Ühiskonna funktsionaalsest korraldamisest
Üle ilma kõneldakse praegusel ajal demokraatia kriisist. Igal pool käib samuti võitlus vana demokraatia alusel loodud ühiskondliku korra, poliitilise parlamentarismi ja uute vormide vahel, mis taotlevad uut ühiskonna ja riigi organisatsiooni.
Keskaegse liigselt kivinenud, orjastuse ilmavaatele ning korrale rajatud riigivalitsemise vastu algas eriti pärast Prantsuse revolutsiooni uute põhimõtete maksvusele pääs. Trükivabadus, kodaniku vaba tegutsemine nii vaimsel kui majanduslikul alal sai ideaaliks. Keskaegne tsunftide korraldus oli vastuvõtmatu. Eriti pärisorjuse olemasolu ja üldse liigne sõltumine käskijaist oli muutunud talumatuks.
Nii arenesid välja möödunud sajandil ja käesoleva sajandi algul liberalism, individualism ja demokraatia kui isiku arendamise, tema tegevusvabaduse loomise ja keskpunktiks seadmise õpetused. See mentaliteet lõi endale vastava kasvatuse, ühiskondliku korra ja riigi valitsemisviisi – erakondliku parlamentarismi. Isik ühel pool, vahepeal ei midagi, teisel pool riik. Vaid isikute grupid – erakonnad, muidugi ka üksikute isikute kogud selle ilmavaatele vastava korraldustega moodustasid ühiskonna aktiivse jõu. Vähemalt tahtsid seda esitada!
Kuid elu ei mahtunud sellesse raami. Kuigi Prantsuse suure revolutsiooni ajal mitte üksnes tsunftid, vaid ka igasugu muud seltsid ja ühingud suleti, oldi mõningate aastate pärast neid jälle sunnitud lubama ja juba Napoleon I saadik asutati uuesti kodasid. See protsess võttis eriti hoogu läinud aastasaja keskel ja lõpul, kus peaasjalikult tööliste sündikalism võitles korporatiivse (s. o. ühingute, seltside, funktsionaalsete tegevusalade järele koondamise) mõtte ja korralduse eest. See arenemine on läinud üle kogu maailma eriti viimasel ajal hoogsalt, mistõttu pea iga haritud inimene kuulub kusagile erisihilisesse seltsi, isegi mitmesse korraga!
Selliseks arenemiseks peab nähtavasti olema kaaluvaid põhjusi. Ruumi puudusel ei saa meie siin sellest pikemalt kõnelda ja lepime vaid asjaolu konstateerimisega. Nii on Eestis umbes iga 100 inimhinge (lapsed ja vanad juurde arvatud) kohta üks selts või ühing. Eesti statistika eritleb põllumajanduses 4 suuremat ala, tööstuses 50, kaubanduses 12, transpordis ja sides 4, ühiskondlikus tegevuses 4, kokku seega 74. Peale selle alajaotused, mis mõnel alal ulatuvad isegi 20-ni ja enam. Näit. jaguneb tööstuses käsitöö ligi 100, arstikutse – 15 erialasse jne. Tähendab eriteadlane on end läbi löönud, muutunud vajalikuks, isegi paratamatuks! Meie ühiskond on jagunenud mitmesse sajasse ulatuvasse funktsiooni.
Igal erialal on täita ühiskonnas oma ülesanne või funktsioon. Kui näiteks pesunaine, kes töötas paljude perekondade pesu puhastamisega ja korraldamisega, loobub tööst, kui teevad seda ka teised, nagu juhtub streikide puhul paljudes ettevõtetes – on see suure majandusliku ja ühiskondliku tagajärjega: sissetuleku ärajäämine töötajail, kütte mittetarvitamine, kaubanduse seisak, tervislike olude halvenemine, naha- ja teiste haiguste levimine, kulutused selle tõttu jne. Nii on iga funktsioon ühiskonna tööjaotuses tähtis ja seotud paljude sidemetega teistega.
