Kirjanduslikust kriitikast
irjandusliku kriitika kriisist on meil kõneldud korduvalt. Vastavad sõnavõtud on kujunenud eriti ägedaks uute kirjanduslike voolude päevakorrale kerkimisel, seda enam, et võitlused viimaste ümber tihtipeale on kattunud sugupõlvede vaheliste võitlustega. Uute jõudude tungimine Parnassile toimub harva ilma iganenud seadusetahvleid ründavate lipukirjadeta, ideoloogilised kähmlused viimaste poolt ja vastu peetakse aga kirjandusliku kriitika lahinguväljadel. Igatahes alahindaksime arvustajaid kui sarnaseid, tembeldades neid vaid võistlevate kaubamajade proovireisijaiks: tegelikkuses esineb küllaltki juhtumeid, kus just kriitikute-mõtlejate looming on olnud otsustava tähendusega uute kirjanduslike liikumiste algatamisel. Elutu ja puudulik selletõttu iga kirjanduslugu, milles kriitikale ja tema mõjukiirgusele pole pühendatud küllaldast tähelepanu.
Kui veel Jaan Oks meie kriitika kidurust tuletas asjaolust, et meil puuduvad lihtsalt teosed, mis ulataksid nõudlikuma arvustuse sirbi alla, siis oli ta oma väidetega mõnevõrra hilinenud. Uus murrang eesti kirjanduses oli juba alanud; moodsa Euroopa kultuuriliikumistega kontaktisoleva kriitika loomine ja viljelemine kuulub Noor-Eesti suurimate teenete hulka. Kuigi Noor-Eesti kriitikat armastatakse tänapäeval süüdistada ühekülgses estetismis ja subjektivismis, ei või ometi keegi salata, et näiteks Fr. Tuglase ning A. Kalda meistriesseed tegid edaspidiseks täiesti võimatuks meie juhtiva arvustuse tagasilanguse vanade perekonnalehtede tasemele. Just vastuoksa: Noor-Eestilt õppisid tema vastasedki.
Teine, kuigi tagasihoidlikum murrang eesti kriitikas toimus Orbiidi päevakorrale kerkimisel. Mainitud rühma liikmete suhtumist kirjandusliku kriitika probleemidesse valgustab tähtsal määral asjaolu, et enamik nendest kuulus noorte kirjandusteadlaste või kirjandusteaduse üliõpilaste perre. Vastavad õpingud ülikoolis olid neid viinud lähedasse kontakti uute vooludega kirjandusteaduses; Noor-Eesti arvustajate impressionism paistis neile iganenud ja teadusliku paikapidavuse mõttes kahtlane. Vallutanud Parnassi „eluläheduse” märgi all, hülgasid nad sotsioloogilise uurimismeetodi kasuks esteetilis-formalistliku, kusjuures, aga paraku rida paremaid arvustajaid jäid eri seisukohtadele.
Domineeriv osa meie tänapäeva kriitikast on aga mugavasti rühmitunud kuhugi keskjoonele Noor-Eesti ning Orbiidi vahemail; suuremaid põhimõttelisi murranguid pole seal enam ette tulnud.
Millest niisugune tuulevaikus?
Meie arvustuse ning essee klassikud Noor-Eesti päevilt on ikka enam ning enam loobunud puhtkriitilistest sõnavõttudest, pühendudes belletristliku tegevuse kõrval peamiselt spetsiaalseile uuringuile kirjanduse ajaloo ning teooria alal. Arvustajate noorem põlvkond unustab aga tihtipeale vaheseina, mis eraldab kriitikat kui loovast kunstielamusest lähtuvat kirjanduslikku liiki puhtteaduslikele uurimismeetodeile rajanevast kirjandusteadusest. Samuti kui värsireeglite tundmine ei tee veel kedagi luuletajaks, ei jätku ka kirjandusteaduslikust koolitusest loova kriitika viljelemiseks. Palju rohkem on selleks vaja, nimelt sügavat isikupärasust nii väljendusviisis kui ka ideedes, kõnelemata huvist ning andumisest, ilma milleta pole iialgi loodud midagi tähelepanuväärset. Meie tavaline arvustaja kirjutab aga pahatihti nõnda, et see paneb haigutama nii tema enese kui ka lugeja.
Samasugused hädad, mis viimase aastakümne jooksul kahandanud meie arvustuse löövust ning elujõudu, on valusasti sööbinud ka Nõukogude-Vene kirjanduslikku kriitikasse. Vastav olukord on mitmeidki sealseid kirjandustegelasi sundinud tõsiselt mõtlema. Lubatagu mind refereerida põhimõttelist osa kirjandusteadlase ning esseisti Leonid Grossmani pikemast artiklist „Kirjandusliku kriitika liigid” (Kogutud teosed, Moskva, 1928), milles autor püüab ummikusse jooksnud Vene arvustust juhtida tagasi rööbastele, kuhu see kirjandusliku eriliigina põliselt kuulub.
