Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

uroopa rahvaste teadus, kunst ja kirjandus, üldse kogu nende vaimne ja tehniline kultuur, on jõudnud oma erakordsete saavutusteni vaid tänu asjaolule, et nende rahvaste vahel on, hoolimata kõigist poliitilistest ja usundilistest vastuoludest, valitsenud kogu aja tihedad vaimsed sidemed. Juba varakult esineb Euroopas üsna tihe vaimne koostöö, mis ületab rahvaste ja riikide piirid. Antiikajal esindasid stoikud universaalse, kõiki rahvaid haarava üldkultuuri ideed. Rooma vabariigi lõpuajastul arendas Cicero innukalt inimsuse (humanitas) ja inimliku kultuuriühisuse (humana civilitas) ideed, saades seega humanistliku liikumise eelkäijaks. Euroopa keskaegset kultuuri iseloomustab teotsentriline universalism: siin toimus inimese õige endateostus vaid kokkupuutes jumalaga ja kultuurielu omas väärtust ning mõtet vaid tänu oma tihedaile kokkupuuteile transtsendentse maailmaga. Hariduse ülesandeks polnud siis arendada teatava riigi või rahva liiget omapäraseks isiksuseks, homo individualis’eks, vaid kasvatada kõigile ühise, teoloogiliselt häälestatud ladinakeelse kultuurivara kaudu ühiskonnale vaimseid juhte ning hooldajaid, ainuõndsakstegeva katoliku kiriku liikmeid. Keskaegne haridus oli oma eesmärgilt teoloogiline ja oma keelelt ülerahvuslik, universaalne. Kristliku teoloogia ja antiikse filosoofia seondumisel kujunes väga omapärane universalistlik filosoofiline süsteem, mille loomisel olid kaastegevad itaalia, prantsuse, saksa, hispaania ja inglise aatlejad, – alles viimasteil aegadel vääriliselt hinnatud skolastika. Samuti on keskaegne kujutav kunst väga mitmesuguste mõjude kokkusattumise tulemus: alates orientaalsete vormide mõjualusena pöördub ta lõpuks tagasi antiiksete traditsioonide juurde. Ka humanism ei arvestanud kuigi suurel määral poliitilisi ja rahvuslikke piire ning arendas jõuliselt uut universalistlikku haridusideaali. Meenutagem vaid Rotterdami Erasmuse erakordset positsiooni väljaspool rahvaid, riike, uskumusi ja poliitilisi suundi seisva universalistliku haritlaste vabariigi esindajana! Samuti toimus teaduste areng XVII ja XVIII sajandil laial rahvusvahelisel taustal. Riigivõimud hakkasid siis, eriti vastavate akadeemiate ellukutsumise teel, esmakordselt kavakindlalt soodustama teaduslikku uurimistööd, ei takistanud aga uurijaid arendamast tihedat omavahelist suhtlemist rahvusvahelises ulatuses. Nii tekkis hoolimata lakkamatuist sõdadest ja usundilistest vastuoludest Lääne-Euroopas teatav kosmopoliitlik vaimne mentaliteet, mis ühendas eri maade õpetlasi (Voltaire’i sõnade järgi) üheks uurijate vabariigiks. Tänu universalistlikule valgustusfilosoofiale omasid vaimsesse eliiti kuuluvad isikud XVIII sajandil ülerahvuslikku meelelaadi. Kõikjal nende keskel valitses ühine euroopa vaim (esprit europeen). Mitte rahvus ja keel ei eraldanud ega lähendanud neil aegadel inimesi üksteisele, vaid ideed ja huvid. Revolutsioonisõdade puhkemise hetkel a. 1792 (tähendab A. Mathiez) ei eksisteerinud Internatsionaal veel parteide, kongresside ja resolutsioonide näol, kuid ta eksisteeris südames, hingedes. Nii omab rahvusvaheline koostöö vaimse kultuuri loomise ja levitamise alal Euroopas üsna sügavaid ajaloolisi juuri. Ta on jätkunud pidevalt läbi paljude sajandite, kord hoogustudes, kord loidudes ja vaibudes. Eriliselt suuri ja olulisi ülesandeid on tal täita nüüdisaegses rahutult rabelevas maailmas, mis viskub ühest äärmusest teise, suutmata leida mingit kestvamat tasakaalu. Vaimse koostöö osa kaasaegse inimkonna organiseerimisel ja korrastamisel on juulis 1937 Pariisis peetud vaimse koostöö konverentsil kujukalt valgustanud kaks väljapaistvat teadusmeest, Fribourg’i ülikooli professor G. de Reynold ja hollandi kultuuriajaloolane J. Huizinga.

