Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

22 Jun

Mälu ja ta tegevus modernse psühholoogia valgusel.

 

    

Kui jämedat, aga selgejoonelist pilti lubatakse tarvitada, siis võime inimese vaimu suure aidaga võrrelda, millesse lu­gemata hulk kaubaronge ühtelugu uusi pakke ja kaste juurde veavad, kus kaup ümber pakitakse ja müügivalmis seatakse. Sel aidal on oma ülevaataja ja valitseja, kes sealt seda peab kätte ulatama, mida soovitakse. Kuid vastuvõtmi­seks ning väljasaatmiseks on ainult üks lühike letilaud ole­mas, mispärast töö õige aegamööda läheb ja ülevaatajal läheb suurt harjutamist tarvis, et kõikide nõudmisi korralikult täita.

Kaubapakid meie vaimuaidas on nägemise ja kuulmise ning teiste meelte varal maitstud üleelamised, välisest maa­ilmast saadud tuhanded muljed ning ettekujutused ja nende najal saavutatud mõisted, järeldused ja otsused, ühesõnaga kogu isiku vaimuilm. Selle varanduse vastuvõtja ning välja­andja, meie vaimu magasini valitseja, on mälu ja väike letilaud on kitsas teadvuseväli, mille pinnale ainult 4-5 üksteisest lahus seisvat objekti selgelt võib korraga ära ma­hutada. Järgmised ettetoodud objektid ajavad teised eelmised teadvuseväljalt kõrvale. Nagu kõik võrdlused, on seegi lon­kav. Tõele lähemale viib ta alles siis, kui meie sissetoodavate pakkide kui kehastatud tegevuse ehk sündmuste peale vaa­tame ja lõpuks iseäranis seda meelde tuletame, et kaupa mitte sissetoodud kujul välja ei anta, vaid sorteeritult ja uuesti ümber pakitult. Mäluvõime ülesanne on varemalt saadud muljeid teadvusepinnale tuua, neid uuendada, rep­rodutseerida. Seega töötab mälu aktivselt, teda juhivad tahtmise tõuked. Kui meil selle vastu iseenesest endised muljed ja ettekujutused meeles ärkavad ja nõnda teadvusele tulevad, et meie neid kui vanu tuttavaid ära tunneme, siis nimetame niisugust passivlist reproduktsiooni mälestuseks. Meeldetulemine võib seega kahel viisil sündida: kord võetakse mäluvõim appi ja juhitakse tähelepanemist iseäraliku objekti peale, lastakse muljed korduda, teisel puhul tuleb mingi asi iseenesest teatavate assotsiatsionide põhjal meelde ja on siis tutvuse tundmusega ühendatud.

Kuid mälu mõiste on mälestamisest siiski laiem ning üleüldisem. On ettekujutusi olemas, mida mälu võib korrata, ilma et tutvusetunne ilmuks. Nii seisavad meil liikumise ettekujutused, nagu kõndimine, hüppamine, kirjutamine, kla­veri mängimine, uisutamine, ujumine jne. selgesti meeles, sest muidu ei oleks nende liigutuste toimepanek võimalik, kuid ükski neist liigutustest ei ärata seda tunnet, et need ettekujutused meile varemalt juba tuttavad oleksid olnud. Nad korduvad alati uutena. Esimisest harutusest võiksime kokkuvõtteks järgmise selgituse omandada: mäluks üleüldises mõttes nimetatakse võimet, mille abil meil korda läheb vare­malt üleelatud muljeid ning ettekujutusi ja mõtete ühendusi teataval mõõdul õigel kujul uuendada ehk sundida, et nad endiste jälgede põhjal uuesti ellu ärkaksid ja korduksid. Siin juures pannakse pearõhk just ettekujutuste uuenduse ja elustuse peale, kuna endiste vaimukujude alalhoidmisest enam palju juttugi ei või olla. Ettekujutusi võib niisama vähe alal hoida ehk kestvaks teha nagu looduses ettetulevaid protsesse; nad ei saa püsima jääda, vaid võivad ainult ühe­suguste tingimuste all ühesugusel viisil korduda.

Mis mälu mõiste arenemisesse ja ta nimetusesse puutub, siis on nad aja jooksul mitmed muudatused läbi teinud. Chr. Wolff nimetas seda võimet reproduktivseks fantasiaks ja pidas teda ainult passivseks jõuks, mis meie tahtmisest ei olene. Kantil ei ole ta mitte enam puhas passiivne, ja ehk ta teda küll veel reproduktiivseks nimetab, lisab ta veel juurde, et tema abil endiseid ettekujutusi tahtmise juhil võib uuesti ette tuua. Herbart kõneleb mälust vähe, selle aset täidab tal reproduktsioon ehk ettekujutuste uuendamine. Memoreerimise, pähe­õppimise, seab ta tahtmisest juhitud tähelepaneku alla. Ka Wundt jätab oma uuemates töödes mälu mõiste kõrvale ja kõneleb selle asemel teadvusest ja ettekujutuste vaheldustest assotsiatsionide vahel. Wundt ei armasta üleüldiseid mõis­teid tarvitada, ta ei kõnele mitte võimetest, vaid võimete tegevusest. Teadvust, mis mälu nähtustes tähtsat osa etendab, ei nimeta Wundt ka mitte iseäralikuks realiteediks, olemasoluks, kuid selle mõiste alalhoidmist peab ta siiski veel tarvilikuks. Teadvuse mõiste on selleks olemas, et hingelisi sündmusi, mis ühel ja selsamal ajal ehk järgemööda ette astuvad, üheks ainsaks koguilmeks ühendada. Teadvuse mõistel ei ole tema meelest muud tähendust, kui see, et ta selle poole juhib, et hingesündmuste vahel ühendus on olemas. Selle asemel, et mälust rääkida, ütleb ta oma uuema­tes töödes, et ettekujutused hinges vahelduvad ja et seda vaheldust pea juhuslikud välised meelte muljed, pea endised üleelamised ehk mälestusekujud (Erinnerungsbilder) juhivad. Ettekujutused seisavad teatavas ühenduses ja neid ühendusi nimetab ta inglise psühhologide eeskujul assotsiatsioonideks. Viimane nimetus täidab tal nüüd mälu aset. Teisiti toime­tavad siin mehed, kes praktilise otstarbega psühholoogia õperaamatuid kirjutavad, nagu Ebbinghaus, Messmer, Meumann, Elsenhans j. t. Nemad tarvitavad üleüldist rahvalikku nimetust mälu (Gedächtnis) ikkagi veel ja mõistavad selle all mitme­suguseid osafunktsioone.

