaid Schulmanni ja von Sandersi, – kaugelt vähem sümpaatseid liigiesindajaid kui hr. Lücke oma vempudega.
Kõiki seninimetatud kujusid kirjeldab Luts erapooletult, ilma erilise vaenuta, paiguti lausa mõnuga. Pisut nukrutsema paneb teda oludele alistunud Vestberg. Mürki ja sappi aga tilgub sõnadesse, kui tegemist on koduse hirmuvalitseja pr. Vestbergaga, kõnelemata ämmast par excellence, pr. Traubenbergist. Siin tundub vanade, Lutsu juures ammutuntud motiivide teisendust ja kordamist; siin kuulame piinatud hinge ahastust, kui kõneldakse „lõukoera koopast” ja „bengaalia ematiigrist”. Need kaks naist on masendavad oma usutavas tõepärasuses, kuigi pr. Traubenberg kipub ajuti muutuma karikatuuriks.
Võrdlemisi kahvatuks jäävad teiste tegelaste kõrval tegelikud peakujud ja sündmustiku kandjad: Anderson, Rein ja leerilaps Heete, kelledest ühegi kohta pole midagi erilist ütelda peale märkuse, et Heete on isemeelse, varaküpse ja teatavates asjades liiga uudishimuliku tütarlapsena üsna tabavalt kirjeldatud.
M. Sillaots
Loomingust nr. 9/1934