Reynold käsitles kõigepealt neid raskusi, mis on nüüdisaegsele maailmale osaks saanud raske kultuurikriisi tagajärjel. Euroopa vaimne kultuur oli viimaseil sajandeil rõhutatult intellektualistlik ja toetus esijoones Descartes’i ja I. Kant’i filosoofilisele pärandile. Teaduse saavutustest arvati, et nad võivad asendada usundi ja teisedki irratsionaalsed jõud. Püüti viljelda kultuuri, mis toetuks teadusele, mõistusele, haridusele, järelikult teatavat mõistuspärast aju-ultuuri. Taotleti mõistuspärast elukujundamist ja -korraldamist, püüti valgustatud mõistuse abil leida igasuguse ratsionaalse tegutsemise põhimõtted. Ajalooliselt kujunenud eluvorme hinnati eksimatuks peetava mõistuspärase tunnetuse seisukohast. See kultuur osutus aga samavõrra hiilgavaks kui hapraks. Ta leviku tõttu tekkis üldine illusioon, nagu oleks juba õnnestunud luua selline inimtüüp, kes on juhitud vaid intelligentsusest, mõistusest, arust ja kes käitub teatavate abstraktsete põhimõtete – õigluse, õiguse jne. – alusel. Tõeliselt polnud aga pind, millele toetus intellektualistlik kultuur, kuigi kindel, sest seda õõnestasid tähelepandamatult mitmesugused afektid ja teised „telluursed jõud”. Selle kultuuriillusiooni hävitas esimene raske vapustus, nimelt maailmasõda, millele järgnes raske kultuurikriisi aeg. Maailmasõjast oldi omal ajal loodetud sõjapuhkemise võimaluste üldist kõrvaldamist: see pidi olema sõda sõjale, viimne sõda. Tõeliselt ei tekkinud maailmasõja järel rahu õhkkonda, vaid maailmasõjale järgnenud maailm sisaldab veel suuremaid vastuolusid ja konfliktivõimalusi kui eelmine. Toores jõud ja vägivald ei taganenud õigluse ja õiguse eest, vaid otse vastupidi – omandas endisest suurema osatähtsuse. Sellise tulemuse üle võib kurta ja pahandada, ent seda tuleb kui paratamatust arvestada. Sest õieti tähendas omal ajal Talleyrand: on üsna ilmaaegne vihastada faktidele, sest see jätab nad täiesti külmaks. Varem oli usundiline emotsioon inimestes moodustanud mingi pidurdava teguri irratsionaalsete hingeliste jõudude plahvatuste vastu. Seda ülesannet ei suutnud aga massides täita abstraktne mõistuspärane eluvaade, mis asetas liiga suured nõudmised tõelisest kultuurist vaid pealiskaudselt riivatud lihtsurelikule. Ei ole siis ime, et vanad ilmutususundid asenduvad nüüd mingisuguste uute usundivormidega, „XX sajandi müütidega”, nagu veresuguluse (rassi) usund, riigiidee usund, sotsiaalse revolutsiooni usund. Nii ei ole õnnestunud kasvatada poolharitud inimmasse ilmlikult mõtlevaiks ja mõistuspäraselt käituvaiks isiksusteks. Sellest traagilisest tõsiasjast ongi tingitud kaasaegse ajastu irratsionaalne ja müstiline iseloom. Peab tunnustama, et varemail aegadel esines Lääne-Euroopas rohkem rahvaid ühtehoidvaid, tsentripetaalseid jõude kui käesoleval momendil, mil pole olemas ühtki, oma mõjult keskaegsele universalistlikule kirikukultuurile või viimaseil sajandeil domineerinud ratsionalistlikule prantsuspärasele ilmalikule kultuurile võrduvat vaimset jõudu. Euroopa on kujunenud mingiks geograafiliseks mõisteks, nagu seda oli omal ajal Itaalia. Euroopa usundiline ühtlus on ammu kadunud ja nüüd on kadumas ühtlasi ta vaimne ühtlus, mille asemele on astunud rida üksteisega võistlevaid, eksklusiivseid ja sallimatuid ideoloogiaid. Seetõttu on ajal, mil liiklemisvahendite erakordse paranemise tõttu füüsilised kokkupuutevõimalused on ennenähtamatult suurenenud, vaimsed ja kõlbelised distantsid rahvaste vahel üha kasvamas. Miski ei kitsenda niivõrra vaimu, ei takista rahulikku vaimset koostööd ega nõrgesta elutunnet kui nüüdisaegsed fanaatilised ideoloogiad, mis sulguvad oma kitsaste dogmaatiliste raamide vahele ja hävitavad oma mõttetu üleoleku mentaliteediga iga sümpatiseeriva teadmishimu ja tahte koos töötada ja kaasa elada teiste, endist erinevate elementidega.

