Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Praegusel ajal on õige tujukas vaim loomingusse siginenud. On igasugust käärivat, ruttu muutuvat; pooldamist nii vanadele vooludele, kui ka uutele katsetamistele ja äratundmistele. Keeb vihane võitlus mitte üksi kirjandusliku palge pärast, vaid isegi isikute pärast. Kui kerge on sattuda revolutsiooniliselt aluselt türannlikule – seda teame juba. Sama nähtus on nagu mingi loodussaadusena ka kirjanduse puhul maksev. Igaüks, kes uut ja omapärast mõtet kannab, saab elektriseerit, kumisevas õhustikus tigedaks ning lepitamatuks vihkajaks iga kõrvalekalduja vastu, ja seda suurem leitakse olevat süü, mida lähemal lahkumõtleja varem oli olnud ühisele mõtlemisviisile, või üldse mida väiksem on iseenesest lahkuminek. Seda, peab tunnistama, ilmub nii hästi meieaegses kirjanduslikus olevikus, iseäranis aga muidugi tulevikus, selles tulevikus, mis epigoonina on iseäranis tige nende paratamatude kriipsukeste peale, mis talle näituvad pärit olevat endi eelkäijatelt.

Kuidas ka ei oleks, igale poole ennast paigutada andev vaatlemisviis, nii ühedele siis jälle hoopis teistele, isegi kõige vastupidisematele ja isegi väga nõrkadegi ja nähtavalt abitumatele ning pooldamist vaevalt teenivatele kirjandusnähtustele pole mitte igale ühele omane, ja ei tohigi olla õigustet, niikaua kui on tegemist edasiviiva ning -mineva tänapäevaga. Vana, aegadest pühitsetu, millele sigineb juurde juba see iseäralik ja kunstides iseäranis väärtuslik lehk või maine, mida nimetada võime ajajärgu kuldseks aroomiks, – see on vaid niimoodi käsitetav, seal on see loomulik ja tuleb ka iseenesest. Tänapäeva sõna tänapäeva kohta on äge, tuline, – olgu siis ka selle sõna enese väärtus otsustandev ainult tänasele jällegi. Tal enesel pole iseseisvat, omaette väärtust. Ta aga saadab palju korda. Ta võib murda üht ja teist jooksurada hoopis uude sihti, või anda uut vaatlemisviisi. Kuid ta enese saatus on lühikene; ta pole kirjandus, vaid selle sahk. Niisugusena on tal muidugi palju, mis teda kirjandusega seob, kuid sedasugu omadused on kõik välised ja külge riputet, nagu iseäranis sorav ja vestev ütlemisviis, rikas nagu kirjanduski mõtetest jooksurada ning vahel ka algelemendid kompositsioonist.

Ülemisega olen juba palju ära öelnud käsitletava raamatu kohta – August Alle „Lilla elevant”, – nii hästi, et see on praeguse kirjandusliku vabameelsuse käremeelsusse kalduv produkt, kui ka, et selle väärtus on kindlasti kõige suurem oma ilmumise, pigemini iga üksiku oma osa tekkimise ajal, ja et see väärtus kahaneb järk-järgult ja järjekindlalt ning paratamatusega. Nüüd oleks vaadeldav vast ainult see külg, mida mainitakse osalt olulisemalt, osalt pealmisemalt siiski välispidiseks, n. õ. kirjaniku ja ta toote ehituseks, ütleme stiiliks.