Kuna Wundt omalt poolt mälu mõistet kitsendab, on teda teised üleliiga laiendanud. Terminologia täpipealsusele on see hoopis kahjulik ja segav, kui Hering, näiteks, mitte ainult igal hingelisel olevusel mälu ei arva olevat, vaid ka organiseeritud mateeria funktsioone mäluks nimetab. Nii oleks siis ka puudel ja lilledel mälu. Nimelt olevat see juba mälu ilmuvus, et taime seemnetera karvapealt seesuguseks organismiks mõistab välja areneda, nagu tema vanemad on olnud ja et ta ka oma vanemate omadust, isegi uusi hiljuti saadud omadusi, võib järeltulevale soole pärandada. Seega loeb Hering mälutegevuse hulka pärivuse teel saadud oma­dused ja instinktid. Veel kaugemale läheb Richard Semon, kes mnemet ehk mälu orgaanilise elu alalhoidvaks printsiibiks katsub seletada. Seesugune mõistete laiendamine ei ole otstarbekohane, sest et see olulised vahed ära segab ja asja ainult tumestab. Mälu oluline tundemärk on uuesti üle­elamise ehk reprodutseerimise võime ja see ulatab ainult nende muljete ja ettekujutuste kohta, mida individuaalses elus ja nimelt teadvas olekus, olgu meelega ehk ilma tahtmiseta, on vastu võetud. Instinktid ei ole aga kunagi teadvalt omandatud, ei tõuse nende tegevus ka teadvuse pin­nale, sellepärast eraldame nad mälu mõistest välja, mille järele mälu mõiste ainult seda sisaldab, mis teadvuses omandatud. Ja isegi iga automaatne liigutus, mida esiotsa tahtmisega harjutati ja mis alles hiljem automaatse karakteri omandas, läheb oma alguse poolest – vähemalt indiviidumi jaoks – instinktist fundamentaalselt lahku.

Oleme mälu mõistet nõnda piiranud, siis võime tema olu seletuse juure üle minna. Vana psühholoogiline kool, kes intellektualismi poole hoidis ja hinge peavõimeks ettekujutuse jõudu pidas, mõistis mälu all seda võimet, mille abil hing väliste muljete kaudu saadud ettekujutusi võib alal hoida ja neid teatavate tingimiste all reprodutseerida.  Et mälu neid üleelamisi kui vanu tuttavaid ära oleks tundnud, mis just mälu ilmuvuste juures peaasi on, seda ei nimeta­tudki. Peale selle unustati see ära, et mälu tegevus mitte ainult vanade üleelamiste reprodutseerimises ei seisne, vaid ka selles, et uute erutuste teel saadud algmuljeid korduda ja nii mälu ilmuvusteks ehk fenomenideks areneda võivad. Hingeliste sündmuste ehk protsesside alal on nimelt kolme liiki üleelamisi. Ütleme, koolilaps kuuleb laulutunnis esimest korda teatavat lauluviit. See on uus mulje, uus üleelamine. Järgmises laulutunnis kuuleb ta sedasama teistkorda. See on siis korduv üleelamine. (Wiedererlebnis). Läheb nüüd mõni aeg mööda ja tuleb õpilasele päheõpitud lauluviis kuidagi meelde, siis on see reprodutseeritud üleelamine (Rückerlebnis). Niipea kui kordumisel õpilasele see teadvaks saab, et ta seda viit juba varemalt on kuulnud, nii et tal tutvuse tundmus sigineb, siis saab see üleelamine mäluilmuvuseks.

Nüüd võiks küsimus tõusta, mil viisil reproduktsiooni ja mäluilmuvuste sündimist tuleb seletada. Uuem psühholoogiline kool, kes ainult tahtmise tõugetest tekkivaid jõumõjusid hinges oletab ja sellepärast voluntarismi nime kan­nab, põhjendab mälunähtusi järgmiselt. Peaaju meeltetsentrum võtab valguse-, kõla-, värvi-, maitse- ja lõhnamuljeid vastu, absorbeerib nad, imeb nad enesesse, ja muudab nad ühtlasi sisemisteks hingeerutusteks ümber, nõnda et nad meie hinge, s. o. voluntarislide keeles tahtmise, peale mõju avaldavad, sest tahtmine on nende arvamise järele tsentraalne psüühiline üksus. Selle mõju tagajärg on teatav üleelamine sisemise kogumise ja täieliku omandamise teel, kus juures tahtmise võimet modifitseeritakse. Niipea kui meelteerutus mööda läheb, kaob ka üleelamine. Kuid selle erutuse jäljed jäävad peaajusse peidetud äratundmise dispositsiooni näol seis­una, kuid nad võivad, kui selleks põhjust antakse, uuesti aktiivseks saada. Reproduktsiooni võim seisab siis selles, et meie aju eel­miste üleelamiste läbi teatavaks tööks on predisponeeritud, ette valmis seatud; ta on selle külje poole vimmas, ja mälufenomenid ehk ilmuvused arenevad ainult siis, kui äratundmise dispositsioon aktiivseks saab. Sünnib endiste muljete äratundmine seda­maid, siis võib seda otsekoheseks ärtundmiseks nimetada. Läheb äratundmiseks kaasakäivaid olusid ja kõrvalisi sünd­musi tarvis, siis on meil kaudse äratundmisega tegemist. Äratundmisega ühineb teatav hea meeleolu, lõbu, nimelt tutvusetundmus, ehk jälle vastik tundmus, kui äratuntav objekt meile vastik juhtub olema.

Mäluks nimetavad mõned psühholoogid otse muljete jälgesid hinges ehk dispositsioone. Mis laadilised need jäljed ehk dispositsioonid on, mida muljed peaajusse jäta­vad ja vimma loovad, selle kohta valitseb psühholoogide keskel lahkuminek. Messmer, kes muidu kesktee poole hoiab, seab väite üles, et igal psüühilisel sündmusel peaajus füüsiline alus peab olema. Tema eitab muidugi ka dispositsiooni hingeelulist iseseisvust. Iseenesest ei võivat mingisugust ettekujutust hinges tõusta, vaid igal ettekujutusel peab oma ärataja olema. Võib oletada, et igast erutusest jälgi jääb.

Dispositsioonil on Messmeri meelest seesugune tä­hendus, nagu näiteks kokkumurtud paberi teraval voltjoonel. Kus kohalt paber kord juba on kokku murtud, sealt kohalt on hoopis kerge teda uuesti kokku suruda. Meynert ja Munk seletavad niisamati, et muljete jälgedel puhas materialne karakter olevat, et muljed närvirakukeste molekulid teatavasse järjekorda seavad, nõnda et väline pilt kuhugi närvirakukesesse nagu deponeeritakse, hoiule pannakse, ja kui seda rakku jälle erutatakse, ta siis teatavat pilti reprodutseerib. Seda mehhanilist masina sisseseadet peaajus, mis dogmatilist materialistlikku seisukohta oletab, ei pea Ebbinghaus, Elsenhans, Beneke ega Erdmann võimali­kuks. Kui, näiteks, kannikese pilt ühesse ja roosi pilt teisse rakukesesse on deponeeritud, kuhu on siis taime ja lille pildid mahutatud, mis roosil ja kannikesel ühised on, ja kuhu on siis punane ja sinine värv mahutatud, mida mitte ainult roos ja kannike ei kanna, vaid ka sajad teised vaateobjektid? Sellepärast on võimatu psüühilisi sündmusi ainult elementide varal ära seletada. On hingeelu üleüldse isesei­sev, siis peame sellest iseseisvusest ka dipositsioonide kohta järeldusi tegema.