Nüüdisaegne maailm sarnaneb mitmeti selle barbaarse ja primitiivse maailmaga, mis tekkis rahvasterännu ajastul Lääne-Rooma riigi varemeil. Hoolimata tehnika erakordseist edusammudest ja teistegi kultuurialade suurtest saavutustest elame käesoleval hetkel samalaadilise tagurpidimineku tähe all. Kuid just see võrdlus peaks pakkuma lohutust ja julgust nüüdisaegseile kultuuritahtelistele elementidele. Kui Lääne-Euroopas erakordse laostumise kiuste siiski keskajal pikapeale kujunes uus kultuur ja inimkond suutis end jälle vaimselt sirgu ajada, siis tohiks see uuestisünd tunduvalt kergem olla nüüdisajal, mil seni loodud kultuurihüvised on säilinud hoopis suuremas ulatuses kui antiikse kultuurimaailma kokkuvarisemise järel ja kultuuriloovaid jõude on võrdlematult enam, kui neid leidus keskaja süngeil algussajandeil. Nii elame praegu mingil üleminekuajal, mil üks maailm sureb ja teine on sündimas, mil kõik senised elualused satuvad küsimärgi alla ja kõik vangub ning kõigub. Selliseil ajastuil on eriti tähtis, et kultuuri tulevikust siiralt huvitatud parimad pead läheneksid üksteisele ja püüaksid ühiste jõupingutustega ülal hoida kultuuri, korra ja rahu ideed. Ainult nemad suudaksid uue maailma kujundamisel sellesse üle kanda vana maailma olulisemad väärtused ja kaasa aidata uute positiivsete kultuurihüviste loomisele. Et saavutada uusi sünteese ja luua uut kooskõla killustunud inimkonna eriosade vahel, selleks tuleb arendada püsivat ja süstemaatilist koostööd kõigi maade ja rahvaste vaimutegelaste vahel. See töö eeldab üksteisest erinevaid, ent samal ajal üksteisele sümpatiseerivaid ja teadmishimulisi vaimseid isiksusi. Rahvad jäävad küll alati üksteisele suurteks tundmatuteks, kuid parimad pead suudavad sümpatiseeriva teadmishimu kaudu neid siiski viia üksteise mõistmisele. Curiosite sympathique on sel teekonnal ainus kindel ja ustav teejuht. Ainult õppides vastastikku tundma ja mõistma kõige erinevamaid rahvaid ja nende kultuure, tunnustades maailmas esinevat erakordset mitmekesisust ja heterogeensust suudetakse luua kindlamad ja tihedamad sidemed eri rahvuslike kultuuride vahel, leida neile mingi ühine aluspind ja lõpuks saavutada mingi universalistlik süntees natsionalismi ja internatsionalismi vahel. Sellise sünteesi saavutamine on nüüdisajal vaimse koostöö olulisemaid ülesandeid. Ei tohi lasta lämbuda rahvuslikke kultuure nende kitsuses ja ühekülgsuses, vaid tuleb ehitada nende vahel kindlad ja hõlpsasti käidavad sillad. Selleks on vaja sihikindlalt ja süstemaatiliselt arendada uut universalistlikult häälestatud mentaliteeti, mis taotleks haarata ja käsitada kõike seda suurt ning väärtuslikku, mis rahvad on loonud ja üha loovad.

