Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Jean Giraudoux nimi pole meie lugejale enam tundmatu. Aastate eest pühendas J. Semper talle Loomingus artikli, mis esineb täiendatud kujul ta esseedekogus Prantsuse vaim . Pärast viimase ilmumist on Giraudoux, praegu viiekümnendate eluaastate keskel oma parimas loomingueas, käinud tüki uut ja tõusvat teed, mis on viinud teda tänapäeva kõige silmapaistvamate kirjanike kõrvale. Ta viimaste aastate looming on olnud pühendatud teatrile, kuhu see on toonud tundevärskust, ideelist elevust, stiilisära ja uudset tehnikat, milles paljud ta kaasmaalised arvustajad näevad tänapäeva draamakirjanduse otsustavaimaid saavutusi. On väidetud, et kino mõjul sageli lavaliste ja näitlemisefektide liialdusse ja tundelisse labasusse kalduvas teatris on Giraudoux dramaatika tõstnud uuesti aukohale sõna poeetilise väärtuse. Et tänapäeva inimese psüühis leidus kohta nende väärtuste jaoks, seda tõendab Giraudoux draamade menu mitte ainult Pariisis, kus nad järjekindlalt kogu hooaja on vastu pidanud (kuni 200 etendust), vaid ka Inglismaal, Ameerikas, Skandinaavias. Poleks seepärast ülearune heita lähemalt pilku sellesse dramaatikasse, mis on niiviisi saanud juba üheks tänapäeva elamusi kujundavaks jõuks, kui mitte veel meil, siis vähemasti ses laiemas kultuuriringis, kuhu meil on eeldusi kuuluda.

J. Semper on iseloomustanud juba üldiselt Giraudoux varasemaid draamasid, romaani Siegfried et le Limousin’i dramatiseeringut, piibliainelist Judith’i, millel on mõningaid psühholoogilisi kokkupuutepunkte Tammsaare Juuditiga, komöödiat Amphitryon 38, mis interpreteerib tänapäeva peenenenud psühholoogia valguses antiikaja müüti, ja fantaasiamängu Intermezzo’t. Viimaseil aastail on neile lisandunud inglise kirjaniku Margaret Kennedy romaani dramatiseering Tessa (1934) ja kaks antiikainelist draamat: La Guerre de Troie n’aura pas lieu (Trooja sõda jääb tulemata, 1935) ja Electre (Elektra, 1937). Kahes viimases näib Giraudoux olevat leidnud lõpuks oma dramaatika päristee. Ta ülevoolav fantaasia on siin distsiplineerinud ja süvenenud. Säilitades oma endise sära, on ta stiil siin juure võitnud kaugusperspektiive, mis teeb need draamad laval või esmakordsel lugemisel endiselt raskesti jälgitavaks, kuid varub seda suuremaid avastusi ülelugemisel või uuesti vaatamisel. Kompositsioon, mis varem näis olevat kapriislik, osutub siin peensusteni läbimõelduks ja säilitab oma paindlikkuses hoolika sihikindluse. Olulisimaks saavutuseks neis draamades võime pidada aga silmapaistvat avardumist inimeste ja elu kujutuses üldiselt: teemaks on põhiinimlikud psühholoogilised konfliktid, mis on valgustatud ühenduses inimühiskonna igavesti aktuaalsete probleemidega.

Selle põhilise, igavese ja universaalselt olulise otsing on juhtinud Giraudoux antiikteemade juure. Antiikse klassika juure juhtis ka kirjaniku maitsekool: teame, et ta stiilimeele arendajaiks olid enne kõike ladina klassikud (Plinius, Tacitus, Seneca) ja siis kõige klassikalisemad prantsuse sõnameistrid Racine, Voltaire, Renan ja A. France. Sealt on ta pärinud oma selge ja mitmekülgse vaimu, oma kristalse iluideaali ja lõpuks selle ustavuse üldinimlikele ideaalidele, mille nimeks on õiglus, tõde ja humaansus. Nii teadlik kui ta polegi tõeluse relatiivsusest, millega teda hoiab kõige lähemas kontaktis ta kodanlik elukutse (Giraudoux on nimelt Prantsuse välisministeeriumi kõrgemaid ametnikke), näeb ta inimese ülesannet selle kaose korraldamises ja kultuuristamises, s. t. tõeluse alistamises universaalselt inimlikele väärtustele, õiglusele, tõele, humaansusele, ilule, lühidalt inimlikule väärikusele.