Grossmani väited paistavad vast paljudele algelistena, kuid aladel, kus (piltlikult väljendades) kirjaoskus on kahanemas, võib aabitsatõdedegi taaselustamine olla vajalik. Kaasaegse arvustuse kriisi peapõhjus on Grossmani silmis järgmine.
Käesoleva sajandi esimese veerandi jooksul toimunud revolutsioon kirjandusteaduses, formaalse ja sotsioloogilise uurimismeetodi kiire maksvuselepääs on liig suurel määral mõjutanud kaasaegset kirjanduslikku arvustust, tõkestades oma matemaatiliselt täpsete uurimismeetoditega hoogsalt isikupäraseid hinnanguid kirjandus- ja kunstinähete kohta. Sedelite süsteem on kõrvaldanud intuitsiooni; kaasaegne arvustaja otsekui häbeneks avaldada elamusi, mida temas äratanud loetud teos. Ning ometi on just elamusväärtus see, mis annab kunstile ta olemasolu õigustuse, mis avab talle tee publiku südameisse. Kriitika ülesandeks on avastada see tee, rajada sildu teose ja lugeja vahele. Ebapopulaarse ning mitmeti elukauge kirjandusteaduse kütkes ei suuda ta seda aga iialgi.
Põhjus, mis kaasaegse arvustuse teeb nii kergesti alistuvaks teaduslikele võõrmõjudele, seisneb Grossmani arvates tema ebamäärases positsioonis teiste kirjandusliikide keskel. Põhiliselt võttes pole kriitika tänapäevanigi tunnustamist leidnud kirjandusliku eriliigina, veel puudub tal oma eripoeetika, nagu see näiteks olemas lüürikal, romaanil, draamal ja retoorikal. Tänu niisugusele tuhkatriinu osale ongi ta sattunud kõigile (käesoleval juhul kirjandusteadusele) käsutatavaks, kõigile käest kätte pillatavaks. Kinnitada kriitikale tema kodanikuõigused teiste liikide peres, anda temale ta „Õiguste Bill” vastava eri poeetika näol, see on ülesanne, mille seadnud enesele Grossman kõne all olevas teoses. Enne aga püüab ta vastata küsimustele kriitika olemuse ning ülesannete konta. Viimastega siin piirdumegi.
Korduvalt on vaadatud kriitikale otsekui mingile madalamale suletöö liigile. Antiiksete kirjanduskohtunike nimed, Aristarchose oma näiteks, on aja jooksul omandanud ilmsesti satiirilise iseloomu. Paiguti niisugune suhtumine kriitikasse, nagu seda Grossman tõendab rohkete näidetega, on ulatunud tänapäevani. Alles hiljuti avaldati mingil proletaarlaskirjanike kongressil veendumust, et kriitikud on lihtsalt ebaõnnestunud kunstnikud, kes ei vääri tõeliste loojate tähelepanu. Talent vaadelda, mõista ja hinnata on paljude arvates vastolus talendiga spontaanselt luua. Või teiste sõnadega: loov talent pole võimeline kriitiliste hinnangute tegemiseks.
Õnneks, konstateerib Grossman, seisab niisugune väide ilmses vastolus kirjandusliku praktikaga. Ajalugu ei tunne kirjanike jaotust loovateks ja kriitilisteks talentideks. Juhtiv osa kirjanduslikke suurmehi on ühtlasi olnud ka esmajärgulised kriitikud. Kui nimetada Dostojevski kõnet Puškini üle või Turgenevi esseed „Hamlet ja Don Quijote”, siis ei kahtle keegi, et need palad kuuluvad vene kriitika meistriteoste hulka. Samuti seisab väljaspool kahtlust, et kutselistegi kriitikute teosed võivad tihtipeale auga taluda Võistlust sõnakunsti parimate saavutustega. Nõnda oleks äärmine ülekohus eitada loovat momenti näiteks Sainte-Beuve’i või H. Taine’i teostes, samal ajal kui palju kõmukirjanikke pretendeerib sellele absoluutse enesestmõistetavusega. Et luua kui Taine, selleks on vajalikud: sügavalt isikupärane maailmavaade, keskpärasusest radikaalselt erinev pilk inimesele, loodusele ning ajaloole ja veel paljugi muud. Kolme musketäri kirjutamiseks on see kõik aga üleliigne. Just kriitikud, ajaloolased ja filosoofid on tihtipeale need, kes esinenud loovate ideede kandjatena kunsti- ja kirjandusellu ning sellega hoogu andnud uute ajajärkude sünnile.
