Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

ui rääkida kirjanduse ja omakultuuri suhetest, siis võiks seda teha õige mitmel viisil. Võiks lähtuda küsimusest, kas meie kirjanduse arengutee ühtub eesti omapära kujunemise resp. kujundadatahtmise tendentsiga. Sellele küsimusele võiks julgesti vastata nii positiivselt kui negatiivselt, olenevalt vastaja isiklikust maitsest ja filosoofilistest tõekspidamistest. Kirjanduse mitmepalgelisust arvesse võttes ei teeks suuri raskusi tuua näiteid ükskõik kumma väite tõestamiseks.

Järgnevates ridades tahame peatuda eelmisega küll seoses oleval, kuid siiski oluliselt modifitseeritud küsimusel.

See küsimus võiks olla sõnastatud nii: Mil määral meie kirjandus peaks kajastama nn. omakultuurilisi tendentse? Kas senisest suuremal või vähemal määral?

Enne kui asuda selle küsimuse vastamisele, oleks tarvis pikemat peatumist omakultuuri küsimustel üldse.

Häda algab juba omakultuuri mõistega. Ühelt poolt on ta üks neid mõisteid, millele on omane teatav pieteediväärtus. Juba ilma et sellele mõistele konkreetsemat sisu antaks, loob sõna ise kujutluse millestki väga tähtsast, rahvusele tingimata kasulikust jm. Kui lähtuda sellest aksioomist, omakultuuri mõiste sisu lähemalt pretsiseerimata, siis oleks selge, et ükski hea eestlane ei võikski püstitada eeltoodud küsimust. Vastus oleks juba ette antud: kirjanduses ei saa kunagi olla liiga palju omakultuuri. Omakultuuri taotlust kirjanduses tuleks kõigi abinõudega soodustada ja forsseerida.

Kuna igas väärtuslikus kirjanduses igalpool maailmas muistsetest aegadest peale on pesitsenud teatavad autonoomia impulsid, sest kirjanduse ja kirjaniku seesmine vabadus – või kujutlus oma seesmisest vabadusest – on olnud paratamatuks eelduseks väärt kirjanduse sünnile üldse, siis oleks kasulik uurida, kas seda autonoomia tahet ei saaks kuidagi vähemalt lepitada või kokku sobitada nende tendentsidega, mis tarbe korral kirjandust võiks näiteks patriootilistel kaalutlustel teisiti suunama hakata, kui kirjanduse taga pesitsev vaim ise tahaks.

Kuna sellele teemale on juba varem olnud mitmesuunalist poleemikat, milles aga pole jõutud ühistele seisukohtadele, siis esitame alljärgnevas tõestuskatse väitele, et kirjanduse arenemine temast enesest väljakasvavate jõudude ajel on kõige õigem viis saavutada temalt suurimat võimalikku andamit (tribuuti) omakultuurile.

Kuigi omakultuurist on räägitud väga palju, ei tähenda see sugugi, nagu oleks mõiste seetõttu juba küllalt selge. Näib vägisi siingi korduda tahtvat tihti tähele pandud nähtus, et mida rohkem asjast räägitakse, seda udusemaks muutub asi ise. Esitagem üks klassiline näide definitsioonist idem per idem:

„Meie omakultuur kitsamas mõttes on (siis) see, mida meie oma hingelaadis ja kultuuris võime nimetada meie omaloominguks ja omapäraks, meie kultuuriliseks raudvaraks, põhikapitaliks, meie rahvuslikuks kultuuriks. Laiemas mõttes ja eriti nüüd meie Vabariigi 20. juubeliaastal tahame omakultuuri nime all mõista ka seda edu ja neid saavutusi, mida enda iseloomu püsivuse ja sitkusega, enda leidlikkusega ja tahtejõuga nende aastate jooksul oleme loonud.” (A. Meikop, „Meie vaimsest põhikapitalist”. Artikkel brošüüris Juhised omakultuuri nädala korraldamiseks).

Laiem üldsus kujutleb enesele asja konkreetsemalt. Kui ta kuuleb räägitavat omakultuurist, siis seob ta sellega kujutlusi rahva ainelisest (sekka ehk ka vaimsest) vanavarast, rahvarõivaste ja rahvakommete elustamise ja tarvituselevõtmise propagandast, Taarausust jms. Olgu see kujutlus väär, aga ta esineb sagedasti.

Kui me niimoodi selget vastust ei saa, mida mõista omakultuuri all, siis võtkem ta algul vastu teatava põhimõistena. Eeldagem, et iga eestlane a priori teab, mida tähendab eesti omakultuur.