Mõlemad teosed, mille juures siin pikemalt peatume, põhjenevad sellel klassikalisel humanismil, mis heidab neile erilise ülendava valguse: kogu tõelus peegeldub selle kristalse sädeluse ja joontepuhtusega, mis järeldub ta vaimsustamisest. Kuid sellele klassilisele ja klassikalisele alusele on autori mitmekülgselt koolitatud elupilk tikkinud motiive, mille varjundirohkus ühendab need teosed kõige kaugemale küündiva modernismiga tänapäeva kirjanduses. Ses ülendava idealismi ja irooniliselt terava tõelusetaju ühenduses võiksimegi näha Giraudoux dramaatika omapäraseimat külge. See ühendab teda kõige auväärsemate kirjanduslike traditsioonidega ja tänapäeva elava aktuaalsusega. Pärast rajulist uue ja äärmise otsingut osutab see niihästi Giraudoux enda kui üldiselt tänapäeva Lääne-Euroopa kirjanduse arengus püüdu tasakaalu puhtamate ja intellektuaalselt distsiplineeritud vormide poole, kuid uuel tasemel, kus on assimileeritud sümbolistide, impressionistide ja sürrealistide kuhjatud rikkused. Võiks kõnelda sel puhul arengust uue humanismi ja vormipuhtuse poole, mis antud juhul taotleb teatri alal seda, mis näit. modern arhitektuuri alal on vallutanud juba maailma. Lähtudes sellelt üldiselt taustalt püüame alamal iseloomustada konkreetsemalt selle taotluse iseloomu.

Trooja sõda jääb tulemata dekoratsioon on võetud Iliasest. Tegelasteks on Hektor, Andromache, Helena, Paris, Priamus, Hekuba, Kassandra, Ulüsses, Trooja õelaulik ja senati esimees Demokos ja kreeklaste saadik Oiaks. Sel puhul on tähelepandav Giraudoux vastus ühele usutlusele, mis heidab valgust ta tehnilistele arvestustele: ta on valinud oma draama tegelasteks nii üldiselt tuntud kujud juba seepärast, et nad tagavad kirjanikule ja vaatajale suurt aja kokkuhoidu, tehes ülearuseks ekspositsioonivaatused, kus peab vaatajale tegelasi põhjendama. Antiiksed tegelased on aga publikule juba enne näidendi algust üldiselt tuttavad, kirjanik pruugib lisada ainult individuaalseid varjundeid. Ja kuna antiikne tegelane võib niiviisi lavale astudes elada kohe kiiremalt ja intensiivsemalt, omandavad tunded ja ideed tema kaudu palju avarama ja sügavama kajastuse, mida suurendab poeetiline õhustik, mis neid meie kujutluses ümbritseb. Näeme siin poeetilise meeleolutiheduse kavatsust juba esimesis arvestusis. Vastavalt ongi selle draama tegevus surutud ainult kahte vaatusse.

Poeetilise õhkkonna tihedus osutubki selle draama kõige olulisemaks tehniliseks probleemiks, sest ta tõeline teema, millele antiikainestik on ainult raamiks, on nii karjuvalt aktuaalne, et kirjanikku ähvardab selle ees igal sammul lameduse või tühja pateetika oht: teemaks on patsifistliku tahte heitlus šovinismi ja sõjapsühhoosiga. Otseselt antud patsifistlik retoorika sõja vastu oleks kiskunud teose paratamatult massimiitingute tasemele, samuti kui otsene iroonia ja skepsis, mis Giraudoux’le on omane, oleks kajanud jõuetu ja ebakohase targutusena nii ähvardava tõeluse vastas nagu on sojaoht tänapäeva Euroopale. Giraudoux, valides oma draama raamiks Iliase poeetilise maailma, tõstis nii kogu probleemistiku ühtlasi üleajalisele ja üldinimlikule tasemele, andes ainult repliikide vahelt tunda selle ühendust tänapäeva olustikuga. Nii võis ta arendada oma teemat selle delikaatsuse ja irooniliselt varjundatud tõsidusega, mis on annud patsifistlikule ideele siin hoopis uue elu. See on tõusnud konverentsi tribüünidelt ja ajaleheveergudelt intiimselt inimlikule tasemele, omandades autori põhilisele skepsisele vaatamata ta kohati mänglevas ja kohati suure tõsidusega haaravas väljenduses isesuguse noorusliku värskuse ja sooja elu.