Nagu teada on reprodutseerimine mälu aktiivne tegevus, mida tahtmine juhib. Meie otsime ise hingest teatavaid ku­jusid. Seda otsimist võivad järgmised tingimised kergitada. Et mälukujud selgelt ilmuks, peavad dispositsioonid ehk jäljed võimalikult sügavad ja jäädavad olema. Selle saavutamiseks tuleb kolme nõudmist täita: 1) Muretse elavate meeleliste muljete ja sisemiste üleelamiste eest, sest need jätavad palju kindlamaid jälgesid kui paljad kuivad külmad sõnad. 2) Korda sagedasti muljeid, sest see kõvendab ja kindlustab reproduktsiooni. 3) Toeta mäludispositsiooni tundmuste juurdelisa­mise teel. Muljed, millel tundmuseväärtust on, jäävad pa­remini meelde, kui külmad ja kained ükskõiksed seletused. Tundmused kindlustavad mälujälgesid suurel mõõdul ja võivad hoopis kordamise asetki täita. Soojalt ettekantud seletus soojendab, tuli sütitab tuld. Iseäralik tähendus on :tundmuste toonil esteetilise maitsmise juures. Kes luulelisi muljeid äraküsimise, seletamise, kordamise teel hakkab suu­rendama, see halvab nende tundmuslikku mõju ja muudab mõnumuljed jäleduseks. Maitsma ei tähenda mitte õppima, vaid maitsma tähendab puhkama, ja tundmuste vangistuses just puhkabki hing. Mõtelge, kuidas te siis viha­seks läheksite, kui pärast ilusat näitemängu ehk laulukontserti keegi teilt hakkaks maitstud kunstitöö sisu ära küsima ja kui keegi teile siis peaks juhatust andma, mis kontserdilaulust võib õppida. Teie protesteeriksite selle labasuse vastu, kuid koolis võib kõike pakkuda, sest lapsed ei protesteeri.

Edasi võime tundmuste äratust ka siis appi võtta ja tema abil dispositsiooni kindlustada, kui lapse tahtmise peale tahame mõjuda ja tahtmise sihti määrata. Mõnikord mõjub lühike südamlik palve, mida teatavas asjas avaldatakse, palju rohkem kui pikk kaine seletus, milles mõistust appi kutsu­takse. Tundmuslikku elementi peaks kasvataja lastega üm­berkäimises tingimata suurendama, tal oleks siis nende üle palju suurem mõju. Kuid tundmusrikkaid sõnu tohib ainult ükskord ütelda, sest kordamine riisuks neilt varsti tundmuse väärtuse. – Viimaks võib mäludispositsiooni veel sel leel kinnitada, et praegu ettekantud asja ennemalt tuttavaks saa­nud asjaga ühendatakse. Midagi, mis õpitakse, ei pea iso­leerituks jääma ja Zilleril on tuline õigus, kui ta ühenduse üheks oma formaalastmeks seab.

Edasi maksab veel see tingimus, et reproduktsioon ainult siis õnnestab, kui koondatud tähelepanek dispositsiooni elus­tab. Ilma otsimata, ilma püüdmata tuleb vähe asju meelde. Sellepärast maksavad reproduktsiooni kohta järgmised seadused: Ettekujutus reprodutseeritakse siis, kui jälg ehk d i spοsitsiοon just tähelepaneku sihis seisab. Seda seadust kutsutakse otsekoheseks, sest et siin tähelepaneku ja ettekujutuse vahel mingit vaheliiget ei ole. Kui aga, nagu sagedasti juhtub, ühte ettekujutust tema ümb­ruse abil meelde tuletatakse, siis ilmub kaudne reproduktsioon. Pilved toovad välgu ettekujutuse, kuu jälle tähtede kuju enesega kaasa. Sellest omandame kaudse reproduktsiooni seaduse: Ettekujutus reprodutseeritakse, kui tema dispositsioon teise seesuguse dispositsiooni ligidal seisab, mis ise tähelepaneku sihi alla käib. Nii ei või ilma tähelepanemata mingisugust reproduktsiooni sündida.

Siin ei saa ma seda mitte puudutamata jätta, missugu­ses ligidas ühenduses meie hingemaailm välise maailmaga seisab. Kui meie tahame reprodutseeritud ettekujutust üle elada, siis peab meil ajus selleks dispositsioon shk jälg olema. Seda jälge oleme alles välisest maailmast saanud. Seega algab sisemise vaimuelu arenemine alles siis peale, kui välise maailmaga hakkame kokku puutuma, ja oma arenemise algusel on inimene täiesti välise maailma külge seotud. Ilma välise maa­ilmata oleks küll peaaju olemas, kuid veel mitte dispositsioone, ega ka mitte mälu. Mida rohkem kellelgi meelelisi üleelamisi on olnud, seda rohkem on tal dispositsioone, seda laiemalt ja rikkamalt võib ta oma sisemist maailma üles ehitada. Nii siis alles aegamööda kasvab vaimuelu iseseisvus ja ärarippumatus välisest maailmast. Kuid päris iseseisvaks ei saa meie kunagi, sest dispositsioone tuleb alatasa värskendada ja uuendada. Hinge dispositsioonide omandamisel on meie terve elutegevuse kohta otsustandev tähendus. Ainult need isikud, kes oma haridust alati täiendavad, kes virgalt uurivad, ehk kel väga laiaulatuslik tegevuseväli on, saavad igapäev uusi üle­elamisi, uusi muljeid maitsta. Kaugelt suurem hulk inimesi ei näe ega kuule oma 30 eluaastast peale enam palju midagi uut, vähemalt on nende uued üleelamised arvu poolest va­nade kõrval tühised. Iseäraliselt monotoonsed on need muljed, mis elukutse enesega kaasa toob. Kui tähtis on siis, et elukutsest saadud muljete ühetaolusesse vaheldust ja äratust katsutakse muretseda, sündigu see seltskondliku läbi­käimise, reisimise teel ehk mõnel muul viisil.

Reproduktsioni seletus puudutab ainult ühte külge mälu olust, nimelt seda osa ettekujutamiste elustamisest, mis tähelepaneku ringis seisneb ja mida tahtmine aktivselt juhib. Nagu juba sissejuhatuses tähendasin, ärkavad väga sagedasti muljed meie hinges ka ilma meie tahtmata ja seda passivset külge mälutegevuses nimetame mälestuseks (Erinnerung, воспоминанiе). Seda sünnitavad assotsiatsionide read. Nagu vaatlemine tõendab, on meie teadvuse elemendid alati üksteisega ühenduses. Ettekujutused tulevad ja lähevad sagedasti, ilma et meie neid just ootaksime ehk sooviksime. Ja see on just assotsiatsiooni oluliseks tundemärgiks, mis teda reproduktsioonist lahutab. Peale selle tuleb veel teravalt seda vahet teha, et reproduktsioon ainult ühte üksikut üleelamist võib teadvusesse tuua, selle vastu tähendab assotsiatsion alati ettekujutuste ühendust. Reproduktsioon on hingeline sündmus, assotsiatsion kuulub enam olekute liiki. Et assot­siatsion ühtlasi ka dispositsioone võib ühendada, siis tuleb teda õigusega mälunähtuste piirkonda lugeda.