Pärast seda võiksime vaadelda, kas omakultuur on teatav otseväärtus, või abinõu mõnesuguste teiste, kaugemate sihtide saavutamiseks. Siingi lähevad arvamised lahku. Esitagem mõned tsitaadid prof. E. Kant’i artiklist „Eestluse ülesandeid” (Tähiseid 1935, lk. 30) :

„Riikliku oleluvormi saavutamine on alles rahvuse igatsuste ning otsiskelude nurgakivipanek, millele peab järgnema rahvuslik ülesehitus ise ja etniline individualiseerumine ning täiustumine.

Maaküsimus, emakeelne kool, sotsiaalseadused, need olid iseseisvuseta vähemusrahvuse, natsionaliteedi, peamisi ühispüüdeid… Kes olevikust väljakasvava ning hargneva tuleviku ülesandena näeb vaid iseseisvuse säilitamist ja ühiskonna jooksvate küsimuste lahendamist, see minetab suuremalt jaolt ülesanded, mis eelmistele peavad järgnema.

Riigirahvusel peab olema võime lisada väärtuslikku ja omapärast inimsoo kultuurile…”

Juba nendest tsitaatidest, veel enam sama artikli mõttekäikudest tervikuna paistab selgesti silma: omakultuur on väärtus omaette, ongi see, mille jaoks on vajalik rahvuse ja riigi säilitamine jne.

Väga sageli aga on kuulda ka ümberpöördult. Mõnigi otsene omakultuuri tegelane kitsamas mõttes on omakultuurist teinud vahendi, mitte eesmärgi ise.

Katsugem mõiste selgitamisel tuge leida sõna etümoloogiast. Omakultuur. Mis peaks siin olema aktsentueeritud? Kas mõtleme, et kultuur peab olema eeskätt ja iga hinna eest oma, või langeb rõhk kultuurile kui niisugusele? A. Meikopi juba tsiteeritud artiklile toetudes võiksime asuda viimasele seisukohale. Kogu kultuuri, mida oleme suutnud rakendada oma rahvuse teenistusse, olgu ta lausa oma loodud, või laenatuna ümber loodud, võime pidada oma kultuuriks, meie kultuuriks, vähemalt ses mõttes, et võime sellele uhked olla. Küsimus omapärast näib erinevat mitte üksi lihtsalt kultuuri, vaid ka omakultuuri küsimusest. Hea, kui mõnel kultuurilisel seigal omapära ei puudu, aga omapära nõudmine iga hinna eest oleks heast asjast pea asja tegemine. Ning see võib olla negatiivse toimega.

Rahvakommete ja rahvarõivaste ülearu usin demonstratsioon välismail võib luua kujutluse eestlasest kui mingist kaugest ja võõrast, üldisest euroopaliku kultuuri arengust välja suletud ja kõrvale jäetud või kõrvale jäänud rahvast. Ega kergel käel maksa ütelda tänapäevalgi, et noor-eestlaste populaarne loosung eurooplasteks saamisest ja eestlasteks jäämisest oleks ajast ja arust.

Samuti oleks kurjast hermeetiline sulgumine kõige võõra eest. Sellega meie vaevalt soodustaksime oma arengut. Nõustuksime meeleldi prof. A. Orasega, kes spetsiaalselt värsikultuurist rääkides avaldab järgmisi mõtteid:

„Noorem põlv on oma teadlikuks arenemise ea läbi teind eesti koolis, ta on olnud ümbritset riiklikust iseelust, ta on oma olemiselt hoopis eestilisem, kui mõni Andres Saali järglane ning eestipäratseja, kes on omandand kõigest eestluse välise ilme ja poosi. Temale on juba hakand selguma tõde, et paljas rahvarõivastus ei tee rahvuslikuks, vaid et rahvuslik võib olla isegi ilma esemelise vanavarata.”

Meil pole mingit tarvidust mineviku traditsioonide liialdatud elustamisega end kunstlikult teha eksootiliseks maaks. Sellega võiksime äratada küll vahest turistide uudishimu ja küsitavat ülevalt alla osavõttu (mõne inglise missi „very nice” kuuluks selle hulka). Aga meie eesmärgiks on vääriliselt kaasa kõnelda euroopa üldises kultuuris.

Meie rahvuse viimase paari aastakümne saavutused kõige mitmekesisematel aladel on meie iseteadvust ja enesetunnet võimelised tõstma hoopis enam kui liialdatud viiblemine minevikus.

On positiivne sugestioon: meie pole mitte rahvas, kes on sunnitud elama oma kuulsusrikkast minevikust, vaid tõusev rahvas, kelle tulevik seisab alles ees. Pandagu tähele, et umbes sellelaadiline mõttekäik likvideeris veel hiljuti igas isamaalikus pidukõnes obligatoorsed kurikuulsad „seitsesada aastat”.

