Metsmees.
RICHARD JANNO: METSMEES.
ROMAAN. K./Ü. „LOODUS”, TARTUS, 1929
Richard Janno esikteost Metsmees, mis Looduse romaanivõistlusel on kroonit teise auhinnaga, on mitmelt poolt vaadeldav hõimuprobleeme käsitleva romaanina. Mordvalane Peedra Smirnov, kelle toob Eestisse teaduslikku kuivusse tardunud dotsent ja tahab kasvatada Volgaäärse hõimu äratajaks, on arvustajate poolt asetet teose keskkujuks. Hõimuprobleemidele lahendust otsides ja esijoones mordvalase hinges arenevat traagikat jälgides on arvustajad teost püüdnud näha kultuurist puutumatu metsmehe vaatenurga all toimuva meie olude kriitikana. Tõepoolest aga pole „Metsmees” mingi sügavamini hõimuprobleemidesse haarav romaan, see pole ka mingi seltskonnasatiir, kuigi ei puudu vastavad müksud, – tõepoolest on hõimlane Peedra Smirnov ainult võrdkujuks teose tõelisele peategelasele Jüri Sanderile, kõrvaltvalguseks Jüri Randeri hinges arenevaile protsessidele.
Metsmees kuulub Looduse võistlusromaanidest nende hulka, milles tõsisemalt on mõeld probleemidele. Tõsi küll, tegelikult võib rohkem aimelda kavatsusi kui näha teostust. Ja viimane asiolu on tinginudki mitmeti- ja ka valestitõlgitsused. – Romaani probleemistiku lähtekohaks on Jüri Rander, õige metsmees on tema, nagu ta end selleks tunnistabki ühes kõneluses mordvalasega (lk. 188): „Sa, Peedra, võngud praegu kahe maa vahel, mälusidemed ja -valud ühes pinnases, liha ja veri teises. Ja on tõepoolest huvitav, mõtlen sageli, olen samane kahe maailma mees. Siin – põlevad mul kired, elujanu, soostun neisse tagasivaatamatult, seal – haarab mind, näed, mu paberite muinasmaa, suffiksite ja sõnateaduse haarav võlu, mu laud, raamatud, sulg ja paber… Tunnen – need kaks eripoolust võitlevad minus, ei, ei, nad ei võitle, vaid mässavad, pakatavad, otsivad – kokkusulamist, teineteisesse põimumist. Vaim ja veri – kahekesi.”
Aga vaimu ja vere mäss on valgustet ainult ühest küljest. Näeme ainult vere pulbitsemist, kuna vaimu tunglemisest on tõmmat vaid mõni põgus joon. Romaani piiridest on suletud välja ka vaimu ja vere tungide lubatud kokkusulatamine. Nii jäävad ülesseatud põhiprobleemid lõplikult lahendamata ja viimistlemata ning lugeja võib jälgida peamiselt ainult seda, millega kokkupuuteisse veab kangelase veri. Ja see veab armuvahekordadesse, kõrtsidesse ja kohvikute dekoratsioonidesse, olengute keerisesse.
Jüri Randerit seob kustumatu armastus kangelase meelest haruldase „tüdrukuosja” Hellaga, kes vaatamata vastuarmastusele abiellus kolmanda isikuga – soomlase Vuorineniga. See on tõesti hamsunlik armastusevahekord: armastatakse üksteist sügavalt, kuid ei tohi olla lõplikku kuuluvust üksteisele, vastuoksa – lähenemiskatsed põhjustavad ainult vastastikuseid haavumisi. Samal ajal soetab Rander enesele piksevardaid – uusi vahekordi, neilegi suhtudes puhthamsunlikult. Et ühele läheneda, simuleeritakse armastust teise vastu ja nii sünnib vahel kolmekordne vale: tõelisest armastusest kui pühadusest ei räägita üldse, teisele püütakse läheneda ja kolmandast kõneldakse (Hella, Lii, Riis). Ja kõik jookseb lõpuks nagu Hamsunilgi – tühja. Hamsunlikkusega kui ühise mõjujoonega vahekordade asetuses seletub loomulikult sarnasus A. Gailitiga „Muinasmaa” paikades. – Armuvahekordade arendamise kõrval seltskonnale kallat sapp ei lisa kõigele mitte palju kaaluvat juure, kuigi peab möönma, et tüübi joonistus on kõige kindlapiirilisem just kõrvalkujudes.
Aga hoolimata sellest, et Janno teos sisuliselt väga paljudes osades ei mõju uudsena, tundub ses siiski kaasakiskuvat värskust ja hoogu. Kahtlematult romaani köitvus on tingit eeskätt Janno omapärasest jutustamisviisist, mis kuigi kerge, följetonistlik, isegi viimistlematu, on samal hoobil ometi ka tugevasti eluline ja paljuis üksiknähteis, eriti sõnavaras, kordumatu. Kergemal lugemisel varjutavad need voorused sisulised puudused täiesti, tõstes igal juhul Janno romaani Looduse seekordsel võistlusel esikohale.
O. Urgart
Loomingust nr. 1/1930