Igaks assotsiatsioniks ehk ühenduseks läheb vähemalt kahte liiget tarvis: eelkäiv ja temale järgnev ettekujutus, mis eelmisega seotud on. Enamasti ilmub neist aga terve rida ühes­koos. Kõik ühendatud ettekujutused võivad kas ühel ja selsamal ajal ehk jälle üksteise järel ilmuda. Esimesi ühen­dusi kutsutakse simultanseteks ehk üheajalisteks, teisi suksessivseteks ehk üksteisele järgnevateks. On tähelepandav, et mitmesuguste meelte tunded üheks ainsaks ühenduseks kokku sulavad. Nii pea kui mõnda muusikariista näeme, mis meile tuttav on, tuleb meile nagu iseenesest tema mängukõla meele. Suhkrutükki nähes maitseme juba vaimus tema magusust, tunneme ilma katsumata tema kõvadust. Niisuguseid mitme meele alalt saadud ettekujutuste ühendusi nimetab Herbart komplikatsionideks ja need kuuluvad kahtlemata üheajaliste ehk simultaansete hulka. Kõige sagedamad ja tähtsamad komplikatsionid on sõnade ettekujutused. Mingit sõna kuul­des ärkab meil liikumise tunne, mille abil seda sõna välja räägitakse ja sagedasti ilmub vaimusilma ette ka selle sõna kirjalik kuju.

Komplikatsionide juures võib ettekujutuste algosade vahel veel teravalt vahet teha, sest et üks osa ühelt, teine teiselt meelealalt pärit on. Kuid on tähtsaid simultanseid ühendusi olemas, milles meeltenähtus mälestuse pildiga täiesti ühte sulab, temaga üsna sarnaseks saab, nõnda et meie kahe assotsiatsiooni liikme vahel enam palju vahet ei teegi. Trükiviga raamatus libiseb meie tähelepanekust nii kergesti läbi, et meie teda ei näe ja läheb suurt harjutust tarvis, et korrektuure võiksime korralikult teha. See tuleb sellest, et meie silm tuttavaid sõnakujusid on lugenud ja mälu nende puu­dusi ise mõttes on täiendanud. Nii võime ka halvaste ette­kantud kõnet kaduma läinud ehk kuulmata jäänud sõnade ning lõppude poolest ise täiendada, muidugi siis, kui keel ja aine küllalt tuttavad on. Teatri näiteseinale maalitud mets näib tulevalgel meie meelest tõesti mets olevat, sest et me puuduvad elemendid talle juurde mõtleme, puudulikku pilti tõsise metsa kujuga, mis meil meeles on. samastame. See­sugust assotsiatsioni nimetatakse assimilatsioniks. Kuid mitte ainult mälestuses olev pilt ei sula eelseisva muljega ühiseks ettekujutuse aktiks kokku, vaid väline mulje erutab ka endiseid dispositsioone, nõnda et need kaaserutusesse satuvad ja uuesse ühinenud ettekujutusesse kokku sulavad. Nii ei suuda meie juba päris normalse assotsiatsioni juures enam vahet teha nende ettekujutuse elementide vahel, mis praegu saadud ja mis assotsiatsioni teel meelde tuletatud. On teatavas ühendatud ettekujutuses ehk assotsiatsionis meelde tuletatud ehk juure mõeldud elemente rohkem kui tõsisest nähtud kujust neid saadakse, siis nimetatakse niisugust assimilatsiooni juba illusioniks. Illusionis arvame meie seda juba nägevat, mis tõsiselt meile pole ette kujutatud. Siin vahetatakse mälestuse elemendid meelte elementidega juba ära ja see on siis alles võimalik, kui nende vahel tuge­vuse vahet ei ole. Nõnda ei saa siis ka mälestuse pildi ja fantasia pildi vahel enam kindlat vahet teha.

Juba Aristotelesest saadik loetakse neli ühenduse ehk assotsiatsioni põhimõtet: sarnasus, vastand, ruumiline koosolek ja ajalik üksteisele järgnemine. Uuem psühholoogia ei taha kuidagi sellega leppida, et neid neli oleks, vaid mõ­nele on see arv liiga suur (Hume, Wundt), teistele jälle liiga väike (Messmer).  Vastand ühendati sarnasusega ja ruumilik koosolek võeti ajaliku järgnemisega ühte, sest et neis mõlemas kokkupuutumise printsiip leidub. Tegelikus elus ei tähenda see palju, kui palju neid assotsiatsiooni seadusi arvu poolest on, vaid enam on see väärt, kuidas meie assotsiatsioone tegelikus koolitöös luua mõistame. Siin on siis head näpunäited väga kasulikud, kuidas õpilaste mälu assotsiatsiooni ridade läbi võib toetada. Meie tarvitame siin igat juhtumist ja igat viisi, mis sihile viib. Kui võimalik, juhime kergemaks meelespidamiseks tähelepanemist asjade sarnasuse peale, niisama kasulik on lahkuminekut ehk vastandit, ruumilist ja ajalist naabrust asjade vahel üles otsida ja neid nõnda ühte siduda. Kuid niisama sünnis ja otstarbekohane on seda sidet näidata, mis asja tervet ja tema osa ühendab, kuidas asi ise ja tema omadused ühenduses seisavad, mis vahe põhjuse ja mõju, abinõu ja otstarbe vahel on olemas. Kuid õpetust võib ka nõnda korraldada, et kooliõpetaja isik ise assotsiatsiooni liikmeks saab. See viib meid isiklike meeleavalduste piirkonda, tundmuste valda. Kui kooliõpetaja liiga kaine ja tagasihoidlik ei ole, siis märkavad lapsed tema tundmustest varsti, missugused tema armsamad luuletused, laulusalmid, tema armsamad näidendid, tema ideaalid ajaloo tegelaste seas, teda juhtivad kõlbelised ideed ja ilmavaate jooned on. Kooliõpetaja isiku kaudu jääb siis nii mõndagi õpilastele jäädavalt meelde, mis vast muidu meeles ei oleks seisnud. Tundsin mehi, kes mõne raske ülesande ehk küsimuse seletuse juures tuju tõstmiseks nalja soolaks sekka viskasid, anekdote jutustasid, ja need silmapilgud ning nendega ühendatud seletused ei lähe naljalt meelest.        