Hektor saabub sõjakäigult, mis on kindlustanud lõpuks Troojale rahu Aasia suguharude poolt. Kuid midagi on ses kogenud väejuhis muutunud. Tema, kes võitluses on tunnud seni ülevat kooskõla, on leidnud saatuslikul hetkel, et sõda kõlab võltsilt. See muutus on sündinud märkamatult silmapilgust, kus ta oma langenud vastases silmas enesetaolist. Ta kirjeldab seda Giraudoux’le nii omase piltlikkusega: „Varem näisid need, keda läksin tapma, mu enda vastanditena. Seekord põlvitusin peegli kohale… sest hetkest peale polnud enam midagi järel täiuslikust kooskõlast. Mu kilbi vastu põrganud oda kolas järsku võltsilt, samuti tapetu prantsatus vastu maad, ja mõni tund hiljem, losside varisemine rusuks. Ja sõda nägi, et ma mõistsin. Ja ta ei tundnud enam mingit piinlikkust… Surijate karjed kõlasid võltsilt… Olen jõudnud nii kaugele.”

Ent Troojas võtab teda vastu uus ängistus. Ta naine on ärevil uue sõja pärast, mis ähvardab puhkeda kreeklastega, sest Hektori äraolekul on Paris röövinud Helena. Hektor otsustab iga hinna eest vältida kokkupõrget, ta nõuab, et suletaks sümboolsed sõja väravad ja et Helena antaks tagasi kreeklastele. Kuid just siin põrkab ta kõigi kojujäänud võimumeeste, koigi ideoloogide ja lõpuks linnarahva enese pimedate kirgede vastu. On tähelepandav, kuidas peaaegu hardalt tõsises toonis alanud draama siin läbilõikeinimese vesiste ja ülespuhutud motiivide juurde laskudes muutub satiiriks. Kõlupäine nautleja Paris ei taha loobuda Helenast, sest tolle armastuses on seda distantsi, mida ta ei leia oma kleepuvate kaasmaalannade juures, raugale Priamusele ja kogu linna hambututele vanameestele on Helena ilu sümbol, geomeetrilisele ideoloogile on ta koigi mõõtude ja proportsioonide normiks, õuelaulikule on ta patriootiliseks inspiratsiooniks ja kuulsusetäheks. Hektori selja taga on ainult emad ja ta sõjavägi. Tal õnnestub lõpuks võita seljataguste suusangarite vastupanu ja veenda isegi problemaatilise psüühiga Helenat mitte keelduma minekust. Selle pineva heitluse kestel on autor esitanud sümboolselt kõik seni rakendatud argumendid sõja poolt ja vastu.

Sõja väravad suletakse viimaks ja see annab Hektorile juhuse pidada oma kõne surnuile, mis on selle draama haripunktiks ja oma siira ja julge inimlikkusega kahtlemata üheks kaunimaks leheküljeks tänapäeva kirjanduses. See ametlike kõnede õõnsuse vastu pööratud kõne lõpeb nii: „Ma lõpetan… Oo teie, kes te ei taju lõhnu ega puudusi, haistke seda viirukit, tundke neid andisid. Kuna nüüd lõpuks pöördub teie poole siiras kindral, siis teadke, et mul pole mitte ühtlast õrnust, ühtlast aukartust te kõikide vastu. Nii surnud kui te oletegi, on te seas sama hulk vapraid ja argu kui meie hulgas, kes oleme järele jäänud, ja te ei saa mind sundida pidulikkuse auks ära segama neid surnuid, keda imetlen, nende surnutega, keda ma ei imetle. Kuid täna tahan ma ütelda seda, et sõda näib mulle kõige räpasema ja silmakirjalikuma retseptina inimolendite sarnastamiseks ja et ma tunnustan teda sama vähe puhastuse või lunastusena arale kui autasuna sangarile, ja kes te ka poleks, teie äraolejad, teie olematud, teie unustatud, teie tegevusetud, puhkusetud, olemasolutud, ma mõistan tõepoolest, et sulgedes neid väravaid tuleb vabandada teie ees väejooksikuid, kes on ellu jäänud, ja tunda kui kahekordset piitsahoopi kahte hüve, mida kutsutakse kahe nimega, mille sära ja vastukaja ei jõua loodetavasti enam teieni: soojus ja taevalaotus …”

