Demokraatliku uusaja algus prantsuse 18. sajandi kirjanduses.
Kui otsida ajaloost mehi, kes tõid maailma „uusaja vaimu” – pärimuste murdmise, kõigi autoriteetide arvustamise, rahvaste ning üksikisiku vaba enesemääramise, lühidalt: vabadusevaimu -, siis tuleb kõigepealt nimetada kaht prantsuse nime: Voltaire ja Rousseau. Prantsusmaa ning kogu Euroopa revolutsiooni valmistasid ette need kaks kirjanikku oma määratu mõjuga; ometi on nad suuresti vastandlikud teineteisele. Juba Goethe väidab: Voltaire on vana maailma lõpp, Rousseau aga uue algus. Pariislane Fran çois Voltaire (loe franssuä voltäär, 1694-1778) kehastab endas „täielist prantslast”, vaimukat mõistuseinimest, „valgustusaja” tüüpi. Kasvava teaduse ja kasvava kodanluse eestvõitlejana ta võttis oma hävitava arvustuse peamärklauaks katoliku kiriku, kõige alalhoidluse kantsi. Selle ta pommitaski parandamatult vigaseks, varustades kõigi argumentide ning pilk-teravikega oma lööksõna: Lömastage kõlvatu! (Écrasez l’infâme). Siiski ta arvas, et mõistlik jumalakartus on tarvilik. Aga kuigi Voltaire seadis senisele autoriteetide usule vastu usu mõistusesse (ta Jumalgi on mõistuse jumal) ja teadusesse, – siis jäi ta poliitikas ometi „valgustatud absolutismi” (isevalitsuse) pooldajaks, ja kirjanduses ehtsa prantslasena kaitsis senist mõistusepärast klassitsismi, mille reeglid oli 17. sajandil kokku võtnud Boileau (bualoo). Viimane õpetas, et kirjandus aimaku sisus järele „loodust”, s. o. peamiselt inimloomust tema vastuoludes, konfliktides, nagu seda on eeskujulikult teinud antiikaja kirjandus. Vormis peetagu kinni terve mõistuse dikteeritud seadustest, mis avalduvad puhtaimalt samuti antiigis. Voltaire, see valgustatud kodanlane, kirjutas tragöödiais ise peaaegu endises stiilis endisist rüütel-kangelastest. Ta ei võinud saada kõige endise ümberhindajaks just oma kuivavõitu mõistuslikkuse tõttu.
Uuendajaks, kes nakatas hulki senikuulmatute tungidega ja tahtmistega, oli tundeinimene Rousseau, Jean Jacques (russoo, žan(g) žakk, 1712-1778). Teda ei või pidada pärisprantslaseks, kuna ta sündis vaba Šveitsi protestantide linnas Genfis; ta pole ka kodanlane – pigem võib seda vara viletsusse sattunud kellasepa poega pidada esimeseks neid proletaarlasi, kes on tõusnud mõjukaiks kirjanikeks. Ta oli mingi looduselaps, kes sattunud endale sobimatusse kultuurmaailma, hakkas seda õõnestama, revolutsioonistama. Ta nimi sai üldsusele tuttavaks aastal 1750 auhinnatööga Dijoni akadeemiale, teemal: „Kas on teaduste ja kunstide areng edendanud kombepuhtust?” Rousseau vastas – ei, teadused ja kunstid on rikkunud inimese. Nii algas ta oma propagandat, mille juhtmõte on: „pöördugem tagasi loodusesse.”
Poliitikas ta tegi järelduse, et looduslik-loomulik inimene ei tohi sõltuda ülemate – kuninga – piiramatust tahtest. Ühiskonna loomulikuks aluseks on „ühiskondlik leping” (vt. samanimeline R. teos), millega üheõiguslikud kodanikud lepivad ühiseks hüveks kokku oma maa valitsemises, alistudes igaüks vabatahtlikult riikliku elu nõudeile. Siit sai valmiv revolutsioon oma alusidee. Oli idustatud isegi kommunism. Rousseau ühes oma traktaadis väidab, et teaduse saavutuste tagajärjeks on just varanduste kuhjumine üksikute kätesse: teaduste ja kunstide kõrval on eraomand see kuri, mis hävitab inimeste ühetaolisust ja loomulikkust.
Rousseau.