I osa Kasvatusest ja Haridusest  nr. 1/1917

    

Healt mälult nõutakse üleüldsuses, et ta truult ja täpipealt neid aineid, mis ta kord omandanud, reprodutseeriks, kaua aega neid alles hoiaks ja pikema meeldetuletuseta, ker­gelt nad uuesti ette tooks. Sellepärast on tarvis esimestele ettekujutustele, mis meelde peavad jääma, intensiteti ehk sisemist tugevust muretseda. Muljete tugevus ilmub alles siis, kui neid selgelt ja arusaadavalt ning ühtlasi ülevaatlikult ning hästi korraldatult pakutakse. Muljete vastuvõtmi­seks läheb kõigepealt elavaid meelelisi märkusi tarvis. Kuid, märkamiseks tuleb lapsele rahu ja aega jätta. Mälu põhineb täiesti rahu ja vaimukogumise alusel. Kõik, mis erkusid rahutuks teeb, on mälule kahjulik. Tähelepanemist takistav kära ja liikumine tuleb kõrvaldada. Kõik osavõtjad peavad pakutavaid muljeid selgesti kuulma ja nägema ja niikaua just, kui neile individualselt selleks tarvis läheb. Ruttamine tekitab segaseid muljeid, liig aeglane ettekanne sünnitab igavust.

Suur osa õpeainetest tuleb kuulmise teel omandada. Seal on siis viisil, kuidas kooliõpetaja kõneleb, just mälu kohta suur tähtsus. Tasaselt ja segaselt öeldud sõnad ja korraldamata laused teevad segaseid muljeid ja viivad sage­dasti eksiteele. Liiga kõvahäälne kõnelemine halvab kuulja tähelepanemist, sest et vali kõla oma meelelise erutusega takistab ettekujutusi tõusmast ja kuulja sellepärast töntsiks ning tuimaks läheb. Ümberpöördud tagajärg on liiga tasasel kõnelemisel. Siin ei ole häälikutel ja sõnadel niipalju mõju, et nad õigeid ettekujutusi suudaks luua. Sage sisukohane vaheldus kõva- ja tasahäälelise kõnelemise vahel, sündsad modulatsionid ja puhas ning selge intonatsioon on pedago-gilis-psühholoogiline nõudmine, millele just kooliklassis esmajärguline tähendus tuleb anda, nimelt arusaamise ja mälu tegevuse seisukohalt vaatades. Edasi, kui sa liiga pikka kõneled, siis kustub kuulja tähelepanemine, ei saa nimelt eelpool saadud ettekujutusi teiste järgnevatega õieti ühendada. See­sugune veniv kõne on väljakannatamatu, sest juba esimestest silpidest võid ise teisi järgnevaid aimata; kuulja vaim töötab siis kiiremini kui kõneleja järele jõuab ja kõneleja sõnad takistavad siis mõtlemist. Liiga kiiret kõnet kuuldes ei suudeta kõiki pakutavaid ettekujutusi reprodutseerida, ei saada mõttega kõnelejale järele ja tagajärg on tähelepanematus ja igavus; mälusse aga ei jää tugevaid, selgeid ja korralda­tud muljeid.

Ettekujutuste intensiteet oleneb lõpuks ka veel sellest, kui palju ettekandja oma ainega põnevust sünnitab, kui palju ta meeleolu loob ning – mis peaasi – huvi äratab. Mida suurema ja elavama huviga ettekujutused juba esimesel ilmumisel vastu võetakse, seda kindlamini jäävad nad meelde. Inimesed võivad teatavate asjadega meile nii lähedale astuda, meie huvisid olgu heleda rõõmu ehk rusuva kurvastusega, ülekohtu ja haavamisega nii sügavalt puudutada, et me neid üleüldse enam ei saa ära unustada. Jah, meie võiksime niisuguste muljete kohta väite üles seada, et unustamine teatavatel juhtumistel ja teatavate huvide tõttu raskem on kui meelespidamine, et õhatakse: „Oh võiksin ma seda unustada!”

Mälu võib kahel viisil, otsekohesel ja kaudsel teel tegev olla, ja mõlemal neist on pedagogika alal isesugune tähtsus. Kui keegi seda kordab ehk reprodutseerib, mis ta vähe aja eest kuulnud ehk näinud, siis töötab tema mälu otsekohe­selt. Korratakse selle vastu mulje saamist ja lastakse tema vastuvõtmisest pikem aeg mööda minna ja katsutakse teda nõnda hulga aja pärast reprodutseerida, siis ei ole meil enam otsekohese, vaid kaudse ehk kestva mäluga tege­mist. Viimast võiks sõna kitsamas ja tõsises mõttes mäluks nimetada.

Otsekohene on meelespidamine siis, kui ta järgmiste tingimuste all sünnib: 1. Muljeid reprodutseeritakse seda­maid peale vastuvõtmist, ilma et lastakse uusi muljeid nende jälgi tumestada. 2. Nende ainete vastuvõtmine, mida vaja meeles pidada, on ainult ühekordne, ilma kordamiseta, päheõppimiseta. 3. Otsekese meelespidamise peatingimus on see, et seda peab intensiivselt ja ühetasa tähele panema, mida tuleb meeles hoida, kuna kestva meelespidamise juures aine omandamiseks kordamist appi võetakse. 4. Otsekohese mälu tunnuseks on veel see, et ta nagu vastukaja karakterit ilmutab; näiteks kuuleme veel vaimus öeldud sõnu, kuu­leme kõne tempot, sisemist rütmi, intonatsiooni ja kõneleja isiku häält, kes neid sõnu rääkis. Selle vastu koondub püsiv mälu peaasjalikult selle sisu ümber, mis meeles peab seisma, kuna kõrvalised kaaskäivad nähtused aegamööda ära kaovad, ununevad.

Vahetegemine nende kahesuguse mälu vahel seisab veel sel alusel, et nad üksikute inimeste juures väga mitme­kesiselt esinevad: on hea kestva mäluga inimesi, kuid nende otsekohene silmapilkne meelespidamise võime on õige väike, niisama jälle ümberpöördult. Vähematel lastel ei ole otsekohene mälu veel hästi arenenud, sellepärast võib kergesti juhtuda, et kooliõpetaja neilt liiga suurt meelespidamist nõuab. Tuleb ette, et lapsed tervet rehkenduse ülesannet ei suuda peast korrata ega pikema lugemisetüki sisu ära jutustada. Võtame needsamad ained tükikaupa ette, siis saavad nad neist kergesti võitu.

Kestva mälu piirkonnas teeb uuema aja psühholoogia vahet üksikute mälu liikide vahel, millest igaühte isesuguseks erimäluks tuleb pidada. Nõnda saaksime neli pealiiki: 1. Mälu meeleleliste muljendite vastuvõtmiseks. Selle hulka loetakse a) mälu häälte, värvide, maitsete, lõhnade, külgepuutumiste, temperaturiliste ja liikumise muljete tarvis, b) ruumi ja aja mälu, c) näitlike asjade ja välise maa­ilma sündmuste meelespidamine. 2. Mälu mõtteliste ehk mittenäitlike asjade meelespidamiseks, nagu sümbolite, nimede, arvude ja sõna abstraktsete tähenduste tarvis.