Iga ala vajab korraldamist. Kes suudab seda teha kõige paremini?
Kas riik ja valitsusasutused?
Ühiskonna tööjaotuse tõttu on riigid loonud valitsuste juurde mitmesugused ministeeriumid: sise-, valis-, tööstus-, sotsiaal-, haridus-, majandus-, kohtu-, õhukaitse-, kaitseväe jne. korraldused. Kui sest ei piisanud, siis on vastavatesse ministeeriumidesse loodud osakonnad eriteadlastega eesotsas: näit. kutsehariduse, kaubanduse, hoolekande, muinsuskaitse, algkoolide, tööoskuse, noorte, viljamonopoli, tolli, maksude, seemnekontrolli jne. jne. osakonnad, ametid, inspektorid või nõunikud. Selles mõttes on meie riigiaparaat teinud Vabariigi algaastatega võrreldes läbi tähelepanuväärse arengu!
Kas on riik võimeline sellise keskvalitsuse täiendamise näol sammu pidama ühiskonna erialalise arenguga ja kas on see sel kujul vajalik?
Ilma pikema seletuseta peaks olema selge, et ükski riik ei saa olla iga eriala korraldaja! Riik on seni võtnud endale suuremad alad nagu majandus, tööstus, haridus, riigikaitse jt. Kuid kui asi puutub nende alade alajaotusse – nagu arstikutse jagunemine 15-nesse, insenerikutse – 4-5, käsitöö – üle 100 jne., siis ei ole mõeldav, et ükski keskasutus suudaks endale iga mitmesaja eriala üksikosa kohta luua vastava ameti või panna ametisse isikud, kes ligikaudugi tuttavad oleksid nende üksikute alade arenemistingimustega. Nii painduv, eluga kiiresti kohanev, mitmekesine ja rikas ei ole ükski valitsusaparaat. Kui aga katsutakse oma kätte koondada kogu ühiskonna elu korraldamist, siis on tagajärjeks seadused ja määrused, mis ei ole kooskõlas eluga, vajavad liiga ruttu muutmisi ja on seega ebaelulised.
Sellist võimetust, ise mitte otsustada, näeme sellest, et valitsusametnikud peavad pöörduma eraseltside, liitude või isikute-asjatundjate poole, kes oma näipunäidete, märgukirjade, saatkondade jne. kaudu katsuvad juhtida seadusandjat õigele teele. Veel enam, arusaamisele tulles, et iga eriala funktsiooni juhtimise ja korraldamisega ei saagi toime tulla, on riigivalitsused läinud sellele teele, et neil majandusaladel on loodud sega-aktsiaseltse riigi osavõtuga ja kontrolliga, asutatud erifonde, ettevõtteid, sihtasutusi, kapitale jne. Nii oli näit. Eestis 1933-34. a. ligi 55 riigi erifondi jt. eelmainitud erikorraldust. Peale muu on lõpuks riigi keskvalitsused sunnitud oma käest ära andma paljude alade lähemat korraldamist ja looma nn. avalikõiguslikke kodasid, mille arv Eestis juba küünib 17!
Seega on selge, et keskvalitsused ei suuda ise kõiki moodsa ühiskonna erialasid korraldada. Samuti ei ole see vajalik, sest korporatiivsete omavalitsuste (resp. kodade) kaudu saadakse seda vajadust teisiti lahendada.
Ka erakonnad on pretendeerinud sellele, et kaitsta ühiskonna erifunktsioone. Kuid need katsed on armetult lõppenud kihierakondade tekkimisega, näit. kui suuremad kutserühmad meil, nagu töölised, põllumehed, arvukamad keskkihid jt. lõid endile poliitilised erakonnad. See ei annud pisematki kaitset, esindust ja juhtivat korraldust üksikuile vahemaile kutsetele, vaid kõvendas suuremate kutsete majanduslikku võimu, sotsiaalset kaalu ja tekitas ägedat erakondade ja klassivõitlust.