See on teine sedalaadi toode meie kirjanduses. A. Gailiti „Faunid ja klounid” on selle prototüüp. Nii näeme käesolevatki raamatut alustavat mingi pühendusega Gailiti ja ta kirjanduslikule miljööle. Kindlad kirjanduslikud sümpaatiad valitsevad nende mõlemate kirjanikkude vahel ja kui lubada enesele kergemeelsemat võrdlust, siis on see vahekord umbes nagu see valitses kord kahe ka suurema omaaja mehe – Don Quijote ja Sancho Panza vahel. Eelmine neist siiski enam ideaalidega sõbrustav, otsingutenukker ning eesratsutaja, teine jälle palju enam ligi maad, otsemeelne ja lihtsameelne, kes leiab kunstilist pinevust selles, et ta kunstilist illusiooni lõhkuda saab terava ja leidliku keelega, nagu on sellekohast kirjandustki, mis õieti tegutseb sellega, et jõuda lõppude-lõpuks välja alasti tõele, väljaspoole illusioone. Kuna esimesel on veel onnist rüütlilikku lüürikatki ning väljavaateid selle taha, mida nuheldakse, paistab viimasel puuduvat, vähemalt mitte kuigi tuntavalt ilmund seesuguseid perspektiive, ka kontrapunktilisigi perspektiive mitte, vaid rõhk näib laskuvat täie raskusega igale üksikule lausele, igale üksikule mõttele, igale üksikule süüdistusele ning paljastusele.

Selle lihtsameelsuse juures on Alle alati lisaks veel kihvtine ja teravmeelne mõtleja, see teeb ta laadi kultuurseks ja ei langeta teda isegi ta kõige rõvedamatel ütelustel ja tagamõtetel sellesse labasusse, mille ilmumine kirjanduses on kõige halvavama mõjuga. Tema mõju on aga tükiline nagu harilik omavaheline vestlemine inimeste vahel, kes jalutama läinud ning seal kokku saand üksteisega vastavas meeleolus, ning kelle vaim mängima hakanud, õhutet mõningast õnnestand kokkukõlast, välisest mõjust, õhtu luulelisusest ja nõnda edasi . . . ning kellel pole mingit valiku võimalust kahe järeldusvõimaluse vahel ning mingit muud vastutust kui otsekohene paatosega eneseõigustamine vastukuulaja ees. Kas maksab aga seda hinnata sügavamalt mingi arvustava sõna pähe? Ma arvan, et mitte, sest et ta on olnud vast liiga kirjanduslik, et olla arvustus ning otsustamine teiste inimeste üle; ning jälle liig arvustus, et olla kirjandus. See on arvustus kirjandusliku meetodiga. Ja ometigi on see arvustus õige, ainult jällegi mitte täies ulatuses, vaid ainsama, enam tundmusest tulnud põhikriipsukese leidmise näol, millele veste üles ehitetakse, ning hiljem hulkade üksikute laialipillat kõrvalkriipsukeste, samuti tundmusest võrsunute näol; see põhijoon on aga kirjandusliku inspiratsiooni varal üles puhut nuumatuks liialduseks, nii et kirjanikud nagu Tuglas, Kivikas, Gailit, Visnapuu ja Roht, keda kõige põhjalikumalt on käsitet käesolevas raamatus, on saanud objektideks mõningate tüüpiliste kalduvustega ning pahedega, mis vääriksid, et neist nendes esitet omaduste ristlemistel ning ilmaga suhtumiste arengutel tekkida võiksid head ja huvitavad hingeelulised jutud, mille kandjateks nad täie õigusega võiksid asuda, ilma et nad tülitama hakkaksid nende maiseid nimekaime.

See oleks üheks tüüpilisemaks selgituseks käesoleva raamatu algupära üle, ühtlasi selle kirjandusliigi üheks kitsamaks äramääramiseks ning väike stiili lahtilõige.

Kui nimetasin selle tüübi lähemaks eeltulejaks A. Gailiti, siis on huvitav märkida veel edasi kogu selle kirjutamisliigi eelkäiku meie kirjanduses. Veel varem Gailiti võib nimetada juba Fr. Tuglase monograafia paroodiat „Arthur Väidest”. Ja huvitav küll, nagu märkida võib Gailiti suuremat käesolevale lähedust kirjandusele ning selle traditsioonidele, näeme Tuglase juures veel selgemalt, kuidas tavalise kirjandusvormi juurest meil lahti on argnenud ivakene väikese, vallatu võsukesena, kuidas see siis vilja on kandma hakanud ja nüüd ähvardab kujuneda üsna omapäraseks ning tugevajuureliseks haruks, mille vana oks ise Tuglas, võib olla, juba nüüd ise oma esimese algataja hirmusid võib kartma hakata.

