Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Oct

O. Spengleri „Õhtumaa allakäik”

 

   

Kõigil aegadel on esinenud vaade, et maailma ajaloo sündmuste ilmumisvormid on arvuliselt piira­tud, et ajaloos teatavad ajastud, epohhid, olukorrad, isikud korduvad tüüpidena. Harva on näit. käsit­letud Napoleoni Aleksander Suurega võrdlemata. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal rääkis konvent Kartaagost, kui ta Inglismaad mõtles, ja jakobiinlased nimetasid endid roomlasteks. Seesugustest analoogia otsimistest võiks tuua väga palju näiteid. Kuid see on ikka toimunud katkendlikult, rohkem poeetilise, ilukõnelise väljenduse kui ajaloolise vormitunde aval­dusena. Ei ole kunagi püütud siin leida meetodit, ei ole kunagi jõutud selgusele, et siin on teed, mis viivad ajaloo olemuse probleemi lahendamisele. Ja ometi on see nii. Matemaatiline seadus on vahend üksnes surnud vormide tunnetamiseks, elavate vor­mide mõistmisele aga aitab meid analoogia. Võrd­lused on viljakaiks vahendeiks ajaloolisele mõtlemi­sele, sest nende kaudu on paljastunud ajaloo orgaaniline struktuur.

Tajuda, käsitada maailma kui ajalugu vastandina maailmale kui loodusele, see on uueks vaate­viisiks inimese elus. Selle praktilist ja teoreetilist hiiglatähendust ei ole senini küllaldaselt mõistetud.

Inimesel on kaks võimalust ümbrusmaailma kogeda, omandada. Olgugi maailma substants sama, tuleb eraldada orgaanilist muljet maailmast mehaanilisest, vormide kogusummat seadusest, pilti ning sümboli vormelist ning süsteemist, ükskord olnut alati võimalikust. Poliitilis-vaimseid ajaloolisi nähtusi võib kor­rastada ja on korrastatud kausaliteedi (põhjus-tagajärje) suhte alusel. Niisugune ajaloo käsitlus ei ole muud kui varjatud loodusteadus, mida ei salga ka materialistlik ajalooteadus. Ent mitte selles pole aja­loo probleem. On vaja mõista, mida tähendavad, kuhu viitavad nähtavad, tajutavad ajaloonähtused. Mõned ajaloolased arvavad, et piisab, kui nad käsitle­vad usulisi, ühiskondlikke, kunstilisi üksikasju, et mingi epohhi poliitilist mõtet illustreerida. Kuid nad unustavad ühe põhjapaneva tõe ja nimelt, et kõik tajutav ajalugu oma välisvormidega on ühe ja sama ühtlase hinge (elu­tunde) vormiks   saanud   väljendus.

Ei ole kedagi, kes nõnda ajaloolise vormi probleemi seisukohalt oleks käsitelnud helleenide, araablaste, hindude ja lääne-eurooplaste matemaati­kat, nende ornamentika mõtet, nende arhitektoonilisi, metafüüsilisi, dramaatilisi, lüürilisi põhivorme, vali­kut ja sihti suurtes kunstides, nende kunstitehnika üksikasju ning materjali valikut. Ometi on need aja­loolised sümbolid ja sellistena käsitatavad. Sel­lest kõigest tuleb järeldada, et senini on puudunud intuitiivselt süvendatud ajaloo vaatluse kunst. Et peale põhjus-tagajärje paratamatuse, mida võime nimetada ruumiloogikaks, on veel ka orgaaniline para­tamatus või nn. ajaloogika, see on jäänud mõisteta­matuks. Matemaatika ja kausaalsuse printsiip viib looduse, kronoloogia ja saatuse idee ajalooliste näh­tuste korrastamisele. Mõlemad korrastused moodus­tavad omaette maailma. Silm nende mõlemate mõist­miseks on erisugune.