Neid käesolevas kokkuvõtlikult edasi antud Reynold’i mõttekäike täiendas Pariisi konverentsil Huizinga vormitihe ettekanne. Ka kuulus hollandi kultuuriloolane lähtus nüüdisaja kultuurikriisist, mis tegevat otse erakordseid raskusi vaimse koostöö arendamisele. Esmakordselt Lääne-Euroopa ajaloos eitatakse nüüdisajal mitmel pool teadlikult ja sõnaselgelt rahvusvahelise ühtluse ideaali. Üheks nüüdisaegseks paheks on sage pöördumine rahvamasside poole mitte selgete mõistuspäraste argumentidega, vaid teatavate sugestiivselt mõjuvate dogmaatiliste hüüdsõnadega ja lööklausetega, mis peavad mõjustama nende irratsionaalseid, afektiivseid hingelisi jõude ja võitma nende tingimusteta poolehoidu teatavaile ideoloogilistele (poliitilistele, filosoofilistele jne.) seisukohtadele. Varemail aegadel püüti inimesi peamiselt majanduslikul alal teatavate kavakindlate võtetega hingeliselt mõjutada selleks, et nad kriitikalagedalt võtaksid omaks ja püüaksid saavutada mingisuguseid, mõjutajate poolt soovitatavaid eesmärke, ent nüüd on sellised reklaamivahendid väga laias ulatuses kandunud ka teistele, eriti poliitilistele aladele. „Poliitiline reklaam, moodsa tsivilisatsiooni ebardlik sünnitis, on rahvusvahelise üksteisemõistmise ja koostöö kõige ohtlikum vaenlane”. Teiseks samavõrra kardetavaks vaenlaseks on hüpernatsionalism, mida Huizinga nimetab meie ajastu pidalitõveks. Teatav positiivne kultuuritegur – rahvusteadvus – on praeguses kultuurikriisis mandumas kultuuri laostavaks ja rahvaid ohustavaks ürgseks afektiks. Ülepingutatud natsionalism, mis lokkab eriti mõne suurrahva juures, on loonud tänapäeva maailmas raske ja umbse õhkkonna. „Meie aeg on metsik aeg. Puhuti näib, et me oleme jälle omandanud oma ürgsete eellaste primitiivsed kired ja pahed, nende hoolimatu põlguse omataoliste vastu, nende kahekeelse kavaluse ja nende hukatusliku ning lapsiku kalduvuse hooplemiseks”. Vastukaaluks neile destruktiivseile tendentsidele tuleb jõuliselt arendada rahvusvahelist vaimu, mis ei märgitse mingit hädaohtu õieti käsitatud rahvuslikkusele, vaid mille teostamine otse eeldab heterogeensete rahvuslike kultuuride olemasolu. Mitte alati ühelaadilised ja kõigile kultuuridele ühised tehnilised ja üldised puhtteaduslikud väärtused ei moodusta rahvusvahelise kultuurilise suhtlemise alust, vaid sellise suhtlemise esemeina esinevad just need väärtused, mis osutavad rõhutatult rahvuslikku omapära, ent samal ajal võivad pakkuda huvi ka teistele rahvustele ja omada tähtsust võõrkultuuride viljastajana. Sellised rahvuslike kultuuride saadused levivad laiemas ulatuses vaid teatavatel eeldustel: nad peavad pakkuma võõrrahvaile midagi oluliselt uut, esinema teatava avastusena, üllatusena ja ilmutusena, ühtlasi peavad nad aga olema säärase iseloomuga, et nad on vastuvõetavad võõrkultuuridele ega tekita neis ületamatut opositsiooni endi suhtes. Neile tingimustele on ajaloo kestes hästi vastanud teatavad usundid, mis hoolimata markantsest rahvuslikust päritolust on leidnud laias ulatuses rahvusvahelist kõlapinda (ristiusk, islam). Ka filosoofilised ideed osutavad suurt levimisvõimet, ent neid on kerge mitmes mõttes tõlgitseda: sel teel võivad võõrsiltki laenatud ideed kujuneda rahvuslike eelarvamuste aluseks ja natsionalistlikes huvides moonutatud filosoofilised doktriinid saada mingi eksklusiivse rahvusliku ideoloogia elementideks. Teataval määral on ülekantavad ja laenatavad ka poliitilised väärtused, mis aga uutes tingimustes osutavad tavaliselt oma esialgsest kujust tunduvalt erinevaid jooni. Nii ei ole Inglise pinnal kasvanud parlamentaarne valitsemissüsteem teistes riikides kusagil suutnud niivõrra laitmatult funktsioneerida kui Inglise oludes. Kõige