3. Ettekujutuste ja fantasia kujude meelespidamine. 4.  Tundmuste meelespidamine ehk emotsionalne mälu.

Seda nimekirja lugedes ei saa iseenesest suhu tulevat märkust alla suruda, et need mälu isesugused liigid ega mälu isesugused tööd ei pole, vaid mitmesugused meelespidamise objektid. Ja ometigi on tähendatud jaotus põhjendatud. Sest kui iseäralikke meelespidamise aineid on, siis peab ka nende kohaseid iseäralikke funktsioone olema, mille abil mälu neid reprodutseerib. Ülesloetud funktsioonid on tõesti olemas, pealegi üksikute inimeste juures täiesti üksteisest lahus: nimelt leidub inimesi, kelle mälu kas ise­äranis helide, või jälle värvide, või jälle arvude vastuvõtmi­seks on välja arenenud. Sealjuures ilmuvad need funktsioonid üksteisest lahus, ühed varem, teised hiljem. Viimaks võime veel sedagi tõenduseks tuua, et need mitmesugused mäluliigid üleüldse isekeskes iseseisvad on; mõne objekti jaoks võib mälu täiesti ära kaduda, kuna ta teiste jaoks puutumata jääb ehk ainult niipalju kannatab, palju kaduv mäluliik alalejäävaga funktsioonalselt ühenduses seisab.

Katsume nüüd lähemalt vaadelda, mil viisil koolilaste mälu areneb. Alustame selle küsimusega, kas lapse mälu üksikud liigid ehk nende funktsioonid ühetasa ruttu arenevad. Sellekohaseid katseid tehes on Nitschajev ja Lobsien otsu­sele jõudnud, et lastel kõik mäluliigid arenemises perioo­dilist vankumist avaldavad, see tähendab: on ajajärke laste elus, mil mälu arenemine seisma jääb ehk koguni tagurpidi läheb. Iseäranis halb aeg igat liiki mälu kasvami­sele on 14. ja 15. eluaasta. Võrdlemisi ruttu areneb mälu lastel 10. ja 12. eluaasta vahel. Teiseks, selgus katsetest, et lastel mäluliigid mitmesugusel kiirusel arene­vad, pealegi lähevad selles poiss- ja tütarlaste mäluliigid tüüpiliselt lahku. 9.-11. aastatel poisslastel on tundeliste olekute jaoks võõrastavalt vähe mälu. Tundemälu puudus vältab poisslastel kuni sugulise küpsuse tunnuste ilmumiseni, siis algab seda liiki mälu järsku suurenema, kuid tütar­lastel siiski kõvemini kui poisslastel. Umbes selsamal ajal hakkavad ka puudutamise ja lihaste liikumise muljed kiiremini meelde jääma. Huvitav on see, et mälu mõtteliste mõistete ja arvude jaoks ühel ja selsamal ajal areneb, kuna asjade ja häälte meelespidamine neist lahku läheb ja palju rutem kasvab.

Üksikute mäluliikide kasvamine kooliaja vältel on väga mitmesugune. Kõige rohkem tugeneb mälu asjade meelespidamiseks ja nende sõnade jaoks, mis tundeid ja meeleliigutusi tähendavad, ja kõige vähem kasvab mälu arvude tarvis. Viimane on lapsel üleüldse kaunis nõrk. On või­malik kindlaks teha, mis järjekorras mäluliigid arenevad. Poisslastel seisavad alguses asjad kõige paremini meeles, siis järgnevad sõnad, mis nähtavaid asju tähendavad; selle järele tulevad helid, puudutamise ja liigutamise ettekujutused, arvud ja abstraktsed mõisted ja kõige viimaks areneb mälu tunnete ja meeleolude tarvis. Tütarlaste mälu läheb eel­mistest tähelepanekutest ainult vähe lahku. Tütarlastele jää­vad kõige kergemini sõnad meele, millel nähtav sisu on; neile järgnevad asjad, edasi helid, arvud ja abstraktsed mõisted – selles tükis käib nende mälu poisslaste omaga kokku – nende järele ilmub malu sõnade jaoks, millele kuulmise teel sisu omandatakse. See mäluliik areneb tütar­lastel võrdlemisi hilja. Nüüd järgneb mälu puudutamise ja liigutamise ettekujutuste jaoks ja viimsena areneb mälu meeleliigutuste jaoks. Tütarlastel on meeleolu väga kõikuv, nutt ja naer ununevad pea ja üks meeleliigutus vaheldub kergesti teisega.

Sellest, mis meie mäluliikide arenemisel tähele pannud, tulevad iseenesest mõned järeldused keele peale. Kõigepealt on vaja koolipraktikas seda silmas pidada, et üksikud mälu­liigid mitmesugusel ajal arenevad. Abstraktsete mõistete ja arvude jaoks areneb mälu ühel ja selsamal ajal ja hoopis hilja. Nõnda ei tohi me siis rehkenduses ja grammatikas lastelt palju meelespidamist oodata, niisama ka mitte arvata, et lapsed niisama hästi meeleliigutusi meeles peavad ja neist niisugusel kraadil osa võtavad nagu täisealine neid läbi elab. Lapsed tahavad kõike, mida ette tuuakse, vaadata, ja enne 13. eluaastat on nende mälu keerulisemate, kõrge­mate tunnete vastuvõtmiseks nõrk. Sellest siis tulebki, et nad näiteks lüürilisi laule ei suuda küllalt mõnusalt dekla­meerida, ehk neile küll häid eeskujusid on antud. Niisama huvitav on kuulda ja kasulik silmas pidada, et nägemise ettekujutusi laps, iseäranis tütarlaps, kauem meeles peab kui kuulmise ettekujutusi.

Lobsieni katsed tõendavad, et poisslapsed oma mälu poolest enam abstraktsele mõtlemisele on moendatud, kuna tütarlapsed nähtud asju paremini meeles peavad. Netshajev tegi kindlaks, et õpilasi mälu järele kaheks tüübiks tuleb jagada: suurem hulk lapsi kaldub nende hulka, kes nähta­vate ja liigutavate ettekujutuste abil õpib, vähem hulk õpib kuuldavate kujude varal. 11.-14. eluaasta vahel on tüdru­kutel parem mälu kui poistel, pärast tähendatud eluiga lähe­vad poisid tüdrukutest mäluvõime poolest harilikult ette ja see on juba üheks põhjuseks, et mõlemat sugu eraldi tuleb õpetada.