Kokku võttes võime ütelda, et loomuliku mõistuse järele arvestatav seisukoht: „igaüks ise suudab oma ala kõige paremini korraldada,” on läbi löönud ka valitsemispraktikas ja peaks olema ainus õige põhimõte. Valitsuse osa olgu vaid kooskõlastamine, kõrgem juhtimine, korraldamine ja järelevalve. Muud ühiskondlikud ülesanded, korraldused, tegurid, tingimused jne. jäägu korporatiivsete ühingute eneste asjaks, kes neid selliselt asetavad, seavad ja passivad, et nad kõige paremini omavahel ja teistega kokku sünniksid. Võtame näit. klaasi ja täidame selle liivaga. See on välisel jõul ja korraldusel. Liiv võtab klaasis teatava taseme. Kui aga võimaldame liival enesel end korraldada sel teel, et meie klaasi tasa raputame või põrutame, leiavad liivaterad parajaid vahesid, korraldavad end üksteise suhtes ja kogu liiva tase klaasis langeb! Korporatiivsete üksikute erialade ja neisse kuuluvate üksikisikute ühiskondlik kooskõlastamine ja korraldamine tuleb samuti jätta nende eneste kätte, siis sobib see lõpuks kõige paremini. Riik loogu vaid üldised raamid.
Kui meil Eestis kord juba on astutud ühiskondlike funktsioonide korraldamise ja neile omavalitsuste loomise teele, siis omab akuutset tähtsust küsimus meie ühiskondlikest funktsioonidest üldse. Millised erialad on meie rahva tegevuses olemas, milline on nende erikaal või osatähtsus? Kes on õigustatud saama omavalitsusi, mis määral, kuidas? Kuidas üldse edaspidi mõeldakse korraldada meie ühiskonda jne.?
Meie rahva ühiskondlikest funktsioonidest on seni korraldatud kodade näol: põllumehed, maatöölised ja väikemaapidajad, kodumajandus, majaomanikud, kalandus, kaubandus, tööstus, ühistegevus, käsitööstus, õpetajad, eraametnikud, arstid, insenerid, rohuteadlased, meierid, loomaarstid, agronoomid ja suuremate käitiste töölised. Kokku 17 koda.
Ühise pealkirja alla, näit. „Kaubandus-Tööstuskoda” on koondatud umbes 20 tööstuse ja kaubanduse eriala, peale selle laevandus ja pangandus, Ühistegevuskojas – kindlustusseltsid, ühispangad jt. Kokku kõiki kodades koondatud alasid oleks ligi 40 mitmesugust rahva erifunktsiooni. Peale selle on kirikul, ülikoolil, kultuurialadel (kultuurkapitalide sihtkapitalid – 5), advokaatidel ja meremeestel ka omad kodadele vastavad asutused või samaliigilised korraldused. See teeb umbes 50 erifunktsiooni. Kui siia lugeda veel mõned korporatiivsed (s. o. erifunktsionaalsed) korraldused nagu jõukomitee, rahvuslik ehituskomitee, lastekaitse, tiisikuse keskkorraldus jt., saame umbes 55 suuremat erifunktsiooni, mis on seatud korporatiivsete korralduste kodade, põhimääruste jne. avalik-õiguslike või analoogiliste mooduste alla – arvult umbes 30 korraldust.
Eelmainitud 55 erifunktsiooni ei ole aga kaugeltki veel kõik. Rahvaloenduse andmeil on meil suuremaid erialasid statistika nomenklatuuri järele vähemalt üle kuuekümne. Kui siia veel eelmainitud igasugu erifunktsioonid – nagu jõukomitee, lastekaitse keskkorraldus jt. juurde arvata, tõuseb see arv kindlasti ligi 70. Need on vaid suuremad erialad, mis omakorda jagunevad paljudesse (vrd. käsitööstus 100 (!) jt.).