Kirjanduses tähendas Rousseau kava: visakem reeglitekoorem seljast, ärgem retooritsegem ega terav-meelitsegem inimese hingeelu ümber, vaid haarakem otse sisu, kujutagem vabalt ja tõetruult inimese tundmusi ning kirgi. Ja eluski ei tule kuulata mitte pea, vaid südame nõuandeid. Loetagu hüüatusi Rousseau kuulsaimast romaanist Uus Heloise (loe: eloi’z). Üks armastaja kirjutab teisele:
„Haletsegem meie saatust, oo Julie! kuid ärgem kadestagem kellegi teise oma. .. Nagu Jumalus ammutab kõik õnne iseendast, nii südamed, mis on kuumunud taevasest tulest, leiavad iseendi tundmusis mingi puhta ja kalli naudingu, rippumatu tavalisest õnnest ja muust maailmast.”
Veel tugevamalt:
„Ah! mis on ühe ema elu, minu, Teie, temagi [armsama] elu, mis on kogu maailma olemasolu selle kalli tundmuse kõrval, mis meid ühendab? Hullumeelne ja julm voorus! ma täidan su käsku, ilma et see oleks minu teene; ma jälestan sind, tehes kõik sinu heaks.””
Õnne võib leida vaid kooskõlas „looduse” enda sisendatud tundmustega:
„Loodus, oo magus loodus! võta uuesti enda kätte kõik oma õigused; ma ütlen end lahti barbaarseist voorusist, mis sind eitavad. Kalduvused, mis sa mulle oled andnud – kas need on petislikumad kui mõistus, mis mind on eksitanud nii palju kordi?”
Kui armastajad ometi jäävad vooruslikeks, Julie olles võõra mehe naine, siis see sünnib nimelt südamelise, s. o. samuti „loodusliku” vooruse sunnil.
„Külm mõistus pole kunagi korda saatnud midagi kaunist; ei saa võita ühte kirge muidu kui vastustades talle teise. Kui vooruse kirg ärkab, siis ta valitseb üksi ja hoiab tasakaalus kõike.”
Sellised mõtted ning tunded mõjusid ennekuulmatute avastustena aastal 1761. Küll oli kirjanduses tundeline (sentimentalistlik) vool juba varemini hakanud tasahilju asendama jäika klassikat. Inglased, eesotsas Richardson [ri’tšö(r)dsön] oma kiriromaanidega (siit ka Uue Heloise’i eeskuju), Lillo ja Moore [mu(u)r] näidenditega, nende kõrval ka prantslased [Prevost, Marivaux (prevoo, marivoo)] olid asunud kombeisse tardunud aristokraatia asemel kujutama kodanlust, mis oli lihtsam, otsekohesem tundeavaldusis. Tekkis romaan nüüdses mõttes ja näitekirjanduses astus seniste tragöödia ning komöödia kõrvale kodanlik-tundeline „d r a a m a”. – Rousseau õrnasüdamlikult häälestatud, kõigiti musikaalse proosa juures valati aga pisaraid lõpmatult. Isegi kuulus „Königsbergi kuivik”, filosoof Kant, tunnistas, et ta ei saa lugeda Rousseau’d nutmata. Tulebki tunnustada, et Rousseau kogu looduseläheduse programm osutub peamiselt tundmuseläheduse programmiks. Mitte üksi tema hardumus maastikest, vaid ka lihtsa maaelu ja vaese rahva ülistamine põhjeneb tundmusel, peaaegu eksalteeritud vastuvõtlikkusel kõige südamliku, sooja ja kauni puhul.
Siit saab selgeks, miks öeldakse kõige romantismi juureks olevat Rousseau. Tema loodusekujutelm on vaid unelm olematust Arkaadiast, väidab tema moodne arvustaja, Irving Babbitt (ö’ving bä’bit), ameerika „uushumanismi” ja uusklassitsismi juht. Tõepoolest, Rousseau kava keskne arvamus, et inimene on juba hea oma algelisimas looduselähedases seisukorras, et kultuur on teda vaid rikkunud – see kujutelm on romantiline, tegelikkuse poolt tõestamatu, pigem seega kummutatud. Edasi, kui Rousseau asendab mõistuslikud voorusejuhised „kirgliku voorusega”, nagu kuulsime tsitaatidest, ja ütleb, et südametunnistus pole midagi muud kui järeleandmine loomulikule kalduvusele teha head, siis see on tundmuse, instinkti tõstmine inimest valitsevale seisukohale. Senine klassitsism oli ideaalina taotlenud kõigi inimlike hingejõudude tasakaalu. Rousseau – see tähendab tundmuse eelistamist kontrolliva mõistuse ja distsiplineeritud tahte kahjuks, tähendab erakordsete võimuvolituste andmist tundmusele.