Otsekohese ehk silmapilkse mälu jõudu ning kasva­mist on mitmed psühholoogid, iseäranis Binet ja Henri ning Bolton läbi uurinud ja otsusele jõudnud, et algkooli õpi­laste mälu vastuvõtmise võim palju nõrgem on kui täiskasva­nud inimestel. Rahvakoolist meie maal peab õpilane enne lahkuma, kui tema mälu täiesti oleks välja jõudnud areneda. Keskkooli õpilased on selles asjas paremas seisukorras; suur osa nende õppimise ajast langeb sellesse elujärku, mil mäluvõim ligikaudu kõrgemale tipule on tõusnud. Meumann on laste ja täisealiste mälu läbi uurinud, neid üheteisega võrrel­nud ja otsusele jõudnud, et laste otsekohene mälu enne 13. eluaastat õige aeglaselt areneb, kuni 19. aastani ruttu kasvab ja 22-25 aasta vahel kõige värskemalt ning elavamalt tegev on. Suur hulk täisealistest hoiab ka hiljematel nooruses omandatud otsekohest mälu alal.

Didaktiliselt suurem tähtsus on uurimistel kestva mälu alal, mida mäluks sõna kitsamas mõttes nimetatakse. Siin on iseäranis Ebbinghausi ja Meumanni katsed tähelepanemise väärt. Nad seadsid mõtteta silpidest ning riimitud sõnaridadest kunstliku, mehaaniliselt päheõpitava meelespidamise ma­terjali kokku ja andsid selle täisealistele haritlastele ning koolilastele pähe õppida. Nende katsete tagajärjed ei ole veel täiesti kindlad ja usaldatavad, kuid mis siin ilmus, on mõndagi senistest vaadetest ümber lükanud. Nii oldi tänini arvamises, et lapse pea kergemini mehaaniliselt õpitava mäluaine vastu võtab kui täisealise inimese oma. Arvud näitavad, et üheski vanaduses olev laps mälutugevuse poolest vanema inimesega ei suuda võistelda. Isegi 46. aastases vanaduses on täiskasvanul rohkem meelespidamise võimet kui koolilastel enne 14. eluaastat ja lapsed tarvitavad pähe­õppimiseks palju rohkem aega ning peavad nad aineid palju rohkem kordama kui täisealised, sellest hoolimata, et viimastel sagedasti selles asjas vilumist ei ole olnud. Siiski saame mälu tegevusest hoopis ümberpöördud pildi, kui mälu vastu­võtmise võime kõrvale jätame ja ainult meelespidamise kest­vust vaatleme. Kooliarulised, s. o. 7.-14. aastased lapsed peavad ühesuguste tingimuste all päheõpitud aineid palju kindlamalt meeles kui täisealised, teise sõnaga öeldud, neil ununevad ained vähem meelest. Nii selgub siis, et laps õppimisel täisealise kõrval palju rohkem vaeva ja kordamist tarvitab, sest et tema mälu vastuvõtmise jõud palju nõrgem on, kuid selle eest on lapse meelespidamise jõud täisealise omast palju tugevam ja truim. Mälu kestvus näib vana­duse kasvamisega kahanevat. See ilmub isegi koolilaste keskel. Nooremad lapsed peavad vanematest päheõppimisel rohkem vaeva nägema, selle eest seisavad neil õpitud ained paremini peas ja võivad neid teatava aja pärast truimalt, täpipealsemalt reprodutseerida kui vanemad koolilapsed.

Kuidas võib koolilaps kindla mälu omandada? Siia juures tuleb kindlalt vahet teha päheõppimise võimu ja kestva meelespidamise võimu arendamise vahel ja need käivad üksteisele risti vastu. Kuna aastate arvu kasvamisega päheõppimine alatasa kergemaks läheb, kahaneb selsamal määral meelespidamise võim. Nii on lugu laste juures. Kui aga täiskasvanud inimesi isekeskes võrdleme, siis leidub neil kõige parem mälu niihästi vastuvõtmise kui meelespidamise kestvuse poolest 20-25 eluaasta vahel; selle järele hakkavad mõlemad võimed aegamööda ja ühetasaselt kahanema, kuid märgatavaks saab see kahanemine vast alles pärast 50. elu­aastat. Siin juures tuleb alati seda meeles pidada, et eel­mised otsused kõik katsetest on omandatud, mis haritlastega tehtud, kuna nende kallal, kes vaimutööga vilumata, üleüldse pole katseid ette võetud. Igatahes on konstateeritud, et harjutamise teel suurt töövõimu kuni väga kõrge vanaduseni võib alal hoida. Huvitava üleüldise nähtusena esineb, et tervel eluea jooksul inimese hinge võimetel kaks arenemise sihti on: tõus ehk progressivne arenemine ja lange­mine ehk regressivne. Päheõppimise võim jõuab kõrguse tipule umbes 25. eluaasta ümber ja alaneb siis väga aeg­laselt, seda aeglasemalt, mida enam meie mälu harjutame. See on üleüldine psühholoogiline ja bioloogiline seadus. Seda teed käib iga psüühiline ja orgaaniline arenemine. Kes alati võimleb, võib kaua oma keharammu alal hoida, sedasama kasu saadab ka vaimu gümnastika.  Võrdlemisi lühikesele tõusule järgneb niisama ihu kui ka vaimujõududele aeglane langemine. Ja langemise kinnipidamiseks ning temale vastu­töötamiseks ei ole muud paremat abinõu kui jõudude h a r j u t u s.

Põhimõte, mille alusel mälu seisab, on päheõppimine kordamise teel. Kordamisel ehk – praeguse füsioloogia ja psühholoogia keeles – harjutamisel on see tagajärg, et mälu tegevus s. o. reprodutseerimine ilma suurema vaevata, ruttu ja kergelt sünnib. Kui nüüd didaktika harjutuste abil kättesaadavat kergendust ja kiirendust selleks tarvitab, et sõnu teatavas järjekorras reprodutseerida, siis sünnib memoreerimine ehk päheõppimine. Päheõppimise mõiste on seega kitsam kui mäluharjutus üleüldse. Mäluharjutus sisal­dab põhimõtteliselt kõikide meelte ettekujutusi, päheõppi­mine maksab peaaegu ainult sõnaliste ettekujutuste kohta. Selles mõttes kitsendame siis memoreerimise mõistet ja vaatleme Kanti asjakohast jaotamist mööda: masinlikku, mõistlikku ja kunstlikku päheõppimise viisi.

Et õppeained hästi meeles seisaks, on vaja selle eest hoolitseda, et äratatavad ettekujutused hinges üksteisest eraldatud ei oleks, vaid igaüks korraldatult omal sündsal paigal seisaks. Nagu kaubaaidast, millesse pakid korratult segi visatud, ülevaataja ehk aidamees ainult pika otsimise järele nõutava kaubaaine üles leiab ja palju neist päris ka­duma läheb, nõnda ei ole sidumata ja segivisatud ettekuju­tustel vaimuhariduse kohta suuremat väärtust. Ka vaimuvara peab hästi korraldatud ja ülevaatlikult paigutatud olema, nimelt teatavatesse ettekujutuse ridadesse, mida mitmest alguse punktist harutama hakates kergesti saab reprodut­seerida. Mõttevara teaduslikku korraldust võime ämblikuvõrguga võrrelda. Ettekujutused on nagu hästi korraldatud võrgusilmad, võrgukuduja ämblik on inimese vaim, kes kõiki korraldab ja niite juhib.