Kuid siis saabuvad kreeka saadikud. Troojalaste reaktsioonides on tunda uuesti sõjaupsakuse käärimist. Nende süngistuvate aimuste keskele paigutub Andromache pinev kõnelus Helenaga, mis teeb järkjärgult ilmseks Hektori teadlike pingutuste mõttetuse ja tõstab siira inimlikkuse põhiväärtuseks, millest oleneb mitte ainult üksiku, vaid ka riikide saatus. Andromache anub Helenat pühenduda armastuses Parisele, et lahendada otsekohe õrnuse ja halastusega selle võltsi õhkkonna ängistust, kus nad Parisega moodustavad ainult ametliku paari. Helena külmalt targad vastused avavad aga ainult kuristiku, mis lahutab seda kaunist naist noorest emast, kes väriseb oma mehe ja tulevase poja pärast. Siit peale vajub Hektori ehitus kordkorralt kokku: ta võib oimu liigutamata vastu võtta purjus kreeklase kõrvahoobi, et vastulöögiga mitte tülipõhjusi suurendada, ta võib Helena üle anda Ulüssesele ja viimasega kõiges kokku leppida, isegi selles, et Paris pole vahepeal Helenal juuksekarvagi kõverdanud, ta võib läbirääkimistel oma vaekaussi heita kogu oma ustavuse, siiruse, julguse, ülesehitava töötahte, – see tõuseb kergemana Ulüssese omast, kes heidab sinna oma elutarga skepsise ja need tumedad jõud, millest oleneb rahvaste saatus: sõda tuleb siiski. Vaevalt on Ulüsses lahkunud, kui tormab lavale õuepoeet, kutsudes troojalasi vabastama Helenat; ägestunud Hektor tapab ta. Enne viimset hingetõmmet jõuab see ometi kuulutada, et teda tabas kreeklase Oiaksi mõõk. Juba on troojalased kättemaksuks mõrvanud Oiaksi ja sõjaväravad avanevad aeglaselt uuesti.

See kirjeldus võis anda ainult teose luustiku. Selle ümber tuleks kujutleda igas repliigis üllatava teravmeelsuse läigatusi, seda fantaasia elevust, millest paar eelnevat näidet esindab ainult lihtsamat poolt.

Mõned Giraudoux arvustajad on näinud ta pildirikkuses ja mõtete väledais pöördeis isegi liigset mänglevust. Siinses rakenduses omandab see kujutlusnobedus aga tasakaalustava väärtuse teose pateetiliselt tõsise ideestiku vastas. Lugeja või vaataja võib tunda tõelist tänulikkust kunstniku ees, kes on osanud nii raskekaalulise probleemi tõsta tiibadele ja kanda rahvusvaheliste konverentside surmtõsistest saalidest vabamasse õhku ja igaühe intiimsemasse lähedusse. Giraudoux on tõestanud sellega, et inimlikult sügavad ideed võivad elada ka õhuliselt elurõõmsas kuues .

Eelpool on juhitud juba tähelepanu tooni vaheldusele teose kestel. Lähem analüüs võiks eralduda siin püsiva laineliikumise õige mitmekesisel tunneteskaalal aimusteraskest tõsidusest, kus stiil on lihtne ja suurejooneline, kuni kergemeelse mängluseni, kus ta teeb hämmastavaid piruette. See jätab vaba improvisatsiooni mulje ja aitab luua seda süüdimatuse ja kodususe õhkkonda, mis mõjub eriti värskena seni koturnidel kujuteldud kangelaste ja ideede puhul, ja ilma et see laseks neil langeda igapäeva vormitusse kaosse. Lisaks pole ses elevuses midagi otsitut: on tunda, et see voolab vabalt autori enda mõtteliikuvusest ja on mõistetav muidugi ainult ümbruse tootena, kus seda vaimset nõtkust on kultiveerinud terved inimpõlved.

Eelnevas jäi peagu puudutamata tegevate kujude problemaatika. Just siin on Giraudoux pildirikas stiil andnud võib-olla kõige viljakamaid tulemusi, võimaldades sugereerida ilma ajakuluta aimusi, millest põimuvad varjundirikkad karakterid. Helena vaistudes elav ja ühtlasi intellektuaalselt terav kuju on antud näit. nii sillerdava mitmekülgsusega, et ta on inspireerinud koguni filosoofe kirjutama enda kohta kommentaare (Julien Benda pühendas talle pika artikli, analüüsides ta najal igavesti naiselikku). Kuid Giraudoux karakterite problemaatika esitub tähelepandavamal kujul ta viimases draamas Elektra, mis võib pakkuda mõningaid täiendusi eelnenud skitsile.