Milline on ajaloo sisemine vorm? Selle üle on vähe järele mõeldud ja seepärast arvatakse seda tead­vat. Ja ometi on praegu kehtiv ajaloolaste poolt põl­vest põlve pärandatud ajaloo skeem – vana­aeg, keskaeg, uusaeg – ülimal määral mõttetu ja takistab meie väikese Euroopa paiguta­mist ajaloo üldsüsteemi. Ta piirab ajaloo ajalist ula­tust ja veel enam ajaloo ruumilist vaatevälja. Ta seab ajaloo keskpunktiks ühe väikese osa maailmast, nimelt Lääne-Euroopa. Kummaline planeetide süs­teem! Siin, Euroopas, on keskpäike, siit saavad val­gustatud kõik maailma ajaloolised sündmused, siit mõõdetakse perspektiivselt nende tähtsust. Milline optiline enesepete! Meile paistab aeglasena pilvede liikumine kõrgel ja rongi liikumine kaugel. Meile paistab aastatuhandeid varem olnud india kultuur ning ajalugu episoodilisena, vähemväärtuslikuna. See on ajalukku üle kantud Ptolemaiose astronoomiline süsteem, mida tuleb asendada Kopernikuse süstee­miga. Antiikaeg ja Õhtumaa asetsevad kõrvuti Indiaga, Egiptusega, araabia ja mehhiko kultuuriga, mis kaaluvad ajaloo kogupildis ühevõrdselt. Sama­sugust tardunud skeemi – vanaaeg, keskaeg, uusaeg – näeme iga üksiku kunsti, natsionaalökonoomia, filosoofia ajaloos. Me vaatleme maalikunsti egiptuse ajast kuni tänapäeva impressionismini, muusikat Homerosesc, pimedast laulikust, kuni Wagnerini, seltskonnakorraldust vaiehitise inimesest kuni moodsa sotsialismini   sirgjoonelise  tõusuna,  taipamata,  et  ka kunstidel ja teadustel on teatav elupikkus, et need on seotud teatava maa-alaga, teatava inimtüübiga. Vana­aeg, keskaeg, uusaeg, milline lihtsustav printsiip! Kuid mis on ühist kreeka dionüüsilisel inimesel kõr­gesti haritud Confuciuse-aegse inimese siseeluga? Mis tähendab Nietzsche üliinimese mõiste Islami maa­ilmale või mis tähendavad mõisted loodus ja vaim, paganlik ja kristlik, antiikne ja modernne kui kujun­davad antiteesid (vastandmõisted) hindulase või vene­lase hinges?

Igal organismil on oma elutempo, kestus, kuju, olenevalt sellest, millisesse liiki ta kuulub. Ainult ajaloo suhtes ollakse ohjeldamatu optimist. Ainult aja­lugu voolaks nagu kallasteta, siin ei arvestata loomu­liku lõpu, surmaga, vaid fantaasiale on antud vaba voli tulevikuplaanideks ning arengu jätkamiseks lõpmatu­seni. Kui kõrvaldame eksitava skeemi, näeme inimkonna ajaloos mõõtmatut sügavust, täiuslikkust, liiku­vust, vormide mitmekesisust. Sirgjoonelise ajaloolise arengu asemel näeme pal­jude vägevate kultuuride näitemängu, mis kasvavad ürgjõuliselt teatavast piiratud maa-alast välja ja jäävad sellega kogu oma elu kestel seotuks. Nad annavad oma ainele – inimkonnale – oma vormi, loovad oma ellusuhtumuse, millel on oma eriline kirg, idee, oma elutahe, tunne, surm. On olemas õitsema hakanud ja vananenud kultuure, rahvaid, tõdesid, jumalaid, samuti nagu noori ja vanu taimi, õisi, oksi, lehti. Igal kultuuril on oma avaldumisvõimalused, mis küp­sevad, närtsivad ja tagasipöörmatult kaovad. Maa­ilma ajalugu kujutab orgaaniliste vormide iga­vest sündi, igavest saamist ja surma. Tavaline „tsunfti­ajaloolane” näeb aga ajaloos ainult paelussi, kes väsi­mata uusi jätke, epohhe, juurde loob.. .

Õhtumaa langus tähendab Õhtumaa tsivilisat­siooni probleemi. Igal kultuuril on oma vanadusiga, oma tsivilisatsioon. Tsivilisatsioon on iga kultuuri langust tähistav ajajärk, tema järg ja pärija, iga kultuuri paratamatu saatus. Ta tähendab välispidist ja kunstlikku olu­korda. Tsivilisatsioon on lõpp, surm, mis järgneb elule kui tardumus peale arengut, kui vanadusnõtrus ning kivistunud maailmalinn maaelule ja hingelisele noorusele, mis näiteks avaldub dooria ja gooti stiilis. Kultuurile järgneb tsivilisatsioon nagu kreeklasele järgnes roomlane, kreeka hingele rooma intel­lekt. Roomlased olid helleenide järglased. Ainult sellelt seisukohalt avanevad meile antiikmaailma sügavamad saladused ja meie mõistame, et roomlased olid barbarid, kes tähistavad suure tõusu lõppu, mitte-filosoofilised, kunstita, rassipärased kuni brutaal­suseni, praktilised. Igas tsivilisatsioonis tungib esile ikka sarnane liik tugevalt intellektuaalseid, täielikult mitte-metafüüsilisi inimesi, kes on teostanud babüloni, egiptuse, india, hiina, rooma imperialismi. Neil ajas­tuil on lõplikult formeerunud budhism, stoitsism, sotsialism. Puhas tsivilisatsioon kui ajalooline protsess seisneb astmelises orgaaniliste vormide ümberkujunemises anorgaanilisteks, elavate vormide taganemises ning väljasuremises.