Sünnib teatavate ettekujutuste assotsiatsion ainult väli­selt, teatava harjutuse teel, siis on meil masinliku päheõppimisega tegemist. Niisugused välised assotsiatsionid on näiteks asi ja ta nimi, võõra keele sõna ja vastav sõna emakeeles, ajaloolik sündmus ja ta aasta-arv, arvude ained detsimalsüsteemis jne. Need jäävad meile sellepärast meelde, et meie neid oleme tihti kõrvu seadnud, lugemata arvul neid kõrvuti ehk üksteise järele korranud. Kui neist ühte meelde tuletame, siis ilmub teine iseenesest teadvuse väljale. Ilmub terve rida, näiteks arvud 1-10 üksteise järele, siis suu­dame igaühele üksikult järgemööda tervet teadvuse jõudu pühendada, kuna eelmised ja järgnevad sedamaid jälle teadvusetusesse vajuvad.

Nagu eespool püsiva mälu arutusel pikemalt seletatud, on just masinlikku päheõppimist üksikute psühholoogide poolt põhjalikult uuritud. Siin toon veel ainult mõned täiendused. Ebbinghaus tõendab, et ridade pikkus päheõppimist rasken­dab ja mida pikemad sõnade read on, seda rohkem nad kordamist nõuavad. Steffens jälle on leidnud, et kasulikum on tervet salmi korraga õppida kui tükkhaaval, sest et viimne õppimise viis rohkem ajakulu nõuab. Põhjus on see, et tükkhaaval kordamisel üksikute jaokeste lõppude ja alguste vahel kahjulikud assotsiatsionid tekivad, mis tervet korda­mist takistavad. Terve tüki päheõppimine on ainult siis soovitav, kui ta sisu kerguse poolest ühesugune on. Leidub temas aga kergemaid ja raskemaid osasid, siis tuleb ta tük­kideks jaotada, et raskemaid osasid rohkem harjutada.

Didaktiline kogemus on juba ammu õpetanud, et päheõpitav aine siis paremini meelde jääb, kui tema kordamisi pikema aja peale ära jaotatakse ja mitte üheainsa hooga intensiivselt pähe ei õpita. Vana seadus: Repetitio est mater studiorum jääb ka meie ajal veel maksma.

Kõik katselised uurimised tõendavad, et päheõppimine siis kergemaks läheb, kui õpitavatesse ridadesse rütmi soe­tatakse. Rütmus toob ainesse sisemist tugevust, kõvendab meie jõudu ja tahtmist, kõrgendab teatava põnevuse loomise läbi tähelepanemist ning on nõnda kauema meelespida­mise põhjuseks. Rütm ühendab mitu liiget üheks ainsaks üksuseks, nõnda et terve rida vähearvulisteks psühholoogilisteks üksusteks kokku sulab. Rütm ei ole mitte ainult hea abinõu töö kiirenduseks, vaid tema abil võib palju jõudu kokku hoida, nagu meie seda näiteks rehepeksjate, vaiatagujate ja uulitsaprügitajate ning marssiva sõjaväe juures näeme. Päevad otsa võivad tähendatud inimesed neid liigu­tusi teha, ilma et väsimus halvav oleks. Rütm teeb liigu­tused automaatseks, vabastab vaimu ja avab mõttekujutusele mänguruumi, kuid mis peaasi – automaatne töötamine hoiab vaimujõudusid kokku, hoiab väsimuse eest ja see on harjutuse juures väga tähtis. Kui kerged rütmi sea­tud read pähe õppida, näitavad järgmised Ladina keele prepositsioonid:

    Ante, apud, ad, adversus,
    Circa, circum, citra, cis.

Tarvitsed neid ainult ühe korra üle lugeda – juba ongi pääs.

Kerge on õpeaineid siis omandada, kui nende sisemisi assotsiatsioone üles otsitakse, asjad mõttelisesse ühendusesse seatakse ja unustuse korral selle ühenduse kaudu jälle meelde tuletatakse. Seesugust memoreeerimist nimetatakse mõistlikuks. Otsitakse ettekujutuse ühised elemendid üles ja seatakse nad appertseptsioni ridadeks kokku. Ettekujutuste sisu ühineb siin iseenesest sisemiselt, sest et ettekujutatava tegevuse üksikud aktid meie vaimus ühte sulavad, täielist omandamist ehk appertsepeerimist leiavad. Kuna masinlik päheõppimine välise assotsiatsioni alusele rajatakse, sünnib mõistlik memoreerimine loogilise mõtlemise, sisemise assotsiatsioni ehk appertsetiivsete ettekujutuste ühenduse põhjal. Mõistliku päheõppimise juures peab aine üksikute osade juures loogilist kava võidama üles seada. Nende osade vahel peab kas sarnasuse ehk kausalitedi side olema. Päheõpitavad laulud tulevad osadesse jaotada ja näidata, missuguses ühenduses need osad seisavad, miks teatava osa järgnemine eelmisele osale põhjendatud on.

Kunstlik memoreerimine seisneb teadvuslikult võrdleva fantaasia alusel. Ingenium ehk teravmeel otsib fantaasia abil asjade vahel sarnasusi, mis muidu sugugi sarnased ei ole. Seda kunstlikku abinõu on Dörpfeldt õigusega mee­lespidamise karguks nimetanud. Nii üteldakse, et k tähel kirve kuju on, ο hobuse range meele tuletab. Kuu esime­sest veerandist saab j (juurde), viimsest ä (ära) kirjutada. Et meeles seisaks, kumb Eufratist ja Tiigrise jõest lääne pool, kumb ida pool seisab, tuleb sõna Euroopa vahendiks võtta, sest et Eufrat Europa pool küljes jookseb ja Europa Ε teda meelde tuletab. Malabari rand Ida-Indias seisab meie pool, Koromandeli rand kaugemal. Ei ole selle üle kahtlust, et niisugustest abinõudest didakti iseit tõesti kasu võib tulla. Kuid siin tuleb ka ettevaatlik olla ja ennast lolluste eest hoida.

Mälu ei ole inimese vaimuannete hindamise kohta mitte otsustandev, ehk küll iseäranis neid lapsi, kel hea mälu on, anderikasteks peetakse. Teiselt poolt näitab kogemus, et varane üleliigne mälu koormamine mõistuse arenemist takis­tab, nagu me seda just nõndanimetatud imelastest näeme, kellest hiljem õige keskmised sigimata vaimud kasvavad. Siiski ei pea see teadmine ratsionaalselt toimetatavat mäluharjutust mitte seisma panema ja seda tööd kardetavaks tegema. Sõna laiemas mõttes on igasugune mäluharjutus, võetagu teda mis tahes aine kallal ette, ka teiste ainete omandamiseks kasulik. Hea mälu on osa formalsest haridusest, mida mitte madalalt ei tohi hinnata.

M. Kampmann

II osa Kasvatusest ja Haridusest nr. 2/1917

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share