vähema moondumise ohuga on ühelt rahvalt teisele üle kantavad kirjandusliku ja kunstilise loomingu saadused. Neil aladel nõuab loominguline tegevus vaimset desarmeerumist, sest luule ja kunst saavad normaalselt elada ainult sallivuse ja sümpaatia õhkkonnas. Seetõttu peab eriliselt hindama kirjandust ja kunsti kui üldise inimsuse ideid soodustavaid tegureid. Rahvaste vaimne koostöö peab kõigi nende vahendite kaudu mõjutama võimalikult laiu rahvamasse, et neisse sisendada kõrgemat ja ülevamat käsitust inimlikust kultuurist. Masse tuleb kavakindlalt ja pidevalt kasvatada, õpetades neid hoiduma rahvuslikest liialdustest, vihkama omavoli ja survet poliitikas, millisel kujul need ka ei avalduks, austama teiste veendeid ja õigusi. Ainult sääraseist põhimõtteist kantud kultuuritöö võib inimkonna välja viia praegusest raske kriisi seisundist.

Äsja refereeritud kõned annavad oma karmi realismiga kaasaegsusest üsna masendava pildi, kuid osutavad, hoolimata oma pessimistlikust põhitoonist, siiski teatavaile võimalustele kultuurikriisi ületamiseks. Õigustatult võib ka praeguse aja kohta rakendada kuulsa inglise poliitiku E. B u r k e’i sõnu, mida see lausus omal ajal oma pika poliitilise karjääri lõpul: „Millised varjud me oleme ja milliseid varje me taotleme! Varjud, ebamäärased ja irreaalsed varjud tekitavad vihavaenu inimeste vahel ja õhutavad neid vastastikku üksteist hävitama.” Need varjud tulevad hajutada, et kultuuripäike saaks jälle avaldada oma viljastavat ja elustavat toimet, et inimkonda ühtehoidvad, tsentripetaalsed jõud jälle saaksid ülekaalu lõhestavate ja hävitavate tsentrifugaalsete jõudude üle. See on praegustes ajaoludes äärmiselt raske ja vaevarikas ülesanne, ent kaugeltki mitte hoopis lootusetu ja utoopiline. Tsentripetaalsed jõud ei ole käesoleval hetkel oma elulist energiat veel kaotanud, vaid omavad küllalist löögijõudu võitlusteks eksklusiivsete tsentrifugaalsete ideoloogiatega. Rahvuslikud ja ideoloogilised vastuolud kaotavad puhtvaimseil aladel, teaduse, kunsti ja kirjandusliku loomingu pinnal oma tavalise teravuse, mis asjaolu võimaldab neil aladel tõhusat rahvusvahelist vaimset koostööd. Vaimne looming eeldab elustava õhuna ideede vaba liiklemist kõrgemal kõigist piirest, vastastikust sallivust ja huvi üksteise saavutuste kohta. Ei saa ühtlasi unustada, et moodne tehnika ei võimalda ainuüksi vastutustundeta poliitilist ja ideoloogilist reklaami, vaid osutub samal ajal ka tõelist vaimset kultuuri soodustavaks teguriks. Kunagi pole vaimutegelased suuremal määral ja laiemas ulatuses osa võtnud oluliste teguritena oma rahva ja ühtlasi kogu maailma elust. Kunagi pole kirjanduse, kunsti ja teaduste viljelejad sügavamini mõjutanud laia avalikkust kui nüüdisajal, kunagi pole raamatud, ajakirjad, kunstiteosed ja teised loova vaimse töö saadused olnud nii suures ulatuses kättesaadavad laiemaile rahvahulkadele kui tänapäeval. Nii osutub võimalikuks kunstlikult produtseeritud avaliku arvamuse aseainele rahvusvahelises ulatuses vastu seada vaimse eliidi juhatusel loodav tõeliselt kultuuritahteline ja kultuurimeelne avalik arvamus. Juba mainitud Pariisi konverentsil rääkis vaimse koostöö katoliikliku komisjoni juhataja Monseigneur E. Btaupin innustunult sellest uuest vaimsest jõust, mis vaimse koostöö näol on viimaseil aegadel tõusmas teiste vaimsete universaalsete jõudude (näit. ristiusu) kõrvale. Keset üldist killustumist moodustab see jõud tähtsa koguva ja koondava teguri. Ta rõhutab jälle vajaliku energiaga inimühiskonna põhilist ühtlust, tegemata vahet rasside, klasside ja isegi mitte uskumuste vahel. Sellega on nüüdisaegse inimkonna ellu kerkinud uus, võrreldamatult suure väärtusega kultuuriline nähtus.