Rousseau alustas inimese „lahti-inimestamise”, ütleb selle kohta liialdades, kuid siiski tabavalt Babbitt. Kuna inimlikkus, humaansus on täiuse poole arendatav ainult klassilises vaimus, mis põhjeneb inimesel kui tervikul, siis Rousseau oma ühekülgsusega avanuvat tee kõigile saagitsevaile vaistudele, himudele nii tegelikus kui ka vaimses elus. Kõik korratus, liialdus, vaimu naisestumine, elukaugus ja elu toorestamine, tundmusteläägus kuni Nietzscheni, Tolstoini ja saksa ekspressionistideni põlvnevat Rousseau’st, rõhutab Babbitt.
Oma kaasaegseisse mõjus aga Rousseau just elulähedasena, ja seda palju suuremal määral kui Voltaire. Senine prantsuse klassitsism oli tegelikult olnud ühekülgne-mõistuslik, abstraktselt üldinimlik ka kirgede kujutamisel, nii et lugejad tundsid avanevat enda ees ehtsa elu määratut panoraami, kui esmakordselt leidsid kirjanduslikus teoses räägitavat otsekui päris iseendi tundmusitest. Euroopa inimsoole algas suur hingeavastuse ajajärk, seesmise elu ja igatsuste tundmaõppimine. Niivõrd kui need kogemused olid uued ja tarvilikud, sedavõrd oli romantism põhjendatud reaalselt.
Aga päris r e a l i s m g i, 19. sajandi peavool, mis muutub ja areneb edasi praegu, sai teatava alguse juba Voltaire’i ja Rousseau päevil. Rousseau autobiograafia Pihtimused sisaldab tavaliste tundmuslike lehekülgede kõrval üllatavalt realistlikke, otse naturalistlikke kirjeldusi, selle aja kohta kuulmatult häbematuid. Kuid oma põhjalt päris realistlikku vaimu näitab kolmas hele täht tolleaegses prantsuse vaimsuses – Denis D i d e r o t (dönii didroo, 1713-84). See oli mees, kes, võideldes määratute raskustega, viis läbi Entsüklopeedia avaldamise, andis selle suurteosega praktilise aluse moodsal teadusel ning vabal kriitikal põhjenevale vaimsusele ja niiviisi põhjustas suure murrangu tulekut vahest mitte vähem kui Rousseau või Voltaire. Kui need veel pidasid tarvilikuks „mõistlikku” või „loomulikku” usku, siis Diderot ütles, et „Jumal” tähendab vaid üleliigset mõistatust. Ta omas suure humanitaarse ja reaalteadusliku hariduse kõrval ka haruldaselt erksat ning asjalikku intuitsioonivõimet. Iga küsimust suutis ta käsitleda tabavalt, nii et praegugi leiame ta mitmekesiseis, peamiselt kriitilist laadi töis enam vananematuid mõtteid kui muust tolleagsest kirjandusest. Ta oli silmapaistvaim võitleja uue kodanlik-tundelise kirjanduse ja kunsti eest, kirjutas sentimentaalseid draamasid ja näitekirjanduse teooria, mil oli suur mõju näit. Saksas (Lessing) ja pärast uuesti Prantsusmaal. Temagi, nagu paljud kaasaegsed prantsuse kirjanikud, õppis inglastelt, kes olid enam arendanud kodanlikku kultuuri, – ent ületas neid oma prantsusliku reaalsuselähedusega.
Ta ilukirjanduslikud proosateosed ei täida küll ülesehituse nõudeid – nad ongi kirjutatud õpetuseks, või vaidluseks vastastega -, kuid üks neist, Rameau vennapoeg, 1761, pälvib tähelepanu ka praegu. See kujutab ühe tolleaegse suure muusikamehe oletatavat sugulast, südametunnistuseta ja auta parasiiti Pariisi rikaste seltskonnas. Ent too närukael ja tallalakkuja omab midagi erilist – terasteravat mõistust.
Oma vaimukas, küünilises ja avameelses kõneluses autoriga ta annab tolleaegsest seltskonnast niivõrd realistliku pildi, et selle kõrval Rousseau Uus Heloise tundub mingi eluvõõra konstruktsioonina. Rameau vennapoja laused värelevad reaalelust ja sädelevad egoistlikust vaimust; tal on näitleja- ja muusikuandi terve ooperistseeni orkestri kui ka näitlejate etendamiseks üksinda. Tema suu läbi kuulutab Diderot tarvet uue tundmuslik-lüürilise kunsti – muusika ja luule järgi, ent kui erinevalt Rousseau’st:
„Me peame selle [„uue tooni”] saama jõulisema, vähem teeskleva, tõelisema. . . Loomalik karje, kirgliku inimese karje toob ta kuuldavale.”