Üleminek kultuurist tsivilisatsiooni toimub antiikmaailmas (s. o. kreeka-rooma kultuuris) 4. sajan­dil e. Kr., Õhtumaal (Lääne-Euroopas, Ameerikas) 19. sajandil. Sellest peale langetatakse suured vaim­sed otsused veel ainult kolmes-neljas maailmalinnas, mitte aga enam „kogu maailmas” nagu enne, kus ükski koht, ükski küla ei olnud tähtsusetu. Refor­matsioon näiteks oli veel küsimus, mille otsustami­sele kogu maa kaasa elas. Tsivilisatsiooni ajal aga koondub elu vähestesse punktidesse, maa kängub. Maailmalinn ja provints moodustavad tsivilisatsiooni ajal, praegu, uue vormiprobleemi, mille ulatust meie veel kaugeltki ei tunne. Maailmalinnas ei ela rahvas, vaid vormitu mass. Pime kõige traditsiooni­lise suhtes, võitleb ta kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastiate, kunstis konventsioonide, tea­duses tunnetusepiiride vastu). Tema üleolev, külm intelligents talupoja arukuse asemel, suurlinna nõue „panem et circenses” (leiba ja mängusid), – kõik see tähistab kultuuri möödapääsematut allakäiku ja täidumist – tsivilisatsiooni. Seda tuleb osata näha, kuid mitte parteimehe ja ideoloogi, mitte moralisti silma­dega, mitte mõnest „seisukohast”, vaid ajatust kõrgu­sest aastatuhandeid kestva ajaloolisele vormimaa­ilmale suunatud pilguga. Alles siis selguvad meile ka tänapäeva raskused.

Antiikmaailmas valitseb tsivilisatsiooni aegadel retoorika, Õhtumaal ajakirjandus; mõlemad nad on kõikvõimsa abstraktumi – raha teenistuses. Raha esindab tsivilisatsiooni. Kõrge kunst ning filosoofia on möödas. Kultuurile on omane gümnas­tika, tsivilisatsioonile sport.

Tsivilisatsioon tähendab tohutut imperia­lismi, mille tulemusena tekkisid sajandeid ning aasta­tuhandeid kestvad Egiptuse, Hiina, Rooma, Islami suurriigid, mis käisid ühe võitja käest teise kätte, surnud kehad, amorfsed, hingetud inimmassid, suure ajaloo äratarvitatud materjal. Rooma maailmariik ei tekkinud jõu üliküllusest. Pärast teise Puunia sõja võitmist ei tulnud roomlastel kokku puutuda ühegi tõsise vastasega. Rooma võttis väheste ja halbade sõduritega selle, mis oli igaühe võtta, – vastupanuvõimetud maad. Imperialism on puhas tsivilisatsioon. Sellel arenemisastmel seisab ka tänapäeva Õhtumaa saatus tagasipöörmatult. Kultiveeritud inimese energia on suunatud oma siseelule, tsiviliseeritud inimesel aga välja. Ekspansiivne tendents on midagi saatus­likku, deemonlikku, see on koletis, mis haarab ja oma teenistusse sunnib hilisajastu inimest, nähku ta seda või mitte, soovigu või mitte. Siin ei ole valikut. Elu on võimaluste realiseerimine, hilisajastu ajuinimese jaoks on olemas vaid ekstensiivsed võimalused. Nii väga kui tänapäevane, veel arenematu sotsialism ka ekspansiooni vastu kõneleb, saab ta kord olema saa­tusliku hooga selle kandjaks.

Kes ei mõista, et selles arengus midagi ei saa muuta, kes provintsiinimese idealismiga ümber käib ning otsib möödunud aegade elustiili, see ei või mõista ajalugu. Need raugaajastu olukorrad on kõikide kul­tuuride arengu tulemused ja seda seisundit kujutab ka meie tänapäev mitte veel oma äärmuses välja­arenenud tsivilisatsiooniga, mille ajalugu on vormilt ja kestuselt rangelt piiratud ning väheste sajandite üksiksündmus ja mille käik ka olulistes osades möö­dunud tsivilisatsioonide järgi on ettearvestatav. See mõte kuulub tõdede hulka, mida ei saa enam eitada. Senini oli meie ajastu inimesel vabadus tulevikult oodata, mida ta soovis. Nüüd on igaühe kohuseks teada, mida tulevik võib tuua ning järelikult toobki saatusliku paratamatusega, olenemata isiklikust ideaalist, soovist, lootusest. Sellega lülitame välja pika rea elusisusid, olgu need kas või kõige kallimad.

Arhitektuuris on loomingu võimalused möödu­nud juba sajand tagasi, jäävad järele veel vaid leviku võimalused. Üksikule võib olla traagiline teada, et arhitektuuri, draama, maalikunsti alal enam midagi suurt ei ole loota.   Aga see on paratamatus.

Selles „pessimismi”-õpetuses tuleb näha just hea­tegu tulevastele generatsioonidele, sest see näitab, mis võimalik, järelikult ka paratamatu. Senini on aga tohutult palju energiat ning vaimu kulutatud vääralt. Kui selle õpetuse mõjul tule­viku generatsioonid pöörduvad lüürika asemel laevandusse, tunnetusteooria asemel poliitikasse, maali­kunsti asemel tehnikasse, siis teevad nad seda, millest paremat ei või soovitada.

L. Vahter

Sissejuhatus O. Spengleri „Õhtumaa allakäigust”, sarjas Elav Teadus, 1940

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share