See liikumine elab praegusel hetkel üle alles oma tagasihoidlikke esialgse koordineerumise ja konstitueerumise aegu. Veel ei ole inimvaimu organiseeriv võime jõudnud saavutada selliseid suuri tulemusi, nagu me neid näeme teaduslike ja tehniliste leiutiste alal. Rahvusvaheliste suhete ratsionaalne organiseerimine on ala, kus inimvaim on seni töötanud kõige väiksemate tagajärgedega. Eriti ei ole inimkonna kõlbeline areng seni suutnud põrmugi sammu pidada ta intellektuaalse arenguga. Inimese kõlbeliste jõudude otstarbekohasele kujundamisele on seni pandud hoopis vähem rõhku kui ta mõistuse viljelemisele. Seetõttu on inimkonna moraalne tase võrreldamatult madalam ta intellektuaalsest tasemest ja ürgsed ohjendamatud instinktid purustavad kergesti välise kultuurilise kooriku. Needsamad inimesed, kes oma kutselises tegevuses käituvad ülimal määral mõistuspäraselt ja on oma toimingud ses suhtes suutnud viia kõrgekvaliteedilise ratsionaliseerimise tasemele, muutuvad sageli mingi üldiselt leviva massiafekti mõjul äkki ja ootamatult mõttetult märatsevaiks metslasteks, kes sõdades ja kodusõdades jõhkralt ja hoolimatult hävitavad inimelusid ja kultuurihüviseid. Uue vaimse kultuuriliikumise tähtsamaid ülesandeid ongi seda, mis seni inimkonna kõlbelisel kasvatamisel on tegemata jäänud, nüüd, n. ö. kaheteistkümendal tunnil, võimalikult kõiki võimalikke vahendeid rakendades tasa teha ja seega püüda võimalikult miinimumini vähendada otse kohutavat diskrepantsi inimkonna intellektuaalse ja moraalse arengu vahel.

Seejuures tuleb pühendada tõsist tähelepanu neile hädaohtudele, mis on põhjustatud üha kaugemale minevast spetsialiseerumisest. Juba noorest east peale teatavale, äärmiselt kitsale kutsetegevusele andunud inimesed kaotavad võime omandada õiget, vajalikul määral laia ülevaadet kaasaegse kultuurielu mitmepalgeliste avalduste kohta ja langevad seetõttu kergesti ohvriks mõnele ahtakesele ideoloogiale. Vastukaaluks spetsialiseerumise lagastavale mõjule peab vaimse koostöö liikumine nüüdisajal arendama ülevamat ja kõrgemat käsitust inimlikust kultuurist ja ta tõelistest väärtustest. Rahvamasside võimaliku kultuuristamise ja sisemise vääristamise nimel tuleb tal pidada lakkamatut võitlust igasugu dogmaatilise ja arvustusvõimetu ebakultuuri ja poolhariduse vastu, milles need ka ei avalduks ja kust poolt nad ka ei tuleks. Ainult sel teel suudetakse aja jooksul võidule aidata selline mentaliteet, mis tulevikus võimaldaks kõigi esilekerkivate rahvusvaheliste probleemide ratsionaalset lahendamist rahulike vahenditega. Kuid selle ideaali lõpliku saavutamiseni seisab veel ees üsna pikk ja okkaline tee!