Nii võib tundmustest rääkida ainult realist.
Ometi kujunes kirjanduse ajalugu selliselt, et realismi alged Diderot (osalt ka Rousseau ja mõne inglase, nagu Smolletfi) juures jäid veel vähemalt pooleks sajandiks suurema tähtsuseta nähteiks. Tema asemel sai Prantsusmaal revolutsiooniga uut hoogu just klassitsism, eriti rooma vabariikluse jäljendamine ja Napoleoni ajal „ampiirstiil” kunstides – niivõrd omane oli veel tolleaja prantslastele vormitraditsioon ja usk antiiksesse. Selle kõrval aga kujunes ka romantism, kuni ta pärast Napoleoni langust pääsis varsti täielikule võimule, seekord juba käsikäes tagurlusega ja kirikuga.
Defineeriksime romantismi olemust lihtsaimalt. See on vaimne hoiak, kus arvatakse elust saavat suurimat rahuldust, s. o. elamusrikkust sel teel, et tõmbutakse tagasi välismaailmaga tegelemisest ja süvenetakse enda siseellu, selle soojusesse, omapärasusse, tunde- ja kujutelmade rikkusesse. Seda tarvet tunneb aeg-ajalt iga inimene enam või vähem; kuid puhtaks äärmuseks viljelduna säärane hoiak annab „negatiivse”, dekadentse, tegudeks jõuetu ja kaasinimesist äralõigatud ellusuhtumise.
Üsna tüüpilist, puhast romantismi kohtame juba eelromantiku Rousseau juures. „Kujutlus ei ilusta enam seda, mida omatakse; illusioon kaob seal, kus algab nautimine. Unelmate riik on maailmas ainus, kus kõlbab elada; ja säärane on inimlike asjade tühisus ..et kaunis on ainult see, mida pole olemas.” (Uus Heloise.)
Rousseau romantismi arendas kõigepealt edasi tema vanapõlvesõber Bernardin de Saint-Pierre (bernardään dö sän pjäär), nimelt loodusromantika suunas. Tema kuulsakssaanud romaan Paul ja Virginie (ilmunud 1788 – aasta enne revolutsiooni) pakub esmakordselt kogu kirjanduseajaloos tervete lehekülgede kaupa tundmuslikke kodukirjeldusi, mingilt saarelt India ookeanis. Kujutatakse noore ja süütu armastajapaari ja nende emade elu neitsiliku looduse rüpes, kuni Euroopa ning tsivilisatsioon hävitavad nende õnne. Teose laad on eetilisem kui Rousseau romaani omas ideed aga peaaegu samad: „looduslik lihtsus, voorus, usklikkus”. Revolutsioonilähedane ajavaim annab end tunda piskuga leppiva vaesuse ülistuses.
Kuid saabudes viis revolutsioon ise inimeste huvid eemale Rousseau ja Saint-Pierre’i romantilisest idüllist, – sidus kõiki otseste ühiskondlike küsimustega. Valitsema pääsis vabariiklik, hiljem keisririiklik klassitsism. Romantismi tõi vahepeal küll uuesti esile aristokraat-pagulane Chateaubriand, Saint-Pierre’i õpilane kõigepealt loodusekirjelduses, deemonlik ja byronlik iseloom, kuigi propageeris tagasipöördumist katoliiklusse. Temast hiljem teises seoses. Samas oli 1800. a. paiku Inglismaal tekkinud kõrgelt kunstiväärtuslikku romantilist kirjandust, kuid programmiliseks kooliks ei kujunenud romantism seal kunagi; ta esines enam mingi „naturismina”, mis taotles ehtsust loodusetajus, vanaaja ning eksootiliste maade kirjelduses, ja muidugi tugevust tundmusis.
Oma äärmuslikuma kuju ja teoreetiliselt puhtaima põhjenduse sai romantism Saksas. Seal pisides-pootiate, ülemuste maal oli kängus ühiskondlik ja poliitiline, koguni seltskondlik elu, nii et andekad inimesed tahes-tahtmata olid sunnitud pöörduma iseendasse – saama romantikuiks. Vaid Goethe oma sügavalt põhjendatud elukunstiga ja Schiller oma humaansuse idealismiga suutsid tõusta igakülgse inimsuse, klassika teostajaiks kirjanduses. Peamiselt saksa romantikute iseloomustusega algabki seepärast alljärgnev, peamiselt P. Koganilt laenatud kujutus.
Harald Paukson
„Romantika ja realism”, sarjast Elav Teadus, 1933
