Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Teades, et sisuliselt elu on energia elevus, vaatleme lähemalt elulise energia võimendamisprobleemi. Nimelt, millistel alustel avaldub loov energia.

Elulisuse tunnus inimeses on – idee. Idee on inimese energia liiku­missuuna määraja. On meil idee midagi teostada, siis on meie energia avaldussuund seega määratud.

Tuleb võtta omaks, et elava olevuse energia tagavara on tõeliselt palju suurem, kui seda võib järeldada pealiskaudselt tema tegutsemise intensiiv­susest.

Näib, et absoluutselt elevusetu energia evib mingi latentse, peidetud kuju, ning teatavas olukorras paistab koguni nagu poleks teda tegelikult olemaski. Säärane elevuseta energia asub staatilises seisukorras, mida võiks näiteks võrrelda kivisöe lademetega maapõues.

Idee on esimene aste selle staatilise energiavormi ümberkujundamisel dünaamiliseks energiaks. Kuid idee iseenesest ei suuda veel meie energiat viia elevusse. Idee omas olemuses sarnaneb näit. mõnele koosoleku põhi­mõttelisele otsusele midagi ette võtta.

Meie energia elevustamiseks peab tekkima tahe, mida meis sugereerib idee enese teostamiseks. Tahtega kaasneb aga alati teatav energia krediit, mis meie latentsest energia tagavarakapitalist pannakse liikuma antud idee teostamiseks, s. o. viiakse üle dünaamilisse seisundisse. – Tegut­semiseks, teostamiseks.

Nii oleks siis võrdluspilt järgmine: 1) meie latentne energia – tagavarakapital; 2) idee – põhimõtteline otsus osa sellest kapitalist teatavas suunas liikuma panna; 3) tahe – täidesaatev organ, millele määratakse – 4) teatav krediit energia tagavarast selle idee teostamiseks.

Idee on siis see eluvedru, mis hoiab meie energia elevuses. Puudub idee, mis meid vaimustaks, langeb meie energia staatilisesse seisukorda ning muutub tegutsemisvõimetuks.

See asjaolu seletab meile, miks üks inimene on teatavas suunas ülienergiline, kuna omab vastava idee, teine ei suuda aga kogu oma tahte pin­gutusega oma energiat sama idee heaks liikuma panna – loomulikult oma omapärale vastava idee puudumisel. Võimast tahet suudab teki­tada vaid võimas idee. Tahe ilma vastava ideeta ei suuda meid liikuma panna.  Meile võõras idee ei suuda võimendada meie energiat.

Meie elujõudu võimendav idee peab välja kas­vama meie olemusest. Sellega seletubki üllatav nähtus, et inimene, kes konstitutsioonilt näib võrdlemisi nõrgana ja jõuetuna, suudab tea­tava, tema olemusele vastava idee teostamiseks välja panna lõpmata palju energiat. Ta võimas idee indutseerib tema staatilise energia tagavarad, moodustades need ümber dünaamiliseks loovenergiaks, mis näib lõpmatult temast välja voolavat.

Võiksime vahest kujutleda seda protsessi võrreldes latentse soojus­energia reserviga: ikka uued tagavarad sütt paisatakse tulle, et saavutada katlas teatavat aurupinget.

Need tõsiasjad on eluliste avalduste organiseerimises ülitähtsad. Tea­des, et optimaalne seisukord energia avalduseks (s. o. latentsest seisukor­rast dünaamilisse viimiseks) on võimas idee, mõistame inimese (resp. ühis­konna) energia võimendamise aluseid.

Kust peaks lähtuma idee, mis suudaks võimendada ning suunata meie rahvusliku energia?

Mõistuslikud ideed on oma olemuselt pinnapealsed, muutlikud ning vaieldavad, kuna neil puudub ainupärane lähtepunkt. Võimas rahvuslik idee peab lähtuma rahva olemuse juurest – rahva alatead­vusest. Rahvuslik idee juurdub usus oma rahvusse kui ühiskondlikku tervikusse; usus oma rahvuse alatead­likesse tõekspidamistesse; usus oma kultuuri väär­tusse, kuigi need väärtused oleksid erinevad teiste rahvaste omadest; lõppeks usus oma rahva arengusse ja tulevikku.

Tuleb otsida tõdesid, mis juurduvad rahva enese ürgteadvuses. Need tõed suundavad ning võimendavad meie rahvusliku energia. Võõrsilt importeeritud tõed, mis ei sulandu rahva olemusega, ei suuda meid aidata. Tuleb loobuda oma omapära häbenemisest ning kõige võõra kummarda­misest. Eneseleidmine on tähtsaim eeldus omapäraseks arenguks.

Ei ole kujuteldav, et Eesti vabadussõda oleks kroonitud iseseisvusega, kui rahval poleks olnud alateadlikku võimast ideed Eesti muistsest iseseis­vusest ning seetõttu kindlat usku oma eluõigusse.

Vägitegusid ei saadeta korda käsu peale; eneseohverdamiseks ei piisa manitsustest; – need tungid peavad tulema südamest, alateadvusest.

Vabaduse idee ja usk iseendasse pingutas meie rahvusliku tahte ning võimendas kõik meie latentsed energiatagavarad jõulisele eneseavaldusele ühise sihi saavutamiseks.

Rein Olbrei

Ajakirjast ERK nr. 3/1933