Elektrat seob Trooja sõjaga ilmne ideeline side. Mõlemad on pööratud inimlikult vääritu ja petliku vastu, selle võltsi ehitussüsteemi vastu, mis on sajandite jooksul tõendanud küll oma püsivust, kuid mis pole pragudeta. Et selles rahul ja õnnelik olla, tuleb neid pragusid mitte näha, tuleb võlts katta hämarusega. Nii on kõik me ümber parajal määral hämaraks jäetud: me teadvus on ümbritsetud selle ettevaatliku varjuga; inimliku ühiskonna printsiibid – õigus, vabadus – on hoitud ses hüvelises poolvalguses, sest nad ei saa olla täiuslikud nagu pole seda labilõikeinimene. Kuid aeg-ajalt tõstab elu sest keskpärasest esile mõne erakordse vaimu, kelle valgusetarvidus on nii suur, et ta lõhub selle mahendava uduvorgu, ohverdades oma ja teiste rahulolu, mida nimetame õnneks. Seesugusena on mõelnud Giraudoux oma Elektrat. Ja siingi juhib sümboolne side kõige aktuaalsemate sündmuste juure: Giraudoux on kusagil lasknud välja paista, et ta Elektra on sündinud Hispaania sündmuste vaatlusest. Kuid selle ühenduse jälgimine siinkohal viiks liiga kaugele. Elektra on ses draamas kehastatud ikkagi põhiinimliku õiglusetahte, sirge ja julge inimsuse kandjaks värdjaliku ümbruse keskel.

Ühes hiljuti antud intervjuus tähendab Giraudoux ise selle kohta: .Miks jäin peatuma Elektra juure? Kõlbeline olukord ja õhkkond näisid mulk eriti kohased Orestese õe kuju esiletoomiseks. See traagiline tütarlaps esindab maksimaalse võimsuse ja tahtega kõike, mis ühes üllas inimeses ei sobi, võimatuse, veel enam, võimetuse taluda ülekohut ja isegi nõustuda, et maailmal on olemasoluõigust, kui see ebaõiglus jätkub. Jah! mul on tunne, et meie aja suurimaks eksimuseks on just loidus, alaline sobimuste otsing, kompromisside akrobaatika avaliku vaimu juhtimises, millele ainult selgus saab tagasi anda ta voorused. Iga maa elab oma väärikusest ja ta käitumine peab kõike kõhklust hüljates olema väärikas. Oleme eelpool juba osutanud, et see väärikus tähendab autorile mitte ülespuhutud poosi ja doktriine, vaid siirast inimlikkust.

Elektra tahe ei avastu aga kohe ja selles peitub selle tragöödia (peakangelase üleva kuju tõttu tõuseb see teos tõelise traagilise suuruseni) omapärane delikaatsus. Välised sündmused ei etenda mingit osa, kogu küsimus on selles, kas Elektra jõuab teadvusele oma ülesandes, mida kõik ta ümber juba aimavad ja püüavad ära hoida. Aegisthes, kes valitseb regendina Argost pärast Elektra isa Agamemnoni salajast tapmist, on otsustanud ühes ta ema Klütaimnestraga anda Elektra naiseks lossiaednikule, et ta karakteri oodatav hävitustöö kõrvalises perekonnas jääks kohalikuks ja kodanlikuks, jumalaile nägematuks. Aegisthese kogu poliitikat sümboliseerib see hoolitsus jumalate tähelepanu kõrvale juhtimise eest. Selleks et jumalad oma residentsi kõrgusest midagi ei näeks, peab kõik ta ümber olema võimalikult hall, ühetaoline, amorfne.

Elektra puhul on aga see poliitika jõuetu: ükski argument ei kooluta teda, sest ta ei ela arvestuste, vaid oma inimliku vaistu najal, mis laseb tal kõike tunda ja hinnata selle sisemise soojuse ja humaanse puhtuse järgi, mida inimeste teod sisaldavad. Teda ennast täidab selle sooja humaansuse üks kõige üllamaid tundeid: piiritu armastus oma surnud isa ja lapsena maapakku saadetud venna Orestese vastu.