Tõuseb küsimus, miks on mõnedel erikutsetel kojad või muud avalik-õiguslikud korraldused? Mis põhjusel on need loodud? Kas teised erialad on õigustatud kodasid saama ja kui mitte, siis miks?
Tähtsamaist eramajanduse, hariduse jt. harudest on ilma vastava otsese korralduseta suuremad alad: aiandus, mesindus, metsandus, maamõõtjad, käsitööstustöölised, väikekäitise töölised (alla 25 töölise käitises), väikekaupmehed (turul jne.), apteegi abijõud, turismi ja lõbustuse ala (eriti viimane), autojuhid, kaptenid, tervishoiuabijõud, üürnikud, ajakirjandus, majandusteadlased jt. Kokku umbes 15 suuremat ala. Eriala suurus liikmete arvu mõttes ei võiks olla põhjenduseks koja asutamiseks, vaid osatähtsus. Nii on saanud 170 agronoomi, 200 loomaarsti, 300 meierit jt. vabakutselisi (arste jne.), kellede arv on kõigil alla 1000 – omad kojad! Miks ei peaks saama oma autonoomseid korraldusi tuhanded mesinikud, aednikud, autojuhid, siis ka sajad kaptenid, maamõõtjad jt. Kõik nad on omaette erinähted, alad, majanduslikult, tervishoiuliselt, sotsiaalselt, pealegi igaüks suure tähtsusega. Kui anname mõnele kutsele koja ja teisele mitte, siis eelistame üht eriala või kutset rohkem kui teist. Kus on aga mõõdupuu eelistamiseks, mis oleks nurisemata kõigile vastuvõetav? Kui on kord mindud ühiskonna korraldamisele kodade s. o. korporatiivsel alusel, siis peab see uus alus üheväärselt kehtima kõikide kutsete kohta!
Sellega oleme jõudnud peamise punkti juurde: praegune kodade süsteem ise, tema organisatsiooni ulatus või õigustamine; rahva funktsionaalne korraldamine üldse. Mis on olemas, kuidas on ja millisel teel edasi minna?
Et praegune kodade süsteem oma kogult ei haara veel kaugeltki kõiki rahva tegevusalasid, nägime eespool. Ta loob sotsiaalselt ebaõigluse nende tegevusalade suhtes, mis on korraldusest ilma jäänud. Kõigil aladel on küll seltsid olemas, kuid need on vabatahtlikud, suuremalt jaolt nõrgad majanduslikult ja tööjõudude poolest. Koda ei ole sisuliselt muud kui sunduslik ametiühing, kes saab liikmemaksu või sissetulekuid paratamata seaduslikus korras, omades seega majanduslikku jõudu ja vaimseid võimalusi oma ala korraldada kaugelt tagajärjerikkamalt kui mõni eraorganisatsioon. Pealegi on ta riiklikult tunnustatud asutus, omab isegi poliitilist kaalu II koja moodustamisel jne. Kui enne erakondlikul ajajärgul ei olnud kodasid – olid kõik ühesugustes tingimustes – peale kutsete, kel olid omad erakonnad. Nüüd aga on sotsiaalne tasakaal rikutud! Koda on praegusel kujul meil peaasjalikult kihivõitluse organ, järelikult, üksikud kihid, kel on kojad, võivad paremini kui teised oma huvides võidelda. Sotsiaalse ebaõigluse kaotamiseks, mis on tegelikult kellegi tahtmata kujunenud, oleks järelikult vaja veel palju hoopis uusi kodasid!