Nüüd veel kitsamalt Alle stiilist ja kirjutusviisist. Valitseb ühtlus kirjaniku maitsete alal niihästi sisemas koi ka välisemas vormis, Alle on teatavalt jõhkram ja meelega toorusi tarvitavam oma kirjanduslikest sõpruse (ka vaenu-) ringkondadest. See pesitseb ta ilu mõistmises; niimoodi mõistab tema ilu ja seletusi niisuguseks ilumõistmiseks annab autor ise igal sammul, sest ta on selle juures ikkagi äärmiselt avalik ning avameelne loomus. See ongi tema kirjanduslik voorus, see, mis teda loetavaks ja maitstavakski teeb, mingi – moraalne kasimatus – „et olgu siis mina must kui sõnn, ma olen teist kõigist siiski ausam ja uhkem” – kui tarvitada umbes allelikku väljendusviisi ennast. Ja see mõtlemisviis avaldub teatud perspektiivis kõige välisemalt kirjutusviisiski: sealt on kujunenud see imelik allelik stiil – kubisev moodsatest sõnadest, leksikoni sõnavarast ning ladinakeelseist lauseist, ja selle kõrvale ja vahele väga tugeva kontrasti tundmisega ning seda maitstavõimisega paigutet igasugune labasuste ning pentsikuste leksikon. Seda tunneme juba „Carmina barbata’st” saati. Autor ütleb midagi niisugust, mis on ta kindel äratundmine, ja ta ütleb seda otsekoheselt, ausalt nii nagu ta seda tunneb, aga ka tõsiselt, sest sellega võidetakse kuulaja poolehoid ning usk (kindlasti on Allel väga suurel määral otsekohesust ning mõjuvõimu), kuid juba poolel lausel saab tal sellest villand ja ta väänab selle kas koketeerivuseks jõhkrusega nagu ta teisi süüdistab koketterivuses Issandaga, või lihtsalt anekdoodiks. Niisugust elementi on palju, sellel võttel seisab peaaegu terve toodang; niisuguse viisi kindlasti muidugi hiilgavamaks väiteks on see kena koht „Koketeerist Issandaga”, kus öeldakse Visnapuu puhul:

Visnapuu laulab oma „Taliharjan” :

Õudne, õudne, õud !

Kuid uskuge mind : mul pole seda lugeden sugugi õudne! Mitte koledust väljendavate sõnade kokkukuhjamisega, nagu seda õuduse sünnitamise meetodit muuseas Barbarus nii ohtralt tarvitab, ei anta õuduse traagikat edasi. Surm, mahalaskmine ja tapmine on praegusel ajal kaunis igapäevased asjad, ja nende palja üleslugemisega juba lugeja ihu kananahale ei aja! Lõppude lõpuks ei ole surm ka veel kõige pahem, mis võib elun ette tulla. Ja asjata ahastab Visnapuu, et tal on piinlik ja häbi, sest kellelgi olevat midagi torgat läbi . . . Mina leian, et see on üsna loomulik, sest „kui kellelgi midagi läbi torgatakse – on ikkagi piinlik ja häbi …” Ja ega see ahastaminegi post factum enam midagi aita!

Igatahes, see rumal anekdoot annab lopsakust ja sahvti tervele arutusele ja vast on ta ka üks meelejäävamaist meie praegusaja lugejaile. Kuid seesugune arutamisomadus tuletab alles meelde, et kirjanikul igal esimesel kohal, kus teda uskuma on jäädud, kolmandat sõna enam tõsiselt ei saa võtta. Sellest ka nii palju paksu ja halba ülekohtust ütlusviisi kogu meie kirjandusliku pere kohta, mahaarvat ainult Alle ise ning mõningad teised, keda tal meelde pole tulnud võtta, või keda ta väärinud polnud. Iga inimese juures on joonekesi, mille läbi ta silma paistab, teistest eraldub. Inimlikud jooned on harilikult ikka ebameeldivad, just teiste, samuti inimlike joonekestega olevustele, nagu, ütleme, on seda jälle Alle ise.