Sel puhul kohtume uuesti Giraudoux’le nii iseloomulise idealistliku delikaatsusega. Modern psühhonalüüs oleks pakkunud selle kiindumuse seletuseks seksuaal-patoloogilisi põhjusi, mida robustsem ja hoolimatum kirjanik oleks rutanud rõõmuga kuulutama. Giraudoux’le pole need seletused tundmatud, ta laseb neid aimata Elektra sensuaalses elevuses, kui see kõneleb oma isast, kuid need ei ütle talle kõike ja kaugeltki mitte kõige olulisemat. Elektra suhtes isasse on kaugelt kaaluvama väärtusega õrnus, imetlus, harras aukartus ja spontaanne rõõm, mis leiab oma väljenduse kauneis piltides. Isa on talle selle julge, puhta ja õiglase inimsuse kehastuseks, mis puudub ta ümber. Oluline on kirjanikule inimese ürgse instinkti vaimsustamine, mis annab sellele hoopis uue tähenduse. Ja sel juhul üleneb see kõige kõrgemaiks väärtusteks, milleni inimkond on jõudnud.

Elektra ei astu vastu Aegisthese ja Klütaimnestra otsusele. Ta nõustub abielluma aednikuga, sest formaalsed asjad (abielu, mis jätab ta külmaks, on talle ainult formaalsus) on talle ükskõiksed. Nii ei teki ses draamas mingit välist konflikti. Kuid vastuolu on sisemine ja see teritub aimuste kaudu, mis võtavad järk-järgult selgema kuju, eriti kui Elektra satub vastamisi oma emaga. Siis on tunda, kuidas neid lahutab midagi tumedat, mis laeb end välja umbusus: kõigele, mis ütleb üks, on teise vaistlikuks reaktsiooniks: ei. Orestest meenutades süttib see ägedaks kokkupõrkeks: Klütaimnestra väidab, et Elektra on tõuganud korra väikese Orestese ta sülest, kui nad seal kahekesi istusid; Elektra kinnitab, et ema oli ise ses süüdi ega teinud midagi kukkumise vältimiseks. See episood esindab juhtmotiivina kogu teose ulatuses Elektra vahekorda emaga.

Kuid siis ilmub Orestes maapaost. Elektra erutus tõuseb vennaga kohtudes, selle asemel et laheneda, ekstaatilise pingeni: ta teab nüüd, et ta vaenu põhjus polnud ainult Orestesele tehtud ülekohus ja ta õetunnete haavamine. Ta piitsutab Orestesegi, kes on tulnud lootusega saada Argose troonile ja leida õnne, selle vaenu lõplikku lahendust leidma. Nüüd saabub kiirendatud tempos selgus. See saabub Elektrale nende kõrvalepisoodide kaudu, mis seni on jäänud nimetamata ja tunduvad alguses nagu ainult meeleoluvahelduseks antutena. Küsimuses on vana kohtukoja esimehe groteskne vahekord oma noore ja lõbusa naisega, kes petab teda seljataga ja sajatab mehele lõpuks näkku kogu oma põlguse. Kaudne sarnasus mõnede Klütaimnestra ägeduses öeldud sõnadega juhib Elektra jälile: niisama mõtles Klütaimnestra ta isa suhtes. Siit on ainult üks samm veendumuseni, et kogemata oma mõõga otsa kukkumise asemel, nagu on jutustatud, ta isa Agamemnon ema ja Aegisthese poolt tõeliselt tapeti.

Sellega on draama psühholoogiline areng saavutanud sihi, Elektra on end leidnud, tal jääb üle ainult tegutseda. Kuid enne tõstab kirjanik oma tragöödia individuaalse probleemi tasemelt üldisele pinnale, millele individuaalne oli ainult sümboliks. Korintlased on tunginud linna; kas võib Elektra ohverdada oma õiglusetahtele linna saatuse, lastes Orestesel hukata ta juhid? Elektra ei tunne mingit valikut nagu ei tunne seda inimlik süüme, ta ei saa ka kättemaksu edasi lükata: „Täna on see päev. Olen näinud juba küllalt palju tõdesid närtsivat, sest et viivitasid ühe sekundi. Ma tunnen neid, neid noori tütarlapsi, kes viivitasid hetke oma ei ütlemisega sellele, mis oli inetu, ei ütlemisega sellele, mis oli alandav ja võigas, ja kes ei osanud neile hiljem vastata enam muud kui jah ja jah. See ongi, mis tões on nii kaunis ja nii karm, ta on igavene, kuid ta ilmub vaid välguna.” Ja Orestes tapab Klütaimnestra ja Aegisthese, kes on läinud lossi rõdule, et kuulutada oma abiellumisest ja viia sõjaväge võitlusse. Vaenlane tungib peale, linnas endas on puhkenud mäss: süütu vere valamine tähistab tõe võitu, nagu Elektra oli kuulutanud.