Kui rida rahva tegevusalasid on ilma kodadeta, siis on peale selle ka palju erialasid, mis nimeliselt kuuluvad küll kodade alla, aga ei oma sellest suurt kasu, kuna koja konstruktsioon on selline, mis neid ei korralda. Näit. oli eespool juttu 20 erifunktsioonist, mis Kaub.-Tööstuskoja all. Seal on nad korraldatud aga ettevõtte suuruse s. o. palgaliste arvu, jõumasinate ja patendi järele sektsioonidesse (suur- ja väiketööstused ja kaubandus). Iga sorti ettevõtted on siin kõrvuti seatud. On seepärast arusaadav, et erialad on end omaette, väljaspool K.-Tööstuskoda, korraldama hakanud. Nii näeme kaupmeeste, raamatukaupmeeste, trükitöösturite, tekstiiltöösturite jt. eriühinguid. K.-Tööstuskojal ise on raske neid erialalisi küsimusi harilikus korras korraldada, kuna selleks puudub organisatsioon kojas eneses. Tavaliselt valitakse eriküsimuste jaoks ad hoc komisjonid. Ka sektsioonide tegevus on liigselt takistatud autonoomia puudumise ja suure sõltuvusega keskjuhatusest. Peale selle on näit. K.-Tööstuskoda õieti Itaalia mõiste järele korporatsioon (s. o. ühiskogu), kus esitatud mitmelaadilised funktsioonid: laevandus, pangandus, tööstus, kaubandus jne. Kõige puhtamad kojad on aga näit. põllutöö, arstide, rohuteadlaste, meierite omad. Seega on K.-Tööstuskoda omalt konstruktsioonilt erialade aredamise mõttes väga puudulik koda! Järelikult, eespool mainitud 20 erifunktsiooni vajaksid uut korraldust oma kodade näol! Uute kodade üldarv tõuseks sellega umbes 35-40 võrra. Vanadega koos (17) teeks see Eestis umbes 60 või teiste korporatiivsete organisatsioonidega nagu kirik jt., umbes 70-80 koda üldse. Siis oleksid kõik tähtsamad funktsioonid rahval korraldatud omaette, üheväärselt ja üheõiguslikult.
Meie praeguste kodade süsteemi puuduste hulka kuulub veel organite pikk valitsusaeg. Nimelt on enamikul kodadel juhatused valitud 4-5 aastaks. See loob eraseltsidega võrreldes kodades liiga kivinenud olukorra. Pealegi puudub kodadel harilikult kontakt eraseltside ja liitudega (välja arvatud põllutöö-, õpetajate, kodumajandus-, ühistegevuskojad). See annab neile sageli teatava ametliku ja bürokraatliku ilme.
Peale eelmainitud tähtsamate puuduste on veel teisigi arusaamatusi – näit. kodade järelevalve mitmekesisus, distsiplinaarkohtute puudumine mõnel jt.
Kui koda on meie ühiskonna uus organiseerimisviis, siis peaks järjekindlalt seda teostama. Iga ühiskonna funktsioon on õigustatud saama sama organisatsiooni kui teine. Mitte üksnes õigustatus seaduse ees, vaid rahva enese kasu ja tulevik nõuavad, et iga erilaadiline tegevus arendataks ja korraldataks kõige paremini, võiks töötada intensiivselt ja areneks kõige suurema oskusega. Seda saame ainuüksi siis, kui igale erialale võimaldame tema enda juhtimise. Kui eriala on meie oludes väikene oma isikute arvu mõttes, võiks ta kuuluda naaberala juurde autonoomse sektsiooni näol. Ilma jätta teda korporatiivsest sunduslikust korraldusest aga ei tohi! Kehtiva põhiseaduse § 26 alusel seisab ees meie kutsete korraldamine, mispärast on ülim aeg mõtelda lähemalt järele, kuidas seda teha!
Senises kodade praktikas on selgunud, et suuremal arvul kodadel on raske saada kontakti vastavate ministeeriumidega: ei saada parajal ajal informatsiooni, ei saadeta tutvunemiseks vastavaid seaduseelnõusid või tehakse seda liiga hilja jne. Selle puuduse parandamiseks astuti hiljuti K.-Tööstuskoja poolt samme kodade koostöö korraldamiseks, et ühiselt kaitsta kodade seisukohti. See, et paljud kojad ei saa muud teha, kui kasseerida liikmemaks, isegi politsei kaasabil, et neil on vähe õigusi ja neid veel küllalt pole osanud maksma panna, on juba kodanike keskel tekitanud kodade vastast meeleolu.