See tunduv liialdus on autori temperamendist tingit. Seda võime jälgida ta kirjutustes, need on oma algustes palju jahedamad, alles kõlatumad, harilikult mingi karikatuurse looduspildi esitamised. Kuid neis kogutakse hoogu, hapnik pole veel põlema hakanud, alles samm-sammul tuleb hoogu, ja siis on hoog lõpuks täielik ning tuju käes. See jõud, see hoog kannab läbi kogu teose, pannes lugejat vaevlema paiguti rahuldamatuses, sealsamas aga jälle unustama ning kaasatundma värskelt soostuvale arvamusele, ja nii ikka edasi vaheldudes.

Tahaks lisada veel märkuse neist vestete algustest; neis on harilikult katsetet mingi loodushuumoriga, karikatuuriga, ja vahest tundub isegi Allele väga omast ja meeldinud joont – teiste parodeerimist. Nii on nähtav paroodia Underi luuletuse lause peale

Taevas on verine tähist ja siniseks näpistet kuust (!)…

niisugune pilt vesteloost „Lilla elevant” :

Ent jõudis kätte kummaline öö. Potisinine taevas oli punakaist tähtedest tähniline kui kirpudest söödud kõhunahk ja üle mustava metsa kerkis keedet kaalika lõiguna oranž-kollane kuu.

See on seda enam tõenäoline, et Allel Underi nimetet luulerida eriti polnud meeldinud, kuna ta seda omas paigas tsiteerib kui väikekodanlikku pikantse fantaasia näidet.

Samuti näeme kirjutuse „Koketteriist Issandaga” alguses jälle mingit isesugust algust, nagu mõneks asjalikuks ja väga ametlikuks arutluseks, mis kavakindlas, veidi nagu tehtus tõsiduses, nagu see kombeks on meie praeguses kultuuriartiklite stiilis, võõras tundub olevat Alle stiilile, ja varsti näemegi, et see tõesti on olnud võõras, jumal teab siis, kas alguseline hoovõtmine, või otsekohe jällegi paroodia nimetet kirjutuslaadi üle, sest Alle avaldab ise veidi edasi sealsamas uhkustavalt head arvamist oma kirjanduslike följetonide kohta. Vist on need mõlemad olnud siin kohal. Sest kindel näib olevat ka see, et autor selle oma algupärase ja vabaltveereva laadi saabumiseks peab algul tarvitama hooradu.

Nii on siis käesolev raamat autori stiililiste omapärasuste kohta vägagi selgitav ja kinnitab mainet, mis seda osutab kirjanduse liiki, mis näeb suuremat väärtust inspiratsioonilises kerges mõtte voolavuses ning elavuses, mis seejuures kaldub oma vaimult peaaegu järjekindlalt pessimistlikku ning leppimatumasse laadi, mis aga võidab oma poole osalt selle leppimatuse ning avalikkusega, kuna see on niisuguselt tõesti autori omane ja sellepärast ka liikumisvõimelisem ning kunstijõulisem tunne, ning ka sellepärast, et üldse eitamine palju inimlikumalt arusaadavam on iseenesest kui positiivne jõurikas esinemine, milles paistab teatud maitsetus ning ajakohatus, niipea kui see küllalt sügavalt pole tuntud.

Naib aga praegu olevat veel niisugune selgusetu aeg, või jälle kas liiga palju seedimist, ning üksteisega mitmest suunast kokkujooksnud kirjandusnähtust, et see pole kristalliseerunud kirjanduseks, vaid avaldub teistsugustel teedel, igasuguste pamflettide, vestete, epigrammide, artiklite jne. näol, olles stiililt aga kirjanduslikult otsiv. Muide, artiklite siginemine on alati väga takistav olnud puhtale loomingule. Meie aeg ja meie kirjandus vist kannatab selle poolprodutseerimise all.

Ado Kalamees

Loomingust nr. 4/1923