Kriitik, samuti kui romanist, poeet või draamakirjanik, peab hoolitsema oma teoste artistliku lihvingu eest. Taidurina otsustuste ning hinnangute alal ammutab ta oma mõtte- ja tundmuse inspiratsioonid kunstiteosest, koondab enesesse selle atmosfääri ning annab oma muljed edasi lugejale. Ta käsitab oma esemeid rippumatult nende tekkimisajast, teda huvitavad need peamiselt kui aktuaalsed tegurid, mis aitavad kujundada kaasaega. Sest mõista kunstiteost tähendab kõigepealt leida temas hääli, mis kõnelevad tulevatele põlvedele. Tõeline kriitik avastab kunstniku elamused oma aja märgi all; selleks on talle vajalikud ühelt poolt põhjalik arusaamine kaasaja iseloomust, teiselt poolt elav ja dramaatiline kujundamisviis. Esitatud nõudeile vastav kriitika mitte ainult ei takista endisaegse kunstiteose mõistmist, vaid just vastuoksa, ta aitab alal hoida sidet meistriteose ning uute sugupõlvede vahel. Sest uhkeimgi suurteos kestab läbi sajandite ainult tänu uuendavale kirjanduskriitikale. Just kriitika ülesandeks on avastada, mida kaasaegsele generatsioonile võivad veel tähendada näiteks Lao-Tse sententsid või muinasegiptuse päikesehümnid.
Ükski tõsiselt võetav eneseteostus kirjanduse ja kunsti alal ei saa toimuda mõistuse kaasabita. Beethoveni märkmikest on võimalik näha, kuivõrd pikkamööda on kujunenud tema kuulsad meloodiad, kristalliseerumid otsekui lugematuist pisivisandeist. Kunstniku kriitiline aisting pidi siin olema töötanud äärmise pinevusega. On siis arusaadav, et mõistuslik element ei tohi puududa ka kriitilises loominguprotsessis. Eitada seda viiks absurdi. Teaduslikult kontrollitud andmete ja intuitiivse loomingu liitumine harmooniliseks tervikuks – selles peamiselt seisabki kirjandusliku kriitika iseloom.
Kuid arvestades kogemuse ning intellektiga, ärgu kriitika iialgi püüdku muutuda eksaktseks teaduseks. Selle eest hoiatas läinud sajandi keskel juba Sainte-Beuve. Püüd teaduslikkusele suurel määral moonutab arvustuse olemust ja vähendab tema osatähtsust. Paul Stapferi tähelepanekute järele on kriitiliste kirjutuste juures kõige mööduvama tähendusega just nende teaduslik külg (ajaloolised ja biograafilised otsingud, tekstikriitika jne.). Viimane on alaliselt alluv ikka uutele ning uutele kontrollinguile: uurimusi uuendatakse, järeldused muutuvad ning dogmad üksteise järele heidetakse kõrvale. Viimane väljaanne, uusim autoriteet, need on peaasjad, milledega arvestatakse. Sellepärast: kui kriitilises teoses leidub jäädavaid väärtusi, siis on neist esikohal küll kõigepealt kunstipärane sõnastus, mille kaudu mõte, arenedes vabalt ja viljakalt, lisab isikupärase momendi puhtvälisele andmestikule. Näitena esitab Grossman Belinski laialdase ülevaate Puškinist. Teose autorile olid tundmatud ligi kolmandik vajalikke algtekste, kuid ometi lõi ta teose, mille dokumentaalne põhi on küll vananenud, aga mis vaatamata sellele, tänu oma dünaamilisele, lugeja mõtteid tööle piitsutavale stiilile, on jäänud püsima vene kriitika võimsaima monumendina.
„Dissertatsioonid tolmuvad ning ununevad, andekas kriitikaetüüd ei vanane aga iialgi.”
Lõpuks aitab meid Grossman orienteeruda kirjandusliku kriitika rohkete alaliikide keskel, püüdes neid üksikult piiritleda vastavate eritunnustega. Käsitletavatest alaliikidest oleksid tähtsamad: kirjanduslik portree, essee, impressionistlik etüüd, artikkel-traktaat, agitatsiooniartikkel, kriitiline följeton, kirjanduslik ringvaade, retsensioon, kriitiline jutustus, kriitiline epistel, kriitiline dialoog, paroodia, pamfleet, kirjanduslik paralleel, kriitiline monograafia ja glossaarium. Puhtteaduslikud alad, nagu tekstikriitika, kriitiliste väljaannete koostamine, igasugused puhteoreetilised arutlused jne., ei kuulu ega tohigi kuuluda kriitika kui kirjandusliku eriliigi raamidesse.
Heiti Talvik
Loomingust nr. 7/1939