Hädasti on vajalik samuti kodade ühiskondlike kohuste toonitamine ja nende vastastikune koostöö leplikkuse vaimu ja rahvaterviku loomise otstarbel. Kui jääb edasi kestma iga koja omaette töötamine, kus ei nähta kaugemale oma otsestest huvidest, kus esinetakse kodade poolt avalikkusele ja valitsusasutustele risti vastukäivate seisukohtadega, muutuvad kojad ikka ägedamaiks klassivõitluse organeiks. Kui tulevad poliitilised erakonnad, kasutavad need kodasid oma tööriistadeks ja asi halveneb veelgi. Seepärast on hädavajalik kodade süsteemi korralik väljatöötamine, kus I astme kodade ja nende suuremate erialade korralduste ühiskodade (kojad sektsioonidega: käsitöökoda, insenerikoda jt.) kõrval oleks maksvusel ka kodade II aste – ühiskogud, kus oleksid esindatud mitut eriala puutuvad kojad (näit. riigi majandusnõukogu). Sellised koostööorganid teostavad rahvakihtide koostööd ja toonitavad ühiskondlikku sõltuvust ning vastastikust kohustust. See kõik vajab aga põhjalikku kaalumist, eeltööd ja selgitust.
Meie ühiskondliku ülemineku ajal nõuavad kõik eelmainitud ülesanded põhjalikku arutamist. Vana erakondlik ilm ei vaata kaugeltki heameelega korporatiivsetele korraldustele. Kõige selle „igakülgseks uurimiseks ja selgitamiseks”, mis puutub eesti rahva erifunktsioonaalsetesse (resp. majanduslikesse, kutselistesse ja kultuurilistesse tegevusaladesse, ongi asutatud „Ühiskonna organisatsiooni uurimise koondis”. Tema tahab olla keskuseks, kus oleksid ühendatud kodade, eraorganisatsioonide jt. asutuste tähtsamad jõud, peale selle asjast huvitatud isikud. Kõik eriala organisatsioonid, kes vajaksid ja sooviksid oma ala seaduslikku korraldamist, paremat organisatsiooni, suuremat löögivõimet, laiemat liikmete koondamist, rohkem ainelist ja vaimset jõudu, enam tähelepanu valitsusasutuste poolt eriala soovidele, kaitset üleliigsele pressile erakondlike jõudude või muult poolt – peavad tundma huvi uue organisatsiooni vastu. Nii koonduksid kokku kõik need, kes tahavad, et erialalise organisatsiooni printsiip ja õigused oleksid kaitstud ja paneksid end paremini maksma. Näit. saadavad organisatsioonid välja tuhandeid kirju mõnikord isegi üksiku päeva jooksul, need aga ei lähe 2 sendi eest muidu kui trükitud tekstiga. Lihtne kirjutusmasinakiri ei kõlba. Selliseid praktilisi nõudeid võib tulla palju peale suuremate küsimuste. Eraorganisatsioonide kaitse või õiguste suurendamise, vahekord kodadega jne. nõuaksid kõik korraldamist.
Elame praegu ülemineku ajastul. Uus põhiseadus on reas paragrahvides seadnud üles ja kaitsnud organisatsiooni, kutselist ja korporatiivset põhimõtet üldse. Riiginõukogus on korporatiivseil organisatsioonidel enamus (25 esindajat 40-nest). Seega on korporatiivne mõte end riiklikult juba läbi löönud. Seda on vaja ainult süvendada, puhastada, täiendada. Kui moodustub meie poliitilises elus uus demokraatia mõiste, siis peab selles korporatiivne osa organisatsiooni mõtte kaitsjate ühisel jõul etendama auväärset osa!
J. Vilms.
Organisatsioonist nr. 1/1939