Juba Rahvasteliidu loomise järel saadi liidu ümber koondunud ringkondades aru vajadusest täiendada Rahvasteliitu „vaimude liiduga” (Societe des esprits). Leon Bourgeois algatas Genfis septembris 1921 vaimse koostöö komisjoni loomist, et sel teel hankida rahvusvahelisele ühiskonnale kõigi rahvaste valgustatud peade poolehoiu ja toetuse. Ta väitis, et ilma vastastikuse rahvusvahelise arusaamise mentaliteedita ei saaks Rahvasteliit kunagi edukalt funktsioneerida. Ainult mingi üldine organisatsioon, kes koondaks enda ümber võimalikult paljude maade vaimse eliidi ja tegutseks tihedas kontaktis Rahvasteliiduga, suudaks kavakindla tegevuse arendamisega tuua rohkem korda vaimsete väärtuste vahetamisse rahvusvahelises ulatuses, soodustada võimalikult laiaulatuselist koostööd kõigi maade vaimutegelaste vahel ja koordineerida niiviisi kultuuri loovad jõud rahvusvahelise solidariteedi põhimõtte alusel seisvaks ühiseks vaimseks rindeks. See algatus osutus igapidi õnnelikuks. Kutsuti ellu vaimse koostöö rahvusvaheline komisjon, mille liikmed (praegu on neid 19) nimetatakse Rahvasteliidu nõukogu poolt. Prantsuse valitsuse algatusel ja ainelisel toetusel kutsuti jaanuaris 1926 Pariisis ellu vaimse koostöö instituut, kes esineb komisjoni täidesaatva organina ja on arendanud väga laialist ning viljakat tegevust. Nende kesksete asutuste kõrval õhutati kõiki rahvaid oma rahvuslike vaimse koostöö komisjonide loomisele. Viimaste ülesandeks pidi olema pidada sidet komisjoni vahel ühelt ja eri maade vaimse elu avalduste vahel teiselt poolt. Ka peavad rahvuslikud komisjonid süvendama oma kodumaal vaimse koostöö ideed, õhutama üldist moraalset desarmeerimist, arendama ja kasvatama usaldust rahvusvaheliste ürituste kohta ja austavat ning tunnustavat suhtumist sellesse ossa, mida teised rahvad etendavad inimkonna üldisis püüdlusis. Iga maa vaimse paremiku esindajaist koosnevad rahvuslikud komisjonid peavad seisma kõrgemal sise- ja välispoliitilistest võitlustest, hoiduma pahatahtlikest esinemistest teiste rahvaste ja nende kultuuride suhtes ja igapidi edendama rahvaste rahuliku koostöö ja hea läbisaamise vaimu. Need komisjonid kutsuti ellu ka selliseiski riikides, kes ei kuulunud Rahvasteliitu (näit. P.-A. Ühendriikides). Aastal 1937 ulatus nende komisjonide arv 43-ni, mis jagunesid kõigi maailmaosade vahel; enamik neist asus Euroopas, Ameerikas oli neid 8, Aasias 6, Aafrikas ja Austraalias kummaski 1. Järelikult hõlmab vaimse koostöö rahvuslike komisjonide tegevus peaaegu kogu maailma. Nende kaudu on loodud vajalik kontakt üldorganite universaalse tegevuse ja eri rahvuste vaimse elu vahel.