Üldse on kogu rahvusliku omapära probleem praegusel ajal ja Euroopas omajagu triviaalne. Rassiteoreetikute jutlused tõugude ja rahvuste olulistest erinevustest pole kuigi suurel määral allutatud eksaktsele kontrollile (vrdl. I. Tõnisson, „ Rahvuspsühholoogia võimalustest”, Looming 1935, lk. 528). Literaatide – reisikirjelduste autorite tähelepanekud maade ja rahvaste erinevustest käsitavad peamiselt lihtrahvast. Haritlaskond igal maal on aga läbi imbunud uniformeerivast euroopa kultuurist, millele pole nii kerge külge riputada predikaati „oma”.

Näib, et omapära mõiste on just üks nendest, mille konkreetne sisu on määratud aegade jooksul muutuma, kas me seda soovime või mitte. Rahvarõivaste ja keelemurrete erinevus kihelkondade järele tekkis iseenesest, kuna inimeste kontakt kaugema ümbrusega oli lõtv. Tänapäeval samasugune omapära nõuaks kunstlikku viljelemist.

Kuna kunstlik omapära kultiveerimine ei tähendaks suuri lisaväärtusi meie rahvusele, siis tuleb omakultuurile sisu andmisel rõhutada kõigepealt ikkagi kultuuri ennast, ning mitte ülearu muretseda sajaprotsendilise algupära ees.

Meie suur ülesanne on kogu tänapäeva kultuuri assimileerimine, inimkonna kultuuri võitude rakendamine meie maa ja rahva hüveks. Sellele ülesandele küllaldasel määral tähelepanu juhtida, seda ülesannet laiemategi ringide teadvusesse istutada tohiks olla käesoleva omakultuuri nädala mitte vähese tähtsusega ülesandeid.

Kui eesti kultuuri mõiste sel viisil kristalliseerub, siis on võimalik väita, et meie kirjandus saab vääriliselt osa võtta omakultuuri hooldamisest ja kasvatamisest, ilma et ta tunneks ennast äralõigatuna üldisest läänekultuuri arengust.

Üheks kaaluvamaks arvepeatükiks meie rahvusvahelise jõubilansi aktivas on meie kultuuriline prestiiž. Selle prestiiži mõõtmisel tuleb tahes-tahtmata mõõdupuuks võtta seda, mida on kombeks saanud nimetada lääne-euroopa kultuuriks. Mingi kujuteldava kultuurilise autarkia eitamisel me ei tarvitse sugugi aluseks võtta negatiivset sugestiooni, et meie maa ja rahvas on väike. Suurrahvaski ei toimiks targasti, kui ta tahaks kultiveerida vaimset autarkiat. Ei ela ükski rahvas mingis abstraktses ruumis, vaid alalises kokkupuutumises teistega. Ning need kokkupuuted on rahvuslikke kultuure viljastanud vahetpidamata, kogu ajaloo kestvusel.

On õige, et eesti rahvas on kuni kõige viimase ajani võõrkultuuride suhtes olnud valdaval määral võtja ja üsna vähesel määral andja. Bilanss on olnud passiivne. Võimalik, et mõnelgi alal ta veel pikemaks ajaks passiivseks jääbki. Aga ideaalina peab vähemalt silmade ees seisma olukord, kus meie kultuuriväärtuste rahvusvahelises liiklemises ka mõnel määral ekspordiga osa etendame.

Selle seisundi saavutamiseks on vajalik, et impordiga ei oldaks ülearu kartlik. Lubatagu üks võrdlus ainelise kultuuri alalt: venelased importisid oma esimesed combine’id Ameerikast. Nüüd valmistavad nad neid ise ja ekspordivad.

Kui meie uusi linnaosasid ehitame, siis kasutame lääne-euroopa arhitektide kogemusi. Ometi valmiv elamisruum jääb tunnistust andma meie tänapäeva kultuurist.

Kui meie kirjanik kirjutab teose subtiilseimal psühholoogilisel teemal, kuulub see meie kirjandusse, olgu probleemid kui rahvusvahelised (õigemini: üldinimlikud) tahes.

Ratsionaalsed kaalutlused nõuavad peaaegu igal alal euroopa saavutuste arvestamist ja rakendamist. Samale õigusele peab lubatama pretendeerida ka meie kirjandust. Meil on õnnestunud seni saavutada rahvusvahelist nime saavutustega kehakultuuri alal, eriti maadluses. On suur ülesanne analoogilistele tulemustele jõuda vaimsetelgi aladel.

Vabalt areneda võiv kirjandus tõotab edaspidi anda suuri lisaväärtusi meie rahvusvahelisele prestiižile. Ja sellisena ta teenib meie omakultuuri, tarvitsemata olla viimasele subordineeritud.

Paul Viiding

Loomingust nr. 3/1938