Lõpplahendus on antud kerjuse jutustusena, et vältida laval kõike drastilist. See jutustus, mis oma üleva tõsidusega meenutab antiiktragöödia kooripartiisid, annab teosele hardalt traagilise lõppakordi. Kuid enne lõppu katkestab seda lava tagant Klütaimnestra karjatus. Prohvetlik kerjus vabandab, et ta oma jutustusega minuti võrra ette oli jõudnud. Seegi seik on iseloomuline Giraudoux stiilile: ta katkestab ajuti dramaatilise illusiooni õhkkonna, et näidata oma teist palet – kainet ja kriitilist intellekti, kuid see sünnib hetkelise läigatusena, mis ei jäta ebamugava häire muljet. See teenib pigem Giraudoux stiili üldist printsiipi: hoiduda tundelisest äärmusest, sellest kaootilisest vallandusest, mis võõras ta maitsele ja milles ta näeb elu lõhkuvat printsiipi. Seepärast on ta tragöödiais terve rida peagu groteskselt iroonilisi kõrvalepisoode, mis hoolitsevad skeptiliselt jahedama tuuleõhu eest, ja sellekohaselt liigub ta stiil üldiselt vaba ja maitseka vestluse toonis, kus on jäetud ruumi rõõmsale mõttemänglusele ja kujutelmade iluväärtusele. Seda imelisemalt haarab stiili lihtsustumine ja tundelise kaalu tõus dramaatilistel kõrgkohtadel.

Seda ühelt poolt skepsisega ja teiselt rõõmsa mänglusega tasakaalustatud traagilise kontseptsiooni tahaks pidada tunnuslikuks sellele kultuuriringile, kuhu Giraudoux kuulub. Selle taga on tunda sajandeid vana mõtte- ja tundekooli, mis on õpetanud tundma varjundite väärtust. Suurest laastust antud või liiga tugevate värvidega maalitud kujud mõjuksid selle tundeerksuse ees masendava liialdusena. Siin jätkuvad aristokraatliku kultuuri pärimused, mida haritud kodanlus on edasi arendanud, kuid nende omaaegne pateetiline ülevus on Giraudoux stiilis tänapäeva demokraatliku mentaliteedi kohaselt muutunud vabaks ja mitmevärviliselt sillerdavaks vestluseks.

Eelpool on püütud skitseerida juba nende draamade ilmavaatelisi lähtekohti. Siinkohal oleks põhjust rõhutada veel selle humanismi elulist paindlikkust: vaimsete väärtuste ja kõlblise idealismi tunnetus ainsate püsivate väärtustena, millel põhjeneb inimese väärikus, ei vooruta autorit tõeluse vähem täiuslike külgede ja elu materiaalsete hüvede hindamisest. Ta kujutab sama anduva elevusega vaest aednikku, kelle eluring ja huvid piirduvad ta taimedega, kui inimliku ülevuse kõrgeimale astmele jõudnud Elektrat, ta piltides on tunda igal leheküljel seda sensuaalset rõõmu tõelistest asjadest, milles Anatole France nägi muide tõelise humaansuse tähtsaimat eeldust. Kuid ta näitab eluväärtuste astmestikus kõigi nende andide suhtelist kohta, ja ainsad, kes sellesse väärtusteringi ei mahu, on tuimalt loomalikud ja elutult hallid inimesed ja asjad. Nagu ta Helena ütleb, et talle on olemas ainult värviline maailm, nii võiks seda korrata Giraudoux endagi kohta. Rangete doktriinide ajajärgul mõjub see vaba ja rõõmus inimlikkus, mis oma skepsisele vaatamata pole kaotanud universaalsete väärtuste teadvust, kosutava puhanguna, mille kaudu võib tunda end ühenduses aastatuhandeid pidevalt soojeldud inimkonna unistuste ja parima tõelusega.

A. Aspel

Loomingust nr. 6/1937