Selline rahvusvahelise koostöö organisatsioon on osutunud üldiselt üsna sobivaks ürituseks ja on võimaldanud väga mitmekesise korraldava tegevuse arendamist, mille arvurikkaid erialu ja -harusidki pole käesolevas võimalik loendada. Mainigem vaid, et see organisatsioon on kujunenud ülitähtsaks teguriks ka teadusliku uurimistöö tehnilise külje soodustamisel. Teaduslik tegevus ei ole nüüdisajal enam mõeldav individuaalse tegutsemisena, ilma et kontakti peetaks rahvusvahelise teadlasteperega. On vaja täpsalt teada, mida teataval alal laias maailmas seni juba saavutatud ja milliste ülesannete kallal antud hetkel töötatakse. Seetõttu omab dokumentatsioon oma mitmesuguste eriharudega (bibliograafia, statistika jne.) nüüdisaegses teaduslikus tegevuses ennenähtamatult olulist tähtsust. Ka korraldatakse praegu enneolematus ulatuses mitmesuguseid kollektiivseid ühisüritusi, kus kaasa töötavad paljud teadlased, sageli mitmest eri maast. Nii on eduka teadusliku uurimistöö eelduseks pidada võimalikult tihedat kontakti teiste maade vastavate uurijatega ja uurimisasutustega. Et see kontakt toimuks võimalikult hõlpsasti, selleks on vaja kavakindlalt korraldada rahvusvahelist koostööd eri asutuste (instituutide, laboratooriumide, muuseumide, arhiivide, teaduslike seltside jne.) vahel ja võimalikult koordineerida nende tegevust teatavate ühtlaste põhimõtete alusel. Kõigil neil aladel on tänu rahvusvahelise koostöö organisatsiooni süsteemikindlale tegevusele juba nüüd, lühidate aastate jooksul, saavutatud selliseid tulemusi, millest mõned aastakümned tagasi vaevalt keegi julges unistadagi ja suurem tööpõld seisab loomulikult alles ees. Ka kirjandusliku ja kunstilise loomingu rahvusvahelise tutvustamise alal on seni tähelepandavate tagajärgedega töötatud, kasutades seejuures ka selliseid moodsaid informatsioonivahendeid nagu raadio ja kino.

Käesolevas ühenduses väärib aga eriti mainimist, et vaimse koostöö komisjon ja instituut on püüdnud laias rahvusvahelises ulatuses organiseerida mõtete vahetust nüüdisaja kultuuri kõige olulisemate ja aktuaalsemate üldprobleemide kohta. Selleks on korraldatud rida vaidluskoosolekuid, mille materjalid on hiljem avaldatud trükis, ja väljapaistvate tegelaste kirjalikke vaidlusi, mille tulemused on samuti hiljem avalikkusele kättesaadavaks tehtud. Eriti häid tagajärgi on andnud vaidluskoosolekud (entretiens), kus elavas vestluses saavutavad tiheda isikliku vaimse kontakti eri maade, eri teaduste ja eri maailmavaadete esindajad. Näit. korraldati Madridis 1933 vaidlus kultuuri tuleviku üle, Nizzas vahetati 1936. a. mõtteid moodsa inimese kujundamisest, peatudes isiksuse osal nüüdisaegses elus, isiku ja massi vahekorral, mõistuse ja irratsionaalsete jõudude osatähtsusel kultuurielus ja avaliku arvamuse loomise viisidel, kuna Budapestis 1937 arutati küsimust, kuidas rakendada klassikalist pärandit nüüdisajal, et tuua kultuuriellu rohkem korda, meetodit, kooskõla ja vaimset tasakaalu.

Nii on käesoleval ajal hoogsalt arenemas kavakindlalt korrastatud koostöö suurema osa kultuurimaade vaimse paremiku vahel. Seniseid kultuurisaavutusi ohustavaile destruktiivseile tendentsidele on vastu seatud tihe vaimutegelaste rinne, kes püüab kanda rahvusvahelisse ellu ülevamat kultuurikäsitust ja võitleb energiliselt nüüdisaegse kultuurikriisi ohtlike avalduste vastu. Kuigi telluursed jõud oma ürgsete afektidega ja fanaatiliste kirgedega näivad praegu sammuvat tõusurada ja maailm on täis elektrit, mis võib plahvatada suures katastroofis, ei jää – kas lähemas või kaugemas tulevikus, kes teab? – tulemata tervendav ja õhku puhastav pööre. Sest õieti on öelnud St. Zweig: „Iga fanatismi saatuseks on, et ta ise oma mängu ära mängib; mõistus, igavene ja vaikselt kannatlik mõistus võib püsida ja oodata; vahel peab ta vaikima ja vait jääma; aga tema aeg tuleb, ikka tuleb ta jälle tagasi.”

P. Tarvel

Loomingust nr. 5/1938